EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 52011IP0320

ELi arengupoliitika mõju Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011 . aasta resolutsioon ELi arengupoliitika mõju suurendamise kohta (2011/2047(INI))

ELT C 33E, 5.2.2013, p. 77–88 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/77


Teisipäev, 5. juuli 2011
ELi arengupoliitika mõju

P7_TA(2011)0320

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon ELi arengupoliitika mõju suurendamise kohta (2011/2047(INI))

2013/C 33 E/08

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, milles on sätestatud, et „liidu arengukoostöö poliitika põhieesmärgiks on vaesuse vähendamine ja pikemas perspektiivis selle kaotamine [ning et liit] võtab arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid”;

võttes arvesse 8. septembri 2000. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) aastatuhande deklaratsiooni;

võttes arvesse 18.–22. märtsil 2002. aastal Monterreys, Mehhikos toimunud arengu rahastamise rahvusvahelisel konverentsil vastu võetud Monterrey konsensust;

võttes arvesse Euroopa konsensust arengu küsimuses (1);

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti, mis käsitleb ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös (2010–2015) (SEC(2010)0265) ning nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldusi aastatuhande arengueesmärkide kohta, mis sisaldavad asjaomast ELi tegevuskava;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend (2) (edaspidi „arengukoostöö rahastamisvahend”);

võttes arvesse ELi tegevusjuhendit vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas (3);

võttes arvesse abi tõhusust käsitlevat Pariisi deklaratsiooni ja Accra tegevuskava;

võttes arvesse ÜRO organite sekretariaadijuhatajate nõukogu poolt 2009. aasta aprillis käivitatud sotsiaalkaitse põhialuste algatust;

võttes arvesse 7. detsembril 2010. aastal avaldatud Euroopa arenguaruannet „Sotsiaalkaitse kaasava arengu saavutamiseks”;

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) inimväärse töö tegevuskava ja ILO ülemaailmset töökohtade pakti, mis võeti ülemaailmse toetusega vastu rahvusvahelisel töökonverentsil 19. juunil 2009. aastal;

võttes arvesse õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri Olivier De Schutteri aruannet pealkirjaga „Agroökoloogia ja õigus toidule”, mis esitati ÜRO inimõiguste nõukogu 16. istungjärgul 8. märtsil 2011. aastal [A/HRC/16/49];

võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni aruannet pealkirjaga „Naised põllumajanduses – soolise ebavõrdsuse kaotamise arengus”, Rooma 2011;

võttes arvesse Euroopa Komisjoni 2010. aasta märtsis käivitatud algatust „Struktureeritud dialoog tõhusa arengupartnerluse huvides”, mille eesmärk on leida praktilisi võtteid, et suurendada ELi koostöös osalevate kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike omavalitsuste tõhusust;

võttes arvesse komisjoni 10. novembri 2010. aasta rohelist raamatut „Kaasavat majanduskasvu ja säästvat arengut toetav ELi arengupoliitika. ELi arengupoliitika mõju suurendamine” (KOM(2010)0629);

võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2010. aasta rohelist raamatut „Kolmandatele riikidele antava ELi eelarvetoetuse tulevik”;

võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks (4), 24. märtsi 2009. aasta resolutsiooni aastatuhande arengueesmärkide kokkulepete kohta (5), 25. märtsi 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse finants- ja majanduskriisi mõju kohta arengumaadele ja arengukoostööle (6), 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni Sahara-taguse Aafrika tervishoiusüsteemide ja ülemaailmse tervishoiu kohta (7), 15. juuni 2010. aasta resolutsiooni edusammude kohta aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks lähtuvalt vahekokkuvõttest ÜRO 2010. aasta septembri kõrgetasemelise kohtumise ettevalmistamisel (8), 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni Cancúnis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 16) kohta (9) ja 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni maksunduse ja arengu kohta – koostöö arenguriikidega hea valitsemistava edendamiseks maksundusküsimustes (10);

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning väliskomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A7-0205/2011),

A.

arvestades, et Lissaboni lepingu kohaselt on ELi arengupoliitika põhieesmärk vaesuse vähendamine ja kaotamine;

B.

arvestades, et arengu küsimuses kujundatud Euroopa konsensuses kinnitatakse ELi pühendumust vaesuse kõrvaldamisele ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele ning niisugustele põhimõtetele nagu omavastutus ja partnerlus, abi tõhusus ja arengupoliitika sidusus, mis on jätkuvalt otsustava tähtsusega ja peaksid suunama jõupingutusi, mille eesmärk on suurendada ELi arenguabi mõju;

C.

arvestades, et vaesus on mitmemõõtmeline ega hõlma mitte üksnes majanduslikku mõõdet, vaid ka inimmõõdet, sotsiaalset ja kultuurilist, poliitilist, kaitsealast, soolist ja keskkonnaalast mõõdet, millega tuleb tegeleda ELi arengupoliitika raames,

D.

arvestades, et sooline võrdõiguslikkus, naiste poliitilise ja majandusliku mõjuvõimu suurendamine ning naiste inimõiguste tagamine on olulised vaesuse vähendamise ja kestliku arengu seisukohast,

Tugeva mõjuga arengupoliitika

1.

tunneb heameelt jõupingutuste üle töötada välja Euroopa riigi strateegiadokumendid, et saavutada parem kooskõlastamine komisjoni ja liikmesriikide vahel; toonitab, et kavandamisprotsess peab tagama abi tõhususe tegevuskava rakendamise ja selle, et austatakse Euroopa Parlamendi õigust teostada demokraatlikku kontrolli, nagu see on sätestatud Lissaboni lepingu artiklis 290;

2.

kordab oma nõudmist kaasata ELi eelarvesse Euroopa Arengufond, mis on tähtis vahend erinevate ELi abivahendite paremaks kooskõlastamiseks; nõuab kindlalt, et see ei tohi kaasa tuua tulevase arengukoostöö rahastamisvahendi ega Euroopa Arengufondi rahastamise langust (võrreldes nende praeguse rahastamise tasemega);

3.

rõhutab, et ELi abi mõju suurendaks märgatavalt isegi juba selliste arengule kaasaaitamist suunavate põhimõtete täielik rakendamine nagu ELi abi keskendumine vaesusele, poliitikavaldkondade arengusidusus ning Pariisis ja Accras võetud abi tõhususe alased kohustused; palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel etendada nendes küsimustes juhirolli 2011. aastal Busanis toimuval abi tõhususe teemalisel kõrgetasemelisel foorumil ning tagada, et see otsustav protsess järgiks eelnevalt määratletud eesmärke, mis puudutavad abi tõhususe raamistikku aastani 2015;

4.

on seisukohal, et Euroopa Liidu rahastatavaid projekte ja poliitikasuundi tuleks korrapäraselt hinnata, et selgitada välja kõige tõhusamad arengumeetmed; palub seetõttu komisjonil välja töötada kõikehõlmav, selgepiirilistel kriteeriumidel ja näitajatel põhinev hindamispoliitika; kordab, et püüd mõjuka poliitika poole ei tohi viia selleni, et eelistataks ainult tulemuste kvantitatiivset ja lühiajalises perspektiivis hindamist;

5.

on veendunud, et ELi aastatuhande arengueesmärke käsitlevad lepingud on hea mudel prognoositava ja tulemuspõhise abi jaoks, mida komisjon ja liikmesriigid peaksid edasi arendama;

6.

tuletab meelde, et vastavalt Euroopa konsensusele arengu küsimuses on vastutustundlik ja kõigi osaliste osalusel põhinev valitsemine üks arengu oluline tegur; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid jälgiksid arengumaade valitsemistavasid, sealhulgas korruptsioonivastast võitlust, riigi finantsjuhtimise parandamist, läbipaistvuse edendamist ja inimõiguste kehtestamist, ning esitaksid nende kohta aruandeid; toetab komisjoni ettepanekuid hea valitsemistava edendamise toetuseks ja võitluseks korruptsiooniga abisaajates riikides; rõhutab siiski, et mehhanismid, mis kasutavad abi poliitilise reformi stiimulina, peavad olema läbipaistvad, rõhutama eriti demokraatiat ja inimõiguseid ning kaasama riiklikke arengualaseid sidusrühmi;

7.

toonitab, et kooskõlas demokraatliku omavastutuse põhimõttega tuleks toetada parlamente, kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kodanikuühiskonda ja muid sidusrühmi nende jõupingutustes täita oma nõuetekohast rolli arengustrateegiate määratlemisel, valitsustelt aruandluse nõudmisel ning varasemate edusammude ja arengutulemuste järelevalves ja hindamisel; kinnitab veelgi, et territoriaalne lähenemine arengule võimaldab abisaajate suuremat omavastutust;

8.

kutsub ELi üles täitma oma Accras võetud kohustusi, rahastades ja toetades asjakohaselt partnerriikide valitsusi, et võimaldada kodanikel mõtestatult osaleda kodanikuühiskonna organisatsioonides;

9.

toonitab rolli, mida etendavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja nende võrgustikud Euroopa arengupoliitika mõju tugevdamisel; juhib tähelepanu asjaolule, et abisaajamaade parlamendid on parimad nõuetekohase rolli täitmisel seoses prioriteetsete sektorite kindlakstegemisega, riigi strateegiadokumentide ja mitmeaastaste eelarvete ettevalmistamise ja vastuvõtmisega kodanikuühiskonnaga konsulteerides enne abiandjatega poliitilise dialoogi pidamist, et suurendada parlamendiliikmete osa otsuste vastuvõtmisel;

10.

rõhutab tihedat sidet, mis valitseb tugeva mõjuga arengupoliitika ja suutlikkuse arendamise vahel; juhib tähelepanu asjaolule, et suutlikkuse arendamist tuleb käsitleda kui integreeritud protsessi, mis suurendab kodanike, organisatsioonide, valitsuste ja ühiskondade võimet töötada välja kestliku arengu strateegiaid; rõhutab, et suutlikkuse arendamine on protsess, mille eeltingimuseks on partnerriikide isevastutus ja neile võimaldatav poliitiline tegevusruum;

11.

juhib tähelepanu, et tugeva mõjuga arenguabi jaoks on olulise tähtsusega suutlikkuse arendamise toetamine nii eelarvetoetuse vahendi kaudu kui tehnilise koostöö abil; tõdeb, et nimetatud vahendite kasutamisega võib aja jooksul ergutada partnerriikide omavastutust üleminekuprotsesside eest ja nendega samastumist;

12.

