21.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 251/13

(1)

Selleks et julgustada innovatsiooni ning suurendada tootlikkust, tööhõivet ja konkurentsivõimet ning lõppkokkuvõttes aidata kaasa majanduskasvule ja saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid, on oluline edasi arendada elektroonilise side võrkude ja teenuste ELi siseturgu, eelkõige kiirete internetivõrkude kasutuselevõtu abil. Komisjon, riikide reguleerivad asutused ja BEREC aitavad kaasa elektroonilise side siseturu arengule, töötades välja ühiseid lähenemisviise direktiiviga 2002/21/EÜ määratletud õigusraamistiku (õigusraamistik) järjepidevaks kohaldamiseks.

(2)

Kiire lairibavõrgu kasutuselevõtul on oluline roll liidu investeeringute, töökohtade loomise ja majanduse üldise elavdamise seisukohast. Komisjon ja Euroopa Ülemkogu on seega seadnud digitaalarengu tegevuskavas – mis on üks strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatus – suured eesmärgid kiire lairibaühenduse kasutuselevõtuks.

(3)

Digitaalarengu tegevuskava üks põhieesmärk on järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kasutuselevõtt. Nimetatud tegevuskava abil püütakse toetada mahukaid investeeringuid, mida järgmistel aastatel vajatakse. Käesoleva soovituse eesmärk on edendada tõhusat investeerimist uutesse ja täiustatud infrastruktuuridesse ning nende infrastruktuuridega seotud innovatsiooni; samas tunnistatakse vajadust säilitada tõhus konkurents, mis on oluline pikaajaline investeerimisstiimul. Käesoleva soovitusega soovitakse i) tagada võrdsed tingimused mittediskrimineerimist käsitlevate rangemate eeskirjade kohaldamise kaudu, ii) kehtestada prognoositavad ja stabiilsed vaskpaar-juurdepääsuvõrguga seotud reguleeritud hulgimüügihinnad ning iii) suurendada kindlust seoses asjaoludega, mille korral tuleks jätta kehtestamata järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu teenuste hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuhinnad. Õigusliku ja regulatiivse prognoositavuse parandamine sel viisil peaks aitama veelgi suurendada lähitulevikus ja keskpikas perspektiivis vajalike investeeringute pakkumist.

(4)

Regulatiivse prognoositavuse võimaldamine on oluline, et edendada tõhusat investeerimist uutesse ja täiustatud infrastruktuuridesse ning innovatsiooni seoses nende infrastruktuuridega. Järjepideva ja stabiilse regulatiivse lähenemisviisi kohaldamine aja jooksul on äärmiselt tähtis, et pakkuda investoritele kindlustunnet, mis on vajalik jätkusuutlike äriplaanide koostamiseks. Selleks et võimaldada vajalikku prognoositavust pikema aja jooksul, st kauemaks kui ühe turuülevaate kehtivusajaks, peaksid riikide reguleerivad asutused võimalikult suurel määral selgitama meetmetes, millega kehtestatakse õigusraamistikust tulenevad regulatiivsed õiguskaitsevahendid, kuidas turuolukorras toimuvad prognoositavad muutused võivad mõjutada asjaomaseid õiguskaitsevahendeid.

(5)

Hinnates nende meetmete eelnõusid, millest oli komisjoni teavitatud direktiivi 2002/21/EÜ artikli 7 alusel, selgus, et liidus eksisteerivad ikka veel märkimisväärsed ebakõlad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/19/EÜ (2) artikli 10 kohase mittediskrimineerimiskohustuse ning artikli 13 kohaste hinnakontrolli ja kuluarvestuse kohustuste kohaldamisel komisjoni soovituses 2007/879/EÜ (3) viidatud fikseeritud elektroonilise side võrgule juurdepääsu hulgimüügi turul (turg 4) ja lairibavõrgule juurdepääsu hulgimüügi turul (turg 5).

(6)

Direktiivi 2002/19/EÜ artikli 10 alusel kehtestatud regulatiivsed kohustused erinevad liidus ikka veel olulisel määral isegi juhul, kui aluseks olevad turuprobleemid on võrreldavad. Kuigi üha rohkem riikide reguleerivaid asutusi on hiljuti kaalunud üldise mittediskrimineerimiskohustuse üksikasjalikumat kohaldamist, kasutades selleks peamisi tulemusnäitajaid ja tagades range võrdväärsuse juurdepääsul, nähtub sel teemal komisjonile direktiivi 2002/21/EÜ artikli 7 alusel teatatud meetmete eelnõudest, et riikide reguleerivate asutuste lähenemisviisid erinevad märkimisväärselt reguleerimisala, kohaldamise, nõuete järgimise üle järelevalve tegemise ja selle kohustuse jõustamise poolest, eelkõige seoses võrdväärsuse tagamiseks valitud mudeliga (kui sellist mudelit üldse kohaldatakse).

(7)

Samamoodi erinevad liidu liikmesriigiti märkimisväärselt artikli 2002/19/EÜ artikli 13 kohaselt turgudel 4 ja 5 kehtestatud regulatiivsed kohustused seoses juurdepääsu hinnastamisega, kuigi sellised erinevused ei ole põhjendatud aluseks olevate erinevustega siseriiklikes olukordades. Sellega seoses on komisjon direktiivi 2002/21/EÜ artikli 7 alusel talle antud volituste raames järjekindlalt kutsunud riikide reguleerivaid asutusi üles i) kasutama asjakohaseid kuluarvestusmeetodeid ja tagama samasse väärtusahelasse kuuluvate juurdepääsutoodete järjepidev hinnastamine eesmärgiga kindlustada investeerimisredeli põhimõtte kohaldamine, ii) kohaldama asjaomase kuluarvestuse mudeli põhimõtteid järjepidevalt kõigi asjaomaste sisendandmete suhtes, ning iii) tunnistama seda, kui oluline on kasutada tänapäevase tõhusa võrgu kulusid juurdepääsuhindade kindlaksmääramisel.

(8)

Märkimisväärsed erinevused riikide reguleerivate asutuste valitud regulatiivsetes lähenemisviisides nende kahe õiguskaitsevahendi puhul takistavad elektroonilise side võrkude ja teenuste siseturu arengut ning seega piiravad võimalikku olulist heaolu kasvu kogu majanduses. Sellised erinevused põhjustavad regulatiivset ebakindlust ning nende tulemuseks on järjepidevate juurdepääsu käsitlevate eeskirjade puudumine, mis piirab mastaabisäästu saavutamise võimalusi.

(9)

Kui turul 4 ja/või turul 5 määratakse kindlaks märkimisväärse turujõuga ettevõtja, tuleks kohaldada asjakohast õiguskaitsevahendite kogumit vastavalt direktiivi 2002/19/EÜ, eelkõige selle artikli 8 lõikega 4 ette nähtud põhimõtetele. Käesolevas soovituses sätestatud õiguskaitsevahendeid tuleb kohaldada kooskõlas direktiivides 2002/21/EÜ ja 2002/19/EÜ sätestatud põhimõtetega.

(10)

Käesolev soovitus on kooskõlas komisjoni soovitusega 2010/572/EL (4) ning tugineb komisjoni suunistele, milles käsitletakse soovitusega 2010/572/EL ette nähtud õigusraamistikus sisalduvate konkreetsete kohustuste kohaldamist. Näiteks sätestatakse käesolevas soovituses üksikasjalikumalt, millal kulupõhine hulgimüügitasandi juurdepääs järgmise põlvkonna lairibavõrgule ei pruugi olla vajalik, nagu on sätestatud soovituse 2010/572/EL punktis 36, ning esitatakse stsenaariumid, mille puhul peaksid riikide reguleerivad asutused konkurentsi soodustavate kehtestatud kaitsemeetmete tulemusel kalduma seoses juurdepääsuga järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudele kõrvale kulupõhisuse üldisest põhimõttest, mis on ette nähtud soovituse 2010/572/EL punktiga 25. Selle tulemusel tuleks mõlema soovituse tõlgendamisel võtta arvesse käesolevas soovituses, eelkõige selle põhjendustes 25–28 ning põhjendustes 49 ja 50 ning punktis 58 esitatud põhimõtteid.

(11)

Käesolevas soovituses käsitletakse ka küsimusi, mida ei ole käsitletud soovituses 2010/572/EL, näiteks direktiivi 2002/19/EÜ artikli 10 järjepidev kohaldamine ning järjepidev lähenemisviis vaskpaar-juurdepääsuvõrguga seotud hulgimüügihindade arvutamise suhtes.

(12)

Üks peamine tegur, mis takistab tõeliselt võrdsete tingimuste kujundamist elektroonilise side võrkudele juurdepääsu taotlejate jaoks, on järgneva turu ettevõtjate sooduskohtlemine, näiteks märkimisväärse turujõuga vertikaalselt integreeritud ettevõtja jaemüügiüksuste sooduskohtlemine hinnadiskrimineerimise ja hinnavälise diskrimineerimise kaudu (näiteks diskrimineerimine seoses teenuse kvaliteediga, teabele juurdepääsuga, viivitamistaktikate kasutamisega, põhjendamatute nõuete kehtestamisega ja oluliste tootekarakteristikute strateegilise väljatöötamisega). Sellega seoses on hinnavälist diskrimineerivat käitumist eriti raske kindlaks teha ja käsitleda pelgalt üldise mittediskrimineerimiskohustuse kohaldamise abil. Sellepärast on oluline tagada tõeliselt võrdväärne juurdepääs, kohaldades mittediskrimineerimiskohustusi rangelt ning võttes kasutusele tõhusad vahendid nõuete järgimise üle järelevalve tegemiseks ja nõuete jõustamiseks.

(13)

Seoses võitlemisega hinnavälise diskrimineeriva käitumisega ja seoses sellise käitumise ennetamisega leidis komisjon riikide reguleerivate asutuste valitud regulatiivsete lähenemisviiside vahel märkimisväärseid erinevusi. Komisjon leiab, et sisendite võrdväärsus on põhimõtteliselt kõige kindlam viis, kuidas tagada tõhus kaitse diskrimineerimise eest, sest juurdepääsutaotlejatel on võimalik konkureerida märkimisväärse turujõuga vertikaalselt integreeritud ettevõtja jaemüügiüksustega, kasutades sama reguleeritud hulgimüügitoodete kogumit samade hindadega ja kasutades samasuguseid tehinguprotsesse. Peale selle – ja vastupidiselt väljundite võrdväärsuse põhimõttele – on sisendite võrdväärsuse põhimõtte kohaldamine parem viis läbipaistvuse tagamiseks ja teabe asümmeetria probleemi käsitlemiseks.

(14)

Direktiivi 2002/19/EÜ artikli 8 lõike 4 kohaselt peavad riikide reguleerivad asutused tagama, et regulatiivsed kohustused, mis on kehtestatud ettevõtjale, sest ta tunnistati märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks, lähtuvad täheldatud probleemi olemusest ning on direktiivi 2002/21/EÜ artikli 8 lõiget 5 ja eelkõige nimetatud lõike punkti b silmas pidades proportsionaalsed. Kui reguleeritud hulgimüügisisendeid pakutakse sisendite võrdväärsuse põhimõtte alusel, on nõuete järgimisega kaasnevad kulud tõenäoliselt suuremad kuludest, mis kaasneksid leebemas vormis esitatud mittediskrimineerimiskohustustega, ning seda kohanduste tõttu, mis tuleb süsteemis teha. Peale selle ei saaks märkimisväärse turujõuga ettevõtja kasu mõningast vertikaalsest sünergiast, sest ta tohiks kasutada enda tarbeks ainult neid samu hulgimüügitooteid, mida ta tarnib või pakub oma konkurentidele. Neid nõuete järgimisega kaasnevaid suuremaid kulusid tuleb siiski võrrelda kasuga, mis kaasneks elavama konkurentsiga järgneval turul.

(15)

Sellega seoses tuleb öelda, et kui nõuda märkimisväärse turujõuga ettevõtjalt varasemast ajast pärit vaskpaar-juurdepääsuvõrkudega seotud hulgimüügisisendite pakkumist olemasolevate süsteemide vahendusel sisendite võrdväärsuse põhimõttest lähtuvalt, siis sellega ei kaasne tõenäoliselt piisavalt puhaskasu, et läbida proportsionaalsuse testi, sest sellega, et muuta olemasolevaid juurdepääsu võimaldamise ja operatiivseid tugisüsteeme nii, et nendega oleks tagatud sisendite võrdväärsuse põhimõtte järgimine, kaasnevad kõrgemad kulud. Teisalt, kui nõuda märkimisväärse turujõuga ettevõtjalt, et ta pakuks järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudega seotud hulgimüügisisendeid – mida paljudel juhtudel tehakse uute süsteemide kaudu – sisendite võrdväärsuse põhimõttest lähtuvalt, siis kaasneb sellega tõenäoliselt piisavalt puhaskasu ning see oleks seega proportsionaalne, võttes arvesse suhteliselt väiksemaid lisakulusid, mis tulenevad nõuete järgimisest ja mille abil tagatakse, et uute süsteemidega on kindlustatud sisendite võrdväärsuse põhimõtte järgimine. Enne kui märkimisväärse turujõuga ettevõtja pakub oma jaeüksustele uusi sisendeid, peaks see ettevõtja uute toodete väljatöötamise etapis suutma sisendite võrdväärsuse põhimõtte inkorporeerida proportsionaalsete kuludega.

(16)

Võttes arvesse nõuete järgimisega seotud võimalikke suuri kulusid, võib olla ebaproportsionaalne nõuda, et märkimisväärse turujõuga ettevõtja kohaldaks sisendite võrdväärsuse põhimõtet väärtusahela igal tasandil. Sellepärast peavad riikide reguleerivad asutused kõigepealt kindlaks tegema tasandi, mille puhul tooks sisendite võrdväärsuse põhimõtte kohaldamine nende siseriiklikku olukorda arvestades kõige suuremat kasu konkurentsile ja innovatsioonile, ning seejärel peaksid need asutused hindama, kas sisendite võrdväärsuse põhimõtte kohaldamine oleks asjakohane ja proportsionaalne ka täiendavate tasandite puhul. Arvestades, et sisendite võrdväärsuse põhimõtte kohaldamine võimaldab saavutada kiiremat innovatsiooni jaemüügiturul, tuleks sisendite võrdväärsuse põhimõte juurutada põhimõtteliselt võimalikult madalal võrgutasandil, kus konkurents on tõhus ja jätkusuutlik pikas perspektiivis. Liikmesriikides, kus on palju väikeseid märkimisväärse turujõuga ettevõtjaid, ei pruugi sisendite võrdväärsuse põhimõtte kohaldamine nende kõigi suhtes olla proportsionaalne.

(17)

Kui riikide reguleerivad asutused jõuavad järeldusele, et kohustus pakkuda reguleeritud juurdepääsusisendeid sisendite võrdväärsuse põhimõtte alusel ei ole proportsionaalne, tuleks kohaldada väljundite võrdväärsuse mudelit, millega tagatakse, et alternatiivsetele operaatoritele pakutavad hulgimüügisisendid – kusjuures selleks ei kasutata samu süsteeme ega protsesse – on võrreldavad funktsionaalsuse ja hinna poolest nende sisenditega, mida märkimisväärse turujõuga vertikaalselt integreeritud ettevõtja ise kasutab.

(18)

Otsus kehtestada kohustus järgida sisendite võrdväärsuse põhimõtet, kui see on asjakohane, põhjendatud ja proportsionaalne ning kui seda tehakse pärast direktiivi 2002/21/EÜ artiklite 6 ja 7 kohast konsulteerimist, kujutab endast direktiivi 2002/19/EÜ artikli 10 kohast mittediskrimineerimiskohustust, mis ei mõjuta i) direktiivi 2002/19/EÜ artikli 13a kohase funktsioonipõhise eraldamise kohustuse võimalikku kohaldamist, kui riigi reguleeriv asutus jõuab järeldusele, et asjakohaste kohustustega (sealhulgas mittediskrimineerimiskohustustega, näiteks sisendite võrdväärsuse põhimõte) ei ole suudetud saavutada tõhusat konkurentsi; ii) mis tahes vabatahtlikku eraldamist kooskõlas direktiivi 2002/19/EÜ artikliga 13b; ning iii) mitmekiulistel liinidel põhinevate FTTH-võrkude ühise kasutuselevõtuga hõlmatud valdkondade konkurentsitingimuste analüüsi, mida on soovitatud soovituse 2010/572/EL punktis 28.

(19)

Mahupõhised allahindlused ja/või pikaajalise juurdepääsu hinnastamise kokkulepped on olulised vahendid järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudega seotud investeeringute edendamiseks, eelkõige kui klientidepoolne kasutuselevõtt on ikka veel vähene, ning need võivad kokku sobida sisendite või väljundite võrdväärsuse põhimõttega. Kuid selle tagamiseks, et oleks võimalik tõhusate konkurentide sisenemine turule, peavad riikide reguleerivad asutused nõustuma mahupõhiste allahindlustega, mida märkimisväärse turujõuga ettevõtja teeb oma järgneva turu ettevõtjatele – näiteks oma jaemüügiettevõtjatele –, üksnes juhul, kui need allahindlused ei ületa kolmandast isikust juurdepääsutaotlejatele heas usus pakutud suurimat mahupõhist allahindlust. Samamoodi peaksid riikide reguleerivad asutused nõustuma pikaajalise juurdepääsu hinnastamise kokkulepetega, mis märkimisväärse turujõuga ettevõtja sõlmib oma järgneva turu ettevõtjatega – näiteks oma jaemüügiettevõtjatega –, üksnes juhul, kui nendega ei võimaldata suuremat allahindlust pikaajalise juurdepääsu eest võrreldes kolmandast isikust juurdepääsutaotlejatele heas usus pakutud suurima allahindlusega.

(20)

Sõltumata sellest, millise võrdväärsuse põhimõtte kohaldamise kasuks riigi reguleeriv asutus täpselt otsustas, ja juhul, kui riigi reguleeriv asutus otsustab, et direktiivi 2002/19/EÜ artikli 10 kohane mittediskrimineerimiskohustus on asjakohane, proportsionaalne ja objektiivselt põhjendatud, on võrdsete tingimuste pakkumiseks oluline tagada, et alternatiivsed juurdepääsutaotlejad saaksid märkimisväärse turujõuga ettevõtja jaemüügipakkumist tehniliselt jäljendada nende saadud reguleeritud hulgimüügisisendi alusel. Kuigi riikide reguleerivad asutused ei pea üksikasjalikult kirjeldama asjaomaste hulgimüügitasandi juurdepääsutoodete täpset disaini, peaksid nad kindlustama, et uue jaemüügiteenuse või selliste teenuste kogumi puhul viiakse läbi tehnilise jäljendatavuse test, tagades, et selle käigus uuritakse mitmeid tegureid.

(21)

Tehnilise jäljendatavuse testi läbiviimisel või märkimisväärse turujõuga ettevõtja läbi viidud testi tulemuste hindamisel peaksid riikide reguleerivad asutused võtma arvesse ka uue pakkumise kaudu tekkivat järgneva turu monopoliseerimise riski ja mõju innovatsioonile. Näiteks asjaomane hulgimüügitasandi juurdepääsutoode peaks olema juurdepääsutaotlejatele kättesaadav mõistliku aja jooksul enne seda, kui märkimisväärse turujõuga ettevõtja teeb omapoolse vastava jaemüügipakkumise, et vältida mis tahes lubamatut ajastusest tulenevat eelist märkimisväärse turujõuga ettevõtja jaoks ning et saaks võtta arvesse, et tõhusal alternatiivsel operaatoril on vaja välja töötada oma süsteemid ja protsessid ning neid kohandada, et ta suudaks pakkuda konkurentsivõimelist uut jaemüügiteenust.

(22)

Võttes arvesse tehnilise jäljendatavuse tagamise tähtsust konkurentsi seisukohast, on väga oluline, et reguleeritud teenuseosutaja, kes on märkimisväärse turujõuga ettevõtja, tagab uute jaemüügipakkumiste tehnilise jäljendatavuse enne nende pakkumiste tegemist ja igal ajal pärast seda. Sellest tulenevalt võib tehnilise jäljendatavuse testi läbi viia enne ja pärast uue jaemüügipakkumise tegemist olenevalt sellest, millal riigi reguleeriv asutus seda sobivaks peab. Näiteks kui riigi reguleeriva asutuse võimalused märkimisväärse turujõuga ettevõtja äriandmete avaldamiseks on piiratud siseriiklike õigusaktide kohaste konfidentsiaalsuseeskirjadega, võib riigi reguleeriv asutus otsustada viia tehnilise jäljendatavuse testi läbi pärast jaemüügiteenuste osutamise alustamist.

(23)

Kuna märkimisväärse turujõuga ettevõtja poolt talle endale osutatava teenuse kvaliteedi ja tema poolt kolmandast isikust juurdepääsutaotlejatele osutatava teenuse kvaliteedi võrdlemisel puudub läbipaistvus, on diskrimineerivat käitumist sageli raske tuvastada ning selle tulemusel ka raske jõustada mittediskrimineerimiskohustust kooskõlas direktiivi 2002/19/EÜ artikliga 10. Peamised tulemusnäitajad on kõige asjakohasem vahend võimaliku diskrimineeriva käitumise tuvastamiseks ja läbipaistvuse suurendamiseks seoses hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsutoodete pakkumisega märkimisväärse turujõuga ettevõtja poolt asjaomastel turgudel ja seoses nende toodete kvaliteediga. Selleks et suurendada läbipaistvust ja tõsta turu usaldust, võivad riikide reguleerivad asutused hõlbustada asjakohaste valdkondlike foorumite kaudu kokkuleppele jõudmist märkimisväärse turujõuga ettevõtja ja kolmandast isikust juurdepääsutaotlejate vahel üksikasjalikes peamistes tulemusnäitajates ning tagada, et selliseid peamisi tulemusnäitajaid auditeeritakse ja need avaldatakse viisil, mis võimaldab varakult tuvastada potentsiaalse diskrimineeriva käitumise. Peamised tulemusnäitajad peaksid olema seotud teenuse osutamise tsükli põhitegevustega, hõlmates selle kõiki etappe, st tellimisprotsessi, teenuse võimaldamist või osutamist, teenuse kvaliteeti, sealhulgas vigasid ja veaparandusaegu, ning juurdepääsutaotlejate üleminekut ühelt reguleeritud hulgimüügisisendilt teisele.

(24)

Mittediskrimineerimise täielikuks tagamiseks tuleks peamisi tulemusnäitajaid täiendada teenusetasandi kokkulepete ja teenusetasandi garantiidega. Teenusetasandi kokkulepete kohaldamisega on võimalik tagada, et juurdepääsutaotlejatele osutatakse kokkulepitud kvaliteediga teenust, samas kui vastavate teenusetasandi garantiide kasutamine pärsib diskrimineerivat käitumist. Riikide reguleerivad asutused peaksid olema tihedalt kaasatud teenusetasandi kokkulepete väljatöötamisse, näiteks kiites heaks teenusetasandi kokkulepped, mis märkimisväärse turujõuga ettevõtja on regulatiivse standardpakkumise osana välja töötanud.

(25)

Õigusraamistiku eesmärkide täitmiseks on sobiv kuluarvestuse metoodika, mille tulemusel kujunevad juurdepääsuhinnad, mis vastavad võimalikult suurel määral tõhusal konkurentsivõimelisel turul oodatavatele hindadele. Selline kuluarvestuse metoodika peaks põhinema tänapäevasel tõhusal võrgul, peegeldama vajadust tagada aja jooksul stabiilsed ja prognoositavad vaskpaar-juurdepääsuvõrguga seotud hulgimüügihinnad, mille abil välditakse märkimisväärseid hinnakõikumisi ja -šokke, et pakkuda selget raamistikku investeerimiseks, ning selle abil peab olema võimalik määrata kulupõhiseid vaskpaar-juurdepääsuvõrguga seotud hulgimüügihindu, mis toimivad ankruna järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu teenuste puhul, ning tulla toime asjakohaselt ja järjepidevalt vähenevatest mahtudest tuleneva mõjuga, mida põhjustab üleminek vaskpaar-võrkudelt järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudele, st kuluarvestuse metoodika peaks võimaldama vältida vaskpaar-juurdepääsuvõrguga seotud hulgimüügihindade kunstlikku tõusu, mis muidu leiaks aset selle tulemusel, kui kliendid lähevad üle märkimisväärse turujõuga ettevõtja järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrku.

(26)

Kulude tagasiteenimine on kuluarvestuse metoodika peamine põhimõte. Sellega tagatakse, et operaatorid suudavad katta kulusid, mis on kantud tõhusa tegevuse käigus, ning saada asjakohast tulu investeeritud kapitalilt.

(27)

Kuluarvestuse metoodika, mis annab nn asjakohaseid ostu- või müügisignaale, võimaldab saavutada sobiva tasakaalu tõhusa turulesisenemise tagamise ning piisavate investeerimisstiimulite ja eelkõige järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kasutuselevõtu vahel ning seeläbi osutada uusi, kiiremaid ja parema kvaliteediga lairibateenuseid.

(28)

Soovitatava kuluarvestuse metoodikaga peaks olema võimalik tagada liidus läbipaistvus ja ühtsus. Samuti peaks sellega olema võimalik tagada, et ühtse mudeli abil peegeldatakse konkreetseid siseriiklikke olusid.

(29)

Hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuteenuste hindade kindlaksmääramiseks vastab neile eesmärkidele kõige paremini nn alt-üles pikaajaliste lisanduvate kulude arvestamise täiendatud metoodika (bottom-up long-run incremental costs plus, BU LRIC+). Selle metoodika puhul kaasatakse mudelisse täiendavad kapitalikulud (sealhulgas pöördumatud kulud) ja tegevuskulud, mida hüpoteetiline tõhus ettevõtja kannab kõikide juurdepääsuteenuste osutamisel, ning lisatakse täiendav hinnalisa rangelt üldkulude tagasiteenimiseks. Seega võimaldab BU LRIC + metoodika tagasi teenida tõhusa tegevuse käigus kantud kogukulud.

(30)

BU LRIC + metoodika abil arvutatakse tulevikule orienteeritud jooksevkulud (st tänapäevaste tehnoloogiate, oodatava nõudluse jms alusel), mida tõhusalt toimiv võrguoperaator kannaks, kui ta ehitaks praegu sellise tänapäevase võrgu, mille abil oleks võimalik kõiki nõutud teenuseid osutada. Seega annab BU LRIC + metoodika õigeid ja tõhusaid signaale turule sisenemiseks.

(31)

Kui kaabli-, kiudoptilised (FTTX) ja vähemal määral ka mobiiltelefonivõrgud (eelkõige LTE võrgud) konkureerivad vaskpaar-võrkudega, siis märkimisväärse turujõuga ettevõtjad reageerivad nii, et ajakohastavad oma vaskpaar-võrke ja asendavad need järk-järgult järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudega, et selle konkurentsiohuga toime tulla. Seega, kuna ükski operaator ei ehitaks tänapäeval enam puhtalt vasepõhist võrku, arvutatakse BU LRIC + metoodika abil jooksevkulud, mis kaasnevad tänapäevase tõhusa järgmise põlvkonna juurdepääsvõrgu kasutuselevõtuga.

(32)

Selline tõhus järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrk koosneks tervikuna või osaliselt optilistest elementidest – olenevalt siseriiklikest oludest – ning selle abil peaks olema võimalik saavutada digitaalarengu tegevuskavas seoses ribalaiuse, katvuse ja kasutuselevõtuga sätestatud eesmärgid.

(33)

Sellise järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu varade väärtuse hindamine jooksevkulude alusel peegeldab kõige paremini aluseks olevat konkurentsiprotsessi ja eelkõige varade dubleeritavus.

(34)

Erinevalt sellistest varadest nagu tehnilised seadmed ja andmeedastusvahendid (näiteks fiiberoptiline kaabel) on tsiviilehituse infrastruktuuri varad (näiteks kaablikanalisatsioon, kraavid ja mastid) sellised varad, mida ei ole tõenäoliselt võimalik dubleerida. Tõenäoliselt ei võimalda tehnoloogiline muutus ning konkurentsi ja jaemüüginõudluse tase võtta alternatiivsetel operaatoritel kasutusele paralleelseid tsiviilehituse infrastruktuure, vähemalt seal, kus varasemast ajast pärinevaid tsiviilehituse infrastruktuuri varasid on võimalik korduskasutada järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu kasutuselevõtuks.

(35)

Soovitatava kuluarvestuse metoodika puhul hinnatakse korduskasutatava, varasemast ajast pärineva tsiviilehituse infrastruktuuri varadele vastavat reguleeritavate varade väärtust lähtuvalt jooksevkuludest, võttes arvesse varade möödunud majanduslikku eluiga ja seega ka neid kulusid, mille märkimisväärse turujõuga reguleeritud ettevõtja on juba tagasi teeninud. Selline lähenemisviisi annab tõhusaid signaale turulesisenemiseks ning sellega seoses nn ostu- või müügiotsuste tegemiseks ning aitab vältida kulude ülekatmist korduskasutatava, varasemast ajast pärineva tsiviilehituse infrastruktuuri puhul. Kulude ülekatmine ei ole õigustatud, et tagada tõhus turulesisenemine ja säilitada investeerimisstiimulid, sest ostuvariant ei ole selle varakategooria puhul majanduslikult teostatav.

(36)

Korduskasutatava, varasemast ajast pärineva tsiviilehituse infrastruktuuri varadele vastava reguleeritavate varade väärtusega seotud jooksevkulude arvutamiseks kasutatakse indekseerimismeetodit. Seda meetodit eelistatakse selle praktilisuse, kindluse ja läbipaistvuse tõttu. Meetodi puhul kasutatakse ajaloolisi andmeid kulude, akumuleeritud kulumi ja varade müügi kohta sel määral, mil need on kättesaadavad märkimisväärse turujõuga reguleeritud ettevõtja seadusjärgsetest ja reguleeriva asutuse jaoks esitatavatest raamatupidamisaruannetest ja finantsaruannetest, ning avalikult kättesaadavat hinnaindeksit, näiteks jaehinnaindeksit.

(37)

Sellepärast määratakse korduskasutatavatele, varasemast ajast pärinevatele tsiviilehituse infrastruktuuri varadele vastav esialgne reguleeritavate varade väärtus kindlaks regulatiivse raamatupidamisväärtuse tasemel, millest on maha arvatud akumuleeritud kulum arvutamise ajal ja mida on indekseeritud asjakohase hinnaindeksi, näiteks jaehinnaindeksiga.

(38)

Esialgset reguleeritavate varade väärtust edaspidi ei muudeta ja seda kantakse ühest perioodist teise üle. Reguleeritavate varade väärtuse muutmata jätmisega tagatakse, et kui dubleerimatud, korduskasutatavad, varasemast ajast pärit tsiviilehituse infrastruktuuri varad on täielikult amortiseeritud, ei kuulu need varad enam reguleeritavate varade väärtuse hulka ning seega ei kujuta need endast enam kulu juurdepääsutaotleja jaoks, nagu see ei kujuta endast enam kulu ka märkimisväärse turujõuga ettevõtja jaoks. Selline lähenemisviis võimaldaks täiendavalt tagada märkimisväärse turujõuga ettevõtjale piisava hüvitise ning samas pakuks aja jooksul õiguskindlust nii märkimisväärse turujõuga ettevõtjale kui ka juurdepääsutaotlejatele.

(39)

Aktiivselt kasutatavate vasepõhiste liinide arv väheneb, sest kliendid lähevad üle kaabli-, kiudoptiliste ja/või mobiiltelefonivõrkude kasutamisele. Nii järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu juurdepääsutoodete kui ka vaskpaar-juurdepääsuvõrgu juurdepääsutoodete pakkumiseks sobiva ühtse tõhusa järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu disainimine neutraliseerib inflatsioonilise mahuefekti, mis tekib vaskpaar-võrgu disainimisel, kui võrguga seotud püsikulud jaotatakse üha väheneva arvu aktiivselt kasutatavate vasepõhiste liinide vahel. See võimaldab järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kasutuselevõtu ja neile üleminekuga suunata liiklusmahu järk-järgult üle vaskpaar-võrkudest nendesse järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudesse. Ühikuhinnad kasvavad ainult sellistesse muudesse infrastruktuuridesse (näiteks kaabli-, mobiiltelefonivõrk) ülekanduvate liiklusmahtude puhul, mis ei ole kuluarvestuse mudelisse kaasatud.

(40)

Tehnoloogia neutraalsuse põhimõtet ja erinevaid siseriiklikke olusid silmas pidades vajavad riikide reguleerivad asutused teatavat vabadust sellise tänapäevase tõhusa järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu modelleerimiseks. Järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrk võib seega põhineda mis tahes erinevatel juurdepääsutehnoloogiatel ja võrgutopoloogiatel, mis on operaatoritele kättesaadavad järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu kasutuselevõtuks.

(41)

Tänapäevaseks tõhusaks järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrguks võib pidada valguskaabelühendust koju (FTTH, fibre to the home), valguskaabelühendust tänavakappi (FTTC, fibre to the curb) või nende mõlema kombinatsiooni. Selle lähenemisviisi kohaselt tuleks järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu jaoks arvutatavat kulu korrigeerida, et võtta arvesse vaskpaar-juurdepääsuvõrgu erinevaid tunnusjooni. Selleks tuleb hinnata erinevusi kuludes, mis kaasnevad järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu juurdepääsutootega ja täielikult vasepõhise juurdepääsuvõrgu juurdepääsutootega, tehes järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu mudelisse asjakohased võrgutehnoloogiast tulenevad kohandused eesmärgiga määrata kindlaks vaskpaar-juurdepääsuvõrguga seotud hulgimüügihind. Kui riikide reguleerivad asutused määravad kindlaks modelleeritud FTTC-võrgu varade majanduslikku eluiga, peaksid nad arvesse võtma erinevate võrgukomponentidega seotud oodatavat tehnoloogilist arengut ja eeldatavaid võrguarendusi.

(42)

Juhul, kui modelleeritava järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu topoloogia erineb vaskpaar-võrgust sel määral, et järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu insenertehnilisse mudelisse ei ole võimalik teha tehnoloogiast tulenevaid kohandusi, peaksid riikide reguleerivad asutused arvutama vaskpaar-juurdepääsuvõrguga seotud hinna nii, et modelleerivad sellise järgmise põlvkonna paralleelvõrgu, kus kaks paralleelset võrku (vaskpaar-võrk ja kiudoptiline võrk, kas siis FTTH või FTTC) jagavad teataval määral sama tsiviilehituse infrastruktuuri võrku. Sellise lähenemisviisi kohaselt oleks inflatsiooniline mahuefekt tsiviilehituse infrastruktuuri varade seisukohast neutraliseeritud, sest modelleeritud vaskpaar-võrk ja kiudoptiline võrk kasutaksid samu tsiviilehituse infrastruktuuri varasid. Seega jääksid nende varade ühikukulud – mis moodustavad suurima osa juurdepääsuvõrgu kuludest – stabiilseks.

(43)

Tarbetute katkestuste vältimiseks ning stabiilse ja läbipaistva regulatiivse lähenemisviisi tagamiseks on vajalik piisavalt pikk üleminekuperiood. Arvestades, et riikide reguleerivad asutused peaksid rakendama soovitatava kuluarvestuse metoodika ning operaatorid peavad seega kohandama vastavalt oma äriplaane, peetakse sobivaks üleminekuperioodi, mis kestaks kuni 31. detsembrini 2016. Riikide reguleerivad asutused ei pea säilitama kuluarvestuse mudelit vaskpaar-juurdepääsuvõrguga seotud hulgimüügihindade arvutamiseks, kui ei ole kohaldatud eelnevat hinnaregulatsiooni, näiteks kui selliste teenuste järele puudub nõudlus.

(44)

Kooskõlas regulatiivse läbipaistvuse ja prognoositavuse põhimõtetega ning samuti vajadusega tagada hinnastabiilsus sätestas komisjon hinnavahemiku, millesse tema hinnangul jäävad soovitatava kuluarvestuse metoodika kohaldamise korral liidu keskmised igakuised rendihinnad, mida küsitakse täielikult eraldatud juurdepääsu eest vaskpaar-kliendiliinile (ja millest on maha arvatud kõik maksud).

(45)

Hinnavahemiku peamine ülesanne on anda riikide reguleerivatele asutustele suuniseid kuluarvestuse metoodika rakendamisel, et täita soovituse üldine eesmärk, nimelt saavutada vaskpaar-juurdepääsuvõrguga seotud hindade stabiilsus ja prognoositavus. Kui käesoleva soovituse jõustumise ajal jäävad konkreetses liikmesriigis igakuised reguleeritud hinnad, mida küsitakse juurdepääsu eest vaskpaar-kliendiliinile, sellest hinnavahemikust välja, peaksid sellistes liikmesriikides soovitatavat kuluarvestuse metoodikat rakendavad riikide reguleerivad asutused tegema seda võimalikult kiiresti. Riigi reguleerivad asutused otsustavad, kas soovitatava kuluarvestusmetoodikaga seoses tuleb teha järkjärgulisi hinnakohandusi 31. detsembriks 2016, eelkõige nendes liikmesriikides, kus juurdepääsuhinnad ei ole praegu kulupõhised ning mille puhul on seega vajadus suuremate hinnakohanduste järele tõenäolisem. Kahtluste hajutamiseks tuleb kinnitada, et käesoleva soovitusega ei nõuta siiski riikide reguleerivatelt asutustelt hinnavahemikku jäävate juurdepääsuhindade kehtestamist, kui riikide reguleerivad asutused kohaldavad soovitatavat kuluarvestuse metoodikat või punkti 40 kohaselt kasutatavat metoodikat.

(46)

Juurdepääsuhindu peetakse stabiilseks isegi siis, kui nad järgivad nominaalväärtuses aset leidvaid trende. Hinnad ei tohiks siiski asjaomase ajavahemiku jooksul märkimisväärselt kõikuda, jäädes seega prognoositavateks.

(47)

Kooskõlas regulatiivse läbipaistvuse ja prognoositavuse põhimõtetega ning samuti vajadusega tagada hinnastabiilsus võivad ka praegu kohaldatavad metoodikad peale soovitatava kuluarvestuse metoodika vastata punktis 40 sätestatud tingimustele. Selle põhimõtte kohaldamist konkreetses liikmesriigis tuleb hinnata iga juhtumi puhul eraldi ning selleks on vajalik varajases etapis antud eelhinnang, teavitades komisjoni, BERECi ja teisi riikide reguleerivaid asutusi enne 31. detsembrit 2016.

(48)

Piiratud vahenditega riikide reguleerivad asutused võivad erandkorras vajada soovitatava kuluarvestuse mudeli väljatöötamiseks täiendavat üleminekuperioodi, mis kestab kauem kui 2016. aastani. Sellisel juhul peaks riigi reguleeriv asutus kaaluma selliste ajutiste hindade kehtestamist, mis põhinevad võrdlusalusel, mille puhul võetakse arvesse riikide reguleerivate asutuste poolt kooskõlas käesoleva soovitusega sätestatud keskmisi juurdepääsuhinna tasemeid. Esialgu võivad asjaomased riikide reguleerivad asutused paluda BERECilt praktilist tuge ja suuniseid, et tulla toime asjaomaste riikide reguleerivate asutuste vahendite piiratusega ja eelkõige soovitatava kuluarvestuse metoodika rakendamisega kaasnevate kuludega.

(49)

Praeguse ülikiirete lairibateenuste osutamisega seotud nõudluse puhul esineva ebakindlusega seoses on tõhusate investeeringute ja innovatsiooni edendamiseks kooskõlas direktiivi 2002/21/EÜ artikli 8 lõike 5 punktiga d oluline võimaldada neile järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudesse investeerivatele operaatoritele teatavat hinnastamispaindlikkust, et nad saaksid testida hinnapunkte ja viia läbi asjakohase kasutajate arvu tõstmisele suunatud hinnastamise. See võimaldaks märkimisväärse turujõuga ettevõtjatel ja juurdepääsutaotlejatel jagada osa investeerimisriskist, eristades hulgimüügitasandi juurdepääsuhindu sõltuvalt juurdepääsutaotlejate võetud kohustuste tasemest. Selle tulemuseks võivad olla madalamad hinnad pikaajaliste kokkulepete eest koos mahugarantiidega, mis võiks peegeldada asjaolu, et juurdepääsutaotlejad võtavad enda kanda mõned ebakindla nõudlusega seotud riskid. Peale selle on hinnastamispaindlikkus hulgimüügitasandil vajalik, et nii juurdepäästaotleja kui ka märkimisväärse turujõuga ettevõtja jaemüügiettevõtjatel oleks võimalik kehtestada lairibavõrgule juurdepääsu jaemüügiturul diferentseeritud hinnad eesmärgiga paremini arvestada klientide eelistustega ja suurendada ülikiirete lairibateenuste kasutajate arvu.

(50)

Kooskõlas punktidega 48–57 tuleks selleks, et sellise hinnastamispaindlikkusega ei kaasneks liiga kõrged hinnad turgudel, kus on määratud märkimisväärse turujõuga ettevõtja, kehtestada täiendavad kaitsemeetmed konkurentsi kaitsmiseks. Selleks tuleks rangemat mittediskrimineerimiskohustust – näiteks sisendite võrdväärsus ja tehniline jäljendatavus – täiendada järgneva turu toodete majandusliku jäljendatavuse garantiiga ja vaskpaar-juurdepääsu hulgimüügitasandi juurdepääsutoodete hinnaregulatsiooniga.

(51)

Selleks et tagada läbipaistvus ning hõlbustada järgmise põlvkonna lairiba-juurdepääsuvõrkudega seotud investeerimiskeskkonna arengu ja konkurentsitingimuste jälgimist, peaksid riikide reguleerivad asutused paluma operaatoritel esitada korrapäraselt riigi reguleerivale asutusele ajakohastatud teabe, sealhulgas investeerimiskavad ja järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kasutuselevõtu kavad. Mis tahes sellise jälgimise tulemusi saab samuti kasutada sisendina läbivaatamisprotsessis, mille viib läbi asjaomane BERECi ja komisjoni spetsiaalne ekspertide võrgustik vastavalt põhjendusele 69.

(52)

Pidades silmas hinnastamispaindlikkusest nende asjaolude korral tulenevat kasu, siis soovitatava lähenemisviisi kohaselt võib hulgimüügitasandi juurdepääsuhindu passiivselt kasutatavate järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudega seotud hulgimüügisisendite või samaväärset funktsionaalsust võimaldavate mittefüüsiliste või virtuaalsete järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudega seotud hulgimüügisisendite puhul pidada piisavalt piiritletuks (st hinnaga seotud konkurentsiprobleeme on tõhusalt käsitletud), kui: i) on olemas infrastruktuuri konkurentsist tulenev tõendatav jaehinnapiirang või kulupõhistest vaskpaar-juurdepääsuvõrguga seotud hulgimüügihindadest tulenev hinnaankur, ii) on kehtestatud eelnevalt läbiviidav majandusliku jäljendatavuse test nendel juhtudel, mil ei tohiks kehtestada hulgimüügihinna regulatsiooni, ning iii) on kehtestatud kohustus pakkuda hulgimüügitasandi juurdepääsuteenuseid sisendite võrdväärsuse põhimõtte alusel. Teisisõnu, kui kohaldatakse sisendite võrdväärsuse põhimõtet ja riikide reguleerivad asutused leiavad, et kehtestatud on eespool sätestatud konkurentsi soodustavad kaitsemeetmed, siis ei peaks nad kehtestama reguleeritud juurdepääsuhindasid nende järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude hulgimüügisisendite puhul.

(53)

Aktiivselt kasutatavate järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude hulgimüügisisendite puhul on piisavad konkurentsi soodustavad kaitsemeetmed olemas siis, kui juurdepääsutaotlejad võivad tugineda fikseeritud elektroonilise side võrgule juurdepääsu hulgimüügi turul sellistele tootmisahela eelneva etapi toodetele (näiteks eraldatud juurdepääs või virtuaalselt eraldatud juurdepääs), mida pakutakse sisendite võrdväärsuse põhimõtte alusel, tingimusel et selliste tootmisahela eelneva etapi toodete tegeliku kasutuselevõtuga või alternatiivsete infrastruktuuride olemasoluga kaasneb tõendatav jaemüügihinna piirang, nii et hulgimüügitasandil ei ole vaja kehtestada täiendavaid kaitsemeetmeid.

(54)

Selline tõendatav jaemüügihinna piirang ei ole piisavalt tugev argument järeldamaks, et asjaomane hulgimüügiturg on tõhusalt konkurentsivõimeline ja et seega ei ole ühelgi ettevõtjal märkimisväärset turujõudu. Selline jaemüügihinna piirang peaks siiski aitama ennetada olukorda, kus hulgimüügitasandil märkimisväärset turujõudu omav ettevõtja saaks kehtestada liiga kõrged jaemüügihinnad.

(55)

Järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude puhul hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuhindade kehtestamata jätmine või selliste hindade kohaldamisest loobumine punktide 48 ja 49 alusel ei mõjuta meetmeid, mis on võetud eesmärgiga käsitleda eelneva majandusliku jäljendatavuse testi alusel kindlaks tehtud ebapiisavaid hinnavahesid, nagu on ette nähtud käesolevas soovituses eesmärgiga kaitsta konkurentsi juhtudel, mil märkimisväärse turujõuga ettevõtja suhtes ei tohiks kehtestada hulgimüügihinna regulatsiooni.

(56)

Kui märkimisväärse turujõuga ettevõtja poolt varasemast ajast pärineva juurdepääsuvõrgu kaudu pakutava toote hind ei suuda enam toimida tõendatava jaemüügihinna piiranguna järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu toote puhul (näiteks vasepaar-võrgu sulgemise korral), võib sellise toote põhimõtteliselt asendada järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu põhise tootega, millel on samad tooteomadused. Siiski ei nähta ette seda, et sellist järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu põhist hinnaankrut oleks vaja lähitulevikus või enne 2020. aastat.

(57)

Sisendite võrdväärsuse põhimõtte rakendamise protsessi peaks riigi reguleeriv asutus kehtestama pärast seda, kui ta on konsulteerinud märkimisväärse turujõuga ettevõtjaga ja huvitatud isikutega. Vastuvõetud meede peaks sisaldama üksikasjalikku tegevuskava, milles seatakse peamised vahe-eesmärgid, mille täitmine on vajalik sisendite võrdväärsuse põhimõtte täielikuks rakendamiseks asjaomaste juurdepääsutoodete puhul.

(58)

Mittediskrimineerimismeetmete õigeaegsest rakendamisest rangelt kinnipidamine peaks tagama piisavad kaitsemeetmed, et lubada hinnastamispaindlikkust enne tegevuskava täielikku rakendamist, ning sellel võib olla kohene positiivne mõju investeerimisstiimulitele. Teisalt vajavad riikide reguleerivad asutused mõningat otsustusvabadust hinnastamispaindlikkuse rakendamise ajastamisel, et kaitsta konkurentsi ja eelkõige vältida kehtivate juurdepääsulepingute katkemise riski.

(59)

Kui märkimisväärse turujõuga ettevõtja ei suuda täita oma kohustusi, mis on esitatud tegevuskavas, peaks tagajärgedel olema hoiatav mõju. Eelkõige, kui ei suudeta järgida ühte või mitut tegevuskavas sisalduvat vahe-eesmärki, tuleks järeldada, et sisendite võrdväärsuse põhimõtet ei ole kohaldatud, nagu on öeldud käesoleva soovituse punktis 51. Selle tulemusel ei ole enam täidetud mittediskrimineerimistingimused hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuhindade kohaldamata jätmiseks või kaotamiseks järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude puhul ning taas tuleks kohaldada hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuhindu või peaks riigi reguleeriv asutus kasutama oma pädevust ja määrama karistused vastavalt õigusraamistikule.

(60)

Selleks et kehtestada pärast mittediskrimineerimiskohustuse täitmata jätmist hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuhinnad vastavalt punktis 54 kehtestatule, ilma et riikide reguleerivad asutused peaksid läbi viima uue turuanalüüsi, peaksid sellised võimalikud tagajärjed sisalduma algselt teavitatud meetmes ning turuandmed, millel riigi reguleeriva asutuse esialgne turuanalüüs põhines, ei tohi olla märkimisväärselt muutunud. Uue turuanalüüsi läbiviimise nõude puudumine ei mõjuta vajadust teavitada parandusmeetmetes tehtud mis tahes muudatustest vastavalt artiklis 7 sätestatud menetlusele.

(61)

Kui soovitakse kindlaks teha, kas alternatiivsed juurdepääsutaotlejad saavad märkimisväärse turujõuga ettevõtja poolt järgneval turul tehtud pakkumist majanduslikult jäljendada hulgimüügitasandi kättesaadava reguleeritud sisendiga, peaks riigi reguleeriv asutus selliste juhtude korral, kus ei tohiks kehtestada hulgimüügihinna regulatsiooni, läbi viima majandusliku jäljendatavuse testi.

(62)

Võttes arvesse praegu valitsevat ebakindlust seoses nõudlusega järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu põhiste jaemüügiteenuste järele, võivad need märkimisväärse turujõuga ettevõtjad, kelle järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu hulgimüügitasandi sisendite puhul ei kohaldata reguleeritud juurdepääsuhindu, kasutada kasutajate arvu tõstmisele suunatud hinnakujundusstrateegiaid eesmärgiga suurendada jaemüüginõudlust selliste järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude põhiste jaemüügiteenuste järele. Majandusliku jäljendatavuse testi eesmärk on tagada koos muude konkurentsi soodustavate kehtestatud kaitsemeetmetega – näiteks sisendite võrdväärsuse põhimõte, tehnilise jäljendatavuse test ning vaskpaar-juurdepääsu hinna ankrust või alternatiivsetest infrastruktuuridest tulenev tõendatav jaemüügihinna piirang –, et märkimisväärse turujõuga ettevõtjad ei kuritarvitaks seda hinnastamispaindlikkust (potentsiaalsete) konkurentide tõrjumiseks turult. II lisas esitatud suunised on ette nähtud vaid punkti 56 kohaldamiseks.

(63)

Selline test ei mõjuta tagantjärele läbiviidavaid hinnakruvi efekti teste, mida komisjon ja/või riikide pädevad asutused kohaldavad vastavalt konkurentsiõigusele. Peale selle võivad riikide reguleerivad asutused kohaldada ka eelnevalt läbiviidavaid hinnakruvi efekti teste reguleeritud hulgimüügitasandi sisendite suhtes eesmärgiga tagada, et hulgimüügitasandi juurdepääsu hinnastamine vaskpaar-juurdepääsu toodete puhul ei kahjusta konkurentsi jaemüügitasandil või et piisavalt eristada erinevaid vaskpaar-juurdepääsuvõrgu sisendeid. Kuid kasutajate arvu tõstmisele suunatud hinnakujundusstrateegiate kasutamist ei tohiks kaaluda varasemast ajast pärinevate vaskpaar-võrkude sisendite puhul, pidades silmas turu küpsust ja kulupõhisust, mida tavaliselt vaskpaar-juurdepääsuvõrkude hulgimüügisisendite suhtes kohaldatakse.

(64)

Riikide reguleerivad asutused peaksid tagama, et märkimisväärse turujõuga ettevõtja jaemüügihinna ja järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu hulgimüügisisendi hinna vahe katab järgneva turuga seotud täiendavad kulud ja mõistliku osa üldkuludest. Kui kooskõlas käesoleva soovitusega rakendatakse täiendavaid kaitsemeetmeid ja märkimisväärse turujõuga ettevõtja suhtes ei tohiks kehtestada järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude hulgimüügisisendite puhul hulgimüügihinna regulatsiooni, on võimalik tõendada majandusliku jäljendatavuse suutmatust, näidates, et märkimisväärse turujõuga operaatori enda jaemüügiettevõtjad ei oleks märkimisväärse turujõuga operaatori eelneva turu ettevõtjate poolt konkurentidelt nõutava eelneva turu hindade alusel suutelised kasumlikult tegutsema (nn sama tõhusa konkurendi test). Sama tõhusa konkurendi standardi kasutamine võimaldab riikide reguleerivatel asutustel toetada märkimisväärse turujõuga ettevõtjate investeeringuid järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudesse ning pakub stiimuleid järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgul põhinevate teenuste alaseks innovatsiooniks.

(65)

Kui valitsevad konkreetsed turuolud – näiteks kui turule sisenemine või laienemine on varem olnud häiritud –, võivad riikide reguleerivad asutused korrigeerida märkimisväärse turujõuga ettevõtja kulude skaalat eesmärgiga tagada, et majandusliku jäljendatavuse saavutamine oleks realistlik. Sellisel juhul ei tohiks riigi reguleeriva asutuse poolt kindlaks määratud mõistlikult tõhus skaala olla erinev piisava arvuga kvalifitseeruvate operaatoritega turustruktuuri skaalast, et tagada tõhus konkurents.

(66)

Riigi reguleeriv asutus peaks pärast turuanalüüsi kehtestama ja eelnevalt avaldama oma vastuvõetud meetmes menetluse ja näitajad, mida ta kavatseb kohaldada, kui viib eelnevalt läbi majandusliku jäljendatavuse testi. Riigi reguleeriv asutus võib testi läbi viia enne seda, kui märkimisväärse turujõuga ettevõtja teeb uue jaemüügipakkumise, näiteks kui riigi reguleeriv asutus peab asjakohaseks teha majandusliku jäljendatavuse test samal ajal tehnilise jäljendatavuse testiga, kui viimati nimetatud test viiakse samuti läbi enne pakkumise esitamist. Riigi reguleeriv asutus ei pea testi läbi viima iga uue jaemüügipakkumise puhul, vaid ainult seoses tähttoodetega, mille nimetatud asutus kindlaks määrab. Riigi reguleeriv asutus võib testi läbi viia omal algatusel, näiteks sellise meetme rakendamise esialgsetes etappides, millega võimaldatakse hinnastamispaindlikkust järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudega seoses – eelkõige kui varem olid kehtestatud hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuhinnad –, või reageerides turustruktuuris näiteks tehnoloogia arengu tulemusel toimunud muutustele.

(67)

Riigi reguleeriva asutuse poolt eelnevalt ette nähtud majandusliku jäljendatavuse test peaks olema piisavalt üksikasjalik ning hõlmama vähemalt asjakohaste näitajate kogumit eesmärgiga tagada operaatorite jaoks prognoositavus ja vajalik läbipaistvus. Riikide reguleerivad asutused peaksid kohaldama LRIC + mudelit, võttes samas arvesse märkimisväärse ettevõtja järgneva turu auditeeritud kulusid, ning hindama, kui suur on hindade vahe kõige asjakohasemate jaemüügitoodete, sealhulgas lairibateenuste (tähttooted), ja selliste järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude reguleeritud juurdepääsusisendite vahel, mida kasutatakse kõige rohkem või mis on tulevikule orienteeritud lähenemisviisi kohaselt kindlaks määratud kui kõige asjakohasemad jaemüügitoodete pakkumisel vaatlusalusel turuülevaate perioodil. Märkimisväärse turujõuga ettevõtja järgneva turu auditeeritud kulude ja ainult tähttoodete suhtes kohaldatava testi ülesehitusega soovitakse tagada, et selle kaitsemeetmega ei kahjustata järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudesse tehtavaid investeeringuid ja soovitatava hinnastamispaindlikkuse mõju. Selleks et välistada ristsubsideerimine erinevate paketis või toodete kogumis sisalduvate toodete vahel, peaksid riikide reguleerivad asutused läbi viima ainult ühte tasandit hõlmava testi, st jaemüügiteenuste ja sellise järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu juurdepääsusisendi vahel, mis on juurdepääsutaotlejate jaoks kõige asjakohasem (näiteks FTTC, virtuaalne liinist eraldamine). Kuid aja jooksul võivad olulisemaks muutuda uued järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu juurdepääsusisendid (näiteks kiudoptilisel ühendusel põhineva juurdepääsu eraldamine optilisel jaotusraamil), mistõttu tuleks majandusliku jäljendatavuse testi läbiviimisel võtta algselt kõige enam kasutatud sisendi asemel aluseks see uus sisend. Kui siseriiklikud konkurentsitingimused peaksid näitama erinevust geograafiliste piirkondade vahel seoses järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu juurdepääsusisendiga, mida kasutatakse (näiteks maapiirkondades ja tihedama asustusega piirkondades), peaksid riikide reguleerivad asutused testi läbiviimisel kasutama eri piirkondade puhul just neid konkreetseid sisendeid, mis on kindlaks määratud kui kõige asjakohasemad.

(68)

Riikide reguleerivad asutused ei pruugi tuvastada eespool nimetatud konkurentsipiiranguid kogu määratletud turul. Kui riigi reguleeriv asutus ei saa teha järeldust, et erinevad konkurentsitingimused püsivad tulevikus stabiilsetena ning on sellised, et nende tingimuste alusel oleks põhjust määratleda riigisisesed turud, peaksid riikide reguleerivad asutused siiski kaaluma, kas reageerida neile erinevatele konkurentsitingimustele erinevaid parandusmeetmeid kohaldades, st loobudes hulgimüügihinna reguleerimisest ainult nendes piirkondades, kus on võimalik kehtestada vajalikud konkurentsi soodustavad kaitsemeetmed. Kui riikide reguleerivad asutused leiavad, et konkurentsi- ja regulatiivsed tingimused on sellised, et märkimisväärse turujõuga ettevõtja tegevus hindade määramisel on piisavalt piiratud, võib riigi reguleeriv asutus õigusraamistiku kohaldamisel jätta hinnaregulatsiooni kehtestamata. Järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude suhtes hinnaregulatsiooni kehtestamata jätmise asjakohasuse hindamisel tuleks vajalikul määral arvesse võtta seda, kas ettevõtja suhtes on rakendatud direktiivi 2002/19/EÜ (juurdepääsudirektiiv) artikli 13a kohast funktsioonipõhist eraldamist või on ettevõtja läbi viinud sama direktiivi artikli 13b kohase vabatahtliku eraldamise.

(69)

BEREC ja komisjon on kokku leppinud, et käesoleva soovituse rakendamist jälgitakse põhjalikult komisjoni ja BERECi esindajatest koosneva spetsiaalse ekspertide võrgustiku raames, et teha kindlaks soovituse praktiline mõju, eelkõige mõju investeerimisele, konkurentsile ja jaemüügihindadele, ning pakkuda vajaduse korral riikide reguleerivatele asutustele täiendavaid suuniseid. See peaks aitama käsitleda mis tahes soovimatuid tagajärgi õigeaegselt ja koostöö raames. Selline spetsiaalne ekspertide võrgustik kasutab oma töös riikide reguleerivate asutuste pakutavat sisendit seoses ajakohastatud teabega ettevõtjate investeerimiskavade ja järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kasutuselevõtu kavade kohta, nagu on ette nähtud punktis 55,

1.

Käesoleva soovituse eesmärk on parandada regulatiivseid tingimusi, mis on vajalikud, et edendada tõhusat konkurentsi, parandada elektroonilise side võrkude ja teenuste ühtset turgu ning soodustada investeerimist järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudesse. Soovitusega aidatakse tehnoloogiliselt neutraalsel viisil saavutada strateegia „Euroopa 2020” üldisi eesmärke, milleks on tööhõive ja majanduskasvu edendamine, innovatsiooni stimuleerimine ja lõppkokkuvõttes liidus lõppkasutajatele tõhusamate digitaalteenuste osutamine ning digitaalse kaasatuse edendamine. Lisaks tahetakse soovitusega suurendada õiguskindlust ja regulatiivset prognoositavust, pidades silmas järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudesse tehtavate investeeringute pikaajalisust.

2.

Kui direktiivi 2002/21/EÜ artikli 15 ja artikli 16 lõike 4 alusel läbi viidud turuanalüüsi menetluste käigus teevad riikide reguleerivad asutused kindlaks, et punktis 5 osutatud turul ei valitse tõhus konkurents ja sellel turul määratakse ettevõtjad, kes üksi või teiste ettevõtjatega ühiselt omavad märkimisväärset turujõudu sellel turul (kui märkimisväärse turujõuga ettevõtja(d)), kehtestavad riikide reguleerivad asutused vajaduse korral mittediskrimineerimiskohustused seoses sidumise ja/või juurdepääsuga vastavalt direktiivi 2002/19/EÜ artiklile 10 või hinnakontrolli ja kuluarvestuse kohustused – eelkõige kulupõhisuse kohustuse – vastavalt direktiivi 2002/19/EÜ artiklile 13.

3.

Käesolevas soovituses käsitletakse nende kohustuste kohaldamist ning sätestatakse ühine lähenemisviis nende järjepideva ja tõhusa rakendamise edendamiseks seoses varasemast ajast pärinevate ja järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudega, kui nende abil on võimalik osutada lairibateenuseid.

4.

Käesolevas soovituses esitatakse täiendavad suunised soovituses 2010/572/EL kehtestatud regulatiivsete põhimõtete kohta, eelkõige selle kohta, millistel tingimustel tuleks hulgimüügitasandi juurdepääsuhindu kohaldada või need kohaldamata jätta.

5.

Käesolevas soovituses sätestatud põhimõtteid kohaldatakse soovituses 2007/879/EÜ viidatud fikseeritud elektroonilise side võrgule juurdepääsu hulgimüügi turu (turg 4) ja lairibavõrgule juurdepääsu hulgimüügi turu (turg 5) suhtes või mis tahes muu turu suhtes, mille puhul võidakse kohaldada eelnevat kontrolli ja mille riikide reguleerivad asutused on määratlenud turuanalüüsi käigus ning mis asendavad neid turge ja hõlmavad samu võrgutasandeid. See hõlmab muu hulgas i) juurdepääsu tsiviilehituse infrastruktuurile, ii) eraldatud juurdepääsu vaskpaar- ja kiudoptilistele kontuuridele, iii) eraldatud juurdepääsu vaskpaar-alamkontuuridele, iv) mittefüüsilist või virtuaalset võrgujuurdepääsu, ning v) hulgimüügitasandi juurdepääsu lairibavõrgule (bitivooteenused) vaskpaar- ja kiudoptiliste võrkude kaudu (mis hõlmavad muu hulgas selliseid ühendusi nagu ADSL, ADSL2+, VDSL ja Ethernet).

6.

Käesolevas soovituses kasutatakse direktiivides 2002/21/EÜ ja 2002/19/EÜ ning soovituses 2010/572/EL kasutatud mõisteid. Samuti kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „nn alt-üles mudelil põhinev lähenemisviis”– selline lähenemisviis, mille käigus töötatakse välja kuluarvestuse mudel, alustades oodatavast nõudlusest abonentide ja liikluse seisukohast. Seejärel modelleeritakse tõhus võrk, mis on vajalik oodatava nõudluse rahuldamiseks, ning hinnatakse seotud kulusid teoreetilist võrgutehnoloogia mudelit kasutades, eesmärgiga arvutada välja kulud sellise tõhusa võrgu alusel, milles kasutatakse suuremahulistes võrkudes kasutatavat uusimat tehnoloogiat;

b)   „üldkulud”– jagatud kulud, mis on seotud ühiselt pakutavate toodete või ühiselt osutatavate teenustega ning mida ei ole võimalik siduda ühegi konkreetse toote või teenusega;

c)   „vaskpaar-juurdepääsu hinna ankur”– kulupõhine vaskpaar-võrgu hulgimüügitasandi juurdepääsutoode, millega piiratakse järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu hindasid nii, et järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu teenused hinnastatakse kooskõlas klientide valmisolekuga maksta täiendava mahu ja funktsionaalsuse eest, mida järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgul põhineva jaemüügitoote abil on võimalik pakkuda võrreldes vaskpaar-võrgu jaemüügitootega;

d)   „jooksevkulud”– kulud, tehakse kindlaks, kui hinnatakse vara väärtust selle asenduskulu alusel, st tuginedes kulule, mis kaasneb selle vara asendamisel kas sama varaga või muu samalaadsete tulemusnäitajatega varaga, ning mille puhul võetakse arvesse kulumit ja kulutõhususe saavutamiseks tehtud korrigeerimisi;

e)   „kulumi arvestamise meetodid”– meetodid, mille alusel vara väärtus jaotatakse vara eluea peale ning mis mõjutab seega vara omaniku võimalike sissetulekute profiili mis tahes konkreetsel perioodil;

f)   „järgneva turu kulud”– jaemüügitehingutega seotud kulud, sealhulgas turunduskulud, klientide hankimisega seotud kulud, arvete esitamisega seotud kulud ja muud võrgukulud, mida kantakse lisaks neile võrgukuludele, mis juba sisalduvad hulgimüügitasandi juurdepääsuteenuse hinnas;

g)   „sisendite võrdväärsus”– teenuste osutamine ja teabe edastamine nii ettevõttesisestele kui ka kolmandast isikust juurdepääsutaotlejatele samadel tingimustel, sealhulgas sama hinna ja kvaliteediga, sama ajaskaala raames, kasutades samu süsteeme ja protsesse ning tehes seda samasuguse usaldusväärsuse ja tulemuslikkusega. Sisendite võrdväärsuse põhimõtet siin määratletud kujul võib kohaldada juurdepääsutoodete suhtes ning seotud ja lisateenuste suhtes, mis on vajalikud hulgimüügisisendite pakkumiseks ettevõttesisestele ja kolmandast isikust juurdepääsutaotlejatele;

h)   „väljundite võrdväärsus”– juurdepääsutaotlejatele selliste hulgimüügisisendite pakkumine, mis on funktsionaalsuse ja hinna poolest võrreldavad nende sisenditega, mida märkimisväärse turujõuga ettevõtja pakub ettevõttesiseselt oma jaeüksustele, ehkki kasutades selleks vajaduse korral erinevaid süsteeme ja protsesse;

i)   „lisakulud”– kulud, mis on otseselt seotud täiendava tooteühiku tootmisega, st täiendavad kulud, mis kaasnevad teenuse osutamisega suuremas mahus võrreldes olukorraga, kui teenust ei osutatud, eeldades et kogu muu tootmistegevus jääb samaks;

j)   „peamised tulemusnäitajad”– näitajad, mille abil mõõdetakse tulemuslikkust asjaomaste hulgimüügiteenuste osutamisel;

k)   „pikaajalised lisanduvad kulud (LRIC)”– lisakulud, mis vastavad ajavahemikule, kus kõik tootmistegurid, sealhulgas kapitalikaubad, on muutuvad sõltuvalt nõudluses toimuvatest muutustest, mis omakorda tulenevad tootmismahus või -struktuuris toimunud muutustest. Sellepärast käsitatakse kõiki investeeringuid muutuvkuludena;

l)   „täiendav hinnalisa”– summa, mis lisatakse konkreetse teenuse lisakuludele eesmärgiga jagada ja teenida tagasi üldkulud, jagades need kõigi teenuste peale, mille puhul need üldkulud on asjakohased;

m)   „uus jaemüügipakkumine”– mis tahes uut teenust, sealhulgas teenuste paketti käsitlev jaemüügipakkumine, mille märkimisväärse turujõuga ettevõtja teeb juba olemasolevate või uute reguleeritud hulgimüügisisendite alusel;

n)   „järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgul põhinev hulgimüügitasand”– selline võrgutasand, millel võimaldatakse juurdepääsutaotlejatele juurdepääsu järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgul põhinevale võrgule ning mille vahendusel on võimalik pakkuda mitut hulgimüügisisendit. Sellel võrgutasandil pakutavad hulgimüügitasandi juurdepääsutooted võivad hõlmata aktiivseid sisendeid (näiteks bitivoogu kiudoptilise võrgu kaudu), passiivseid sisendeid (näiteks kiudoptilisel ühendusel põhineva juurdepääsu eraldamine optilisel jaotusraamil, FTTC või liitumispunktis) või passiivsete sisenditega samaväärset funktsionaalsust pakkuvaid mittefüüsilisi või virtuaalseid hulgimüügisisendeid;

o)   „korduskasutamatud tsiviilehituse infrastruktuuri varad”– sellised varasemast ajast pärinevad tsiviilehituse infrastruktuuri varad, mida kasutatakse vaskpaar-võrkude puhul, kuid mida ei saa korduskasutada järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu majutamiseks;

p)   „regulatiivne raamatupidamisväärtus”– vara väärtus ettevõtja auditeeritud ja reguleeriva asutuse jaoks esitatavas raamatupidamisarvestuses esitatud kujul, mille puhul võetakse arvesse varade tegelikku kasutus- ja eluiga, mis on tavaliselt pikem seadusjärgsetes raamatupidamisaruannetes kirjendatud kasutus- ja elueast ning on rohkem kooskõlas tehnilise elueaga;

q)   „reguleeritavate varade väärtus”– selliste varade kogu kapitalimaksumus, mida kasutatakse reguleeritud teenustega kaasnevate kulude arvutamiseks;

r)   „korduskasutatavad tsiviilehituse infrastruktuuri varad”– sellised varasemast ajast pärinevad tsiviilehituse infrastruktuuri varad, mida kasutatakse vaskpaar-võrkude puhul ja mida saab korduskasutada järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu majutamiseks;

s)   „teenusetasandi kokkulepped”– ärilised kokkulepped, mille alusel on märkimisväärse turujõuga ettevõtja kohustatud võimaldama juurdepääsu hulgimüügiteenustele kindlaksmääratud kvaliteediga;

t)   „teenusetasandi garantiid”– sellised garantiid, mis on teenusetasandi kokkulepete lahutamatu osa ning milles täpsustatakse märkimisväärse turujõuga ettevõtja makstava hüvitise suurus, kui nimetatud ettevõtja osutab hulgimüügiteenuseid halvema kvaliteediga kui teenusetasandi kokkulepetes kindlaks määratud;

u)   „hulgimüügisisendid”– juurdepääsutoode, mida juurdepääsutaotlejad vajavad, et osutada lõppkasutajatele lairibateenust jaemüügiturul, ning mis koosneb aktiivsest või passiivsest tootest või passiivse juurdepääsutootega samaväärset funktsionaalsust pakkuvast virtuaalsest juurdepääsutootest. Hulgimüügisisendeid võib pakkuda varasemast ajast pärinevate vasepõhiste võrguinfrastruktuuride või järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu põhiste infrastruktuuride vahendusel.

7.

Kõige kindlam viis tagada tõhus mittediskrimineerimine on kohaldada sisendite võrdväärsuse põhimõtet, millega tagatakse võrdsed tingimused märkimisväärse turujõuga ettevõtja järgneva turu ettevõtjate – näiteks tema jaemüügiettevõtjate – ja kolmandast isikust juurdepääsutaotlejate vahel ning edendatakse konkurentsi. Kui riikide reguleerivad asutused leiavad, et mittediskrimineerimiskohustuse kohaldamine märkimisväärse turujõuga ettevõtja suhtes direktiivi 2002/19/EÜ artikli 10 alusel on asjakohane, proportsionaalne ja põhjendatud vastavalt direktiivi 2002/21/EÜ artikli 16 lõikele 4 ja direktiivi 2002/19/EÜ artikli 8 lõikele 4, peaksid nad uurima, kas oleks proportsionaalne nõuda, et märkimisväärse turujõuga ettevõtja pakuks asjaomaseid hulgimüügisisendeid sisendite võrdväärsuse põhimõtte alusel. Seda tehes peaksid riikide reguleerivad asutused muu hulgas kaaluma seda, kas konkurentsist tulenev oodatav kasu kaalub üles nõuete järgimisega – näiteks olemasoleva süsteemi ümberkujundamisega – kaasnevad kulud. Seda tehes peaks riigi reguleeriv asutus proportsionaalsuse hindamisel võtma muu hulgas arvesse järgmisi kaalutlusi: i) asjaolu, et sisendite võrdväärsuse põhimõtte järgimisega kaasnevad lisakulud on tõenäoliselt väikesed, kui projekteeritakse uusi süsteeme; ii) järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude puhul hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuhindade võimalikku kohaldamata jätmist, nagu on soovitatud punktides 48 ja 49; iii) võimalikku positiivset mõju, mida sisendite võrdväärsuse põhimõtte kohaldamine võib avaldada innovatsioonile ja konkurentsile; iv) märkimisväärse turujõuga ettevõtja vabatahtlikult võetud kohustust pakkuda juurdepääsutaotlejatele hulgimüügisisendeid sisendite võrdväärsuse põhimõtte alusel, kui selline vabatahtlik pakkumine vastab käesolevas soovituses sätestatud tingimustele; ning v) märkimisväärse turujõuga ettevõtjate arvu ja suurust.

8.

Kui see on asjakohane, tuleks sisendite võrdväärsuse põhimõtet kohaldada väärtusahela kõige asjakohasema(te)l tasandi(te)l nende hulgimüügisisendite suhtes, mida märkimisväärse turujõuga ettevõtja pakub oma järgneva turu ettevõtjatele – näiteks oma jaemüügiettevõtjatele –, välja arvatud juhul, kui riigi reguleerivale asutusele on võimalik tõendada pärast kolmandast isikust juurdepääsutaotlejate seisukohtade ärakuulamist, et kõnealuse hulgimüügisisendi järele puudub mõistlik nõudlus.

9.

Kui sisendite võrdväärsuse põhimõtte kohaldamine ei ole proportsionaalne, peaksid riikide reguleerivad asutused tagama, et märkimisväärse turujõuga ettevõtja pakub hulgimüügisisendeid juurdepääsutaotlejatele väljundite võrdväärsuse põhimõttel.

10.

Riikide reguleerivad asutused peaksid tagama, et mittediskrimineerimiskohustuse kehtestamise korral saavad juurdepääsutaotlejad kasutada asjaomaseid süsteeme ja protsesse samasuguse usaldusväärsuse ja tulemuslikkusega, nagu seda teevad märkimisväärse turujõuga ettevõtjate jaemüügiettevõtjad.

11.

Riikide reguleerivad asutused peaksid nõudma, et märkimisväärse turujõuga ettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse mittediskrimineerimiskohustust, pakuksid juurdepääsutaotlejatele reguleeritud hulgimüügisisendeid, mis võimaldavad juurdepääsutaotlejatel tõhusalt tehniliselt jäljendada uusi jaemüügipakkumisi, mille on teinud märkimisväärse turujõuga ettevõtja jaemüügiettevõtjad, eelkõige juhul, kui sisendite võrdväärsuse põhimõtet ei ole täiel määral rakendatud.

12.

Sel eesmärgil ning selleks, et tagada võrdsed tingimused märkimisväärse turujõuga ettevõtja järgneva turu jaemüügiettevõtjate ja kolmandast isikust juurdepääsutaotlejate vahel, peaksid riikide reguleerivad asutused tagama, et ettevõttesisestel ja kolmandast isikust juurdepääsutaotlejatel on samasugune tehniline ja äriteave seoses asjaomase reguleeritud hulgimüügisisendiga, ilma et see mõjutaks äriteabe konfidentsiaalsusega seoses kohaldatavaid eeskirju. Asjaomane teave hõlmab teavet uute reguleeritud hulgimüügisisendite kohta või teavet juba olemasolevatesse reguleeritud hulgimüügisisenditesse tehtavate muudatuste kohta ning seda teavet esitatakse iga juhtumi puhul eraldi kindlaks määratud täitmisaja jooksul.

13.

Kui hinnatakse märkimisväärse turujõuga ettevõtja uue jaemüügipakkumise tehnilist jäljendatavust, peaks riigi reguleeriv asutus võtma arvesse i) seda, kas tellimiseks, edastamiseks ja parandamiseks ette nähtud vastav(ad) hulgimüügisisend(id), mida tõhus operaator vajab, et välja arendada või kohandada oma süsteeme ja protsesse eesmärgiga pakkuda konkurentsivõimelisi uusi jaemüügiteenuseid, on tehtud kättesaadavaks mõistliku aja jooksul enne seda, kui märkimisväärse turujõuga ettevõtja või tema jaemüügiettevõtjad lasevad turule oma vastava jaemüügiteenuse, arvestades seejuures I lisas sätestatud tegureid, ning ii) vastavate teenusetasandi kokkulepete ja peamiste tulemusnäitajate olemasolu.

14.

Nõutava tehnilise jäljendatavuse testi võib läbi viia kas märkimisväärse turujõuga ettevõtja või riigi reguleeriv asutus.

15.

Kui märkimisväärse turujõuga ettevõtja viib tehnilise jäljendatavuse testi läbi ise, peaks riigi reguleeriv asutus nõudma, et märkimisväärse turujõuga ettevõtja esitaks talle testi tulemused, sealhulgas kogu teabe, mis on vajalik tõendamaks, et tehniline jäljendatavus on täielikult tagatud, tehes seda piisavalt aegsasti, et riigi reguleeriv asutus saaks testi tulemused kinnitada ning juurdepääsutaotlejad saaksid jäljendada asjaomast jaemüügipakkumist vastavalt I lisas täpsustatud näitajatele.

16.

Kui aga tehnilise jäljendatavuse testi viib läbi riigi reguleeriv asutus, peaks nimetatud asutus nõudma, et märkimisväärse turujõuga ettevõtja edastaks riigi reguleerivale asutusele selliste uute jaemüügipakkumiste üksikasjad, mille puhul kasutatakse asjaomast reguleeritud hulgimüügisisendit, ja kogu teabe, mida riigi reguleeriv asutus vajab jäljendatavuse hindamiseks, ning et ta teeks seda piisavalt varakult enne selliste jaemüügipakkumiste turulelaskmist. Sellisest teatisest peaks piisama, et riigi reguleeriv asutus saaks viia läbi tehnilise jäljendatavuse testi ning juurdepääsutaotlejad saaksid jäljendada asjaomast jaemüügipakkumist vastavalt I lisas täpsustatud näitajatele.

17.

Kui riigi reguleeriv asutus leiab, et uue jaemüügipakkumise tehniline jäljendatavus ei ole tagatud, peaks ta nõudma, et märkimisväärse turujõuga ettevõtja muudaks asjaomast reguleeritud hulgimüügisisendit/asjaomaseid reguleeritud hulgimüügisisendeid nii, et tehniline jäljendatavus oleks tagatud.

18.

Kui riigi reguleeriv asutus leiab, et jaemüügipakkumine, mida ei ole võimalik tehniliselt jäljendada, kahjustaks märkimisväärselt konkurentsi, peaks ta nõudma Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/20/EÜ (5) artikli 10 kohaselt, et märkimisväärse turujõuga ettevõtja lõpetaks või peataks asjaomase jaemüügipakkumise, kuni on täidetud tehnilise jäljendatavuse nõue.

19.

Kui direktiivi 2002/19/EÜ artikli 10 alusel kohaldatakse mittediskrimineerimiskohustust, peaksid riikide reguleerivad asutused ette nägema, et märkimisväärse turujõuga ettevõtja peab kasutama mittediskrimineerimiskohustuse tõhusa täitmise jälgimiseks peamisi tulemusnäitajaid.

20.

Peamiste tulemusnäitajatega peaks olema võimalik mõõta tulemusi vähemalt järgmiste reguleeritud juurdepääsuteenuste osutamisega seotud põhielementide puhul:

21.

Riikide reguleerivad asutused peaksid kehtestama peamised tulemusnäitajad kõigi eespool nimetatud põhielementide jaoks, mis on seotud reguleeritud hulgimüügiteenuste osutamisega. Peamised tulemusnäitajad peaksid võimaldama omavahel võrrelda ettevõttesiseselt märkimisväärse turujõuga ettevõtja jaemüügiüksustele osutatud teenuseid ja ettevõtteväliselt kolmandast isikust juurdepääsutaotlejatele osutatud teenuseid.

22.

Riigi reguleeriva asutuse poolt vastavalt punktile 21 kehtestatavate peamiste tulemusnäitajate konkreetse sisu võiks kokku leppida märkimisväärse turujõuga ettevõtja ja kolmandast isikust juurdepääsutaotlejate vahel ning seda tuleks korrapäraselt ja vastavalt vajadusele ajakohastada.

23.

Peamiste tulemusnäitajate kohaldamisel peaks riigi reguleeriv asutus võtma arvesse juba olemasolevaid tulemusnäitajaid isegi juhul, kui märkimisväärse turujõuga ettevõtja kasutab neid vaid ettevõttesiseselt.

24.

Selleks et tagada võimaliku diskrimineeriva käitumise varajane avastamine ja läbipaistvus seoses reguleeritud hulgimüügiteenuste osutamisega, peaksid riikide reguleerivad asutused tagama, et peamised tulemusnäitajad avaldatakse vähemalt kord kvartalis asjakohasel viisil kas riikide reguleerivate asutuste veebisaidil või riigi reguleeriva asutuse määratud sõltumatu kolmanda isiku veebisaidil.

25.

Riikide reguleerivad asutused peaksid tagama, et riigi reguleeriv asutus või siis sõltumatu audiitor auditeerib peamisi tulemusnäitajaid korrapäraselt.

26.

Kui peamiste tulemusnäitajate kaudu saadud andmete põhjal on alust arvata, et märkimisväärse turujõuga ettevõtja ei pruugi järgida mittediskrimineerimiskohustust, peaks riigi reguleeriv asutus sekkuma ning uurima küsimust põhjalikumalt ja vajaduse korral tagama nõude järgimise. Riikide reguleerivad asutused peaksid avaldama – näiteks oma veebisaidil – oma otsuse kohaldada nõude mittejärgimise tõttu parandusmeetmeid.

27.

Riikide reguleerivad asutused peaksid nõudma, et märkimisväärse turujõuga ettevõtja rakendaks vastavad teenusetasandi kokkulepped koos teenusetasandi garantiidega.

28.

Riikide reguleerivad asutused peaksid nõudma, et märkimisväärse turujõuga ettevõtja annaks vastavad teenusetasandi garantiid, mida kasutatakse teenusetasandi kokkulepete rikkumise korral.

29.

Riikide reguleerivad asutused peaksid tagama, et teenusetasandi garantiidega seotud maksed tehakse ettevõtjate vahel põhimõtteliselt põhjendamatute viivitusteta ja eelnevalt kindlaks määratud makse- ja arveldamiskorra alusel. Sellised karistused peaksid olema piisavalt hoiatavad eesmärgiga tagada, et märkimisväärse turujõuga ettevõtja järgib kokkulepete täitmise kohustust.

30.

Selleks et kehtestada vaskpaar-juurdepääsuvõrguga seotud või järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrguga seotud hulgimüügitasandi juurdepääsuhinnad juhul, kui kulupõhisuse nõue on kehtestatud vajaduse korral parandusmeetmena ning see on proportsionaalne ja põhjendatud direktiivi 2002/21/EÜ artikli 16 lõike 4 ja direktiivi 2002/19/EÜ artikli 8 lõike 4 kohaselt, peaksid riikide reguleerivad asutused kasutusele võtma nn alt-üles pikaajaliste lisanduvate kulude arvestamise täiendatud metoodika (BU LRIC+), mis hõlmab nn alt-üles mudelit, mille puhul kasutatakse kuluarvestuse mudelina LRIC-metoodikat ja lisatakse üldkulude katmiseks täiendav hinnalisa.

31.

Riikide reguleerivad asutused peaksid kasutusele võtma BU LRIC + kuluarvestuse metoodika, mille abil on võimalik prognoosida jooksevkulusid, mida hüpoteetiline tõhus operaator kannaks tänapäevase tõhusa võrgu, st järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu ehitamise korral. See ei mõjuta seda, kas asjaomasel geograafilisel turul olemasoleva järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu suhtes tuleks kohaldada hulgimüügitasandi reguleeritud hinnastamist, mida käsitletakse soovituse 2010/572/EL punktis 36 ning käesoleva soovituse punktides 48 ja 49.

32.

Järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrku modelleerides peaksid riikide reguleerivad asutused määratlema hüpoteetilise tõhusa järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu, mille abil on võimalik täita digitaalarengu tegevuskava lairiba, katvuse ja kasutuselevõtuga seotud eesmärgid ning mis koosneb täielikult või osaliselt optilistest elementidest. Järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu modelleerimisel peaksid riikide reguleerivad asutused kaasama mis tahes olemasolevad tsiviilehituse infrastruktuuri varad, kuhu on võimalik üldiselt majutada ka järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgud, ja samuti sellised uued tsiviilehituse infrastruktuuri varad, mis tuleb ehitada järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude majutamiseks. Seega kui riikide reguleerivad asutused töötavad välja BU LRIC + mudelit, ei peaks nad eeldama, et järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu kasutuselevõtuks tuleks ehitada täiesti uus tsiviilehituse infrastruktuuri võrk.

33.

Riikide reguleerivad asutused peaksid hindama kõiki modelleeritud võrgu reguleeritavate varade väärtuse moodustavaid varasid asendusmaksumuse alusel, jättes välja varasemast ajast pärinevad korduskasutatavad tsiviilehituse infrastruktuuri varad.

34.

Riikide reguleerivad asutused peaksid hindama varasemast ajast pärinevaid korduskasutatavaid tsiviilehituse infrastruktuuri varasid ja nende vastavat reguleeritavate varade väärtust indekseerimismeetodi alusel. Konkreetsemalt öeldes, sellist liiki varade puhul peaksid riikide reguleerivad asutused määrama reguleeritavate varade väärtuseks sellise raamatupidamisväärtuse, millest on maha arvatud arvutamise hetkel valitsev akumuleeritud kulum ning mida on indekseeritud asjakohase hinnaindeksi, näiteks jaehinnaindeksiga. Riikide reguleerivad asutused peaksid uurima märkimisväärse turujõuga ettevõtja kättesaadavaid raamatupidamisaruandeid eesmärgiga teha kindlaks, kas need on piisavalt usaldusväärsed, et võtta need aluseks regulatiivse raamatupidamisväärtuse kindlaksmääramisel. Vastasel juhul peavad nad hindamise läbi viima võrreldavate liikmesriikide parimate tavade alusel kehtestatud võrdlusnäitajate alusel. Riikide reguleerivad asutused ei tohiks arvesse võtta korduskasutatavaid varasemast ajast pärinevaid tsiviilehituse infrastruktuuri varasid, mis on täielikult amortiseerunud, kuid ikka veel kasutusel.

35.

Kui kohaldatakse punktis 34 kehtestatud varade hindamise meetodit, peaksid riikide reguleerivad asutused otsustama sellise reguleeritavate varade väärtuse kasuks, mis vastab korduskasutatavatele varasemast ajast pärinevatele tsiviilehituse infrastruktuuri varadele, ning seejärel kandma seda ühest regulatiivsest perioodist teise.

36.

Riikide reguleerivad asutused peaksid määrama tsiviilehituse infrastruktuuri varade elueaks sellise aja, mis vastab varade oodatavale kasutuseale ja nõudlusprofiilile. Kaablikanalisatsiooni puhul on see tavaliselt vähemalt 40 aastat.

37.

Tehnoloogia neutraalsuse põhimõtet silmas pidades peaksid riikide reguleerivad asutused kaaluma erinevaid lähenemisviise hüpoteetilise tõhusa järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu modelleerimisel olenevalt riiklikule olukorrale kõige sobivamast juurdepääsutehnoloogiast ja võrgutopoloogiast. Kui määratakse kindlaks täielikult vasepõhiste võrkudega seotud teenuste juurdepääsuhinnad, peaksid riikide reguleerivad asutused korrigeerima modelleeritud järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu jaoks arvutatud kulusid, et arvesse võtta nende hulgimüügitasandi juurdepääsuteenuste erinevaid tunnusjooni, mis on seotud täielikult vasepõhiste võrkudega. Selleks peaksid riikide reguleerivad asutused hindama näiteks FTTC/FTTH-võrgul põhineva juurdepääsutoote ja täielikult vasepõhise võrguga seotud juurdepääsutoote kulude erinevust, asendades järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu insenertehnilises mudelis optilised elemendid tõhusalt hinnastatud vasepõhiste elementidega, kui see on asjakohane. Vajaduse korral saavad riikide reguleerivad asutused arvutada vaskpaar-juurdepääsu hinna ka teisel viisil, modelleerides järgmise põlvkonna paralleelvõrgu, kus kaks võrku (vaskpaar- ja kiudoptiline võrk, kas FTTC või FTTH) jagavad teataval määral sama tsiviilehituse infrastruktuuri.

38.

Riikide reguleerivad asutused peaksid võtma arvesse regulatiivse läbipaistvuse ja prognoositavuse põhimõtteid ning vajadust tagada stabiilsus ilma märkimisväärsete hinnakõikumisteta kulupõhiste juurdepääsuhindade kehtestamisel nii siis, kui töötatakse välja punktides 30–37 soovitatud kuluarvestuse metoodikat (soovitatav kuluarvestuse metoodika), kui ka siis, kui seda pärast valmimist rakendama hakatakse või kui kasutatakse metoodikat kooskõlas punktiga 40.

39.

Riikide reguleerivad asutused, välja arvatud punkti 40 järgivad riikide reguleerivad asutused, peaksid tagama, et soovitatav kuluarvestuse metoodika on rakendatud hiljemalt 31. detsembriks 2016.

40.

Riikide reguleerivad asutused võivad kulupõhiste juurdepääsuhindade kehtestamiseks kohaldada ka pärast 31. detsembrit 2016 kuluarvestuse metoodikat, mida nad kasutavad käesoleva soovituse jõustumise ajal, kui see metoodika vastab põhjendustes 25–28 sätestatud soovitatava kuluarvestuse metoodika eesmärkidele ja järgmistele kriteeriumidele: i) kui ei modelleerita järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrku, peaks see kuluarvestuse metoodika peegeldama järkjärgulist üleminekut vaskpaar-võrgult järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgule; ii) metoodika peaks võimaldama kohaldada sellist varade väärtuse hindamise metoodikat, mille puhul võetakse arvesse, et teatavaid tsiviilehituse infrastruktuuri varasid ei dubleerita konkurentsiprotsessis; iii) kuluarvestuse metoodikale peavad olema lisatud vaskpaar-juurdepääsuvõrgu hindade dokumenteeritud prognoosid, mis tõendavad, et need hinnad ei kõigu märkimisväärselt ja püsivad seega stabiilsed pika aja jooksul ning et alternatiivne metoodika vastab regulatiivse läbipaistvuse ja prognoositavuse põhimõtetele ning arvestab samuti vajadusega tagada hinnastabiilsus; ning iv) esimese kolme kriteeriumi täitmiseks tuleks selles liikmesriigis juba kehtivat kuluarvestuse metoodikat muuta minimaalselt.

41.

Komisjon eeldab, et pidades silmas vaadeldud liikmesriikides kehtivaid juurdepääsuhindu ja asjaolu, et igas liikmesriigis võivad esineda piiratud erinevused kuludes, kaasnevad soovitatava kuluarvestuse metoodika põhielementide – näiteks asjaolu, et kõnealune metoodika põhineb kaasaegsel tõhusal võrgul, selle puhul võetakse arvesse vajadust stabiilsete ja prognoositavate vaskpaar-juurdepääsuvõrguga seotud hulgimüügihindade järele ning selle abil on asjakohaselt ja järjepidevalt võimalik tegeleda vähenevatest mahtudest tuleneva mõju tagajärgedega – ja punkti 40 kohaselt kasutatava metoodika kohaldamisega tõenäoliselt stabiilsed vaskpaar-juurdepääsuvõrguga seotud juurdepääsuhinnad ning liidu keskmine igakuine rendihind täielikult eraldatud juurdepääsu eest vaskpaar-kliendiliinile jääb hinnavahemikku 8–10 eurot (millest on maha arvatud kõik maksud), väljendatuna 2012. aasta hindades (hinnavahemik).

42.

Eespool toodu põhjal võivad riikide reguleerivad asutused nendes liikmesriikides, kus käesoleva soovituse jõustumise ajal jäävad igakuised rendihinnad eraldatud juurdepääsu eest vaskpaar-kliendiliinile hinnavahemikku, mida on korrigeeritud liidu keskmise (aastase) jaehinnaindeksiga, jätkata kuni 31. detsembrini 2016 selle kuluarvestuse metoodika kohaldamist, mida nad kasutavad käesoleva soovituse jõustumise ajal. See ei piira punkti 40 järgivate riikide reguleerivate asutuste võimalust jätkata sellise kuluarvestuse metoodika kohaldamist pärast nimetatud kuupäeva. Riikide reguleerivad asutused peavad silmas pidama eesmärki saavutada regulatiivne läbipaistvus ja prognoositavus ning samuti vajadust tagada hinnastabiilsus ilma märkimisväärsete hinnakõikumisteta.

43.

Kõigil muudel juhtudel peale punktis 40 hõlmatud juhtude peaksid riikide reguleerivad asutused nendes liikmesriikides, kus igakuised rendihinnad täielikult eraldatud juurdepääsu eest vaskpaar-kliendiliinile jäävad käesoleva soovituse jõustumise ajal asjaomasest hinnavahemikust välja, arvutama kulud ja neist tulenevad juurdepääsuhinnad soovitatava kuluarvestuse metoodika alusel võimalikult kiiresti ning edastama vastava meetme eelnõu kooskõlas direktiivi 2002/21/EÜ artiklis 7 sätestatud konsultatsioonimenetlusega õigeaegselt, eesmärgiga tagada soovitatava kuluarvestuse metoodika täielik rakendamine 31. detsembriks 2016, pidades silmas võimalikku vajadust teha järkjärgulisi hinnakohandusi, eelkõige neis liikmesriikides, kus juurdepääsuhinnad ei ole praegu kulupõhised. Teatise edastamise ajastamisel tuleks võtta arvesse asjaolu, et kui erinevus käesoleva soovituse jõustumise ajal kehtiva reguleeritud hinnataseme ja riigi reguleeriva asutuse poolt kohaldatud soovitatavast kuluarvestuse metoodikast tuleneva hinnataseme vahel on märkimisväärne, siis peaks riigi reguleeriv asutus kehtestama juurdepääsuhinnad, millega tagatakse järk-järgult sellise hinnataseme saavutamine hiljemalt 31. detsembriks 2016, mis tuleneb soovitatava kuluarvestuse metoodika kohaldamisest riigi reguleeriva asutuse poolt, võttes arvesse mõju, mida järsud hinnakorrigeerimised võivad avaldada konkurentsile. Kahtluste hajutamiseks tuleb kinnitada, et riikide reguleerivad asutused ei pea kehtestama hinnavahemikku jäävaid juurdepääsuhindasid, kui nad kohaldavad soovitatavat kuluarvestuse metoodikat või punkti 40 kohaselt kasutatavat metoodikat.

44.

Riikide reguleerivad asutused, kes kavatsevad kohaldada punkti 40, peaksid teavitama vastava meetme eelnõust kooskõlas direktiivi 2002/21/EÜ artiklis 7 sätestatud konsultatsioonimenetlusega esimesel võimalusel ja õigeaegselt, et komisjon saaks kontrollida selle kooskõla õigusraamistikuga ja eelkõige käesoleva soovitusega ning et oleks võimalik tagada õigeaegne rakendamine.

45.

Kui riigi reguleeriv asutus ei suuda eelkõige piiratud vahendite tõttu viia lõpule soovitatava kuluarvestuse metoodika rakendamist 31. detsembriks 2016, võib nimetatud asutus erandjuhtudel kehtestada esialgsed juurdepääsuhinnad, tuginedes võrdlusnäitajale, mille puhul võetakse arvesse vaid keskmisi juurdepääsuhindasid, mille riikide reguleerivad asutused on kehtestanud võrreldavates riikides (kulusisendite mõttes) kooskõlas käesolevas soovituses sätestatud tingimustega. BEREC, sealhulgas selle asjaomased töörühmad peaksid koostöös komisjoniga abistama riigi reguleerivat asutust soovitatava kuluarvestuse metoodika võimalikult kiirel rakendamisel, et tulla toime sellise vahendite piiratusega, eelkõige soovitatava kuluarvestuse metoodika rakendamise kuludega.

46.

Kui riikide reguleerivad asutused on soovitatava kuluarvestuse metoodika lõplikult välja töötanud, peaksid nad kaaluma selle säilitamist, pidades silmas direktiivi 2002/21/EÜ artikli 8 lõike 5 punkti a kohaldamist eesmärgiga edendada reguleerimise prognoositavust, tagades stabiilsed juurdepääsuhinnad vähemalt kahel asjaomasel läbivaatamisperioodil, tingimusel et nad säilitavad hinnakontrollikohustuse kogu selle aja jooksul.

47.

Kui rakendatakse soovitatavat kuluarvestuse metoodikat või alternatiivseid kuluarvestuse metoodikaid, mis on kooskõlas punktidega 40 ja 44, ning riigi reguleeriv asutus säilitab metoodika kooskõlas punktiga 46, peaksid riikide reguleerivad asutused ajakohastama kuluarvestuse metoodikasse sisestatud andmeid ainult siis, kui koostatakse uus turuülevaade, st põhimõtteliselt kolme aasta pärast. Mudeli ajakohastamisel peaksid riikide reguleerivad asutused põhimõtteliselt ja tingimusel, et turutingimused on jäänud stabiilseks, kõigest kohandama neid andmeid kooskõlas individuaalsetes sisendhindades toimunud tegeliku arenguga ning peaksid igal juhul tagama hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuteenuste osutamisel kantud kulude täieliku tagasiteenimise aja jooksul. Riikide reguleerivad asutused peaksid avaldama kuluarvestuse metoodika rakendamise ajakohastatud tulemused ja selle metoodika rakendamise tulemusel saadud juurdepääsuhinnad asjaomase kolmeaastase perioodi kohta.

48.

Riigi reguleeriv asutus peaks loobuma hulgimüügitasandi reguleeritud hindade kehtestamisest või nende säilitamisest järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu aktiivsete hulgimüügisisendite puhul, välja arvatud punktis 49 täpsustatud sisendite puhul vastavalt direktiivi 2002/19/EÜ artiklile 13, kui sama meetmega kehtestab riigi reguleeriv asutus märkimisväärse turujõuga ettevõtjale mittediskrimineerimiskohustused seoses järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu passiivsete ja aktiivsete hulgimüügisisenditega vastavalt direktiivi 2002/19/EÜ artiklile 10, mis on kooskõlas:

tingimusel et tootmisahela eelneva etapi passiivsete hulgimüügisisendite või passiivsete sisenditega samaväärset funktsionaalsust pakkuvate mittefüüsiliste või virtuaalsete hulgimüügisisendite tegeliku kasutuselevõtuga või alternatiivsete infrastruktuuride olemasoluga kaasneb tõendatav jaemüügihinna piirang.

49.

Riigi reguleeriv asutus peaks loobuma hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuhindade kehtestamisest või nende säilitamisest järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu passiivsete hulgimüügisisendite või samaväärset funktsionaalsust pakkuvate mittefüüsiliste või virtuaalsete hulgimüügisisendite puhul vastavalt direktiivi 2002/19/EÜ artiklile 13, kui sama meetmega kehtestab riigi reguleeriv asutus märkimisväärse turujõuga ettevõtjale mittediskrimineerimiskohustused seoses järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu passiivsete hulgimüügisisendite või samaväärset funktsionaalsust pakkuvate mittefüüsiliste või virtuaalsete hulgimüügisisenditega vastavalt direktiivi 2002/19/EÜ artiklile 10, mis on kooskõlas:

50.

Geograafilistel turgudel, kus punktides 48 ja 49 loetletud tingimused on täidetud ainult selliste turgude mõnes piirkonnas, peaksid riikide reguleerivad asutused võtma erinevad parandusmeetmed ja säilitama või kehtestama hinnakontrollikohustused kooskõlas direktiivi 2002/19/EÜ artikliga 13 ainult neis piirkondades, kus sellised tingimused ei ole täidetud. Riikide reguleerivad asutused peaksid rakendama soovitatavat kuluarvestuse metoodikat nii, et erinevate parandusmeetmete kohaldamine konkreetsel geograafilisel turul ei mõjutaks tulemust.

51.

Leitakse, et riigi reguleeriv asutus on kehtestanud kohustuse järgida sisendite võrdväärsuse põhimõtet kooskõlas punkti 48 alapunktiga a ja punkti 49 alapunktiga a, kui ta lisab sellise parandusmeetme – millega seoses on läbi viidud direktiivi 2002/21/EÜ artikli 7 kohane konsultatsioon – samasse lõppmeetmesse, millega ta otsustab mitte kehtestada või säilitada hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuhindu järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu hulgimüügisisendite puhul. Meede peaks sisaldama sisendite samaväärsuse põhimõtte rakendamise üksikasju ja ajakava (tegevuskava). Tegevuskava peaks sisaldama konkreetseid vahe-eesmärke ja iga vahe-eesmärgi rakendamise ajakava. Esimesed vahe-eesmärgid peaksid sisaldama vähemalt kohustusi tagada tehniline jäljendatavus ja näha ette selliste kõige asjakohasemate peamiste tulemusnäitajate, teenusetasandi kokkulepete ja teenusetasandi garantiide kohaldamine, mis on vajalikud peamiste reguleeritud hulgimüügiteenuste osutamiseks esimesel võimalusel ja mitte hiljem kui kuus kuud pärast sisendite võrdväärsuse kohustuse kehtestamist.

52.

Riikide reguleerivad asutused ei peaks kehtestama hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuhindu järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu mis tahes hulgimüügisisendite puhul turul, kus punktides 48 ja 49 sätestatud tingimused on täidetud, olenemata sellest, kas sisendite võrdväärsuse kohustus on kehtestatud kõigi selle turu sisendite suhtes või kohaldatakse seda ainult nende turutasandite suhtes, mille puhul peab riigi reguleeriv asutus kohustuse kohaldamist proportsionaalseks.

53.

Riigi reguleeriva asutuse otsust loobuda hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuhindade kehtestamisest või säilitamisest ei tohiks kohaldada tsiviilehituse infrastruktuurile juurdepääsu suhtes, kui infrastruktuur on tooteturu osa või kui juurdepääs kehtestatakse täiendava parandusmeetmena.

54.

Kui riigi reguleeriv asutus on otsustanud kaotada varem kehtestatud hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuhinnad sisendite võrdväärsust käsitleva kokkulepitud tegevuskava alusel ning märkimisväärse turujõuga ettevõtja ei suuda täita kokkulepitud vahe-eesmärke, peaksid riikide reguleerivad asutused kaaluma hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuhindade taaskehtestamist kooskõlas käesolevas soovituses esitatud metoodikaga ning vastavalt direktiiviga 2002/19/EÜ ette nähtud põhimõtetega või kaaluma oma volituste kasutamist, et määrata karistused vastavalt õigusraamistikule.

55.

Riikide reguleerivad asutused peaksid lisama meetmetele, mille abil jälgida järgmise põlvkonna lairiba-juurdepääsuvõrkudega seotud investeerimiskeskkonna ja konkurentsitingimuste arengut, otsuse loobuda hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuhindade kehtestamisest või säilitamisest, nimelt paludes operaatoritel esitada korrapäraselt riigi reguleerivale asutusele ajakohastatud investeerimiskavad ja järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kasutuselevõtu kavad, mida riigi reguleeriv asutus peaks seejärel vastavalt õigusaktides sätestatud võimalustele jagama põhjenduses 69 kirjeldatud komisjoni ja BERECi esindajatest koosneva spetsiaalse ekspertide võrgustikuga.

56.

Leitakse, et riigi reguleeriv asutus on kehtestanud punkti 48 alapunktis c ja punkti 49 alapunktis c osutatud majandusliku jäljendatavuse kohustused, kui ta lisab punktides a, b ja c loetletud elemendid – mille osas on konsulteeritud vastavalt direktiivi 2002/21/EÜ artiklile 7 – samasse lõppmeetmesse, millega riigi reguleeriv asutus otsustab loobuda hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuhindade kehtestamisest või säilitamisest järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu hulgimüügisisendite puhul.

57.

Kui meede on vastu võetud, peaks riigi reguleeriv asutus avaldama oma veebisaidil lõppmeetme osana tegevuskava ja eelneva majandusliku jäljendatavuse testi üksikasjad. Riigi reguleeriv asutus peaks kaaluma kõigi õigusraamistikuga ette nähtud jõustamisvahendite kasutamist, et tagada kehtestatud meetme kõigi aspektide järgimine.

58.

Punktides 48–57 sätestatud tingimusi ei tohiks käsitada kui ainsaid asjaolusid, mille korral riikide reguleerivad asutused võivad otsustada loobuda reguleeritud juurdepääsuhindade kehtestamisest järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudega seotud hulgimüügisisendite puhul. Tõhusa võrdväärse juurdepääsu tõendamisest ja konkurentsitingimustest, eelkõige tõhusast infrastruktuuripõhisest konkurentsist olenevalt võivad olemas olla lisastsenaariumid, mille korral hulgimüügitasandi reguleeritud juurdepääsuhindade kohaldamine ei pruugi olla õigusraamistiku kohaselt õigustatud.

59.

Käesolev soovitus ei mõjuta turu määratlusi, turuanalüüside tulemusi ega regulatiivseid kohustusi, mille riigi reguleerivad asutused on heaks kiitnud vastavalt direktiivi 2002/21/EÜ artikli 15 lõikele 3 ja artiklile 16 enne käesoleva soovituse jõustumise kuupäeva.

60.

Käesoleva soovitusega nähakse punktide 30–37 kohase soovitatava kuluarvestuse metoodika rakendamiseks ette üleminekuperiood kuni 31. detsembrini 2016. Sellest tulenevalt eeldatakse, et soovituse mõju avaldub järk-järgult ja pikema aja jooksul. BEREC ja komisjon, tuginedes ka riikide reguleerivate asutuste poolt vastavalt punktile 55 esitatud teabele, jälgivad hoolikalt soovituse mõju investeeringutele, konkurentsile ja jaemüügihindadele. Käesolev soovitus vaadatakse läbi alles siis, kui selle mõju on võimalik täiel määral hinnata; eelduste kohaselt ei ole see võimalik enne seitsme aasta möödumist soovituse jõustumisest. Turuarenguid silmas pidades võib komisjon otsustada soovituse varem läbi vaadata.