Rahvusvahelised lepingud ja ELi pädevus välisasjades

PÕHIPUNKTID

Rahvusvahelised lepingud (konventsioonid, lepped)

• Rahvusvahelised lepingud on kolmandate riikide või rahvusvaheliste organisatsioonidega ELi õiguse lahutamatu osa. Need lepingud seisavad eraldi esmastest ja teisestest õigusaktidest ning moodustavad sui generis kategooria. Euroopa Liidu Kohtu mõne otsuse kohaselt võib neil olla vahetu õigusmõju ja nende õigusjõud ületab teiseseid õigusakte, mis peavad seetõttu olema nendega kookõlas.
• Need on rahvusvahelise avaliku õiguse alusel sõlmitud lepped, millega tekivad lepingupooltele õigused ja kohustused.
• Erinevalt ühepoolsetest aktidest ei sünni konventsioonid ja lepingud seadusandliku menetluse tulemusel ega mõne institutsiooni tahtest.
• Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklis 216 on nimetatud juhud, mille puhul ELil on õigus selliseid lepinguid sõlmida.
• Kui lepingu üle on läbi räägitud ja see on allkirjastatud, võib see sõltuvalt teemast vajada veel ratifitseerimist teisese õigusaktiga.
• Rahvusvahelisi lepinguid tuleb kohaldada kogu ELis. Õigusjõu poolest on need ühepoolsete teiseste õigusaktide suhtes ülimuslikud ja seetõttu peavad nimetatud aktid olema lepingutega kooskõlas.
• Peale selle reguleerib ELTLi artikkel 207 ELi kaubanduspoliitikat, mis on üks peamisi ELi pädevusvaldkondi ja mängib keskset rolli liidu suhetes ülejäänud maailmaga.

ELi pädevus välisasjades

• ELil on juriidilise isiku staatus ning seega on EL rahvusvahelise õiguse subjekt ja võimeline pidama läbirääkimisi rahvusvaheliste lepingute üle ja neid enda nimel sõlmima, mis tähendab, et liidul on selles valdkonnas lepingutest tulenev pädevus (või volitused).
• Kui lepingu teema ei kuulu ELi ainupädevusse, peavad ka ELi riigid lepingu allkirjastama. Selliseid lepinguid nimetatakse segalepinguteks.

Ainupädevus ja jagatud pädevus

• Pädevuse jaotust ELi ja ELi riikide vahel kohaldatakse ka rahvusvahelisel tasandil. Kui EL peab läbirääkimisi ja sõlmib rahvusvahelise lepingu, on tal kas ainupädevus või ELi riikidega jagatud pädevus.
• Kui liidul on ainupädevus, on ainult ELil õigus läbirääkimisi pidada ja leping sõlmida. ELTLi artiklis 3 on nimetatud valdkonnad, kus ELil on ainupädevus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid, sealhulgas kaubandusleppeid.
• Kui pädevus on ELi riikidega jagatud, sõlmivad lepingu nii EL kui ka ELi riigid. Seega on tegemist segalepinguga, millele ELi riigid peavad andma oma heakskiidu. Segaleping võib eeldada veel seda, et vastu tuleb võtta ELi siseõigusakt, millega jagatakse kohustused ELi riikide ja ELi vahel. ELTLi artiklis 4 sätestatakse, mis valdkondades pädevust jagatakse.