Union Investment Privatfonds GmbH 2. juulil 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 27. aprilli 2010. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-303/06 ja T-337/06: UniCredito Italiano SpA versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) ja Union Investment Privatfonds GmbH

(Kohtuasi C-317/10 P)

()

2010/C 246/43

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Union Investment Privatfonds GmbH (esindaja: Rechtsanwalt J. Zindel)

Teised menetlusosalised: UniCredito Italiano SpA ja Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebus käsitleb määruse (EÜ) nr 40/94 (1) artikli 8 lõike 1 punkti b viimase rea rikkumist. Lisaks väidab apellant, et vaidlusalune otsus võeti vastu väheste faktiliste asjaolude põhjal, millest osa ei vasta tegelikkusele.

Üldkohus jättis ebaõigelt ja vastupidiselt Siseturu Ühtlustamise Ametile, kes oli sisuliselt rahuldanud apellandi kaebused, tuvastamata, et kaebuste esemeks olevad kaubamärgid kuuluvad suurde kaubamärgigruppi. Apellant kinnitab, et kõiki selle grupi kaubamärke iseloomustab sama esisilp, mis on ilma vahetegemiseta seotud ühe teise investeeringute valdkonna kontseptsiooniga. Ka registreerimistaotluse esitaja kaubamärkidel on sama, selle seeria kaubamärkide eristusvõime. Üldkohus eeldas fakte moonutades, et vastandatud kaubamärgid eristuvad üksteisest struktuuri poolest, sest registreerimistaotluse esitaja kaubamärkides on esisilp seotud ingliskeelse sõnaosaga, samas kui apellandi kaubamärkides on see silp seotud saksakeelse sõnaosaga. Üldkohus ei võtnud aga kohaselt arvesse asjaolu, et määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b viimase rea kohaldamisel tuleb kaubamärkide seeria seoste tõttu arvestada kõigi ühte gruppi kuuluvate kaubamärkidega. Selles osas kinnitab apellant, et tuleb täpsustada, et ka tema kasutab ingliskeelseid ja rahvusvahelisi osi ning seetõttu on Üldkohtu vastupidine seisukoht objektiivselt väär.

Veel väidab apellant, et Üldkohus, tehes jällegi vea, lähtus eeldusest, et kaubamärke, mida apellant kasutab investeerimisfondide nimetuseks, kasutatakse alati koos emitendi nimega. Selle lükkavad aga ümber tõendid, mille apellant esitas juba Siseturu Ühtlustamise Ametis ja millest tuleneb, nagu märgitud, et fonditeemalistes ajaleheartiklites või ka investeerimiskonsultatsiooni käigus ei mainita emitendi nime.

Apellant kinnitab uuesti, et vaidlusaluses otsuses puuduvad põhjendused, mille järgi saaks mõista, kuidas Üldkohus sai kindlaks teha Saksa avalikkuse vaatenurga, mis on otsustav alus segiajamise tõenäosuse hindamisel.

Selle mõistmine oleks olnud vajalik, arvestades asjaolu, et apellant, esitades erinevaid Saksa patendi- ja kaubamärgiameti ja Saksa kohtute otsused, tõendas, et nad lähtuvad eeldusest, et Saksa avalikkus ajab kaubamärgid segi, kui kolmandad isikud on registreerinud või kasutavad finantssektori teenuste tähistamiseks teatavaid sama esisilbiga kaubamärke, mis apellandi kaubamärgigrupis.

Lõpuks väidab apellant, et Üldkohus nagu ka juba Siseturu Ühtlustamise Amet, ei saanud aru, et esineb segiajamise tõenäosus, mis on tingitud teenuste sarnasusest ka „kinnisvaratehingute” valdkonna siseselt. Apellandi kaubamärkidega tähistatud kinnisvarafondide puhul tekib investori loodetud väärtuse suurenemine kinnisvara haldamise, rendi või ka müügi kaudu. Seega tuginesid Üldkohus ja Siseturu Ühtlustamise Amet vääralt eeldusele, et kinnisvarafondi haldamine piirdub kapitali kogumisega. Arvestades, et Siseturu Ühtlustamise Amet omistas teenusele „kinnisvaratehingud” üksnes vahendusega sarnanevat tegevust, ei ole ta võtnud arvesse asjaolu, et „kinnisvaratehingute” kontseptsioon on palju laiem.

(1)  Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146).