(1)

Vastuseks 2008.–2009. aasta üleilmsele finantskriisile alustas liit Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 575/2013 (4) määratletud finantsinstitutsioonide usaldatavusraamistiku laiaulatuslikku reformi eesmärgiga suurendada liidu pangandussektori vastupanuvõimet. Reformi üks põhielemente oli Baseli pangajärelevalve komitees 2010. aastal kokku lepitud rahvusvaheliste standardite, eelkõige nn Basel III reformi ja sellest tulenevate Basel III standardite rakendamine. Tänu sellele reformile oli liidu pangandussektoril COVID-19 kriisi sisenedes kindel jalgealune. Kuigi liidu finantsinstitutsioonide kapitali üldine tase on praegu üldiselt rahuldav, vajavad mõningad üleilmse finantskriisi järel tuvastatud probleemid veel lahendamist.

(2)

Nende probleemide lahendamiseks, õiguskindluse tagamiseks ja liidu pühendumuse väljendamiseks tema rahvusvahelistele partneritele G20s on äärmiselt oluline rakendada täpselt liidu õiguses 2017. aastal kokku lepitud Basel III reformi seni rakendamata elemendid (edaspidi „lõplik Basel III raamistik“). Samal ajal tuleks rakendamise käigus vältida liidu pangandussüsteemi kui terviku kapitalinõuete üldise taseme märkimisväärset tõusmist ja võtta arvesse liidu majanduse eripära. Võimaluse korral tuleks rahvusvaheliste standardite kohandusi kohaldada üleminekuperioodil. Rakendamine peaks aitama vältida liidu finantsinstitutsioonide ebasoodsat konkurentsiolukorda, eelkõige kauplemistegevuse valdkonnas, kus kõnealused finantsinstitutsioonid konkureerivad otseselt muude rahvusvaheliste finantsinstitutsioonidega. Lisaks viib liit lõpliku Basel III raamistiku rakendamisega lõpule kümme aastat kestnud reformiprotsessi. Sellega seoses peaks liit viima läbi oma pangandussüsteemi üldise hindamise, võttes arvesse kõiki asjakohaseid mõõtmeid. Komisjonile tuleks anda volitus usaldatavus- ja järelevalvenõuete raamistiku terviklikuks läbivaatamiseks. Läbivaatamisel tuleks arvesse võtta eri liiki ettevõtlusvorme, struktuure ja ärimudeleid kogu liidus. Läbivaatamisel tuleks arvesse võtta ka minimaalse väljundmäära rakendamist kapitali ja likviidsust käsitlevate usaldatavusnõuete osana ning selle kohaldamise taset. Läbivaatamisel tuleks hinnata, kas minimaalne väljundmäär ja selle kohaldamise tase tagavad hoiustajate piisava kaitse ja finantsstabiilsuse liidus, võttes arvesse nii liiduülest arengut kui ka pangandusliidu arengut kõigis selle mõõtmetes. Sellega seoses võtab komisjon igakülgselt arvesse nii Euroopa Parlamendi kui ka Euroopa Ülemkogu vastavaid avaldusi ja järeldusi pangandusliidu kohta.

(3)

Komisjon kohustus 27. juunil 2023 viima läbi pangandussüsteemi olukorra ning ühtsel turul kohaldatavate õigus- ja järelevalveraamistike tervikliku, õiglase ja tasakaalustatud hindamise. Seda tehes võtab ta arvesse käesoleva määrusega määrusesse (EL) nr 575/2013 tehtud muudatuste mõju ning pangandusliidu olukorda kõigis selle mõõtmetes. Analüüsitavate küsimuste hulgas uurib komisjon minimaalse väljundmäära rakendamist, sealhulgas selle kohaldamise tasandit. Komisjon viib hindamise läbi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 (5) asutatud Euroopa järelevalveasutuse (Euroopa Pangandusjärelevalve) (EBA) ning Euroopa Keskpanga ja ühtse järelevalvemehhanismi panuse põhjal ning konsulteerib huvitatud isikutega, et tagada eri vaatenurkade asjakohane arvessevõtmine. Asjakohasel juhul esitab komisjon kõnealuse aruande põhjal seadusandliku ettepaneku.

(4)

Määrus (EL) nr 575/2013 võimaldab finantsinstitutsioonidel arvutada oma omavahendite nõudeid kas standardmeetodite või sisemudeli meetodite alusel. Standardmeetodite kohaselt peavad finantsinstitutsioonid arvutama omavahendite nõuded, kasutades kindlaksmääratud parameetreid, mis põhinevad suhteliselt konservatiivsetel eeldustel ja on sätestatud määruses (EL) nr 575/2013. Sisemudeli meetodid, mille peavad heaks kiitma pädevad asutused, võimaldavad finantsinstitutsioonidel ise hinnata enamikku või kõiki omavahendite nõuete arvutamiseks vajalikke parameetreid. Baseli pangajärelevalve komitee otsustas 2017. aasta detsembris kehtestada minimaalse koondväljundmäära. See otsus põhines 2008.–2009. aasta üleilmse finantskriisi järel tehtud analüüsil, millest nähtus, et sisemudelites kaldutakse alahindama finantsinstitutsioone ähvardavaid riske, eriti teatavat liiki riskipositsioonide ja riskide puhul, ning seega kipuvad nende tulemuseks olema ebapiisavad omavahendite nõuded. Võrreldes standardmeetoditega arvutatud omavahendite nõuetega on sisemudelite kasutamise tulemuseks samade riskipositsioonide puhul keskmiselt väiksemad omavahendite nõuded.

(5)

Minimaalne väljundmäär on üks Basel III reformi põhimeetmetest. Selle eesmärk on piirata omavahendite nõuete põhjendamatut varieeruvust, mis tuleneb sisemudelitest, ja seda, et sisemudelit kasutav finantsinstitutsioon vähendab kapitali ülemääraselt võrreldes finantsinstitutsiooniga, kes kasutab standardmeetodeid. Kehtestades finantsinstitutsioonide sisemudelite alusel arvutatavate omavahendite nõuete alampiiriks 72,5 % omavahendite nõuetest, mida kohaldataks juhul, kui kõnealused finantsinstitutsioonid kasutaksid standardmeetodeid, piirab minimaalne väljundmäär kapitali ülemäärase vähendamise riski. Sel eesmärgil peaksid sisemudeleid kasutavad finantsinstitutsioonid arvutama omavahendite nõuded kaks korda, kusjuures mõlema puhul liidetakse kõik omavahendite nõuded ilma topeltarvestuseta. Minimaalse väljundmäära täpne rakendamine suurendaks finantsinstitutsioonide omavahendite suhtarvude võrreldavust, taastaks sisemudelite usaldusväärsuse ning tagaks võrdsed tingimused finantsinstitutsioonidele, kes kasutavad omavahendite nõuete arvutamiseks erinevaid meetodeid.

(6)

Selleks et tagada omavahendite asjakohane jaotamine ja kättesaadavus säästude kaitsmiseks, kui see on vajalik, tuleks minimaalset väljundmäära kohaldada konsolideerimise kõigil tasanditel, välja arvatud kui liikmesriik leiab, et seda eesmärki saab tulemuslikult saavutada teisiti, eelkõige konsolideerimisgruppide puhul, nagu näiteks koostööd tegevad keskasutusega konsolideerimisgrupid ja seotud ettevõtjad, mis asuvad kõnealuses liikmesriigis. Sellistel juhtudel peaks liikmesriigil olema võimalik otsustada mitte kohaldada minimaalset väljundmäära individuaalselt või allkonsolideeritud alusel selles liikmesriigis asuvate finantsinstitutsioonide suhtes, tingimusel et selles liikmesriigis kõrgeimal konsolideerimistasemel vastab nende finantsinstitutsioonide emaettevõtja selles liikmesriigis minimaalse väljundmäära nõudele oma konsolideeritud olukorra alusel.

(7)

Baseli pangajärelevalve komitee on leidnud, et praegune krediidiriski standardmeetod ei ole mitmes valdkonnas piisavalt riskitundlik, mille tulemusena on mõõtmisel saadud krediidiriski ja seega ka omavahendite nõuete näitajad ebatäpsed või ebasobivad – kas liiga kõrged või liiga madalad. Seepärast tuleks krediidiriski standardmeetodit käsitlevad sätted läbi vaadata, et suurendada selle meetodi riskitundlikkust seoses mitme põhiaspektiga.

(8)

Teiste finantsinstitutsioonidega seotud reitinguga riskipositsioonide puhul tuleks mõningad riskikaalud Basel III standarditest lähtuvalt ümber kalibreerida. Lisaks tuleks finantsinstitutsioonidega seotud reitinguta riskipositsioonide riskikaalu käsitlus muuta üksikasjalikumaks ja lahutada riskikaalust, mida kohaldatakse selle liikmesriigi keskvalitsuse suhtes, kus laenu võttev finantsinstitutsioon on asutatud, kuna ei tuleks enam eeldada riigi kaudset toetust sellistele finantsinstitutsioonidele.

(9)

Allutatud võlanõuete ja usaldatavusnõuete seisukohast samamoodi käsitatavate võlanõuete ning omakapitali riskipositsioonide puhul on vaja üksikasjalikumat ja rangemat riskikaalude käsitlust, et kajastada allutatud võlanõuetest ja omakapitali riskipositsioonidest tulenevat suuremat kahjumiriski võrreldes võlanõuetega ning vältida õiguslikku arbitraaži kauplemisportfellivälise ja kauplemisportfelliga seotud tegevuse vahel. Liidu finantsinstitutsioonidel on pikaajalised strateegilised omakapitaliinvesteeringud finantssektori ja finantssektorivälistes äriühingutes. Kuna omakapitali riskipositsioonide standardne riskikaal viieaastase üleminekuperioodi jooksul suureneb, tuleks finantsinstitutsiooni kontrolli või märkimisväärse mõju all olevates äriühingutes ja teatavates kindlustusandjates olevate olemasolevate strateegiliste omakapitaliosaluste suhtes kohaldada varem kehtinud nõudeid, et vältida häirivat mõju ja säilitada liidus finantsinstitutsioonide roll pikaajaliste strateegiliste omakapitaliinvestoritena. Võttes arvesse finantssektori integratsiooni soodustavaid usaldatavusnõuete kohaseid kaitsemeetmeid ja järelevalvet, tuleks praegune kord säilitada teistes samasse konsolideerimisgruppi kuuluvates või sama finantsinstitutsioonide kaitseskeemiga hõlmatud finantsinstitutsioonides omatava omakapitaliosaluse puhul. Lisaks, selleks et toetada era- ja avaliku sektori algatusi seoses pikaajalise omakapitali pakkumisega noteerimata liidu äriühingutele, ei tohiks näiteks otse või kaudselt riskikapitaliettevõtjate kaudu tehtud investeeringuid käsitada spekulatiivsetena, kui need investeeringud on tehtud kõrgema juhtkonna kindla kavatsusega hoida neid vähemalt kolm aastat.

(10)

Et stimuleerida teatavaid majandussektoreid, nähakse Basel III standarditega ette pädevate asutuste kaalutlusõigus oma järelevalveülesannete täitmisel, mis võimaldab finantsinstitutsioonidel kohaldada teatavates piirides selliste omakapitaliosaluste eeliskäsitlust, mis on omandatud õigusaktidega ette nähtud selliste kavade kohaselt, mis pakuvad olulisi investeeringutoetusi ning millega kaasnevad valitsusepoolne järelevalve ja omakapitaliinvesteeringute piirangud. Selle kaalutlusõiguse rakendamine liidu õiguses peaks samuti aitama edendada pikaajalisi omakapitaliinvesteeringuid.

(11)

Liidus annavad äriühingutele laenu peamiselt finantsinstitutsioonid, kes kasutavad krediidiriski puhul omavahendite nõuete arvutamiseks sisereitingute meetodit. Minimaalse väljundmäära rakendamise korral peavad need finantsinstitutsioonid kohaldama ka krediidiriski standardmeetodit, mis põhineb krediidikvaliteeti hindavate määratud asutuste antud krediidikvaliteedi hinnangutel, et määrata kindlaks äriühingust laenuvõtja krediidikvaliteet. Reitingu saanud äriühingute suhtes kohaldatavate välisreitingute ja riskikaalude vastavuse kaardistamine peaks olema üksikasjalikum, et viia selline kaardistamine kooskõlla seda küsimust käsitlevate rahvusvaheliste standarditega.

(12)

Enamik liidu äriühinguid ei soovi siiski väliseid krediidireitinguid. Selleks et vältida häirivat mõju reitinguta äriühingutele antavatele pangalaenudele ja anda piisavalt aega selliste avaliku või erasektori algatuste tegemiseks, mille eesmärk on suurendada väliste krediidireitingute ulatust, on vaja ette näha üleminekuperiood. Selle üleminekuperioodi jooksul peaks sisereitingute meetodit kasutavatel finantsinstitutsioonidel olema võimalik kohaldada reitinguta äriühingutega seotud investeerimisjärgu krediidireitingu riskipositsioonide minimaalse väljundmäära arvutamisel sooduskohtlemist, samal ajal kui tuleks luua algatused krediidireitingute laialdase kasutamise edendamiseks. Üleminekuperioodi pikendamine peaks olema põhjendatud ja piirduma maksimaalselt nelja aastaga.

(13)

Pärast üleminekuperioodi peaks finantsinstitutsioonidel olema võimalik tugineda krediidikvaliteeti hindavate määratud asutuste antud krediidikvaliteedi hinnangutele, et arvutada omavahendite nõuded märkimisväärse osa neil äriühingute vastu olevate nõuete puhul. EBA, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1094/2010 (6) asutatud Euroopa järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve) (EIOPA) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1095/2010 (7) asutatud Euroopa järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) (ESMA) (koos „Euroopa järelevalveasutused“) peaksid jälgima üleminekukorra kasutamist ning võtma arvesse asjakohast arengut ja suundumusi krediidikvaliteeti hindavate asutuste turul ning krediidikvaliteeti hindavate määratud asutuste krediidikvaliteedi hinnangute kättesaadavust takistavaid tegureid, eelkõige äriühingute puhul, ja kaaluma võimalikke meetmeid nende takistavate teguritega tegelemiseks. Üleminekuperioodi tuleks kasutada selleks, et märkimisväärselt laiendada reitingute kättesaadavust liidu äriühingutele. Selleks tuleks töötada välja olemasolevast reitingute ökosüsteemist kaugemaleulatuvad reitingulahendused, et motiveerida eriti suuremaid liidu äriühinguid välisreitingut hankima. Lisaks reitingute andmise protsessist tulenevale positiivsele välismõjule soodustab reitingute laiem katvus muu hulgas kapitaliturgude liitu. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja kaaluda väliste krediidikvaliteedi hinnangutega seotud nõudeid või selliseid hinnanguid andvate täiendavate asutuste loomist, mis võivad kaasa tuua märkimisväärseid rakendamispingutusi. Liikmesriigid peaksid tihedas koostöös oma keskpankadega hindama, kas välisreitingute katvuse suurendamiseks võib olla soovitav taotleda, et nende keskpanka tunnustatakse krediidikvaliteeti hindava asutusena kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1060/2009 (8) ning et määruse (EL) nr 575/2013 kohaldamise eesmärgil annab keskpank äriühingutele reitinguid.

(14)

Elamukinnisvaraga tagatud riskipositsioonide ja ärikinnisvaraga tagatud riskipositsioonide jaoks on Baseli pangajärelevalve komitee välja töötanud riskitundlikumad meetodid, et paremini kajastada erinevaid rahastamismudeleid ja ehitusetappe.

(15)

2008.–2009. aasta üleilmne finantskriis tõi esile mitmed puudused elamukinnisvaraga tagatud riskipositsioonide ja ärikinnisvaraga tagatud riskipositsioonide praeguses käsitluses standardmeetodi alusel. Neid puudusi on käsitletud Basel III standardites. Basel III standardites eristatakse riskipositsioone, mille puhul tagasimaksmine sõltub olulisel määral kinnisvarast tulenevatest rahavoogudest, ja riskipositsioone, mille puhul see nii ei ole. Esimesena nimetatud riskipositsioonide suhtes tuleks kohaldada spetsiaalset riskikaalu käsitlust, et kajastada täpsemalt nende riskipositsioonidega seotud riski, aga ka selleks, et parandada kooskõla sisereitingute meetodi kohase tulu tekitava kinnisasja käsitlusega.

(16)

Elamukinnisvaraga tagatud riskipositsioonide ja ärikinnisvaraga tagatud riskipositsioonide puhul tuleks säilitada laenude jagamise meetod, kuna see meetod on tundlik laenuvõtja liigi suhtes ja kajastab kinnisvaratagatise riskimaandamismõju kohaldatavates riskikaaludes, isegi kõrge laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvuga riskipositsioonide puhul. Laenude jagamise meetodit tuleks siiski kohandada vastavalt Basel III standarditele, kuna on leitud, et see on teatavate väga madala laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvuga hüpoteeklaenude puhul liiga konservatiivne.

(17)

Tagamaks, et sisereitingute meetodit kasutavate finantsinstitutsioonide väikese riskiga eluaseme hüpoteeklaenude minimaalse väljundmäära mõju jaotub piisavalt pikale perioodile, ja seega vältimaks seda liiki laenude katkemist, mida võib põhjustada omavahendite nõuete järsk suurenemine, on vaja ette näha spetsiaalne üleminekukord. Üleminekuperioodi kestuse ajal peaks sisereitingute meetodit kasutavatel finantsinstitutsioonidel olema võimalik minimaalse väljundmäära arvutamisel kohaldada madalamat riskikaalu oma riskipositsioonide selle osa suhtes, mis on krediidiriski standardmeetodi kohaselt tagatud elamukinnisvarale seatud hüpoteegiga. Et üleminekukorda saaks kasutada ainult väiksema riskiga hüpoteekidega seotud riskipositsioonide puhul, tuleks kehtestada asjakohased aktsepteeritavuse kriteeriumid, mis põhinevad krediidiriski standardmeetodi raames kasutatud väljakujunenud kontseptsioonidel. Kõnealustele kriteeriumidele vastavust peaksid kontrollima pädevad asutused. Kuna elamukinnisvaraturud võivad liikmesriigiti erineda, peaks üleminekukorra kohaldamise üle otsustama iga liikmesriik ise. Üleminekukorra kasutamist peaks jälgima EBA. Üleminekuperioodi pikendamine peaks olema põhjendatud ja piirduma maksimaalselt nelja aastaga.

(18)

Spekulatiivse kinnisvara soetamise rahastamise praeguse käsitluse ebaselguse ja riskitundlikkuse tõttu peetakse nende riskipositsioonide omavahendite nõudeid sageli liiga suureks või liiga väikeseks. Seepärast tuleks see käsitlus asendada maa omandamise, arendamise ja sellele ehitamisega seotud riskipositsioonide erikäsitlusega, mis hõlmab laene äriühingutele või eriotstarbelistele ettevõtjatele, kes rahastavad maa soetamist arendamise ja ehitamise eesmärgil või elamukinnisvara või ärikinnisvara arendamist ja ehitamist.

(19)

Oluline on vähendada tsüklilist mõju laenu tagava kinnisvara väärtuse hindamisele ja hoida hüpoteeklaenude omavahendite nõuded stabiilsemad. Kui ümberhindluse korral suureneb väärtus laenu andmise ajal hinnatud väärtusega võrreldes, tingimusel et on olemas piisavad andmed, ei tohiks usaldatavusnõuete täitmise eesmärgil tunnustatud kinnisvara väärtus ületada võrreldava kinnisvara keskmist väärtust, mida mõõdetakse piisavalt pika perioodi jooksul, välja arvatud juhul, kui selle vara muutmine suurendab üheselt selle väärtust. Selleks et vältida soovimatuid tagajärgi pandikirjade turgude toimimisele, peaks pädevatel asutustel oleva võimalik lubada finantsinstitutsioonidel kinnisasja regulaarselt ümber hinnata, kohaldamata neid piiranguid väärtuse suurenemise suhtes. Muudatusi, mis parandavad hoonete ja elamuüksuste energiatõhusust või vastupidavust, kaitset ja füüsiliste riskidega kohanemist, võiks käsitada kinnisvara väärtuse suurendamisena.

(20)

Eriotstarbelisi laenutehinguid tehakse eriotstarbeliste ettevõtjatega, mida tavaliselt kasutatakse laenuvõtvate üksustena ja mille puhul on saadud rahastamise tagasimaksmise peamine allikas investeeringutasuvus. Eriotstarbeliste nõuetega seotud lepingupõhised kokkulepped annavad laenuandjale märkimisväärse kontrolli rahastatavate varade üle, samal ajal kui kohustuse tagasimaksmise peamine allikas on kõnealuste varadega teenitav tulu. Selleks et paremini kajastada kaasnevat riski, tuleks kõnealuse laenuliigi suhtes kohaldada spetsiifilisi krediidiriski omavahendite nõudeid. Kooskõlas Basel III standarditega eriotstarbelistele nõuetele riskikaalude määramise kohta tuleks krediidiriski standardmeetodi raames kehtestada spetsiaalne eriotstarbeliste nõuete klass, parandades seeläbi kooskõla sisereitingute meetodi alusel juba eriotstarbeliste nõuete suhtes kehtiva erikäsitlusega. Eriotstarbeliste nõuete jaoks tuleks kehtestada erikäsitlus, mille kohaselt tuleks eristada „projektide rahastamist“, „objektide rahastamist“ ja „kaupade rahastamist“, et paremini kajastada eriotstarbeliste nõuete klassi kõnealuste alamklasside olemuslikke riske.

(21)

Kuigi reitinguta eriotstarbeliste nõuete standardmeetodi kohane uus käsitlus, mis on sätestatud Basel III standardites, on üksikasjalikum kui praegune äriühingute vastu olevate nõuete standardkäsitlus, ei ole see piisavalt riskitundlik, et selles saaks arvesse võtta liidus selliste riskipositsioonidega tavaliselt seostatavate terviklike tagatiste pakettide ja pantide mõju, mis võimaldavad laenuandjatel kontrollida tulevasi rahavoogusid, mis tekivad projekti või vara eluea jooksul. Kuna liidus ei ole eriotstarbelised nõuded välisreitingutega hõlmatud, võib kõnealune uus käsitlus ka motiveerida finantsinstitutsioone lõpetama teatavate projektide rahastamise või võtma suuremaid riske muidu sarnaselt käsitletud riskipositsioonide puhul, millel on erinevad riskiprofiilid. Kui eriotstarbelisi nõudeid finantseerivad peamiselt finantsinstitutsioonid, kes kasutavad sisereitingute meetodit ja kellel on nende riskipositsioonide jaoks kehtestatud sisemudelid, võib mõju olla eriti suur objektide rahastamisega seotud riskipositsioonide puhul, mida ähvardab tegevuse katkestamise oht, eelkõige minimaalse väljundmäära kohaldamise kontekstis. Selleks et vältida soovimatuid tagajärgi, mis tulenevad reitinguta objektide rahastamise riskipositsioonide suhtes kohaldatavate Basel III standardite riskitundlikkuse puudumisest, tuleks objektide rahastamise riskipositsioonide suhtes, mis vastavad kriteeriumide kogumile, mis võivad alandada nende riskiprofiili hea kvaliteediga standarditeni, mis on kooskõlas finantsriskide usaldusväärse ja konservatiivse juhtimisega, kohaldada madalamat riskikaalu üleminekuperioodil. Kõnealust üleminekukorda tuleks hinnata EBA koostatud aruandes.

(22)

Jaenõuete liigitamist krediidiriski standardmeetodi ja sisereitingute meetodi alusel tuleks täiendavalt ühtlustada, et tagada vastavate riskikaalude järjepidev kohaldamine samade riskipositsioonide kogumi suhtes. Kooskõlas Basel III standarditega tuleks sätestada normid selliste uuenevate jaenõuete diferentseeritud käsitlemiseks, mis vastavad tagasimakse- või kasutamistingimustele, mis võivad halvendada nende riskiprofiili. Need riskipositsioonid tuleks määratleda pidevalt uuenevate nõuetena. Ühe või mitme füüsilise isikuga seotud riskipositsioonidele, mis ei vasta kõigile jaenõuetena käsitamise tingimustele, tuleks krediidiriski standardmeetodi kohaselt määrata riskikaal 100 %.

(23)

Basel III standarditega on ette nähtud, et tingimusteta kehtetuks tunnistatavate siduvate kohustuste tehingute ümberhindlustegur on krediidiriski standardmeetodi kohaselt 10 %. Sellel on tõenäoliselt märkimisväärne mõju võlgnikele, kes sõltuvad oma äritegevuse hooajaliste kõikumistega arvestamisel või käibekapitali vajaduse ootamatute lühiajaliste muutuste juhtimisel oma tegevuse rahastamisel tingimusteta kehtetuks tunnistatavate siduvate kohustuste paindlikkusest, eelkõige COVID-19 pandeemiast taastumise ajal. Seega on asjakohane näha ette üleminekuperiood, mille jooksul finantsinstitutsioonidel peaks olema võimalik jätkata väiksema ümberhindlusteguri kohaldamist oma tingimusteta kehtetuks tunnistatavate siduvate kohustuste suhtes, ning seejärel hinnata, kas kohaldatavate ümberhindlustegurite võimalik järkjärguline suurendamine on põhjendatud, et võimaldada finantsinstitutsioonidel kohandada oma tegevustavasid ja tooteid, ilma et see piiraks krediidi kättesaadavust finantsinstitutsioonide võlgnike jaoks.

(24)

Finantsinstitutsioonidel peaks olema oluline roll COVID-19 pandeemiast taastumisele kaasa aitamisel, sealhulgas laiendades ennetavaid võla restruktureerimise meetmeid nõuetele vastavatele võlgnikele, kellel on või hakkab tekkima raskusi oma finantskohustuste täitmisel. Sellega seoses ei tohiks pärssida finantsinstitutsioonide tahet teha võlgnikele sisulisi järeleandmisi, kui seda peetakse asjakohaseks tulenevalt vastaspoolte võimalikust ja põhjendamatust liigitamisest makseviivituses olevaks, kui sellised järeleandmised võivad taastada tõenäosuse, et asjaomased võlgnikud tasuvad oma allesjäänud võlakohustused. Võlgniku või krediidilimiidi makseviivituse määratlemise suuniste väljatöötamisel peaks EBA igakülgselt kaaluma vajadust pakkuda finantsinstitutsioonidele piisavat paindlikkust.

(25)

2008.–2009. aasta üleilmsest finantskriisist nähtus, et mõnel juhul on finantsinstitutsioonid kasutanud sisereitingute meetodit ka portfellide puhul, mis ei sobi modelleerimiseks ebapiisavate andmete tõttu, millel olid kahjulikud tagajärjed tulemuste usaldusväärsusele. Seepärast on asjakohane mitte kohustada finantsinstitutsioone kasutama sisereitingute meetodit kõigi oma riskipositsioonide puhul ning kohaldama kasutuselevõtu nõuet riskipositsiooni klasside tasandil. Samuti on asjakohane piirata sisereitingute meetodi kasutamist riskipositsiooni klasside puhul, kus usaldusväärne modelleerimine sisereitingute meetodi kohaste krediidiriski omavahendite nõuete võrreldavuse ja usaldusväärsuse suurendamise eesmärgil on raskem.

(26)

Finantsinstitutsioonide riskipositsioonid teiste finantsinstitutsioonide, muude finantssektori ettevõtjate ja suurte äriühingute suhtes on tavaliselt madala makseviivituse tasemega. Selliste madala makseviivituse tasemega portfellide puhul on finantsinstitutsioonidel raske saada usaldusväärseid hinnanguid makseviivitusest tingitud kahjumäära kohta, kuna neis portfellides ei ole täheldatud piisavalt makseviivituse juhtusid. See raskus on põhjustanud hinnanguliste riskide ebasoovitava lahknevuse finantsinstitutsioonide vahel. Seepärast peaksid finantsinstitutsioonid kasutama nende madala makseviivituse tasemega portfellide puhul regulatiivseid makseviivitusest tingitud kahjumäära väärtusi, mitte makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnanguid.

(27)

Finantsinstitutsioonid, kes kasutavad omakapitali riskipositsioonide krediidiriski omavahendite nõuete hindamiseks sisemudeleid, tuginevad tavaliselt oma riskihindamisel avalikult kättesaadavatele andmetele, millele on kõigil finantsinstitutsioonidel eeldatavasti samasugune juurdepääs. Neil asjaoludel ei saa omavahendite nõuete erinevusi põhjendada. Lisaks moodustavad kauplemisportfellivälised omakapitali riskipositsioonid väga väikese osa finantsinstitutsioonide bilanssidest. Selleks et suurendada finantsinstitutsioonide omavahendite nõuete võrreldavust ja lihtsustada õigusraamistikku, peaksid finantsinstitutsioonid arvutama omakapitali riskipositsioonide krediidiriski omavahendite nõuded krediidiriski standardmeetodi abil ning sisereitingute meetodi kasutamine sel eesmärgil ei tohiks olla lubatud.

(28)

Tuleks tagada, et selliste finantsinstitutsioonide, kellel on lubatud krediidiriski omavahendite nõuete arvutamiseks kasutada sisemudeleid, üksikute riskipositsioonide makseviivituse tõenäosuse, makseviivitusest tingitud kahjumäära ja ümberhindlustegurite hinnangud ei langeks ebasobivalt madalale tasemele. Seepärast on asjakohane kehtestada sisehinnangute miinimumväärtused ning kohustada finantsinstitutsioone kasutama oma riskiparameetrite sisehinnanguid ja nende sisehinnangute miinimumväärtusi, olenevalt sellest, kumb on suurem. Sellised riskiparameetrite miinimumväärtused (edaspidi „minimaalsed sisendmäärad“) peaksid kujutama endast kaitset selle eest, et omavahendite nõuded ei langeks allapoole usaldusväärset taset. Lisaks peaksid sellised minimaalsed sisendmäärad leevendama mudeliriski, mis tuleneb sellistest teguritest nagu mudeli vale tehniline kirjeldus, mõõtmisviga ja andmete piiratus. Samuti parandaksid minimaalsed sisendmäärad finantsinstitutsioonide omavahendite suhtarvude võrreldavust. Nende tulemuste saavutamiseks tuleks minimaalsed sisendmäärad kalibreerida piisavalt konservatiivselt.

(29)

Minimaalsed sisendmäärad, mis on kalibreeritud liiga konservatiivselt, võivad pärssida finantsinstitutsioonide tahet kasutada sisereitingute meetodit ja nendega seotud riskijuhtimise standardeid. Finantsinstitutsioone võidakse samuti stimuleerida liikuma oma portfellides suuremate riskipositsioonide suunas, et vältida minimaalsetest sisendmääradest tulenevat piirangut. Selliste soovimatute tagajärgede vältimiseks peaksid minimaalsed sisendmäärad asjakohaselt kajastama aluspositsioonide teatavaid riskitunnuseid, eelkõige võttes vajaduse korral eri liiki riskipositsioonide jaoks erinevaid väärtusi.

(30)

Eriotstarbeliste nõuete riskitunnused erinevad üldistest äriühingute vastu olevatest nõuetest. Seepärast on asjakohane ette näha üleminekuperiood, mille jooksul vähendatakse eriotstarbeliste nõuete suhtes kohaldatavat makseviivitusest tingitud kahjumäära minimaalset sisendmäära. Üleminekuperioodi pikendamine peaks olema põhjendatud ja piirduma maksimaalselt nelja aastaga.

(31)

Vastavalt Basel III standarditele peaks riiginõuete klassi sisereitingute meetod jääma aluspositsiooni võlgnikega seotud erilaadi ja riskide tõttu suures osas samaks. Eelkõige ei tohiks riiginõuete suhtes kohaldada minimaalseid sisendmäärasid.

(32)

Selleks et tagada kõigi piirkondlike valitsuste, kohalike omavalitsuste ja avaliku sektori asutuste vastu olevate nõuete suhtes ühtne meetod, tuleks luua kaks uut piirkondlike valitsuste, kohalike omavalitsuste ja avaliku sektori asutustega seotud riskipositsiooni klassi, mis on sõltumatud nii riigi kui ka finantsinstitutsioonidega seotud riskipositsiooni klassidest. Selliste piirkondlike valitsuste, kohalike omavalitsuste ja avaliku sektori asutuste vastu olevate assimileeritud nõuete käsitlemist, mis krediidiriski standardmeetodi kohaselt kvalifitseeruksid nõuetena keskvalitsuste ja keskpankade vastu, ei tohiks sisereitingute meetodi alusel määrata kõnealustesse uutesse riskipositsiooni klassidesse ning nende suhtes ei tohiks kohaldada minimaalseid sisendmäärasid. Lisaks tuleks piirkondlike valitsuste, kohalike omavalitsuste ja avaliku sektori asutuste vastu olevate nõuete puhul, mis ei ole assimileeritud, konkreetseid madalamaid sisereitingute meetodi kohaseid minimaalseid sisendmäärasid kalibreerida, et kajastada asjakohaselt nende nõuete riskiprofiili võrreldes äriühingute vastu olevate nõuetega.

(33)

Tuleks selgitada, kuidas tuleks garantii mõju arvesse võtta garanteeritud nõude puhul, mida käsitletakse sisereitingute meetodi kohaselt, kasutades makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnanguid, kui garantii andja kuulub sellise riskipositsioonide liigi alla, mida käsitletakse sisereitingute meetodi kohaselt, kuid kasutamata makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnanguid. Täpsemalt, asendusmeetodi kasutamine, mille puhul aluspositsiooniga seotud riskiparameetrid asendatakse garantii andja omadega, või sellise meetodi kasutamine, mille puhul korrigeeritakse aluspositsiooni võlgniku makseviivituse tõenäosust või makseviivitusest tingitud kahjumäära, kasutades konkreetset modelleerimismeetodit, et võtta arvesse garantii mõju, ei tohiks tuua kaasa korrigeeritud riskikaalu, mis on madalam kui garantii andja vastu oleva võrreldava otsese nõude suhtes kohaldatav riskikaal. Seega, kui garantii andjat käsitletakse krediidiriski standardmeetodi kohaselt, peaks garantii tunnustamine sisereitingute meetodi alusel üldiselt viima selleni, et garanteeritud nõudele määratakse garantii andja krediidiriski standardmeetodi kohane riskikaal.

(34)

Lõplikus Basel III raamistikus ei nõuta enam, et finantsinstitutsioon, kes võttis ühe riskipositsiooni klassi puhul kasutusele sisereitingute meetodi, kasutaks seda meetodit kõigi oma kauplemisportfelliväliste riskipositsioonide puhul. Selleks et tagada võrdsed tingimused finantsinstitutsioonidele, kes praegu käsitlevad teatavaid riskipositsioone sisereitingute meetodi alusel, ja neile, kes seda ei tee, peaks üleminekukord võimaldama finantsinstitutsioonidel lihtsustatud menetluse alusel tagasi pöörduda lihtsamate meetodite juurde. See menetlus peaks võimaldama pädevatel asutustel lükata tagasi lihtsama meetodi juurde tagasipöördumise taotlusi, mis esitatakse õigusliku arbitraaži eesmärgil. Selle menetluse kohaldamisel ei tohiks taotluse õigusliku arbitraaži alusel tagasilükkamise piisavaks põhjuseks pidada üksnes asjaolu, et tagasipöördumine lihtsama meetodi juurde toob kaasa vastavate riskipositsioonide jaoks kindlaks määratud omavahendite nõuete vähenemise.

(35)

Omavahendite nõuete põhjendamatute erinevuste kõrvaldamiseks tuleks vaadata läbi kunstlike rahavoogude suhtes kohaldatavad diskonteerimisreeglid, et välistada soovimatud tagajärjed. EBA-le tuleks teha ülesandeks vaadata läbi oma suunised makseviivituses mitteoleva staatuse taastamise kohta.

(36)

Minimaalse väljundmäära kehtestamine võib oluliselt mõjutada omavahendite nõudeid väärtpaberistamise sisereitingute meetodit või sisemisel hinnangul põhinevat meetodit kasutavate finantsinstitutsioonide väärtpaberistamise positsioonide puhul. Kuigi sellised positsioonid on võrreldes muude riskipositsioonidega üldiselt väikesed, võib minimaalse väljundmäära kehtestamine mõjutada väärtpaberistamistehingu majanduslikku elujõulisust, kuna riski ülekandmine ei anna usaldatavusnõuete seisukohast piisavaid eeliseid. See võib juhtuda siis, kui väärtpaberistamise turu areng on osa kapitaliturgude liidu tegevuskavast, mis on esitatud komisjoni 24. septembri 2020. aasta teatises „Inimeste ja ettevõtete hüvanguks toimiv kapitaliturgude liit – uus tegevuskava“ (edaspidi „kapitaliturgude liidu tegevuskava“), ja ka siis, kui väärtpaberistamistehingu algatanud finantsinstitutsioonid võivad vajada ulatuslikumat väärtpaberistamist, et hallata oma portfelle aktiivsemalt, kui minimaalne väljundmäär muutub nende suhtes siduvaks. Üleminekuperioodi jooksul peaks väärtpaberistamise sisereitingute meetodit või sisemisel hinnangul põhinevat meetodit kasutavatel finantsinstitutsioonidel olema võimalik kohaldada sooduskäsitlust selliste väärtpaberistamise positsioonide minimaalse väljundmäära arvutamisel, mida on riskiga kaalutud üht nimetatud meetodit kasutades. EBA peaks esitama komisjonile aruande võimaliku vajaduse kohta vaadata läbi väärtpaberistamistehingute usaldatavusnõuete kohane käsitlus, et suurendada usaldatavusnõuete kohase käsitluse riskitundlikkust.

(37)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/876 (9) muudeti määrust (EL) nr 575/2013, et rakendada 2019. aastal Baseli pangajärelevalve komitee poolt lõplikult viimistletud Basel III standardeid kauplemisportfelle käsitleva põhjaliku läbivaatamise kohta (edaspidi „lõplikud FRTB standardid“) ainult aruandluse eesmärgil. Kõnealustel standarditel põhinevate siduvate omavahendite nõuete kehtestamine jäeti pärast nende liidu finantsinstitutsioonidele avaldatava mõju hindamist eraldi seadusandliku ettepaneku hooleks.

(38)

Lõplikud FRTB standardid seoses kauplemisportfelliga seotud ja kauplemisportfellivälise tegevuse vahelise piiriga tuleks rakendada liidu õiguses, kuna need mõjutavad oluliselt tururiski omavahendite nõuete arvutamist. Kooskõlas Basel III standarditega peaks kõnealuse piiriga seotud nõuete rakendamine hõlmama kauplemisportfelliga seotud või kauplemisportfellivälise tegevuse alla määratavate instrumentide loetelusid ning erandit, mis võimaldab finantsinstitutsioonidel määrata pädeva asutuse heakskiidul kauplemisportfellivälise tegevuse alla teatavad tavaliselt kauplemisportfellis hoitavad instrumendid (sealhulgas börsil noteeritud aktsiad), kui nendes instrumentides olevaid positsioone ei hoita kauplemise eesmärgil või nendega ei maandata kauplemise eesmärgil hoitavaid positsioone.

(39)

Selleks et vältida liidu finantsinstitutsioonide märkimisväärset tegevuskoormust, peaks kõigi nõuete puhul, millega rakendatakse lõplikke FRTB standardeid tururiski omavahendite nõuete arvutamiseks, kehtima sama kohaldamise kuupäev. Seepärast tuleks määrusega (EL) 2019/876 juba kehtestatud piiratud arvu FRTB nõuete kohaldamise alguskuupäev viia kooskõlla käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäevaga. EBA esitas 27. veebruaril 2023 arvamuse, et kui määruse (EL) 2019/876 artikli 3 lõikes 6 osutatud sätted jõustuvad ja kohaldatav õigusraamistik ei näe veel ette FRTBst lähtuvate meetodite kohaldamist kapitali arvutamise eesmärgil, ei tohiks määruses (EL) nr 1093/2010 osutatud pädevad asutused nende nõuetega seoses prioriseerida ühtegi järelevalve- või täitemeedet, kuni on saavutatud FRTB täielik rakendamine, mis peaks olema toimunud alates 1. jaanuarist 2025.

(40)

Selleks et viia lõpule pärast 2008.–2009. aasta üleilmse finantskriisi kehtestatud reformikava ja kõrvaldada praeguse tururiski raamistiku puudused, tuleks lõplikel FRTB standarditel põhinevad siduvad tururiski omavahendite nõuded rakendada liidu õiguses. Hiljutised hinnangud lõplike FRTB standardite mõju kohta liidu finantsinstitutsioonidele on näidanud, et nende standardite rakendamine liidus toob teatavate liidu majanduse jaoks oluliste kauplemis- ja turutegemise tegevuste puhul kaasa tururiski omavahendite nõuete olulise suurenemise. Selle mõju leevendamiseks ja liidu finantsturgude hea toimimise säilitamiseks tuleks lõplike FRTB standardite liidu õiguses rakendamises teha sihipäraseid kohandusi.

(41)

Finantsinstitutsioonide kauplemistegevust hulgiturgudel saab hõlpsalt teostada piiriüleselt, sealhulgas liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Lõplike FRTB standardite rakendamine peaks seega olema jurisdiktsioonides nii sisu kui ka ajastuse poolest võimalikult ühtlane. Vastasel juhul oleks võimatu tagada nende tegevuste jaoks rahvusvaheliselt võrdsed tingimused. Seepärast peaks komisjon jälgima lõplike FRTB standardite rakendamist teistes Baseli pangajärelevalve komitee liikmete jurisdiktsioonides. Selleks et vajaduse korral tegeleda võimalike häiretega lõplike FRTB standardite rakendamises, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (10) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist. Delegeeritud õigusaktidega kehtestatud meetmed peaksid jääma ajutiseks. Kui on asjakohane kohaldada selliseid meetmeid alaliselt, peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule seadusandliku ettepaneku.

(42)

Komisjon peaks võtma keskmise kauplemisportfelliga seotud tegevuse mahuga finantsinstitutsioonide tururiski omavahendite nõuete arvutamisel arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ning neid nõudeid vastavalt kalibreerima. Seepärast peaks keskmise kauplemisportfelliga seotud tegevuse mahuga finantsinstitutsioonidel olema lubatud kasutada tururiski omavahendite nõuete arvutamiseks lihtsustatud standardmeetodit kooskõlas rahvusvaheliselt kokkulepitud standarditega. Lisaks peaksid keskmise kauplemisportfelliga seotud tegevuse mahuga finantsinstitutsioonide kindlakstegemise aktsepteeritavuse kriteeriumid jääma kooskõlla kriteeriumidega, mis on kehtestatud määruses (EL) 2019/876 selliste finantsinstitutsioonide FRTB aruandlusnõuetest vabastamiseks.

(43)

Võttes arvesse liidu CO2 lubatud heitkoguse ühikute turu ajakohastatud ülesehitust, selle stabiilsust viimastel aastatel ja süsiniku arvestusühikute hindade vähest kõikumist, tuleks alternatiivse standardmeetodi alusel kehtestada ELi heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi (ELi HKS) raames CO2-ga kauplemise riskipositsioonidele eririskikaal.

(44)

Alternatiivse standardmeetodi alusel kohaldatakse jääkriskidega instrumentide suhtes olevate riskipositsioonide osas jääkriski lisanõuet, et võtta arvesse riske, mida tundlikkusel põhinev meetod ei hõlma. Basel III standardite kohaselt saab instrumenti ja selle riskimaandust kõnealuse nõude puhul tasaarvestada ainult siis, kui need on täielikult tasaarvestatavad. Finantsinstitutsioonidel on siiski võimalik turul suures ulatuses maandada teatavate jääkriski lisanõude kohaldamisalasse kuuluvate instrumentide jääkriski, vähendades seeläbi oma portfellide üldist riski, kuigi need riskimaandused ei pruugi täielikult tasaarvestada algse positsiooni riski. Selleks et finantsinstitutsioonid saaksid jätkata riskimaandamist ilma põhjendamatute takistusteta ja võttes arvesse üldise riski vähendamise majanduslikku põhjendatust, peaks jääkriski lisanõude rakendamine ajutiselt võimaldama rangetel tingimustel ja järelevalveasutuse heakskiidul jätta jääkriski lisanõudest välja nende instrumentide riskimaandused, mida saab turul maandada.

(45)

Baseli pangajärelevalve komitee vaatas läbi operatsiooniriski käsitleva rahvusvahelise standardi, et kõrvaldada puudused, mis ilmnesid pärast 2008.–2009. aasta üleilmset finantskriisi. Lisaks standardmeetodite puudulikule riskitundlikkusele tuvastati vähene võrreldavus, mis tuleneb suurest hulgast täiustatud mõõtmismudelil põhineva meetodi kohastest sisemistest modelleerimistavadest. Seepärast ja operatsiooniriski raamistiku lihtsustamiseks asendati kõik olemasolevad operatsiooniriski omavahendite nõuete hindamise meetodid ühe mittemudelipõhise meetodiga, milleks on uus operatsiooniriski standardmeetod. Määrus (EL) nr 575/2013 tuleks viia kooskõlla lõpliku Basel III raamistikuga, et aidata kaasa liidus asutatud, kuid ka väljaspool liitu tegutsevatele finantsinstitutsioonidele rahvusvahelisel tasandil võrdsete tingimuste tagamisele ning et tagada operatsiooniriski raamistiku tõhusus liidu tasandil.

(46)

Baseli pangajärelevalve komitee kehtestatud uus operatsiooniriski standardmeetod ühendab näitaja, mis põhineb finantsinstitutsiooni äritegevuse mahul, näitajaga, milles võetakse arvesse kõnealuse finantsinstitutsiooni varasemat kahju. Lõpliku Basel III raamistikuga nähakse ette teatav kaalutlusõigus selle osas, kuidas võib rakendada näitajat, milles võetakse arvesse finantsinstitutsiooni varasemat kahju. Jurisdiktsioonid võivad jätta kõigi asjaomaste finantsinstitutsioonide operatsiooniriski omavahendite nõuete arvutamisel varasemad kahjud arvesse võtmata või võtta varasema kahju andmeid arvesse isegi nende finantsinstitutsioonide puhul, kelle ärimaht jääb allapoole teatavat taset. Selleks et tagada liidus võrdsed tingimused ja lihtsustada operatsiooniriski omavahendite nõuete arvutamist, tuleks kõnealust kaalutlusõigust kasutada minimaalsete omavahendite nõuete puhul ühtlustatud viisil, jättes kõrvale kõigi finantsinstitutsioonide varasemad tegevuskahjumi andmed.

(47)

Operatsiooniriski omavahendite nõuete arvutamisel võidakse tulevikus lubada kindlustuslepingute kasutamist mõjusa riskimaandamismeetmena. Selleks peaks EBA esitama komisjonile aruande selle kohta, kas on asjakohane tunnustada kindlustuslepinguid mõjusa riskimaandamismeetmena, ning sellistel juhtudel kasutatavate tingimuste, kriteeriumide ja standardvalemi kohta.

(48)

Rahapoliitika erakordne ja enneolematu karmistamine pärast COVID-19 pandeemiat võib põhjustada finantsturgudel märkimisväärset volatiilsust. Koos suurenenud ebakindlusega, mis toob kaasa valitsemissektori võla tootluse suurenemise, võib see omakorda kasvatada realiseerimata kahjumit teatavatele finantsinstitutsioonidele kuuluvalt valitsemissektori võlalt. Selleks et leevendada keskvalitsuse võla turgude volatiilsuse märkimisväärset negatiivset mõju finantsinstitutsioonide omavahenditele ja seega finantsinstitutsioonide laenuandmisvõimele, tuleks taaskehtestada ajutine usaldatavusfilter, mis seda mõju osaliselt neutraliseeriks.

(49)

Avaliku sektori rahastamine teise liikmesriigi omavääringus nomineeritud riigivõlakirjade emiteerimise kaudu võib olla jätkuvalt vajalik, et toetada avaliku sektori meetmeid COVID-19 pandeemia ja Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja põhjustatud tõsise ja kahekordse majandusšoki tagajärgedega võitlemiseks. Selleks et vältida piiranguid sellistesse võlakirjadesse investeerivatele finantsinstitutsioonidele, on asjakohane taaskehtestada üleminekukord keskvalitsuste või keskpankade vastu olevate nõuete jaoks, kui need nõuded on nomineeritud teise liikmesriigi omavääringus, et käsitleda selliseid nõudeid krediidiriski raamistiku alusel.

(50)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/630 (11) kehtestati viivisnõuete kahju miinimumkatte nõue (nn usaldatavusõuetest ajendatud kaitsekord). Meetme eesmärk oli vältida finantsinstitutsioonide viivisnõuete taastamist, edendades samal ajal viivisnõuete ennetavat haldamist, parandades finantsinstitutsioonide restruktureerimis- või sissenõudmismenetluste tõhusust. Seda arvesse võttes tuleks ekspordikrediidi agentuuride või avalik-õiguslike garantii andjate tagatud viivisnõuete suhtes kohaldada mõningaid sihipäraseid muudatusi. Lisaks tuleks usaldatavusnõuetest ajendatud kaitsekorra kohaldamisalast välja jätta teatavad finantsinstitutsioonid, kes vastavad rangetele tingimustele ja on spetsialiseerunud viivisnõuete omandamisele.

(51)

Noteeritud väikesed ja mittekeerukad finantsinstitutsioonid ning muud finantsinstitutsioonid peaksid avalikustama samuti teabe nõuetekohaselt teenindatavate nõuete, viivisnõuete ja makseraskuste tõttu restruktureeritud nõuete summa ja kvaliteedi kohta, samuti tähtaja ületanud riskipositsioonide arvestuse aegumisanalüüsi. See avalikustamiskohustus ei tekita kõnealustele finantsinstitutsioonidele lisakoormust, kuna EBA on sellise piiratud teabe avalikustamist juba rakendanud, tuginedes nõukogu 2017. aasta tegevuskavale viivislaenude vähendamiseks Euroopas, milles kutsuti EBAt üles tõhustama varade kvaliteeti ja viivislaene käsitlevaid avalikustamisnõudeid kõigi finantsinstitutsioonide puhul. Kõnealune avalikustamiskohustus on täielikult kooskõlas ka komisjoni 16. detsembri 2020. aasta teatisega „Viivislaenude probleemi lahendamine COVID-19 pandeemia tagajärgede kontekstis“.

(52)

Avalikustamise eesmärgil on vaja vähendada nõuete täitmisega seotud koormust ja parandada avalikustatava teabe võrreldavust. Seepärast peaks EBA looma tsentraliseeritud veebipõhise platvormi, mis võimaldab finantsinstitutsioonide esitatud teavet ja andmeid avalikustada. See tsentraliseeritud veebipõhine platvorm peaks toimima finantsinstitutsioonide avalikustatava teabe ühtse juurdepääsupunktina, samal ajal kui teabe ja andmete omandiõigus ning vastutus nende õigsuse eest peaks jääma neid andmeid koostavatele finantsinstitutsioonidele. Avalikustatud teabe avaldamise tsentraliseerimine peaks olema täielikult kooskõlas kapitaliturgude liidu tegevuskavaga. Lisaks peaks kõnealune tsentraliseeritud veebipõhine platvorm olema koostalitlusvõimeline Euroopa ühtse juurdepääsupunktiga.

(53)

Järelevalvelise aruandluse ja avalikustamise suurema integreerimise võimaldamiseks peaks EBA avaldama finantsinstitutsioonide avalikustatava teabe tsentraliseeritult, austades samal ajal kõigi finantsinstitutsioonide õigust ise andmeid ja teavet avaldada. Selline tsentraliseeritud avalikustamine peaks võimaldama EBA-l avaldada väikeste ja mittekeerukate finantsinstitutsioonide kohta teavet, mis põhineb kõnealuste finantsinstitutsioonide poolt pädevatele asutustele esitatud teabel, ning peaks seega märkimisväärselt vähendama nende väikeste ja mittekeerukate finantsinstitutsioonide halduskoormust. Samal ajal ei tohiks avalikustamise tsentraliseerimine mõjutada teiste finantsinstitutsioonide kulusid ja peaks suurendama läbipaistvust ning vähendama turuosaliste kulusid seoses juurdepääsuga usaldatavusnõuetega seotud teabele. Selline suurem läbipaistvus peaks hõlbustama andmete võrreldavust eri finantsinstitutsioonide vahel ning edendama turudistsipliini.

(54)

Selleks et saavutada komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatises esitatud Euroopa rohelise kokkuleppe keskkonna- ja kliimaeesmärgid ning toetada ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 elluviimist, on vaja suunata suures mahus erasektori investeeringud liidus tehtavatesse kestlikesse investeeringutesse. Määrus (EL) nr 575/2013 peaks kajastama keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimistegurite tähtsust ja täielikku arusaamist riskidest, mis tulenevad riskipositsioonidest selliste tegevuste suhtes, mis on seotud üldiste kestlikkuseesmärkide või keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimiseesmärkidega. Selleks et tagada ühtlustamine kogu liidus ning keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimistegurite ja -riskide ühetaoline mõistmine, tuleks kehtestada üldised määratlused. Keskkonna-, sotsiaalsetel ja juhtimisteguritel võib olla positiivne või negatiivne mõju üksuse, riigi või üksikisiku finantstulemustele või maksevõimele. Keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimistegurite levinud näited on kasvuhoonegaaside heide, elurikkus ning veekasutus ja -tarbimine keskkonna valdkonnas; inimõigused ning töö- ja tööjõukaalutlused sotsiaalvaldkonnas, ning kõrgemal positsioonil olevate töötajate õigused ja kohustused ning tasustamine juhtimise valdkonnas. Keskkonna- või sotsiaalsetest teguritest mõjutatavad varad või tegevused tuleks kindlaks määrata, lähtudes liidu eesmärgist saada 2050. aastaks kliimaneutraalseks, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2021/1119, (12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses, mis käsitleb looduse taastamist ja millega muudetakse määrust (EL) 2022/869, ning liidu asjakohastes kestlikkuse eesmärkides. Olulise kahju ärahoidmise põhimõttega seotud tehnilisi sõelumiskriteeriume, mis on vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/852 (13) kohaselt, ning konkreetseid liidu õigusakte kliimamuutuste, keskkonnaseisundi halvenemise ja elurikkuse vähenemise ärahoidmiseks tuleks kasutada varade või riskipositsioonide kindlakstegemiseks, et hinnata sihtotstarbelisi usaldatavusnõudeid ja riskierinevusi.

(55)

Keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega seotud riskipositsioonid ei pruugi olla proportsionaalsed finantsinstitutsiooni suuruse ja keerukusega. Keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega seotud riskipositsioonide tasemed kogu liidus on samuti üsna ebaühtlased: mõnes liikmesriigis on võimalik leebe üleminekumõju ja teistes on võimalik suur üleminekumõju riskipositsioonidele, mis on seotud tegevustega, millel on märkimisväärne negatiivne mõju eelkõige keskkonnale. Läbipaistvusnõuded, mida kohaldatakse finantsinstitutsioonide suhtes, ja kestlikkusalased avalikustamise nõuded, mis on sätestatud muudes kehtivates liidu õigusaktides, annavad mõne aasta pärast üksikasjalikumaid andmeid. Selleks et korrektselt hinnata keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimisriske, millega finantsinstitutsioonid võivad kokku puutuda, on aga hädavajalik, et turud ja pädevad asutused hangiksid piisavad andmed kõigilt nende riskidega kokku puutuvatelt üksustelt. Finantsinstitutsioonidel peaks olema võimalik süstemaatiliselt kindlaks teha sellise tegevusega seotud riskipositsioone, mille puhul leitakse, et see kahjustab oluliselt mõnda keskkonnaeesmärki määruse (EL) 2020/852 tähenduses, ning tagada nende osas piisav läbipaistvus. Tagamaks, et pädevate asutuste käsutuses on üksikasjalikud, terviklikud ja tulemusliku finantsjärelevalve jaoks võrreldavad andmed, tuleks finantsinstitutsioonide järelevalvelises aruandluses esitada teave keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega seotud riskipositsioonide kohta. Selleks et tagada turgude suhtes täielik läbipaistvus, tuleks ka keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide avalikustamist laiendada kõigile finantsinstitutsioonidele. Kõnealuse teabe üksikasjalikkus peaks olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, võttes arvesse asjaomase finantsinstitutsiooni suurust ja keerukust ning tema keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega seotud riskipositsioonide olulisust. Keskkonna- sotsiaalsete ja juhtimisriskide avalikustamisega seotud rakenduslike tehniliste standardite läbivaatamisel peaks EBA hindama vahendeid, millega parandada pandikirjade tagatiste kogumite keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide avalikustamist, ning kaaluma, kas teave finantsinstitutsioonide poolt otse või laenude eriotstarbelisele ettevõtjale ülekandmise teel emiteeritud pandikirjade aluseks olevate laenude kogumite asjaomaste riskipositsioonide kohta tuleks lisada läbivaadatud rakenduslikesse tehnilistesse standarditesse või pandikirju käsitlevasse õigus- ja avalikustamisraamistikku.

(56)

Kuna liidu majanduse üleminek kestlikule majandusmudelile hoogustub, muutuvad kestlikkusega seotud riskid üha olulisemaks ja võivad vajada täiendavat kaalumist. Usaldusväärsete ja järjepidevate keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisandmete kättesaadavuse ja juurdepääsetavuse asjakohane hindamine peaks olema aluseks, mille abil luua täielik seos keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide tegurite ning tavapäraste finantsriski kategooriate ja riskipositsioonide kogumite vahel. Samuti peaks sellele tõendite kogumisele aitama kaasa ESMA, andes aru selle kohta, kas keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimisriske kajastatakse asjakohaselt finantsinstitutsioonide võimalike vastaspoolte või riskipositsioonide krediidiriski reitingutes. Arvestades keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide nii finantsinstitutsioonide kui ka järelevalveasutuste poolse kindlakstegemise ja kvantifitseerimise kiiret ja pidevat arengut, on samuti vaja tuua ettepoole – käesoleva määruse jõustumise kuupäevale – EBA volituse see osa, mille alusel hinnata, kas keskkonnaalaste või sotsiaalsete eesmärkidega olulisel määral seotud varade või tegevustega seotud riskipositsioonide sihtotstarbeline usaldatavusnõuete kohane käsitlemine oleks põhjendatud, ja esitada selle kohta aruanne. EBA kehtivad volitused tuleks hindamistöö pikkuse ja keerukuse tõttu jagada mitmeks aruandeks. Seepärast tuleks koostada kaks järjestikust, asjaomast aastat käsitlevat EBA järelmeetmete aruannet vastavalt 2024. ja 2025. aasta lõpuks. Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel ei või 2050. aastaks süsinikuneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks uusi fossiilkütuseid uurida ega fossiilkütuste tootmist laiendada. See tähendab, et fossiilkütustega seotud riskipositsioonid võivad kätkeda endas suuremat riski nii mikrotasandil, kuna selliste varade väärtus peaks aja jooksul vähenema, kui ka makrotasandil, kuna fossiilkütustega seotud tegevuse rahastamine ohustab eesmärki piirata üleilmse temperatuuri tõus 1,5 oC-ga üle tööstusajastueelse taseme ja ohustab seega finantsstabiilsust. Seepärast peaksid pädevad asutused ja turuosalised saama kasu finantsinstitutsioonide suuremast läbipaistvusest, mis puudutab nende riskipositsioone fossiilkütuste sektoris tegutsevate üksuste suhtes, sealhulgas nende tegevust seoses taastuvate energiaallikatega.

(57)

Tagamaks, et taristu riskipositsioonidega seotud mis tahes kohandused ei kahjusta liidu kliimaeesmärke, saavad uued riskipositsioonid riskikaalu allahindlust üksnes juhul, kui rahastatavad varad aitavad positiivselt kaasa ühe või mitme määruses (EL) 2020/852 sätestatud keskkonnaeesmärgi saavutamisele ega kahjusta märkimisväärselt muid kõnealuses määruses sätestatud eesmärke või kui rahastatavad varad ei kahjusta märkimisväärselt ühtegi kõnealuses määruses sätestatud keskkonnaeesmärki.

(58)

On oluline, et järelevalveasutustel oleksid vajalikud volitused, et hinnata ja mõõta terviklikult riske, millele pangandusgrupp konsolideeritud tasandil avatud on, ning et neil oleks paindlikkus kohandada oma järelevalvealaseid käsitlusi uutele riskiallikatele. Oluline on vältida lünki usaldatavusnõuete kohase ja raamatupidamisarvestuse konsolideerimise vahel, mis võivad põhjustada tehinguid, mille eesmärk on jätta varad usaldatavusnõuete kohase konsolideerimise alt välja, kuigi riskid jäävad pangandusgruppi. Järjepidevuse puudumine „emaettevõtja“, „tütarettevõtja“ ja „kontrolli“ määratluses ning selguse puudumine „abiettevõtja“, „finantsvaldusettevõtja“ ja „finantseerimisasutuse“ määratluses raskendavad järelevalveasutustel kohaldatavate normide järjepidevat kohaldamist liidus ning riskide avastamist ja asjakohast käsitlemist konsolideeritud tasandil. Seepärast tuleks neid määratlusi muuta ja täiendavalt selgitada. Lisaks peetakse asjakohaseks, et EBA uuriks täiendavalt, kas neid järelevalveasutuste volitusi võivad tahtmatult piirata mis tahes allesjäänud lahknevused või lüngad õigusnormides või nende koostoimes kohaldatava raamatupidamistavaga.

(59)

Krüptovaraturud on viimastel aastatel kiiresti kasvanud. Selleks et käsitleda finantsinstitutsioonide võimalikke riske, mis tulenevad nende krüptovara riskipositsioonidest, mis ei ole kehtiva usaldatavusraamistikuga veel piisavalt kaetud, avaldas Baseli pangajärelevalve komitee 2022. aasta detsembris krüptovara riskipositsioonide usaldatavusnõuete kohase käsitluse tervikliku standardi. Kõnealuse standardi soovitatav kohaldamiskuupäev on 1. jaanuar 2025, kuid mõningaid standardi tehnilisi elemente arendati Baseli pangajärelevalve komitee tasandil 2023. ja 2024. aastal veel edasi. Võttes arvesse krüptovaraturgude jätkuvat arengut ja tunnistades, kui oluline on rakendada finantsinstitutsioonide krüptovara riskipositsioone käsitlevat Baseli standardit täielikult liidu õiguses, peaks komisjon esitama 30. juuniks 2025 seadusandliku ettepaneku kõnealuse standardi rakendamiseks ning täpsustama kõnealuste riskipositsioonide suhtes üleminekuperioodil kuni kõnealuse standardi rakendamiseni kohaldatava usaldatavusnõuete kohase käsitluse. Üleminekuperioodi usaldatavusnõuete kohases käsitluses tuleks võtta arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2023/1114 (14) krüptovara emitentide suhtes kehtestatud õigusraamistikku ning täpsustada kõnealuste krüptovarade usaldatavusnõuete kohast käsitlust. Seepärast tuleks üleminekuperioodil tunnustada tokeniseeritud traditsioonilisi varasid, sealhulgas e-raha tokeneid, sellistena, mis kujutavad endast kõnealuse määruse nõuetele vastavate traditsiooniliste varade ja krüptovaradega sarnaseid riske, ning järgitavate muude traditsiooniliste varade kui ühe usaldusraha suhtes tuleks kohaldada kõnealuse määruse nõuetega kooskõlas olevat usaldatavusnõuete kohast käsitlust. Riskipositsioonidele, mis on seotud muu krüptovaraga, sealhulgas selliste tokeniseeritud krüptovara tuletisinstrumentidega, mis erinevad nendest, mis kvalifitseeruvad soodsamaks kapitalikäsitluseks, tuleks määrata riskikaal 1 250 %.

(60)

Baseli pangajärelevalve komitee poolt lõpliku Basel III raamistiku raames välja töötatud väärtpaberitega finantseerimise tehingute miinimum-väärtuskärbete alammäärade raamistiku teatavate aspektide ebaselgus ning kahtlused seoses selle kohaldamise majandusliku põhjendatusega teatavat liiki väärtpaberitega finantseerimise tehingute suhtes on tõstatanud küsimuse, kas kõnealuse raamistiku usaldatavuseesmärke on võimalik saavutada ilma soovimatuid tagajärgi tekitamata. Seepärast peaks komisjon uuesti hindama väärtpaberitega finantseerimise tehingute miinimum-väärtuskärbete alammäärade raamistiku rakendamist liidu õiguses. Selleks et esitada komisjonile piisavalt tõendeid, peaks EBA tihedas koostöös ESMAga esitama komisjonile aruande kõnealuse raamistiku mõju ja kõige asjakohasema käsituse kohta selle rakendamiseks liidu õiguses.

(61)

Lõpliku Basel III raamistiku kohaselt ei pruugi väärtpaberitega finantseerimise tehingute väga lühiajaline olemus olla krediidiriski standardmeetodis hästi kajastatud, mistõttu selle meetodi alusel arvutatud omavahendite nõuded võivad olla ülemäära suuremad kui sisereitingute meetodi kohaselt arvutatud omavahendite nõuded. Selle tulemusena ja võttes arvesse ka minimaalse väljundmäära kehtestamist, võivad nende riskipositsioonide puhul arvutatud omavahendite nõuded märkimisväärselt suureneda, mõjutades võla- ja väärtpaberiturgude, sealhulgas avaliku sektori võlakirjaturgude likviidsust. Seepärast peaks EBA esitama aruande, mis käsitleb krediidiriski standardite asjakohasust ja mõju väärtpaberitega finantseerimise tehingutele ning eelkõige seda, kas kõnealuste riskipositsioonide puhul oleks põhjendatud krediidiriski standardmeetodi kohandamine, et kajastada nende lühiajalist olemust.

(62)

Komisjon peaks rakendama liidu õiguses Baseli pangajärelevalve komitee poolt 2020. aasta juulis avaldatud läbivaadatud Basel III standardid krediidiväärtuse korrigeerimise riski omavahendite nõuete kohta, kuna need standardid parandavad üldiselt krediidiväärtuse korrigeerimise riski omavahendite nõuete arvutamist, käsitledes mitmeid varem täheldatud probleeme, eelkõige seda, et olemasoleva krediidiväärtuse korrigeerimise omavahendite nõuete raamistikuga ei suudeta krediidiväärtuse korrigeerimise riski asjakohaselt arvesse võtta.

(63)

Krediidiväärtuse korrigeerimise riski käsitlust puudutavate algsete Basel III standardite rakendamisel liidu õiguses vabastati teatavad tehingud krediidiväärtuse korrigeerimise riski omavahendite nõuete arvutamisest. Need erandid lepiti kokku, et vältida teatavate tuletisinstrumentidega tehtavate tehingute kulude võimalikku ülemäärast suurenemist tulenevalt krediidiväärtuse korrigeerimise riski omavahendite nõuete kehtestamisest, eelkõige juhul, kui finantsinstitutsioonid ei suutnud maandada krediidiväärtuse korrigeerimise riski teatavate klientide puhul, kes ei saanud tagatisi vahetada. EBA arvutatud hinnangulise mõju kohaselt jääksid läbivaadatud Basel III standardite kohased krediidiväärtuse korrigeerimise riski omavahendite nõuded nende klientidega tehtud erandiga hõlmatud tehingute puhul põhjendamatult suureks. Tagamaks, et kõnealused kliendid jätkavad oma finantsriskide maandamist tuletistehingute kaudu, tuleks läbivaadatud Basel III standardite rakendamisel erandid säilitada.

(64)

Erandiga hõlmatud tehingute tegelik krediidiväärtuse korrigeerimise risk võib siiski olla neid erandeid kohaldavate finantsinstitutsioonide jaoks märkimisväärse riski allikaks. Kui need riskid realiseeruvad, võivad asjaomased finantsinstitutsioonid kanda olulist kahju. Nagu EBA oma 25. veebruari 2015. aasta aruandes krediidiväärtuse korrigeerimise kohta rõhutas, tekitab erandiga hõlmatud tehingute krediidiväärtuse korrigeerimise risk usaldatavusnõuetega seotud probleeme, mida määruses (EL) nr 575/2013 ei käsitleta. Selleks et aidata järelevalveasutustel jälgida krediidiväärtuse korrigeerimise riski, mis tuleneb erandiga hõlmatud tehingutest, peaksid finantsinstitutsioonid esitama omavahendite nõuete arvutuse erandiga hõlmatud tehingute krediidiväärtuse korrigeerimise riski kohta, mis oleks nõutav, kui need tehingud ei oleks erandiga hõlmatud. Lisaks peaks EBA töötama välja suunised, mis aitaksid järelevalveasutustel kindlaks teha ülemäärase krediidiväärtuse korrigeerimise riski ja parandada järelevalvemeetmete ühtlustamist selles valdkonnas kogu liidus.

(65)

Komisjonile tuleks anda õigus võtta vastu Euroopa Pangandusjärelevalve välja töötatud regulatiivsed tehnilised standardid seoses järgmisega: näitajad erakorraliste asjaolude kindlaksmääramiseks täiendavate väärtuse korrigeerimiste puhul; meetod, millega määrata kindlaks positsiooni peamine riskitegur ja see, kas tegemist on pika või lühikese positsiooniga; protsess kauplemisportfelliväliste krediidi lühikeste netopositsioonide või omakapitali lühikeste netopositsioonide arvutamiseks ja jälgimiseks; omavahendite suhtarvude valuutariski maandamise käsitlus; kriteeriumid, mida finantsinstitutsioonid kasutavad bilansiväliste kirjete määramiseks; kvaliteetsete projektide rahastamise ja objektide rahastamise riskipositsioonide kriteeriumid seoses eriotstarbeliste nõuetega, mille kohta puudub vahetult kohaldatav krediidikvaliteedi hinnang; tegurite liigid, mida tuleb riskikaalude asjakohasuse hindamisel arvesse võtta; mõiste „samaväärne õiguslik mehhanism, millega tagatakse, et ehitatav kinnisvara saadakse valmis mõistliku aja jooksul“; tingimused, mille alusel hinnata olemasoleva reitingusüsteemi kasutamise olulisust; sisereitingute meetodi kasutamise nõuete täitmise hindamise metoodika; projektide rahastamise, objektide rahastamise ja kauba rahastamise kategoriseerimine; sisereitingute meetodi kohaste riskipositsiooni klasside täpsustamine; eriotstarbeliste nõuete tegurid; riskiga kaalutud vara arvutamine ostetud nõuete lahjendusriski puhul; reitinguklassidesse ja kogumitesse jagamise protsessi terviklikkuse hindamine; finantsinstitutsiooni metoodika makseviivituse tõenäosuse hindamiseks; võrreldav vara; ostu- ja müügioptsioonide järelevalveline delta; majandusnäitaja komponendid; majandusnäitaja korrigeerimine; mõiste „põhjendamatult koormav“ määratlus operatsiooniriski aastase kahju arvutamise kontekstis; operatsiooniriski riskitaksonoomia; pädevate asutuste hinnang operatsiooniriski aastase kahju arvutamise kohta; kahjuandmete korrigeerimised; operatsiooniriski juhtimine; valuuta- või kaubariskile avatud kauplemisportfelliväliste positsioonide tururiski omavahendite nõuete arvutamine; pädevate asutuste hindamismetoodika alternatiivse standardmeetodi puhul; investeerimisfondi kauplemisportfell; jääkriski lisanõude erandi kriteeriumid; tingimused ja näitajad, mida kasutatakse selleks, et hinnata, kas erakorralised asjaolud on aset leidnud; kriteeriumid andmesisendite kasutamiseks riskimõõtmise mudelis; kriteeriumid riskitegurite modelleeritavuse hindamiseks; tingimused ja kriteeriumid, mille kohaselt võib lubada finantsinstitutsioonil mitte arvestada ületamist; kriteeriumid, millega täpsustatakse, kas kauplemisüksuse portfelli väärtuse teoreetilised muutused on kas lähedased või piisavalt lähedased hüpoteetilistele muutustele; tingimused ja kriteeriumid, mille abil hinnatakse õiglases väärtuses hinnatavatest väärtpaberitega finantseerimise tehingutest tulenevat krediidiväärtuse korrigeerimise riski; marginaali asendajad; krediidiväärtuse korrigeerimise riski puhul standardmeetodi kasutamise laiendamise ja muutmise hindamine, ning tehnilised elemendid, mida finantsinstitutsioonid vajavad teatavate krüptovaradega seotud omavahendite nõuete arvutamiseks. Komisjon peaks need regulatiivsed tehnilised standardid võtma vastu delegeeritud õigusaktidega vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 290 ja kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

(66)

Komisjonile tuleks anda õigus võtta vastu EBA välja töötatud rakenduslikud tehnilised standardid, mis käsitlevad ELis emaettevõtjana tegutsevate finantsinstitutsioonide, ELis emaettevõtjana tegutsevate finantsvaldusettevõtjate ja ELis emaettevõtjana tegutsevate segafinantsvaldusettevõtjate esitatud sisereitingute meetodit puudutavat ühisotsuste tegemise korda; majandusnäitaja kirjeid, kaardistades need kirjed vastavate aruandevormi lahtritega; ühtseid avalikustamise vorme, nendega seotud juhiseid, teavet teabe uuesti esitamise põhimõtete kohta ja teabe avalikustamise IT-lahendusi, ning keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisalase teabe avalikustamist. Komisjon peaks kõnealused rakenduslikud tehnilised standardid võtma vastu rakendusaktidena vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 291 ning kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15.

(67)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt tagada kogu liidus finantsinstitutsioonidele kohaldatavad ühtsed usaldatavusnõuded, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(68)

Määrust (EL) nr 575/2013 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Artiklit 4 muudetakse järgmiselt: