1.4.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 87/10

A.

arvestades, et Euroopa varjupaigapoliitika kava ühtse lähenemisviisi esimese etapi õigusaktid on kahtlemata võimaldanud ühiste miinimumnõuete kehtestamist, kuid mitte kaitse kättesaadavuse võrdsete tingimuste loomist kogu ELi territooriumil, mistõttu on endiselt probleeme teistesse liikmesriikidesse edasiliikumise ja mitmekordsete taotluste esitamisega;

B.

arvestades, et Dublini süsteemi esimese sisenemise riigi kriteerium võib tekitada mõnedele liikmesriikidele, eelkõige neile, mis moodustavad ELi välispiiri, ebaproportsionaalset koormust pelgalt nende geograafiliselt ligipääsetava asukoha tõttu ning sellel on kahjulik mõju nii liikmesriikidele kui ka varjupaigataotlejatele;

C.

arvestades, et komisjoni Dublini süsteemi hinnangust selgub, et 2005. aastal tuli ELi piiridel paikneval 13 liikmesriigil tegelda Dublini süsteemi tõttu suurenenud probleemidega;

D.

arvestades, et eespool nimetatud vastuvõtu direktiivi käsitlevas hindamisaruandes täheldab komisjon direktiivi rakendamisel tõsiseid probleeme, eriti kinnistes keskustes ja transiiditsoonides, mida märkisid ka Euroopa Parlamendi delegatsioonid oma korduvate külastuste käigus,

1.

märgib, et möödunud aastal ületas pagulaste arv maailmas 12 miljoni piiri ning riigi sees ümberasustatud isikuid on 26 miljonit; seoses sellega toetab Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomist ja tervitab komisjoni varjupaigapoliitika kava, mida saab kasutada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi täiustamise tegevuskavana;

2.

avaldab kahetsust plaani üle lükata seoses Lissaboni lepingu jõustumisel toimuva õigusliku aluse muudatusega 2012. aastasse Euroopa ühise varjupaigasüsteemi teine etapp, mille abil lõpetatakse kahjustavalt mõjuv ebavõrdsus liikmesriikide varjupaigasüsteemide vahel;

3.

juhib tähelepanu asjaolule, et teatavate kolmandate riikide kodanikele pagulasseisundi andmise määr vaheldub erinevates liikmesriikides 0 %-st 90 %-ni;

4.

rõhutab, et standardite ühtlustamine, mille tulemusena kehtestatakse ühine varjupaigamenetlus ja ühetaoline varjupaigataotleja seisund, peaks tagama kaitse kõrge taseme kogu ELis, mitte aga tooma kaasa joondumise kõige madalama taseme järgi, et ei kaoks ühise varjupaigasüsteemi lisandväärtus;

5.

avaldab kahetsust, et viimastel aastatel on saanud tõsiselt kannatada varjupaiga institutsioon, mis on demokraatia ja inimõiguste kaitsmise oluline osa; kordab varjupaigataotlejate õiguste ja vajaduste ning välja- ja tagasisaatmise lubamatuse põhimõtte täieliku austamise vajadust;

6.

tuletab meelde, et EL peab looma välispiiridel mehhanismid varjupaigataotlejate tuvastamiseks ja rahvusvahelise kaitse õigust omavate isikute oma territooriumile lubamise tagamiseks, sealhulgas oma välispiiride kontrollioperatsioonide käigus;

7.

tervitab asjaolu, et komisjon nimetab kaitset vajavate isikute juurdepääsu üheks Euroopa ühise varjupaigasüsteemi peamiseks eesmärgiks;

8.

palub Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuril (Frontex) esitada täpsed andmed Frontexi operatsioonide käigus tuvastatud varjupaigataotlejate arvu ning nende operatsioonide käigus kinni peetud ja transiidi- või päritoluriiki tagasi saadetud isikute saatuse kohta; palub komisjonil esitada ettepaneku Frontexi volituste läbivaatamise kohta, milles on selgelt väljendatud, et kaitse ja inimõiguste küsimused on ELi välispiiri haldamise lahutamatu osa;

9.

tervitab asjaolu, et komisjon näeb vajadust tagada rahvusvahelise kaitse pakkumisega seotud muude poliitikavaldkondade sidusus; kutsub seetõttu komisjoni toetama ja esitama algatusi kogu piiride haldamise poliitika ja meetmete, nagu Frontex ja Euroopa piiride valvamise süsteem (EUROSUR), läbivaatamiseks ning kohandamiseks, et tagada pagulastele ELis juurdepääs kaitsele ning välja- ja tagasisaatmise lubamatuse põhimõtte täielik järgimine ELi välispiiril; rõhutab lisaks, et kohustus osutada abi, mis on sätestatud ÜRO mereõiguse konventsioonis, on liikmesriikidele, ELile ja Frontexile õiguslikult siduv;

10.

kiidab heaks, et eespool nimetatud Euroopa Kohtuotsusega kohtuasjas C-133/06 tühistati varjupaiga direktiivi artikli 29 lõiked 1 ja 2 ning artikli 36 lõige 3, milles käsitletakse turvaliste päritoluriikide ühise miinimumnimekirja ning turvaliste kolmandate riikide nimekirja vastuvõtmist või muutmist;

11.

tervitab mõnede liikmesriikide positiivseid kogemusi varjupaigataotlejate vastuvõtmisel avatud struktuurides ja täielikus integreerituses kohalikku ellu kohe pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist;

12.

on arvamusel, et varjupaigataotlejad on haavatavad isikud, kes vajavad asjakohaseid vastuvõtutingimusi; tuletab meelde, et vanglaõhkkond ei aita ühelgi juhul üle saada päritoluriigis või teel Euroopasse läbi elatud traumadest;

13.

väljendab heameelt seoses komisjoni viimastes ettepanekutes sisalduvate sätetega, mille kohaselt liikmesriigid ei või isikut kinni pidada ainsal põhjendusel, et ta taotleb rahvusvahelist kaitset; on seisukohal, et varjupaigataotlejate eriti haavatava olukorra tõttu ei tohiks neid põhimõtteliselt kinnipidamiskeskustesse paigutada;

14.

avaldab kahetsust, et paljudes liikmesriikides peetakse varjupaigataotlejaid pärast nende ebaseaduslikku riiki sisenemist ikka veel kinni, ning tunneb seetõttu heameelt, et vastuvõtu direktiivi lisati kinnipidamisega seotud menetlustagatised; on seepärast seisukohal, et varjupaigataotlejate kinnipidamine peaks olema võimalik ainult selgelt kindlaks määratud erandjuhtudel ning nii kinnipidamise viisi kui ka eesmärki silmas pidades peaks seejuures lähtuma vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttest; on samuti seisukohal, et kui varjupaigataotlejat peetakse kinni, peaks kõnesoleval isikul olema õigus otsida kaitset liikmesriigi kohtus;

15.

peab oluliseks täpsustada uue vastuvõtu direktiivi reguleerimisala, et see hõlmaks kinnipidamiskeskusi, transiidialasid, piiril toimuvaid menetlusi ja Dublini süsteemi kohaselt üleantavaid isikuid;

16.

väljendab heameelt asjaolu pärast, et vastuvõtu direktiivis nähakse ette haavatavate isikute, eriti saatjata alaealiste, hooldust vajavate eakate, puudega inimeste, rasedate, lastega üksikvanemate ja traumasid (piinamine, vägistamine, psühholoogiline, füüsiline ja seksuaalne vägivald) läbi elanud isikute viivitamatu tuvastamise ametlik süsteem;

17.

on arvamusel, et tuleks kehtestada ühtne varjupaiga taotlemise menetlus ja ühtsed standardid isikute määratlemiseks rahvusvahelist kaitset vajavate isikute või pagulastena, mis hõlmaks kõiki rahvusvahelise kaitse taotlusi (pagulasseisund, täiendav kaitse ja ajutine kaitse);

18.

tervitab komisjoni kavatsust selgitada täiendava kaitse andmise tingimusi ja eelkõige tõsiasja, et komisjon soovitab vaadata läbi sellise kaitse saajate õiguste ja soodustuste ulatus; see peaks tagama võrdsema kohtlemise kõrgemal tasemel;

19.

tervitab komisjoni kavatsust muuta varjupaiga direktiivi ja rõhutab, et ühine varjupaigamenetlus peaks ametiasutustel võimaldama varjupaigataotluste üle otsustades kasutada selgeid, ühtlustatud ja mõistlikke tähtaegu, vältides sellega pikki ja põhjendamatuid ooteaegu, millel võivad olla negatiivsed tagajärjed varjupaigataotlejate tervisele ja heaolule; kordab, et pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi andmine peaks alati toimuma individuaalse hindamise alusel ja ei tohiks mitte mingil juhul piirduda üldistatud (nt rahvusel põhineva) hindamise või tingimuslikkusega (nt vastavalt inimõiguste olukorrale päritoluriigis);

20.

peab soovitavaks koondada erinevate liikmesriikide teave päritoluriikide kohta ja julgustab komisjoni tõhustama jõupingutusi ühise andmebaasi loomisel; rõhutab, et päritoluriiki käsitleva teabe kogumisel ja esitamisel ning portaali haldamisel peaks olema tagatud, et esindatud on erinevate tunnustatud ekspertide aruanded riikide kohta, et teave on avalikult juurdepääsetav ja hoitakse eraldi selle kasutamisest otsustajate poolt (nii et teave jääb erapooletuks ja poliitilistest mõjutustest puutumatuks) ja et päritoluriiki käsitleva teabe kogumisel säilitatakse õiglast tasakaalu valitsustega seotud, valitsusväliste ning rahvusvaheliste allikate vahel;

21.

väljendab heameelt Dublini määruse uuesti sõnastamise ning sellise mehhanismi kehtestamise ettepaneku üle, mis võimaldab peatada Dublini süsteemiga ette nähtud üleviimised, kui on oht, et selle tagajärjel ei saa taotlejad asjaomases liikmesriigis piisavat kaitset, eeskätt vastuvõtutingimuste ja varjupaiga taotlemise menetlusele juurdepääsu osas, samuti juhul, kui üleviimine lisaks koormust liikmesriikidele, kes on eelkõige oma geograafilise asendi või demograafilise olukorra tõttu ebaproportsionaalselt suure surve all; rõhutab siiski, et kõnesolevad sätted jääksid ikkagi vaid pelgalt poliitiliseks avalduseks ja nendest ei oleks tõhusat abivahendit liikmesriikidele juhul, kui kõikide liimesriikide suhtes ei võeta kasutusele kahe eesmärgiga siduvat vahendit, mis näeb ette järgmist:

22.

on seisukohal, et muudetud Dublini määruse kohaselt tuleks varjupaigataotlejatele tagada üleviimisotsuse edasikaebamise õigus, kusjuures edasikaebamine paneb kohtule ametiülesande korras kohustuse kaaluda üleviimisotsuse jõustamise ajutise peatamise vajalikkust;

23.

toetab kindlalt Euroopa varjupaigaküsimuste tugiameti loomist, mis peaks tegema tihedat koostööd ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja varjupaigaküsimustega tegelevate VVOdega;

24.

on arvamusel, et Euroopa varjupaigaküsimuste tugiamet peaks varjupaigasüsteemide parandamiseks üksikasjalikult analüüsima riiklike varjupaigasüsteemide erinevusi;

25.

arvab, et Euroopa varjupaigaküsimuste tugiameti ülesannete hulka peaks kuuluma ühiste suuniste koostamine varjupaigataotluste täpsema hindamise hõlbustamiseks, heade tavade levitamise edendamine ning asjakohaste ELi õigusaktide rakendamise ja kohaldamise järelevalve (toetades komisjoni kui aluslepingute järelevalvaja rolli);

26.

arvab, et praktilisest seisukohast tuleks kaaluda järelmeetmeid kaitsetaotluse tagasilükkamise tõttu päritolu- või lähteriiki tagasi saadetud isikute suhtes;

27.

soovitab tungivalt komisjonil jätkata jõupingutusi Euroopa ühise varjupaigaalase koolituskava koostamiseks, arvestades, et selles valdkonnas vastu võetud otsuste kvaliteet on otseselt seotud riikliku tasandi otsustajate koolitamise ja teavitamisega; on arvamusel, et kõnesolevale valdkonnale spetsialiseerunud kodanikuühiskonna organisatsioonidega konsulteerimine koolituskava koostamisel tagaks kava tõhususe;

28.

on seisukohal, et kõigil otsustajatel peab olema võrdne juurdepääs professionaalselt ja objektiivselt koostatud päritoluriiki käsitlevale teabele, mis on peamine vahend nii varjupaigaasutuste ja edasikaebamise instantside kui ka varjupaigataotlejate jaoks, kes otsivad sealt tuge rahvusvahelise kaitse taotluse kinnitamiseks;

29.

rõhutab, et ooteajal peaksid ametiasutused võtma arvesse ebakindlamas olukorras olevate varjupaigataotlejate, näiteks laste, puudega inimeste ja naiste erivajadusi ja tagama vajaliku infrastruktuuri;

30.

tunnustab rahvusvahelise kaitse saajate integreerimise tähtsust demokraatia, julgeoleku ja majanduse seisukohast;

31.

avaldab kahetsust, et Dublini määrusega kehtestatud eeskirjades selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest, ei võeta arvesse taotleja soovi, ning on arvamusel, et teatavaid perekondlikke, kultuurilisi ja keelelisi aspekte tuleks läbivaatamise eest vastutava riigi määramisel rohkem arvesse võtta, et soodustada varjupaigataotlejate integreerimist;

32.

nõuab tungivalt, et nõukogu saavutaks kokkuleppe seoses nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiviga 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (10), et laiendada selle kohaldamisala pagulastele ja täiendava kaitse saajatele;

33.

väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle lihtsustada vastuvõtu direktiivis varjupaigataotlejate juurdepääsu tööturule, arvestades, et kaasamine tööellu on nende vastuvõtvas liikmesriigis integreerimise peamine tingimus ning aitab kujundada oskusi, millest on kasu nii vastuvõtvas liikmesriigis viibimise ajal kui ka päritoluriiki tagasisaatmise korral;

34.

arvab, et vastutava liikmesriigi kindlakstegemisel peaks varjupaigasüsteem hõlbustama integreerumist vastuvõtvas liikmesriigis, võttes muu hulgas arvesse varjupaigataotleja sotsiaalset, kultuurilist ja keelelist tausta ning tunnustama haridusalaseid saavutusi, ametialast kvalifikatsiooni ja oskusi, mis vastavad vastuvõtva liikmesriigi majanduslikele vajadustele;

35.

soovitab mitte teha vahet pagulastele ja täiendava kaitse saajatele antavate õiguste vahel; rõhutab eelkõige vajadust parandada täiendava kaitse saajate majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi, millel on otsustav tähtsus nende integreerimise seisukohast;

36.

on arvamusel, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi üks eesmärke peaks olema tõhusate solidaarsusmehhanismide loomine, et parandada nende riikide olukorda, kuhu saabub suurimal hulgal varjupaigataotlejaid ja kellel on raskusi varjupaigataotlejatele asjakohaste vastuvõtutingimuste tagamisega, taotluste õigeaegse ja nõuetekohase läbivaatamisega või pagulasseisundi saanud varjupaigataotlejate integreerimisega;

37.

on arvamusel, et solidaarsus ei saa piirduda vaid rahaliste vahendite andmisega, ja nõuab vabatahtlikkusel põhineva sisemise ümberasustamise ja ümberpaigutamise mehhanismide tõhusat rakendamist, nagu Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis on ette nähtud; on seisukohal, et see võimaldaks rahvusvahelise kaitse saajate vastuvõtmist muus liikmesriigis kui selles, kes andis sellise kaitse saamise õiguse;

38.

on arvamusel, et tuleks kaaluda võimalust laiendada direktiivi 2001/55/EÜ (11) reguleerimisala, et võimaldada eelkõige selliste isikute erikategooriate vastuvõtmist, kellel on vaja ajutist rahvusvahelist kaitset, isegi siis, kui ei ole tegemist massilise sisserändega;

39.

ergutab tulevase Euroopa varjupaigaküsimuste tugiameti egiidi all looma varjupaigaküsimuste ekspertrühmi, kes aitaksid liikmesriike üle jõu käiva varjupaigataotlejate ootamatu ja massilise saabumise korral;

40.

palub komisjonil kaaluda võimalust kehtestada tulevase Euroopa varjupaigaküsimuste tugiameti järelevalve all rahvusvahelise kaitse üleandmise Euroopa mehhanism, et võimaldada pagulaste taotluse alusel nende üleviimist Euroopas ja seega leevendada teatavate liikmesriikide koormust;

41.

tervitab komisjoni kavatsust algatada uuring finantssolidaarsuse parandamise vahendite läbivaatamiseks ELis ja jääb huviga ootama, milliseid ettepanekuid selleks tehakse;

42.

toetab piirikontrolli lepingute sõlmimist riiklike ametiasutuste, ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja valitsusväliste organisatsioonide vahel ELis ning selleks ELi välispiiride fondist vahendite eraldamist;

43.

rõhutab, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks olema täielikus kooskõlas arengumaadega koostööks loodud ELi vahendite (näiteks Euroopa Arengufond, arengukoostöö rahastamisvahend, Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahend, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend) eesmärkide ja meetmetega pagulaste kaitse valdkonnas ning kokkulepete ja partnerlusega ELi ja arengumaade vahel (näiteks Cotonou leping ja Aafrika-ELi strateegiline partnerlus);

44.

jagab komisjoni seisukohta, et varjupaiga pakkumine on pigem kolmandate riikidega tehtava arengukoostöö lahutamatu osa kui kriisiolukordade lahendamise vahend; kordab samuti, et arengukoostööd, eriti kriisiennetust, inimõiguste järelevalvet, konfliktide maandamist ja rahu tagamist võiks käsitleda ümberasustamise ennetusmeetmena; rõhutab seetõttu, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks olema tihedalt seotud Euroopa arengu- ja humanitaarpoliitikaga;

45.

ootab piirkondlike kaitseprogrammide 2009. aastal kavas olevat hindamist; rõhutab, et kõnealuste programmide areng peaks olema täielikus kooskõlas riiklike ja piirkondlike tegevuskavadega, arengukoostöö rahastamisvahendi teemaprogrammiga rände ja varjupaiga kohta ning ei tohiks üldiselt olla kunagi vahendiks, mille abil vabastada liikmesriigid ja EL kohustustest; palub komisjonil parandada oma erinevate talituste tegevuse koordineerimist kõnesolevas valdkonnas selleks, et suurendada nende sünergiat ning teavitada Euroopa Parlamenti sel eesmärgil tehtud jõupingutustest;

46.

tunnistab, et oluline on suurendada esmast varjupaika pakkuvate riikide vastuvõtusuutlikkust ning töötada Euroopa tasandil tihedas koostöös ÜRO pagulaste ülemvolinikuga välja ümberasustamiskava, milles nähakse ette ühised kriteeriumid ja kooskõlastamismehhanismid;

47.

nõuab ühtlasi hinnangu andmist olemasolevate vahendite piisavuse kohta kolmandate riikidega seotud meetmeteks, näiteks kaitse regiooni piires, eelkõige seoses Euroopa Parlamendi väljendatud seisukohaga, et nende meetmete jaoks on vaja täiendavat rahastamist ja mitte arenguvahendite ümberjaotamist;

48.

kutsub komisjoni edendama liikmesriikide suuremat osalust jõupingutustes, mida tehakse pagulaste ümberasustamiseks kogu maailmas;

49.

võtab suure huviga teadmiseks kava seada sisse riiki sisenemise kaitstud menetlused ja ergutab komisjoni võtma nimetatud menetluste jaoks konkreetseid meetmeid ja astuma praktilisi samme;

50.

ootab huviga komisjoni 2009. aastaks kavandatud uuringu tulemusi varjupaigataotluste ühise läbivaatamise kohta väljaspool ELi ja hoiatab mis tahes kavatsuse eest panna varjupaigataotlejate vastuvõtmise ja nende taotluste läbivaatamise vastutus kolmandatele riikidele või ÜRO pagulaste ülemvolinikule;

51.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, Frontexile ja ÜRO pagulaste ülemvolinikule.