6.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 67/153

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni teatist rohelise taristu kohta ja kavatsust edendada rohelise taristu projekte meetmepaketi abil.

1.2

Komitee soovitab kasutada selle meetmepaketi elluviimisel saadavaid kogemusi selleks, et arendada need meetmed edasi Euroopa Liidu bioloogilise mitmekesisuse strateegias 2020 väljakuulutatud rohelise taristu strateegiaks.

1.3

Komitee toetab eesmärki ühendada rohelise taristu projektide kaudu ökoloogiline kasu majandusliku ja sotsiaalse kasuga. Püüeldakse loomulike, looduslähedaste, kasutatud või linlike maastikustruktuuridega taristu poole, mis aitaks säilitada looduslikku mitmekesisust ja teisi keskkonnategureid ning samas osutaks ühiskonnale soodsaid ja jätkusuutlikke teenuseid. Erinevalt Natura 2000 võrgustikust ei ole rohelise taristu edendamisel tegemist õigusliku vahendiga; rohelise taristu algatuse eesmärk ei ole luua lisaks Natura 2000-le veel üht täiendavat looduskaitsevõrgustikku.

1.4

Komitee märgib, et rohelise taristu projektide puhul langeb põhivastutus liikmesriikidele, iseäranis piirkondliku ja kohaliku kavandamise eest vastutavatele asutustele. ELil on rohelise taristu edendamisel esmajoones toetav roll. Eelkõige tuleb rohelise taristu kontseptsioon viivitamatult ja tõhusalt integreerida sellistesse poliitikavaldkondadesse nagu põllu- ja metsamajandus, looduskaitse, vee-, mere-, kalandus-, regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika, linnaplaneerimine, kliimapoliitika, transpordi- ja energiapoliitika, kodanikukaitse ja maakasutus ning vastavatesse ELi rahastamisvahenditesse.

1.5

Üleeuroopalise tähtsusega rohelise taristu projektide puhul peab EL võtma otsese vastutuse. Komitee toetab ettepanekut võtta rohelise taristu rahastamiseks sarnaselt transpordi-, energia- ja telekommunikatsiooni valdkonna üleeuroopalisele võrgule kasutusele üleeuroopaline võrk TEN-G koos loeteluga kaardina kujutatud rohelise taristu projektidest, millel on üleeuroopaline tähtsus.

1.6

Kohaliku ja piirkondliku tasandi rohelise taristu projektide puhul on peamised osalised kohaliku ja piirkondliku kavandamise eest vastutavad asutused, linnad ja vallad, tee-ehituse, raudtee, vesiehitiste ja üleujutuskaitse valdkonna taristuprojektide eest vastutavad asutused, põllumajandus- ja metsandustootjad, ehitusettevõtjad ja muud ettevõtjad, kodanikuühiskonna keskkonnakaitseorganisatsioonid ja ametiühingud. Neid osalisi tuleb tugevdada, sest rohelise taristu projektide edukus sõltub olulisel määral sellest, et nimetatud osalised neid projekte algatavad, need omaks ja enda kanda võtavad.

1.7

Komitee peab vältimatuks, et kodanikuühiskonna varasele osalusele rohelise taristu projektides pöörataks märksa enam tähelepanu, kui seda on tehtud komisjoni teatises. Osaluspõhistel kavandamisprotsessidel koos kodanike ja kodanikuühiskonna organisatsioonide varase kaasamisega on otsustav tähtsus.

1.8

Seejuures tuleb silmas pidada, et rohelise taristu projektid võivad esile kutsuda ka konflikte eri osaliste õiguspärastes huvides ja seega tuleb kehtestada sobivad mehhanismid konfliktide lahendamiseks, huvide tasakaalu saavutamiseks ja projektide optimeerimiseks. Kui seda õigesti teha, võib roheline taristu aidata vähendada looduskaitses tavapärast vastasseisu kaitse ja kasutuse vahel või selle isegi ületada. Komitee toonitab, et vajalike erainvesteeringute kaasamiseks tuleb luua piisavalt stiimuleid.

2.1

Bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ja taastamisel on tänu bioloogilise mitmekesisuse enese tähtsusele ja selle kui looduskapitali poolt osutatavatele teenustele põhjapanev tähtsus inimeste hea käekäigu, majandusliku heaolu ning inimväärsete elutingimuste jaoks. Seepärast seadis Euroopa Komisjon bioloogilise mitmekesisuse strateegias aastani 2020 (1) eesmärgi peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste kahjustumine ELis ja need võimalikult ulatuslikult taastada. Eeskätt kavatsetakse rohelise taristu Euroopa strateegia kaudu toetada rohelisi taristuid.

2.2

Komisjoni 6. mail 2013 vastu võetud teatis „Roheline taristu – Euroopa looduskapitali suurendamine” hõlmab järgmisi keskseid punkte.

2.3

Oma 26. oktoobri 2011. aasta arvamuses bioloogilise mitmekesisuse strateegia kohta (2) tervitas komitee põhimõtteliselt kõnealust strateegiat, ent kritiseeris asjaolu, et pole analüüsitud bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamata jäämise põhjuseid. Nende eesmärkide tõhusat elluviimist takistab eelkõige liikmesriikide ebapiisav poliitiline tahe.

3.1

David Rose annab väljaandes „Green Infrastructure. A Landscape Approach” rohelise taristu tabava määratluse: „Rohelise taristuna tähistatakse elemente, mis ühendavad loodusliku keskkonna ehitatud keskkonnaga ja muudavad linnad elamisväärsemaks – nt pargid, kõnniteed, haljastatud katused ja tänavad ning puud linnakeskkonnas. Piirkondlikul tasandil hõlmab roheline taristu looduslike alade, rohealade, roheliste radade, kasutatavate (põllumajandus- ja metsa-) maade ning muude elementide võrgustikku, mis kõik annavad mitmekülgset kasu inimeste ja ökosüsteemide tervisele ja heaolule (…)”.

3.2

Rohelise taristu näited on:

3.3

82 % ELi territooriumist jääb Natura 2000 võrgustiku aladest välja. Seega on ilmne, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ja taastamine rohelise taristu edendamise kaudu ka väljaspool Natura 2000 võrgustikku on hädavajalik nii kaitsealade võrgustiku toimivuseks kui ka ökosüsteemi teenuste pakkumiseks üldiselt. Erinevalt Natura 2000 võrgustikust ei ole rohelise taristu edendamise puhul tegemist õigusliku vahendiga. Seepärast ei saa see Natura 2000 elluviimist mitte asendada, vaid lisab sinna veel ühe komponendi. Teisest küljest ei ole rohelise taristu algatuse eesmärk lisada Natura 2000 võrgustikule täiendav looduskaitsevõrgustik. Komitee pooldab rohelise taristu algatuse kasutamist eelkõige ka koostööpõhise loodus- ja keskkonnakaitse toetamiseks ning märgatavaks forsseerimiseks kõigis liikmesriikides.

3.4

Komitee toonitab, kui oluline on kodanikuühiskonna varane ja aktiivne osalus rohelise taristu projektides, mis on ette nähtud ka Århusi konventsioonis üldsuse osalemise kohta keskkonnaasjade otsustamises. Arvukatest näidetest ilmneb, millises ulatuses sõltub projektide edu kodanikuühiskonna heakskiidust või vastuseisust. Seepärast peaks Euroopa Komisjoni strateegias palju selgemalt esile tulema alt üles lähenemisviis ning partnerluste loomine omavalitsusüksuste esindajate, taristuprojektide eest vastutavate asutuste, majandusringkondade ja ametiühingutega, põllu-ja metsamajanduse, veemajanduse ja rannikukaitse ning keskkonna valdkonna VVOde esindajatega.

3.5

Komitee tõdeb kahetsusega, et komisjoni teatises rohelise taristu kohta ei ole tegemist Euroopa Liidu bioloogilise mitmekesisuse strateegias 2020 väljakuulutatud Euroopa rohelise taristu strateegiaga. Komitee tunneb siiski heameelt teatises väljakuulutatud meetmete üle, mis on samm õiges suunas. Nende meetmete elluviimisel saadavaid kogemusi tuleks kasutada selle strateegia edasiarendamiseks rohelise taristu strateegiaks.

3.6

Komitee peab hädavajalikuks panna veelgi suuremat rõhku kui teatises rohelise taristu ellurakendamisele. Nii bioloogilise mitmekesisuse strateegias kui ka teatises puudub selge analüüs põhjuste kohta, miks rohelist taristut ei ole piisavalt ellu rakendatud. Kavandatud tehnilistest suunistest ning paremast teavitamisest ja teadmistebaasist üksi ei piisa selleks, et toime tulla mõningates liikmesriikides ilmnenud ebapiisava poliitilise tahtega neid kontseptsioone ellu viia. Mõjus rohelise taristu strateegia eeldab komitee arvates ranget järelevalvet, liikmesriikide meetmete kriitilist analüüsi ja vajaduse korral sihipäraseid järelmeetmeid selgete puudujääkidega liikmesriikide või piirkondade toetuseks.

4.1.1

Rohelise taristu projektide puhul langeb põhivastutus liikmesriikidele, iseäranis piirkondliku ja kohaliku kavandamise eest vastutavatele asutustele. ELil on siin esmajoones toetav roll rohelise taristu kontseptsiooni avaliku levitamise kaudu ning – nagu komisjoni teatises kavandatud – sobiva ja ligipääsetava teabe- ja teadmistebaasiga varustamise abil. Lisaks sellele on ELi rahastamisvahenditel märkimisväärne mõju kohalikule ja piirkondlikule kavandamisele; seepärast peab rohelise taristu kontseptsiooni integreerimine nendesse rahastamisvahenditesse olema esmatähtsal kohal.

4.1.2

Teatavate üleeuroopalise tähtsusega rohelise taristu projektide puhul peab EL võtma otsese vastutuse. Sellised projektid põhinevad tavaliselt piiriülestel maastikuüksustel, nagu mäeahelikud, jõed või metsaalad. Õnnestumise näiteks tuuakse teatises Euroopa rohevöö. Erilist tähelepanu tuleks pöörata ka piirülestele jõeorgudele kui Euroopa rohelise taristu alusele. Just selliste jõgede nagu Doonau või Elbe puhul, mille ääres üleujutused ka sel aastal kahetsusväärsel kombel kahjusid põhjustasid, saaks rohelise taristu kontseptsioonide abil siduda üleujutuste vastase kaitse parandamise tundlike, kogu Euroopa bioloogilise mitmekesisuse seisukohast oluliste veetsoonide säilitamise ning arendamisega majanduslikust ja turismi aspektist.

4.1.3

Komitee pooldab üleeuroopalise tähtsusega rohelise taristu projektide strateegiliselt kavandatud Euroopa võrgustiku edendamist, millega kaasneb kaardina kujutatud projektide loetelu. Sellele ettevõtmisele tuleb TEN-G algatuse raames omistada transpordi, energia ja telekommunikatsiooni valdkonna Euroopa taristualgatustega võrreldav tähtsus.

4.3.1

Olukord kasutada olevate looduslike, poollooduslike või linnaalade osas on liikmesriigiti ja piirkonniti väga erinev. Kui mõnes tiheasustusega piirkonnas või linnas on väga suur osa territooriumist kasutatud halli taristu jaoks, siis teistel piirkondadel on kasutada suured looduslikud alad. Euroopa meetmete puhul rohelise taristu edendamiseks tuleb vahet teha sellistel piirkondadel, kus on tarvis luua uusi rohelisi taristuid, ja selliste piirkondade vahel, kus rõhk on pigem maastike säilitamisel ja hooldamisel.

4.4.1

Õigustatult on teatises esmatähtsale kohale seatud rohelise taristu aspektide integreerimine paljudesse poliitikavaldkondadesse.

4.4.2

Komitee tervitab tehniliste suuniste väljatöötamist koos põhimõtete ja raamtingimustega rohelise taristu aspektide hõlmamiseks regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitikasse, kliima- ja keskkonnapoliitikasse, tervishoiu- ja tarbijapoliitikasse ning ühisesse põllumajanduspoliitikasse, sh nende juurde kuuluvatesse rahastamismehhanismidesse. Need suunised tuleks avaldada kiiresti, et liikmesriigid, kes juba praegu tegelevad rakenduskavade väljatöötamisega, saaksid neid kasutada programmiperioodil 2014–2020.

4.4.3

Roheline taristu ei sõltu mitte ainult avaliku sektori, vaid ka erasektori investeeringutest. Komitee rõhutab, et erainvesteeringuteks rohelisse taristusse on tarvis piisavaid stiimuleid. Komitee tervitab kavatsust luua koos Euroopa Investeerimispangaga eraldi ELi rahastamisvahend.

4.5.1

Rohelise taristu piirkondlikku ruumiplaneerimisse ja kohalikku kavandamisse integreerimise vajadust küll tunnistatakse teatises, ent komitee tunneb puudust sellealastest konkreetsetest meetmetest tegevuskavas. Iseäranis ruumi-, maastiku- ja asulaplaneerimine kohapeal mõjutavad oluliselt rohelise taristu ellurakendamist, ent subsidiaarsuse põhimõtte tõttu saab sellele Euroopa tasandil vaid väga piiratud mõju avaldada.

4.5.2

Komitee nõuab, et tagataks iseäranis kohaliku ja piirkondliku tasandi kodanikuühiskonna osaliste varane kaasamine, kelleta on rohelise taristu projekte võimatu ellu viia või siis kelle omaksvõtuta need projektid nurjuksid. Vaja on osaluspõhiseid kavandamisprotsesse, mis annavad neile osalistele aktiivse ja kujundava rolli. Seejuures tuleb silmas pidada, et ka otsuste langetamisel rohelise taristu üle ei ole alati tegemist win-win-olukorraga, ning et vajaduse korral tuleb üksikutel osalejatel ka varjukülgedega leppida (nt ehituskeelu kehtestamine jõe või järve kaldal rohelise taristu säilitamise tulemusel). Konkureerivatest kasutussoovidest (nt toiduainete tootmine, asustusstruktuur ja taristu, elupaikade ühendatus, bioloogiline mitmekesisus) tulenevad eesmärkide konfliktid tuleb selgelt välja tuua ja pakkuda välja võimalused nende lahendamiseks.

4.6.1

Komitee arvates pakuvad linnaalad äärmiselt palju võimalusi rohelise taristu meetmeteks. Need turgutavad seal elanike tervist, parandavad linna atmosfääri, loovad töökohti ja suurendavad linnade ligitõmbavust. Just linnades on oluline – koolist alates – parandada arusaamist rohelise taristu lahendustest ja suurendada kodanikuühiskonna aktiivset kaasalöömist. Praegust suurt huvi aianduse ja põllumajandustegevuse vastu linnakeskkonnas tõlgendab komitee kui kindlat märki paljude kodanike valmisolekust anda oma panus toimivatesse ökosüsteemidesse ning avastada uusi ühistegevuse ja ühistunnetuse vorme.

4.7.1

Siinkohal sõltuvad rohelise taristu integreerimise viis ja ulatus peamiselt ühise põllumajanduspoliitika ja ELi mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) tulemustest. Mõlemas valdkonnas on jõutud poliitilise kokkuleppeni. Komitee on korduvalt avaldanud poolehoidu multifunktsionaalsele põllumajandusele ja konkreetsete ülesannetega seotud otsetoetustele. Praegu eesseisva põllumajandusreformi puhul seoti Euroopa põllumajanduse keskkonnahoidlikumaks muutumist silmas pidades muu hulgas otsetoetuste eraldamine kõrgemate keskkonnastandardite täitmise ja ökoloogilise kasutuseesmärgiga. Komitee analüüsib põhjalikult ühise põllumajanduspoliitika reformi vallas tehtud otsuseid ja võrdleb neid oma seisukohtadega.

4.7.2

Komitee ootab, et Euroopa Maaelu Arengu Fondi raames ja iseäranis põllumajanduse keskkonnameetmete puhul pakutaks ökoloogilise ühenduvuse vaimus täiendavaid teenuseid. Komitee on korduvalt viidanud sellele, et suurel osal põllumajandus- ja metsandustootjatest on tugev positiivne side loodus- ja biotoobikaitsega. Paljud näidisprojektid tõendavad muljetavaldavalt, et heapartnerlikus koostöös on võimalik saavutada positiivseid tulemusi. Komitee ergutab kaasama rohelise taristu projektidesse põllumajanduses nii ekstensiivselt kui intensiivselt kasutatavad alad, kui neid majandatakse ressursisäästlikult. Tuleb eelistada vabatahtlikke, tootmisse integreeritud meetmeid. Samuti tuleb arvesse võtta rohelise taristu potentsiaali maaelu arengu edendamiseks sotsiaalsest ja demograafilisest vaatenurgast.

4.8.1

Rohelise taristu potentsiaali (4)tuleks võimalikult tõhusalt kasutada vete ja rannikualade integreeritud majandamise raames.

4.8.2

Ökosüsteemide halvenemine ELis on eelkõige maa kasvava kasutatuse, maa killustatuse ja intensiivsema maakasutuse tulemus. Roheline taristu saab seda arengut pidurdada. Seda tuleks toetada Euroopa mullapoliitika raames tugevamate meetmetega maa kasutatuse vähendamiseks, sh seadusandlike sammudega (5).

4.8.3

Looduslikku pinnast kaitstes toimib roheline taristu CO2 neeldajana. Arvestades kliimapoliitika üldeesmärki, et Euroopa majandus areneks vähese CO2-heitega ja biomajanduseks muutumise suunas, muutuvad järjest tähtsamaks hästi toimivad ökosüsteemid. Liikmesriikide strateegias kliimamuutustega kohanemiseks tuleks eriti arvesse võtta rohelise taristu pakutavat mitmekülgset kasu.