1

G. Strack palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu otsuse Strack vs. komisjon (T‑392/07, EU:T:2013:8, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”) osas, milles selle kohtuotsusega ei rahuldatud täielikult tema nõudeid tühistada mitu komisjoni otsust seoses dokumentidega tutvumise taotlustega, mida ta oli esitanud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

2

Euroopa Komisjon esitas vastuapellatsioonkaebuse vaidlustatud kohtuotsuse osaliseks tühistamiseks, kuna selles otsuses leidis Üldkohus esiteks, et määruse nr 1049/2001 artiklis 8 sätestatud tähtaegade möödumine tähendab, et on tehtud vaikimisi otsus, mille peale saab esitada tühistamishagi, ning teiseks, et komisjon on rikkunud apellandi õigust saada väljavõte registrist, mille komisjon oleks pidanud määruse artikli 11 kohaselt koostama ja mis oleks pidanud sisaldama loetelu enne 1. jaanuari 2005 tehtud otsustest jätta rahuldamata dokumentidega tutvumise kordustaotlused (edaspidi „väljavõte dokumentidega tutvumise kordustaotluste rahuldamata jätmise otsuste registrist”).

3

Apellant esitas 20. juuni 2007. aasta kirjaga komisjonile määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 1 alusel esialgse taotluse dokumentidega tutvumiseks, mis puudutas kolme liiki dokumente.

4

Esiteks taotles apellant kõiki dokumente, mis käsitlevad dokumentidega tutvumise kordustaotlusi, mille komisjon jättis alates 1. jaanuarist 2005 osaliselt või täielikult rahuldamata (edaspidi „rahuldamata jäetud kordustaotlusi käsitlevad dokumendid”).

5

Teiseks taotles ta väljavõtet dokumentidega tutvumise kordustaotluste rahuldamata jätmise otsuste registrist.

6

Kolmandaks taotles ta tutvumist kõigi dokumentidega, mis on seotud kohtuasjaga, milles tehti kohtuotsus Sequeira Wandschneider vs. komisjon (T‑110/04, EU:T:2007:78, edaspidi „kohtuasjaga T‑110/04 seotud dokumendid”).

7

Komisjoni ja apellandi vahel toimus kirjavahetus seoses dokumentidega tutvumist puudutava esialgse taotlusega, mille komisjon registreeris 3. juulil 2007. Komisjon teatas apellandile 24. juuli 2007. aasta kirjaga, et väljavõtet dokumentidega tutvumise kordustaotluste rahuldamata jätmise otsuste registrist ei ole olemas.

8

Pärast seda, kui olid möödunud määruse nr 1049/2001 artiklis 7 sätestatud tähtajad dokumentidega tutvumist puudutavate esialgsete taotluste lahendamiseks ja komisjon oli 13. augustil 2007 võtnud vastu kohtuasjaga T‑110/04 seotud dokumentide väljastamisest keeldumise otsuse, esitas apellant 15. augustil 2007 kordustaotluse vastavalt määruse artikli 7 lõigetele 2 ja 4.

9

Kordustaotluse kohta tehti mitu taotletud dokumentidega osalist tutvumist võimaldavat otsust, mis võeti vastu pärast määruse nr 1049/2001 artiklis 8 sätestatud tähtaegade möödumist ja pärast vaidlustatud kohtuotsuse aluseks olnud hagiavalduse esitamist, s.o 23. oktoobril 2007, 28. novembril 2007, 15. veebruaril 2008 ja 9. aprillil 2008. Nende otsustega võimaldati apellandil tutvuda suure hulga dokumentidega, mille tekst oli osaliselt varjatud, et tagada isikuandmete või ärihuvide kaitse.

10

Üldkohtu kantseleisse 12. oktoobril 2007 saabunud hagiavalduses palus apellant tühistada vaikimisi tehtud ja sõnaselged otsused, millega keelduti võimaldamast tutvuda dokumentidega, mida käsitlesid tema esialgsed ja kordustaotlused nende dokumentidega tutvumiseks. Kui komisjon oli pärast hagiavalduse esitamist võtnud vastu mitu sõnaselget otsust taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest osalise keeldumise kohta, laiendas apellant oma hagi ka neile dokumentidele.

11

Vaidlustatud kohtuotsuses tõdes Üldkohus, et kuna komisjon ei teinud kordustaotluste kohta määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõike 1 kohaselt otsust selles sättes sätestatud tähtaja jooksul, oli tegemist vaikimisi otsusega, mille peale võib esitada tühistamishagi. Üldkohus jättis siiski vaikimisi tehtud otsuste osas hagi rahuldamata, kuna apellandil puudus põhjendatud huvi alates hetkest, kui komisjon võttis vastu sõnaselged otsused osalise keeldumise kohta, mis asendasid vaikimisi tehtud otsused.

12

Üldkohus lubas aga hagi laiendamist sõnaselgetele otsustele, sest hagi oli selle esitamise ajal vastuvõetav.

13

Üldkohus tunnistas vastuvõetavaks ka haginõuded, mis puudutasid komisjoni 24. juuli 2007. aasta kirja, milles teatati apellandile, et väljavõtet dokumentidega tutvumise kordustaotluste rahuldamata jätmise otsuste registrist ei ole olemas.

14

Üldkohus tühistas komisjoni 24. juuli 2007. aasta otsuse, milles komisjon keeldus väljastamast väljavõtet dokumentidega tutvumise kordustaotluste rahuldamata jätmise otsuste registrist, ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) dokumente käsitleva 23. oktoobri 2007. aasta otsuse juriidiliste isikute andmeid puudutavas osas ning 28. novembri 2007. aasta ja 15. veebruari 2008. aasta otsused, mis käsitlesid komisjoni dokumente, välja arvatud OLAF dokumentide ja kohtuasjaga T‑110/04 seotud dokumentide osas.

15

Lisaks tühistati osaliselt 28. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjaga T‑110/04 seotud dokumentide osas ja 9. aprilli 2008. aasta otsus.

16

Ülejäänud osas jättis Üldkohus hagi rahuldamata ning jättis komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõistis talt välja kaks kolmandikku apellandi kohtukuludest.

17

G. Strack palub Euroopa Kohtul:

18

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

19

Vastuapellatsioonkaebuses esitab komisjon kaks väidet, millest esimene käsitleb hagi vastuvõetavust. Järelikult tuleb käesolevas asjas hinnata kõigepealt neid väiteid.

20

Esimeseks väiteks on, et määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõikes 3 sätestatud tähtaja möödumisel vaikimisi tehtud keeldumisotsuste tühistamiseks esitatud hagi on vastuvõetamatu.

21

Komisjon väidab, et määruse nr 1049/2001 artiklis 8 sätestatud tähtaegade möödumine ei saanud kaasa tuua ühtegi vaikimisi otsust, kuna apellant keeldus püüdmast leida õiglast lahendust vastavalt määruse artikli 6 lõikele 3 ja hea halduse huvides ei olnud komisjon kohustatud järgima määruses sätestatud tähtaegu, sest dokumentidega tutvumise taotlus puudutas ebaproportsionaalselt suurt hulka dokumente.

22

Veel väidab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsus on puudulikult põhjendatud, kuna Üldkohus lähtus selle otsuse punktis 45 oma kohtupraktika väärast tõlgendusest. Peale selle on nimetatud kohtuotsuse punktides 49 ja 144 toodud põhjendused vasturääkivad.

23

Apellant nõuab komisjoni esimese väite tagasilükkamist.

24

Olgu märgitud, et määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõikest 3 nähtub, et kui institutsioon kordustaotlusele ette nähtud tähtaja jooksul ei vasta, võrdub see keeldumisotsusega. Teisalt hakkab sellest vaikimisi tehtud otsusest alates kulgema tähtaeg, mille jooksul võib puudutatud isik esitada selle otsuse peale tühistamishagi. Niisuguseid üldistes huvides kehtestatud tähtaegu ei saa pooled muuta.

25

Seoses sellega olgu meenutatud, et määrus nr 1049/2001 ei näe ette võimalust kalduda kõrvale määruse artiklites 7 ja 8 sätestatud tähtaegadest ning need tähtajad määravad selle, kuidas kulgeb institutsioonide dokumentidega tutvumise menetlus, mille eesmärk on võimaldada dokumentidega tutvumise taotluste kiiret ja lihtsat lahendamist (vt selle kohta kohtuotsus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑362/08 P, EU:C:2010:40, punkt 53).

26

Kui taotlus käsitleb väga pikka dokumenti või väga paljusid dokumente, on erandjuhul lubatud vaid pikendada 15 tööpäeva võrra määruse artikli 8 lõikes 1 sätestatud tähtaega. Kuigi määruse artikli 6 lõige 3 näeb sellisel juhul ette võimaluse, et institutsioon püüab koos isikuga, kes taotleb institutsiooni dokumentidega tutvumist, leida õiglase lahenduse, saab selline lahendus puudutada üksnes taotletud dokumentide sisu või arvu.

27

Seda seisukohta ei kummuta komisjoni argument, et institutsioonidel on võimalik leida tasakaal institutsioonide dokumentidega tutvumist taotlevate isikute huvide ja hea halduse huvide vahel. Kohtuotsuse nõukogu vs. Hautala (C‑353/99 P, EU:C:2001:661) punktist 30 nähtub, et proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt võivad institutsioonid juhul, kui tutvumistaotluse esemeks olevate dokumentide või tsenseeritavate lõikude maht toob kaasa ebamõistlikult palju administratiivtööd, püüda saavutada tasakaalu dokumentidega tutvumist taotleva isiku huvide ja tutvumistaotluse menetlemisega kaasneva töömahu vahel, et tagada hea halduse põhimõtte kohaldamine.

28

Nii võib institutsioon erandlikel asjaoludel keelduda teatud dokumentidega tutvumise võimaldamisest, põhjendusel et dokumentide avaldamisega kaasnev töömaht oleks tutvumistaotluse eesmärkidega võrreldes ebaproportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõttele tuginemine ei anna siiski võimalust muuta määruse nr 1049/2001 sätestatud tähtaegu, riivamata seejuures õiguskindlust.

29

Vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste kriitika kohta olgu märgitud, et asjaolu, et Üldkohus jõudis sisuliselt teistsuguse järelduseni kui komisjon, ei tähenda vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste puudumist (kohtuotsus Gogos vs. komisjon, C‑583/08 P, EU:C:2010:287, punkt 35).

30

Pealegi põhineb vaidlustatud kohtuotsuse punktide 49 ja 144 väidetav vasturääkivus nende vääritimõistmisel, sest apellandi soov püsida määruse nr 1049/2001 sätestatud tähtaegade piires ei saa käesoleva otsuse punktides 24 ja 28 toodud kaalutlusi arvestades kuidagi tähendada seda, et komisjonil polnud võimalik leida õiglast lahendust.

31

Järelikult tuleb komisjoni vastuapellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.

32

Teise väitega heidab komisjon Üldkohtule ette otsustamist, et komisjon on rikkunud apellandi õigust saada väljavõte dokumentidega tutvumise kordustaotluste rahuldamata jätmise otsuste registrist.

33

Komisjon väidab, et Üldkohus järeldas ekslikult, et komisjoni 24. juuli 2007. aasta kiri, millega teatati apellandile sellise väljavõtte puudumisest, tähendab keeldumist võimaldada sellise dokumendiga tutvumist. Seoses sellega toonitab komisjon esiteks, et on võimatu edastada väljavõtet registrist, mida määruse nr 1049/2001 artiklis 11 sätestatud kohustusest hoolimata ei ole olemas, ning teiseks kohaldub see määrus üksnes olemasolevatele dokumentidele. Mingil juhul ei saa tutvumistaotlus tekitada kohustust koostada dokument, mida ei ole olemas.

34

Komisjon lisab, et Üldkohus otsustas ultra petita, kui ta esiteks tühistas sõnaselge keeldumisotsuse, kuigi apellant oli palunud tühistada vaikimisi tehtud keeldumisotsuse, ja teiseks kui ta võttis seisukoha määruse nr 1049/2001 artiklist 11 tuleneva komisjoni kohustuse ulatuse osas.

35

Apellant palub komisjoni teise väite tagasi lükata, kuna see põhineb määruse nr 1049/2001, eeskätt selle artikli 11 rikkumisel komisjoni enda poolt. Apellant lisab, et komisjon oleks pidanud esitama täiendavaid tõendeid tõestamaks oma väidet, et väljavõtet dokumentidega tutvumise kordustaotluste rahuldamata jätmise otsuste registrist ei ole koostatud. Juhul kui registrit polnud olemas, pidanuks komisjon kas registri looma või registreerimisele kuuluvad dokumendid üle andma, nagu tulenes tema abistamiskohustusest.

36

Euroopa Kohtu praktikast nähtuvalt kulgeb institutsioonide dokumentidega tutvumise menetlus kahes etapis ning vastus esialgsele taotlusele määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 1 tähenduses on vaid esmane seisukohavõtt, mille peale ei saa üldjuhul hagi esitada (vt kohtumäärus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑208/11 P, EU:C:2012:76, punktid 30 ja 31). Kui aga institutsioon võtab niisuguses vastuses lõpliku seisukoha, saab selle peale esitada tühistamishagi (vt kohtuotsus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, EU:C:2010:40, punkt 62).

37

Vaidlustatud kohtuotsusest nähtub, et apellant taotles tutvumist osaga registrist, mille koostamine on määruse nr 1049/2001 ette nähtud, ning talle keelduti seda võimaldamast põhjendusel, et niisugust registrit ei ole loodud.

38

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 65 selle kohta märkis, puudutab institutsioonide dokumentidega tutvumise õigus määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõike 3 tähenduses üksnes olemasolevaid ja institutsiooni valduses olevaid dokumente.

39

Vastavalt kohtuliku kaitse põhimõtet konkreetselt väljendavatele määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõigetele 1 ja 3 võib administratsioonilt taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise vaidlustada kohtus. See kehtib sõltumata põhjendusest, millele viidates keelduti tutvumise võimaldamisest.

40

Nii ei mõjuta puudutatud isikute kaebeõigust see, kui dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldutakse mõnel määruse nr 1049/2001 artiklis 4 toodud põhjusel või kui väidetakse, et taotletud dokumenti ei ole olemas. Igasugune muu lahendus muudaks liidu kohtul võimatuks kontrollida institutsioonide dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise otsuse põhjendatust, kuna institutsiooni kinnitus, et dokumenti ei ole olemas, oleks kohtuliku kontrolli vältimiseks piisav.

41

Järelikult tuleb tõdeda, et asjaolu, et dokumenti, millega tutvumist taotletakse, ei ole olemas, või et dokument ei ole institutsiooni valduses, ei too endaga kaasa määruse nr 1049/2001 kohaldamatust.

42

Vastupidi – institutsioon peab taotlejale vastama ja vajadusel põhjendama oma keeldumist kohtus (vt analoogia alusel kohtuotsus Heylens jt, 222/86, EU:C:1987:442, punkt 15).

43

Käesolevas asjas nähtub aga nii Üldkohtule esitatud komisjoni selgitustest kui ka toimikumaterjalidest selgelt, et kõnesolevat registrit ei olnud koostatud. Järelikult ei saanud komisjon lahendada apellandi taotlust saada väljavõte dokumentidega tutvumise kordustaotluste rahuldamata jätmise otsuste registrist.

44

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punkt 67 märkis, ei seo määrus nr 1049/2001 määruse artiklist 11 tulenevat kohustust otseselt dokumentidega tutvumise õigusega, mis on sätestatud artikli 2 lõikes 1. Seetõttu ei ole dokumentidega tutvumise taotlusega võimalik tagada registreerimiskohustuse täitmist.

45

Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades tuleb tõdeda, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tühistas 24. juuli 2007. aasta sõnaselge otsuse keelduda registriväljavõtet väljastamast.

46

Nimelt ei saa ei määruse nr 1049/2001 artikkel 11 ega määruse artikli 6 lõikes 2 ette nähtud abistamiskohustus kohustada institutsiooni koostama dokumenti, mida talt taotletakse, kuid mida ei ole olemas.

47

Eeltoodut arvestades tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles Üldkohus otsustas, et komisjon on kohustatud koostama dokumendi, mida ei ole olemas, ning tühistas seetõttu komisjoni 24. juuli 2007. aasta otsuse keelduda väljastamast väljavõtet dokumentidega tutvumise kordustaotluste rahuldamata jätmise otsuste registrist.

48

Kohtukoosseisu pädevuse puudumist käsitlevas esimeses väites märgib apellant, et määrates tema hagi läbivaatamise teisele kojale kui oli esialgu ette nähtud, on Üldkohus rikkunud seadusega ette kindlaksmääratud kohtusse pöördumise õigust, Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 6 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikliga 47 tagatud õigusi, samuti Üldkohtu kodukorra sätteid. Lisaks esitab apellant argumendi, et on rikutud tema õigust olla ära kuulutatud enne tema hagi läbivaatamise määramist teisele kojale.

49

Komisjoni arvates tuleb see väide tagasi lükata.

50

Vastupidi apellandi väidetule on Üldkohus oma kodukorda õigesti kohaldanud. Selle kohta olgu märgitud, et kodukorra artikli 12 kohaselt kehtestab Üldkohus kriteeriumid, mille alusel jaotatakse kohtuasjad kodade vahel, ning see otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Kohtuasjade kodadele määramise kriteeriumid kehtestanud otsus, mis oli jõus hagiavalduse esitamise ajal (ELT 2007, C 269, lk 42), ja otsus, mis oli jõus hagi teisele kojale määramise ajal (ELT 2011, C 232, lk 2), on ühtemoodi sõnastatud. Sellest tulenevalt võib Üldkohtu president teha erandi kohtuasjade kodade vahel jaotamisest nendes otsustes ette nähtud järjekorras, „tagamaks töökoormuse tasakaalustatud jaotust”.

51

Arvestades et selle erandi kohaldamine ei ole piiratud hagiavalduse esitamise hetkega, ei välista miski kohtuasja teisele kojale määramist mõnel muul hetkel.

52

Niisugune tõlgendus on eriti oluline seetõttu, et kui töökoormuse tasakaalustatud jaotuse tagamiseks määratakse kohtuasi korrakohase õigusemõistmise huvides teisele kojale, on selle eesmärgiks kohtuasja menetlemine mõistliku aja jooksul kooskõlas harta artikli 47 teise lõiguga.

