1

Euroopa Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et

2

Direktiivi 91/271 artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et kõik linnastud varustatakse asulareovee kogumissüsteemidega

ning

Asulareovee puhul, mis juhitakse [artikli]5 alusel määratletud tundlikeks aladeks loetavatesse veekogudesse, tagavad liikmesriigid, et linnastud inimekvivalendiga üle 10000 varustatakse kogumissüsteemidega hiljemalt 31. detsembriks 1998.

Kui kogumissüsteemi rajamine on põhjendamatu, kuna sellest ei oleks keskkonnale tulu või see oleks liiga kulukas, kasutatakse individuaalseid või muid asjakohaseid süsteeme, mis tagavad keskkonnale sama kaitstuse taseme.“

3

Direktiivi 91/271 artiklites 4–7 on kehtestatud rida asulareovee puhastamise nõudeid.

4

Direktiivi 91/271 artikli 4 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib enne ärajuhtimist bioloogilise puhastuse või muu sellega võrdväärse puhastuse järgmiselt:

5

Direktiivi artikkel 5 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Lõike 2 kohaldamisel määravad liikmesriigid 31. detsembriks 1993 vastavalt II lisas sätestatud kriteeriumidele kindlaks tundlikud alad.

2.   Liikmesriigid tagavad 31. detsembriks 1998 kõikide linnastute puhul inimekvivalendiga 10000, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib enne selle tundlikele aladele juhtimist põhjalikuma puhastuse, kui on kirjeldatud artiklis 4.

[…]

4.   Lõigetes 2 ja 3 individuaalsete puhastite kohta sätestatud nõudeid ei ole aga vaja täita tundlikel aladel, mille puhul suudetakse tõestada, et kõikidesse sellel alal asuvatesse asulareoveepuhastitesse siseneva reovee fosfori- ja lämmastikusisaldus väheneb väljumise ajaks vähemalt 75% võrra.

[…]“.

6

Direktiivi artiklis 10 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et asulareoveepuhasteid, mida rajatakse artiklite 4, 5, 6 ja 7 nõuete täitmiseks, projekteeritakse ja ehitatakse ning käitatakse ja hooldatakse nii, et nende töö kõikides tavapärastes kohalikes ilmastikutingimustes on piisavalt tagatud. […]“.

7

Direktiivi 91/271 artiklis 15 on märgitud:

„1.   Pädevad või asjakohased asutused jälgivad:

2.   Pädevad või asjakohased asutused kontrollivad veekogusid, millesse juhitakse asulareoveepuhastitest väljuvat vett või vett, mis väljub neisse artiklis 13 kirjeldatud viisil otse, kui on põhjust eeldada, et neisse juhitavad veed kahjustavad neid oluliselt.

[…]“.

8

Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (EÜT 2003, L 236, lk 33; edaspidi „2003. aasta ühinemisakt“) X lisa punkti 8 B osa lõike 1 alapunktis a on märgitud:

„Erandina direktiivi 91/271/EMÜ artiklitest 3 ja 4 ning artikli 5 lõikest 2 ei kohaldata asulareovee kogumissüsteeme ja puhastamist käsitlevaid nõudeid Ungaris täielikult kuni 31. detsembrini 2015 vastavalt järgmistele vahe‑eesmärkidele:

9

Komisjon saatis 16. veebruaril 2017 Ungarile ametliku kirja, milles märkis sisuliselt, et tema käsutuses olevast teabest nähtub, et see liikmesriik ei täitnud 2003. aasta ühinemisaktis kindlaks määratud kuupäevadel teatud hulga Ungari linnastute osas direktiivis 91/271 ette nähtud nõudeid.

10

Ungari vastas sellele ametlikule kirjale 21. aprillil 2017.

11

Kuna komisjon ei jäänud selle vastusega rahule, saatis ta 8. detsembril 2017 ELTL artikli 258 alusel Ungarile põhjendatud arvamuse, milles heitis liikmesriigile ette direktiivist 91/271 tulenevate kohustuste rikkumist.

12

Ungari vastas sellele põhjendatud arvamusele 13. veebruaril 2018.

13

Kuna see vastus komisjoni ei veennud, esitas ta liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi.

14

Komisjon esitab oma hagi toetuseks neli etteheidet, millest esimese kohaselt on rikutud direktiivi 91/271 artikleid 3 ja 10, teise kohaselt on rikutud selle direktiivi artikleid 4 ja 10, kolmanda kohaselt on rikutud direktiivi artikleid 5 ja 10 ning neljanda kohaselt on rikutud direktiivi artiklit 15.

15

Esimesena väidab komisjon, et Ungari ei ole linnastute Békés, Dabas, Dunavarsány, Hódmezővásárhely, Keszthely, Kéthely, Kiskunhalas, Köröm, Marcali, Mezőtúr, Nagykőrös, Pilisvörösvár, Soltvadkert, Szécsény, Szentendre, Szentes, Szigetszentmiklós, Tököl, Tolna, Veresegyház, Zalaegerszeg ja Zalakaros puhul täitnud direktiivi 91/271 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud nõudeid.

16

Nimelt nähtub esiteks tema käsutuses olevast teabest, et 2003. aasta ühinemisakti X lisa 8. punkti B osa lõike 1 alapunktis a ette nähtud kuupäevadel olid kõigis linnastutes pidevalt ja valdavas osas kasutusel asulareovee individuaalsed süsteemid. Lisaks oli nende reovee kogumissüsteemidega ühendatuse määr, juhul kui sellised süsteemid olid rajatud, kõigis neis linnastutes madal.

17

Teiseks ei ole asulareovee individuaalsete süsteemide pidev ja valdav kasutamine asjaomastes linnastutes kooskõlas direktiivi 91/271 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud nõuetega. Selle sätte esimeses ja teises lõigus on nimelt märgitud, et nimetatud linnastute varustamine asulareovee kogumissüsteemidega on reegel, ning kolmandas lõigus on öeldud, et kui selliste kogumissüsteemide rajamine on põhjendamatu põhjusel, et sellest ei oleks keskkonnale tulu või see oleks liiga kulukas, võidakse erandina kasutada teatavatel tingimustel asulareovee individuaalseid süsteeme. Käesoleval juhul ei ole Ungari aga kunagi tõendanud, et kogumissüsteemide rajamine kõnealustes linnastutes ei olnud põhjendatud. Lisaks ei ole liikmesriik ka tõendanud, et asulareovee individuaalsete süsteemide kasutamist käsitlevad Ungari õigusnormid võimaldavad tagada, et need süsteemid tagavad samasuguse keskkonnakaitse taseme, nagu oleks tagatud kogumissüsteemidega.

18

Teisena väidab komisjon sisuliselt, et kuna asjaomased linnastud ei ole varustatud kogumissüsteemidega, mis vastaksid direktiivi 91/271 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud nõuetele, tuleb järelikult asuda seisukohale, et Ungari ei täida ka nõudeid, mis on selle direktiivi artikli 10 alusel kohaldatavad reoveepuhastitele.

19

Ungari väidab sisuliselt esiteks vastu, et küsimust, kas direktiivi 91/271 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud nõuded on täidetud, tuleb hinnata linnastute tasandil, nagu need on selles direktiivis määratletud.

20

Teiseks põhineb käesolev etteheide direktiivi 91/271 artikli 3 lõike 1 vääral tõlgendusel. Nimelt tuleneb sellest sättest, et asulareovett saab puhastada nii kogumissüsteemide kui ka individuaalsete süsteemide abil. Järelikult, isegi kui asulareovee kogumine kujutab endast Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kohustust saavutada selge ja ühemõtteline tulemus, saab seda kohustust täita kõiki neid süsteeme kasutades tingimusel, et individuaalsete süsteemide kasutamine on ühelt poolt põhjendatud ja et teiselt poolt on nende puhul tagatud samasugune keskkonnakaitse tase, nagu oleks tagatud kogumissüsteemide abil.

21

Kolmandaks on need erinevad nõuded käesoleval juhul täidetud.

