21.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 66/2

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 228,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõiget 3,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 24,

—

võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikleid 8 ja 20, milles rõhutatakse valitsuste kohustust kaitsta lapse identiteeti, sh lapse perekondlikke suhteid,

—

võttes arvesse 1963. aasta konsulaarsuhete Viini konventsiooni, eriti selle artikli 37 punkti b,

—

võttes arvesse 29. mai 1993. aasta Haagi konventsiooni lastekaitse ja rahvusvahelises lapsendamises tehtava koostöö kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (1) (Brüssel IIa),

—

võttes arvesse lapse õigusi käsitlevat ELi tegevuskava (COM(2011)0060),

—

võttes arvesse lapse õiguste Euroopa foorumi üheksanda koosoleku jaoks koostatud aruteludokumendis sisalduvaid suuniseid,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti poolt läbi viidud lastekaitsesüsteemide kaardistamist,

—

võttes arvesse arvukaid petitsioone laste heaolu küsimustega tegelevate asutuste tegevuse ning laste õiguste kaitse, lapse isikuhooldusõiguse, lapseröövi ja lastehoolduse kohta, mis petitsioonikomisjon on aastate jooksul saanud mitmesugustest ELi liikmesriikidest, ning soovitusi, mis on esitatud aruannetes teabekogumisvisiitide kohta Saksamaale (23.-24. november 2011, Jugendamt), Taani (20.-21. juuni 2013, sotsiaalamet) ja Ühendkuningriiki (5.-6. november 2015, lapsendamised vanemliku nõusolekuta),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi vahendaja (vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral) rolli ja tegevust,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 216 lõiget 2,

A.

arvestades, et lapse parimad huvid peavad olema ülimuslikud kõikides otsustes, mis on seotud lastehoolduse küsimustega kõikidel tasanditel;

B.

arvestades, et EL võib võtta perekonnaõiguse piiriülest toimet käsitlevaid meetmeid (ELi toimimise lepingu artikli 81 lõige 3), sh lapsendamise valdkonnas;

C.

arvestades, et suurem liikuvus ELis on põhjustanud üha arvukamaid piiriülese lastekaitse probleeme, mis hõlmavad isikuhooldusõiguse äravõtmist;

D.

arvestades, et lapse isikuhooldusõigusega seotud probleemid mõjutavad märkimisväärselt kõigi asjaomaste elu ja ühiskonda tervikuna, ja arvestades, et Brüsseli IIa määruses on nõrku kohti, ja et selle eelseisev läbivaatamine on hea võimalus määruse sätete tõhustamiseks;

E.

arvestades, et sellise põhivabaduse nagu liikumis- ja elukohavabaduse kasutamine ei tohiks suurendada ohtu lapse pereelu õigusele;

F.

arvestades, et lastel, kelle vanemad kasutavad vaba liikumise õigust, on kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 24 õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma vanematega, kui see ei ole lapse huvidega vastuolus;

1.

tuletab meelde, et paljudest lastega seotud juhtumite kohta esitatud petitsioonidest ilmneb, et Brüsseli IIa määruse rakendamine on probleemne;

2.

on arvamusel, et kõik lastekaitsesüsteemid peaksid hõlmama rahvusvahelisi ja piiriüleseid mehhanisme, mis arvestaksid piiriüleste konfliktide eripäraga;

3.

palub liikmesriikidel kehtestada lastega seotud piiriüleste juhtumite riiklikes koordineerimisraamistikes järelevalve- ja hindamissüsteemid (koos asjakohase sotsiaal-majandusliku ja kodakondsuse alusel liigitatud statistikaga); soovitab komisjonil koordineerida teabe edastamist asjaomaste liikmesriikide asutuste seas;

4.

palub nõukogul anda aru liikmesriikides rakendatavate konkreetsete meetmete kohta, et luua koostoime 28 liikmesriigi lastekaitsesüsteemide vahel;

5.

nõuab mõiste „alaline elukoht“ selgemat määratlust läbivaadatud Brüsseli IIa määruses;

6.

toonitab Brüsseli IIa määruses sätestatud riiklike asutuste kohustust tunnustada ja täita kohtuotsuseid, mis on tehtud lastega seotud kohtuasjades teises liikmesriigis; palub liikmesriikidel tihendada ja parandada kohtute koostööd lastega seotud kohtuasjades;

7.

palub komisjonil ja liikmesriikidel kaasrahastada ja edendada platvormi loomist, mis pakub abi muude ELi riikide kodanikele perekonnaga seotud kohtumenetlustes, ja ühtse Euroopa abitelefoni loomist lapseröövi või laste väärkohtlemise juhtumiteks, samuti nõustamist, mis puudutab hooldust ja lapsendamist käsitlevaid kohtumenetlusi;

8.

palub komisjonil välja anda selged ja hõlpsasti kättesaadavad juhised, milles antakse ELi kodanikele praktilist teavet lastekaitse institutsioonilise korralduse kohta, keskendudes eelkõige lapsendamisele või paigutamisele [hooldeasutusse/kasuperekonda] vanemliku nõusolekuta ja vanemate õigustele eri liikmesriikides;

9.

palub, et liikmesriigid võtaksid kasutusele ennetava lähenemisviisi ning tagaksid asjakohase ja piisavate vahenditega poliitika, et vältida võimaluse korral hooldusmenetluste algatamist varajase hoiatamise menetluste ja järelevalvemehhanismide abil ning pakkudes piisavat toetust perekondadele esmaste hooldajatena, eelkõige haavatavates kogukondades, mida ohustab sotsiaalne tõrjutus;

10.

toonitab, et iga juhtumi puhul eraldi nõuetekohast hindamist perekonnaga seotud probleemide puhul ei tohiks takistada kokkuhoiumeetmetest tulenevad eelarvekärped, eelkõige juhul, kui need võivad mõjutada sotsiaalteenuste kvaliteeti;

11.

palub, et komisjon ja liikmesriigid näeksid ette spetsialiseeritud koolituse ja hariduse sotsiaaltöötajatele ja kõikidele teistele töötajatele, kes tegelevad lapsi puudutavate piiriüleste kohtuasjadega;

12.

palub, et selle liikmesriigi asjakohased asutused, kus otsustatakse saata sotsiaaltöötajad uurima lapsendamise või [hooldeasutusse/kasuperekonda] paigutamise juhtumit teise liikmesriiki, teavitaksid tolle liikmesriigi asutusi uurimise läbiviimisest;

13.

palub liikmesriikidel määrata perekonnakohtutes või piiriülestes vahendamisasutustes erikojad, kes tegeleksid lastega seotud piiriüleste asjadega; toonitab, et kohtuotsusele järgneva olukorra nõuetekohane järelevalve on määrava tähtsusega, sealhulgas ka siis, kui see hõlmab kontakti lapsevanematega;

14.

palub, et liikmesriigid rakendaksid järjepidevalt 1963. aasta Viini konventsiooni sätteid ning tagaksid, et saatkondi või konsulaaresindusi teavitataks algusest peale kõikidest lastekaitsega seotud menetlustest, mis puudutavad nende riikide kodanikke, ja et neil oleks täielik juurdepääs kõikidele asjaomastele dokumentidele; teeb ettepaneku lubada konsulaarasutustel võtta osa kohtumenetluse kõikidest etappidest;

15.

palub, et liikmesriigid tagaksid lapsevanematele regulaarse külastuse õigused, välja arvatud juhul, kui see kahjustaks lapse parimaid huve, ning võimaldaksid lapsevanematel rääkida oma lastega külastuste ajal emakeeles;

16.

soovitab, et liikmesriigid annaksid lapsevanematele lastega seotud kohtumenetluste algusest peale ja igas etapis täielikku ja selget teavet menetluste ning võimalike tagajärgede kohta; palub neil teavitada lapsevanemaid õigusabi ja -nõustamise eeskirjadest, andes neile näiteks loetelu kakskeelsetest spetsialiseerunud advokaatidest ja pakkudes tõlkevõimalusi, et vältida juhtumeid, kus lapsevanemad annavad nõusoleku, saamata täielikult aru võetud kohustuste tähendusest; soovitab samuti pakkuda vajalikku toetust lapsevanematele, kellel on raskusi kirjaoskusega;

17.

soovitab kehtestada tsiviilkohtumenetluse käigus lapse ärakuulamise miinimumstandardid kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 24;

18.

teeb ettepaneku kuulata lapsevanemad ja lapsed kohtuniku, eksperdi või sotsiaaltöötaja ees eraldi ära, et vältida laste mõjutamist või lojaalsusega seotud konfliktide ohvriks langemist;

19.

soovitab kehtestada piirmäärad piiriülese lastekaitsega seotud kohtumenetluste iga etapi kestuse jaoks, et lapse laiendatud perekonna liikmetel oleks piisavalt aega esitada lapsendamistaotlus või lapsevanematel oma probleemid lahendada ja esildada jätkusuutlikke alternatiive enne lõpliku lapsendamisotsuse tegemist; on arvamusel, et enne mis tahes alalise lahenduse, näiteks lapsendamise kindlakstegemist tuleb uuesti nõuetekohaselt hinnata bioloogilise perekonna olukorda;

20.

kutsub liikmesriike üles andma alkoholi- või uimastisõltlastest lapsevanematele aega, et neil oleks tegelik võimalus taastuda, enne kui kohus teeb lõpliku otsuse nende lapse lapsendamise kohta;

21.

palub, et komisjon pööraks erilist tähelepanu kõikidelt asjaomastelt riikliku ja Euroopa tasandi huvirühmadelt saadud soovitustele piiriülese vahendamise kohta;

22.

sedastab, et ELis ei ole mehhanismi, mis võimaldaks teistes liikmesriikides väljastatud riigisisese lapsendamiskorralduse automaatset tunnustamist; palub, et liikmesriigid ja komisjon reguleeriksid riigisisese lapsendamise tunnustamist, võttes arvesse lapse parimaid huve ning järgides nõuetekohaselt mittediskrimineerimise põhimõtet;

23.

kutsub liikmesriike üles innustama 1993. aasta Haagi konventsiooniga veel mitte ühinenud riike seda tegema, sest see tagaks, et kõikide laste suhtes kohaldataks samu standardeid, ja aitaks ära hoida väiksema õiguskaitsega paralleelsüsteemi; palub, et liikmesriigid väldiksid teises liikmesriigis juba tunnustatud rahvusvahelise lapsendamise juhtumite käsitlemisel koormavat bürokraatiat;

24.

toonitab, kui oluline on paigutada lapsed mis tahes hooldamis- või lapsendamiskorra puhul sellisesse kohta, mis võimaldab kõige paremini säilitada sidemeid lapse kultuurilise taustaga ning õppida ja kasutada oma emakeelt; palub lastekaitsemenetlustega seotud liikmesriikide ametiasutustel teha kõik selleks, et õdesid-vendi ei lahutataks;

25.

palub liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu lapsevanematele ja eriti naistele, kes on kas laste või täiskasvanutena olnud koduvägivalla ohvrid, ja neid toetada, et nad ei satuks jälle ohvri seisundisse laste isikuhooldusõiguse automaatse äravõtmise tõttu;

26.

palub, et komisjon avaldaks lapserööve puudutava piiriülese koostöö edendamisel saavutatud tulemused, olles lapse õigusi käsitlevas ELi tegevuskavas kuulutanud sellise koostöö esmatähtsaks;

27.

palub, et nõukogu annaks aru lapseröövide piiriülese toimega hoiatussüsteemide loomisel saadud tulemustest ning sõlmiks komisjoni suuniste põhjal asjakohased koostöölepingud, mis käsitlevad piiriülese röövi juhtumite lahendamist;

28.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.