–

3. mail 2018 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,

–

EKP menetlusse astuja seisukohti, mis esitati Üldkohtu kantseleile 10. mail 2019,

–

17. märtsi 2020. aasta otsust peatada menetlus kuni Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni kohtuasjades, milles tehti 6. mai 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank jt vs. EKP (C‑551/19 P ja C‑552/19 P, EU:C:2021:369),

–

arvestades 27. oktoobril 2021 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusi,

1

ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis palub hageja ABLV Bank AS, et tühistataks Ühtse Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „SRB“) 23. veebruari 2018. aasta otsused mitte võtta vastu kriisilahendusskeeme krediidiasutuste ABLV Bank AS ja ABLV Bank Luxembourg SA suhtes vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1), artikli 18 lõikele 1.

12

Kahe 23. veebruari 2018. aasta otsusega (SRB/EES/2018/09 ja SRB/EES/2018/10) (edaspidi koos „vaidlustatud otsused“) otsustas SRB, et ta ei võta vastavalt hageja ja ABLV Luxembourgi suhtes vastu kriisilahendusskeemi. SRB nõustus EKP hinnanguga, et need krediidiasutused on maksejõuetud või jäävad tõenäoliselt maksejõuetuks määruse nr 806/2014 artikli 18 lõike 1 esimese lõigu punkti a tähenduses. Ta leidis ka, et puudub põhjendatud väljavaade, et muud meetmed aitaksid nende maksejõuetust mõistliku aja jooksul ära hoida, nagu on ette nähtud selle määruse artikli 18 lõike 1 esimese lõigu punktis b. Kuid SRB asus seisukohale, et hageja ja ABLV Luxembourgi eripärasid arvestades ei olnud vajalik nende suhtes kriisilahenduse meetme võtmine avaliku huvi seisukohast sama määruse artikli 18 lõike 1 esimese lõigu punkti c ja artikli 18 lõike 5 tähenduses. Samal päeval teatati vaidlustatud otsustest nende vastavaid adressaate, finants- ja kapitaliturgude komisjoni ning Luksemburgi finantssektori järelevalvekomisjoni.

13

Otsuse SRB/EES/2018/09 resolutsiooni artikli 1 sõnastus on järgmine: „ABLV Bank ASi suhtes kriisilahendusmenetlust ei algatata.“

14

Otsuse SRB/EES/2018/09 resolutsiooni artikli 2 lõige 1 näeb ette: „Käesolev otsus on adresseeritud finants- ja kapitaliturgude komisjonile, kes on liikmesriigi kriisilahendusasutus määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punkti 3 tähenduses.“

15

Otsuse SRB/EES/2018/09 resolutsiooni artikli 2 lõige 2 näeb ette, et „[v]astavalt määruse nr 806/2014 artikli 29 lõikele 1 rakendab käesolevat otsust finants- ja kapitaliturgude komisjon, kes tagab, et kõik võetavad meetmed on sellega kooskõlas ja vastavad selles ette nähtud tingimustele“.

16

ABLV Luxembourgi puudutava otsuse SRB/EES/2018/10 resolutsiooni artiklite 1 ja 2 sisu on sarnane.

[…]

23

SRB esitab sisuliselt neli asja läbivaatamist takistavat asjaolu, millest esimese kohaselt ei tuginenud hageja oma hagi põhjenduses vaidlustatud otsuste tekstile, vaid pressiteatele, teise kohaselt ei ole vaidlustatud otsused vaidlustatavad aktid, kolmanda kohaselt puudub hagejal hagi esitamise õigus, kuna vaidlustatud otsused teda otseselt ei puuduta, ja neljanda kohaselt puudub hagejal põhjendatud huvi.

[…]

29

SRB sõnul ei ole vaidlustatud otsused vaidlustatavad aktid, kuna nende eesmärk ei ole tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis kahjustaksid hageja huve, muutes selgelt tema õiguslikku seisundit. Vaidlustatud otsustes ei antud korraldust need kaks krediidiasutust likvideerida. SRB leiab, et pärast seda, kui ta otsustas kriisilahendusskeemi mitte vastu võtta, pidid riiklikud kriisilahendusasutused võtma nende finantsinstitutsioonide suhtes vajalikud meetmed vastavalt kohaldatavale liikmesriigi õigusele.

30

Tuleb meenutada, et põhimõtteliselt on vaidlustatavateks aktideks meetmed, mis haldusmenetluse lõppedes kinnitavad lõplikult institutsiooni seisukoha ja tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis kahjustavad hageja huve, ning nende hulka ei kuulu vahemeetmed, mille eesmärk on lõplik otsus ette valmistada ja mis selliseid tagajärgi ei tekita (vt 18. novembri 2010. aasta kohtuotsus NDSHT vs. komisjon, C‑322/09 P, EU:C:2010:701, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Täpsemalt on Euroopa Kohus juba leidnud, et kuigi määruse nr 806/2014 artikli 18 lõike 1 teises ja kolmandas lõigus viidatud EKP hinnang, kas ettevõtja on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas, ei ole vaidlustatav akt, võib siiski liidu kohtutele esitada hagi SRB akti peale, millega ta võtab seejärel määruse artikli 18 lõike 6 alusel vastu kriisilahendusskeemi, või otsuse peale seda skeemi mitte vastu võtta, ja selle kohtu menetluses võidakse niisiis seda hinnangut kohtulikult kontrollida (vt selle kohta 6. mai 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank jt vs. EKP, C‑551/19 P ja C‑552/19 P, EU:C:2021:369, punkt 56).

32

Ka on määruse nr 806/2014 artikli 86 lõikes 2 ette nähtud, et liikmesriigid ja liidu institutsioonid ning kõik füüsilised ja juriidilised isikud võivad vastavalt ELTL artiklile 263 esitada Euroopa Liidu Kohtule hagi SRB niisuguse otsuse peale (vt selle kohta 6. mai 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank jt vs. EKP, C‑551/19 P ja C‑552/19 P, EU:C:2021:369, punkt 56).

33

Sellest järeldub, et SRB otsus krediidiasutuse kriisilahendusskeem vastu võtta või jätta see vastu võtmata on vaidlustatav akt. Nimelt on selles otsuses lõplikult fikseeritud määruse nr 806/2014 artiklis 18 ette nähtud keeruka haldusmenetluse lõpus esitatav SRB seisukoht, kusjuures see menetlus algatatakse hinnangu alusel ettevõtja maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta, mille kõigepealt annab EKP. Nimetatud menetluse eesmärk on tekitada hagejale siduvaid õiguslikke tagajärgi, kuna tema suhtes ei võeta kriisilahendusmeedet.

34

Lisaks tuleb rõhutada, et otsus kriisilahendusskeemi mitte vastu võtta, nagu tehti vaidlustatud otsustes, on vaidlustatav akt samamoodi nagu otsus selline skeem vastu võtta. Nimelt eeldab kriisilahenduse meetme võtmise otsus, et määratakse määruse nr 806/2014 artikli 18 lõike 6 punktides b ja c ning artiklis 22 osutatud kriisilahenduse vahendid, nagu ettevõtte võõrandamine, sildasutuse kasutamine, varade eraldamine, kohustuste ja nõudeõiguste teisendamine või ühtse kriisilahendusfondi kasutamine kriisilahendusmeetme toetuseks. Seega tekitab otsus jätta kindlaks määramata vahendid, millest mõned võivad võimaldada hagejal oma tegevust osaliselt jätkata, siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis võivad kahjustada hageja huve.

35

Lõpuks, nagu nähtub ka kohtujurist Campos Sánchez-Bordona ettepanekust liidetud kohtuasjades ABLV Bank jt vs. EKP (C‑551/19 P ja C‑552/19 P, EU:C:2021:16, punkt 93), tagab Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 47 sätestatud õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele austamise see, et SRB otsus, mis lõpetab määruse nr 806/2014 artiklis 18 ette nähtud menetluse, on vaidlustatav akt, mistõttu saab võimalikele rikkumistele, mis on tehtud EKP poolt menetluse esimeses staadiumis antud hinnangus ettevõtja maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta, viidata hagis, mis võidakse esitada SRB nimetatud otsuse peale. Sellest tuleneb, et hagejal peab olema võimalik nõuda, et tühistataks SRB otsus tema suhtes kriisilahendusskeem vastu võtta või mitte.

36

Järelikult on vaidlustatud otsused vaidlustatavad aktid.

37

SRB väidab, et vaidlustatud otsused hagejat otseselt ei puuduta. Need ei mõjuta otseselt tema õiguslikku olukorda ja jätavad suure kaalutlusõiguse riiklikele kriisilahendusasutustele, kes neid otsuseid rakendama peavad. Hageja ja tema tütarettevõtja likvideerimine toimus liikmesriigi tasandil tehtud otsuste, mitte liidu õigusnormide kohaldamise tõttu.

38

Kõigepealt tuleb märkida, et SRB ei seadnud kahtluse alla hageja isiklikku puudutatust ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Nimelt puudutavad vaidlustatud otsused hagejat ja tema 100% osalusega tütarettevõtjat kui krediidiasutusi, kelle suhtes SRB ei võta kriisilahenduskorda, ning seega individualiseerivad otsused hagejat sarnaselt otsuse adressaadiga. Seega puudutavad vaidlustatud otsused hagejat isiklikult.

39

Mis puudutab argumenti, et hageja ei ole käesolevas asjas väidetavalt otseselt puudutatud, siis tuleb meenutada, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud tingimus, et füüsilist või juriidilist isikut, kes ei ole hagi esemeks oleva otsuse adressaat, peab otsus otseselt puudutama, nõuab kahe kumulatiivse kriteeriumi täitmist, nimelt, et vaidlustatud meede ühelt poolt tekitaks otseseid tagajärgi isiku õiguslikule seisundile ja teiselt poolt ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust, st akti rakendamine on puhtalt automaatne ja vaid liidu õigusnormide alusel, ilma et kohaldataks muid vahenorme (22. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Regione Siciliana vs. komisjon, C‑15/06 P, EU:C:2007:183, punkt 31; 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 66, ning 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 42).

40

Kõigepealt tuleb märkida, et hageja esitas hagi otsuse SRB/EES/2018/09 peale enda nimel ning otsuse SRB/EES/2018/10 peale ABLV Luxembourgi emaettevõtja ja ainuaktsionärina.

41

Tuleb meenutada, et nagu nähtub eespool punktist 12, näeb otsus SRB/EES/2018/10 ette, et ABLV Luxembourgi suhtes ei võeta vastu mingit kriisilahendusskeemi. Seega mõjutab see otsus selle krediidiasutuse õiguslikku olukorda (vt selle kohta 14. mai 2020. aasta kohtumäärus Bernis jt vs. SRB, T‑282/18, ei avaldata, EU:T:2020:209, punkt 39).

42

Seevastu otsus SRB/EES/2018/10 ei mõjuta otseselt selliste aktsionäride nagu hageja õiguslikku olukorda, kuna see otsus ei mõjutanud aktsionäride õigust saada dividende ja osaleda ABLV Luxembourgi juhtimises (vt analoogia alusel 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt, C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923, punkt 110).

43

Nimelt, nagu nähtub 5. novembri 2019. aasta kohtuotsusest EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt (C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923), on krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamisest tekkiv negatiivne mõju aktsionäridele majanduslikku, mitte õiguslikku laadi, sest isegi kui ta ei saa enam oma tegevust pärast seda kehtetuks tunnistamist jätkata ja seetõttu dividendi jaotada, jääb aktsionäride õigus dividende saada ja osaleda äriühingu juhtimises muutumatuks (vt selle kohta 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt, C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923, punkt 111, ning 14. mai 2020. aasta kohtumäärus Bernis jt vs. SRB, T‑282/18, ei avaldata, EU:T:2020:209, punkt 41).

44

Käesoleval juhul on see nii seda enam, et otsus SRB/EES/2018/10 näeb üksnes ette, et ABLV Luxembourgi suhtes ei kohaldata kriisilahendusmenetlust. Seega vastupidi olukorrale, mis oli kõne all kohtuasjas, milles tehti 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt (C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923), ei ole selle otsuse ese ega tagajärg sellele pangale tema krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamine (vt selle kohta 14. mai 2020. aasta kohtumäärus Bernis jt vs. SRB, T‑282/18, ei avaldata, EU:T:2020:209, punkt 42).

45

Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et otsus SRB/EES/2018/10 ei puuduta hagejat otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

46

Hageja esitas käesolevas asjas hagi oma nimel osas, milles ta nõuab otsuse SRB/EES/2018/09 tühistamist.

47

Esimesena, mis puudutab küsimust, kas see otsus mõjutab otseselt hageja õiguslikku olukorda, siis tuleb meenutada määruse nr 806/2014 artiklit 18, milles on sätestatud, et kui EKP leiab oma hinnangus, et asjaomane ettevõtja on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas määruse artikli 18 lõike 1 punkti a tähenduses, siis toob see kaasa selle määruse artiklis 18 ette nähtud menetluse algatamise. Kui EKP jõuab aga vastupidisele järeldusele, siis kriisilahendusmenetlust ei algatata, sest määruse nr 806/2014 artikli 18 lõike 1 kolmandas lõigus on sätestatud, et EKP peab edastama oma hinnangu komisjonile ja SRB-le vaid juhul, kui ta leiab, et ettevõtja on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas (vt selle kohta 6. mai 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank jt vs. EKP, C‑551/19 P ja C‑552/19 P, EU:C:2021:369, punktid 67 ning 70).

48

Ühelt poolt on SRB järeldus, mis põhineb EKP hinnangul ja mille kohaselt on hageja maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas, seega otsuse SRB/EES/2018/09 resolutsiooni sine qua non-tingimus, mis näeb ette, et hageja suhtes kriisilahenduskorda ei võeta. Seega on järeldus, et hageja on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas, otsuse resolutsiooni artikli 1 vajalik tugi. Järelikult mõjutab otsus SRB/EES/2018/09 osas, milles tuvastatakse hageja maksejõuetus või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämine, otseselt tema õiguslikku olukorda eespool punktis 39 viidatud kohtupraktika tähenduses.

49

Teiselt poolt, nagu on märgitud eespool punktis 34, mõjutab otseselt hageja õiguslikku olukorda otsus jätta kriisilahendusskeem vastu võtmata ja seega mitte määrata määruse nr 806/2014 tähenduses kriisilahenduse vahendit, millest mõned võiksid võimaldada hagejal jätkata osaliselt oma tegevust.

50

Teisena, mis puudutab küsimust, kas see otsus jätab seda rakendama kohustatud adressaadile kaalutlusõiguse eespool punktis 39 meenutatud kohtupraktika tähenduses, siis tuleb tõdeda, et käesoleval juhul see nii ei ole. Nimelt ei jäta otsus jätta hageja suhtes kriisilahendusskeem vastu võtmata seda rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust, kuna seda rakendatakse puhtautomaatselt ja vaid liidu õigusnormide alusel, ilma et kohaldataks muid vahenorme. Asjaomasel riiklikul kriisilahendusasutusel ei ole nimelt mingit tegutsemisruumi seoses SRB otsusega, mille kohaselt ei määrata hageja suhtes mingit kriisilahenduse vahendit, kuna see otsus ei nõua siduvate õiguslike tagajärgede tekitamiseks ühegi vahenormi või -meetme kohaldamist. Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et vajalikuks võib osutuda otsuse SRB/EES/2018/09 rakendusmeetmete võtmine riikliku kriisilahendusasutuse poolt vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 29 lõikele 1, mille sisu on meenutatud nimetatud otsuse resolutsiooni artikli 2 lõikes 2, kuna need jäävad kriisilahendusmehhanismi raamest välja (vt selle kohta 14. mai 2020. aasta kohtumäärus Bernis jt vs. SRB, T‑282/18, ei avaldata, EU:T:2020:209, punkt 43).

51

Eelkõige jääb hageja lõpetamine Läti õiguse alusel väljapoole kriisilahendusskeemi ega tulene otsusest SRB/EES/2018/09. Nimelt otsustasid aktsionärid selle äriühingu likvideerida pärast SRB seda otsust, mille kohaselt ei olnud avaliku huvi seisukohast vaja kohaldada hageja suhtes kriisilahendusskeemi vastavalt määrusele nr 806/2014 (vt selle kohta 6. mai 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank jt vs. EKP, C‑551/19 P ja C‑552/19 P, EU:C:2021:369, punkt 49). Seega ei määratud lõpetamist selle otsusega (vt selle kohta 14. mai 2020. aasta kohtumäärus Bernis jt vs. SRB, T‑282/18, ei avaldata, EU:T:2020:209, punktid 39–45).

52

Eeltoodust tuleneb, et hagejal puudub õigus esitada hagi otsuse SRB/EES/2018/10 peale ning et hagi on vastuvõetamatu osas, milles see on esitatud selle otsuse peale. Seevastu on tal õigus esitada hagi otsuse SRB/EES/2018/09 peale.

53

SRB sõnul ei ole hageja tõendanud, et tal on tekkinud ja on jätkuvalt põhjendatud huvi. Ta ei ole tõendanud, kuidas vaidlustatud otsuste tühistamine talle kasulik on. Mis puudutab huve, millele hageja viitab, kuivõrd vaidlustatud otsused kahjustavat krediidiasutuste mainet, siis väidab SRB, et seda mainet ei mõjutanud mitte vaidlustatud otsused, vaid FinCENi meetme eelnõu või EKP hinnang kahe krediidiasutuse maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta. Huvi võimaluse suhtes esitada kahju hüvitamise hagi ei ole tekkinud ja jätkuvalt olemasolev huvi käesoleva tühistamishagi kontekstis. Lõpuks, kui hagejal on kahju tekkinud, on see kahju tekkinud aktsionäride otsuse tõttu vabatahtlikult krediidiasutuse tegevus lõpetada.

54

Tuleb meelde tuletada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui hagejal on vaidlustatud akti tühistamiseks huvi. Põhjendatud huvi eeldab, et vaidlustatud akti tühistamisel endal võivad olla õiguslikud tagajärjed ja et hageja võib hagi suhtes tehtavast lahendist mingit kasu saada (vt selle kohta 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 55 ning seal viidatud kohtupraktika).

55

Vaidlust ei ole selles, et kuigi hageja nõuab otsuse SRB/EES/2018/09 täielikku tühistamist, ei vaidle ta vastu kriisilahendusskeemi vastuvõtmisest keeldumisele, vaid sisuliselt SRB järeldustele, mille kohaselt oli ta maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas ning et ei olnud põhjendatud väljavaadet, et muud meetmed seda ära oleks suutnud hoida.

56

Käesolevat kohtuasja iseloomustavad siiski eripärad, mille tõttu ei saa hageja põhjendatud huvi esinemist eitada.

57

Ühelt poolt, nagu nähtub ka eespool punktidest 47 ja 48, ei anta juhul, kui EKP jõuab järeldusele, et asjasse puutuv ettevõtja ei ole maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas, SRB‑le mingit hinnangut ja kriisilahendusmenetlust seega ei algatata. Maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta antav hinnang on niipea, kui SRB on selle vastu võtnud, seega sine qua non-tingimus määruse nr 806/2014 artiklis 18 ette nähtud kriisilahendusmenetluse algatamisele ja seega ametlikule otsusele kriisilahendusskeem vastu võtta või mitte.

58

Seega on otsuse SRB/EES/2018/09 põhjendused, eelkõige EKP hinnang hageja maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta, mille SRB vastu võtab, selle otsuse resolutsiooni vajalik tugi. Nimelt kui Üldkohus peaks jõudma järeldusele, et see hinnang on ekslik, ei oleks menetlust, milles see otsus tehti, hageja suhtes tulnud algatada.

59

Teiselt poolt, arvestades asjaomase ettevõtja pangandustegevust, on tal õiguspärane huvi mitte saada hinnangut, mille kohaselt ta on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas.

60

Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et hagejal on otsuse SRB/EES/2018/09 tühistamise suhtes põhjendatud huvi.

61

Hagi on seega vastuvõetamatu osas, milles see on esitatud otsuse SRB/EES/2018/10 peale, ja vastuvõetav osas, milles see puudutab otsuse SRB/EES/2018/09 tühistamist.

87

Kolmas ja neljas väide, mida tuleb käsitleda koos, koosnevad vastavalt ühest osast ja neljast osast. Neljanda väite raames, mida tuleb käsitleda esimesena, väidab hageja esimesena, et SRB jättis vääralt ise analüüsimata, kas määruse nr 806/2014 artikli 18 lõike 1 punktis a ette nähtud tingimus on täidetud. SRB tugines täielikult hinnangule, mille EKP andis hageja maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta. Teisena, mis puudutab seda hinnangut, siis väidab hageja, et ajutine likviidsusprobleem, mis tal tekkis pärast FinCENi meetme eelnõud, ei ole iseenesest piisav põhjus, et tunnistada tema maksejõuetust või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämist. Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) 6. augusti 2015. aasta suunistes ABE/GL/2015/07 selle kohta, kuidas tõlgendada erinevaid olukordi, mil finantsinstitutsioon loetakse maksejõuetuks või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävaks vastavalt direktiivi 2014/59 artikli 32 lõikele 6 (edaspidi „EBA suunised“), soovitatakse võtta arvesse kõiki objektiivseid asjaolusid ja mitte põhjendada ettevõtja maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta tehtavat hinnangut ainult ühe asjaoluga, nagu likviidsete vahendite kohene kättesaadavus. Kolmandana väidab hageja, et EKP nõudmine, et hageja Läti Keskpanga kontol oleks ühe miljardi euro suurune summa, enne kui moratoorium võidaks 23. veebruaril 2018 lõpetada, oli ebaproportsionaalne. Nimelt hindas EKP üle hoiuste väljavõtmise taset hageja tegevuse taastamise korral, tuginedes väljavõtmise tasemele keskmiselt 200 miljonit eurot päevas viie järjestikuse päeva jooksul. Neljandana esitab hageja rea argumente oma väite toetuseks, et EKP ei võtnud arvesse kõiki tema likviidseid varasid, eriti neid, mis ei olnud talle kohe kättesaadavad. Kolmandas väites kinnitab hageja, et SRB ei analüüsinud piisavalt seda, kas esines põhjendatud väljavaade, et muude meetmetega sai tema maksejõuetuks jäämist ära hoida.

[…]

103

Hageja väidab repliigis, et SRB ei saanud tugineda üksnes EKP hinnangule hageja maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta, ilma et ta ise seda analüüsiks. See etteheide, mida tuleb käsitleda esimesena, tuleb tagasi lükata sõltumata vastusest küsimusele, kas tegemist on uue väitega kodukorra artikli 84 lõike 1 tähenduses.

104

Nimelt jäetakse selles etteheites tähelepanuta EKP roll määruse nr 806/2014 artikliga 18 kehtestatud süsteemis, nagu märkis Euroopa Kohus 6. mai 2021. aasta kohtuotsuses ABLV Bank jt vs. EKP (C‑551/19 P ja C‑552/19 P, EU:C:2021:369).

105

Tõsi, SRB‑le ei ole EKP hinnang ettevõtja maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta siduv. Nimelt ei ole see hinnang siduv akt ja eriti ei tekita see SRB‑le selle hinnangu osas mingit pädevust. Miski selle sätte sõnastuses ei viita sellele, et SRB jääb ilma kaalutlusõigusest hinnata, kas kõnealune ettevõtja on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas (vt selle kohta 6. mai 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank jt vs. EKP, C‑551/19 P ja C‑552/19 P, EU:C:2021:369, punkt 67).

106

Ent sama määruse artikli 18 lõike 1 teine lõik annab EKP-le esmatähtsa rolli, isegi kui see ei ole ainutähtis, sest just tema peab üldjuhul hindama ettevõtja maksejõuetust või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämist. Ka SRB võib selle hinnangu anda, kuid alles pärast seda, kui ta on sellest EKP-le enne teada andnud ja EKP ei ole kolme kalendripäeva jooksul alates teate kättesaamisest seda hinnangut ise andnud. EKP-l on seega eelispädevus sellise hinnangu andmisel, mis põhineb ekspertteadmistel, mis tal järelevalveasutusena on, sest kuivõrd EKP-l on oma selles rollis juurdepääs kogu teabele, mis on seotud ettevõtja usaldatavusnõuete täitmisega, on tal parim positsioon, et kindlaks teha selle määruse artikli 18 lõikes 4 määratletud maksejõuetus või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämine, kuivõrd selles määratluses viidatakse muu hulgas usaldatavusnõuete täitmise elementidele, nagu tegevusloa tingimused, vara ja kohustuste suhe või tekkinud või tulevikus tekkivad võlad, kui see tingimus on täidetud (vt selle kohta 6. mai 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank jt vs. EKP, C‑551/19 P ja C‑552/19 P, EU:C:2021:369, punkt 62).

