Prantsuse Vabariigi 28. novembril 2011 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (laiendatud kolmas koda) 9. septembri 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas T-257/07: Prantsusmaa versus komisjon

(Kohtuasi C-601/11 P)

2012/C 80/07

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Prantsuse Vabariik (esindajad: E. Belliard, G. de Bergues, C. Candat, S. Menez ja R. Loosli-Surrans)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse toetuseks esitab Prantsuse Vabariik neli väidet.

Esimeses väites märgib apellant, et Üldkohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kuna ta esiteks ei vastanud õiguslikult piisavalt apellandi argumentidele, mis käsitlesid seda, et komisjon ei olnud arvesse võtnud olemasolevat teaduslikku informatsiooni, kuna Üldkohus leidis ekslikult, et nende argumentidega heitis apellant komisjonile ette, et ta ei olnud sellest informatsioonist teadlik, ja teiseks ei vastanud õiguslikult piisavalt Prantsuse valitsuse argumentidele, mis käsitlesid määruse nr 999/2001 artikli 24a rikkumist, sest Üldkohus leidis, et need argumendid tähendasid, et kontrollida tuleb üksnes seda, kas vaidlustatud meetmed olid sobivad inimeste tervise kõrgetasemelise kaitse tagamiseks.

Teises väites, mis koosneb kolmest osast, märgib Prantsuse valitsus, et Üldkohus moonutas talle esitatud asjaolusid. Apellant väidab esiteks, et Üldkohus moonutas Euroopa toiduohutusameti („EFSA”) 8. märtsi 2007 ja 24. jaanuari 2008. aasta arvamust, leidis et komisjon võis ilma ilmset hindamisviga tegemata nendest arvamustest järeldada, et TSE (välja arvatud BSE) inimestele ülekanduvuse risk oli ülimalt väike (esimene osa). Teises osas väidab apellant, et Üldkohus moonutas EFSA 17. mai ja 26. septembri 2005. aasta arvamusi, kui ta leidis, et komisjon võis ilma ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et nendes arvamustes esitatud kiirtestide usaldusväärsuse hinnang kehtis nende testide kasutamise kohta seoses lammaste või kitsede liha inimtoiduks tarbimiseks suunamise kontrolliga. Kolmandas osas väidab Prantsuse valitsus, et Üldkohus moonutas talle esitatud asjaolusid, leidis et kõik komisjoni poolt määruse nr 746/2008 vaidlusaluste meetmete vastuvõtmise põhjendamiseks esitatud teaduslikud tõendid kujutasid endast uusi tõendeid varasemate ennetavate meetmetega võrreldes.

Kolmandas väites märgib Prantsuse valitsus, et Üldkohus tegi vea asjaolude õiguslikus kvalifitseerimises, lugedes komisjoni esitatud teaduslikud tõendid uuteks tõenditeks, mis võivad muuta riski tajumist või näidata, et seda riski on võimalik olemasolevate meetmetega võrreldes vähem piiravate meetmetega piirata.

Neljandas väites, mis koosneb kolmest osast, leiab hageja, et Üldkohus rikkus ettevaatuspõhimõtte kohaldamisel õigusnormi. Sellega seoses väidab apellant esiteks, et Üldkohus rikkus õigusnormi, leidis et komisjon ei rikkunud määruse nr 999/2001 artikli 24 a sätteid, sest ta järgis EÜ artikli 152 lõikes 1 esitatud kohustust tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse. Selle väite teises osas märgib Prantsuse valitsus, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, eeldades, et komisjoni poolt määruse nr 746/2008 vastuvõtmise põhjendamiseks esitatud teaduslikud tõendid pidid tingimata kaasa tooma vastuvõetava riski taseme arengu. Teise võimalusena väidab Prantsuse valitsus, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, jättes kontrollimata, kas vastuvõetava riski taseme kindlaksmääramiseks võttis komisjon arvesse seda, kui rasked ja pöördumatud on TSE kahjulikud mõjud inimeste tervisele. Kolmandas osas väidab Prantsuse valitsus, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kuna ta ei võtnud arvesse asjaolu, et määrus nr 746/2008 ei asenda varasemaid ennetavaid meetmeid, vaid täiendab neid alternatiivsete ja paindlikemate meetmetega.

(1)  ELT L 202, lk 11.