53

Alusetu on ka apellandi argument, et on rikutud tema õigust olla enne tema hagiavalduse uuesti määramist ära kuulatud. Sarnaselt kohtuasja algse määramisega ei anna kohtuasja algsest kohtukoosseisule erinevale koosseisule määramine pooltele õigust väljendada sellise kohtukorraldusmeetme kohta eelnevalt oma seisukohta,

54

Olgu lisatud, et antud juhul ei ole apellant seadnud kordagi kahtluse alla tema hagiavaldust lahendanud kohtukoosseisu erapooletust.

55

Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.

56

Teises väites väljendab apellant seisukohta, et vaidlustatud kohtuotsusega on rikutud erinevaid menetlusnorme.

57

Esiteks heidab apellant Üldkohtule ette, et see jättis rahuldamata tema taotluse kiirendatud menetluse kohaldamiseks, ja teiseks väidab ta, et menetlus oli ebamõistlikult pikk ning seetõttu oleks Üldkohus pidanud kas määramata talle hüvitise või andma tema taotluse üle pädevale kohtuorganile.

58

Teiseks väidab apellant, et Üldkohus rikkus tema õigust olla ära kuulatud. Üldkohus ei võtnud arvesse tema esitatud kahte täiendavat menetlusdokumenti ega tema taotlust parandada kohtuistungi ettekannet. Lisaks piirati kohtuistungil tema esinemise aega 30 minutini ja Üldkohus lubas komisjonil esitada uue argumendi, mis tugines Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrusele (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102), kuid ei võimaldanud apellandil sellele kirjalikult vastata. Veel leiab apellant, et Üldkohus ei võimaldanud tal võtta asjakohaselt seisukohta dokumentide osas, mida esitas OLAF vastavalt 23. oktoobri 2007. aasta otsusele.

59

Kolmandaks väidab apellant, et Üldkohus ei kontrollinud igat komisjoni edastatud dokumenti, et teha kindlaks, kas andmete kustutamine, mida komisjon määruse nr 1049/2001 artikli 4 kohaselt tegi, oli õigustatud.

60

Neljandaks väidab apellant, et Üldkohus ei selgitanud välja, kas komisjon on kõik rahuldamata jäetud kordustaotlusi käsitlevad dokumendid talle tõepoolest edastanud.

61

Komisjon nõuab teise väite tagasilükkamist vastuvõetamatuse või ilmselge põhjendamatuse tõttu.

62

Olgu meenutatud, et juhul, kui puuduvad tõendid selle kohta, et Üldkohtu menetluse liiga pikk kestus on mõjutanud vaidluse tulemust, ei too lahendi tegemise mõistliku aja järgimata jätmine endaga kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist (kohtuotsus Groupe Gascogne vs. komisjon, C‑58/12 P, EU:C:2013:770, punkt 73).

63

Käesolevas asjas ei väida apellant, et Üldkohtu menetluse kestus oleks mõjutanud vaidluse tulemust. Järelikult ei too Üldkohtu keeldumine kiirendatud menetluse kohaldamisest ega menetluse väidetavalt liiga pikk kestus kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist.

64

Tagasi tuleb lükata ka argument, et menetluse ülemäära pika kestusega seoses esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmine oli õigusvastane. Nimelt nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et selliste hüvitamisnõuete üle peab otsustama Üldkohus, kellel on selleks pädevus ELTL artikli 256 lõike 1 alusel, ning ta peab seda tegema erinevas kooseisus kui see, mis lahedas selle menetluse aluseks olevat vaidlust, mille kestust kritiseeritakse (kohtuotsus Groupe Gascogne vs. komisjon, EU:C:2013:770, punkt 90).

65

Järelikult oli Üldkohtul õigus, kui ta jättis menetluse kestusel põhineva hüvitamisnõude vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata ja otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93, et see oleks tulnud esitada iseseisva nõudena.

66

Tagasi tuleb lükata ka argumendid, mis käsitlevad kahe täiendava menetlusdokumendi tagasilükkamist ja Üldkohtu keeldumist pikendamast apellandi kõneaega kohtuistungil üle 30 minuti, kuna vaidlustatud kohtuotsusest nähtub selgelt, et apellandil oli võimalik ennast hagiavalduses toodud tühistamisaluste osas piisavalt väljendada.

67

OLAF dokumentide kohta nähtub vaidlustatud kohtuotsusest, et 23. oktoobri 2007. aasta otsusega anti apellandile võimalus nende dokumentidega osaliselt tutvuda. Sellegipoolest väitis apellant, et tal oli alles pärast repliigi esitamist võimalik kõigi selles otsuses käsitletud dokumentidega tutvuda, mistõttu ta ei saanud võtta Üldkohtu kirjaliku menetluse ajal seisukohta nende dokumentide sisu osas.

68

Toimikumaterjalidest nähtub siiski, et apellant sai vastavad dokumendid kätte piisavalt aegsasti enne kohtuistungit, st hiljemalt 2008. aasta oktoobris, nii et tal oli võimalik neid uurida ja kujundada nende osas välja oma seisukoht (vt selle kohta kohtuotsus Corus UK vs. komisjon, C‑199/99 P, EU:C:2003:531, punkt 21).

69

Tagasi tuleb lükata ka apellandi argument, et Üldkohus arvestas määrusega nr 45/2001 seotud argumenti, mille komisjon esitas esmakordselt alles kohtuistungil.

70

Nimelt nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et kui määruse nr 1049/2001 alusel esitatud taotlusega soovitakse saada juurdepääsu isikuandmeid sisaldavatele dokumentidele, kohaldatakse kõiki määruse nr 45/2001 sätteid (kohtuotsus komisjon vs. Bavarian Lager, C‑28/08 P, EU:C:2010:378, punkt 63).

71

Järelikult on argument, mille komisjon esitas määruse nr 45/2001 alusel, et põhjendada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b isikuandmete kaitse tagamiseks sätestatud erandi kohaldamist, täienduseks põhjendusele, mis juba kaudselt sisaldus otsustes, millega komisjon andis juurdepääsu teatud dokumentidele, mille sisu isikuandmete kaitsmiseks osaliselt varjati, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 123, ning seetõttu oli Üldkohtul õigus, kui ta seda argumenti arvesse võttis.

72

Veel väidab apellant, et Üldkohtul oli kohustus kontrollida igat dokumenti, millega tutvumine keelati täielikult või osaliselt, ning Üldkohus ei teinud seda.

73

Seoses sellega olgu meenutatud, et Üldkohus on kohustatud nõudma dokumendi esitamist ja dokumenti kontrollima vaid siis, kui vaieldakse vastu sellele, et teave, mida puudutab dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumine, kuulub määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandite alla (kohtuotsus Jurašinović vs. nõukogu, C‑576/12 P, EU:C:2013:777, punktid 27 et 29).

74

Kuna apellant on vaidlustanud sellistes otsustes toodud põhjenduste põhjendatuse, milles komisjon andis loa tutvuda dokumentidega, mille sisu isikuandmete kaitsmiseks osaliselt kustutati, ega ole väitnud, et kõnesolevas artiklis 4 sätestatud erandid ei ole neile dokumentidele kohaldatavad, ei olnud Üldkohus kohustatud neid dokumente kontrollima (vt selle kohta kohtuotsus Jurašinović vs. nõukogu, EU:C:2013:777, punktid 28–30).

75

Apellant heidab Üldkohtule ette veel seda, et Üldkohus ei kontrollinud, kas andmete kustutamine komisjoni poolt piirdus tõepoolest vaid teabega, mis kuulus komisjoni viidatud erandite kohaldamisalasse.

76

Erinevalt kohtuasjadest, milles tehti otsused IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon (C‑135/11 P, EU:C:2012:376) ja Jurašinović vs. nõukogu (EU:C:2013:777), on käesolevas asjas apellandi valduses dokumendid, mida ta taotles. Seetõttu oli tal võimalik kindlaks teha, kas on tõendeid, mis annavad alust kahelda selles, et komisjoni kustutatud andmed kuuluvad mõne määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandi alla.

77

Seoses sellega olgu meenutatud, et ainult Üldkohus otsustab, kas talle lahendada antud asjades tema käsutuses olevat teavet on vaja täiendada. Seda, kas toimikus olevad tõendid on või ei ole tõendusliku väärtusega, kaalub Üldkohus iseseisvalt asjaolusid hinnates (kohtuotsus E.ON Energie vs. komisjon, C‑89/11 P, EU:C:2012:738, punkt 115).

78

Arvestades liidu aktide õiguspärasuse presumptsiooni ja seda, et apellant ei ole toonud esile midagi, mis annaks alust kahelda selles, et komisjoni kustutatud andmed kuuluvad mõne määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandi alla, ei olnud Üldkohus kohustatud nõudma kõigi kõnesolevate dokumentide esitamist ega neid kontrollima.

79

Seoses argumendiga, et rahuldamata jäetud kordustaotlusi käsitlevate dokumentide edastamine ei olnud täielik, olgu meenutatud, et ainult Üldkohus on pädev tuvastama ja hindama asjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid ning hindama tõendeid, välja arvatud juhul, kui neid on moonutatud (kohtuotsus Rousse Industry vs. komisjon, C‑271/13 P, EU:C:2014:175, punkt 81). Sellise moonutamisega on tegemist eelkõige juhul, kui Üldkohus on tõendite mõistliku hindamise piire ilmselgelt ületanud.

80

Käesolevas asjas väitis apellant Üldkohtus, et komisjoni enda statistikat silmas pidades on komisjon edastanud vaid osa otsustest, millega on keeldutud kõnesolevate dokumentidega tutvumise võimaldamisest. Komisjon vastas, et selline lahknevus tuleneb esiteks asjaolust, et üks dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise otsus võib hõlmata mitut tutvumistaotlust, ja teiseks sellest, et osa tutvumistaotlusi oli aasta lõpus veel lahendamata.

81

Üldkohtule esitatud toimikumaterjalidest ei nähtu, et Üldkohtu hinnang kõigile asjaoludele oleks olnud moonutatud.

82

Kõike eeltoodut arvestades tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.

83

Kolmandas väites toob apellant esile mitu argumenti, mis käsitlevad õigusnormi rikkumist kõigi komisjoni vaikimisi ja sõnaselgete otsuste hindamisel.

84

Kõigepealt väidab apellant, et Üldkohus oleks pidanud võtma seisukoha, kas vaikimisi tehtud otsused, millega keelduti kõnesolevate dokumentidega tutvumise võimaldamisest, olid õiguspärased. Apellant märgib selle kohta, et ka pärast sõnaselgete otsuste vastuvõtmist oli tal põhjendatud huvi vaidlustada vaikimisi tehtud otsused.

85

Seejärel väidab apellant, et Üldkohus on ekslikult otsustanud, et komisjoni sõnaselged otsused asendasid kõnesolevate dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise kohta määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõike 3 kohaselt vaikimisi tehtud otsused. Esiteks ei sisaldanud sõnaselged otsused ühtegi viidet vaikimisi otsustele ja teiseks, mis puudutab konkreetsemalt 23. oktoobri 2007. aasta otsust OLAF dokumentide kohta, siis see oleks tulnud vastu võtta määruse artikli 7, mitte artikli 8 alusel.

86

Teise võimalusena väidab apellant, et sõnaselgete otsustega tunnistati vaikimisi tehtud otsused kehtetuks vaid osaliselt.

87

Komisjon palub kolmanda väite tagasi lükata vastuvõetamatuse või põhjendamatuse tõttu, kuna tema sõnaselged otsused asendasid vaikimisi tehtud otsused kõnesolevate dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise kohta, kuigi need võimaldasid tutvumist vaid piiratud ulatuses.

88

Nagu käesoleva otsuse punktis 24 juba märgitud, võrdub apellandi kordustaotlusele vastamiseks ette nähtud tähtaja lõppedes sõnaselge otsuse puudumine kõnesolevate dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise kohta vaikimisi tehtud otsusega, mille peale saab esitada hagi määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõike 3 alusel.

89

Neid otsuseid asendavad aga komisjoni hilisemad otsused, millega komisjon võimaldas apellandile osalist tutvumist taotletud dokumentidega. Niisiis ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas, et osas, milles hagi oli suunatud kõnesolevate dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise kohta vaikimisi tehtud otsuse vastu, on vajadus hagi kohta otsust teha ära langenud.

90

Mis puudutab konkreetsemalt 23. oktoobri 2007. aasta otsust OLAF dokumentide kohta, siis apellandi argument, et määruse nr 1049/2001 artikli 7 alusel tehtud otsus ei saa asendada määruse artikli 8 lõike 3 tähenduses vaikimisi tehtud otsust, lähtub selle otsuse valest tõlgendusest. Euroopa Kohtu praktikast nähtub nimelt, et akti kvalifitseerimisel tuleb lähtuda akti sisust ning vorm, milles akt või otsus on tehtud, ei oma selles suhtes põhimõtteliselt mingit tähendust (vt analoogia alusel kohtuotsus NDSHT vs. komisjon, C‑322/09 P, EU:C:2010:701, punkt 46).

91

Kuna 23. oktoobri 2007. aasta otsus tehti pärast kordustaotluse esitamist kõnesolevate dokumentidega tutvumiseks ja pärast määruse nr 1049/2001 artiklis 8 ette nähtud tähtaja möödumist, siis tuleb tõdeda, et tegemist on sõnaselge otsusega kordustaotluse kohta. Seega ei ole viide määruse nr 1049/2001 artiklile 7 asjakohane.

92

Kõike eeltoodut arvestades tuleb kolmas väide tagasi lükata.

93

Neljandas väites leiab apellant, et osas, milles vaidlustatud kohtuotsus käsitleb taotlust kohtuasjaga T‑110/04 seotud dokumentidega tutvumiseks, on selles moonutatud faktilisi asjaolusid ning otsust ei ole piisavalt põhjendatud.

94

Komisjon nõuab selle väite tagasilükkamist.

95

Neljandas väites on apellant sisuliselt seisukohal, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 151–154 faktilisi asjaolusid moonutanud.

96

Üldkohus võis aga apellandi nõudeid moonutamata jõuda piisavalt põhjendatud otsusega järeldusele, et esialgses dokumentidega tutvumise taotluses toodud dokumendiloetelu, millele eelnes sõna „täpsemalt”, oli ammendav ja et apellant ei taotlenud muid dokumente.

97

Apellandi väite kohta, et puudusid lisad A1 ja A2, olgu märgitud, et toimikumaterjalidest ei nähtu, nagu oleks nende dokumentide väidetavat puudumist Üldkohtu menetluses käsitletud. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtuvalt piirdub apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevus esimeses kohtuastmes arutatud väidetele ja argumentidele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega.

98

Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata.

99

Viienda väitega vaidlustab apellant komisjoni põhjendused andmekaitseerandi kohaldamiseks ja isikuandmete kustutamise komisjoni poolt.

100

Komisjoni arvates tuleb see väide tervikuna tagasi lükata.

101

Seoses vaidlustatud kohtuotsuse kritiseerimisega osas, milles Üldkohus pidas seaduslikuks isikuandmete kustutamist, mida tegi komisjon, kohaldades määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud erandit dokumentidega tutvumise võimaldamisest, olgu meenutatud Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt juhul, kui määruse nr 1049/2001 alusel esitatud taotlusega soovitakse saada juurdepääsu isikuandmeid sisaldavatele dokumentidele, kohaldatakse kõiki määruse nr 45/2001 sätteid, sh selle määruse olulisteks säteteks olevaid artikleid 8 ja 18 (kohtuotsus komisjon vs. Bavarian Lager, EU:C:2010:378, punktid 63 ja 64).

102

Määruse nr 45/2001 tähenduses hõlmab mõiste „töötlemine” ka isikuandmete kättesaadavaks tegemist (kohtuotsus komisjon vs. Bavarian Lager, EU:C:2010:378, punkt 69).

103

Nimetatud määruse artiklist 5 nähtuvalt peab selleks, et isikuandmete töötlemine oleks seaduslik, tingimata järgima mõnda selles artiklis sätestatud tingimust.

104

Peale selle võib isikuandmeid edastada määruse nr 1049/2001 alusel kolmandale isikule üksnes juhul, kui selline edastamine vastab esiteks määruse nr 45/2001 artikli 8 punktis a või punktis b sätestatud tingimustele ja teiseks peab olema tegemist seadusliku töötlemisega vastavalt määruse artikli 5 nõuetele.

105

Eeltoodut arvestades ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta kontrollis, kas määruse nr 45/2001 artikli 8 punktis b sätestatud tingimused olid täidetud.

106

Vastupidi apellandi väidetule ei saa sellest sättest järeldada, et institutsioonid, kellele esitatakse taotlus nende valduses olevate dokumentidega tutvumiseks, oleksid kohustatud omal algatusel kontrollima, kas esineb põhjusi, mis õigustaksid isikuandmete edastamist kolmandatele isikutele.

107

Niisuguste andmete edastamise vajadust peab tõendama dokumentidega tutvumise taotleja (vt kohtuotsus komisjon vs. Bavarian Lager, EU:C:2010:378, punkt 77).

108

Tagasi tuleb lükata ka apellandi argument, et määruse nr 45/2001 artikli 8 punkti a arvesse võttes oli komisjon kohustatud talle isikuandmed edastama, kuna määruse nr 1049/2001 kohaselt on juurdepääs institutsioonide dokumentidele alati üldistes huvides. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 154 märkis, on selline argument vastuolus dokumentidega tutvumise taotleja kohustusega tõendada isikuandmete edastamise vajalikkust, mida on mainitud eelmises punktis.

109

Pealegi nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 173, et apellant ei toonud esile ühtegi asjaolu, mis oleks põhjendanud komisjoni poolt isikuandmete edastamise vajalikkust.

110

Järelikult tuleb apellandi argumendid, et esiteks ei konsulteeritud kõigi isikutega, kelle isikuandmetega oli tegemist, ja teiseks ei võetud arvesse teatud isikute nõusolekut oma isikuandmete avaldamisega, tagasi lükata kui ainetud. Isegi kui eeldada, et teatud andmete edastamine oli seaduslik, ei saanud komisjon seda teha, sest apellant ei tõendanud edastamise vajalikkust, nagu on ette nähtud määruse nr 45/2001 artikli 8 punktis b.

111

Samasugustel põhjustel on tulemusetud apellandi argumendid, mis on suunatud sellele, et saada teada kohtuasjaga T‑110/04 seotud dokumentides esinevad ametnike nimed. Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 194 ja 197 õigesti, et nende nimed on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b alusel kaitstud andmed. Seda järeldust ei kummuta asjaolu, et Üldkohtu istungil teatud nimed avaldati. Nagu tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 194, ei saa see asjaolu vabastada teisi institutsioone nende kohustustest.

112

Veel väidab apellant, et Üldkohus mõistis vääriti komisjoni kohustust asendada kustutatud nimed koodiga.

113

Üldkohtul oli selles osas õigus, kui ta lükkas tagasi nimede kodeerimist puudutava apellandi väite, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 207 ja 208, et süstemaatiline kodeerimiskohustus tähendaks eriti ränka ja tarbetut halduskoormust. Nagu käesoleva otsuse punktides 27 ja 28 meenutatud, võivad institutsioonid pärast dokumentidega tutvumist taotleva isiku huvide ja tutvumistaotluse menetlemisega kaasneva töömahu vahelise tasakaalu leidmist tugineda hea halduse huvile.

114

Apellant väidab lisaks, et Üldkohus leidis vääralt, et komisjoni põhjendused määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b kohaldamiseks olid piisavad, kuigi neis ei ole mainitud määrust nr 45/2001 ega selgitatud põhjusi, mis õigustaksid isikuandmete kustutamist kõigist dokumentidest, millega tutvumist taotleti.

115

Üldkohus ei rikkunud siiski õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon kohaldas nimetatud sätet õiguspäraselt, kuna vastavalt käesoleva otsuse punktides 70 ja 71 meenutatule tingib määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktile b tuginemine vältimatult määruse nr 45/2001 kohaldamise (kohtuotsus komisjon vs. Bavarian Lager, EU:C:2010:378, punkt 63).

116

Pealegi nagu käesoleva otsuse punktides 106–111 märgitud, ei kerki üles küsimust isikuandmete edastamise seaduslikkusest, sest apellant ei toonud esile ühtegi asjaolu, mis oleks põhjendanud komisjoni poolt isikuandmete edastamise vajalikkust. Järelikult otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 120 õigustatult, et komisjonil ei olnud vaja täiendavalt põhjendada oma otsust kohaldada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b.

117

Sama kehtib vaidlustatud kohtuotsuse punktide 125 ja 126 kohta, kuna Üldkohus leidis neis punktides õigustatult, et isikuandmete varjamist käsitlevas komisjoni otsuses toodud põhjendused vastasid tavalistele sellealastele nõuetele, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 145.

118

Viimaseks väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsus on puudulikult põhjendatud selles osas, milles see käsitleb isikuandmete kustutamist OLAF dokumentides.

119

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub aga, et pool ei saa muuta vaidluse eset, esitades esmakordselt Euroopa Kohtus väite, mille ta oleks võinud esitada Üldkohtus – kuid mida ta ei teinud –, kuna see võimaldaks tal Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus.

120

Järelikult tuleb see argument tagasi lükata, sest Üldkohtu menetluses esitatud repliigis ei kritiseerinud apellant OLAF dokumente käsitleva 23. oktoobri 2007. aasta otsuse põhjendusi, kuigi ta sai selle otsuse kätte hiljemalt koos komisjoni vastusega hagiavaldusele.

121

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb viies väide tagasi lükata.

122

Kuuendas väites heidab apellant Üldkohtule ette seda, et ta lubas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandi liiga ulatuslikku kohaldamist kohtuasjaga T‑110/04 seotud dokumentides sisalduvale teabele.

123

Lisaks kritiseerib apellant vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, mis käsitlevad seda, kas esineb ülekaalukas avalik huvi, mis õigustaks nimetatud sättega hõlmatud andmete avaldamist.

124

Komisjoni arvates tuleb see väide tagasi lükata.

125

Kuues väide puudutab kõiki andmeid, mis kustutati, et vältida selliste ettevõtjate identifitseerimist, kes olid seotud dumpinguvastaste asjadega, mida menetles kohtuasja T‑110/04 hageja kui komisjoni ametnik.

126

Vastupidi apellandi väidetule ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 228, ettevõtjate nimede ja neile esitatud etteheidete kustutamine oli nende huvide kaitseks vajalik, sest kogu kustutatud teabe põhjal oleks saanud tuletada süüdistatavate ettevõtjate nimed.

127

Mis puudutab apellandi argumente, mille eesmärk on tõendada, et kohtuasjas T‑110/04 mainitud ettevõtjatele ei laienenud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud kaitse, kuna üldjuhul avaldatakse dumpinguvastased otsused, siis olgu märgitud, et Üldkohtu menetluses apellant niisuguseid argumente ei esitanud. Seetõttu tuleb need argumendid vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

128

Viimasena tuleb märkida, et apellandi kriitika vaidlustatud kohtuotsuse punkti 229 kohta ei ole põhjendatud. Esiteks nähtub sellest punktist, et komisjon uuris ülekaalukate üldiste huvide esinemist. Teiseks on vastavavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale apellandi kohustus esitada konkreetselt asjaolud, millel rajaneb asjaomaste dokumentide avalikustamist õigustav üldine huvi (vt kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 94).

129

Apellant on aga Üldkohtu menetluses ja käesolevas apellatsioonimenetluses piirdunud viitamisega läbipaistvuse põhimõttele ja selle tähtsusele.

130

Peab küll paika, et ülekaalukas üldine huvi, mis võib õigustada dokumendi avalikustamist, ei pea tingimata erinema põhimõtetest, mis on määruse nr 1049/2001 lähtekohaks (kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, EU:C:2013:738, punkt 92)

131

Ent nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 229 leidis, ei saa, lähtudes niivõrd üldist laadi kaalutlustest, nagu on esitanud apellant, kindlaks teha, kas läbipaistvuse põhimõttel oli antud juhul eriline tähtsus, mis oleks võinud kaaluda üles kõnealuste dokumentide avalikustamisest keeldumist õigustavad põhjused (kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, EU:C:2013:738, punkt 93).

132

Kõike eeltoodut silmas pidades tuleb kuues väide tagasi lükata.

133

Apellandi seitsmenda väite kohaselt ei tunnustanud Üldkohus tema õigust hüvitisele kahju eest, mida tekitas talle komisjon, menetledes tema taotlusi komisjoni valduses olevate dokumentidega tutvumiseks.

134

Komisjon nõuab selle väite tagasilükkamist.

135

Esiteks väidab apellant, et Üldkohus eksis, kui ta ei võtnud vastu apellandi esitatud tõendeid.

136

Seoses sellega olgu meenutatud, et ainult Üldkohus otsustab, kas talle lahendada antud asjades on tema käsutuses olevat teavet vaja täiendada. Seda, kas talle esitatud toimikumaterjal on tõendusliku väärtusega või mitte, on tema iseseisev hinnang faktiliste asjaolude kohta, mis vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei allu apellatsioonimenetluse käigus Euroopa Kohtu kontrollile, välja arvatud juhul, kui faktilisi asjaolusid või tõendeid on moonutatud.

137

Piirdudes apellatsioonimenetluses väitega, et Üldkohus oleks pidanud kujundama täpsema seisukoha komisjoni vastutuse osas, ei heida apellant Üldkohtule ette, et see oleks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 261–267 moonutanud faktilisi asjaolusid või tõendeid.

138

Teiseks leiab apellant, et Üldkohus ei hinnanud õigesti põhjusliku seose olemasolu komisjoni valduses olevate dokumentidega tutvumiseks esitatud apellandi taotluste menetlemisel aset leidnud komisjoni käitumise ja apellandi tervise halvenemise vahel.

139

Tõdemaks, et apellant ei ole niisuguse põhjusliku seose olemasolu tõendanud, lähtus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 264 apellandi esitatud eksperdiarvamusest ja andmetest, millest Üldkohus võis asjaolusid moonutamata järeldada, et ei ole tõendatud, et komisjoni käitumisel oleks olnud mõju apellandi tervise halvenemisele.

140

Kolmandaks, seoses väitega, et rikutud on apellandi õigust osaleda läbipaistvuse teemalisel konsulteerimisel üldsusega, tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 265 õigustatult, et antud juhul puudus komisjoni käitumisel selles suhtes mõju, kuna konsultatsioonide lõppemise päevaks oli määratud 31. juuli 2007, kuid esialgne dokumentidega tutvumise taotlus esitati alles 20. juunil 2007.

141

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 189 märkis, oleks komisjon vastamistähtaja nõuetekohase pikendamise korral kooskõlas määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõikega 3 pidanud esialgsele taotlusele vastama kõige varem 31. juulil 2007. Sellel ajal ei oleks enam olnud võimalik konsulteerimisel osaleda.

142

Seetõttu tuleb seitsmes väide tagasi lükata.

143

Kaheksandas väites leiab apellant, et Üldkohus tegi vea, kui ta ei nõudnud, et komisjon edastaks apellandile dokumendid, millega tutvumise võimaldamisest oli määrust nr 1049/2001 rikkudes keeldutud.

144

Komisjon nõuab selle väite tagasilükkamist.

145

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei saa liidu kohus üldjuhul teha liidu institutsioonile ettekirjutusi, ilma et ta sekkuks haldusvõimu pädevusse (vt kohtuotsus Verzyck vs. komisjon, 225/82, EU:C:1983:165, punkt 19, ja Campogrande vs. komisjon, C‑62/01 P, EU:C:2002:248, punkt 43).

146

Järelikult oli Üldkohtul vastupidi apellandi väidetule õigus, kui ta tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90, et vastavalt ELTL artiklile 264 on tal võimalik vaid vaidlustatud akt tühistada. Kuivõrd apellandi argumendid põhinevad ELTL artiklil 266, siis olgu meenutatud, et ka see artikkel ei näe ette võimalust teha institutsioonidele ettekirjutusi.

147

Seda tõdemust ei kummuta harta artiklil 47 põhinevad apellandi argumendid, sest nimetatud artikli eesmärgiks ei ole muuta aluslepingutes ette nähtud kohtuliku kontrolli süsteemi (vt kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 97).

148

Seetõttu tuleb kaheksas väide tagasi lükata.

149

Üheksanda väitega kinnitab apellant, et Üldkohus eiras Üldkohtu menetluses olnud vaidluse lahendust, kui ta jättis komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõistis temalt välja kaks kolmandikku apellandi kohtukuludest.

150

Komisjon nõuab selle väite tagasilükkamist.

151

Olgu meenutatud, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 teise lõigu kohaselt ei saa apellatsioonkaebuse aluseks olla üksnes kohtukulude summa või see, kumba poolt on kohustatud neid tasuma. Lisaks on väljakujunenud kohtupraktikas asutud seisukohale, et olukorras, kus apellatsioonkaebuse kõik teised väited on tagasi lükatud, tuleb väited Üldkohtu kohtukulusid puudutava otsuse väidetava õigusvastasuse kohta seda sätet kohaldades vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

152

Kuna apellandi kaheksa esimest apellatsioonkaebuse väidet on tagasi lükatud, tuleb kohtukulude jaotust käsitlev üheksas väide tunnistada vastuvõetamatuks.

153

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab. Käesoleval juhul on see nii.

154

Eeltoodut arvestades on vaja teha otsus ainult Üldkohtusse esitatud hagiavalduses sisaldunud apellandi väite kohta, mis oli suunatud sellele, et tühistataks komisjoni otsus keelduda väljastamast väljavõtet dokumentidega tutvumise kordustaotluste rahuldamata jätmise otsuste registrist.

155

Selle kohta nähtub käesoleva otsuse punktist 43, et nimetatud registrit ei olnud koostatud, mistõttu ei saanud komisjon apellandi taotlust rahuldada. Järelikult tuleb tema hagi selles osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

156

Kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

157

Kodukorra artikli 138 lõikes 3, mida kohaldatakse kodukorra artikli 184 lõike 1 kohaselt ka apellatsioonimenetluse suhtes, on sätestatud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Euroopa Kohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

158

Kuna komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist G. Strackilt ja viimane on kohtuvaidluse seoses apellatsioonkaebusega ja vastuapellatsioonkaebuse teise väitega kaotanud, siis tuleb jätta apellandi kohtukulud käesolevas kohtuastmes tema enda kanda ja mõista temalt välja kolmandik komisjoni kohtukuludest käesolevas menetluses.

159

Kohtukulude kohta, mis kanti esimeses kohtuastmes, kus tehti vaidlustatud kohtuotsus, olgu märgitud, et need kohtukulud kantakse vastavalt nimetatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 7 määratule.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: