6.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 67/11

1.1

Komitee tervitab Euroopa vabatahtliku humanitaarabikorpuse ehk ELi humanitaarabi vabatahtlike algatuse loomist, kuna see võib soodustada Euroopa kodanike osalemist humanitaarküsimustes, eelkõige kodanikuühiskonna organisatsioonide, näiteks spetsialiseerunud valitsusväliste organisatsioonide kaudu.

1.2

Euroopa vabatahtlik humanitaarabikorpus peab olema vahend, et soodustada nende liikmesriikide kaasamist, kus humanitaarülesannetes osalemise traditsioon on alles kujunemisjärgus. Seetõttu teeb komitee ettepaneku kaaluda konkreetsete meetmete võtmist, mis suurendaksid nende riikide vabatahtlike osalemist ning tugevdaks nende ühiskondlikke ja humanitaarseid organisatsioone.

1.3

Selleks, et suurendada kodanike toetust humanitaartegevusele ja vabatahtliku tegevuse rolli tunnustamisele, soovitab komitee kaaluda selleteemalise teabe levitamist ja üldsuse teavitamist.

1.4

Komitee jagab ja toetab seda, mida väljendatakse Euroopa humanitaarabikonsensuses humanitaartegevuse eesmärkide ja vahendite kohta, ning soovib avaldada oma veendumust, et humanitaarabi hõlmab humanitaarkriisi ohvrite ja nende väärikuse kaitsmist ning õiguste austamist.

1.5

Komitee rõhutab pelgalt abi andmisest kaugemale ulatuvat laiemat humaansuse käsitlust ja tuletab meelde humanitaarabi põhimõtete, nagu inimlikkus, erapooletus, neutraalsus ja sõltumatus ning humanitaarabi valitsevate õigusnormide vajalikku austamist kui midagi väga olulist.

1.6

Komitee soovib toonitada vabatahtliku tegevuse tegelikku olemust ja selle segamini ajamise ohtu teiste töist laadi tegevustega. See aspekt on eriti oluline praeguse majanduskriisi ajal, seda nii ELi siseasjades kui ka välistegevuses.

1.7

Komitee rõhutab, et liikmesriikide vabatahtlikku tegevust puudutavate õigusaktide erinevus võib ELi humanitaarabi vabatahtlike algatust kahjulikult mõjutada.

1.8

Vabatahtlike kaasamine peab alati tuginema vajadusele ja sellele peab eelnema katastroofi või keerulise kriisi all kannatava elanikkonna olukorra ja vajaduste analüüs ja hindamine.

1.9

Ettepanekus võtta vastu määrus (1) rõhutatakse vajadust kehtestada vabatahtlike osalemise kõikide etappide jaoks standardid. Komitee jagab antud muret ja soovitab, et kõnealused standardid tugineksid humanitaarabi headele tavadele ja juba olemasolevatele korralikele algatustele.

1.10

Vabatahtlikud pakuvad oma koostööd ühiskondlike organisatsioonide ja vähemal määral avaliku sektori tsiviilasutuste kaudu. Nende töö õnnestumisel on eriti tähtis institutsioonide kvaliteet. Komitee nõustub, et vaja on liikuda organisatsioonide sertifitseerimismehhanismide suunas, mis tuginevad humanitaarvaldkonna kogemusele ja õigustikule. Sertifitseerimiskriteeriumid peavad lisaks olema kohaldatavad asjaomaste riikide abi saavatele organisatsioonidele, isegi kui neid tuleb selleks kohandada.

1.11

Komitee soovib väljendada oma veendumust, et sertifitseerimismehhanism tuleks rajada kõnealustele kogemustele ja selle rakendamisel tuleks kehtestada kõrgeimad läbipaistvuse, vaba konkurentsi ja võrdsete võimaluste kriteeriumid, nagu ka aruandekohustus. Algatusega peaksid saama liituda nende riikide valitsusvälised organisatsioonid, kellel on antud valdkonnas vähem kogemust.

1.12

Komitee soovib väljendada oma veendumust, et lisaks iseenesest mõistetavalt olulisele tehnilisele ametialasele väljaõppele tuleks suuremat rõhku panna väärtuste, asjaomase elanikkonna, kultuuridevahelise mõõtme, austuse, abi psühhosotsiaalsete aspektide ehk lühidalt paljude küsimuste tundmaõppimisele, mis on tehnilisest kaugemale ulatuva humanitaartegevuse osa, ning need väljaõppesse kaasata.

1.13

Komitee usub, et vabatahtliku tegevuse ja muud laadi kogemusega ettevõtete osalemise küsimust on vaja põhjalikult uurida, hinnates ka väikese ja keskmise suurusega ettevõtete rolli.

2.1

Kuigi vabatahtlikkus ja vabatahtlik tegevus on saanud ELi õigustiku osaks ning Euroopa institutsioonid on juba aastakümneid mitmesuguseid vabatahtlike projekte ja programme algatanud, sisaldab Euroopa Liidu toimimise leping vaid üht konkreetset viidet vabatahtlikule tegevusele artikli 214 humanitaarabi käsitlevas lõikes 5. Selles tehakse ettepanek luua Euroopa vabatahtlik humanitaarabikorpus, et soodustada Euroopa noorte kaasamist humanitaarabisse.

2.2

Kui kõrvale jätta, et antud sätte lisamine oli mitmel põhjusel üllatuslik, oli see ELi toimimise lepingus ainuke viide vabatahtlikule tegevusele. Humanitaarabi on arvatavasti koostöö professionaalseimaks muutunud vorm. Teistesse sektoritesse, kus Euroopal oli juba kogemus, nagu näiteks noorte, sotsiaal- jm valdkonda, ei lisatud viidet vabatahtlikule tegevusele, kuna alates Lissaboni lepingu jõustumisest on ELi institutsioonid tegelenud kõnealuse algatuse käivitamisega. Seetõttu algatas komisjon algatuse teostatavuse ja võimaliku mõju hindamiseks hulga uuringuid ja mitmesuguseid katseprojekte, et teha nende kohta järeldusi ja täpsustada algatuse rakendamist (2). Vastu võetud muudatuste hulgas on nime muutmine ELi humanitaarabi vabatahtlike algatuseks, ja edasiminek arutelus määruse kohta, mis käsitleb kõnealuse algatuse käivitamist.

2.3

Komitee soovib meelde tuletada, et vabatahtlik tegevus on alati olnud paljude Euroopa ühiskondlike organisatsioonide tegevuse osa, ja seetõttu on komitee oma töös pööranud tähelepanu selle tugevdamisele, edendamisele jm.

2.4

Samal ajal on komitee kujundanud mitme arvamuse kaudu seisukohti liidu arengukoostöö ja välistegevuse kohta, rõhutades eelkõige oma pädevusega seotut, sealhulgas kodanikuühiskonna rolli, töö- ja sotsiaalseid õigusi.

2.5

Humanitaarabi on ELi välistegevuse osa ja üks nendest valdkondadest, kus Euroopa kodanikuühiskonna osalemine ja olulisus on kõige selgem. Enam kui 47 % Euroopa Komisjoni humanitaarabist suunatakse valitsusväliste organisatsioonide kaudu (3) ja see näitaja on sarnane enamikus liikmesriikides. Peale selle, nagu näitavad ka Eurobaromeetri uuringud, on sellel ELi poliitikavaldkonnal suurim Euroopa kodanike toetus (4).

2.6

Alates määruse (EÜ) nr 1275/1996 vastuvõtmisest 1996. aastal on Euroopa Komisjonil humanitaartöö läbiviimiseks kindel alus, mida täiendas 2007. aastal kolme institutsiooni (nõukogu, komisjoni ja Euroopa Parlamendi) allkirjastatud humanitaarabikonsensus, mis moodustab humanitaarabi poliitika üldise raamistiku. See tekst määratleb ühise arusaama ELi humanitaarabist, selle poliitilised eesmärgid ja põhimõtted ning esitab nägemuse EList, mis vastab humanitaarvajadustele ühiselt ja tõhusamalt. Samuti määratleb see liikmesriikide ja ühiste institutsioonide rolli. Lõpetuseks kehtestab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 214 humanitaarabi kui sõltumatu poliitikavaldkonna.

2.7

Komitee jagab ja toetab seda, mida väljendatakse Euroopa humanitaarabikonsensuses selle kohta, et „ELi humanitaarabi eesmärk on igal ajal osutada vajadustel põhinevat hädaabi elude kaitsmiseks, inimkannatuste ennetamiseks ja leevendamiseks ning inimväärikuse säilitamiseks, kui valitsused ja kohalikud abiandjad on ülekoormatud, võimetud või ei soovi tegutseda. ELi humanitaarabi hõlmab abi-, pääste- ja kaitsemeetmeid, et päästa ja kaitsta elusid humanitaarkriisis või vahetult selle järel, kuid ka meetmeid, mille eesmärk on abivajajatele juurdepääsu ja abi takistusteta kohaletoimetamise hõlbustamine ja võimaldamine. ELi humanitaarabi antakse inimeste tekitatud katastroofide (sealhulgas keeruliste hädaolukordade) ja vajadusel looduskatastroofide korral (5).” Komitee tervitab viiteid ohvrite kaitsmisele ja inimväärikuse hoidmisele, kuna see on abi pelgalt assisteerivast ülesandest laiem käsitlus.

2.8

Komitee rõhutab, et peale rahvusvahelise humanitaarõiguse definitsioonide, mis määratlevad ohvrite õigused, või ülal tsiteeritud asjakohastele Euroopa õigusvahendite, on humanitaarabi mõnele tuntud humanitaarorganisatsioonidele nagu Piirideta Arstid „kodanikuühiskonna žest teise kodanikuühiskonna ees, inimese žest kaasinimese ees, mille eesmärk on kaitsta inimelu ja leevendada kannatusi. Erinevalt teistest abi liikidest ei ürita see ühiskonda muuta, vaid hakkama saada kriitilise perioodiga. Sel lasub kohustus inimeste, mitte riikide ees”. Kodanikuühiskonnal on humanitaarvaldkonnas keskne roll.

2.9

Komitee soovib rõhutada, et humanitaarabi käsitlus on viimaste aastakümnete jooksul arenenud ja sisaldab ennetavaid, riski vähendamise, abi, kaitse, katastroofi- või sõjajärgse rehabiliteerimise meetmeid. Euroopa Liit on Euroopa humanitaarabikonsensuse kaudu seda valdkonda juhtinud. Samas ei keskendu humanitaarabi pelgalt vajaduste täitmisele, vaid sisaldab ka õigustepõhise käsitluse elemente ja üritab inimeste väärikust taastada. Kõnealuses inimõigustepõhises lähenemisviisis võib komitee anda ainulaadse panuse.

2.10

Komitee soovib märkida, et Euroopa humanitaarabikonsensus või ELi humanitaarabi vabatahtlike algatus võivad aidata nendesse küsimustesse kaasata liikmesriike, kelle vabatahtliku tegevuse traditsioon on alles kujunemisjärgus, kuid kellel on potentsiaali pakkuda uusi arusaamu, energiat ja vabatahtlikke. ELi humanitaarabi vabatahtlike algatuse üks eesmärkidest ongi edendada kõikide Euroopa Liidu kodanike seas vabatahtlikku tegevust humanitaarvaldkonnas.

2.11

Seetõttu tervitab komitee ELi humanitaarabi vabatahtlike algatust ning soovib kõnealust algatust käsitleva määruse väljatöötamisse lisada oma ideid, käsitledes ELi Euroopa kodanikuühiskonna konsulteerimisasutusena eelkõige neid aspekte, millega komitee on oma ülesannetes ja töökogemuse jooksul tihedamalt kokku puutunud.

3.1

Komitee on nõus vabatahtliku tegevuse määratlustega, mis on esitatud õigusakti ettepanekus ja mis on lisatud teistesse arvamustesse. Komitee soovib toonitada vabatahtliku tegevuse tegelikku olemust ja selle segamini ajamise ohtu teiste töist laadi tegevustega. See aspekt on eriti oluline praeguse majanduskriisi ajal, seda nii ELi siseasjades kui ka välistegevuses. Seetõttu teeb komitee ettepaneku hinnata teatud juhtudel Euroopa vabatahtliku tegevuse võimalikku majanduslikku mõju sihtriikidele.

3.2

Komitee soovib meelde tuletada vajadust kooskõlastada õigusakte, mis käsitlevad vabatahtlikku tegevust Euroopa Liidus ja eelkõige vabatahtlike rahvusvahelist rakendamist. Komitee rõhutab, et liikmesriikide vabatahtliku tegevuse õigusraamistike erinevus võib ELi humanitaarabi vabatahtlike algatust kahjulikult mõjutada (6).

3.3

Komitee on veendunud, et taoline algatus on kasulik, et soodustada nende liikmesriikide kaasamist vabatahtliku tegevuse ja humanitaarabi küsimustesse, kellel on antud valdkonnas vähem kogemusi. Algatus peaks seisma hea selle eest, et võimaldada nende liikmesriikide organisatsioonidel osaleda ja soodustama vastavalt võrdsete võimaluste põhimõttele kõikide ELi vabatahtlike kaasamist. Komitee teeb ettepaneku võtta konkreetseid meetmeid, et soodustada nende liikmesriikide organisatsioonide ja vabatahtlike osalemist, kes senimaani on humanitaarülesannetes vähe osalenud.

3.4

Kuigi ELi toimimise lepingu esialgses ettepanekus piiratakse tegevusala humanitaarabi küsimustega, on tegelikkuses suur osa rahastatud pilootprojektidest ja vabatahtlikele määratud ülesannetest seotud arengukoostöö, katastroofiohu vähendamise, rehabiliteerimise ja taastamistööde, leevendamise, vastupanuvõimega jne. Komitee peab sellist kohanemist mõistetavaks ja teeb ettepaneku uurida, millises suunas võiks vabatahtlik tegevus ELi arengukoostöös tulevikus areneda.

3.5

Vabatahtlike töö Euroopa humanitaarabi valdkonnas ja arengukoostöös üldiselt peab olema ülejäänud ELi institutsioonide tegevusega kooskõlas, seda täiendama ja olema sellesse integreeritud. Komitee leiab, et vabatahtlik tegevus võib olla kasulik ka rahvusvahelise arengukoostöö teistes valdkondades, kuid vabatahtlike kaasamisel tuleks lähtuda mõistlikkuse, kahju mitte tekitamise (do no harm) ja ettevaatlikkuse põhimõttest, piirates nende olukordade arvu, kus vabatahtlikke rakendatakse.

3.6

Komitee nõustub seetõttu Euroopa Parlamendi otsusega piirata vabatahtlike osalemist konfliktsituatsioonis, julgeolekut ohustavas olukorras või keerulises hädaolukorras. Abisaajate, vabatahtlike ja üldisemalt personali turvalisus peab olema esmatähtis, eriti humanitaaroperatsioonide läbiviimisel.

3.7

Komitee teeb ettepaneku arendada edasi nende projektiliikide määratlust, kus vabatahtlikke sobib kõige paremini rakendada, või vähemalt täpsemalt määratleda nende tegevuste tüübid, kuhu algatuse vabatahtlikke kaasama ei peaks. Humanitaartöö on väga lai ja mitmekülgne tegevus, ning selle hulgast tuleb leida vabatahtlike jaoks kõige sobilikumad olukorrad.

3.8

Samuti on komiteel hea meel asjaolust, et ELi toimimise lepingust tulenevast noorte vabatahtliku tegevuse käsitlusest on liigutud realistlikuma käsitluse suunas, mis käsitleb erinevaid vabatahtliku tegevuse liike, vajalikke oskusi, erinevaid väärtusi jne. Komitee usub, et kõnealuse projekti sobiva soolise tasakaalu saavutamise kallal tuleb töötada.

4.1

ELi institutsioonid on ELi humanitaarabi vabatahtlike algatuse ellu viimiseks esitanud ettevaatliku lähenemisviisi. Selleks, et visandada ja lahendada mõningaid tulevikus ees ootavaid probleeme, on väga oluline hinnata senini täide viidud katseprojekte ja algatusi. Nende hinnangute tulemusi tuleks jagada kõigi huvitatud pooltega. Samuti tuleks arutleda selle üle, mida sellest õpiti.

4.2

Vabatahtlike kaasamine peab alati tuginema vajadustele ja nõudlustele ning sellele peab eelnema katastroofi või keerulise kriisi all kannatava elanikkonna olukorra ja vajaduste analüüs ja hindamine. Äärmiselt oluline on säilitada kooskõlastusmehhanismide vaheline seos nii Euroopa (nõukogu humanitaar- ja toiduabi töörühm, humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi mehhanismid) kui ka rahvusvahelisel tasandil ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo kaudu.

4.3

Samuti on vaja rajada selged mehhanismid humanitaarvaldkonnale spetsialiseerunud võrgustikega, milleks on (praegu) näiteks Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Rahvusvaheline Föderatsioon, VOICE (vabatahtlike organisatsioonide koostöö hädaolukordades) või ICVA (Vabatahtlike Organisatsioonide Rahvusvaheline Nõukogu).

4.4

Ettepanekus võtta vastu määrus rõhutatakse vajadust kehtestada kolmandates riikides vabatahtlike kasutamise kõikide etappide jaoks standardid. Komitee jagab antud muret ja soovitab, et kõnealused standardid tugineksid humanitaarabi headele tavadele ja juba olemasolevatele asjaomastele korralikele algatustele (7).

4.5

Nendes standardites tuleb erilist tähelepanu pöörata turvalisuse ja piisavate tingimuste tagamise küsimusele, mis võimaldab vabatahtlikel oma tegevust läbi viia ja humanitaarprojektidele lisaväärtuse anda.

4.6

Vabatahtlikud pakuvad oma koostööd ühiskondlike organisatsioonide ja vähemal määral avaliku sektori tsiviilasutuste kaudu. Nende tegevuse õnnestumisel on eriti tähtis institutsioonide kvaliteet. Komitee nõustub, et vaja on liikuda organisatsioonide sertifitseerimismehhanismide suunas, mis tuginevad humanitaarvaldkonna kogemusele ja õigustikule. Seetõttu teeb komitee ettepaneku analüüsida ja hinnata humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi partnerluse raamlepinguid valitsusväliste organisatsioonide ja ÜRO ametitega (8).

4.7

Komitee soovib väljendada oma veendumust, et sertifitseerimismehhanism tuleks rajada kõnealustele kogemustele ja selle rakendamisel tuleks kehtestada kõrgeimad läbipaistvuse, vaba konkurentsi ja võrdsete võimaluste kriteeriumid, nagu ka aruandekohustus. Algatusega peaksid saama liituda nende riikide valitsusvälised organisatsioonid, kellel on antud valdkonnas vähem kogemust. Seetõttu teeb komitee ettepaneku võtta konkreetseid meetmeid, et ELi humanitaarabi vabatahtlike algatust ja humanitaartegevust üldiselt kõnealustes liikmesriikides levitada.

4.8

Sertifitseerimiskriteeriumid peavad lisaks olema kohaldatavad asjaomaste riikide abi saavatele organisatsioonidele, isegi kui neid tuleb selleks kohandada. Abi saavate organisatsioonide suutlikkuse suurendamise meetmed peavad olema esmatähtsad ning neile tuleb projekti raames osutada tehnilist, logistilist ja rahalist abi. Kõnealune algatus võib olla abiks lõunapoolsetele partnerriikidele ja aidata kaasa abi saavate ühiskondade tugevdamisele. Komitee jaoks on see teema väga oluline ja ta on võtnud vastu mitmeid kõnealust küsimust käsitlevaid arvamusi (9).

4.9

Komitee rõhutab, et institutsioonid, kes lähetavad ja võtavad vastu vabatahtlikke, peavad olema tsiviilotstarbelised, et tagada humanitaarpõhimõtetest ja -väärtustest kinni pidamine ning asjaomaste kogukondade nõusolek.

4.10

Komitee usub, et vabatahtliku tegevuse ja muud laadi kogemusega ettevõtete osalemise küsimust on vaja põhjalikult uurida, et pakkuda välja mõningaid mehhanisme nende kaasamiseks. Komitee leiab, et igal juhul tuleb suurendada ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning mitte ainult – nagu aeg-ajalt juhtunud on – suurkorporatsioonide osatähtsust, kus on ettevõtte sotsiaalse vastustusega tegelevad või sarnased osakonnad.

4.11

ELi humanitaarabi vabatahtlike algatuses osalevate kandidaatide väljaõpe on väga oluline, et meetmeid hästi ellu viia. Komitee soovib väljendada oma veendumust, et lisaks iseenesest mõistetavalt olulisele tehnilisele ametialasele väljaõppele tuleks suuremat rõhku panna väärtuste, asjaomase elanikkonna, kultuuridevahelise mõõtme, austuse, abi psühhosotsiaalsete aspektide ehk lühidalt paljude küsimuste tundmaõppimisele, mis on tehnilisest kaugemale ulatuva humanitaartegevuse osa, ning need väljaõppesse kaasata. Humanitaartegevuse üks iseloomulikumaid jooni ongi põhimõtete ja väärtuste rõhutamine, mis peavad olema vabatahtlike väljaõppes väga olulisel kohal.

4.12

Selle saavutamiseks on vaja toetuda organisatsioonidele, kellel on juba erinevates liikmesriikides vabatahtliku töö tegemise kogemus olemas, ning kogu ELi hõlmavatele koolituse võrgustikele. Koolituse võrgustike all ei mõelda tingimata ülikoole, vaid ka mittetulundusühenduste juurest võrsunud koolitusprogramme. Eelkõige tuleb arvesse võtta hinnanguid juba tehtud katseprojektides antavale väljaõppele. Komitee julgustab võimalikult kiiresti üle võtma kõnealuse valdkonna häid tavasid, et need oleksid teetähisteks (benchmarks) tulevastes ettepanekutes.

4.13

Ettepanekus võtta vastu määrus kaalutakse andmebaasi loomist, millesse lisatakse andmeid potentsiaalsete vabatahtlike kohta, keda hiljem rakendatakse akrediteeritud organisatsioonide või komisjoni talituste kaudu. Komitee soovib tähelepanu pöörata asjaolule, et vabatahtliku kaasamine organisatsiooni ei sõltu ainult tehnilistele nõudmistele vastamisest, vaid ka sellest, kas vabatahtlik jagab organisatsiooniga ühiseid väärtuseid, kas ta on organisatsiooni pädevuse ja missiooniga nõus jne. Komitee on veendunud, et arvestada tuleks ka eelmainitud aspektiga, hoolimata sellest, milliseks Euroopa Komisjoni rajatav vabatahtlike andmebaas lõpuks kujuneb.

4.14

ELi humanitaarabi vabatahtlike algatuse käivitamine annab võimaluse suurendada Euroopa kodanikele suunatud teavitus- ja harimistööd sellistel teemadel nagu solidaarsus, jätkuvalt abi osutamise vajadus ka majanduskriisi ajal ja universaalsete väärtuste edendamine. Nagu eelmistes arvamustes, nii soovib komitee ka selles arvamuses rõhutada, et peale silmaga nähtavate meetmete tuleks tugevdada sidet Euroopa kodanikega. Selles ülesande puhul mängivad kõige olulisemat rolli kodanikuühiskonna organisatsioonid, kellest paljud on esindatud ka komitees. Komitee toetab mõtet, et avalikkuse teavitamise tegevus keskenduks nendele liikmesriikidele, kelle kogemus humanitaarvaldkonnas ei ole veel nii suur.