rõhutab, et abi mõju tugevdamise ja rohkemate tulemuste ning parima kulude-tulude suhte saavutamise eesmärgil ei tohiks arengupoliitika muutuda riskikartlikuks ega keskenduda ainult „lihtsatele riikidele”; nõuab kindlalt, et vaesuse kaotamine ja vajadused peavad jääma ELi arenguabi eraldamise otsustavaks kriteeriumiks ning et abi tõhusust tuleb parandada käegakatsutavatele tulemustele keskendumise abil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vaatama läbi rahastamisvahendite ulatuse ning keskenduma ametliku arenguabi väljamaksmisel vaeseimatele riikidele ja vaeseimate ühiskonnakihtideni jõudmisele, pidades eelkõige silmas neid, keda ähvardab suurim sotsiaalse tõrjutuse oht, näiteks naised, lapsed, eakad ja puudega isikud, võttes samaaegselt arvesse saadud tulemusi ja abi mõju; nõuab tärkava turumajandusega riikidele eraldatava ametliku arenguabi järkjärgulise lõpetamise perioodi kavandamist;

13.

rõhutab vajadust teha vahet vähim arenenud riikide ja keskmise sissetulekuga riikide, eelkõige tulevaste doonorriikide, arenguvajaduste vahel; tuletab meelde, et 72 % maailma vaestest elab keskmise sissetulekuga riikides ning et seetõttu tuleks jätkata koostööd ja dialoogi, et tegeleda püsiva vaesuse ja ebavõrdsusega; kordab, et ametliku arenguabi välist koostööd keskmise sissetulekuga riikide ja strateegiliste partneritega ei tohi rahastada juba niigi piiratud arengueelarvest;

14.

on seisukohal, et ELi arengupoliitika eesmärgiks peaks olema kõrvaldada arengu teel seisvad tõkked, nagu põllumajandustoodete dumping, ebaseaduslik võlakoorem, kapitali väljavool ja ebaõiglane kaubandus, ning luua rahvusvaheline keskkond, mis soodustaks võitlust vaesusega, tagaks inimväärse sissetuleku ja elatise ning põhilised inimõigused, sealhulgas sotsiaalsed ja majanduslikud õigused;

15.

kordab, et inimõiguste ja diskrimineerimiskeelu universaalsus on alus ELi arengupoliitika mõju suurendamisele;

16.

toonitab, et ebavõrdsuse, sealhulgas soolise ebavõrdsuse vastu võitlemine kindlustab inimõigustel põhinevat lähenemisviisi, mida pooldatakse Euroopa konsensuses arengu küsimuses, ja et see võib aidata kiiremini vaesust vähendada;

17.

tõdeb, et konfliktid ja katastroofid võivad põhjustada arengus tagasilööke, ning et ennetamisse investeerimine on oluline ja kulutõhus;

18.

kutsub komisjoni üles koos liikmesriikidega andma võimalust uutele, uuenduslikele abi lähenemisviisidele, nagu abi lunamaksuna, väljundipõhine abi ja tulemuspõhine rahastamine;

19.

rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidususel on otsustav tähtsus tugeva mõjuga arengupliitika rakendamises ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamises; kutsub komisjoni üles määrama selgelt kindlaks asutamislepingust tuleneva poliitikavaldkondade arengusidususe kohustuse jõustamise kohustused ja juhirolli kõrgeimal tasandil ning nõuab selleks otstarbeks piisavate vahendite eraldamist komisjonis, Euroopa välisteenistuses ja ELi delegatsioonides;

20.

on arvamusel, et tugeva mõju tagamiseks peaks ELi arengupoliitikas kasutama stiimulipõhist lähenemisviisi, mille aluseks on suurem eristamine, tasustades hästitoimivaid riike ja toetades kõige mahajäänumaid riike;

21.

nõuab kindlalt, et lokaliseeritud arengusuundade väljatöötamisel võetaks vastavalt abisaajate konkreetsetele prioriteetidele nõuetekohaselt arvesse uuenduslikke rahastamise sihtmehhanisme, mis keskenduvad jõukuse loomisele, omandiõigustele ja kapitali väljavoolu vähendamisele;

Rahaliste kohustuste täitmine

22.

kordab oma seisukohta, mille kohaselt tuleb saavutada ühiseesmärk suunata 2015. aastaks 0,7 % liidu kogurahvatulust ametlikku arenguabisse; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid otsiksid uusi arengu rahastamise allikaid, nagu ülemaailmne finantstehingute maks, rahastamine erasektori vahenditest ja turupõhised lahendused; on vastu OECD arenguabikomitee kehtestatud ametliku arenguabi määratluse igasugusele muutmisele või laiendamisele;

23.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid oma täitmata rahalised kohustused, sealhulgas need, mis võeti ema ja lapse tervise valdkonnas G8 Muskokas toimunud tippkohtumise algatuse raames;

24.

rõhutab, et abi tuleks anda prognoositaval viisil, mis on kooskõlas riiklike kavade ja prioriteetidega ning tagab samas, et abiandjatel riikidel, VVOdel ja partnerriikidel oleks stiimul näidata üles suuremat läbipaistvust ja vastutust;

25.

on arvamusel, et komisjoni arenguabi lisandväärtus ja aastatuhande arengueesmärkide täitmise lähenev tähtaeg õigustavad järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ametliku arenguabi iga-aastaste summade märkimisväärset reaalset kasvu; rõhutab, et ELi eelarve kaudu antava Euroopa kogu abi osakaalu ei tohiks vähendada ning see peaks jätkuvalt keskenduma vaesusele;

26.

tuletab meelde, et tulevase ELi arengukoostöö rahastamisvahendi kaudu antav abi peab olema jätkuvalt seotud ametliku arenguabi kriteeriumidega, mille kehtestas Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni arenguabi komitee;

27.

nõuab suuremaid jõupingutusi Euroopas arengualase hariduse ja teadlikkuse tõstmise valdkonnas; toonitab, et seda ei tuleks vaadelda mitte üksnes arengukultuste avaliku toetuse suurendamise vahendina, vaid ka vahendina, mis võimaldab igal inimesel Euroopas saada aru ülemaailmsetest arenguprobleemidest; rõhutab, et ELi arengupoliitikat aitaks tõhustada avalikkuse teadlikkuse suurendamine ja ükskõiksuse vähendamine arengumaade raske olukorra suhtes;

28.

märgib, et avalikkuse teadlikkuse suurendamiseks ja ükskõiksuse vähendamiseks tuleb teha jõupingutusi, et parandada abi kulutamise läbipaistvust, edendada sõltumatute hindamiste levitamist ning kehtestada karmimad sanktsioonid nende osaliste suhtes, kes on arenguabi väärkasutanud;

Vaeseid toetava majanduskasvu edendamine

29.

tunnistab, et majanduskasv on arengu otsustava tähtsusega liikumapanev jõud; rõhutab siiski, et majanduskasv on vaid üks vahend paljude seas ja et majanduskasvu maksimeerimine ei tähenda maksimaalset arengut; märgib eelkõige, et majanduskasvu mõju vaesuse kaotamisele võiks olla palju suurem, kui vähendataks ka ebavõrdust ja austataks inimõigusi; nõuab seetõttu kindlalt, et ELi arenguabi peab olema suunatud vaeseid toetavale majanduskasvule niisuguste meetmete vastuvõtmise kaudu, milles keskendutakse konkreetselt vaestele ja kõrvalejäetutele, et suurendada nende osasaamist riigi jõukusest ja võimaldada neil saada tõeliselt kaasava majanduskasvu liikumapanevaks jõuks; nende meetmete näiteks on mikrokrediit ja mikrorahastamine ning muud turupõhised lahendused;

30.

täheldab, et ainult majanduskasvul põhinev poliitika on ilmutanud oma piiratust vaesuse kaotamisel ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel, nagu võis näha hiljutise finants-, kliima-, energia- ja toidukriisi ajal; pooldab kestlikku arengut, mille aluseks on õiglane kaubandus ja sotsiaalne õiglus ja mis toob kasu praegusele põlvkonnale, seadmata ohtu ressursside kättesaadavust tulevastele põlvkondadele;

31.

rõhutab, et majanduskasvu poliitikameetmed ei saavuta edu, kui ei edendata sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid norme ega rakendata sotsiaalkaitse mehhanisme;

32.

rõhutab, et ELi poliitika peaks hõlbustama kasvu majandusvaldkondades, kus vaesed teenivad oma elatist, näiteks põllumajandus, ja pöörama rohkem tähelepanu mitteametlikule sektorile; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pooldama meetmeid, millega luuakse kindlus maaomandi suhtes ja hõlbustatakse vaeste inimeste juurdepääsu maale, turgudele, laenudele ja muudele finantsteenustele ning oskuste arendamisele, samas suurendamata olemasolevat ebavõrdsust ja kinnistamata asümmeetrilise sõltuvuse struktuure;

33.

toetab jõupingutusi tööstusarengu ja taristu arengu edendamiseks, mis aitab kaasa kestlikule majanduskasvule, tingimusel et peetakse täielikult kinni sotsiaalsetest ja keskkonnaalastest normidest; märgib, et tõhusaim viis majanduskasvu suurendamiseks ja inimeste vaesusest päästmiseks on edendada tööstus- ja turu arengut;

34.

juhib tähelepanu sellele, et tööstuslikul arengul on riikide majandusele erakordselt suur mõju ning erinevalt põllumajandustoodete ekspordist ja loodusvarade ekspluateerimisest, millega kaasneb majanduslike vapustuste oht, pakub tööstuslik areng suuremaid võimalusi pikaajaliseks tootlikkuse kasvuks; kutsub arenguriike üles seetõttu seda küsimust arvesse võtma, pöörates industrialiseerimispoliitika kavandamisel ja teostamisel erilist tähelepanu tootmise spetsialiseerimisele ja kaubandusmahu suurendamisele;

35.

rõhutab, et tööstuskasv peab olema energiatõhus, seega tuleb SKP kasv muuta sõltumatuks naftast ja kasvuhoonegaaside heidetest; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid astuksid kõik vajalikud sammud, et hõlbustada arengumaade üleminekut energiatõhusale tehnoloogiale ja parimate tavade järgimisele;

36.

on seisukohal, et mahukate ekspordi- või taristuprojektide rahastamine, mille poolt räägivad nähtavad tulemused, ei ole tingimata parim strateegia, mis tooks kasu laiemale elanikkonnale ja vaestele, kõrvalejäetud kogukondadele;

37.

nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid süsteemsemalt arenguriikides ILO inimväärse töö tegevuskava, et ergutada kvaliteetsete töökohtade loomist ja tööõiguse põhireeglite kaitset;

38.

rõhutab, et arenguriikide majanduse mitmekesistamine ja impordist sõltuvuse vähendamine peavad olema majanduskasvu toetava poliitika peamised eesmärgid;

39.

rõhutab, et investeerimisprojektide puhul, mida toetatakse ELi rahaliste toetuste ja laenude andmise mehhanismide abil, tuleb teostada järelevalvet nende täideviimise üle ja viia läbi rahvusvaheliselt tunnustatud sotsiaalsete ja keskkonnastandardite mõju hindamine; nõuab, et projektide valikul oleks otsustamisprotsess läbipaistev ja kooskõlas ELi strateegiadokumentide, isevastutuse põhimõtte ja ELi võetud kohustusega anda sõltumatut abi;

40.

rõhutab, et rahaliste toetuste ja laenude ühendamisega tuleks pigem luua uued fondid kui asendada ELi ametlikust arenguabist antavad toetused laenudega;

41.

rõhutab, et arengupoliitika ei saa olla tõeliselt tõhus, kui ei edendata asjakohast õiguslikku raamistikku, eelkõige omandiõiguse ja lepinguõiguse valdkonnas;

42.

rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse edendamine võimaldab kasutada naiste tootlikkust ja aitab seega kaasa jätkusuutlikule ja vaeseid toetavale majanduskasvule;

Inimareng

43.

rõhutab, et vaesust ei mõõdeta ainult rahas ja laiemalt tähendab see sellistest põhiõigustest ilmajätmist, nagu toit, haridus, tervis või sõnavabadus;

44.

toonitab, et põhiliste sotsiaalteenuste osutamine on vaeseid toetava majanduskavu ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamise jaoks otsustava tähtsusega; nõuab, et 20 % kogu ELi abist tuleks eraldada põhilistele sotsiaalteenustele, vastavalt ÜRO aastatuhande arengueesmärkide (eesmärgi nr 8 „Luua ülemaailmne partnerlus arenguküsimustega tegelemiseks” näitaja 8.2) määratlusele, ning et erilist tähelepanu tuleks pöörata vabale ja üldisele juurdepääsule esmatasandi arstiabile ja põhiharidusele, võttes arvesse ELi toetust algatusele „Haridus kõigile” ning 2010. aasta teatist ELi rolli kohta ülemaailmses tervishoius; kordab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata haavatavatele rühmadele ja neile, keda ohustab sotsiaalne tõrjutus, näiteks puudega isikutele;

45.

rõhutab, et tütarlaste haridus ja soolise võrdõiguslikkuse edendamine hariduses on arengu seisukohast keskse tähtsusega, ning et poliitikas ja meetmetes, millega ei võidelda soolise ebavõrduse vastu, jäävad kasutamata kriitilise tähtsusega arenguvõimalused; rõhutab, et tütarlaste haridus kannab arengusse investeeringutest kõige rohkem vilja, tuues nii isiku kui ka ühiskonna seiskohalt kasu, mis saab osaks üksikisikutele, perekondadele ja ühiskonnale üldiselt, vähendab naiste viljakust ning emade, vastsündinute ja laste suremuse määra, kaitseb HIVi/AIDSi nakatumise eest, suurendab naiste osakaalu tööjõus ja nende sissetulekut ning toob kaasa põlvkondadevahelise kasu hariduse osas;

46.

rõhutab, et on oluline korvata kärbetest tulenevaid rahastamispuudujääke tervishoiusüsteemides sellistes eelisvaldkondades nagu seksuaal- ja reproduktiivtervis, ning toonitab, kui oluline on investeerida HIVi/AIDSi ja muude haiguste vastasesse võitlusesse;

47.

tuletab meelde, et lastesse ja noortesse investeerimine on pikaajaline investeering jätkusuutlikku inimarengusse;

48.

tunneb heameelt ÜRO algatuse üle sotsiaalkaitse põhialuste kohta; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama riiklike sotsiaalkaitseprogrammide toetust arenguriikides ning töötama selles osas välja tervikliku poliitikaraamistiku, mis hõlmab soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamise aspekte;

49.

tunneks heameelt, kui EL teeks jõupingutusi järjekindlamalt seoste loomise osas oma rände- ja varjupaigapoliitika välismõõtme ja muude rännet puudutavate poliitikavaldkondade vahel, nagu tööhõive, haridus, õigused ja sotsiaalkaitse;

50.

on arvamusel, et maksutulu on arenguriikide jaoks esmatähtis kodanike põhivajaduste täitmiseks, välisabist sõltuvuse vähendamiseks ja demokraatliku vastutuse edendamiseks; kordab oma seisukohta, et EL peab toetama partneriike õiglaste, läbipaistvate ja tulemuslike maksusüsteemide väljatöötamisel, et luua tulusid, mis on vajalikud sotsiaalkaitse- ja vaeseid toetava poliitika tarbeks, ning jätkama tegutsemist rahvusvahelisel tasandil suurema finantsilise läbipaistvuse saavutamise nimel ning kindlustama, et ka partnerriigid saavad sellest kasu; rõhutab, et parimate tavade vahetamine ja teabe jagamine maksupoliitika valdkonnas on äärmisel oluline õiglaste maksusüsteemide loomiseks;

51.

rõhutab, kui olulised on inimõigused ja arvukad võimalused, mida EL saab kasutada kõigist inimõigustest parema kinnipidamise suurendamiseks;

Erasektori kaasamine

52.

tunnustab, et arenguriikides on erasektori arendamisel töövõimaluste loomise, teenuste osutamise ja jõukuse loomise tõhustamise jaoks otsustav tähtsus; tuletab meelde, et arenguriikides on 90 % töökohtadest erasektoris; rõhutab, et kooskõlas vaeseid toetava tegevuskavaga peaks ELi arenguabi keskenduma riigisiseste ettevõtjate rahastamisele, riikliku kapitali täiendamisele ja sellele, et ergutada abisaajaid riike looma keskkonna, mis soodustaks väikeste, keskmise suurusega ja mikroettevõtete loomist, ja vormistamistõkete kõrvaldamisele, kapitalile ja taskukohasele krediidile juurdepääsemisele, ning et teenused ja suutlikkuse arendamine peaksid olema suunatud eelkõige vaesematele ettevõtjatele;

53.

kinnitab veel kord, et sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt vastutustundlikul erasektoril on oluline roll säästva arengu kiirendamisel; kutsub komisjoni üles edendama ja toetama muu hulgas sotsiaalmajanduse ettevõtteid, kelle tegevus on kooskõlas eetika ja majandusalaste põhimõtetega;

54.

rõhutab, et on oluline hinnata täpselt võimalikke riske seoses erasektori osaluse suurendamisega ja määrata selleks kindlaks selged kriteeriumid, mille alusel erasektori projekte toetada, ning töötada samuti välja tugevad mõju hindamise mehhanismid selle kindlustamiseks, et erasektorisse investeerimine on jätkusuutlik ning kooskõlas rahvusvaheliste arengueesmärkidega ega vii tagasi seotud abi andmiseni;

55.

tuletab meelde, et avaliku sektori investeeringud avalikesse hüvedesse, infrastruktuuri ja teenustesse on jätkusuutliku majanduskasvu ja ebavõrdsuse tulemusliku vähendamise seisukohalt keskse tähtsusega;

56.

rõhutab, et investeerimisprojektid, millesse on kaasatud erasektor ja mida rahastab EL arenguriikides, peaksid vastama rahvusvaheliselt kokku lepitud keskkonna-, inimõigustealastele, sotsiaal- ja läbipaistvusnormidele ning olema kooskõlas abisaajate riikide arengukavadega; on vastu igasugusele eraõiguslike üksustega tehtavale koostööle, mis aitaks otseselt või kaudselt kaasa igasugusele maksudest kõrvalehoidumisele maksustamise vältimisele; palub komisjonil vaadata üle oma nõuetekohase hoolsuse mehhanismid, kui ta otsustab maavarade kaevandamise projektide rahastamise üle;

57.

on veendunud, et investeeringutel on positiivne mõju majanduskasvule ja tööhõivele mitte ainult ELis, vaid ka arenguriikides; rõhutab, et tööstusriikidel on kohustus toetada rohkem investeerimist ja tehnosiiret omamaistesse ettevõtetesse, nii et arengumaades tekkivad uued majandusharud saavad rakendada kvaliteetstandardeid ning sotsiaal- ja keskkonnaalaseid standardeid; rõhutab samuti vajadust laiema koostöö järele, et aidata arenguriikidel parandada oma institutsioonilist ning regulatiivset võimekust välisinvesteeringute haldamisel;

58.

kutsub ELi üles tunnustama arenguriikide õigust reguleerida investeeringuid, eelistama investoreid, kes toetavad partnerriigi arengustrateegiat, ning kasutama eeliskohtlemist omamaiste ja piirkondlike investorite suhtes, et soodustada piirkondlikku integratsiooni;

59.

kutsub ELi üles pidama kinni oma kaubandusabi strateegia raames võetud kohustustest anda arengutoetust, mis on suunatud konkreetselt projektidele, millega aidata arenguriikidel arendada nende kaubandusalaseid oskusi, parandada turustusahelat ning konkureerida piirkondlikul ja maailmaturul;

60.

palub komisjonil koostada õigusaktiettepaneku, mis on eesmärgi poolest sarnane USA uue nn konfliktimineraalide seadusega, et võidelda mineraalide ebaseadusliku kasutamise vastu arenguriikides, eelkõige Aafrikas, mis kutsub esile kodusõdasid ja konflikte, kindlustada imporditud mineraalide jälgitavus ELi turul;

61.

nõuab, et analüüsitaks ja hinnataks avaliku ja erasektori partnerlust, mille arengusse kaasatakse erasektor ja mida komisjon edendab, et enne liikumist uue poliitilise kontseptsioonini seoses avaliku sektori raha kasutamisega erasektori rahastamise täiendamiseks võetaks õppust saadud kogemustest;

62.

toonitab, et erasektori toetamine peab käima käsikäes riiklike piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ja parlamentide abistamisega abi saavates riikides, et võimaldada neil turgusid tulemuslikult reguleerida, edendada läbipaistvust, rakendada õiglast maksupoliitikat ja head valitsemistava ning võidelda korruptsiooniga, seda nii ettevõtetes kui ka VVOdes, aga ka valitsustes ja riigiasutustes;

Kliimamuutus, energia ja säästev areng

63.

tunneb heameelt ettepaneku üle keskenduda arengukoostöös säästvale taastuvenergiale; kordab, et juurdepääs energiale on aastatuhande arengueesmärkide saavutamise eeltingimus; nõuab kindlalt, et ELi poolt toetatavate projektide peamine eesmärk peab olema vaeste jaoks veevarustuse ja energia kättesaadavuse tagamine koos avalike teenuste pakkumise ja kohaliku arenguga;

64.

peab esmatähtsaks toetada kohalikke ja piirkondlikke säästava energia lahendusi ning eelkõige detsentraliseeritud energiatootmist, et viia arenguprioriteedid kooskõlla keskkonnaalaste küsimustega;

65.

märgib taastuvenergia (päikeseenergia, tuuleenergia, maasoojusenergia ja biomass) suurt potentsiaali paljudes arengumaades; kutsub ELi ja liikmesriike üles rakendama taastuvenergiaprojekte arengumaades ning tegema kättesaadavaks tehnoloogia, ekspertiisi ja investeerimisvõimalused, kuna see on keskse tähtsusega majandusliku ja sotsiaalse arengu seisukohalt, vähendab nende riikide sõltuvust fossiilkütusest ja nende tundlikkust hindade kõikumise suhtes;

66.

nõuab tungivalt, et komisjon kindlustaks, et ELi ametlik arenguabi energiale juurdepääsu parandamiseks aitab kaasa kohalikule majandusarengule, keskkonnasäästlike töökohtade loomisele ja vaesuse vähendamisele ega ole seotud ELi ettevõtete rahastamisega ning seda ei kasutata sellel eesmärgil; nõuab samuti tungivalt, et komisjon ei segaks poliitikat vaeste inimeste energia kättesaadavuse suurendamiseks ELi kliimamuutuse alaste eesmärkidega või oma energiajulgeoleku vajadustega;

67.

väljendab heameelt arenguriikide algatuste üle investeerida pigem toiduainete tootmisesse kui biokütuste tootmisesse, et kindlustada toiduga varustatus;

68.

kordab, et arenenud riikidel on kohustus juhtida vähese CO2-heitega maailmamajanduse loomist, mis on vajalik heidete nõutavaks vähendamiseks; julgustab liikmesriike võtma juhtpositsiooni heidete vähendamises;

69.

tunnistab, et kliimamuutuse vastu võitlemine ja peamiste arengueesmärkide saavutamine on kaks teineteist toetavat eesmärki; rõhutab vajadust süsteemsemate jõupingutuste järele ökosüsteemil põhineva kliimamuutusega kohanemise ja leevendamise ning suurõnnetuste ohu vähendamise meetmete süvalaiendamiseks ning nõuab seepärast terviklikku lähenemist, mis integreerib keskkonnamõõtme arenguprogrammide ja -projektidega näiteks jäätmekäitlust ja ebaseaduslikku metsaraiet käsitlevate õigusaktide parandamise abil;

70.

nõuab, et komisjon hindaks mõju, mida avaldab kliimamuutusest tingitud ränne, nähtus, mis mõne hinnangu kohaselt sunnib 2050. aastaks oma kodust lahkuma 200 miljonit inimest, kuna nende maa muutub järk-järgult halvemaks, ja rõhutab, et Euroopa Liit peab andma oma arengupoliitika kaudu toetust ja aitama vähendada väljarändajate hulka, investeerides tehnoloogiasse, inimressurssidesse ja rahalisse abisse;

71.

kordab oma seisukohta, et süvalaiendamine ei saa asendada niisuguste uute ja täiendavate vahendite andmist, mida EL ja muud rahastajad on arenguriikidele kohustatud andma jõupingutusteks kliimamuutuse leevendamiseks ja sellega kohanemise vajadusteks; rõhutab, et selline lähenemine peab võtma üle kohaliku ja/või piirkondliku lähenemise, et tegeleda nendes piirkondades olevate konkreetsete probleemidega; tuletab meelde, et kliimamuutusega võitlemise – ja üldiselt avaliku hüve rahastamine ei tohi toimuda ametlikust arenguabist ning peab seetõttu olema uus ja täiendama liikmesriikide kohustust eraldada 0,7 % rahvamajanduse kogutulust ametlikuks arenguabiks;

72.

rõhutab, et on oluline edendada jätkusuutlikku linnaarengut rahvusvahelise tegevuskava raames ja rakendada seda kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil, mis mõjuks positiivselt inimeste elukvaliteedile kogu maailmas ja eelkõige arenguriikides;

73.

märgib, et säästev areng on võimalik saavutada ainult abisaajate riikide võimekust suurendades ja põhiinfrastruktuuri parandades;

74.

nõuab, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni artikli 8 punkt j, mis on säästva arengu tugisammas, viidaks sisse riiklikesse ja piirkondlikesse strateegiadokumentidesse ja seda rakendataks;

75.

tunnistab, et raadamine ja mittesäästev puidu import ELi turule on aidanud kaasa looduõnnetuste tekkimisele ja vaeste riikide haavatavuse suurenemisele, kutsub seetõttu Euroopa Komisjoni ja nõukogu üles viima oma uude arengustrateegiasse sisse ebaseadusliku puidu ringluse täielik keelamine;

Toiduga kindlustatus ja põllumajandus

76.

kordab oma seisukohta, et EL peaks suunama oma arenguabi arenguriikide toiduga kindlustatuse tagamisele ja säästva, kohaliku, väikese ulatusega mahepõllumajandustootmise edendamisele; toonitab vajadust tagada eelkõige väikepõllumajandustootjate puhul juurdepääs tootmisvahenditele (maa, kindlad omandiõigust tõendavad dokumendid, seeme, väljaõpe, laenud, konsultatsiooni- ja nõustamisteenused), töötlemis- ja turustamisvõimalustele ning kohalikele ja piiriülestele turgudele;

77.

nõuab kooskõlas rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) aruandega, et toetataks üleminekut ökoloogiliselt jätkusuutlikule mahepõllumajandusele, milles arvestatakse väikepõllumajanduse kogemust ja mis on tõhus vahend kliimamuutusega kohanemiseks;

78.

rõhutab põllumajanduses hõivatud naiste toetamise olulisust, sest uuringud näitavad, et soolise ebavõrdsuse kaotamine põllumajanduses võiks suurendada arengumaade põllumajanduse kogutoodangut 2,5–4 % võrra, ja et naised kulutavad suure osa sissetulekust oma laste toidu, tervishoiu, rõivaste ja koolituse peale; nõuab naiste diskrimineerimise kõigi vormide kaotamist ning põllumajanduspoliitiliste meetmete ja programmide muutmist sooteadlikuks; toonitab, et naisi tuleb käsitleda võrdsete partneritena kestlikus arengus põllumajanduse arengu ja toiduga kindlustatuse huvides;

79.

nõuab kindlalt, et EL peaks tegelema ka toiduga kindlustamatuse algpõhjustega, sh vähese vastutusega õiguse osas toidule, toiduhindadega spekuleerimise ja nn maade kokkuostu küsimusega; kordab, et ühise põllumajanduspoliitika reformi puhul tuleb arvesse võtta asutamislepingust tulenevat poliitikavaldkondade arengusidususe tugevdamise, õiglase konkurentsi, arengumaade suutlikkuse ja nende tootmistegevuse toetamise kohustust; nõuab meetmeid, mille eesmärk on maade hõivamise keelustamine, omandiõiguste tagamine põlistele ja väiketalunikele, seemnemonopolide kaotamine ning teatavatest pestitsiididest sõltuvuse lõpetamine;

80.

märgib asjaolu, et selleks, et toita maailma elanikkonda, mis 2050. aastal ületab arvatavasti 9 miljardi piiri, peab põllumajandustoodang praegusega võrreldes 70 % suurenema, kasutades vähem maad, vähem vett ja vähem pestitsiide; märgib, et toiduga kindlustatus maailmas on Euroopa Liidu jaoks kõige pakilisem küsimus, ning nõuab koheseid ja järjepidevaid meetmeid ELi kodanike ja kogu maailma toiduga kindlustatuse tagamiseks;

81.

rõhutab, et toiduga kindlustamatusega tegelemine tähendab paljude meetmete võtmist eri sektorites, näiteks kohalike loodusvarade haldamine, tootlikkuse ja tootmise suurendamine, väljaõpe, kutseorganisatsioonide struktureerimine, kaitsevahendi kasutamine kõige haavatavamate puhul, harimine toitumise valdkonnas ning maapiirkonna töökohtade mitmekesistamine, et see ei oleks seotud ainult põllumajandusega, et suurendada sissetulekut maaperedes, kes on esimesed nälja käes kannatajad;

82.

juhib tähelepanu sellele, et arenguriikides tuleb jätkusuutlikkuse parandamiseks kasutusele võtta paremad põllumajandustootmise meetodid, sh väikeste kuludega meetodid, tagada põllumajandusvaldkonnas teadustööde tegemine ning suurendada tootmise tõhusust;

83.

kutsub ELi ja arenguriike üles toetama maaomandit kui vahendit vaesuse vähendamiseks, tugevdades omandiõigusi ning muutes laenu saamise põllumajandustootjate, väikeettevõtjate ja kohalike kogukondade jaoks lihtsamaks;

84.

väljendab sügavat muret praegu toimuva põllumaade omandamise pärast valitsuste toetusel tegutsevate välisinvestorite poolt eelkõige Aafrikas, mis võib ohustada kohalikku toiduainetega kindlustatust ning põhjustada ettenägematuid ja ulatuslikke sotsiaalseid rahutusi, kui nendega ei tegeleta asjakohasel viisil;

85.

rõhutab, et kalandusalased partnerluslepingud peaksid aitama ühendada partnerriikide kalanduspoliitikat ja tugevdama nende võimekust kindlustada säästev kalastamine oma vetes ja kohalikud töökohad kalandussektoris;

86.

rõhutab, et arengupoliitika keskne aspekt peaks olema asjakohane kaitse veega seotud katastroofide ja haiguste eest ning juurdepääs piisavale kogusele ja piisava kvaliteediga veele mõistliku hinnaga, et täita peamised toidu ja energiaga seotud ning muud vajadused, mis on keskse tähtsusega terve ja produktiivse elu elamiseks, ohustamata seejuures elutähtsate ökosüsteemide jätkusuutlikkust;

Läbipaistvus

87.

selleks et suurendada läbipaistvust ja osaliselt või täielikult ELi või liikmesriikide rahastatavate projektide vastuvõtmist üldsuse poolt, nõuab elektroonilise andmebaasi loomist, milles antakse teavet ametliku arenguabi kohta; usub, et kõnealune andmebaas peaks võimaldama kasutajatel jälgida ELi abiandjate ja olemasolu korral ka ÜRO agentuuride projekte ja programme kõigis abisaajates riikides, kes neid rahastab ja milline organisatsioon neid teostab; on seisukohal, et see peaks olema kasutajasõbralik ja kõigile interneti kaudu kättesaadav ning et sellel peaks olema funktsioon, mis võimaldaks lihtsalt juurde pääseda teatavale teabele teatavate eelnevalt kindlaks määratud kriteeriumide abil (abiandja, rahastamisliik ja aastatuhande arengueesmärgid) ning pakkuma tabeleid ja maakaarte analüüsimiseks; märgib, et selline andmebaas on ülioluline ka tugevamaks koordineerimiseks ja harmoneerimiseks abiandjate vahel ja kooskõlastamiseks abisaaja riigi valitsusega;

*

* *

88.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.


(1)  ELT C 46, 24.2.2006, lk 1.

(2)  ELT L 378, 27.12.2006, lk 41.

(3)  Nõukogu 15. mai 2007. aasta järeldused (09558/2007).

(4)  ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 321.

(5)  ELT C 117 E, 6.5.2010, lk 15.

(6)  ELT C 4 E, 7.1.2011, lk 34.

(7)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0355.

(8)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0210.

(9)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0442.

(10)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0082.


Top