6.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 67/6

1.1

Euroopa Liit, selle liikmesriigid ja kodanikuühiskond on uskumatult rikas üleminekuprotsessides omandatud kogemuste poolest. Neid kogemusi tuleks paremini kasutada, et jõuda läbi muutuste stabiilsuseni Euroopas, ELi naaberriikides ja kogu maailmas.

1.2

EL on haaranud juhtohjad praegu ÜROs 2015. aasta järgse arengukava üle toimuvates aruteludes ning peab toetama konkreetseid, solidaarsusel ja sidusal poliitikal põhinevaid samme tuleviku suunas. Seejuures tuleb arvestada komitee käesolevat ja varasemaid arvamusi (1).

1.3

ELis olemasolevaid ja ELile kättesaadavaid üleminekuprotsessidega seotud kogemusi tuleb praktikas kasutada. EL peab paremini süstematiseerima oma üleminekuprotsesside raames omandatud positiivsed ja negatiivsed kogemused, olemasolevad toetusvahendid ja andmed asjaomaste osalejate kohta. Välja töötatakse tegevuskava üleminekuprotsessidega seotud kogemuste kasutamiseks programmitöö protsessis. Üleminekut käsitlev Euroopa andmebaas ja muud ELi hiljutistes dokumentides esitatud soovitused tuleb viivitamatult toimivaks muuta.

1.4

ELi välispoliitika peab muutuma tugevamaks, kaasavamaks, avatumaks, tõhusamaks ja sidusamaks. Poliitika tuleb suunata inimõiguste, põhivabaduste (sh ühinemise ja rahumeelse kogunemise vabadus) ja õigusriigi põhimõtte edendamisele ning see peaks aitama luua soodsa ja demokraatliku keskkonna, mis võimaldaks inimestel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel osaleda poliitika sõnastamisel ja selle ellurakendamise jälgimisel. Vaja on pikaajalist lähenemisviisi.

1.5

ELi kodanikuühiskonnal ja poliitilistel jõududel ning ELi partnerriikidel peab olema juhtiv roll. Kooskõlas ELi partnerluse põhimõttega ei tohiks partnerluslepinguid, toetusprogramme ega toetusi heaks kiita ilma kodanikuühiskonnaga, eelkõige organiseeritud kodanikuühiskonnaga, struktureeritud dialoogi pidamata. Erilist rõhku tuleks panna partnerriikides eri sotsiaalsete rühmadega (k.a vähemused ja äärepoolsemate piirkondade elanikud) peetavale dialoogile ja nende rühmade kaasamisele.

1.6

Praegu on paljud jätkusuutliku arengu potentsiaalsed toetajad jäänud ELi toetuse saamisest kõrvale diskrimineerivate haldusalaste või muude eeskirjade tõttu. Vajalik on positiivne diskrimineerimine (mis ei jätaks ruumi manipuleerimisele) ja nõue kaasata arenguprojektidesse hiljutise üleminekuprotsesside alase kogemusega partnerid, et anda võrdne lähepositsioon osalejatele, kelle tulemused on praeguses hindamises kehvemad. Kõige olulisem peab olema projektide ja tulemuste kvaliteet.

1.7

Algatada tuleb uued koostöömehhanismid ja laiendada olemasolevaid – vt eelkõige punkte 3.3.4., 3.3.6., 3.3.7. ja 3.3.8: nt üleilmne mestimine, TAIEX, Erasmus+, uus kogemuste vahetamise platvorm jne.

1.8

Toetusesaajate ridadest tuleks välja jätta autoritaarsetele režiimidele lähedalseisvad osalejad ja/või ebademokraatlike tavade kandjad (nt riiklikult organiseeritud valitsusvälised organisatsioonid, kollased ametiühingud jne).

1.9

Üldiselt võttes peaksid ulatuslikku toetust saama partnerriikide paljud ühiskonnakihid.

1.10

Demokraatlikke muutusi, jätkusuutlikku arengut, kaasavat majanduskasvu ja stabiilset turgu koos hoolekande ja tööhõive parandamisega saab kõige paremini toetada heade valitsemistavade ja tugeva, õigustel põhineva lähenemisviisiga. Praktika näitab, et edu parim garantii on tugev kodanikuühiskond, eelkõige kui see on organiseeritud.

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab jätkusuutliku arengu laiapõhjalist käsitlemist. Nagu nõukogu järeldustes märgitud, on see suunatud selliste aspektide nagu „demokraatliku valitsemise, inimõiguste, õigusriigi, majandusliku ja sotsiaalse heaolu ning rahu ja stabiilsuse edendamisele” (2).

2.2

Üleminekut võib lühidalt määratleda kui stabiliseerimise, demokraatia toetamise, ametkondade ülesehitamise ja suutlikkuse suurendamise, parimate tavade levitamise ja reformide konsolideerimise protsessi, et muutused oleksid jätkusuutlikud. See põhineb eraisikute, kodanikuühiskonna organisatsioonide, valitsuse ja teiste sidusrühmade solidaarsusel ja tegevusel.

2.3

Komitee on oma arvamustes juba käsitlenud mitmeid üleminekuühiskondadega tehtavat koostööd puudutavaid aspekte (3). Käesoleva arvamuse eesmärk on minna kaugemale olemasolevatest allikatest ja kajastada ka ELi Nõukogu eesistujariigi Leedu erihuve ning Euroopa kodanikuühiskonna üldisi huve (sh panusena 2013. aasta novembris Vilniuses toimuvale idapartnerluse tippkohtumisele ja Euroopa arengupäevadele).

2.4

ELi partnerriikides vahepeal toimunud sündmused on samuti põhjus praeguse poliitika ajakohastamiseks. Komitee tunneb endiselt muret mõnes EList idapool asuvas naaberriigis, Vahemere piirkonna riigis ja teistes partnerriikides toimuvate sündmuste jätkusuutlikkuse pärast. Lääne-Balkani piirkonnas on võimalik täheldada mõningaid positiivseid muutusi (siinkohal tuleb märkida Horvaatia ELiga liitumise tähtsust).

3.1.1

Jätkusuutlike muutuste võimaldamiseks tuleks suurema koostoime loomiseks ja järjepidevuse säilitamiseks paremini kooskõlastada ELi eri valdkondade poliitikat, programme ja meetmeid, mis on suunatud ühtedele ja samadele piirkondadele või poliitikavaldkondadele. ELi välistegevuse suutlikkust tuleb jätkuvalt edasi arendada, et jõuda selleni, et Euroopa ühiseid väärtusi ja eesmärke saab tõhusalt toetada tõesti kogu Euroopas (4).

3.1.2

Tuleb tagada poliitikavaldkondade arengusidusus ja seda hoolikamalt jälgida. Poliitikavaldkondade arengusidususe kohustus, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 208 (selle Lissaboni lepinguga muudetud kujul), peaks olema poliitika kujundamise ja ellurakendamise keskmes kõigi liidu välistegevuse vahendeid käsitlevate määruste raames ning seepärast tuleks seda sõnaselgelt kohaldada kõigis ELi poliitikastrateegiates, programmides ja meetmetes. ELi uute algatuste järjepidevust tuleb hinnata 100 %-l juhtudest. Kõik programmid (nende hindamine ja eelarveread kaasa arvatud) peavad peegeldama ELi rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste ja arengu valdkonnas (sh ÜRO vastastikuse mõistmise memorandum inimõigustel põhineva lähenemisviisi kohta) ning keskenduma maailmas kõige rohkem kõrvale jäetutele ja kõige haavatavamatele. Samuti on oluline jälgida, et ülemineku- ja ELi integratsiooni protsessis ei kaasneks positiivsete arengutega ühes valdkonnas negatiivseid arenguid teistes valdkondades.

3.1.3

Vaja on ühist platvormi, et anda kasutajasõbralik ülevaade ELi või selle liikmesriikide olemasolevatest vahenditest (nagu toetused, pakkumused, programmid jne), millel on otsene või kaudne välismõju. Kaaluda tuleks mõningaid paralleele/koostööd teabeportaaliga „Teie Euroopa”. Tuleb pingutada selle nimel, et anda teavet ka väiksematele (samuti piirkondlikust tasandist madalamal tegutsevatele) organisatsioonidele. Täiendavaks sihtrühmaks peaksid olema ELi liikmesriikide ja üleminekuühiskondade ametiasutused. Platvormi võiks näiteks toetada teabekirja avaldamisega või postitustega Twitteris.

3.1.4

EL peaks püüdma koondada, koordineerida ja luua koostoimet ELi ja selle liikmesriikide tegevuse vahel partnerriikides ning üritama vältida liigset sisekonkurentsi. Liikmesriigid võiksid kaaluda kohustuste jagamist, arendades välja ühise väliskoostöö vormid (üleminekukoordinaatorid, tõlkekeskused, õigusabikeskused, haridusasutused jne) kas oma riigis või partnerriikides.

3.2.1

ELi välistegevuse mehhanismid tuleb muuta nii kaasavaks ja läbipaistvaks kui võimalik, et tagada ühine vastutamine arengu ja koostöö eest. Praegu võib täheldada teatud vajakajäämisi. Tuleks uurida partnerluse põhimõtte potentsiaali kodanikuühiskonna ja avaliku sektori asutuste koostöö innustamisel, nt toetuste saamise eeltingimusena.

3.2.2

Kodanikuühiskonna ja poliitiliste jõudude esindajate aktiivne ja eelistatult struktureeritud osalemine on pikaajalise reformidele pühendumise eeltingimus. Vt ka punkt 1.5. Kodanikuühiskonna organisatsioonide, sh nii ELi riikide kui ka partnerriikide sotsiaalpartnerite kaasamine on vajalik igasuguse arengut ja koostööd puudutava tegevuse kavandamiseks ja ellu viimiseks. Tuleb tugevdada olemasolevaid partnerlusi ja edendada uusi.

3.2.3

Komitee on väga huvitatud oma panuse andmisest ning komitee partnerid üle kogu maailma, nagu ka olemasolevad regulaarsed foorumid, kujutavad endast väärtuslikku teabeallikat.

3.2.4

EL peab tugevdama oma jõupingutusi, et arendada nii ELi kui ka partnerriikide osalejate suutlikkust. Seda saab teha rahalise toetuse abil, kogemusi vahetades, haridus- ja koolitusprogramme võimaldades ning teiste vahendite või programmide vahendusel.

3.2.5

Eri valitsusasutustele ja valitsusvälistele osalejatele tuleks tagada võrdsed võimalused osalemiseks – seda nii ELis kui ka partnerriikides. Välistada tuleb igasugune püsiv otsene või kaudne diskrimineerimine (k.a liigselt piiravad abikõlblikkuse, projekti suuruse ja tehnilised nõuded), diskrimineerimine halduseeskirjade osas, k.a samale projektile kaastööd tegevate ekspertide erinev tasustamine ja/või maksustamine, kaasrahastamise nõuded (probleemid mitterahalise panuse aktsepteerimisega), moonutatud tulemusteni viiv riiklik lobitöö jne (5). Vt punkt 1.6.

3.2.6

Laiaulatuslikuma dialoogi ja osalemise soodustamiseks tuleks kasutada ja edendada 21. sajandi tehnilisi võimalusi, k.a e-valitsust. Välja võiks arendada spetsiaalse demokraatia toetamise programmi 2.0.

3.3.1

Praegust ELi poolse ja ELiga seotud rahastamise ja toetusvõimaluste süsteemi on tihti kritiseeritud, kuna see olevat liiga keeruline. Komitee tervitab plaane, millega kavandatakse alates 2014. aastast lihtsustada ja ratsionaliseerida EList väljapoole suunatud rahastamisvahendeid, sh Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendit, ning toetab vahendite koondamist.

3.3.2

Kvaliteet on kõige olulisem. Eriteadmised üleminekuprotsesside kohta ning võime mõista partnerriigi vajadusi ja nendega kohaneda tuleks muuta objektiivse hindamise põhiteemaks ning see peaks olema olulisem kui eelnevad kogemused ELi projektide rakendamise valdkonnas.

3.3.3

ELi välispoliitika (k.a arengupoliitika) arendamisel tuleks paremini kasutada ELi saadud kogemusi üleminekuprotsesside vallas (6). Nii saavutused kui ka saadud õppetunnid tuleks täielikult süstematiseerida ja neid peaks üksikasjalikult analüüsima. Järeldused tuleb kasutusele võtta, täielikult toimivaks muuta ja hõlmata programmitöö tsüklisse. Vaja on konkreetseid järelmeetmeid, muu hulgas tuleb nendele teadmistele tugineda rakenduskavade väljatöötamisel ning projektitoetuste ja nende suuruste hindamisel ja määramisel.

3.3.4

Üleminekut käsitlev Euroopa andmebaas tuleb muuta toimivaks, sh programmitöö eesmärgil, ja seda tuleb täiendada üleminekuprotsesside valdkonnas kogemusi omavate, nii valitsus- kui ka valitsusvälisest sektorist pärinevate ekspertide andmebaasiga. Ekspertide otsimise võimalus tuleks partnerite jaoks huvipakkuvaks muuta ja seda eeskätt partnerriikides laialdaselt propageerida. Euroopa Komisjon ja Euroopa välisteenistus peaksid ELi delegatsioonide jaoks ette valmistama kontrollnimekirja selle kohta, kuidas andmebaasi programmitöös kasutada (muu hulgas võib selle ELi meetmetes osalevate ekspertide jaoks sätestada siduva teabeallikana).

3.3.5

Euroopa Komisjon peaks ette valmistama tegevuskava selle kohta, kuidas ELi rikkalikke kogemusi üleminekuprotsessidega programmitöös paremini kasutada. See aitaks tagada kogemuste süstemaatilise kasutamise valdkondades, kus see on asjakohane. Euroopa Komisjon peaks pühendama rohkem haldusressursse ka sellise kava elluviimisele.

3.3.6

Arvestades asjaolu, et üleminekuprotsessidega seotud kogemuste vahetamiseks on juba olemas suur hulk vahendeid, oleks soovitav, et komisjon korraldaks valdkonnaülese juhtimise, et koguda kogemused ühte kohta kokku ja neid seal tutvustada, nt katusplatvorm või -struktuuri kaudu.

3.3.7

Tuleks kaaluda nõudlusel põhinevate ELi valdkondlike programmide, nt SOCIEUX või MIEUX, edasist laiendamist. Sellised programmid on suurepärased tööriistad kiireks reageerimiseks partnerriikide vajadustele. Olemasolevad, vajadustel põhinevad kogemuste vahetamise mehhanismid ja teised programmid, eelkõige TAIEX, mestimisprogrammid ja „Erasmus +”, tuleks muuta ülemaailmselt avatuks (eeskätt AKV riikide jaoks), vähendamata samas praegu programmi kuuluvate riikide projektidele kavandatud vahendeid.

3.3.8

Algatada tuleks kahe- või kolmepoolne valitsusväliste organisatsioonide mestimisprojekt, kuhu oleks kaasatud vähemalt üks partner 15 nn vanast ELi liikmesriigist, üks 13 nn uuest ELi liikmesriigist ja üks partner arengu- või üleminekuriigist (7). Samuti tuleks toetada erasektori esindajate vahelist kogemuste vahetamist.

3.3.9

Euroopa Arengufond tuleks muuta lahkemaks hiljuti ELiga liitunud liikmesriikide üleminekualaste kogemuste jagamisel.

3.3.10

Selleks, et muuta nende kogemused tõhusaks üleminekualaseks toetuseks, peavad EL ja selle liikmesriigid tagama asjakohase rahastamise ja avaliku toetuse. Lisaks tuletab komitee meelde, et üleminekuprotsessid ning üksikisikute, kodanikuühiskonna ja riigi roll peavad olema 2015. aasta Euroopa arenguaasta üheks aspektiks.

4.1.1

Jätkusuutliku arengu eeltingimus on partnerriikide ühiskonnas võimalikult laiapõhjalise konsensuse saavutamine. Väga oluline on demokraatia, hea valitsemistava, põhivabaduste (sh ühinemise ja rahumeelse kogunemise vabadus, sõnavabadus, sõltumatu meedia vabadus jne), kodanikuõpetuse ning mitteformaalse ja informaalse õppe, õiguse ning sotsiaalse õigluse toetamine kõikides valdkondades ja kõigil tasanditel.

4.1.2

Enam tuleks pöörata tähelepanu poliitika ja projektide tõhususele ja tulemustele. Projektidega peavad kaasnema haldus- ja rakenduskavad ning üksikisikutele mõeldud toetusmeetmed. Tõhusust ei ole võimalik saavutada ilma partnerriikides koordineerimist parandamata. Pakkuda tuleks toetust ja anda nõu kavandamisel.

4.1.3

Mittediskrimineerimine, võrdne kohtlemine ning ELi partnerite ja kõigi nende ühiskonnaliikmete (k.a sellised rühmad nagu naised, vähemused jne) proaktiivne kaasamine on keskse põhimõttena ülimalt olulised ja ELi usaldusväärsuse eeltingimus. Loomulikult on väga oluline ja vajab parandamist ka poliitika eristamine lähtuvalt partnerriigi vajadustest. Samas ei tohiks EL teha järeleandmisi nn strateegiliselt olulistele riikidele seoses teatud kitsaste huvidega, mis ei ole kuidagi seotud jätkusuutliku arenguga. Inimõiguste austamine on valdkond, milles EL ja tema partnerid peavad tegema koostööd.

4.1.4

ELi esindajad peavad tegutsema nii nn vahendajate/lihtsustajatena (analüüsides kohalikke vajadusi ja toetades/edendades dialoogi kohalike sidusrühmadega) kui ka ekspertidena (jagades oma varasemaid kogemusi ja tehes järeldusi üleminekuprotsesside raames tehtud tööst).

4.1.5

Partnerriikide paljud ühiskonnakihid peaksid saama ulatuslikku toetust. Praegu nähakse ELi toetuse peamiste sihtrühmadena valitsusasutusi ning mõnel juhul kodanikuühiskonna organisatsioone (sh sotsiaalpartnereid), noori ja teadlasi. Jätkusuutlik areng ja demokraatlik muutus nõuab ulatuslikku toetust ja tihedat koostööd kodanikuühiskonna nn saadikute, mootorite/juhtide ja püsiva muutuse loojatega, samuti kodanikuühiskonna juhtide ja võrgustikega, ent sellest tuleb minna veelgi kaugemale. Igal pool on vaja paljudele kättesaadavat ja laialt nähtavat toetust partneritele ja nende ühiskonnale. ELi integratsiooni naaberriikidega ja toetust neile ei tohiks pidada millekski, mis toob kasu vaid vähestele õnnelikele. Nähtav edasiminek sellistes valdkondades nagu haridus ja teadus (sh kutsehariduse- ja koolituse reformid, lastele suunatud meetmed jne (8)), vähese CO2-heitega majandus, infrastruktuur ja avalikud teenused (sh info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, tervishoid, mänguväljakud jne), inimväärne töö ja kvaliteetsed tööhõivevõimalused, sooline võrdõiguslikkus, sotsiaalselt ja majanduslikult vähekindlustatud isikute ja põlisrahvaste toetamine, sotsiaalsed liikumised ning ettevõtluse arengut võimaldavad tingimused (sh sotsiaalpartnerite tugevdamine ja kaasamine (9)) jne soodustab muutusi ja suuremat üksmeelt suunata oma tegevus Euroopale.

4.1.6

Demokraatia puudujäägiga riikides on võimalik, et rahastamisvahendid, mis on suunatud ametlikele institutsioonidele või toimub nende kaudu, kulutatakse mitte sotsiaalsetele eesmärkidele, vaid režiimi toetamisele ning tõeliselt demokraatia väärtusi esindavatele kohalikele kodanikuühiskonna organisatsioonidele ei anta võimalust rahastamist taotledagi. Euroopa demokraatia rahastu loomine on igal juhul oluline ja kauaoodatud samm. Ent neid mitmetahulisi probleeme ei saa lahendada ainuüksi Euroopa demokraatia rahastuga. Osa lahendusest on „üksikasjalikult kaardistada piirkonna kodanikuühiskonna organisatsioonid” ja teised abisaajad (10). Rohujuuretasandit, mitteformaalset kodanikuühiskonda ja vastavaid algatusi tuleb samuti rohkem toetada – mitmel ELi liikmesriigil on kogemusi projektide paindliku rahastamisega. Samal ajal peab suurenema kodanikuühiskonna kaudu levitatava abi osakaal, eelkõige autoritaarsete režiimide puhul.

4.1.7

Erilist tähelepanu tuleb pöörata ka üleminekuolukordadele Vahemere lõuna- ja idapiirkonna riikides, kus demokraatia, inimõigused ja naiste õigused on tõsiselt ohustatud. Ka kodanikuühiskonna ja naiste organisatsioonide vajadus ELi jõulisema toetuse järele nõuab tähelepanu.

4.1.8

Üldiselt peab EL hoolikalt analüüsima partnerriikide erinevat abi vastuvõtmise suutlikkust ja erijooni ning nendega kohanduma.

4.1.9

EL peab jagama oma kogemusi, kuidas tagada arengule, sh kodanikuühiskonnale, jätkusuutlik sise- ja välisabi pärast esimeste üleminekuetappide läbimist ja suhtelise heaolu saavutamist.

4.2.1

Kaasav majanduskasv ja stabiilne turg, samuti parem hoolekanne, tööhõive ja arukas majanduse liberaliseerimine peavad üleminekuühiskonnas mängima olulist rolli (kooskõlas majanduse ümberkujundamise kontseptsiooniga 2015. aasta järgse arengukava aruteludes). Edendada tuleb turvalist ja soodsat investeerimiskeskkonda, kaitstes seda rahvusvaheliste lepingutega mitmepoolsetes raamistikes, nagu Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO), Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) jt raames.

4.2.2

Jätkusuutlikkuse võti on õigusriik, sõltumatu õigussüsteem, mida ei saa moonutada korruptsiooni ega diktatuuriga. Iseseisvad kodanikuühiskonna organisatsioonid, kes ei pea elama hirmu all, ligipääs teabele, sotsiaalkaitse ja inimväärse töö võimalused, teadusalane ja tehniline koostöö, energiatõhusus ja -sõltumatus ning keskkonnakaitse on kõik äärmiselt olulised.

4.2.3

Parandada tuleb kaubandustingimusi ning vajaduse korral kasutada põhjalikke ja laiaulatuslikke vabakaubanduslepinguid, mille eesmärk on minna ELi piiridest kaugemale, et tehnilistes normides järgitaks ja rakendataks üha enam ELi eeskirju, põhimõtteid ja standardeid. ELi partnerite eesmärk peaks olema tugev ja kaasav majandus, mis järk-järgult vähendab oma sõltuvust välisabist. See on veel üks valdkond, kus kogemustevahetus on väga tähtis.

4.2.4

Autoritaarsete režiimidega suheldes tuleb prioriteetseks pidada dialoogi sõltumatute ettevõtetega (samuti ametiühingute ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonidega) ja nende toetamist. Igal juhul tuleb VKEdele tagada tähtsam roll jätkusuutlikkuse, õigusriigi ja majandusarengu edasiviijatena. Välisinvestorite nõukogudel või muudel kodanikuühiskonna organsatsioonide partneritel võib olla täiendav roll.

4.3.1

Komitee ja muud institutsioonid on juba tähelepanu juhtinud vajadusele tiheda ja tõhusa koostöö järele ELi, ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide vahel 2015. aasta järgse arengukava raames.

4.3.2

Lisaks peab EL arvesse võtma teisi hiljutisi arengusuundi, sh avatud valitsuse partnerluse loomist (see algatus on komitee jaoks eriti oluline ja kajastab eelnimetatud partnerluspõhimõtet). Hoolikalt tuleb kavandada ja järgida plaanitud Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse ja teiste selliste kokkulepete mõju arengukoostööle ja üleminekule.

4.3.3

ELi väärtustega arvestavate globaalsete erasektori äri- ja välisinvestorite rolli ja potentsiaali tuleks paremini kasutada ja toetada, samuti majanduslike ja sotsiaalsete õiguste austamist silmas pidades.

4.3.4

Kavandada tuleks põhjalikku uuringut, mis analüüsiks globaalsete sihtasutuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide häid tavasid ja vahendeid, mida nad kasutavad üleminekuriikides.