22

Esimene etteheide jaguneb kaheks osaks.

23

Etteheite esimese osa puhul, mille kohaselt on rikutud direktiivi 91/271 artikli 3 lõiget 1, tuleb korrata, et selle lõike kahes esimeses lõigus on liikmesriikidele kehtestatud kohustus tagada, et kõik linnastud varustatakse asulareovee kogumissüsteemidega hiljemalt neis lõikudes sätestatud teatud kuupäevadeks. Nimetatud lõike kolmandas lõigus on omakorda ette nähtud, et kui kogumissüsteemi paigaldamine ei ole õigustatud kas seetõttu, et see ei ole keskkonna seisukohast oluline, või seetõttu, et sellega kaasnevad ülemäärased kulud, tuleb kasutada asulareovee individuaalseid süsteeme või muid sobivaid süsteeme, mis tagavad keskkonnakaitse sama taseme.

24

Kõigepealt tuleneb selle direktiivi artikli 3 lõike 1 sõnastusest ja ülesehitusest, et selles sättes on kehtestatud selgelt ja üheselt mõistetavalt sõnastatud kohustus saavutada kindlaksmääratud tulemus, milleks on see, et linnastute kogu asulareovesi tuleb juhtida asulareovee kogumissüsteemi (6. novembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑395/13, EU:C:2014:2347, punkt 31, ja 5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Küpros (asulareovee kogumine ja puhastamine), C‑248/19, EU:C:2020:171, punkt 27).

25

Seejärel tuleb märkida, et asulareovee individuaalseid süsteeme on lubatud kasutada ainult erandina sellest kohustusest (vt selle kohta 6. novembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑395/13, EU:C:2014:2347, punkt 36).

26

Lõpuks tuleneb direktiivi 91/271 artikli 3 lõike 1 kolmandast lõigust, et selliseid individuaalseid süsteeme on konkreetses linnastus võimalik kasutada ainult siis, kui on täidetud kaks kumulatiivset nõuet. Ühelt poolt peab asjaomane liikmesriik tõendama, et kogumissüsteemi paigaldamine ei ole selles linnastus keskkonna- või finantskaalutlustel põhjendatud. Teiselt poolt peab liikmesriik juhul, kui see eelnev nõue on täidetud, veel tõendama, et asulareovee individuaalsed süsteemid või muud sobivad süsteemid, mida sellise kogumissüsteemi asemel kasutatakse, tagavad võrdväärse keskkonnakaitse taseme kui see, mis oleks tagatud kogumissüsteemiga (vt selle kohta 31. mai 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑251/17, EU:C:2018:358, punkt 37).

27

Käesoleval juhul tuleb esiteks tõdeda, et Ungari ei vaidle vastu, et asulareovee individuaalseid süsteeme kasutatakse pidevalt ja valdavas osas linnastutes, mida puudutab esimene etteheide. Järelikult tuleb see olukord lugeda tõendatuks.

28

Teiseks ei väida ega tõenda see liikmesriik, et nimetatud olukord on iga asjaomase linnastu puhul seletatav sellega, et asulareovee kogumissüsteemide kasutamine ei ole keskkonna- või finantskaalutlustel põhjendatud. Ta piirdub sisuliselt väitega, et nende kogumissüsteemide asemel kasutatavate reovee individuaalsete süsteemide suhtes on kehtestatud õiguslikud ja tehnilised paigaldamise ja kasutamise tingimused, mis võimaldavad asuda seisukohale, et nende kasutamine on õigustatud. Sellise argumendi esitamisega ei esita Ungari siiski ühtegi keskkonna- ega finantskaalutlustega seotud põhjust, mis tõendaks, et kogumissüsteemide kasutamine ei ole põhjendatud.

29

Seetõttu tuleb esimese etteheite esimese osaga nõustuda.

30

Mis puudutab esimese etteheite teist osa, mille kohaselt on rikutud direktiivi 91/271 artiklit 10, siis tuleb märkida, et selles artiklis on liikmesriikidele kehtestatud kohustus tagada, et asulareoveepuhasteid, mis rajatakse artiklites 4–7 sätestatud nõuete täitmiseks, projekteeritakse, ehitatakse, käitatakse ja hooldatakse nii, et nende töö on kõikides tavapärastes kohalikes ilmastikutingimustes piisavalt tagatud.

31

Nagu tuleneb nimetatud artikli 10 sõnastusest, täiendab liikmesriikide reoveepuhastitega seotud kohustus nende direktiivi 91/271 artiklitest 4–7 tulenevaid kohustusi asulareovee puhastamise valdkonnas. Reoveepuhasteid, millega varustamise kohustuse selle direktiivi artikkel 10 liikmesriikidele kehtestab, tuleb seega projekteerida, ehitada, käitada ja hooldada nii, et need vastaksid direktiivi artiklites 4–7 sätestatud vee puhastamise nõuetele alates hetkest, mil see siseneb direktiivi artikli 3 kohaselt rajatavatesse kogumissüsteemidesse.

32

Sellega seoses on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et kohustus, mis direktiivi 91/271 artiklis 10 liikmesriikidele seoses asulareoveepuhastitega on kehtestatud, eeldab, et selle direktiivi artiklites 4–7 ette nähtud nõuded asulareovee puhastamise kohta on täidetud, mistõttu ei saa seda kohustust pidada täidetuks, kui need eelnevad nõuded ei ole täidetud (19. juuli 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑565/10, EU:C:2012:476, punktid 41–44, ning 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (asulareovee kogumise ja puhastamise süsteem), C‑668/19, EU:C:2021:815, punkt 94).

33

Võttes samuti arvesse seost, mis ühendab direktiivi 91/271 artikleid 4–7 ja selle direktiivi artiklit 3, otsustas Euroopa Kohus, et neid sätteid ei ole järgitud, kui ei ole täidetud kohustus eelnevalt tagada, et iga artikli 3 kohaldamisalasse kuuluv linnastu oleks varustatud kogumissüsteemiga, mis võimaldab koguda kogu selle linnastu tekitatud asulareovee (vt selle kohta nimetatud direktiivi artikliga 4 seoses 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑440/06, EU:C:2007:642, punkt 25, ja 4. mai 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑502/15, EU:C:2017:334, punkt 46, ning sama direktiivi artikli 5 kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (reovee kogumise ja puhastamise süsteem), C‑427/17, EU:C:2019:269, punktid 166 ja 184).

34

Kooskõlas sellega tuleb märkida, et selliste asulareovee kogumissüsteemide, mis on ette nähtud direktiivi 91/271 artiklis 3, puudumisel ei saa asulareoveepuhasteid vastupidi selle direktiivi artiklis 10 ette nähtule käsitada nii, et need on projekteeritud, ehitatud, käitatavad ja hooldatud nii, et need vastavad nimetatud direktiivi artiklites 4–7 nimetatud nõuetele.

35

Seega, võttes arvesse seost, mis kõiki neid artikleid ühendab, kaasneb direktiivi 91/271 artikli 3 lõike 1 rikkumisega selle direktiivi artikli 10 rikkumine.

36

Kuna Ungari on käesoleval juhul rikkunud direktiivi 91/271 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud kohustust, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 23–29, siis tuleb järeldada, et see liikmesriik on rikkunud ka selle direktiivi artiklis 10 kehtestatud kohustust.

37

Sellest tuleneb, et ka esimese etteheite teine osa on põhjendatud ja seega tuleb esimese etteheitega tervikuna nõustuda.

38

Erinevalt esimesest etteheitest, mis puudutab asulareovee kogumist käesolevas hagis käsitletavates linnastutes, käsitlevad nii teine kui ka kolmas etteheide reovee puhastamist samades linnastutes ning neid tuleb seega analüüsida koos.

39

Komisjon väidab teise etteheite raames, et Ungari ei ole linnastute Békés, Dabas, Dunavarsány, Hódmezővásárhely, Keszthely, Kéthely, Kiskunhalas, Köröm, Marcali, Mezőtúr, Nagykőrös, Pilisvörösvár, Soltvadkert, Szécsény, Szentendre, Szentes, Szigetszentmiklós, Tököl, Tolna, Veresegyház, Zalaegerszeg ja Zalakaros osas täitnud direktiivi 91/271 artikli 4 lõikes 1 ette nähtud nõudeid.

40

Sellega seoses märgib ta kõigepealt, et see säte kohustab liikmesriike tagama, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib enne ärajuhtimist bioloogilise puhastuse või muu sellega võrdväärse puhastuse.

41

Seejärel leiab ta, et selle kohustuse täitmine eeldab, et kogumissüsteemid, millega tuleb varustada kõik linnastud, tagavad täielikult ja tõhusalt, et asulareovesi läbib bioloogilise või muu sellega võrdväärse puhastuse.

42

Lõpuks väidab ta sisuliselt, et kuna asjaomased linnastud ei ole käesolevas asjas varustatud direktiivi 91/271 artikli 3 lõikes 1 sätestatud nõuetele vastavate kogumissüsteemidega, tuleb neid süsteeme järelikult käsitada nii, et need ei vasta ka selle direktiivi vastavalt artikli 4 lõikes 1 ja artiklis 10 ette nähtud nõuetele.

43

Kolmanda etteheite raames väidab komisjon, et Ungari ei ole linnastute Keszthely, Kéthely, Marcali, Zalaegerszeg ja Zalakaros osas täitnud direktiivi 91/271 artikli 5 lõike 2 alusel tundlikel aladel asuvate linnastute suhtes kohaldatavaid rangemaid nõudeid. Selle seisukoha toetuseks esitatud argumendid on põhiosas analoogsed teise etteheite aluseks olevate argumentidega. Samas väidab komisjon lisaks, et säte, mille rikkumisele ta tugineb, on kõnealuste linnastute suhtes kohaldatav. Ungari ei saa nimelt tugineda direktiivi 91/271 artikli 5 lõikes 4 ette nähtud erandile, kuna ta ei ole tõendanud, et ta on täitnud selleks ette nähtud nõuded. Lisaks saab sellele erandile tugineda vaid juhul, kui eelnevalt on järgitud selle direktiivi artiklit 3.

44

Ungari leiab kõigepealt, et kuna komisjoni esimene etteheide ei ole põhjendatud, ei saa see teise etteheite puhul olla teisiti.

45

Seejärel ja igal juhul, isegi kui möönda, et osa asjaomaste linnastute asulareoveest ei koguta kogumissüsteemi, juhitakse see siiski individuaalsetest süsteemidest, mis seda koguvad, reoveepuhastitesse, kus seda puhastatakse vastavalt direktiivi 91/271 artikli 4 lõikes 1 ette nähtud nõuetele.

46

Lõpuks tuleb kolmas etteheide tagasi lükata põhjusel, et Ungari otsustas kasutada direktiivi 91/271 artikli 5 lõikes 4 ette nähtud erandit, et komisjon ei esitanud sellele otsusele vastuväiteid ning et kõik sellele erandile tuginemiseks nõutavad nõuded on täidetud.

47

Esimesena tuleb märkida, et direktiivi 91/271 artikli 4 lõikes 1 on ette nähtud, et liikmesriigid peavad tagama, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib enne ärajuhtimist bioloogilise puhastuse või sellega võrdväärse puhastuse.

48

Sama direktiivi artikli 5 lõikes 2 on omakorda sätestatud, et liikmesriigid peavad tagama, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib tundlikel aladel põhjalikuma puhastuse, kui on ette nähtud nimetatud direktiivi artikli 4 lõikes 1.

49

Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, on neis sätetes kehtestatud liikmesriikidele kohustus tagada, et kogu kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib bioloogilise või sellega võrdväärse puhastuse (vt selle kohta 7. mai 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑530/07, EU:C:2009:292, punktid 53 ja 56) ning tundlikel aladel põhjalikuma puhastuse kui bioloogiline puhastus või sellega võrdväärne puhastus (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (asulareovee kogumise ja puhastamise süsteem), C‑668/19, EU:C:2021:815, punkt 63).

50

Lisaks, võttes arvesse seost, mis – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 33 – ühendab nimetatud sätteid ja direktiivi 91/271 artiklit 3, tuleb leida, et need ei ole täidetud, kui ei täideta selle artikliga liikmesriikidele eelnevalt pandud kohustust saavutada asulareovee kogumissüsteemide paigaldamisel tulemus.

51

Sellest järeldub, et kuna Ungari ei täida käesolevas hagis nimetatud linnastute osas direktiivi 91/271 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud kohustust, tuleb asuda seisukohale, et ta ei täida a fortiori kohustusi, mis on ette nähtud vastavalt selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 ja artikli 5 lõikes 2.

52

Teisena, kuigi on tõsi, et direktiivi 91/271 artikli 5 lõikes 4 on ette nähtud, et eelkõige selle artikli lõikes 2 reoveepuhasti jaoks nõutud tingimused ei ole tundlike alade suhtes tingimata kohaldatavad, kui on võimalik tõendada, et teatavad lõikes 4 sätestatud tingimused on täidetud, tuleb käesoleval juhul tõdeda, et Ungari piirdub sellega, et väidab, et need tingimused on täidetud, ega tõenda konkreetsete, täpsete ja täielike tõenditega, millises konkreetses ja tegelikus ulatuses on need tingimused iga tundliku ala puhul, mida käesolev hagi puudutab, tähtajaks täidetud.

53

Kolmanda ja viimasena tuleb direktiivi 91/271 artikli 10 kohta korrata, et arvestades seost, mis – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 31 ja 32 – ühendab seda artiklit 10 ja direktiivi artikleid 4–7, tuleb asuda seisukohale, et selles liikmesriikidele kehtestatud kohustus seoses asulareoveepuhastitega ei ole täidetud, kui ei ole täidetud artiklites 4–7 liikmesriikidele eelnevalt vee puhastamisele kehtestatud nõudeid.

54

Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 36 ja 51 tehtud järeldusi, järeldub sellest käesolevas asjas, et tuleb leida, et Ungari ei täida seda kohustust.

55

Sellest tuleneb, et teise ja kolmanda etteheitega tuleb nõustuda.

56

Komisjon märgib, et ta järeldas oma põhjendatud arvamuses, et Ungari on rikkunud direktiivi 91/271 artiklist 15 tulenevaid kohustusi, kuna ta ei tõendanud ajakohastatud andmete abil, mis vastavad selles artiklis viidatud nõuetele, et ta on täitnud oma kohustuse jälgida käesolevas hagis nimetatud linnastutele paigaldatavatest reoveepuhastitest pärinevat vett.

57

Ungari omakorda väidab, et ta on nimetatud kohustused täitnud.

58

Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 21 ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 120 punktile c tuleb hagiavalduses muu hulgas esitada ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Sellest järeldub, et igas hagiavalduses, mille komisjon ELTL artikli 258 alusel esitab, tuleb lisaks sellele, et märgitud on need täpsed väited, mille kohta Euroopa Kohtul palutakse teha otsus, sisaldama ka piisavalt selgelt ja täpselt peamisi õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, millele iga etteheide tugineb, kusjuures nende nõuete täitmata jätmine toob olenevalt olukorrast kaasa hagiavalduse või asjaomase etteheite vastuvõetamatuse (vt selle kohta 10. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑390/07, EU:C:2009:765, punkt 339 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et komisjon ei ole esitanud käesoleva etteheite puhul õiguslikke ja faktilisi argumente, mis vastaksid neile nõuetele, vaid piirdub peamiselt viitega põhjendatud arvamuses toodud järeldustele ja hinnangutele.

60

Seega tuleb neljas etteheide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

61

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb tuvastada, et:

62

Kodukorra artikli 138 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Siiski võib Euroopa Kohus, juhul kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

63

Kuna Ungari on kohtuvaidluse peamises osas kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja kolm neljandikku komisjoni kohtukuludest. Jätta üks neljandik komisjoni kohtukuludest tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab: