22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/19

1.1

tervitab komisjoni poolt esitatud rohelist raamatut avaliku ja erasektori koostöölepete ning ühenduse õiguse kohta riigihangete ja kontsessioonide alal, kuna koostöö kohalike/piirkondlike omavalitsuste ja erasektori vahel omandab ELis järjest suuremat tähtsust. Küsimusi nagu majanduskasv, ühtekuuluvus ja konkurents saab liigitada ühe Lissaboni strateegia tähtsa elemendi juurde, milleks on hästitoimiva siseturu raamtingimuste parandamine. Samas tõdeb komitee, et erinevate liikmesriikide ja ka erinevate tegevusalade vahel on suuri erinevusi partnerluskoostöö laadi, ulatuse ja vormide osas;

1.2

konstateerib, et rohelises raamatus ei sisaldu konkreetseid ettepanekuid, selle asemel loob ta selgust ühenduse sätete ulatuse osas, mis puudutavad erasektori partneri valikut ja sellele järgnevat faasi. Peetakse vajalikuks võimalikke küsitavusi uurida ja analüüsida, kas ühenduse raamistik arvestab piisavalt PPPde väljakutsete ja spetsiifiliste tunnustega. Rohelises raamatus tõstatatakse peale selle ka rida küsimusi, millele vastamine on komisjoni edasise töö suhtes olulise tähtsusega;

1.3

on arvamusel, et avaliku ja erasektori koostöölepete temaatikat tuleks vaadelda mitte ainult erialasest ja juriidilisest aspektist, vaid ka laiemas seoses poliitilisest perspektiivist lähtudes;

1.4

loodab, et kõiki koostööleppeid, hankeid ja üldhuviteenuseid puudutavaid küsimusi käsitletakse terviklikust aspektist;

1.5

usub, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kui kodanikule kõige lähemal seisva riigist järgmise tasandi esindajate otsustada on see, kas nad täidavad ülesandeid ise, tellivad neid kolmandatelt isikutelt või otsivad muid koostöövorme partneritega. RK rõhutab keskset rolli, mida see poliitiline tasand etendab otsustes selle üle, kes riiklikult finantseeritud töid teostab;

1.6

on seisukohal, et sageli saavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kõige paremini selle üle otsustada, millises vormis tuleks teenuseid finantseerida;

1.7

rõhutab seda, et kohalikud omavalitsused ja regioonid täidavad erinevaid funktsioone, et neil pole mitte ainult organiseerimis-, juhtimis- ja kontrollikohustused, vaid nad teostavad teatud töid ka ise (oma struktuuride abil);

1.8

ei pea koostööleppeid tingimata imevahendiks. Komitee on arvamusel, et iga projekti puhul tuleb eraldi hinnata avaliku ja erasektori vaheliste koostöölepete võimalikku lisaväärtust;

1.9

nõustub rohelise raamatu väitega, et riiklik partner peab avalikke huve silmas pidades olema võimeline määrama kindlaks eesmärgid, pakutava teenuse kvaliteedi ja hinnakujunduse põhimõtted ning suutma eesmärkide järgimist kontrollida.

1.10

konstateerib, et mõistet “partnerlus” tõlgendatakse tänapäeval palju laiemalt kui see algselt mõeldud oli,

1.11

paneb ette, et “avaliku ja erasektori vahelisi koostööleppeid” tulevikus selgemini piiritletaks ja et see tähistaks pikaajalist koostöösuhet, ühist riskide võtmist ja suuremat majanduslikku vastutust.

1.12

peab seega esmatähtsaks defineerida partnerluse mõistet, et panna alus asjakohasele arutelule ühenduse võimalike tulevaste tööde üle.

1.13

täheldab, et seega mõistetakse partnerluse/koostöö all tavaliselt midagi enamat kui ainult koostöölepet avaliku ja erasektori vahel. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused teevad koostööd ka paljude teiste osalejatega, nagu näiteks teiste kohalike/piirkondlike omavalitsustega, kõrgkoolidega, ametiühinguorganisatsioonidega, usuühingutega, liitudega, huviühendustega, vabatahtlike ühendustega ja eraisikutega. Nende koostööpartnerite osatähtsus võib tulevikus isegi oluliselt tõusta;

1.14

märgib, et mõnikord nimetatakse ka traditsioonilisi riigihankeid, mille puhul partnerid teevad tihedat koostööd ja püüdlevad ühise vastutuse poole, samuti avaliku ja erasektori vaheliseks partnerluseks või avaliku ja erasektori vaheliseks lepinguliseks partnerluseks;

1.15

peab tihedat koostööd oluliseks ka traditsioonilises riigihankemenetluses, seda iseäranis töö teostamise faasis;

1.16

juhib tähelepanu sellele, et jagatud vastutusega koostöösuhtes või “institutsioonilises ” PPPs on sageli riiklik partner see, kes lõplikku vastutust kannab. Lisaväärtusteks, mis kaasnevad erasektori suurema vastutuse ja ühise rahastamisega, on uued ideed ja lähenemisviisid ning pikaajaline koostöösuhe.

1.17

rõhutab, et üldmajanduslikke huve puudutavate teenuste osutamise korduvkontroll, nagu ka avalikku sektorit hõlmavad koostöölepped, on juba olemas. Ei tohi unustada, et majandusalased ja poliitilised otsused alluvad demokraatlikule korduvhääletuse protseduurile ning seega nende endi järelevalveorganite poolsele eelkontrollile ja üksikasjalikule ettevalmistamisele. Kõik need kindlustavad läbipaistvuse.

2.1

rõhutab, et EÜ asutamislepingus fikseeritud põhimõtted nagu läbipaistvus, võrdõiguslikkus, proportsionaalsus ja vastastikune tunnustamine peavad olema aluseks kõigile koostööliikidele;

2.2

ei pea praeguses olukorras õigeks ühenduse regulatsioonide kehtestamist partnerluse kohta, kuna partnerluse mõiste ei ole selgelt defineeritud. Peale selle on ta arvamusel, et avaliku ja erasektori vahelised koostöölepped ei tohiks kuuluda riigihankeid käsitleva direktiivi alla, kuna see ei innusta piisaval määral initsiatiivi üles näitama, riske võtma ega paindlikult tegutsema. Reeglistik ei ole piisavalt paindlik, kuna koostöösuhtes pole tegemist tavapärase tarnesuhtega, vaid partnerite aktiivsete rollidega. Komisjon on küll osaliselt arvesse võtnud regioonide komitee varasemaid arvamusi, ent mitte piisaval määral;

2.3

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused etendavad keskset rolli üldhuviteenuste defineerimise, korraldamise, finantseerimise ja järelvalve juures;

2.4

usub, et niivõrd, kuivõrd on järgitud läbipaistvuse, võrdõiguslikkuse, proportsionaalsuse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtteid, peavad riiklikud osalejad saama vabalt valida ja katsetada erinevaid koostöövorme, kuid samal ajal on neil ka kohustus tagada üldhuviteenuste kättesaadavus;

2.5

arvab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad kõige paremini otsustada, mis liiki teenuseid millises vormis ja millise kvaliteediga osutada, kuna nad on kodanikele kõige lähemal. Lisaks kindlustavad demokraatlikud protseduurid, millele avalik sektor selliste otsuste tegemisel allub, igakülgse järelevalve ja läbipaistvuse;

2.6

peab tähtsaks veelkord rõhutada, et kohalikud omavalitsused saaksid ise otsustada, kas nad osutavad teenuseid ise, tellivad neid kolmandatelt isikutelt või osutavad neid koostöös teiste partneritega;

2.7

peab oluliseks, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel oleks võimalus individuaalselt ja paindlikult erinevaid koostöövorme arendada;

2.8

rõhutab seda, et rohkem tuleb silmas pidada kodanike huvisid, sest neile ju teenuseid osutatakse;

2.9

konstateerib oma arvamuses, mille teemaks on ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta, mis käsitleb riiklike tarnelepingute, riiklike teenuselepingute ja riiklike ehitustöölepingute sõlmimise korra kooskõlastamist, et avaliku ja erasektori partnerlusprojektid peavad olema paindlikud ja üldiselt kättesaadavad. Peale selle tõstis komitee esile ulatusliku dialoogi tähtsust tellijate ja teenusepakkujate vahel kogu hankemenetluse jooksul;

2.10

märkis samas arvamuses, et “tuleb sätestada, et direktiivid ei kuulu kohaldamisele hangete andmise suhtes kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt oma autonoomsetele juriidilistele isikutele ja seda tuleb vaadelda kui nende endi juhtimisel tehtavat tööd”;

2.11

nõustub rohelise raamatu väitega: “Ühenduse õigussätted riigihankelepingute ja kontsessioonide kohta ei mõjuta liikmesriikide otsust selle üle, kas avalik teenus tuleks osutada ise või tellida see kolmandatelt isikutelt”;

2.12

täheldab, et mõnedes liikmesriikides on välja kujunenud partnerluse vorm, mille puhul kodanik määrab ise teenuseosutaja. Riiklikul osalejal on sealjuures pigem kohustus tagada kodanikule miinimumkvaliteet ja hoolitseda selle eest, et teenust osutaksid hea mainega ettevõtted. Kehtivad riigihankeeeskirjad ei arvesta selliste olukordadega, kus kodanikel on tähtis positsioon ja nad langetavad lõpliku otsuse selle kohta, kes teenust osutama hakkab;

2.13

ei avalda veel arvamust küsimuse suhtes, kas tuleks kehtestada ühenduse õigussätted teenusekontsessioonide kohta, ega saa seda partnerluse definitsiooni puudumise tõttu ka teha. Komitee on arvamusel, et teenusekontsessioonid ei tohiks kuuluda EÜ riigihankeid käsitleva direktiivi alla, kuna kontsessioonid eeldavad paindlikumat menetlust kui hankelepingud;

2.14

peab kehtivaid õigussätteid riigihangete kohta ikka veel liiga keerulisteks ja leiab, et need ei soodusta paindlikkust ega uuenduslikke ideid;

2.15

rõhutab selgesõnaliselt, et ettevõtte ülekandmine avalikust sektorist erasektorisse on majanduslik otsus, mis on seega liikmesriikide ainupädevuses;

2.16

loodab, et saadakse kogemusi vabal konkurentsil põhineva läbirääkimistega pakkumismenetluse kohta, enne kui hakatakse tegema ettepanekuid täiendavate meetmete suhtes. Samuti viitab ta sellele, et väljendas oma arvamuses riigihangete direktiivi kohta reservatsioone selle pakkumismenetluse suhtes ja pooldas selle asemel rohkem läbirääkimistega pakkumismenetlusega riigihankekonkursse;

2.17

loodab, et komisjon selgitab õiguslikku olukorda seoses Teckali otsusega, mida erinevates liikmesriikides erinevalt tõlgendatakse. Komitee arvates ei tohiks majandustegevus, millega tegeldakse täielikult avaliku ettevõtte vormis, kuuluda ühenduse riigihankeid käsitlevate sätete alla, kuna need ettevõtted alluvad riiklikule kontrollile ja võrduvad riigipoolse teenuse osutamisega ja kuna see juriidiline isik teostab oma majandustegevust olulisel määral riikliku struktuuri kaudu, mille alla ta kuulub;

2.18

rõhutab poliitilise konsensuse tähtsust kohalikul/piirkondlikul tasandil, kui on vaja sõlmida pikaajalisi kokkuleppeid;

2.19

sooviks rõhutada, et seda temaatikat ei vaadeldaks mitte ainult konkurentsi aspektist, vaid et leiaksid arvestamist ka demokraatlikud ja kodanike ootusi peegeldavad aspektid;

2.20

taotleb uut kuulamist, niipea kui partnerluse mõiste on defineeritud;

2.21

tahaks lõpetuseks tõstatada mõned küsimused: