–

Madalmaade valitsus, esindajad: C. S. Schillemans ja M. K. Bulterman,

–

Kreeka valitsus, esindajad: E. Tsaousi ja I.-E. Krompa,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: H. van Vliet, A. Sauka ja F. Castilla Contreras,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada kohustuslikku majandamisnõuet 10, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549, ning parandus ELT 2016, L 130, lk 13) (edaspidi „SMR 10 „) II lisas, osas, milles see viitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 309, lk 1) artikli 55 esimesele lõigule ja teise lõigu esimesele lausele.

2

Taotlus on esitatud R. en R‑i ning Minister van Landbouw, Natuur en Voedselkwaliteiti (põllumajandus-, loodus- ja toidukvaliteedi minister, edaspidi „minister“) vahelises kohtuvaidluses R. en R-i 2018. aasta eest makstavate otsetoetuste vähendamise üle vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrusele (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT 2013, L 347, lk 608).

3

Määrus nr 1306/2013 käsitleb ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) rahastamist, haldamist ja seiret.

4

Selle määruse põhjenduses 53 on märgitud:

„Nõukogu [29. septembri 2003. aasta] määrusega (EÜ) nr 1782/2003 [millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks ning muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001, (EÜ) nr 1454/2001, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 1251/1999, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1673/2000, (EMÜ) nr 2358/71 ja (EÜ) nr 2529/2001 (ELT 2003, L 270, lk 1; ELT eriväljaanne 03/40, lk 269], mis asendati [nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta] määrusega (EÜ) nr 73/2009 [millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003 (ELT 2009, L 30, lk 16], kehtestati põhimõte, mille kohaselt tuleks teatavate ÜPP toetuste täielik maksmine toetusesaajatele siduda maakasutuse, põllumajandustootmise ja põllumajandusliku tegevusega seotud eeskirjade järgimisega. […]

Sellest tuleneva nõuetele vastavuse süsteemi kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama karistused ÜPP raames saadud toetuse täieliku või osalise vähendamise või toetuse saajate hulgast väljaarvamise kujul.“

5

Määruse nr 1306/2013 põhjenduses 54 on täpsustatud:

„Kõnealune nõuetele vastavuse süsteem hõlmab ÜPP põhistandardeid keskkonna, kliimamuutuste, maa hea põllumajandus- ja keskkonnaseisundi, rahvatervise, loomatervise, taimetervise ja loomade heaolu vallas. Nõuetele vastavuse eesmärk on toetada säästva põllumajanduse arengut, tõstes toetusesaajate teadlikkust nimetatud põhistandardite järgimise vajadusest. Samuti on sihiks see, et ÜPP vastaks paremini ühiskonna ootustele, parandades sidusust keskkonna, rahvatervise, loomatervise, taimetervise ja loomade heaoluga seotud poliitikatega. Nõuetele vastavuse süsteem on ÜPP lahutamatu osa ja tuleks seega säilitada. Samas tuleks nõuetele vastavuse süsteemi järjepidevuse tagamiseks ja nähtavuse parandamiseks ühtlustada selle reguleerimisala, mis hõlmab praegu eri loetelusid kohustuslike majandamisnõuete ning maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standardite kohta. Selleks tuleks nõuded ja standardid esitada ühe loeteluna ning rühmitada valdkondade ja teemade kaupa.“

6

Määruse VI jaotises on sätestatud nõuetele vastavuse eeskirjad, kusjuures selle jaotise I peatükis on määratletud selle reguleerimisala. Määruse artikli 91 „Üldpõhimõte“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kui artiklis 92 osutatud toetusesaaja ei vasta artiklis 93 sätestatud nõuetele vastavuse eeskirjadele, määratakse talle halduskaristus.“

7

Määruse nr 1306/2013 artikli 91 lõike 3 punktis b on sätestatud:

„Käesolevas jaotises kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

8

Selle määruse artikli 92 „Asjaomased toetusesaajad“ esimeses lõigus on sätestatud:

„Artiklit 91 kohaldatakse toetusesaajate suhtes, kes saavad otsetoetuseid määruse [nr 1307/2013] kohaselt […]“.

9

Määruse nr 1306/2013 artikli 93 „Nõuetele vastavuse eeskirjad“ lõikes 1 on sätestatud:

„Nõuetele vastavuse eeskirjad on liidu õiguse kohased kohustuslikud majandamisnõuded ning riigi tasandil kehtestatavad maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standardid, mis on loetletud II lisas ning seonduvad järgmiste valdkondadega:

10

Sama määruse II lisa „Nõuetele vastavuse eeskirjad vastavalt artiklile 93“ on sõnastatud järgmiselt:

„SMR: Kohustuslikud majandamisnõuded

[…]

11

Määruse nr 1306/2013 VI jaotise II peatükk „Nõuetele vastavusega seotud kontrollisüsteem ja halduskaristused“ sisaldab selle määruse artikleid 96–101.

12

Selle määruse artiklis 99 „Halduskaristuse arvutamine“ on sätestatud:

„1.   Artiklis 91 sätestatud halduskaristust kohaldatakse, vähendades artiklis 92 loetletud ning asjaomasele toetusesaajale seoses toetusetaotlusega, mis ta on esitanud või esitab täitmata jätmise tuvastamise kalendriaasta jooksul tehtud või tehtavate maksete kogusummat või jättes ta sellest ilma.

[…]

2.   […]

Mittevastavuste puhul, mis kujutavad otsest ohtu rahva- või loomatervisele, kohaldatakse siiski alati toetuse vähendamist või sellest ilmajätmist.

[…]“.

13

Määrus (EÜ) nr 1107/2009 reguleerib taimekaitsevahendite turulelaskmist. Selle määruse põhjendustes 24 ja 35 on märgitud:

[…]

14

Määruse artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Käesolevas määruses sätestatakse eeskirjad kaubanduslikus vormis taimekaitsevahendite turule lubamise, nende turulelaskmise, kasutamise ja kontrolli kohta [Euroopa] ühenduse piires.

[…]

3.   Käesoleva määruse eesmärk on tagada inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kõrgetasemeline kaitse ja parandada siseturu toimimist taimekaitsevahendite turulelaskmist käsitlevate eeskirjade ühtlustamise kaudu, parandades samal ajal põllumajanduslikku tootmist.

[…]“.

15

Määruse nr 1107/2009 III peatüki „Taimekaitsevahendid“ 1. alajaos „Nõuded ja sisu“ on määruse artikli 28 „Loa andmine turulelaskmiseks ja kasutamiseks“ lõikes 1 sätestatud:

„Taimekaitsevahendit ei lasta turule ega kasutata, kui asjaomane liikmesriik ei ole selleks kooskõlas käesoleva määrusega luba andnud.“

16

Määruse artikli 32 „Kehtivusaeg“ lõikes 1 on sätestatud:

„1.   Loas sätestatakse loa kehtivusaeg.

Ilma et see piiraks artikli 44 kohaldamist, määratakse loa kehtivusajaks ajavahemik kuni üks aasta alates taimekaitsevahendis sisalduva toimeaine, taimekaitseaine või sünergisti heakskiidu kehtivusaja lõpust ja pärast seda nii kauaks, kui taimekaitsevahendis sisalduv toimeaine, taimekaitseaine või sünergist heaks kiidetakse.

[…]“.

17

Sama määruse artikkel 46 „Ajapikendus“ on sõnastatud järgmiselt:

„Kui liikmesriik võtab loa tagasi, muudab seda või jätab selle pikendamata, võib ta anda ajapikendust olemasolevate laovarude kõrvaldamiseks, ladustamiseks, turulelaskmiseks ja kasutamiseks.

Kui loa tagasivõtmise, muutmise või pikendamata jätmise põhjused ei ole seotud inimeste ja loomade tervise või keskkonna kaitsega, antakse ajapikendust piiratud ajaks, mis ei ületa kuut kuud asjaomase taimekaitsevahendi müügiks ja levitamiseks ning täiendavat maksimaalselt ühte aastat olemasolevate laovarude kõrvaldamiseks, ladustamiseks ja kasutamiseks.“

18

Sama määruse III peatüki 2. jao „Kasutamine ja teave“ artiklis 55 „Taimekaitsevahendite kasutamine“ on esimeses lõigus ja teise lõigu esimeses lauses ette nähtud:

„Taimekaitsevahendeid kasutatakse nõuetekohaselt.

Nõuetekohane kasutus hõlmab hea taimekaitsetava põhimõtete kohaldamist ja artikli 31 kohaselt kehtestatud ning märgistusele kantud tingimuste täitmist.“

19

Määruse nr 1107/2009 artikli 83 teises lõigus on sätestatud:

„Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele. Eelkõige käsitatakse teistes ühenduse õigusaktides, nagu näiteks määruses [nr 1782/2003], tehtud viiteid [nõukogu 15. juuli 1991. aasta] direktiivi 91/414/EMÜ [taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (EÜT 1991, L 230, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 332)] artiklile 3 viitena käesoleva määruse artiklile 55.“

20

Direktiiv 91/414 tunnistati kehtetuks määrusega nr 1107/2009 ja oli kohaldatav kuni 13. juunini 2011.

21

Selle direktiivi artikkel 3 oli sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid näevad ette, et taimekaitsevahendit võib nende territooriumil turule viia ja kasutada üksnes juhul, kui nad on asjaomase vahendi kasutamiseks andnud loa vastavalt käesolevale direktiivile, välja arvatud juhul, kui asjaomase vahendi kavandatavat kasutust reguleeritakse artikliga 22.

[…]

3.   Liikmesriigid näevad ette, et taimekaitsevahendeid tuleb kasutada nõuetekohaselt. Nõuetekohane kasutamine hõlmab vastavalt artiklile 4 kehtestatud ja etiketil täpsustatud tingimuste täitmist ning hea taimekaitsetava põhimõtete ja võimaluse korral integreeritud tõrje põhimõtete kohaldamist.

[…]“.

22

17. veebruari 2007. aasta seaduse taimekaitsevahendite ja biotsiidide kohta (Wet gewasbeschermingsmiddelen en biociden; Stb. 2007, nr 125) artikkel 20 on selle seaduse põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis sõnastatud järgmiselt:

„Määruse rikkumised

1. Keelatud on tegutseda määruse [nr 1107/2009] artikli 28 lõiget 1, artikli 52 lõikeid 1 ja 5, artiklit 55, artikli 56 lõiget 1, artikli 58 lõiget 1 ja artiklit 64 või selle määruse alusel vastu võetud eeskirju rikkudes. […]“

23

Ministri 11. detsembri 2014. aasta määruses nr WJZ/14194346 ÜPP rakendamise kohta seoses otsetoetuste ja nõuetele vastavusega (Uitvoeringsregeling rechtstreekse betalingen GLB nr. WJZ/14194346) (Stcrt. 2014, nr 36127) on põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „ministri rakendusmäärus“) § 3.1 lõikes 1 sätestatud:

„Nõuetele vastavus:

1. Otsetoetuse taotluse esitanud põllumajandustootja […] peab kinni järgmistest sätetest:

a. määruse [nr 1306/2013] artikli 93 lõikes 1 osutatud majandamisnõuded, mis on loetletud 3. lisas. […]“

24

Ministri rakendusmääruse § 3.1 lõike 1 punktis a nimetatud 3. lisa on sõnastatud järgmiselt:

„Määruse nr 1306/2013 artikli 93 lõikes 1 osutatud majandamisnõuded

[…]

Põhiküsimus: Taimekaitsevahendid

SMR 10 Määruse [nr 1107/2009] artikli 55 [esimene lõik ja teise lõigu] esimene lause“.

25

R. en R. esitas 20. märtsil 2018 ministrile kombineeritud deklaratsiooni, milles ta taotles ÜPP alusel otsetoetuste maksmist.

26

Nederlandse Voedsel- en Warenautoriteiti (toidu ja tarbekaupade järelevalve amet, Madalmaad) kontrollija tuvastas 11. oktoobril 2018, et R. en R‑i üks osanik kasutab taimekaitsevahendit MECOP PP‑2 (loanumber 12678N), et võidelda tömbilehise oblika (rumex obtusifolius) vastu. Selle taimekaitsevahendi toimeaine oli mekoprop‑P. Selle taimekaitsevahendi luba oli kaotanud kehtivuse 30. jaanuaril 2016. Sama toote turustamise lõpukuupäevaks oli kehtestatud 30. juuli 2016 ja selle kasutamise lõpukuupäev oli 30. jaanuar 2017.

27

Minister vähendas 4. aprillil 2019 ministri rakendusmääruse alusel R. en R‑ile 2018. aasta eest makstavate otsetoetuste summat nõuetele mittevastavuse tõttu 3% võrra, sest R. en R oli kasutanud taimekaitsevahendit, mille kasutamine ei olnud lubatud.

28

Minister jättis 21. augusti 2019. aasta otsusega põhjendamatuse tõttu rahuldamata vaide, mille R. en R oli selle vähendamise peale esitanud. Selles otsuses analüüsiti põhikohtuasjas kõne all olevat tegevust nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise juhtumina põhjusel, et niisuguse taimekaitsevahendi kasutamine, millel ei ole luba, kuulub kohustusliku majandamisnõude 10 alla, milles on viidatud määruse nr 1107/2009 artikli 55 esimesele lõigule ja teise lõigu esimesele lausele.

29

R. en R. esitas vaidlustatud otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

30

Selles kohtus ei vaidle R. en R. vastu sellele, et ta kasutas taimekaitsevahendit, millele ei olnud enam luba, ent väidab, et see ei kujuta endast määruse nr 1107/2009 artikli 55 rikkumist, kuna selles artiklis on üksnes ette nähtud, et taimekaitsevahendeid „kasutatakse nõuetekohaselt“. R. en R. väidab, et niisuguse taimekaitsevahendi kasutamine, millel ei ole luba, ei kujuta endast mitte määruse nr 1107/2009 artikli 55, vaid sama määruse artikli 28 rikkumist – säte, mille kohaselt võib taimekaitsevahendit turule lasta ja kasutada vaid siis, kui selleks on antud luba. Kuna aga seda artiklit 28 ei ole määruse nr 1306/2013 II lisas mainitud, siis ei kujuta selle rikkumine endast nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumist. R. en R. väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus seetõttu, et minister järeldas vääralt, et rikutud on SMR 10‑t, mistõttu tal puudus pädevus vähendada R. en R‑le 2018. aastaks makstavate otsetoetuste summat nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise tõttu 3% võrra.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuleneb määruse nr 1107/2009 artikli 55 grammatilisest tõlgendamisest – säte, millele SMR 10 viitab –, et selles artiklis ei ole peetud silmas olukorda, kus kasutatakse taimekaitsevahendit, millel ei ole luba. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et niisugune tõlgendus viiks „kummalise ja võib-olla ka soovimatu“ tagajärjeni, mille kohaselt olukorras, kus põllumajandustootja on kasutanud taimekaitsevahendit, millel ei ole luba, ei saaks tema suhtes kohaldada mingit vähendamist nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise eest, samas kui see oleks võimalik juhul, kui on tegemist loaga taimekaitsevahendi nõuetele mittevastava kasutamisega.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas eelmises punktis esitatud tõlgendus on kooskõlas määruste nr 1306/2013 ja nr 1107/2009 eesmärkidega, milleks on inimeste, loomade ja taimede tervise kaitse ning keskkonnakaitse.

33

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada ka põhjusi, miks liidu seadusandja otsustas määruse nr 1107/2009 artiklis 83 ette näha, et teistes ühenduse õigusaktides sisalduvaid viiteid direktiivi 91/414 artiklile 3 käsitatakse viidetena üksnes määruse nr 1107/2009 artiklile 55, mitte aga selle määruse artiklile 28.

34

Niisuguses kontekstis otsustas College van Beroep voor het bedrijfsleven (apellatsiooniastme halduskohus majandusküsimustes, Madalmaad) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„Kas [SMR 10], mis viitab [määruse nr 1107/2009] artikli 55 [esimesele lõigule ja teise lõigu esimesele lausele], tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ka sellise taimekaitsevahendi kasutamist, millele ei ole asjaomases liikmesriigis viimati nimetatud määruse kohaselt luba antud?“

35

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas SMR 10 nõuet, mis viitab määruse nr 1107/2009 artikli 55 esimesele lõigule ja teise lõigu esimesele lausele, tuleb tõlgendada nii, et selles on silmas peetud ka sellise taimekaitsevahendi kasutamist, millele asjaomases liikmesriigis ei ole kas üldse luba antud või millel ei ole enam luba, ning viimasel juhul juhtumit, mil selle kasutamise lõpukuupäev on möödas.

36

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (22. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Ursa Major Services, C‑814/18, EU:C:2020:27, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Sissejuhatuseks olgu tõdetud, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole põhikohtuasja poolte vahel vaidlust selles, et asjaomase taimekaitsevahendi loa kehtivus lõppes 30. jaanuaril 2016 ning et ajal, mil põhikohtuasja kaebaja seda toodet kasutas, oli samuti möödunud selle kasutamise lõpukuupäev, milleks oli kehtestatud 30. jaanuar 2017.

38

Esiteks tuleb märkida, et määruse nr 1107/2009 põhjenduse 35 kohaselt on taimekaitsevahendite „nõuetekohane kasutus“ nende kasutamine „vastavalt nende loale“.

39

Sellega seoses tuleb terminit „nõuetekohane kasutus“, nagu seda on nimetatud määruse nr 1107/2009 artikli 55 esimeses lõigus ja teise lõigu esimeses lauses, esimese koostisosa puhul mõista nii, et see viitab selle määruse artikli 28 lõikele 1, milles on ette nähtud, et taimekaitsevahendit võib „kasutada“ ainult siis, kui asjaomane liikmesriik on selleks „loa andnud“.

40

Lisaks ilmneb määruse nr 1107/2009 artikli 32 lõike 1 esimesest lausest, et loas sätestatakse loa kehtivusaeg, ning sama määruse artiklist 46, et loa tagasivõtmise, muutmise või pikendamata jätmisega võib kaasneda ajapikendus muu hulgas selleks, et võimaldada kasutada olemasolevaid laovarusid.

41

Sellest järeldub, et „nõuetekohane kasutus“, mis on taimekaitsevahendite suhtes ette nähtud vastavalt määruse nr 1107/2009 artikli 55 esimesele lõigule ja teise lõigu esimesele lausele, eeldab kasutamist, mis on nii ratione materiae kui ratione temporis hõlmatud selle määruse artikli 28 lõike 1 alusel antud loaga, millel on toime vastavalt selle määruse artikli 32 lõikes 1 ning sõltuvalt olukorrast vastavalt artiklis 46 ettenähtule.

42

Teiseks on määruse nr 1107/2009 artikli 1 lõikes 1 sätestatud, et selles määruses sätestatakse eeskirjad kaubanduslikus vormis taimekaitsevahendite turule lubamise ning muu hulgas kasutamise ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduse piires. Selle määruse artikli 1 lõige 3 näeb ette, et määruse eesmärk on konkreetselt tagada inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kõrgetasemeline kaitse.

43

Nagu on märgitud määruse nr 1107/2009 põhjenduses 24, peavad lubade andmist reguleerivad sätted tagama inimeste ja loomade tervise ning keskkonna range kaitsestandardi. Just selle eesmärgi saavutamiseks tuleks selle määruse põhjenduse 35 järgi taimekaitsevahendeid kasutada nõuetekohaselt, vastavalt nende loale. Selles kontekstis tuleb märkida, et määruse nr 1306/2013 II lisa kohaselt on SMR 10, mis puudutab määruse nr 1107/2009 artikli 55 esimese lõigu ja teise lõigu esimese lause järgimist, just nimelt kantud eesmärgist kaitsta rahvatervist, loomatervist ja taimetervist. SMR 10 moodustab seega osa ÜPP alusnormidest rahvatervise, loomatervise ja taimetervise valdkonnas, mis on osa nõuetele vastavuse süsteemist, mille täitmisest sõltub teatud ÜPP alusel antavate teatavate toetuste nende saajatele täies ulatuses väljamaksmine vastavalt määruse nr 1306/2013 põhjendustele 53 ja 54.