107

Käesolevas asjas märkis SRB vaidlustatud otsuse SRB/EES/2018/09 punktis 3.2.1, tuginedes EKP hinnangule, et hageja olukord on niisugune, mis kvalifitseerub kui maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämine määruse nr 806/2014 artikli 18 lõike 1 punkti a tähenduses koostoimes sama määruse artikli 18 lõike 4 punktiga c, sest kui moratoorium pärast 23. veebruari 2018 lõpetataks, oleks väga tõenäoline, et krediidiasutustest vara väljavõtmine jätkuks samas rütmis kui enne moratooriumi kehtestamist, arvestades tema maine kahjustamist FinCENi meetme eelnõu tõttu. Seetõttu nõustus SRB EKP hinnanguga, et hagejal pidi olema Läti Keskpangas tema kontol tasakaalustamissuutlikkus summas üks miljard eurot, mis võimaldab toime tulla eeldatava raha väljavõtmise ulatusega viie päeva jooksul vahetult pärast moratooriumi lõppemist. Arvestades, et seda tasakaalustamissuutlikkust ei saavutatud, nõustus SRB ka EKP hinnanguga, et tõenäoliselt ei ole hageja lähitulevikus võimeline oma võlgu tähtaegselt tasuma ja et tema maksejõuetus oli tõenäoline või saabunud.

108

Neil asjaoludel ja võttes arvesse ulatuslikku kaalutlusõigust, mis oli SRB-l eespool punktides 91–94 viidatud kohtupraktika kohaselt keeruka majandusliku hinnangu raames – milleks on hinnang hageja maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta –, ei ole SRB rikkunud õigusnormi, kui ta tugines EKP analüüsile ja hinnangule, olemata sellega küll seotud, kuna EKP oli kõige pädevam institutsioon hindama maksejõuetust või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämist.

109

Hageja argumendiga ei saa seega nõustuda.

110

Hageja sõnul leidis EKP ekslikult, et ajutine likviidsete vahendite kättesaadavuse probleem õigustas järeldust, et ta on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas. EKP tugines ainult ühele asjaolule, nimelt raha ajutisele puudumisele massilise raha väljavõtmise tõttu ajavahemikus 14.–16. veebruarini 2018, ega võtnud piisavalt arvesse hageja üldist olukorda. Ta väidab, et ei tema kattekordajat ega tema tugevat kapitaliseeritust ei võetud piisavalt arvesse. EBA suunistest nähtub muu hulgas, et kaaluda tuleb kõiki krediidiasutuse raskusi puudutavaid objektiivseid aspekte, et teha kindlaks, kas ta on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas.

111

Kõigepealt tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 18 lõikele 4 on ettevõtja maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas, kui ta on ühes või mitmes selle sätte punktides a–d loetletud olukorras. Käesolevas asjas leidis EKP, et hageja ei suuda või on objektiivseid tõendeid, mis toetavad järeldust, et ettevõtja lähiajal ei suuda oma võlgu või muid kohustusi tasuda nende sissenõutavaks muutumisel sama määruse artikli 18 lõike 4 punkti c tähenduses. Nagu EKP õigesti märkis, ei nähtu määruse nr 806/2014 artiklist 18, et EKP ja SRB peavad arvesse võtma niisuguseid asjaolusid nagu krediidiasutuse kattekordaja või kapitaliseerituse tase, et järeldada, et see ettevõtja on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas.

112

Seda järeldust ei saa ümber lükata ka EBA suunistele tuginedes. Nimelt on nende suuniste ingliskeelse versiooni punktis 5 ette nähtud, et suuniste eesmärk on vastavalt direktiivi 2014/59 artikli 32 lõikele 6 soodustada järelevalve- ja kriisilahenduse alase praktika ühetaoliseks muutmist küsimuses, kuidas tõlgendada erinevaid olukordi, mil finantsinstitutsiooni maksejõuetust pidada saabunuks või tõenäoliselt saabuvaks. EKP väidab õigesti, et neid suuniseid ei saa tõlgendada vastuolus määrusega nr 806/2014 ja et need ei kehtesta seega täiendavaid tingimusi, mis ei tulene selle määruse artiklist 18.

113

Igal juhul peab kriisilahendusasutus EBA suuniste ingliskeelse versiooni punkti 14 kohaselt hindama objektiivseid asjaolusid, mis puudutavad eelkõige krediidiasutuse omavahendite olukorda ja tema likviidsuspositsiooni. Suuniste ingliskeelse versiooni punktis 16 on aga märgitud, et kuigi enamikul juhtudel on ette nähtud, et mitte ainult üks, vaid mitu nendes suunistes määratletud tegurit võimaldavad kindlaks teha, kas krediidiasutus on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas, on siiski teatud olukordades võimalik, et kriisilahendusmeetme võtmiseks piisab vaid ühe tingimuse täitmisest sõltuvalt selle raskusest ja mõjust usaldatavusnormatiivide täitmisele. Vastupidi hageja väidetule ei tulene seega EBA suunistest, et enne kui saab järeldada, et krediidiasutus ei suuda hetkel või lähitulevikus maksta oma võlgu või täita muid sissenõutavaks muutunud kohustusi, tuleb tingimata arvesse võtta mitut tingimust või tegurit.

114

Edasi, nagu väidab EKP, on likviidsete vahendite olemasolu krediidiasutuse jaoks äärmiselt oluline, kuna tema peamine ülesanne on võtta vastu rahva hoiuseid ja reinvesteerida need reaalmajandusse laenu andmise teel. See vahendusfunktsioon põhineb eeldusel, et hoiustajale makstakse hoius nõudmisel tagasi ja seda põhimõtteliselt kohe. Kui pank ei suuda hoiustajate rahalisi vahendeid tagastada, mõjutab see mitte ainult usaldust selle krediidiasutuse vastu, vaid potentsiaalselt võib usalduse kadumine edasi kanduda kogu pangandussüsteemile. Lisaks on selge, et hoiuste massilise väljavõtmise nähtus mõjutab mitte ainult raskustes olevaid krediidiasutusi, vaid ka elujõulisi asutusi, kui kaob üldsuse usaldus süsteemi usaldusväärsuse vastu (vt selle kohta 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Kantarev, C-571/16, EU:C:2018:807, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

115

Järelikult on sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas, mida iseloomustab hoiuste massiline väljavõtmine klientide usalduse kaotuse tõttu krediidiasutuse vastu, selle krediidiasutuse kattekordaja ja tema kapitaliseeritus vähem tähtsad asjaolud võrreldes krediidiasutusest rahaliste vahendite kohese kättesaamise võimalusega. Seega tuleb hageja argument tagasi lükata.

116

Hageja peab sisuliselt ebaproportsionaalseks tasakaalustamissuutlikkust üks miljard eurot, mis pidi EKP nõudel olema tema kontol Läti Keskpangas, et välja maksta hoiused, mida hageja võimaliku taasavamise korral pärast moratooriumi lõpetamist lühikese aja jooksul võidakse välja võtta.

117

Esiteks väidab hageja, et EKP hinnang maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta, millega SRB nõustus, ei võtnud arvesse asjaolu, et 22. veebruaril 2018 konverteeriti 449 miljoni euro ulatuses tähtajatud hoiused, mis olid seega kohe sissenõutavad, tähtajalisteks hoiusteks. Hageja sõnul ei ole need hoiused tema nõusolekuta sissenõutavad kuue kuu jooksul pärast konverteerimist, mistõttu neid hoiuseid ei saa niipea sisse nõuda. Seega on koheselt sissenõutavate hoiuste summa 1,596 miljardit eurot, mitte 2,043 miljardit eurot, nagu leidis EKP.

118

Teiseks leiab hageja, et põhjendatud ei ole EKP väide, et hoiuste väljavõtmine oleks jätkunud samas rütmis kui väljamaksete peatamisele eelnenud kolmel päeval, 14.–16. veebruarini 2018, nimelt keskmiselt 200 miljonit eurot päevas. Miski ei tõenda, et hoiuste väljavõtmine oleks pärast moratooriumi võimalikku lõppemist samamoodi jätkunud. Ta väidab, et pärast kõige volatiilsemate hoiuste esialgset väljavõtmist jäi alles stabiilsemate hoiuste baassumma. Selles küsimuses viitab hageja oma ettevõttesisesele piisava likviidsuse hindamise protsessile (internal liquidity adequacy assessment processment, ILAAP), mille EKP oli heaks kiitnud oma kõige viimases, 2017. aasta otsuses usaldatavusnormatiivide täitmise kontrolli ja hindamise menetluse kohta (Supervisory Review and Evaluation Process, SREP), millest nähtub, et suur osa läbivaadatud hoiustest olid stabiilsed ja nende osas oli pangal hoiustajate usaldus.

119

Lisaks oli raha väljavõtmise maht 16. veebruaril 2018 eelmise päevaga võrreldes juba madalam. Katsed summasid interneti teel kätte saada puudutasid moratooriumi kestel vaid 28 miljonit eurot tööpäevas. Lisaks on hageja juba täitnud märkimisväärse hulga oma maksekohustusi USA dollarites (USD) eurodes ülekannete tegemise kaudu, isegi kui ta oli 15. veebruaril 2018 teinud otsuse asendada maksed USA dollarites maksetega eurodes või mitterahaliselt, ning alates 16. veebruarist 2018 otsustanud lõpetada täielikult niisuguste võlgade tagasimaksed, mille vääring on USA dollar, tuginedes vääramatu jõu esinemisele. Selle vääramatu jõu perioodil maksti 167 miljonit eurot veel mitterahaliselt välja võlakirjadena, mis kohustasid hagejat maksma USA dollarites. On väga ebatõenäoline, et vahetult pärast moratooriumi lõpetamist oleks tahetud hoiuseid välja võtta 200 miljoni euro suuruses summas päevas.

120

Vastuseks nendele argumentidele tuleb esiteks sarnaselt EKPga märkida, et puudus kindlus, et tähtaegseteks hoiusteks konverteeritud hoiuseid lühikese aja jooksul välja ei võeta, kas või selle eest trahvi makstes. EKP rõhutas kohtuistungil veel, et enamik hoiustajaid ei nõustunud hoiuse konverteerimisega tähtajalisteks hoiusteks. Ta järeldas sellest, et need hoiustajad, kes konverteerimisest keeldusid, võisid lühikese aja jooksul nõuda oma hoiuste tagastamist. Tegemist oli hoiustega, mille väärtus oli 1,596 miljardit eurot. Lisaks märkis ta, et teatud hulga hoiuste konverteerimine ei muutnud hinnangut, et raha väljavõtmine jätkub keskmiselt 200 miljoni euro ulatuses päevas, ning seega oli vaja, et hagejal oleks tasakaalustamissuutlikkus üks miljard eurot, enne kui selle krediidiasutuse sai uuesti avada.

121

Hageja argumendid ei sea kahtluse alla EKP hinnangut faktilistele asjaoludele. Nimelt piirdub hageja – kes ei esita asjakohaseid tõendeid – kinnitusega, et tähtaegsete hoiuste osas oli kokku lepitud, et neid ei võeta välja kuue kuu jooksul. Igal juhul, isegi kui eeldada, et see väide on tõendatud ja põhjendatud, ei lükkaks see ümber EKP hinnangut, et tõenäoliselt jätkub raha väljavõtmine sama kiirusega ja ulatuses pärast kõnealuse krediidiasutuse võimalikku taasavamist, ning et seega pidi tema käsutuses olema suur summa likviidsetes vahendites, et rahuldada väljamaksete nõudlust viie päeva jooksul alates sellest taasavamisest. Nimelt oli konverteerimata hoiuseid veel 1,596 miljardit eurot, mis ületab oluliselt EKP nõutud ühe miljardi euro suurust tasakaalustamissuutlikkust.

122

Teiseks ei võimalda Üldkohtu käsutuses oleva toimiku materjal seada kahtluse alla EKP hinnangut, et hageja ettevõttesisestel hinnangutel likviidsuse piisavuse kohta, millele ta viitas, oli piiratud väärtus selle erakorralise olukorra esinemise ajal, mille kohta tehti otsus SRB/EES/2018/09. On tõsi, et EKP kiitis hageja ILAAPi 2017. aastal heaks, kuid vaidlust ei ole selles, et hageja seisis 2018. aasta veebruaris silmitsi ootamatu hoiuste massilise väljavõtmise olukorraga pärast seda, kui üldsuse usaldus selle krediidiasutuse usaldusväärsuse vastu oli kadunud, ja seda olenemata sellest, kas ta oli majanduslikult tugev või raskustes.

123

Neil erakorralistel asjaoludel ei teinud EKP ilmset hindamisviga, kui ta tugines hoiuste väljavõtmise tasemele ajavahemikul 14.–16. veebruarini 2018, mis peegeldas piisavalt selle krediidiasutuse olukorda maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal. Nagu EKP õigesti märkis, on rahaliste vahendite keskmise väljavoolu – 200 miljonit eurot päevas ajavahemikus 14.–16. veebruarini 2018 – kasutamine, et arvutada välja vajalik likviidsete vahendite reserv lõppkuupäeval, selgitatav asjaoluga, et likviidsusraskuste ajal võivad sularaha väljavõtmised olla volatiilsed ja et keskmisega arvestamine vähendab arvutusvea riski. Lisaks tugines EKP otsuse SRB/EES/2018/09 vastuvõtmise ajal vaidlustamata, objektiivsetele ja ajakohastatud andmetele. Arvestades hageja maine kahjustumist ja sellest tulenenud usalduse kadumist tema vastu, ei teinud EKP ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et raha väljavõtmine jätkub samas rütmis pärast moratooriumi lõppu, kuna vahepeal ei olnud aset leidnud ühtegi sündmust, mis võinuks turge rahustada.

124

Lisaks ei saa nõustuda hageja argumendiga, et raha väljavõtmine näitas 14.–16. veebruarini 2018 langustrendi. Sellega seoses märkis EKP kohtuistungil, ilma et talle oleks vastu vaieldud, et väljavõetav summa oli 15. veebruaril suurem kui 14. veebruaril, mistõttu ei ole alust tuvastada tõusu- ega langustrendi. Seega tuleb hageja argument tagasi lükata.

125

Hageja esitab rea muid argumente, et põhjendada, miks ta vaidleb vastu maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta EKP antud hinnangu järeldustele, millega SRB nõustus. Nii väidab ta sisuliselt, et EKP ei võtnud arvesse kõiki likviidseid vahendeid, mis tal olid või võisid olla. EKP võttis arvesse 694 miljoni euro suurust summat, mis oli hageja kontol Läti Keskpangas talle antud tähtpäevaks, st 23. veebruariks 2018 kell 18.00, kuid jättis tähelepanuta vara, mis ei asunud sellel kontol. Hageja väidab sisuliselt, et EKP välistas ekslikult palju vara, väärtuses 690 miljonit eurot, mille oleks võinud konverteerida rahaks, kui EKP oleks seda palunud. See vara oli mõistliku aja jooksul kättesaadav samal ajal hoiuste väljavõtmisega.

126

Mis puudutab kõigepealt asjaolu, et EKP võttis arvesse üksnes likviidset vara hageja kontol Läti Keskpangas, siis tuleb märkida, et EKP kinnitas kohtuistungil, et tema jaoks oli kontrollitav üksnes sellel kontol olev raha, samas kui muu vara kohene kättesaadavus ei olnud kontrollitav. Lisaks tuleb tagasi lükata hageja argument, et teda ei teavitatud asjaolust, et üksnes sel kontol olevaid likviidseid vahendeid saab arvesse võtta, et arvutada tasakaalustamissuutlikkust lõpptähtpäeval. Nagu EKP väitis menetlusse astuja seisukohtade punktis 93, ilma et talle oleks vastu vaieldud, tehti see nõue selgelt teatavaks hageja esindajatele muu hulgas 20. veebruari 2018. aasta koosolekul, mille protokoll on ära toodud EKP menetlusse astuja seisukohtade lisas F.4.1.

127

Hageja ei saa tulemuslikult EKP-le ette heita, et viimane ei eristanud tema käsutuses olevaid likviidseid vahendeid ja nende kättesaadavust, kuna teatud vara oli ajutiselt kättesaamatu. Nimelt ei ole hageja tõendanud, et selle likviidse vara kättesaadavus oleks tagatud õigel ajal, et rahuldada hoiuste väljamaksmise nõudeid.

128

Sellest järeldub, et EKP võttis arvesse ja hindas hageja mainitud vara, kuid et selle vara viivitamatu kättesaadavuse ebakindluse tõttu rajas ta oma järelduse üksnes varale, mis oli konkreetselt kättesaadav hageja kontol Läti Keskpangas selleks lõpptähtpäevaks.

129

EKP selgitas sellega seoses menetlusse astuja seisukohtade punktides 15–19, et likviidne vara, mis krediidiasutusel väljuva rahavooga toimetulekuks on, tuleb peamiselt kahest allikast. Esimene allikas on raha, mida hoitakse põhimõtteliselt keskpanga või muude asutuste rahakontodel ja mis on kõnealusele krediidiasutusele kättesaadav tema nõudmisel. Teine likviidse vara allikas on väga kvaliteetsed väärtpaberid, mida võib tagatiseks anda, üldjuhul pärast nimiväärtuse kärbet, et saada keskpangalt või äripartnerilt laenu sularahas, või mida võib võõrandada raha eest kolmandale isikule ja mille eest tasutakse hind rahas. Laenu saamine nõuab depositooriumilt, kes neid väärtpabereid hoiab, et ta annab need väärtpaberid tagatiseks, samas kui väärtpaberite võõrandamine võib nõuda rohkem aega, kuna see tähendab, et appi tuleb võtta kolmandad isikud lisaks väärtpabereid valdavale depositooriumile, nagu väärtpaberite keskdepositoorium ja äri- või keskpank.

130

Seejärel väitis ta, et rahakontodel olevad vahendid, eelkõige need, mida hoitakse keskpangas, on kohe kättesaadavad pangale, kellel on vaja raha hoiustajate ja teiste võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kuid laenud rahaturgudelt või raha saamine muudest allikatest kui keskpank sõltub siiski kaubanduspartnerite tahtest. Turult raha saamises ei saa seega olla kindel ja seda võib saada piiratud summas või selle andmisel võidakse tagatise väärtust väga suures ulatuses kärpida või mõnikord ei saa raha turult üldse. Võttes arvesse neid turult raha saamise piiranguid, jätavad paljud keskpangad laenuandja rolli viimaseks abinõuks, andes üldiselt sularahas erakorralisi laene kommertspankadele tagatiste vastu olukorras, kus teised turul tegutsevad ettevõtjad ei soovi seda teha.

131

EKP leiab selles kontekstis, et hageja likviidsusraskuste lahendus, mida nii tema kui ka hageja üritasid leida, oli püüda muuta selle krediidiasutuse eeldatavalt likviidne vara piisavaks summaks sularahaks, st leida tasakaalustamissuutlikkus, mida pank saaks viivitamata ilma igasuguste piiranguteta kasutada, et vastata raha väljavõtmise nõudlusele.

132

Võttes aga arvesse, et mitu hageja väärtpabereid omavat partnerit ei soovinud FinCENi meetme eelnõu tõttu tema vara vabastada ning enamik hageja korrespondentpankadest lõpetas temaga ärisuhted või kehtestas märkimisväärsed piirid tehingusummadele, võis EKP sõnul pidada kohe likviidseks ainult Läti Keskpangas hoitavaid rahalisi vahendeid või väärtpabereid, et vastata hoiuste väljavõtmise tulevasele nõudlusele.

133

Eeltoodut arvestades esitas EKP usutava selgituse põhjuste kohta, miks ei saanud tasakaalustamissuutlikkuse arvutamisel arvesse võtta vara, mille tegelik kättesaadavus hageja kontol Läti Keskpangas maksetähtpäeval ei olnud tõendatud.

134

Lisaks viitab hageja teatavatele varaliikidele, mida EKP oleks pidanud tema maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta hinnangu andmisel arvesse võtma.

135

Esiteks, mis puudutab 407 miljoni euro suurust väärtpaberite müügist saadavat tulu, siis tuleb tõdeda, et hageja ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et need väärtpaberid kujutasid endast kergelt ja kohe rahaks muudetavat vara, mida saab kasutada nende hoiustajate nõuete rahuldamiseks, kes soovivad oma hoiused pärast moratooriumi võimalikku lõppemist kohe välja võtta. Vaidlust ei ole selles, et selle müügi – isegi kui see toimus – tulusid ei kantud Läti Keskpanga kontole üle enne 23. veebruari 2018 kell 18.00, nagu EKP õigesti märkis. Seega ei saa EKP-le ette heita, et ta ei arvanud väärtpabereid või nende eeldatavast müügist saadavat tulu vara hulka, mis on kohe kättesaadav 23. veebruarile 2018 järgneval päeval, et nõudmisel hoiuseid tagastada.

136

Teiseks, mis puudutab likviidset vara, mis hagejal oli 29 miljoni euro ulatuses nostrokontodel (hageja kontod teistes pankades), ja tema vara väärtuses 13 miljonit eurot kontol, mis tal oli Euroclearis, siis tuleb märkida, et EKP võttis neid summasid arvesse hageja maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta antud hinnangu punktides 30 ja 31. Euroclearis hageja nimel hoitavad väärtpaberid olid tema arvates kõrge kvaliteediga väärtpaberid, nagu riigivõlakirjad, mis olid mõistliku aja jooksul kergelt konverteeritavad. Tuleb siiski tõdeda, et ka nende konverteerimiste tulemusel saadud tulu ei kantud üle õigel ajal, mistõttu vastavad summad ei olnud kättesaadavad hageja kontol Läti Keskpangas 23. veebruaril 2018 kell 18.00. Nimelt nähtub hageja seisukohtade lisades G.4 ja G.5 esitatud tabelitest EKP menetlusse astuja avalduse kohta, et märkimisväärse osa müügitulust kandis Euroclear hagejale üle tükk aega pärast seda kuupäeva.

137

Hageja argument, et väga likviidse vara konverteerimine pidi toimuma jooksvate maksete alusel ja et pärast 23. veebruari 2018 ilmnes, et teatud väärtpaberite konverteerimise tähtaeg oli lühenenud, ei sea EKP hinnangut kahtluse alla, kuna nagu nähtub eespool punktidest 126–133, asus EKP ilmset hindamisviga tegemata seisukohale, et üksnes selle likviidse vara olemasolu Läti Keskpanga kontol tagas raha kohese kättesaadavuse.

138

Sama järeldus kehtib kolmandaks ka hageja käsutuses olevate muude väärtpaberite kohta, mille müügitulu oleks olnud 358 miljonit eurot, mille seas oli hulk esmaklassilisi väärtpabereid väärtusega 229 miljonit eurot, ja neljandaks 12 miljoni euro kohta sularahas, mis väidetavalt hagejal olemas oli. Tuleb täheldada, et selle vara kohene kättesaadavus pärast moratooriumi võimalikku lõppemist ei ole tõendatud ning et ka seda vara ei olnud muudetud rahaks, mis oleks 23. veebruaril 2018 päeva lõpuks olnud kantud hageja kontole Läti Keskpangas.

