9. aprillil 2009 esitatud hagi — Parker ITR ja Parker-Hannifin versus komisjon

(Kohtuasi T-146/09)

2009/C 141/106

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hagejad: Parker ITR Srl (Veniano, Itaalia) ja Parker-Hannifin Corp. (Mayfield Heights, Ühendriigid) (esindajad: advokaadid B. Amory, F. Marchini Càmia ja F. Amato)

Kostja: Euroopa Ühenduste Komisjon

Hagejate nõuded

Väited ja peamised argumendid

Hagejad paluvad tühistada komisjoni 28. jaanuari 2009. aasta otsus C(2009) 428lõplik asutamislepingu artiklis 81 ja Euroopa majanduspiirkonna lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum nr COMP/39406 — laadimisvoolikud) osas, kus väidetakse, et nad on vastutavad Euroopa majanduspiirkonnas laadimisvoolikute sektoris pideva rikkumise eest, mis seisneb hangete jaotamises, hindade, kvootide ja müügitingimuste kindlaksmääramises, geograafilise turu jagamises ning hindade, müügimahtude ja pakkumiskutsete kohta tundliku teabe vahetamises. Lisaks paluvad nad vähendada hagejatele määratud trahvi.

Hagejad esitavad oma hagi toetuseks üheksa väidet.

Esimese väite raames, mis puudutab vastutuse määramist, väidavad hagejad järgmist:

Esiteks väidavad hagejad, et sellega, et vaidlustatud otsus leiab, et Partker OTR on vastutav enne 1. jaanuari 2002 toime pandud rikkumise eest, mis on toime pandud jätkuvalt olemasolevate, majanduslikult toimivate ning teise ettevõtte alla kuuluvate juriidiliste isikute poolt, rikub see otsus isikliku vastutuse põhimõtet, kuritarvitab oma võimu selleks, et vältida aegumise kohta käivaid eeskirju, rikub mittediskrimineerimise põhimõtet ning põhjendamiskohustust.

Teiseks väidavad hagejad, et vaidlustatud otsus rikub isikliku vastutuse põhimõtet sellega, et leiab, et nad on vastutavad Partker ITR’i töötaja õigusvastase käitumise eest: (i) kes osales kartelli tegevuses oma isikliku huvi tõttu; (ii) kes tegutses ebaseadusliku tulu saamise eesmärgil juhtides Parker ITR’i Oil & Gas Business osakonda hagejatest sõltumatult; (iii) kelle õigusvastase käitumise tulemusel kandis Parker ITR kahju.

Kolmandaks leiavad nad, et vaidlustatud otsus on ekslik, kui leiab, et Parker Hannifin vastutab perioodi eest 31. jaanuar 2002 kuni 9. juuni 2006, kuna hagejad on ümber lükanud kõik oletused selle kohta, et Parker Hannifinil oli oma filiaali õli ja gaasi laadimisvoolikute alase tegevuse üle otsustav mõju ning mitte ükski otsuses viidatud dokument, argument ega ükski tõend ei kinnita, et Parker Hannifinil oli selle perioodi ajal Parker ITR’i üle otsustav mõju.

Ülejäänud kuue väite raames, mis puudutavad trahvi suurust, väidavad hagejad järgmist:

Neljandaks väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuses on tehtud ilmne viga, kui see määrab, et rikkumised leidsid aset 1. aprillist 1986 kuni 13. mai 1997 ning 11. juunist 1999 kuni 2. maini 2007 kas pideva või korduva rikkumisena määruse nr 1/2003 (1) artikli 25 lõike 2 teise lause tähenduses. Hagejate arvates komisjon järelikult trahvi 1. aprilli 1986 kuni 13. mai 1997 eest määranud oma võimu kuritarvitades, kuna see rikkumine on aegunud.

Viiendaks väidavad hagejad, et otsus eksib leides, et Parker ITR oli 11. juuni 1999 kuni 30. september 2001 kartelli liider.

Kuuendaks väidavad nad, et vaidlustatud otsus rikub isikliku vastutuse põhimõtet ja selles ei ole põhjendatud miks on suurendatud Parker Hannifinile määratud trahvi Parker ITR’i väidetava liidri rolli tõttu.

Seitsmendaks leiavad hagejad, et otsus rikub õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna see võttis Euroopa majanduspiirkonnas „täidetud müügisumma” arvutamiseks aluseks komisjoni suuniste trahvide arvutamise meetodi kohta (2) artikli 18 tähenduses, kaupade müügi, mille eest on Euroopa majanduspiirkonnas asuvatele äriühingutele väljastatud arve, kuid mida ei ole Euroopa majanduspiirkonnas tarnitud.

Kaheksandaks väidavad hagejad, et Parker Hannifini konsolideeritud käibele tuginemisega, selleks, et arvutada välja 10 % trahvi muutmise ülempiiri, mis määrati ainult Parker ITR’ile, tõlgendas vaidlustatud otsus valesti määruse 1/2003 artiklit 23, rikkus isikliku vastutuse põhimõtet ja põhjendamise kohustust.

Üheksandaks väidavad nad, et otsus rikkus õiguspärase ootuse põhimõtet ja põhjendamise kohustust, kuna see ei kohaldanud hagejate suhtes koostöö alusel trahvi vähendamist.

(1)  Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ETL eriväljaanne 08/02, lk 205)

(2)  Suunised määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT C 210, lk 2)