18.5.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 128/10

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sotsiaalne kaasatus”

(ettevalmistav arvamus)

(2010/C 128/03)

Raportöör: Brenda KING

Rootsi Euroopa asjade eest vastutav minister Cecilia Malmström palus oma 18. detsembri 2008. aasta kirjas vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt ettevalmistava arvamuse koostamist järgmises küsimuses:

„Sotsiaalne kaasatus”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 15. oktoobril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (4. novembri 2009 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 130, vastu hääletas 0, erapooletuks jäi 4 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.   Tulevikus tuleb Euroopa Liidu majanduskasvu ja tööhõive strateegias rohkem arvestada sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärkidega – nii rõhutatakse uues teemakohases aruandes, mida Euroopa Komisjon tutvustas 29. septembril 2009. aastal. Sotsiaalset kaitset käsitlevas komitee arvamuses tõdetakse, et sotsiaalkaitsest üksi ei piisa vaesuse ja tõrjutuse ennetamiseks ning kutsutakse üles pöörama suuremat tähelepanu sellistele eesmärkidele nagu laste vaesuse vastu võitlemine ja aktiivse kaasatuse meetmete edendamine.

Üldiselt kannatavad tõrjutuse all esmajärjekorras vaesed või madala kvalifikatsiooniga inimesed, sisserännanud, rahvus- või kultuurilised vähemused, puuetega inimesed ning eraldatud või halbades elutingimustes elavad või kodutud inimesed.

Isegi kui töö ei aita automaatselt tõrjutuse ja vaesuse riski ennetada, on see endiselt kõige parem sotsiaalse kaasatuse vahend.

1.2.   Eesistujariik Rootsi on võtnud eesmärgiks võidelda negatiivse mõjuga, mida majanduskriis avaldab majanduskasvule ja tööhõivele nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil. Rootsi soovib seada prioriteediks tööturumeetmed, millega muuta töötus minimaalseks, vähendada kõrvalejäävate inimeste arvu ning tuua tagasi tööle need, kes on hiljuti töötuks jäänud. Samas soovib eesistujariik luua aluse pikaajaliste ja jätkusuutlike töökohtade loomisele.

1.3.   Hiljuti lõppenud G20 tippkohtumisel jõuti järeldusele, et liikmesriikidel, sh ELil, on õnnestunud sel aastal töökohti luua ja säilitada, mis on aidanud leevendada kriisi mõju paljude kodanike jaoks. Liikmesriikide jõupingutused on olnud eelkõige suunatud töökohtade säilitamise toetamisele ning majapidamiste sissetuleku kaitsmisele.

1.4.   Sellegipoolest seisab EL silmitsi väljakutsega, mis seisneb selles, et paljudel tööealistel kodanikel puudub juurdepääs tööle, seda isegi hiljutise majanduskasvu perioodi ajal. Lisaks ei piisa osade kodanike sissetulekust selleks, et neid vaesusest välja aidata. Võime järeldada, et hoolimata sihikindlast tegevusest majanduse elavdamise toetamiseks on selliste inimeste arv viimase 18 kuu jooksul kasvanud ning majanduslanguse sotsiaalne mõju ei ole veel täielikult ilmnenud.

1.5.   Komitee leiab, et senisest enam tuleks rõhku asetada nendele inimestele, kes asuvad tööturust kõige kaugemal, eelkõige suurendades jõupingutusi nõukogu 2008. aasta detsembris kinnitatud ühiste aktiivse kaasatuse põhimõtete rakendamiseks. Piiratum juurdepääs elukestvale õppele ja koolitusvõimalustele on just madala kvalifikatsiooniga inimestel, hoolduskohustusega inimestel (enamasti naistel), enneaegselt pensionile jäänutel, puuetega inimestel, vähemustel, sisserännanutel ja noortel inimestel.

1.6.   Komitee soovitab rakendada avatud koordinatsiooni meetodit heade tavade määratlemiseks üleminekutel haridusest või koolitusest tööhõivesse ja majapidamis- või kodanikutegevusest tööhõivesse ning tööturu ja üldise sotsiaalse kaasatuse struktuuriliste tõkete kõrvaldamiseks.

1.7.   Komitee on teadlik, et sotsiaalteenused ja -kaitse sõltuvad suurel määral avaliku sektori rahastamisest, mida mitmed liikmesriigid kavatsevad praeguse kriisi tõttu vähendada. Komitee on seetõttu iga algatuse vastu, mis võiks ohustada solidaarsust, millele sotsiaalkaitse tugineb ning mis on Euroopale niivõrd vajalik. Seega tuleks valida meetmed, mis säilitavad kaitse, lihtsustades samal ajal tööturule pääsu ja seal püsimist.

1.8.   Komitee tunnustab elukestva õppe ja koolituse olulisust kodanike tööalase konkurentsivõime suurendamisel ning märgib paradoksi, et vähem haritutel on kõige piiratum juurdepääs elukestvale õppele ja koolitusele. Seepärast soovitab komitee tungivalt tagada kõigile kodanikele tegelik õigus ja juurdepääs elukestvale õppele ja koolitusele.

1.9.   Komitee nõustub komisjoniga, et oluline on tegevuse kooskõlastamine ja koostöö riiklikul ja kohalikul tasandil, sh riigiasutuste, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna vahel, ning seda mitte ainult tööhõive, vaid ka eluaseme-, tervise- ja territoriaalse kaasatuse valdkonnas.

2.   Taust ja kontekst

2.1.   Euroopa majandused ja ühiskonnad seisavad silmitsi mitmete väljakutsetega, nagu näiteks kliimamuutused, tehnoloogiline areng, globaliseerumine ja rahvastiku vananemine. Viimaste aastakümnete jooksul on osalus tööturul kasvanud, mis iseenesest on positiivne. Samas on aga üldine vaeste arv ja tööl käivate vaeste arv pidevalt kasvanud, tööturg tugevalt segmenteerunud ning tööta leibkondade arv ei ole just märkimisväärselt vähenenud. Võttes arvesse seda, et kvaliteetne töökoht on parim kaitse vaesuse ja tõrjutuse vastu, keskendub käesolev arvamus eelkõige tööhõive ja kaasatuse seosele.

2.2.   Ülemaailmne finantskriis on viimane reaalmajandust mõjutanud väljakutse, mille tagajärjel kahaneb tööturg märkimisväärselt, kuna nõudlus väheneb ja rahastamise tingimused karmistuvad (1). Hooajaliselt korrigeeritud töötuse määr 27-liikmelises ELis oli 2009. aasta märtsis 8,3 % võrreldes 6,7 %-ga 2008. aasta märtsis. See näitab muutust töötuse suundumuses, kuna eelnevatel aastatel langes töötuse määr 25-liikmelises ELis 8,9 %-lt 2006. aasta märtsis 7,3 %-le 2007. aasta märtsis. Ehkki riigiti on olukord erinev, mõjutab sügav majanduslangus kõiki liikmesriike ja enamikku sektoreid. Kõige enam on see mõjutanud Hispaaniat, Iirimaad ja Balti riike – nende töötuse määrad on kahekordistunud või Balti riikide puhul peaaegu kolmekordistunud. Prognooside järgi töötuse kasvu suundumus jätkub.

2.3.   Praegu peaaegu kõikides riikides kehtestatud rahalise leevenduse ja maksustiimulite paketid on suunatud esmalt finantssüsteemi stabiliseerimisele, negatiivsete sotsiaalsete tagajärgede pehmendamisele ja seejärel majanduskasvu taastamisele. Liikmesriikide meetmete ulatus erineb märkimisväärselt, ent olulist tähelepanu pööratakse poliitikale, mis on suunatud töötajate tööhõives hoidmisele, tööturule uuesti sisenemise edendamisele, inimeste sissetuleku toetamisele, laenusaajate kaitsmisele tagatise konfiskeerimise eest, laenule juurdepääsu toetamisele ning sotsiaal- ja tervishoiuinfrastruktuuridesse investeerimisele eesmärgiga elavdada tööhõivet ja parandada juurdepääsu teenustele (2). Sellegipoolest on eesistujariik Rootsi seisukohal, et kriisi ületamiseks vajaminevad meetmed peavad käima koos vajalike struktuuriliste reformidega ELi teiste väljakutsete vastu võitlemiseks (nt demograafilised muutused, globaliseerumine), kuna juba enne kriisi ei olnud liiga paljudel töövõimelistel ELi kodanikel juurdepääsu tööturule, seda vaatamata ELi võrdlemisi soodsale majandusolukorrale.

2.4.   Eesistujariik Rootsi soovib keskenduda järgmistele aspektidele:

2.4.1.   Kuidas saaksid ELi liikmesriigid ühiselt võidelda majanduskriisist tuleneva töötuse kiire kasvu vastu?

2.4.2.   Milliste tõhusate reformide abil saaks suurendada liikuvust tööturul (sh meetmed inimeste tööle tagasituleku edendamiseks)?

Eesmärk on anda vastulöök kriisi lühiajalisele mõjule ning tagada, et liikmesriigid saavutaksid kõrge tööhõive taseme pikaajalise eesmärgi ELi uue majanduskasvu ja tööhõive strateegia raames.

3.   Tööhõive ja sotsiaalne kaasatus

3.1.   Turvaliste üleminekute edendamine

3.1.1.   Üleminekud ja sotsiaalne liikuvus on alati olnud osa Euroopa elust. Globaliseerumisest tulenevad muutused toovad esile vajaduse selliste majanduslike ja sotsiaalsete juhtimissüsteemide järele, mis on aktiivselt suunatud nii üleminekutele kui ka sotsiaalsele liikuvusele. Poliitika eesmärk peaks olema aktiveerimise, rehabiliteerimise ja tööalase taasintegratsiooni strateegiate ühendamine sotsiaalkaitsega. Kirjanduses kõneldakse vähemalt viiest üleminekust (3): haridusest või koolitusest tööhõivesse, üleminekud eri tööhõivevormide vahel, sh füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine, üleminekud tööhõive ja majapidamis- või kodanikutegevuse vahel, tööhõive ja puude vahel, tööhõive ja pensionile jäämise vahel. Eesmärk peab olema veenda inimesi üleminekute tasuvuses ning motiveerida neid aktiivselt tööd otsima, pakkudes neile samal ajal vajalikku toetust ning kaitstes neid materiaalse puuduse eest.

3.1.2.   Erilist tähelepanu tuleb pöörata üleminekutele hariduselt või koolituselt tööhõivesse, kuna paljud noored on majanduskasvu ajal ebaproportsionaalses ulatuses tööturult kõrvale jäänud ning on nüüd finants- ja majanduskriisist ebaproportsionaalsel määral mõjutatud (4). Ehkki tänapäeval on noorte kvalifikatsiooni tase eelmiste põlvkondadega võrreldes kõrgem, sisenevad nad tööturule hiljem, kogevad vähem tööhõivekindlust ning puutuvad rohkem kokku tööturu segmenteerituse ja töötusega. Komitee märgib ja tervitab komisjoni keskendumist „noorte aitamisele nüüd ja kohe”, (5) ent küsib endalt, kuidas korraldada kvaliteetse koolituse ja õppepraktika korrapärane hindamine ja läbivaatamine, nii et oleks tagatud selle jätkuv asjakohasus. Komitee esitas oma soovitused noorte töötuse vastu võitlemiseks arvamuses „Esmatähtsate kategooriate tööhõive” (6). Komitee tuletab meelde, et just eriti sisserännanud, rahvusvähemustesse kuuluvad inimesed, üksikvanemad ja madala kvalifikatsiooniga töötajad on tööturult väljajäämise ja sotsiaalse tõrjutuse ohus.

3.1.3.   Üleminekud tööhõive ja majapidamis- või kodanikutegevuse vahel mõjutavad oluliselt naisi ja nende võimalusi seoses töölepingu tüübi ja tööturult eemal veedetud perioodi pikkusega. Seepärast soovitab komitee tugevdada soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks vajalikke meetmeid.

3.2.   Integreeritud poliitika kujundamine ja elluviimine, kohandatud meetmed ja parem valitsemine

3.2.1.   Kogunevate üleminekupoliitika kogemuste põhjal on ilmnenud hea üleminekupoliitika mõned iseloomulikud jooned. Stiimulid ja toetus on muutunud möödapääsmatuteks. Tööturu üleminekupoliitikat tuleks käsitleda koos kaasatuse strateegiatega, eelkõige tööturust kõige kaugemale jäänute puhul, kelle jaoks on vaja pidevaid süsteemseid jõupingutusi. Komitee toetab seisukohta (7), et kriis muudab kõikehõlmavate aktiivse kaasatuse strateegiate rakendamise üha pakilisemaks ja vältimatumaks. Need strateegiad peaksid kombineerima ja tasakaalustama meetmeid, mis on suunatud kaasavatele tööturgudele, kvaliteetsetele teenustele juurdepääsule ja piisavale miinimumsissetulekule.

3.2.2.   Kuna suur osa tööealistest elanikest peab siirduma tööhõivesse, toetab komitee komisjoni soovitust (8) tugevdada kaasatust ja parandada kooskõlastamist riiklikul tasandil. Siiski soovitab komitee konkreetsetele vajadustele kohandatud meetmeid. See on oluline, kuna reformimiseks on tähtsad nõuandvad asutused, mis asuvad inimestele lähedal ja mis pakuvad kohandatud võimalusi kui mitte üksikisikutele, siis vähemalt rühmadele. Sotsiaal-majanduse projektid ja organisatsioonid on sageli selliste lähenemisviiside eesotsas, mis propageerivad toetusmeetmeid tööhõivesse sisenemiseks ning töökohtade loomist inimestele, kes asuvad tööturult kõige kaugemal.

3.2.3.   Seepärast soovitab komitee antud kontekstis täiendada sotsiaaldialoogi kodanike dialoogiga. Mõnedes liikmesriikides on selline dialoog teatud vormis juba käivitatud. Tänu sellele tekib kogemuste ja teadmistega kodanikuühiskonnaorganisatsioonidel, kes on sageli tihedas ühenduses haavatavate rühmadega – sh vaesuses elavad inimesed, lapsed, noored, ebakindlas olukorras perekonnad, sisserännanud ja rahvusvähemused, puuetega inimesed, eakad inimesed –, võimalus olla olulise komponendina kaasatud poliitika ümberkujundamisse, et suurendada sotsiaalset kaasatust Euroopas. Uurimused on näidanud, et selliseid teenuseid pakkuvate töötajate ja nende asutuste kvaliteet ja tase, sh teadmised ja võime ebasoodsas olukorras olevate rühmadega suhtlemiseks, on heade tavade oluline osa.

3.2.4.   Komitee nõustub komisjoni teatise soovitusega, (9) et ebasoodsas olukorras olevate inimeste võimaluste parandamiseks tööturul on vaja paremat koostööd riigiasutuste, avaliku ja erasektori tööhõiveteenuste, sotsiaalteenuste, täiskasvanuhariduse teenuste, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna vahel. Lisaks soovitab komitee, et eri tüüpi teenustega (nt tervishoid, haridus ja eluase) seotud meetmed tuleks kooskõlastada, kuna see on osutunud heade tavade oluliseks osaks.

3.3.   Lissaboni strateegia

3.3.1.   ELi Lissaboni strateegia asetab suurema rõhu sotsiaalsele kaasatusele ELis. Selles seatakse üldeesmärk liikuda terviklikuma majanduse suunas, mis suudaks ühendada tõhususe ning enamate ja paremate töökohtade loomise kõrge sotsiaalkaitse taseme ning suurema sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvusega. See on Euroopa majandus- ja sotsiaalmudelite aluspõhimõte. ELi strateegia pärast 2010. aastat peab sisaldama selget visiooni ühiskonda mõjutavatest peamistest väljakutsetest ning tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse valdkonna läbivaadatud vahendeid. Komitee koostab praegu arvamust Lissaboni strateegiat jätkava strateegia kohta.