139

Viiendaks väidab hageja, et EKP eksis, kui ta otsustas 21. veebruaril 2018 piirata hageja juurdepääsu rahapoliitika operatsioonidele (monetary policy operations, MPO). Nii ei saanud ta 40 miljoni euro suurust krediidiliini, mida oleks saanud kasutada muu likviidse vara hankimiseks. EKP väidab vastu, et tegemist on EKP nõukogu 21. veebruari 2018. aasta otsusega, mis on tehtud usaldatavusnõuete täitmise järelevalve raames. Tuleb täheldada, et hageja ei vaidlusta selle EKP nõukogu otsuse põhjendatust ega selgita selgelt, kuidas oleks see krediidiliin saanud kaasa aidata muude likviidsete vahendite vabastamisele, et täita ühe miljardi euro eesmärki hageja kontol Läti Keskpangas. Igal juhul ei ole kõnealune otsus käesoleva hagiga vaidlustatud otsuse osa ega selle õiguslik alus, mistõttu ei ole see vaidluse ese.

140

Tuleb toonitada, et sellistel asjaoludel nagu need, mis esinevad käesolevas asjas, on kriisiolukorras EKP-lt nõutavat ettevaatust ja hoolsust silmas pidades tal õigus võtta arvesse üksnes likviidseid vahendeid, mis olid kohe kättesaadavad hageja kontol Läti Keskpangas, et vältida ohtu, et raha väljavõtmise nõudeid ei suudeta viie päeva jooksul alates moratooriumi lõpetamisest rahuldada, kuna varad, mida hageja väidab endal olevat, ei ole kiiresti kättesaadavad.

141

EKP hinnangut hageja maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta, mille SRB hiljem vastu võttis, ei sea kahtluse alla ka argument, et EKP tasakaalustamissuutlikkuse nõue ei olnud mõistlik, kuna hageja oleks selle nõude täitmiseks pidanud tasuma märkimisväärseid summasid, et konverteerida väärtpabereid ja muud vara koheselt kättesaadavaks rahaks. Nimelt ei õõnesta see argument kuidagi EKP hinnangut tasakaalustamissuutlikkuse kohta, mille olemasolu tuli tähtpäevaks tõendada.

142

Lõpuks väidab hageja, et moratooriumi oleks saanud pikendada, et taastada tema likviidsus, ilma et käivitataks hoiuste tagamise süsteemi. EKP tugines selles suhtes Läti hoiuste tagamise seaduse (Noguldījumu garantiju likums) artikli 2 lõike 8 väärale tõlgendusele. See säte näeb ette, et finants- ja kapitaliturgude komisjon peab tegema otsuse hoiuste kättesaamatuse kohta viie tööpäeva jooksul alates kuupäevast, mil tuvastatakse, et hoiuste saaja ei ole suuteline neid tagastama. Moratooriumi ajal on aga võimatu tuvastada hoiuste kättesaamatust, kuna maksete tegemine on igal juhul peatatud. Seetõttu on väär EKP argument, et moratooriumi pikendamine oleks automaatselt käivitanud hoiuste tagamise skeemi ega olnud seega võimalik.

143

Selle argumendiga ei saa samuti nõustuda.

144

Käesolevas asjas leiab EKP, et hagejal oli massilise hoiuste väljavõtmise tõttu ajavahemikul 14.–16. veebruarini 2018 likviidseid vahendeid puudu. Ta määras hagejale viiepäevase tähtaja alates moratooriumi jõustumisest, et ta oma likviidsuse taastaks, kuivõrd tal tuli peagi uue raha väljavõtmise lainega hakkama saada. Kuid hageja ei olnud selle tähtaja möödumisel suutnud tõendada, et tema kontol Läti Keskpangas on üks miljard eurot.

145

Seega ei teinud EKP ilmset hindamisviga, kui ta sel hetkel järeldas, tuginedes määruse nr 806/2014 artikli 18 lõike 1 esimese lõigu punktile a ja teisele lõigule ning lõike 4 punktile c, et hageja oli maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas. Neil asjaoludel ei olnud EKP-l mingit kohustust paluda finants- ja kapitaliturgude komisjonil moratooriumi pikendada.

146

Arvestades kaalutlusruumi, mis SRB‑l oli oma keerulise majandusanalüüsi tegemisel, ei ole hageja järelikult tõendanud, et SRB tegi ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et hageja oli maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas.

147

Hageja väidab sisuliselt, et SRB ei ole piisavalt põhjendanud oma järeldust, et puudus igasugune põhjendatud väljavaade, et hageja suhtes võetav muu erasektoripoolne meede või järelevalvemeede võib tema maksejõuetuse mõistliku aja jooksul ära hoida.

148

SRB vaidleb nendele argumentidele vastu.

149

Määruse nr 806/2014 artikli 18 lõike 1 punktis b on sätestatud, et kriisilahendusskeemi võib vastu võtta ainult siis, kui ajastust ja muid asjakohaseid asjaolusid arvesse võttes puudub muu hulgas põhjendatud väljavaade, et mõni ettevõtja suhtes võetav alternatiivne erasektoripoolne meede, sealhulgas krediidiasutuste või investeerimisühingute kaitseskeemi meetmed, või järelevalvemeede, sealhulgas varase sekkumise meetmed või asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamine või konverteerimine kooskõlas sama määruse artikliga 21, aitaks ettevõtja maksejõuetust mõistliku aja jooksul ära hoida.

150

Otsuse SRB/EES/2018/09 punktis 3.2.2 leidis SRB, et ei ole ühtegi alternatiivset meedet, mis oleks põhjendatult võimaldanud hageja maksejõuetust vältida. SRB tugines oma analüüsis sisuliselt tõenditele, mille EKP esitas hageja maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta antud hinnangu kontekstis.

151

SRB‑le ei saa ette heita, et ta tugines määruse nr 806/2014 artikli 18 lõike 1 punktis b ette nähtud tingimuse analüüsimisel EKP antud hinnangule hageja maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta. On küll tõsi, et selle määruse artikli 18 lõike 1 punktides a ja b sätestatud tingimused on erinevad. Sellegipoolest oli käesoleval juhul selle määruse artikli 18 lõike 1 punktis b nimetatud alternatiivsete meetmete analüüs osa EKP hinnangust hageja maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta, mille ta koostas seoses sama määruse artikli 18 lõike 1 punktis a ette nähtud tingimusega. Enne kui EKP jõudis järeldusele, et tema hinnangul oli hageja maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas, analüüsis ta nimelt, kas maksejõuetust on võimalik vältida alternatiivsete meetmetega, nagu moratooriumi pikendamine või hageja 2017. aasta saneerimiskavas ette nähtud võimalikud likviidsete vahendite taastamise võimalused. Lisaks näeb artikli 18 lõike 1 neljas lõik ette, et „[e]simese lõigu punktis b osutatud eeltingimust hindab [SRB] tihedas koostöös EKPga“ ning „EKP võib [SRB-le] samuti teatada, et tema hinnangul on punktis b sätestatud eeltingimus täidetud“. SRB võis seega tugineda EKP analüüsile.

152

Arvestades konkreetseid ja objektiivseid asjaolusid, mille SRB otsuse SRB/EES/2018/09 punktis 3.2.2 esitas, ei ole hageja esitanud põhjusi, miks alternatiivsed meetmed, mida SRB ja EKP arvesse võtsid, on sellised, mis mõistliku aja jooksul hoiavad ära tema maksejõuetuse. Hageja ei too välja muid meetmeid, mida SRB oleks pidanud oma analüüsis arvesse võtma. Neil asjaoludel ei piisa üksnes põhjendamata kinnitusest, et SRB ei võtnud arvesse alternatiivsete meetmete olemasolu, et muuta tema hinnang ebausutavaks, ning see kinnitus ei tõenda ilmse hindamisvea olemasolu.

153

Seetõttu tuleb kolmas ja neljas väide tagasi lükata.

154

Hageja väidab, et SRB rikkus tema õigust olla ära kuulatud harta artikli 41 tähenduses, kuna ta ei andnud enne otsuse SRB/EES/2018/09 vastuvõtmist hagejale märkuste esitamise võimalust. Tal ei olnud ka võimalust tutvuda SRB haldustoimikuga.

155

SRB vaidleb nendele argumentidele vastu.

156

Olgu meenutatud, et harta artikli 41 lõike 2 punkt a sätestab, et õigus heale haldusele tähendab muu hulgas, et igaühel on õigus olla ära kuulatud enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada.

157

Õigus olla ära kuulatud tagab igale isikule võimaluse teha haldusmenetluses enne tema huve kahjustada võiva otsuse tegemist tegelikult ja tõhusalt teatavaks oma seisukoht. Järgmiseks olgu täpsustatud, et õigus olla ära kuulatud täidab kahte ülesannet. Ühelt poolt võimaldab see uurida tegelikku olukorda ja tuvastada faktilised asjaolud nii täpselt ja õigesti kui võimalik ning teiselt poolt tagada asjaomase isiku tõhusa kaitse. Selle õiguse eesmärk on tegelikult tagada, et iga otsus, mis avaldab isikule ebasoodsat mõju, tehtaks kõikidest asjaoludest täielikult teadlikuna, ning eelkõige on selle eesmärk võimaldada pädeval asutusel parandada viga või asjaomasel isikul esitada oma isikliku olukorra asjaolud, mis tagavad selle, et otsus tehakse või seda ei tehta, või siis selle, et otsusel on üks või teine sisu (vt 4. juuni 2020. aasta kohtuotsus SEAE vs. De Loecker, C‑187/19 P, EU:C:2020:444, punktid 68 ja 69 ning seal viidatud kohtupraktika).

158

Tuleb märkida, et Euroopa Kohus on kinnitanud nii õiguse olla ära kuulatud tähtsust kui ka selle õiguse väga suurt ulatust liidu õiguskorras, sedastades, et seda õigust tuleb kohaldada igas menetluses, mis võib viia isiku huve riivava otsuse tegemiseni. Õigust olla ära kuulatud tuleb järgida isegi siis, kui kohaldatavad õigusnormid sellist nõuet sõnaselgelt ette ei näe (vt 22. novembri 2012. aasta kohtuotsus M., C‑277/11, EU:C:2012:744, punktid 85 ja 86 ning seal viidatud kohtupraktika; 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. RQ, C‑831/18 P, EU:C:2020:481, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus ADDE vs. parlament, T‑48/17, EU:T:2019:780, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

159

Samuti näeb harta artikli 41 lõike 2 punkt b ette, et kaitstud on igaühe õigus tutvuda teda puudutavate andmetega, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve.

160

Seetõttu tuleb kohe märkida, et määruse nr 806/2014 eesmärk on vastavalt selle põhjendusele 8 kehtestada tõhusamad kriisilahendusmehhanismid, mis peaksid olema oluline vahend sellise kahju ärahoidmiseks, mida pankade maksejõuetus on minevikus tekitanud. Selle määruse artiklis 18 ette nähtud menetluse seisukohast eeldab viidatud eesmärk kiire otsuse tegemist sageli kiireloomulistel asjaoludel, nagu seda näitavad selles sättes ette nähtud lühikesed tähtajad, et ohtu ei seataks finantsstabiilsust (6. mai 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank jt vs. EKP, C‑551/19 P ja C‑552/19 P, EU:C:2021:369, punkt 55).

161

Ent kuigi arvesse tuleb võtta määruse nr 806/2014 artiklis 18 ette nähtud menetluse kiirust, tuleb see ühitada ka õigusega olla ära kuulatud.

162

Lisaks kinnitab määruse nr 806/2014 põhjendus 26 EKP kui ühtse järelevalvemehhanismi raames tegutseva järelevalveasutuse ja SRB kui kriisilahendusasutuse jaotatud pädevust krediidiasutuse maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise hindamisel ning SRB ainupädevust hinnata, kas kriisilahendusskeemi vastuvõtmiseks nõutavad muud tingimused on täidetud (6. mai 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank jt vs. EKP, C‑551/19 P ja C‑552/19 P, EU:C:2021:369, punkt 64).

163

Arvestades määruse nr 806/2014 artiklis 18 ette nähtud ning ühiselt ja üksteise järel EKP ja SRB poolt läbi viidava keeruka haldusmenetluse laadi, ei nõua harta artikkel 41 ega selle määruse sätted, et ettevõtja, kelle suhtes otsustatakse kriisilahendusskeem vastu võtta või mitte vastu võtta, tuleb nende mõlema poolt eraldi ära kuulata igas menetluse staadiumis.

164

Käesoleval juhul puudub vaidlus esiteks selles, et kuigi SRB ei kuulanud hagejat ära enne otsuse SRB/EES/2018/09 vastuvõtmist, kuulas EKP ta mitu korda ära.

165

Nii anti hagejale tema maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta otsuse tegemisel võimalus esitada oma seisukoht asjakohaste asjaolude kohta. Lisaks, nagu nähtub eespool punktist 151, analüüsis EKP alternatiivseid meetmeid, mis võiksid hageja maksejõuetuse ära hoida. Oma hinnangus, mis anti pärast hageja ärakuulamist, analüüsis EKP tema argumente, tehes neist ülevaate ja vastates neile. SRB, kellele EKP hinnang seejärel edastati, oli seega hageja argumentidest otsuse SRB/EES/2018/09 vastuvõtmisel täielikult teadlik ja ta nõustus selles otsuses EKP järeldustega määruse nr 806/2014 artikli 18 lõike 1 punktides a ja b esitatud tingimuste kohta.

166

On tõsi, et otsuses SRB/EES/2018/09 analüüsis SRB esimest korda tingimust, mis oli kehtestatud määruse nr 806/2014 artikli 18 lõike 1 punktis c ja mille kohaselt peab kriisilahendusmeede olema vajalik avalikes huvides. Kuid ükski hageja etteheide ei käsitle avaliku huvi väidetavat puudumist, vaid ühelt poolt vaieldakse vastu järeldusele, et hageja oli maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 18 lõike 1 punktile a, ja teiselt poolt järeldusele, et nõutud tähtaegu ja muid asjasse puutuvaid asjaolusid arvestades ei olnud mingit põhjendatud väljavaadet, et mõni muu erasektoripoolne meede või järelevalvemeede võiks tema maksejõuetuse mõistliku aja jooksul ära hoida, nagu on ette nähtud sama määruse artikli 18 lõike 1 punktis b. Nendes punktides, millele hageja vastu vaidleb, kuulati ta haldusmenetluses seega ära.

167

Samuti on oluline toonitada, et aset ei leidnud ühtegi uut sündmust ning SRB‑le ei esitatud mingit uut teavet ajavahemikul, mil ühelt poolt EKP andis oma hinnangu hageja maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta ja teiselt poolt võeti vastu vaidlustatud otsus. Lisaks ei tuginenud SRB otsuses SRB/EES/2018/09 muudele asjaoludele kui need, millele EKP juba tugines ja millega seoses hageja oli juba ära kuulatud selle otsuse nende osade suhtes, millele hageja käesolevas kohtuasjas vastu vaidleb. SRB ei tuginenud selles otsuses ka EKP põhjendustest erinevatele põhjendustele.

168

Neil asjaoludel tuleb märkida, et hageja õigust olla ära kuulatud ei ole rikutud.

169

Teiseks on Euroopa Kohus toimikuga tutvumise õiguse kohta otsustanud, et kaitseõiguste, sealhulgas nimetatud õiguse rikkumise olemasolu tuleb hinnata iga juhtumi konkreetsete asjaolude alusel, eelkõige asjaomase akti laadi, selle vastuvõtmise konteksti ja asjaomast valdkonda reguleerivate õigusnormide alusel (vt 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Berlioz Investment Fund, C‑682/15, EU:C:2017:373, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul piisab, kui märkida, et hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et tal ei olnud võimalik tutvuda EKP analüüsi jaoks oluliste dokumentidega, eelkõige tema ja selle institutsiooni vahelise dialoogi käigus, mida peeti seoses selle analüüsiga, ning Üldkohtule esitatud toimik ei sisalda ühtegi sellekohast tõendit. Hageja ei ole täpsustanud ka seda, milliste dokumentidega tal ei olnud võimalik EKP analüüsi raames tutvuda ja milliste dokumentidega tal oleks pidanud olema võimalus SRBs toimuvas menetluses tutvuda, ega ka seda, kuidas need dokumendid oleksid tal võimaldanud paremini oma kaitset tagada. Lisaks tuleb tõdeda, et SRB ei tuginenud muudele dokumentidele kui need, millel põhines EKP analüüs.

170

Seetõttu tuleb hagi viies väide tagasi lükata.

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)

otsustab: