KOMISJONI TEATIS —

Suunised Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/6/EÜ (tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel) artikli 6a tõlgendamiseks ja kohaldamiseks

(EMPs kohaldatav tekst)

(2021/C 526/02)

SISUKORD

SISSEJUHATUS

131

1.

ARTIKLI 6A KOHALDAMISALA

132

1.1.

Mõiste „hinna alandamise teade“ tähendus

132

1.2.

Asjaomased ettevõtjad

133

2.

VARASEMA HINNA AVALDAMINE

134

2.1.

Üldreeglid

134

2.2.

Varasema hinna avaldamine üldiste hinna alandamise teadete puhul

135

2.3.

Kliendilojaalsuse programmid ja personaalsed hinnaalandused

136

3.

KOOSTOIME EBAAUSATE KAUBANDUSTAVADE DIREKTIIVIGA

137

4.

ÕIGUSLIKUD VÕIMALUSED

138

4.1.

Kiiresti riknev kaup

138

4.2.

Äsja turule toodud kaup

139

4.3.

Hinna alandamine järk-järgult

139

SISSEJUHATUS

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/6/EÜ (1) (edaspidi „direktiiv“ või „hindade avaldamise direktiiv“) eesmärk on võimaldada tarbijatel hõlpsasti arvestada ja võrrelda toodete hindu ühtse ja läbipaistva teabe põhjal. Nii saavad tarbijad teha teadlikumaid valikuid (2).

Direktiivis on sätestatud, et ettevõtjad peavad avaldama müügihinna ja mõõtühiku hinna (st ühe kilogrammi, ühe liitri või muu asjaomases liikmesriigis ulatuslikult ja tavapäraselt kasutatava koguseühiku hind) üheti mõistetavalt, kergesti identifitseeritavalt ja selgesti loetavalt. Direktiivi muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/2161, (3) millega lisati eeskirjad (artikkel 6a) hinna alandamise teadete kohta. Direktiivi (EL) 2019/2161 hakatakse kohaldama kõikjal ELis 28. mail 2022.

Direktiivi uues artiklis 6a keskendutakse hinna alandamise läbipaistvusele (4) ja kehtestatakse erinormid selle tagamiseks, et hinna alandamine oleks tõeline. Artikli 6a eesmärk on takistada ettevõtjaid kunstlikult võrdlushinda üle paisutamast ja/või tarbijaid allahindluse suuruse osas eksitamast. Selle artikliga suurendatakse läbipaistvust ja tagatakse, et kui on teatatud hinna alandamisest, maksavad tarbijad kauba eest tõepoolest vähem. Samuti on tänu hinna alandamist käsitlevale uuele sättele täitev- ja turujärelevalveasutustel lihtsam hinnata, kas hinna alandamine on õiglane, kuna selles on kehtestatud selged eeskirjad varasema ehk võrdlushinna kohta, millel teatatud allahindlus peab põhinema.

Käesoleva teatise eesmärk on anda suuniseid selle kohta, kuidas neid uusi sätteid hinna alandamise teadete kohta tuleks tõlgendada ja kohaldada. Selleks et tagada õiguskindlus ja hõlbustada täitmise tagamist, käsitletakse teatises küsimusi, mis puudutavad kõiki liikmesriike, kaasa arvatud direktiivi ja muude ELi õigusaktide koostoimet.

Teatises ei analüüsita direktiivi kohaldamist üksikutes liikmesriikides, sealhulgas liikmesriikide kohtute ja muude pädevate asutuste otsuseid. Lisaks liikmesriikides kättesaadavatele erinevatele teabeallikatele võib teavet direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste sätete, kohtupraktika ja õiguskirjanduse kohta leida tarbijaõiguse andmebaasist, millele pääseb ligi e-õiguskeskkonna portaali kaudu (5).

Kui ei ole märgitud teisiti, on käesolevas teatises osutatud artiklid hindade avaldamise direktiivi (viimati muudetud direktiiviga (EL) 2019/2161) artiklid. Kui direktiivi tsitaadid sisaldavad visuaalset esiletõstmist, on selle lisanud komisjon.

Käesolev teatis on adresseeritud ELi liikmesriikidele ning Islandile, Liechtensteinile ja Norrale kui Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingule (6) alla kirjutanud riikidele. Viited ELile, liidule või ühtsele turule hõlmavad seetõttu ka EMPd ja EMP turgu.

Käesolev teatis on üksnes juhenddokument – õiguslikult siduv on ainult liidu õigusaktide tekst. Õiguse siduv tõlgendamine peaks põhinema direktiivil endal ja otseselt Euroopa Liidu Kohtu (edaspidi „kohus“) otsustel. Teatises on arvesse võetud Euroopa Liidu Kohtu otsuseid, mis on avaldatud enne 2021. aasta oktoobrit. Teatis ei mõjuta kohtupraktika edasist arengut.

Käesolevas teatises väljendatud vaated ei mõjuta seisukohti, mille Euroopa Komisjon võib võtta Euroopa Liidu Kohtus. Teatises esitatud teave on üldist laadi ega käsitle konkreetselt ühtki isikut ega üksust. Euroopa Komisjon ega ükski komisjoni nimel tegutsev isik ei vastuta selles teatises sisalduva teabe kasutamise eest.

Kuna käesolev teatis kajastab teatise koostamise aegset seisu, võidakse selles antud juhiseid hiljem muuta.

1.   ARTIKLI 6A KOHALDAMISALA

Artikkel 6a 1. Igas hinna alandamise teates tuleb ära näidata varasem hind, mida ettevõtja kohaldas kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul enne hinna alandamist. 2. Varasem hind on ettevõtja kohaldatud madalaim hind teatava ajavahemiku jooksul, mis ei ole lühem kui 30 päeva enne hinna alandamist. 3. Liikmesriigid võivad kehtestada erinevad normid sellise kauba jaoks, mis võib kiiresti rikneda või aeguda. 4. Kui toode on olnud turul vähem kui 30 päeva, võivad liikmesriigid sätestada lõikes 2 sätestatud ajavahemikust lühema ajavahemiku. 5. Liikmesriigid võivad sätestada, et kui hinda alandatakse järk-järgult, on varasemaks hinnaks alandamata hind, mis kehtis enne esimest hinna alandamist.

1.1.   Mõiste „hinna alandamise teade“ tähendus

Artiklit 6a kohaldatakse reklaamtekstide suhtes, milles müüja väidab, et ta on alandanud kauba hinda. Hinna alandamisest võidakse teatada näiteks järgmiselt:

—	protsendina, näiteks „–20 %“ või konkreetse summana, näiteks „10 eurot alla“;

—	avaldades uue (madalama) hinna koos varem kohaldatud (kõrgema) hinnaga. Varasema hinna võib esitada kujul „enne 100 eurot, nüüd 50 eurot“ või läbikriipsutatud kujul „100 eurot 50 eurot“;

—	kasutades mõnda muud reklaamlauset, nagu „täna käibemaksuta“, millega öeldakse tarbijale, et allahindlus vastab käibemaksu suurusele (mitte et käibemaksu ei arvestata);

—	esitades praeguse hinna alghinnana ja avaldades kõrgema hinna peatse tavahinnana.

Artiklit 6a kohaldatakse nii müüja pakutava konkreetse kauba hinna alandamise teadete suhtes kui ka üldiste hinna alandamise teadete suhtes (vt punktid 2.2 ja 3).

Artiklis 6a ei käsitleta ja sellega ei piirata mingil moel hinnakõikumist ja -langust, millele ei ole eelnenud hinna alandamise teadet. Artikli 6a eesmärk on käsitleda hinna alandamise teateid. Seepärast ei hõlma see pikaajalisi kavu, mis võimaldavad tarbijatel saada süstemaatiliselt kasu alandatud hindadest ja konkreetsetest individuaalsetest hinnaalandustest (vt punkt 2.3 kliendilojaalsuse programmide ja personaalsete hinnaalanduste kohta).

Artiklit 6a kohaldatakse olenemata sellest, kas hinna alandamise teates on avaldatud mõõdetav hinnaalandus. Artiklit 6a kohaldatakse ka selliste teadete suhtes nagu „kampaaniahind“, „eripakkumine“ või „must reede“, millega luuakse mulje hinna alandamisest, mistõttu tuleb teatega hõlmatud kaubale märkida varasem hind (vt punkt 2.2 üldiste hinna alandamise teadete kohta).

Samas ei kohaldata artiklit 6a üldiste reklaamlausete suhtes, kus võrreldakse müüja pakkumist teiste müüjate pakkumistega, ilma et loodaks muljet hinna alandamisest, nagu „parim/madalaim hind“. Küll aga kohaldatakse selliste teadete suhtes ebaausate kaubandustavade direktiivi (vt punkt 3 hindade avaldamise direktiivi ja ebaausate kaubandustavade direktiivi koostoime kohta).

Artiklit 6a ei kohaldata ka muude hinnaeeliste kui allahindluse reklaamimise võtete suhtes (nagu hinnavõrdlus või seotud (tingimuslikud) pakkumised). Nende reklaamivõtete suhtes kohaldatakse ka edaspidi ebaausate kaubandustavade direktiivi (vt punkt 3).

Mis puudutab mõistet „hind“, siis artikkel 6a hõlmab direktiivi artikli 2 punktis a määratletud müügihinda (7). Direktiivis nõutakse ka direktiivi artikli 2 punktis b määratletud ühikuhinna (8) avaldamist. Pakkimata toodete (9) (nt kangad, ehitusmaterjalid, toit) puhul, mille müügihinda ei saa määrata enne, kui tarbija on teatanud vajaliku tootekoguse, tuleb avaldada direktiivi artikli 3 lõike 3 alusel ainult ühikuhind. Artiklit 6a kohaldatakse ka pakkimata toodete ühikuhinna alandamise teadete suhtes (10). Sellisel juhul kohaldatakse artiklit 6a varasema ühikuhinna avaldamise suhtes.

Direktiivi kohaldatakse toodete suhtes, mida tuleb direktiivi kontekstis käsitleda kaubana. „Kaup“ on määratletud teistes ELi tarbijaõiguse sätetes (11) vallasvarana. Seepärast ei kohaldata direktiivi, sealhulgas artiklit 6a, teenuste (12) (sh digiteenuste) ega digisisu suhtes.

Direktiivi artiklit 6a kohaldatakse kõigi turustuskanalite (nt füüsilised kauplused, veebipoed) hinna alandamise teadete suhtes.

1.2.   Asjaomased ettevõtjad

Direktiivi kohaldatakse ettevõtja suhtes, kes on määratletud direktiivi artikli 2 punktis d kui „füüsiline või juriidiline isik, kes oma majandus- või kutsetegevuse raames tooteid müüb või müügiks pakub“. Seega kohaldatakse uut artiklit 6a ettevõtjale, kes on tarbijaga tehtava tehingu tegelik osaline, st kauba müüjale, sealhulgas müüjale, kes kasutab vahendajaid, eelkõige internetipõhiseid kauplemiskohti.

Seevastu ei kohaldata artiklit 6a vahendajatele, kes pakuvad ettevõtjatele pelgalt vahendeid toodete müümiseks (13) (nagu internetipõhised kauplemiskohad) või kes vaid koondavad ja esitavad teavet müüjate esitatud hindade kohta (hinnavõrdlusplatvormid). Nende vahendajate suhtes kohaldatakse vahendaja vastutust ja ametialase hoolikuse kohustust käsitlevaid üldnorme. Küll aga kohaldatakse vahendaja suhtes direktiivi norme siis, kui vahendaja on kauba tegelik müüja või kui ta müüb kaupa mõne teise ettevõtja nimel.

Samal põhjusel ei kohaldata artiklit 6a „raha tagasi“ teadete suhtes, kus kolmas isik, kes ei ole kauba müüja (nt tootja või turustaja), lubab hüvitada kauba ostnud tarbijale tarbija taotluse põhjal ja teatava aja jooksul osa makstud hinnast. Selliste tavade suhtes kohaldatakse ebaausate kaubandustavade direktiivi ja neid tavasid ei tohi kasutada selleks, et hoida kõrvale hindade avaldamise direktiivis hinna alandamise teadete jaoks kehtestatud nõuetest.

Artiklit 6a kohaldatakse ka selliste väljaspool ELi asuvate ettevõtjate suhtes, kelle müük on suunatud ELi tarbijatele, sealhulgas ettevõtjatele, kes pakuvad kaupa platvormide vahendusel. Direktiivi kohaldamine väljaspool ELi asutatud ettevõtjate suhtes on reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II“) (14). Seda määrust kohaldatakse „seaduste konflikti korral lepinguvälistele võlasuhetele tsiviil- ja kaubandusasjades“.

Rooma II määruse artikli 6 lõige 1 Kõlvatu konkurentsi tulemusena tekkiva lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, kus kõlvatu konkurents mõjutab või tõenäoliselt mõjutab konkurentsisuhteid või tarbijate ühishuve.

Rooma II määruse artikli 6 lõige 4 Käesoleva artikli kohase õiguse kohaldamisest ei või kõrvale kalduda artikli 14 kohase kokkuleppega.

Kui Rooma II määruse artikli 6 lõike 1 tingimused on täidetud, on direktiiv kohaldatav rikkumiste suhtes, millega kahjustatakse ELi tarbijate ühishuve. Rooma II määruse artikli 6 lõike 4 kohaselt ei tohi kohaldatava õiguse kohaldamisest kõrvale kalduda kohaldatava õiguse valikut käsitleva kokkuleppega.

Nende normide täitmise tagamise eest vastutavad liikmesriikide ametiasutused. Vajaduse korral saavad nad kasutada tarbijakaitsealast koostööd käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/2394 (15) alusel oma uurimisvolitusi ja õigusaktide täitmise tagamise õigusi.

2.   VARASEMA HINNA AVALDAMINE

2.1.   Üldreeglid

Artikli 6a lõikes 1 on sätestatud, et ettevõtja, kes teatab hinna alandamisest, peab ära näitama varasema hinna. Artikli 6a lõikes 2 on määratletud varasem hind kui ettevõtja kohaldatud madalaim hind vähemalt 30 päeva jooksul enne hinna alandamist.

Artikli 6a lõigetega 3–5 on antud liikmesriikidele õiguslikud võimalused teha sellest üldnormist erand kauba puhul, mis võib kiiresti rikneda või aeguda, mis on olnud turul vähem kui 30 päeva või mille hinda alandatakse järk-järgult (vt punkt 4).

Kauba puhul, mis ei ole hõlmatud artikli 6a lõigetes 3–5 osutatud õiguslike võimalustega, ei tohi liikmesriigid kehtestada varasema hinna kindlaksmääramiseks lühemat ajavahemikku kui 30 päeva. Selle vähemalt 30 päeva pikkuse võrdlusperioodi eesmärk on mitte lasta ettevõtjatel hindadega mängida ja esitada näilisi hinnaalandusi, näiteks hinda lühikeseks ajaks tõsta, et seda seejärel langetada, teatades sellest kui (märkimisväärsest) hinnaalandusest, millega eksitatakse tarbijaid. Seega kantakse varasema ehk võrdlushinna kindlaksmääramiseks ette nähtud 30-päevase ajavahemikuga hoolt selle eest, et võrdlushind on tõeline, mitte üksnes turundusvahend, mille abil muuta hinna alandamine näiliselt atraktiivseks.

Artikli 6a lõige 2 ei takista ettevõtjatel avaldada varasema hinnana madalaim hind pikema ajavahemiku kui 30 päeva vältel (nt turundusstrateegia raames). See ei oleks vastuolus artikli 6a nõuetega, kui avaldatav varasem hind on tõepoolest madalam kui madalaim hind hinna alandamisest teatamisele vahetult eelnenud 30 päeva jooksul.

Seevastu siseriiklikku õigusakti, kus nõutakse varasema hinna kindlaksmääramiseks pikemat ajavahemikku kui 30 päeva, tuleb siiski hinnata, et teha kindlaks selle kooskõla liidu õigusega. Direktiivi artikli 10 kohaselt peab liikmesriigi õigusnorm, millega minnakse direktiivi nõuetest kaugemale, olema tarbijate teavitamise ja hindade võrdlemise seisukohast soodsam, ilma et see piiraks liikmesriikide ELi toimimise lepingust tulenevate kohustuste täitmist (16).

Artikli 6a järgimiseks peab ettevõtja, kes teatab hinna alandamisest, tegema kindlaks madalaima hinna, mida ta küsis asjaomase kauba eest vähemalt viimase 30 päeva jooksul enne hinna alandamist. Arvesse lähevad kõik varasemad alandatud hinnad sel ajavahemikul. Hinna alandamise teatele eelnenud 30 päeva jooksul mis tahes kampaania käigus kohaldatud hindade arvesse võtmata jätmine on direktiivi artikliga 6a vastuolus.

Sama eeskiri kehtib juhul, kui ettevõtja teavitab kõigepealt hinna alandamisest, viidates peatsele kõrgemale hinnale, kohaldab seejärel kõrgemat hinda vähem kui 30 päeva ja teatab siis uuesti hinna alandamisest. Olenemata sellest, kuidas hinna alandamist reklaamiti, peab hinna alandamisest teatamisel ära näidatav varasem hind olema siiski viimase 30 päeva madalaim hind, st antud juhul hind, millest alustati (vt ka punkt 4.2 äsja turule toodud kauba kohta).

Seega tuleb hinna alandamisest teavitamisel kasutada võrdlusalusena avaldatud varasemat hinda, st esitatav allahindlusprotsent peab põhinema artikli 6a kohaselt kindlaks määratud varasemal hinnal.

—

Näiteks kui hinna alandamise teates on kirjas „–50 %“ ja madalaim hind viimase 30 päeva jooksul oli 100 eurot, peab müüja märkima selle 100 eurot varasema hinnana, millest 50 % maha arvestatakse, hoolimata sellest, et kauba viimane müügihind oli 160 eurot. Samal ajal ei takista artikkel 6a müüjat avaldamast hinna alandamisest teatamisel muid võrdlushindu, tingimusel et neid täiendavaid võrdlushindu on arusaadavalt selgitatud, et nad ei tekita segadust ja nad ei juhi tarbija tähelepanu kõrvale artikli 6a kohaselt esitatud varasemast hinnast.

—

Näiteks ettevõtja, kes alandab hinda sagedamini kui iga 30 päeva tagant, võib teavitada tarbijat oma muudest varasematest hindadest järgmisel viisil: „[alguskuupäev] kuni [lõppkuupäev] –20 %: varem 100 eurot (meie madalaim hind viimase 30 päeva jooksul), nüüd 80 eurot“; „meie kampaaniaväline tavahind viimase 30 päeva (või 100 päeva vms) jooksul oli 120 eurot“.

Üldjuhul reguleeritakse selliste muude võrdlushindade arvutamise ja esitamise viisi ebaausate kaubandustavade direktiiviga. Ettevõtjad peavad kandma alati hoolt selle eest, et tarbijale on selge, mida avaldatud muud võrdlushinnad endast kujutavad.

Direktiivi artikkel 6a ei kohusta ettevõtjaid märkima, kui kaua nad on avaldatud varasemat hinda kohaldanud. Peale selle ei mõjuta see artikkel hinnaalanduskampaaniate kestust. Selles nõutakse vaid, et ettevõtjad avaldaksid iga hinna alandamise alguses varasema hinna, ja nad võivad tugineda sellele hinnale kogu hinnaalanduse kohaldamise vältel. Ettevõtjad võivad teatada, et nad alandavad kauba hinda pikemaks ajaks, sealhulgas kauemaks kui 30 päeva. Kui hinnaalandus kestab üle 30 päeva ilma katkestuseta, on avaldatav varasem hind ikkagi madalaim hind, mida vähemalt 30 päeva jooksul enne hinna alandamist kohaldati.

Seda, kas hinnaalandused, mis kestavad võrreldes toote täishinnaga müümise ajaga liiga kaua, on õiglased, tuleb hinnata ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel (vt ka punkt 3, kus käsitletakse koostoimet ebaausate kaubandustavade direktiiviga).

Kui ettevõtja müüb kaupa erinevate müügikanalite/-kohtade kaudu (nt erinevad füüsilised ja/või veebipoed) erinevate hindadega ning need müügikanalid/-kohad on hõlmatud üldise hinna alandamise teatega, peab ta avaldama iga müügikanali/-koha puhul asjaomase kauba varasema hinnana madalaima hinna, mida vastavas müügikanalis/-kohas vähemalt viimase 30 päeva jooksul kohaldati.

Eksitavaid hinna alandamise teateid, millest jääb mulje, et hinda on alandatud kõigis ettevõtja müügikanalites/-kohtades, samal ajal kui tegelikult kohaldatakse hinnaalandust vaid mõnes neist, tuleb hinnata ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel.

Artikkel 6a ei takista ettevõtjaid pikendamast hinnaalanduskampaaniat, kuni tarbijaid teavitatakse selgelt, et tegemist on senise kampaania pikendamisega, mitte uue kampaaniaga, ning puudub oht, et kampaaniaga jäetakse tarbijatele vale mulje.

2.2.   Varasema hinna avaldamine üldiste hinna alandamise teadete puhul

Artikkel 6a ei takista ettevõtjatel teatada hinna alandamisest üldiselt, näiteks kasutades sõnastust

—	„täna kõik –20 %“ või

—	„sel nädalal kõik jõulukaunistused –20 %“.

Kui hinna alandamisest (mida on kirjeldatud punktis 1.1) teatatakse üldsõnaliselt, näiteks reklaamplakatil või veebis, ei pea varasema hinna avaldamiseks kasutama sama vahendit, mida kasutati hinnaalandusest teatamiseks. Hinna alandamise teatega hõlmatud kauba varasem hind tuleb ära näidata müügikohas, st vastavatel hinnasiltidel poodides või veebipoe liidese hindade rubriigis.

Ettevõtja võib teatada üldisest hinna alandamisest ka nii, et eri tootekategooriate puhul on allahindlus erinev. Sellisel juhul peab ettevõtja selgelt ära näitama tootekategooriad, mida allahindlus puudutab, ja allahindluse suuruse, näiteks

—	„sinise täpiga kaup –30 %, punase täpiga kaup –40 %“.

Üldise hinna alandamise teatega hõlmatud kauba varasema hinna avaldamise korral tuleb teha vahet järgmisel kahel olukorral.

—

Ettevõtja ei ole viimase 30 päeva jooksul tõstnud üldise teatega hõlmatud kauba hinda ega ole sel ajavahemikul kohaldanud ühtki muud (üldist) allahindlust. Sellisel juhul on varasem hind artikli 6a kohaldamisel kauba varasem müügihind, st hind, mis on juba märgitud hinnasildile või veebipoe liidese hindade rubriigis. Seega ei pea ettevõtja vahetama direktiivi artikli 6a kohaldamise tõttu välja asjaomase kauba hinnasilte/veebis esitatud teavet.

—

Ettevõtja on tõstnud viimase 30 päeva jooksul hinda või on kohaldanud mõnda muud (üldist) allahindlust. Sellisel juhul ei liigitu hinnasildil või veebis esitatud müügihind varasemaks hinnaks, kuna see ei ole viimase 30 päeva madalaim hind, nagu on ette nähtud artiklis 6a. Seega peab ettevõtja muutma üldise hinna alandamise teatega hõlmatud kauba hinnasilte või veebis märgitud hindu, et ära näidata asjaomase kauba õige varasem hind.

Direktiivi artikkel 6a ei välista hinnaalanduste ühisreklaami, kui keskne üksus, näiteks frantsiisiandja, kavatseb reklaamida hinnaalanduskampaaniaid (jae)müüjate nimel, kes turustavad tema tooteid. Kui selline keskne üksus teatab oma liikmete nimel hinna alandamisest, peab ta kandma hoolt selle eest, et osalevad jaemüüjad on võimelised täitma hinna alandamisega seotud nõudeid, st järgima varasema hinna avaldamise reegleid. Iga osalev jaemüüja vastutab ka antud juhul selle tagamise eest, et kauba puhul, mida ta hinnaalanduskampaania raames müüb, on ära näidatud õige varasem hind.

Nagu eespool selgitatud – kui osalev jaemüüja ei ole hinna alandamise teatele eelnenud 30 päeva jooksul oma hindu muutnud, ei ole varasemaid hindu vaja kohandada, kuna kohaldatud müügihind on varasem hind artikli 6a tähenduses. Kui üldise kampaaniaga hõlmatud kauba hinda on selle ajavahemiku jooksul muudetud, peab müüja asjaomase kauba varasemat hinda kohandama. See kehtib ka juhul, kui hinna alandamise kampaaniale, mille (jae)müüja enda kauba jaoks korraldab, järgneb vähem kui 30 päeva pärast keskse üksuse korraldatav kampaania. Sellistel juhtudel peab asjaomane jaemüüja võtma varasema hinna kindlaksmääramisel arvesse eelmis(t)e kampaania(te) alandatud hinda.

2.3.   Kliendilojaalsuse programmid ja personaalsed hinnaalandused

Direktiivi artiklit 6a ei kohaldata müüja rakendatavatele kliendilojaalsuse programmidele, nagu sooduskaardid või -kupongid, mis annavad tarbijale õiguse saada müüja kõigilt toodetelt või kindlaksmääratud tooterühmade puhul pikema aja jooksul (nt kuus kuud või aasta) allahindlust või mis võimaldavad koguda tulevaste ostude jaoks boonuspunkte.

Direktiivi artiklit 6a ei kohaldata ka personaalsete hinnaalanduste suhtes, mis ei kuulu oma laadi tõttu hinna alandamise teadete hulka. Sellise hinnaalanduse tüüpiline näide on hinnaalandus, mis tuleneb tarbija varasematest ostudest sama müüja juures, näiteks kui tarbija saab ostu sooritades sooduskupongi, mille alusel saab kuni kuu lõpuni järgmiselt ostult 20 % allahindlust. Väljapoole artikli 6a kohaldamisala jäävad ka sellised personaalsed hinnaalandused, mis tehakse tarbijale erilistel puhkudel, nagu liitumine kliendilojaalsuse programmiga või tarbija abiellumine või sünnipäev, ning ostu hetkel kohaldatavad allahindlused, millest ei ole ette teatatud.

Selliseid kliendilojaalsuse programme ja personaalseid pakkumisi hinnatakse ka edaspidi ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel (vt ebaausate kaubandustavade direktiivi käsitlevate suuniste (17) punktid 2.8.2 ja 4.2.8).

Seevastu kohaldatakse direktiivi artiklit 6a nende hinnaalanduste suhtes, mida küll esitletakse personaalsete hinnaalandustena, kuid mida tegelikult pakutakse/reklaamitakse tarbijatele üldiselt. Selline olukord võib tekkida siis, kui ettevõtja teeb sooduskupongid või -koodid teatava aja jooksul kättesaadavaks kõigile füüsilist kauplust või veebipoodi külastavatele tarbijatele. Näitena võib tuua sellised kampaaniad nagu

—	„täna –20 %, kasutades koodi XYZ“ või

—	„sel nädalavahetusel püsikliendile kõik –20 %“,

kus koodi/kliendilojaalsuse programmi saavad kasutada paljud või enamik klientidest. Neil juhtudel peab ettevõtja täitma artikli 6a nõudeid, st tagama, et kõigi asjaomaste kaupade varasem hind on nende madalaim avalikult kättesaadav hind viimase 30 päeva jooksul (vt punkt 2.1 üldiste hinna alandamise teadete kohta).

3.   KOOSTOIME EBAAUSATE KAUBANDUSTAVADE DIREKTIIVIGA

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2005/29/EÜ, (18) mis käsitleb ebaausaid kaubandustavasid, on keelatud ebaausate kaubandustavade rakendamine ettevõtja ja tarbija vahelistes tehingutes (19). Seda direktiivi kohaldatakse kõikide ettevõtja ja tarbija vahelise tehingu eel, ajal ja järel rakendatavate kaubandustavade suhtes. Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punktis d on kaubandustavad määratletud kui „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele“. Ebaaus kaubandustava võib olla eksitav või agressiivne tava (artiklid 6–9) või ametialase hoolikuse nõuete rikkumine (artikli 5 lõige 2), mis tõenäoliselt moonutab keskmise tarbija tehinguotsust.

Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 3 lõikes 4 on sätestatud, et kui ebaausate kaubandustavade direktiivi sätted on vastuolus ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleerivate muude liidu eeskirjadega, siis on viimati nimetatud eeskirjad ülimuslikud ning neid kohaldatakse kõnealuste konkreetsete aspektide suhtes.

Seega, kuna hindade avaldamise direktiivi artikliga 6a on kehtestatud erinormid, mis käsitlevad varasema hinna kindlaksmääramist ja avaldamist hinna alandamisest teatamisel, on see artikkel nende hinna alandamise aspektide puhul, mis on reguleeritud kõnealuste erinormidega, ebaausate kaubandustavade direktiivi suhtes ülimuslik (20).

Seepärast tuleb müüja avaldatud varasema hinna ja vastava hinnaalanduse korrektsust hinnata hindade avaldamise direktiivi artikli 6a nõuete alusel. See aga ei välista seda, et liikmesriikide täitevasutused kohaldavad ettevõtjate selliste kaubandustavade suhtes, millega rikutakse hindade avaldamise direktiivi artiklit 6a, ka ebaausate kaubandustavade direktiivi, kui asjaomaste kaubandustavade puhul on tegemist ka ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel keelatud kaubandustavadega, eelkõige eksitava tegevusega, mis on seotud ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti d kohase konkreetse hinnaeelise olemasoluga.

Lisaks, nagu on märgitud ebaausate kaubandustavade direktiivi käsitlevate suuniste punktis 1.2.5, on ebaausate kaubandustavade direktiiv ja eelkõige artikli 6 lõike 1 punkt d, mis käsitleb eksitavaid väiteid hinnaeelise olemasolu kohta, jätkuvalt kohaldatav muude hinna alandamise aspektide suhtes. Direktiivi saab kohaldada hinna alandamise tavade erinevate eksitavate aspektide suhtes, nagu

—	hinnaalanduse kohaldamine liiga pikalt võrreldes ajaga, mil kaupa müüakse täishinnaga;

—	allahindluse, näiteks „kuni –70 %“, reklaamimine, kui vaid mõne üksiku toote hinda on alandatud 70 % ja ülejäänud toodete hinda on alandatud märksa vähem.

Sellega seoses tuleb märkida, et müüja võib kasutada hinna alandamise kõrval ka muid hinnaeelise reklaamimise tavasid, nagu

—	võrdlemine muude hindadega, näiteks teiste ettevõtjate hindadega (21) või tootja soovitatud jaemüügihinnaga;

—	seotud pakkumised (nt „ostad ühe, saad kaks“ või „ostad kolm, saad –30 %“.

Sellised müügiedendustavad ei kuulu hindade avaldamise direktiivi artikli 6a kohaldamisalasse, kuid nende suhtes kohaldatakse täiel määral ebaausate kaubandustavade direktiivi.

Ebaausate kaubandustavade direktiiv hõlmab ka selliseid hinna alandamise teateid ja muid hinnaeeliste reklaamimise tavasid, mis on seotud digisisuga (22) ja igat liiki teenustega, samal ajal kui hindade avaldamise direktiivi kohaldatakse üksnes vallasvara suhtes (vt punkt 1.1).

Samuti võib müüja kasutada hinnavõrdlust koos hindade avaldamise direktiivi artikliga 6a reguleeritud hinna alandamise teatega. Nagu on öeldud ebaausate kaubandustavade direktiivi käsitlevate suuniste punktis 2.8.2, peab müüja, kes esitab hinnavõrdluse, pöörama suurt tähelepanu selle tagamisele, et keskmine tarbija ei tajuks võrdlust, näiteks soovitatud jaemüügihinnaga, hinna alandamisena. Kui keskmine tarbija tajub hinnavõrdlust selle eksitava esituse tõttu hinna alandamisena, võib sellise tava rakendamine tähendada nii ebaausate kaubandustavade direktiivi kui ka hindade avaldamise direktiivi artikli 6a rikkumist, kuna varasem hind ei ole esitatud nõuetekohaselt.

4.   ÕIGUSLIKUD VÕIMALUSED

Artikli 6a lõigetega 3–5 on antud liikmesriikidele võimalus teha hinna alandamise üldnormist erand

—	kauba puhul, mis võib kiiresti rikneda või aeguda,

—	kauba puhul, mis on olnud turul vähem kui 30 päeva (äsja turule toodud kaup), ning

—	kui hinda alandatakse 30 päeva jooksul järk-järgult.

4.1.   Kiiresti riknev kaup

Artikkel 6a 3. Liikmesriigid võivad kehtestada erinevad normid sellise kauba jaoks, mis võib kiiresti rikneda või aeguda.

Artikli 6a lõikes 3 sätestatud võimaluse kohaselt saavad liikmesriigid näha ette teistsugused eeskirjad kauba jaoks, mis võib kiiresti rikneda või aeguda. Nende eeskirjadega võib sellise kauba artikli 6a kohaldamisalast täielikult välja jätta või lubada müüjal märkida varasema hinnana viimase hinna, mis kehtis vahetult enne hinna alandamist.

Kiiresti rikneva või aeguva kauba puhul võib olla vajalik kauba sage allahindamine, et müüa seda aegumistähtaja lähenemise tõttu kiiremini. Seda mõistet on kasutatud ka tarbijaõiguste direktiivi (23) artikli 16 esimese lõigu punktis d, kus on sätestatud, et tarbijatel ei ole taganemisõigust kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul juhtudel, kui tegemist on „sellise kauba tarnimisega, mis võib kiiresti rikneda või aeguda“.

Tarbijaõiguste direktiivis ei ole määratletud mõistet „kaup, mis võib kiiresti rikneda või aeguda“. Seda, kas kiire riknemise või aegumise ohule viitavad objektiivsed kriteeriumid on täidetud, tuleb hinnata iga juhtumi puhul eraldi. Kiiresti rikneva või aeguva kauba näitena võib tuua värsked toiduained ja lühikese säilivusajaga joogid. Liikmesriigid ei saa kasutada seda hinna alandamise üldnormist erandi tegemise võimalust kauba puhul, mis ei ole oma koostise ja omaduste tõttu riknev, vaid mis üksnes aegub kaubanduslikus mõttes, nagu hooajarõivad (24).

Selle mõiste tõlgendamisel hindade avaldamise direktiivi alusel kasutatakse sama lähenemisviisi, mida rakendatakse tarbijaõiguste direktiivis.

4.2.   Äsja turule toodud kaup

Artikkel 6a 4. Kui toode on olnud turul vähem kui 30 päeva, võivad liikmesriigid sätestada lõikes 2 sätestatud ajavahemikust lühema ajavahemiku.

Tänu artikli 6a lõikes 4 sätestatud võimalusele saavad liikmesriigid lubada hinna alandamise teadete avaldamist ka sellise kauba kohta, mida ettevõtja on müünud enne hinna alandamisest teatamist vähem kui 30 päeva (äsja turule toodud kaup). See võimalus on sõnastatud üldsõnaliselt, osutades vaid lühemale ajavahemikule (st ajavahemikule, mis on lühem kui tavapärane vähemalt 30 päeva).

Erinevalt õiguslikust võimalusest, mis on seotud kiiresti rikneva või aeguva kaubaga, mille jaoks liikmesriigid võivad ette näha erinevad normid, sealhulgas jätta sellise kauba artikli 6a kohaldamisalast välja, on selle õigusliku võimaluse puhul osutatud vaid lühemale ajavahemikule. Seega ei saa seda tõlgendada nii, justkui võimaldaks see jätta asjaomase kauba puhul järgimata nõue kasutada varasema hinna kindlaksmääramisel võrdlusperioodi.

Seepärast, kui liikmesriik otsustab kasutada seda üldnormist erandi tegemise võimalust, peab ta määratlema varasema hinna kindlaksmääramiseks konkreetse ajavahemiku või lubama ettevõtjatel määratleda see ajavahemik ise ja avaldada see koos vastava varasema hinnaga. Viimase stsenaariumi korral – kui liikmesriigi õigusnormides ei ole kindlaks määratud konkreetset võrdlusperioodi – hinnatakse asjaomase kauba hinna alandamise teate õiglust iga juhtumi puhul eraldi ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel.

„Turul“ olemise mõiste tõlgendamisel tuleb arvesse võtta artikli 6a lõigetes 1 ja 2 sätestatud üldreeglit, milles osutatakse hinna alandamisest teatava konkreetse ettevõtja tegevusele. Seepärast tähendab „turul“ olemine antud juhul kauba müümist hindade avaldamise direktiivi artikli 2 punktis d määratletud ettevõtja poolt.

Kaupa tuleks käsitada juba turul olnud kaubana, kui müüja hakkab pakkuma sama kaupa uuesti pärast mõningast katkestust, näiteks pärast laovarude ajutist ammendumist või kui tegemist on hooajakaubaga, nagu talve-/suveriided. Kuna selline kaup ei ole rangelt võttes äsja turule toodud kaup, siis artikli 6a lõikega 4 ette nähtud erandit ei kohaldata.

Sellises olukorras võib ettevõtja valida varasema hinna kindlaksmääramisel võrdlusperioodiks pikema ajavahemiku, mille vältel pakuti asjaomast kaupa müügiks kokku vähemalt 30 päeva jooksul. Seega, kui müüja pakub pärast mõningast katkestust kaupa taas müügiks, võib ta avaldada hinna alandamisest teatamisel varasema hinnana madalaima hinna, mida kohaldati katkestusele eelnenud võrdlusperioodil (nt eelmisel aastal), tingimusel et

—	kaupa pakuti kõnealusel võrdlusperioodil müügiks kokku vähemalt 30 päeva jooksul ning

—	avaldatav varasem hind on kogu võrdlusperioodi madalaim hind.

Konkreetse juhtumi hindamisest lähtudes võidakse ettevõtjalt kooskõlas ebaausate kaubandustavade direktiivi artikliga 7 nõuda tarbija teavitamist, kui avaldatav varasem hind ei ole hind, mida kohaldati ajavahemikul vahetult enne hinna alandamist, vaid on hind, mida kohaldati näiteks eelmisel hooajal.

4.3.   Hinna alandamine järk-järgult

Artikkel 6a 5. Liikmesriigid võivad sätestada, et kui hinda alandatakse järk-järgult, on varasemaks hinnaks alandamata hind, mis kehtis enne esimest hinna alandamist.

Artikli 6a lõikega 5 ette nähtud õiguslikku võimalust kohaldatakse siis, kui hinda alandatakse sama müügikampaania ajal ilma katkestusteta järk-järgult. Sellisel juhul on varasem hind madalaim hind 30 päeva jooksul enne esimest hinna alandamise teadet ja see jääb varasemaks hinnaks kõigi sama müügikampaania hinna alandamise teadete puhul.

—	Näiteks kauba madalaim hind viimase 30 päeva jooksul enne müügikampaania algust oli 100 eurot. Müüja avaldab esimesest hinna alandamisest (nt –10 %) teatades varasema hinnana 100 eurot ja võib kasutada sama varasemat hinda ka siis, kui ta teatab hinna alandamisest 20 % ja seejärel 30 % võrra.

Olukord on teistsugune, kui 30 päeva jooksul korraldatakse järjestikuseid müügikampaaniaid (näiteks „detsembri igal pühapäeval –20 %“, järjestikused „vallaliste päeva“, „musta reede“ või „küberesmaspäeva“ kampaaniad või jõulumüügikampaaniad novembris/detsembris). Selliste järjestikuste müügikampaaniate raames, kus hinda tõstetakse aeg-ajalt (lühiajaliselt), kohaldatakse artiklis 6a sätestatud üldeeskirja ja varasem hind iga järgneva hinna alandamise puhul on madalaim hind vähemalt 30 viimase päeva jooksul, st arvesse lähevad ka eelmiste kampaaniate alandatud hinnad.

Selleks et vältida kõrvalehoidmist artikli 6a lõigetest 1 ja 2, tõlgendatakse lõiget 5 kitsalt. Seetõttu on see kohaldatav vaid siis, kui hinda alandatakse järk-järgult ja ilma katkestusteta ning hinna pideva alandamise käigus ei suurendata avaldatud varasemat hinda.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/6/EÜ tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel (EÜT L 80, 18.3.1998, lk 27).

(2)  Vt direktiivi põhjendused 6 ja 12.

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/2161, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL, et ajakohastada liidu tarbijakaitsenorme ja tagada paremini nende täitmine (ELT L 328, 18.12.2019, lk 7).

(4)  Liikmesriikide tarbijakaitseasutused korraldasid 2018. aastal komisjoni koordineerimisel tarbijakaitsealase koostöö võrgustiku raames iga-aastase kogu ELi hõlmava e-kaubanduse veebisaitide läbivaatamise. Vaadeldi hindade, sealhulgas hindade alandamise läbipaistvust. Kontrolliti 431 allahindlusi pakkuvat e-kaubanduse veebisaiti, millest enam kui 31 % puhul tekkis tarbijakaitseasutustel kahtlus, et eripakkumised ei olnud ehtsad, või siis leiti, et allahindluse arvutamise viis oli ebaselge. Komisjoni 19. veebruari 2019. aasta pressiteade: https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/et/IP_19_1333.

(5)  https://e-justice.europa.eu/591/ET/consumer_law_database.

(6)  EÜT L 1, 3.1.1994, lk 3.

(7)  „Müügihind – toote tüki või toote kindlaksmääratud koguse lõpphind, kaasa arvatud käibemaks ja kõik muud maksud“ (direktiivi artikli 2 punkt a).

(8)  „Ühikuhind – toote ühe kilogrammi, ühe liitri, ühe meetri, ühe ruutmeetri või ühe kuupmeetri või muu asjaomases liikmesriigis teatavate toodete turustamisel ulatuslikult ja tavapäraselt kasutatava koguseühiku lõpphind (kaasa arvatud käibemaks ja kõik muud maksud)“ (direktiivi artikli 2 punkt b).

(9)  „Pakkimata tooted – valmispakendamata tooted, mida mõõdetakse tarbija juuresolekul (direktiivi artikli 2 punkt c).

(10)  Vt direktiivi põhjendus 7.

(11)  Lähtudes tarbijaõiguste direktiivist (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64)), mida on muudetud direktiiviga (EL) 2019/2161, määratletakse kaup kui a) materiaalne vallasvara; direktiivi tähenduses loetakse kaubaks ka vesi, gaas ja elekter, kui need pannakse müüki piiratud mahus või kindlaksmääratud koguses; b) kehaline vallasasi, mis sisaldab digisisu või digiteenust või millega on ühendatud digisisu või digiteenus sellisel viisil, et digisisu või digiteenuse puudumise korral ei täidaks kaup oma otstarvet („digielementidega kaup“).

(12)  Vt komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiivi 1998/6/EÜ (tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel) rakendamise kohta, COM(2006) 325 final, lk 4.

(13)  Tarbijaõiguste direktiivi 2011/83/EL alusel tuleb tarbijaid alati teavitada tegeliku kaupleja isikust (lisateavet leiab tarbijaõiguste direktiivi käsitlevatest suunistest).

(14)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II“) (ELT L 199, 31.7.2007, lk 40).

(15)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 345, 27.12.2017, lk 1).

(16)  Vt eelkõige ELi toimimise lepingu artiklid 34 ja 36.

(17)  https://ec.europa.eu/info/law/law-topic/consumer-protection-law/unfair-commercial-practices-law/unfair-commercial-practices-directive_en.

(18)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22).

(19)  Enne hindade avaldamise direktiivi muutmist direktiiviga (EL) 2019/2161 kinnitas Euroopa Liidu Kohus, et liikmesriigid ei saa võtta ebaausate kaubandustavade direktiivi ja (algse) hindade avaldamise direktiivi alusel vastu üksikasjalikumaid siseriiklikke õigusnorme allahindluste kohta (kohtuotsus, Euroopa Komisjon vs. Belgia Kuningriik, C-421/12, ECLI:EU:C:2013:769).

(20)  Vt ka kohtuotsus, Euroopa Liidu Kohus, Citroën, C-476/14, ECLI:EU:C:2016:527.

(21)  Eri ettevõtjate hindade võrdlemise suhtes kohaldatakse ka eksitavat ja võrdlevat reklaami käsitlevat Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/114/EÜ (ELT L 376, 27.12.2006, lk 21), kus on sätestatud tingimused, mille kohaselt võrdlev reklaam on lubatud.

(22)  Määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/770 (digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta) (ELT L 136, 22.5.2019, lk 1) artikli 2 punktis 1 kui „andmed, mis on koostatud ja mis antakse üle digitaalsel kujul“.

(23)  Direktiiv 2011/83/EL.

(24)  Vt tarbijaõiguste direktiivi (2011/83/EL) käsitlevad suunised: https://ec.europa.eu/info/law/law-topic/consumer-protection-law/consumer-contract-law/consumer-rights-directive_et.