3.3.2.   Lissaboni strateegias rõhutati seda, kuidas töökohtade loomine sõltub oluliselt aktiivsest tööhõivepoliitikast, kindlast makromajanduslikust raamistikust, investeeringutest oskustesse, teadusesse ja infrastruktuuri ning ettevõtluse ja innovatsiooni paremast reguleerimisest ja toetamisest. Ent kuna majanduslanguse tagajärjel halveneb olukord tööturgudel jätkuvalt, on vaja täiendavaid meetmeid, kuna languse tagajärjed puudutavad eelkõige inimesi. Kriis toob Euroopa tööturgudele märkimisväärseid muutusi. Töötajatele ja ettevõtetele tuleb anda vajalikud vahendid, et nad suudaksid muutuvate oludega edukalt kohaneda: säilitada töökohti, parandada oskusi kõikidel tasanditel (eelkõige madala kvalifikatsiooniga inimeste puhul), tuua inimesed tagasi tööle ja luua tingimused uute töökohtade loomiseks.

3.4.   Turvalise paindlikkuse rakendamise mõiste kriisi ajal (10)

Turvaline paindlikkus kui integreeritud strateegia ühtaegu nii tööturu paindlikkuse kui ka turvalisuse edendamiseks ja tööturult ajutiselt väljajäänute toetamiseks peaks komitee arvates arvestama järgmist:

3.4.1.   turvaline paindlikkus on veelgi olulisem ja asjakohasem praeguses keerulises majanduskontekstis, mida iseloomustavad töötuse, vaesuse ja segmenteerituse kasv ning pakiline väljakutse stimuleerida majanduse kasvu, luua uusi ja paremaid töökohti ning tugevdada sotsiaalset ühtekuuluvust;

3.4.2.   turvalise paindlikkuse rakendamine nõuab ühelt poolt sotsiaalkaitsemeetmeid ning teisalt selgeid tööstiimuleid avatud ja pädevustel põhineval tööturul, kombineerituna kaasatuse struktuuriliste tõkete kõrvaldamise ja töökohtade, sh kvaliteetsete töökohtade säilitamise ja loomise toetamise poliitikaga. See aitab kaasa sotsiaalse tõrjutuse ja vaesumisohu vähendamisele, avades tööturu kõikidele kodanikele ning eelkõige kõige haavatavamatele inimgruppidele;

3.4.3.   turvalise paindlikkuse ühised põhimõtted Euroopa tööhõivestrateegia rakendamise vahendina pakuvad koos laiaulatuslike aktiivse kaasamise strateegiatega kõikehõlmavat poliitilist strateegiat, mille eesmärgiks on kooskõlastada jõupingutusi, et ohjata kriisi mõju tööhõivele ja ühiskonnale ning aidata kaasa majanduskasvu taastumisele.

3.4.4.   Komitee tervitab ELi sotsiaalpartnerite nõusolekut jälgida ELi turvalise paindlikkuse ühiste põhimõtete rakendamist ning koguda kokku saadud kogemused. Komitee annab sellesse oma panuse, koostades arvamuse turvalise paindlikkuse kohta (11). Lisaks kutsub komitee liikmesriike üles hoogustama jõupingutusi aktiivse kaasatuse ühiste põhimõtete rakendamiseks ning ärgitab komisjoni rakendamise seisu korrapäraselt jälgima.

4.   Sotsiaalkaitse- ja sotsiaalse kaasatuse poliitika

4.1.   Sotsiaalkaitsesüsteemid võivad osutuda sotsiaalse kaasatuse peamiseks vahendiks, kuna nendes tunnustatakse turuväliseid lahendusi, need hõlmavad positiivseid riiklikke algatusi ja võitlevad kollektiivse vastutuse raames tingimuste vastu, mis piiravad üksikisikute ja ebasoodsas olukorras olevate rühmade võimalust elada väärikalt. Euroopa heaoluühiskonna edu, eelkõige võitluses ebavõrdsuse vastu, on hästi dokumenteeritud ja peegeldab solidaarsust, mida on põhiõiguste hartas tunnustatud peamise Euroopa väärtusena. Komitee arvates on praegu sotsiaalkaitse peamine väljakutse tagada, et inimeste põhivajadused – ehkki nende rakendamine võib riigiti erineda – oleksid tagatud ja kõigile kättesaadavad, ning samuti toetada sujuvaid üleminekuid, nagu eelpool nimetatud. Vaja on meetmeid, et suurendada üleminekute kasutegurit ja parandada juurdepääsu tööhõivele teatud rühmade jaoks, kellel on tööturul probleeme, säilitades samas liikmesriikide eelarvetulude taseme: vähendada tööandjate mittepalgalisi värbamiskulusid halduskoormuse vähendamise teel ning selgitada välja töökohtade loomise võimalused eriti madalama kvalifikatsiooniga töötajate puhul; vähendada tegureid, mis motiveerivad mitte töötama; parandada maksude ja hüvitiste struktuuri, et muuta töötamine tasuvaks, sealhulgas vähendada leibkonnas teist palka saava isiku maksukoormust; pakkuda töötutele stiimuleid moodustada omaenda ettevõte, nt ettevõtluskoolituse ja mikrokrediidi kaudu, tagades juurdepääsu osalemiseks vajalikele teenustele. Nendele, kes ei saa töötada, tuleb tagada piisav sissetulekutoetus.

4.2.   Komitee soovib rõhutada, et globaliseerumisest tulenev tugev konkurents ja finantskriisi mõju muudavad veelgi olulisemaks vajaliku sotsiaalkaitse olemasolu sotsiaalsete riskide, sh töötuse vastu ning sotsiaalkaitse tugevdamise sotsiaalse investeeringuna nii majandusliku konkurentsivõime kui ka sotsiaalse kaasatuse heaks. Reform ei tohiks seada ohtu solidaarsuse põhimõtteid, mis on sotsiaalkaitse aluseks ja mis on Euroopas ennast õigustanud. Teisalt, ehkki muutust on vaja ning sotsiaalkaitsesüsteemid ei tohiks olla muutuste vastu, peaksid need juhinduma sidusast, kooskõlastatud ja pikaajalisest sotsiaalsest reformipoliitikast, mis suudaks pakkuda kaitset ja toetaks üleminekuid lühikeses ja pikas perspektiivis.

Seepärast on vaja kaaluda viise, kuidas sotsiaalkaitse eri meetmed saaksid tõhusamalt kaasa aidata sotsiaalsele ja majanduslikule kaasatusele. Komitee juhib antud kontekstis tähelepanu järgmistele küsimustele.

4.3.1.   Demograafilise tasakaalu puudumise ja perekonna arenguga arvestamine

4.3.1.1.   Enamike Euroopa riikide elanikkonna vananemise perspektiiv tõstatab seoses sotsiaalse kaasatusega tõsiseid küsimusi. Paljudes riikides on meetmetega juba alustatud. Küsimus, mis on kõige ilmsem, ent mitte alati kõige tõhusamalt lahendatud, seisneb pensioniealiste elanike suurenevas hulgas ning vajaduses tervise- ja sotsiaalhooldeteenuste järele. Komitee tervitab komisjoni soovitust (9) edendada eakamate töötajate tööhõivet ning suurendada nõudlust ja töökohtade arvu hooldusvaldkonnas, kehtestades maksupuhkusi või muid soodustusi. Komitee leiab, et komisjoni ettepanek kaotada enneaegse pensioni kavad nõuab intensiivset arutelu raamtingimuste, ulatuse, poliitiliste saatemeetmete jmt üle, et mitte luua vanemate inimeste jaoks sotsiaalseid probleeme. Komitee on selle kohta juba esitanud olulisi panuseid.

4.3.1.2.   Demograafilise olukorra veel üks aspekt seisneb selles, et paljudes poliitikavaldkondades – eriti perepoliitikas – ei tehta piisavalt, et võimaldada inimestel rahuldada oma soovi laste järele (12). Komitee soovib eelkõige juhtida poliitikakujundajate tähelepanu perekonda ja demograafilist arengut käsitlevale arvamusele (13). Iga riik vajab perepoliitikat, mis austaks iga kodaniku (sh lapse) soove, väärtustaks perekonnaelu, tegeleks perekondade lagunemise, vägivalla, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse olulise mõjuga (eelkõige lastele) ning oleks lähedal kodanike eludele ja soovidele. Kõikehõlmav perepoliitika peaks seega olema iga Euroopa riigi peamine prioriteet, sidudes omavahel sissetuleku, lastehoiuvõimalused, vanemate ligipääsu täistööajaga kvaliteetsetele töökohtadele, soolise võrdõiguslikkuse, hariduse, sotsiaal- ja kultuuriteenused, tööhõive ning infrastruktuuri tagamise ja kavandamise.

4.3.2.   Töötukindlustuse optimeerimine ja integratsiooni edendamine

4.3.2.1.   Töötukindlustus on oluline sotsiaalne hüve, mis tagab koondatud või töötutele inimestele kaitse eelkõige languse kontekstis, mil majanduskriis ja konkurents nõuavad pidevat ümberstruktureerimist. Kui töötukindlustus on piisav, võib see isegi olla majandusliku sujuvuse teguriks ning lihtsustada tööalast liikuvust. Mõnedes riikides tähendab töötukindlustus aga üksnes passiivset hüvitiste jagamist ega paku asjakohast süsteemi töötajate tööturule tagasi toomiseks ega koolitust jätkusuutliku töö leidmiseks. Üldreeglina tuleb töötukindlustuse kulud muuta aktiivsemaks. Sel eesmärgil võiks töötukindlustus põhineda individuaalsetel „tagasi tööle” lepingutel – nagu see juba mõnedes riikides käigus on – mis on eeldus toetuse saamiseks. Sellisel juhul on ametiasutuste kohustus pakkuda asjakohast tuge, integratsioonivõimalusi ja koolitussüsteemi ning juurdepääsu teistele asjaomastele süsteemidele. Samuti on oluline ennetav lähenemine. Selleks on oluline varajane sekkumine, mis toob esile vajaduse võidelda laste vaesusega, ühendades selle tõhusa poliitikaga elukestva koolituse alal, mida tuleb jätkata ning mis võib hõlmata ka haridustee ümbersuunamist elu jooksul.

4.3.2.2.   Üleminekud ja integratsioon on olulised ka teistele rühmadele, nt õnnetuse ohvritele, haiguse tõttu invaliidistunud inimestele (üleminekul tööhõivest töötusesse puude tõttu). See tõstatab esmalt küsimuse asendussissetuleku kohta ning seejärel tööhõivesse tagasi pöördumise või sellele juurdepääsu kohta. Sissetulek on iseseisva elu vajalik tingimus, ent sellest tingimata ei piisa. Paljudel juhtudel pööratakse endiselt liiga vähe tähelepanu asjaomaste inimeste tööellu integreerimisele, ehkki selleks on kehtestatud õiguslikud sätted. Praktilised korraldused töö leidmise või jätkamise suunamiseks või toetamiseks on tihti kohmakad ja ebapiisavad. Osalemise nõuded ega hüvitise suurus ei tohiks veenda asjaomaseid isikuid mitte läbima funktsionaalset või kutsealast ümberõpet või mitte tööd jätkama. Vastupidi, need peaksid inimesi selleks julgustama. Siiski ei tohiks passiivsetelt meetmetelt aktiivsetele meetmetele üle minevate reformide puhul kaotada silmist Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksis ja selle protokollides seatud eesmärke. Sobiva tööhõive mõiste peaks tähendama seda, et sellega püütakse tagada töötute isikute suunamine tööhõivesse, mis rakendab nende oskusi ja kvalifikatsiooni kõige tootlikumal ja tõhusamal viisil, millest saaks kasu ühiskond tervikuna. Siiski tuleb isikutele, kellel ei ole võimalik töötada, tagada väärikaks eluks piisav sissetulekutoetus.

5.   Elukestva õppe ja koolituse edendamine

5.1.   Liikmesriikides kehtivad töötavate inimeste kutsekoolituse ja hariduse korraldamiseks väga erinevad süsteemid ja tasemed. Praegusel globaliseerumise ja majanduslanguse ajal seisneb suur poliitiline väljakutse asjaolus, et ELi kodanike jätkuharidus ja koolitus on väga ebaühtlaselt jaotunud – parema haridusega inimesed saavad oma tööalase karjääri jooksul enam koolitust ja jätkuharidust kui halvema haridusega inimesed. Võttes arvesse asjaolu, et just vähem haritud inimestel on suurem oht töökohtade ümberpaigutamiseks ja töötuseks, peaks üks peamine poliitiline eesmärk olema tagada vähemharitud rühmadele parem juurdepääs koolitusele ja haridusele ning nende ulatuslikum osalemine selles. Sellest tulenevalt kutsub komitee üles tagama tegeliku õiguse koolituseks kõigile kodanikele, eelkõige aga kõige tõrjutumatele rühmadele, kes soovivad parandada oma väljavaateid tööturul.

5.2.   Asjaolu, et sotsiaalse, majandusliku, poliitilise ja tehnoloogilise konteksti muutumine toob endaga kaasa ka oskuste vastava kohandamise, tähendab ka seda, et põhjalikult tuleb kaaluda üldise koolituse sisu, eriti kui haridust ja koolitust soovitakse tööturu vajadustega paremini ühitada. Seega on esmatähtis 1) anda kõigile noortele tugev alusharidus ja 2) määratleda praegused ja tulevased oskustega seotud vajadused, mida tuleks analüüsida kohalikul ja/või riiklikul tasandil, et need peegeldaksid erinevusi liikmesriikide vahel ja sees. Komitee märgib siinkohal komisjoni algatust „Uute töökohtade jaoks uued oskused” (14) ning kavatseb sellele üksikasjalikult vastata.

5.3.   Komitee nõustub komisoni soovitusega, et tööalane karjäär ei tohiks alata töötuse kogemusega. Seetõttu on oluline, et igale soovi avaldavale ja võimelisele koolilõpetajale pakutaks jätkuharidust või kohta kutsekoolituses ning teda julgustataks seda vastu võtma. Seda teemat käsitletakse täpsemalt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses teemal „Esmatähtsate kategooriate tööhõive” (15).

6.   Eluase kui sotsiaalse kaasatuse tegur

6.1.   Kodutus on üks kõige tõsisemaid tõrjutuse vorme. Paljud ELi riigid on ratifitseerinud rahvusvahelised lepingud ja konventsioonid, milles tunnustatakse ja kaitstakse õigust eluasemele: inimõiguste ülddeklaratsioon (artikkel 25), majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt (artikkel 11), laste õiguste konventsioon (artikkel 27), konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (artiklid 14 ja 15), inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (artikkel 8), Euroopa sotsiaalharta (artiklid 15, 16, 19, 23, 30, 31) ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (artikli 34 klausel 3).

6.2.   Euroopas mõjutab eluasemekriis 70 miljonit inimest, kes elavad ebapiisavates elamistingimustes – nendest on väljatõstmise ohus umbes 18 miljonit ja kodutud 3 miljonit. See näitaja kasvab veelgi ülemaailmse finantskriisi tõttu, mille tagajärjel kaotavad kodu umbes 2 miljonit perekonda, kuna nad ei suuda maksta oma eluasemelaenu makseid (16). Liikmesriigid peavad seadma antud küsimuse prioriteediks, et vähendada selle mõju oma kodanikele, eriti kõige haavatavamatele.

6.3.   Kodu kaotus viib sotsiaalse kaasatuse vastandini ning tõenäoliselt kaasneb sellega taskukohaste korralike eluasemete nõudluse suurenemine, vähesem kaitse üürilepingu ülesütlemise eest, suurem oht hüpoteekide sundtäitmiseks ning suurem kohtuliku väljatõstmise oht. See puudutab eelkõige noori, eakaid, töötuid, vaeseid ja sisserännanuid, aga ka keskmise sissetulekuga perekondi. Komitee soovitab tungivalt, et eelkõige erinevatesse haavatavatesse rühmadesse kuuluvatele inimestele tagataks võrdne kohtlemine seoses eluasemega ning mehhanismid väljatõstmise vältimiseks.

Komitee tervitab avatud koordinatsiooni meetodi kasutamist heade tavade vahetamise raamistikuna ning kodutuse ja eluasemega seotud tõrjutuse valimist 2009. aasta sotsiaalse avatud koordinatsiooni meetodi keskseks teemaks. Komitee soovitab, et seda edendataks veelgi, tugevdades ELi olemasolevaid finantsinstrumente järgmiste programmide puhul:

6.4.1.   programmid taskukohaste ja korralike eluasemete tagamiseks;

6.4.2.   programmid, mis toetavad alternatiivseid eluasemelahendusi ja uut tüüpi sotsiaaleluasemete katseprojekte, võttes arvesse põlvkondade vahelise solidaarsuse, multikultuursuse ja sotsiaalse tõrjutuse küsimust, tehes koostööd kohalike omavalitsuste, kodanikuühiskonna ja sotsiaalinvestoritega.

6.5.   Komitee nõustub nõukogu ja komisjoni avaldusega, (17) et rahaline kaasatus on eeltingimus eluasemeturule jätkusuutliku juurdepääsu võimaldamiseks ning vaja on tagada asjakohane toetus ja nõu nendele, kes on väljatõstmise ja omandi konfiskeerimise ohus.

7.   Territoriaalpoliitika kui sotsiaalse kaasatuse tegur

7.1.   Eluaseme tagamisele suunatud poliitikas tuleb arvestada territoriaalseid või geograafilisi piirkondi. Kõigis sotsiaalset kaasatust käsitlevates töödes juhitakse tähelepanu ebasoodsas olukorras olevate piirkondade ja paikkondade olemasolule. Paljudel juhtudel tuleneb nende ebasoodne olukord infrastruktuurist – sh vähene teenustepakkumine ning töökohtade puudus – ning võib viia keskkondliku ja sotsiaalse allakäiguni. Uutes teadmistes asetatakse suur rõhk kohalikule tasandile, näidates, kuidas probleemid ja ebapiisavus võivad kuhjuda ning moodustada piirkondi, kus mitte ainult ei ela haavatavad inimesed, vaid piirkonnad on seetõttu ja ka muudel põhjustel ise haavatavad. Ebasoodsat olukorda süvendab kohaliku, riikliku või välismaise investeerimiskapitali puudus nendes piirkondades.

7.2.   Seega peaks poliitika eesmärk olema alade või piirkondade vahelise ebatasakaalu vältimine ning eriti ebasoodsas olukorras olevatele piirkondadele piisava toetuse tagamine. Selles osas on peamine roll kohalikel algatustel, nagu ka allakäinud ja vaesunud paikkondade või elurajoonide sotsiaalsele taaselavdamisele suunatud algatustel. See ei tähenda mitte ainult investeeringuid füüsilisse infrastruktuuri, vaid ka sotsiaalse ja kogukondliku infrastruktuuri ülesehitamise ja nende piirkondade sotsiaalse kapitali rõhutamist.

7.3.   Tööhõive on piirkonnapõhise haavatavuse ületamiseks eriti oluline. Kohalik tööhõive aitab vähendada vaesust, edendada sotsiaalset kaasatust ja suurendada ühiskonnast tõrjutute eneseusku, enesekindlust ja ressursse. Samuti aitab see suurendada kohapealseid finants- ja muid ressursse. Samas on teenustele juurdepääs eeltingimus töökohtade loomisele kohalikul tasandil. Kohalike kogukondade osalemine nendes ja teistes algatustes, nt kohalike mikroettevõtete arendamises, on väga oluline.

7.4.   Komitee on veendunud, et lisaks klassikalistele sotsiaalse kaasatuse poliitika valdkondadele tuleb määratleda uued poliitikavaldkonnad või probleemid. Rõhk peaks olema aktiivse ja integreeritud ühiskonna loomisel. Teatud ulatuses esineb poliitiliste struktuuride märkimisväärset kattumist (nt eluase, madal kvalifikatsioon), ent ka see on küsimus, millega poliitikas tuleks eraldi tegeleda.

7.5.   Komitee tervitab komisjoni ettepanekut (18) rahastamise mobiliseerimiseks ja kiirendamiseks, kasutades tööhõive jaoks uut ELi mikrokrediidirahastut, et arendada mikroettevõtteid ja sotsiaal-majandust. Komitee leiab, et territoriaalpoliitika peaks olema prioriteet ja kaasama liikmesriigid, sotsiaalpartnerid, asjaomased kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja kohalikud kogukonnad, sh sotsiaal-majandusvaldkonna.

8.   Mitmekesisuse haldamine ja sisserännanute integreerimine

8.1.   Kultuurilist mitmekesisust tunnustatakse laialdaselt kui Euroopa iseloomulikku joont, ent Euroopa ühiskondade valitsemine ei ole mitte alati multikultuurne. Komitee arvates tuleb sotsiaalse kaasatuse raames käsitleda seda, kuidas Euroopa ühiskonnad kohtlevad vähemusi (nt romisid (19)) ja sisserännanuid. Seda võib uurida ja parandada mitmel moel.

8.2.   Komitee leiab, et tuleks uurida võimalust kombineerida sotsiaalse kaasatuse tingimustena paljusust ja võrdsust. Nii vastuvõtvale ühiskonnale, rahvusvähemustele kui ka sisserännanutele võib üksteise kultuuri ja väärtuste hindamine pakkuda väljakutset. Komitee soovitab selleks mitmeid põhimeetmeid. Vastuvõtva riigi jaoks hõlmavad need meetmed sisserännanute panuse määratlemist ning samuti nende tegurite määratlemist, mis viivad diskrimineerimise, ebasoodsamasse olukorda sattumise ja tõrjutuseni. Vähemused ja sisserännanud peaksid aga näitama üles soovi vastuvõtva riigi normide ja traditsioonidega kohaneda, loobumata seejuures oma identiteedist ja kultuurilistest juurtest. Seda teemat käsitletakse täpsemalt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses teemal „Esmatähtsate kategooriate tööhõive” (15).

8.3.   Samuti tuleb rõhutada kultuuridevahelise dialoogi rolli, seda kas kodanikudialoogi osana või eraldi. Sellise tegevuse võimalikud poliitilised eesmärgid on järgmised:

—	algatada menetlusi, et ehitada usku ühisesse tulevikku ja kodanikuväärtustesse, nt õiglus, sallivus, vabaduse ja demokraatia austamine, sooline võrdõiguslikkus, solidaarsus ja sotsiaalne vastutus, ning tekitada kuuluvustunnet ja vastastikust tunnustamist;

—	suurendada sotsiaalset kaasatust sisserännanute majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise integratsiooni kaudu;

—	jälgida kõigi poliitikate puhul nende õiglust kultuurilises plaanis, sh stigmatiseerimist ja diskrimineerimist.

---

(1)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuni 2009. aasta arvamus „Tööhõive tippkohtumise tulemused”, punkt 2.1, raportöör Wolfgang Greif (ELT C 306, 16.12.2009).

(2)  http://ec.europa.eu/social/keyDocuments.jsp?type=3&policyArea=750&subCategory=758&country=0&year=0&advSearchKey=&mode=advancedSubmit&langId=en. Järgmine täieulatuslik ajakohastamine on kavandatud novembriks 2009.

(3)  Schmid, G. (2002) Wege in eine neue Vollbeschäftigung, Übergangsarbeitsmärkte und aktivierende Arbeitsmarktpolitik, Frankfurt: Campus Verlag.

(4)  http://ec.europa.eu/youth/news/news1389_en.htm

(5)  Sõnastus pärineb dokumendist „Ühine kohustus tööhõive tagamisel”, KOM(2009) 257 lõplik, lk 8.

(6)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 12. juuli 2007. aasta arvamus „Esmatähtsate kategooriate tööhõive (Lissaboni strateegia)” punkt 5, raportöör Wolfgang Greif (ELT C 256, 27.10.2007).

(7)  Vt http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2008:307:0011:0014:ET:PDF.

(8)  Vt „Ühine kohustus tööhõive tagamisel” (KOM(2009) 257 lõplik), lk 13.

(9)  Vt „Ühine kohustus tööhõive tagamisel” (KOM(2009) 257 lõplik), lk 9.

(10)  Vt nõukogu järelduste eelnõu „Turvaline paindlikkus kriisi ajal”, SOC 374 ECOFIN 407, 10388/09.

(11)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 1. oktoobri 2009. aasta arvamus teemal „Paindlikkuse ja turvalisuse kasutamine globaalse arenguga seotud ümberkorraldustes”, raportöör Valerio Salvatore, kaasraportöör Enrique Calvet Chambon (ELT C 318, 23.12.2009, lk 1).

(12)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 30. septembri 2009. aasta arvamus teemal „Töö ja vaesus: hädavajaliku tervikliku lähenemisviisi väljatöötamine”, raportöör Nicole Prud'homme (ELT C 318, 23.12.2009, lk 52).

(13)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. märtsi 2007. aasta ettevalmistav arvamus teemal „Perekond ja demograafiline areng”, raportöör Stéphane Buffetaut (ELT C 161, 13.7.2007, lk 66).

(14)  „Uute töökohtade jaoks uued oskused - Tööturu vajaduste ja vajaminevate oskuste prognoosimine ja ühitamine”, KOM(2008) 868 lõplik.

(15)  Vt joonealune märkus 6.

(16)  Viide: http://www.habitants.org/noticias/inhabitants_of_europe/european_platform_on_the_right_to_housing_2009.

(17)  Vt Euroopa Komisjoni ja nõukogu 2009. aasta sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse ühisaruanne, 7309/09, punkt 2 lõige 8.

(18)  Vt „Ühine kohustus tööhõive tagamisel” (KOM(2009) 257 lõplik), lk 11.

(19)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Vähemuste integreerimine – romid”, raportöör Anne-Marie Sigmund, kaasraportöör Madi Sharma (ELT C 27, 3.2.2009, lk 88).

---