44

Tõlgendus, mis välistab SMR 10 kohaldamisalast selliste taimekaitsevahendite kasutamise, millele ei ole asjaomases liikmesriigis luba antud või millel ei ole enam luba või mille kasutamise lõpukuupäev on möödas, oleks seega vastuolus nõuetele vastavuse põhimõtte eesmärgiga tagada inimeste, loomade, taimede ja keskkonna kaitstuse kõrge tase. Nimelt tähendaks selline tõlgendus, et toetuse saajale, kes kasutab loata taimekaitsevahendit, ei määrataks halduskaristust otsetoetuste summa vähendamise näol, samas kui toetuse saajale, kes kasutab loa saanud taimekaitsevahendit, kuid rikub sealjuures sellega seonduvaid tingimusi, selline karistus aga määratakse. Taimekaitsevahend, millel ei ole luba, oleks seeläbi ÜPP nõuetele vastavuse põhimõtte kohaldamisalast välja jäetud, mis oleks vastuolus selle poliitika eesmärkidega.

45

Sellest järeldub, et niisuguse taimekaitsevahendi kasutamine, millele ei ole luba antud või mille loa kehtivusaeg ja, sõltuvalt olukorrast, kasutamise lõpukuupäev on möödunud, kujutab endast määruse nr 1306/2013 II lisasse „Nõuetele vastavuse eeskirjad vastavalt artiklile 93“ kuuluva SMR 10 rikkumise juhtumit, mis toob kaasa halduskaristuse kohaldamise määruse nr 1306/2013 artiklite 91 ja 99 alusel.

46

Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et määruse nr 1107/2009 artikli 83 kohaselt mõistetakse teistes õigusaktides, näiteks määruses nr 1782/2003 sisalduvaid viiteid direktiivi 91/414 artiklile 3 viidetena määruse nr 1107/2009 artiklile 55, mitte selle määruse artiklile 28. Nimelt kehtestab direktiivi 91/414 artikli 3 lõige 1 liikmesriikidele kohustuse näha ette, et taimekaitsevahendeid võib nende territooriumil turule viia ja kasutada üksnes juhul, kui neile on antud luba. See säte vastab määruse nr 1107/2009 artikli 28 lõikele 1. Direktiivi 91/414 artikli 3 lõikes 3 on omakorda kehtestatud liikmesriikide kohustus näha ette, et taimekaitsevahendeid tuleb kasutada nõuetekohaselt, ja see vastab määruse nr 1107/2009 artiklile 55. Ent eespool punktides 39 ja 40 esitatud põhjustel eeldab määruse nr 1107/2009 artikli 55 esimese lõigu ja teise lõigu esimese lause järgimine, et kasutatud taimekaitsevahendil on kehtiv luba vastavalt selle määruse artiklitele 28 ja 32. Järelikult ei olnud selle määruse artiklis 83 tarvis mingit sõnaselget viidet määruse nr 1107/2009 artiklile 28.

47

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et SMR 10 nõuet, mis viitab määruse nr 1107/2009 artikli 55 esimesele lõigule ja teise lõigu esimesele lausele, tuleb tõlgendada nii, et selles on silmas peetud ka sellise taimekaitsevahendi kasutamist, millele asjaomases liikmesriigis ei ole kas üldse luba antud või millel ei ole enam luba, ning viimasel juhul juhtumit, mil selle kasutamise lõpukuupäev on möödas.

48

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Kohustuslikku majandamisnõuet 10, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 II lisas, osas, milles see viitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta artikli 55 esimesele lõigule ja teise lõigu esimesele lausele, tuleb tõlgendada nii, et selles on silmas peetud ka sellise taimekaitsevahendi kasutamist, millele asjaomases liikmesriigis ei ole kas üldse luba antud või millel ei ole enam luba, ning viimasel juhul juhtumit, mil selle kasutamise lõpukuupäev on möödas.