32003L0077

Komisjoni direktiiv 2003/77/EÜ,

11. august 2003,

millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/24/EÜ ja 2002/24/EÜ kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite tüübikinnituse kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/24/EÜ kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite tüübikinnituse kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 92/61/EMÜ, [1] eriti selle artiklit 17,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 1997. aasta direktiivi 97/24/EÜ kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite teatavate osade ja omaduste kohta, [2] muudetud direktiiviga 2002/51/EÜ, [3] eriti selle artiklit 7,

ning arvestades järgmist:

(1) Direktiiv 97/24/EÜ on üks mitmest üksikdirektiivist EÜ tüübikinnitusmenetluse kohta, mis kehtestati nõukogu direktiiviga 92/61/EMÜ, [4] mis tuleb direktiiviga 2002/24/EÜ kehtetuks tunnistada alates 9. novembrist 2003.

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. juuli 2002. aasta direktiiviga 2002/51/EÜ (kahe- ja kolmerattaliste mootorsõidukite saasteainete heitkoguste vähendamise kohta, millega muudetakse direktiivi 97/24/EÜ) kehtestati kaherattaliste mootorsõidukite uued heite piirväärtused. Kõnealuseid piirväärtusi kohaldatakse kahes etapis, esimest etappi kohaldatakse alates 1. aprillist 2003 kõigi sõidukitüüpide suhtes ning teist etappi alates 1. jaanuarist 2006 uute sõidukitüüpide suhtes. Teises etapis kasutatakse kaherattaliste mootorsõidukite saasteainete heitkoguste määramiseks ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjaga nr 40 sätestatud põhilist linnasõidu katsetsüklit ning linnavälise sõidu tsüklit, mis on ette nähtud nõukogu 20. märtsi 1970. aasta direktiiviga 70/220/EMÜ mootorsõidukite ottomootorite heitgaaside tekitatud õhusaaste vastu võetavaid meetmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, [5] viimati muudetud komisjoni direktiiviga 2002/80/EÜ. [6]

(3) Direktiiviga 97/24/EÜ, muudetud direktiiviga 2002/51/EÜ, määrati kindlaks I tüübi katsetuse sõidutsükkel kahe- ja kolmerattaliste mootorsõidukite saasteainete heitkoguste mõõtmiseks. Selle katsetsükli koostamine tuleks lõpule viia komisjon direktiivi 70/156/EMÜ artikliga 13 asutatud tehnika arengule kohandamise komitee kaudu ning seda tuleks kohaldada alates 2006. aastast.

(4) Direktiivi 2002/51/EÜ kohaselt on vaja selgitada II tüübikatsetuse andmete teatavaid aspekte seoses iga-aastase tehnoülevaatusega ning sätestada direktiivi 2002/24/EÜ VII lisas ettenähtud kõnealuse katsetuse andmete registreerimine.

(5) Seepärast tuleks direktiive 97/24/EÜ ja 2002/24/EÜ vastavalt muuta.

(6) Käesolevas direktiivis ettenähtud meetmed on kooskõlas tehnika arengule kohandamise komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 97/24/EÜ 5. peatüki II lisa muudetakse kooskõlas käesoleva direktiivi I lisaga.

Artikkel 2

Direktiivi 2002/24/EÜ VII lisa muudetakse kooskõlas käesoleva direktiivi II lisaga.

Artikkel 3

1. Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigusnormid 4. septembriks 2004. Nad edastavad kõnealuste normide teksti ning käesoleva direktiivi ja kõnealuste normide vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile.

Liikmesriigid kohaldavad neid norme alates 4. septembrist 2004.

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 4

Käesolev direktiiv jõustub 20. päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 5

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 11. august 2003

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Erkki Liikanen

[1] EÜT L 124, 9.5.2002, lk 1.

[2] EÜT L 226, 18.8.1997, lk 1.

[3] EÜT L 252, 20.9.2002, lk 20.

[4] EÜT L 225, 10.8.1992, lk 72.

[5] EÜT L 76, 6.4.1970, lk 1.

[6] EÜT L 291, 28.10.2002, lk 20.

--------------------------------------------------

I LISA

Direktiivi 97/24/EÜ 5. peatüki II lisa muudetakse järgmiselt.

1. Punkt 2.2.1.1 asendatakse järgmisega:

"2.2.1.1. I tüübikatsetus (summutitoru heitgaaside keskmise väärtuse kontrollimine)

Sõidukitüübid, mida katsetatakse punkti 2.2.1.1.5 tabeli A reas esitatud heitkoguste piirväärtuste suhtes:

- katsetamisel sooritatakse eelkonditsioneerimiseks kaks linnasõidu põhitsüklit ning heitkoguse proovivõtuks neli linnasõidu põhitsüklit. Proovi võtmine algab kohe pärast eelkonditsioneerimistsüklite viimase tühikäiguaja lõppemist ning lõpeb viimase linnasõidu põhitsükli viimase tühikäiguaja lõppemisel.

Sõidukitüübid, mida katsetatakse punkti 2.2.1.1.5 tabeli B reas esitatud heitkoguste piirväärtuste suhtes:

- sõidukitüüpide puhul mootori töömahuga alla 150 cm3 tehakse kuuest linnasõidu põhitsüklist koosnev katse. Heitkoguse proovi võtmine algab enne mootori käivitamist või mootori käivitamisega samal ajal ning lõpeb viimase linnasõidu põhitsükli viimase tühikäiguaja lõppemisel,

- sõidukitüüpide puhul mootori töömahuga alates 150 cm3 tehakse katse, mis koosneb kuuest linnasõidu põhitsüklist ja ühest linnavälisest sõidutsüklist. Heitkoguse proovi võtmine algab enne mootori käivitamist või mootori käivitamisega samal ajal ning lõpeb linnavälise sõidutsükli viimase tühikäiguaja lõppemisel."

2. Lisatakse järgmine punkt 2.2.1.1.7:

"2.2.1.1.7. Protokollitud andmed kantakse direktiivi 2002/24/EÜ VII lisas nimetatud dokumendi asjakohastesse punktidesse."

3. Punkt 2.2.1.2.4 asendatakse järgmisega:

"2.2.1.2.4. Mootoriõli temperatuur katse ajal tuleb protokollida (kohaldatakse üksnes neljataktiliste mootorite suhtes)."

4. Punkt 2.2.1.2.5 asendatakse järgmisega:

"2.2.1.2.5. Protokollitud andmed kantakse direktiivi 2002/24/EÜ VII lisas nimetatud dokumendi asjakohastesse punktidesse."

5. Joonealune märkus (*) punkti 2.2.1.1.5 tabelis jäetakse välja.

6. liite pealkiri asendatakse järgmisega:"".

7. Lisatakse 1.a liide:"

1.a liide

I tüübikatsetus (sõidukite puhul, mida katsetatakse käesoleva lisa punktis 2.2.1.1.5 esitatud tabeli B reas ettenähtud heitkoguste piirväärtuste suhtes)

(saasteainete keskmiste koguste kontrollimine)

1. SISSEJUHATUS

I tüübikatsetuse menetlus on kindlaks määratud II lisa punktis 2.2.1.1.

1.1. Mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk asetatakse piduri ja hoorattaga varustatud dünamomeetrile. Tehakse katse, mis I klassi mootorrataste puhul hõlmab kuus linnasõidu põhitsüklit ja kestab kokku 1170 sekundit ning II klassi mootorrataste puhul koosneb kuuest linnasõidu põhitsüklist ja ühest linnavälise sõidu tsüklist ning kestab kokku 1570 sekundit, kusjuures katsetamine toimub katkestusteta.

Katse ajal lahjendatakse heitgaasid õhuga nii, et segu voolumaht püsib konstantsena. Kogu katse ajal peab seguproov pideva voona voolama ühte või mitmesse kotti nii, et oleks võimalik järjestikku hinnata süsinikoksiidi, põletamata süsivesinike, lämmastikoksiidide ja süsinikdioksiidi kontsentratsiooni (katse keskmised väärtused).

2. DÜNAMOMEETRI TÖÖTSÜKKEL

2.1. Tsükli kirjeldus

Dünamomeetri töötsüklid on esitatud 1. alaliites.

2.2. Töötsükli sooritamise üldised tingimused

Vajaduse korral tuleb teha eelkatsetsüklid, et kindlaks määrata, kuidas gaasipedaali ja pidurdusseadist kõige paremini rakendada, et saada töötsükkel, mis ettenähtud piirides vastab kõige rohkem teoreetilisele tsüklile.

2.3. Käigukasti kasutamine

2.3.1. Käigukasti kasutamine määratletakse järgmiselt:

2.3.1.1. Püsikiirusel peab mootori pöörlemiskiirus jääma võimalikult täpselt 50 % ja 90 % vahele suurimast pöörlemiskiirusest. Kui kõnealust kiirust on võimalik saavutada rohkem kui ühe käiguga, kasutatakse mootori katsetamisel kõrgeimat käiku.

2.3.1.2. Linnasõidutsüklis tuleb kiirendamisel mootorit katsetada käigul, mis võimaldab maksimaalset kiirendamist. Järgmine kõrgem käik lülitatakse sisse hiljemalt siis, kui mootori pöörlemiskiirus on 110 % maksimaalsest nimivõimsusest. Kui mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk saavutab esimesel käigul kiiruse 20 km/h või teisel käigul kiiruse 35 km/h, tuleb nendel kiirustel sisse lülitada järgmine kõrgem käik.

Nendel juhtudel ei ole muud kõrgemale käigule lülitamised lubatud. Kui kiirendamisfaasis vahetatakse käike mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki fikseeritud kiirustel, kasutatakse järgmises püsikiiruse faasis käiku, mis lülitatakse mootori pöörlemiskiirusest sõltumata sisse siis, kui mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk alustab püsikiiruse faasi.

2.3.1.3. Aeglustamise ajal tuleb järgmine madalam käik sisse lülitada enne, kui mootor saavutab tühikäigupöörded, või siis, kui mootori pöörlemiskiirus on langenud 30 protsendini maksimaalsest nimivõimsusest, olenevalt sellest, kumb toimub enne. Aeglustamise ajal ei tohi sisse lülitada esimest käiku.

2.3.2. Automaatse käigukastiga mootorrattaid ja kolmerattalisi mootorsõidukeid katsetatakse kõrgeimal sõidukäigul (drive). Gaasipedaali tuleb kasutada nii, et kiirendus oleks võimalikult ühtlane ja ülekandemehhanism kasutaks eri käike tavapärases järjekorras. Kohaldatakse punktis 2.4 nimetatud lubatud hälbeid.

2.3.3. Linnavälises sõidutsüklis kasutatakse käigukasti tootja soovituste kohaselt.

Käesoleva lisa 1. liites esitatud käiguvahetuspunktid ei kehti; kiirendamine peab jätkuma kogu kõnealuse ajavahemiku jooksul, mida väljendab iga tühikäigul töötamise perioodi lõppu järgmise püsikiirusperioodi algusega ühendav sirgjoon. Kehtivad punktis 2.4 esitatud lubatud hälbed.

2.4. Lubatud hälbed

2.4.1. Kõigi katsefaaside ajal säilitatakse teoreetilise kiiruse lubatud hälve ±2 km/h. Ettenähtud lubatud hälvetest suuremaid kiirusehälbeid lubatakse faasivahetuste ajal siis, kui lubatud hälbeid ei ületata ühelgi juhul kauem kui 0,5 sekundit, kusjuures alati täidetakse punktide 6.5.2 ja 6.6.3 sätteid.

2.4.2. Lubatud on hälve ±0,5 sekundit teoreetilistest kestustest.

2.4.3. Kiiruse- ja ajahälbed ühitatakse 1. alaliite kohaselt.

2.4.4. Tsükli kestel läbitud teepikkust tuleb mõõta hälbega ±2 %.

3. MOOTORRATAS VÕI KOLMERATTALINE MOOTORSÕIDUK JA KÜTUS

3.1. Katsetatav mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk

3.1.1. Mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk peab olema tehniliselt korras. See peaks olema sisse sõidetud ning enne katset läbinud vähemalt 1000 kilomeetrit. Labor võib otsustada, kas enne katset vähem kui 1000 km läbinud mootorratast või kolmerattalist mootorsõidukit on võimalik katsetada.

3.1.2. Väljalaskeseade ei tohi lekkida, sest see tõenäoliselt vähendaks kogutud gaaside kogust, mis peab võrduma mootorist eralduvate gaaside kogusega.

3.1.3. Veendumaks, et õhu juhuslik sissepääs ei mõjuta segumoodustust, võib kontrollida sisselaskesüsteemi tihedust.

3.1.4. Mootorratta ja kolmerattalise mootorsõiduki seadistused peavad vastama valmistaja poolt ettenähtud seadistustele.

3.1.5. Labor võib kontrollida mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki vastavust tootja poolt ettenähtud jõudlusele, selle kasutatavust tavasõidul ning ennekõike käivitatavust nii külma kui kuuma mootoriga.

3.2. Kütus

Katsetamisel tuleb kasutada IV lisas määratletud etalonkütust. Kui mootorit õlitatakse seguga, peab etalonkütusele lisatav õli nii kvaliteedi kui kvantiteedi poolest vastama tootja soovitustele.

4. KATSESEADMED

4.1. Dünamomeeter

Dünamomeetri põhiomadused on järgmised.

Rulli ja iga veoratta vaheline kontakt:

- rulli läbimõõt ≥ 400 mm,

- energianeeldumiskõvera võrrand: katsestend peab olema võimeline simuleerima mootoriga arendatavat võimsust alates algkiirusest 12 km/h, hälbega ±15 %, kui mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk sõidab tasasel teel ja tuule kiirus on praktiliselt null. Piduriga neelduv energia ja stendi sisehõõrdumine arvutatakse kas 1. liite 4. alaliite punkti 11 sätete kohaselt või peavad piduriga neelduv energia ja stendi sisehõõrdumine olema:

- K V3 ± 5 % väärtusest PV50

- täiendav inerts: 10 kg ja 10 kg. [1]

4.1.1. Tegelikult läbitud teepikkust mõõdetakse tahhomeetriga, mida ajab ringi pidurit ja hooratast käitav rull.

4.2. Gaaside proovivõtuseadmed ja gaaside mahu mõõtmine

4.2.1. liite 2. ja 3. alaliites on joonis, mis selgitab heitgaaside kogumise, lahjendamise, proovivõtu ja mõõtmise põhimõtet katse ajal.

4.2.2. Järgmistes punktides kirjeldatakse katseseadmete osi (iga komponendi juures esitatakse 1. liite 2. ja 3. alaliite skeemil kasutatud lühend). Tehniline teenistus võib lubada teistsuguste seadmete kasutamist, kui nende abil saadakse samaväärsed tulemused:

4.2.2.1. seade kõigi heitgaaside kogumiseks katse ajal; tavaliselt kasutatakse avatud seadet, mis hoiab väljalasketorustikus atmosfäärirõhku. Kui vasturõhutingimused on täidetud (±1,25 kPa), võib kasutada ka suletud süsteemi. Gaaside kogumisel tuleb jälgida, et kondenseerumine ei mõjutaks oluliselt heitgaaside omadusi katsetemperatuuril;

4.2.2.2. heitgaasi kogumisseadet heitgaasi proovivõtusüsteemiga ühendav toru (Tu). See ühendustoru ja gaasikogumisseade peavad olema valmistatud roostevabast terasest või muust niisugusest materjalist, mis ei mõjuta kogutud heitgaaside koostist ja on heitgaaside temperatuuri suhtes vastupidav;

4.2.2.3. soojusvaheti (Sc), mis võimaldab pumba sisselaskeava juures saada lahjendatud gaaside temperatuuri muutumise piiriks katse ajal ±5 °C. Soojusvaheti peab olema varustatud eelsoojendussüsteemiga, mis võimaldab gaaside temperatuuri enne katse algust tõsta töötemperatuurini (±5 °C);

4.2.2.4. lahjendatud gaaside imemiseks mootoriga käitatav mahtpump (P1), mis võib töötada astmeliselt reguleeritavatel absoluutselt ühtlastel pööretel. Pump peab kindlustama piisava mahuga konstantse voolu nii, et kogu heitgaas imetaks sisse. Võib kasutada ka kriitilise voolu Venturi toru sisaldavat seadet;

4.2.2.5. seade, mis võimaldab pidevalt registreerida pumpa sisenevate lahjendatud gaaside temperatuuri;

4.2.2.6. gaasikogumisseadmest väljapoole kinnitatud proovivõtutoru (S3), mis võimaldab katse kestel võtta pumpa, filtrit ja kulumõõturit kasutades konstantse koguse lahjendusõhu proovi;

4.2.2.7. proovivõtutoru S2, mis on asetatud mahtpumba ette lahjendatud gaaside voolusuuna suhtes ülesvoolu ja millega katse kestel võetakse lahjendatud gaaside segust konstantsel voolukiirusel proov, kusjuures vajaduse korral kasutatakse filtrit, kulumõõturit ja pumpa. Kahes eespool kirjeldatud proovivõtusüsteemis peab gaaside minimaalne voolukiirus olema vähemalt 150 l/h;

4.2.2.8. kaks filtrit (F2 ja F3), mis paigaldatakse vastavate proovivõtutorude S2 ja S3 taha ja mis on projekteeritud nii, et need filtreerivad proovivõtukottidesse kogutud proovi voolust välja tahked osakesed. Eriti tuleb vaadata, et filtrid ei mõjutaks gaasiliste komponentide kontsentratsioone proovides;

4.2.2.9. kaks pumpa (P2 ja P3), millega võetakse proovid vastavatest proovivõtutorudest S2 ja S3ning täidetakse kotid Sa ja Sb;

4.2.2.10. kaks käsitsi reguleeritavat ventiili (V2 ja V3), mis on pumpadega P2 ja P3 vastavalt järjestikku paigaldatud ja millega reguleeritakse kottidesse juhitava proovi voolu;

4.2.2.11. kaks rotameetrit (R2 ja R3), mis on paigaldatud järjestikku seadmetega "proovivõtutoru, filter, pump, ventiil, kott" (vastavalt S2, F2, P2, V2, Sa ja S3, F3, P3, V3, Sb) nii, et gaasiproovi voolu on võimalik igal hetkel visuaalselt kontrollida;

4.2.2.12. tihedad proovivõtukotid, millesse kogutakse lahjendusõhk ja lahjendatud gaaside segu ning mille maht on piisav ega mõjuta proovi normaalset voolu. Kõnealuste proovivõtukottide külgedel peavad olema automaatsed sulgurid, millega saab koti katse lõpus kas proovivõtuahelas või analüüsiahelas kiiresti ja tihedalt sulgeda;

4.2.2.13. kaks diferentsiaalmanomeetrit (g1 ja g2), mis paigaldatakse:

g1 : pumba P1 ette, et mõõta heitgaaside segu ja lahjendusõhu rõhu ning atmosfäärirõhu erinevust;

g2 : pumba P1 ette ja taha, et mõõta gaasivoolus esinevat rõhutõusu;

4.2.2.14. tahhomeeter rootor-mahtpumba P1 pöörete arvu mõõtmiseks;

4.2.2.15. kolmekäigulised ventiilid eespool kirjeldatud proovivõtuahelates, mis suunavad proovivoo katse ajal kas atmosfääri või vastavatesse proovivõtukottidesse. Tuleb kasutada kiirventiile. Ventiilid peavad olema valmistatud materjalist, mis ei mõjuta gaaside koostist; ventiilide väljalaskeääriku ristlõige ja kuju peavad võimaldama hoida koormuskadu nii väikesena kui tehniliselt vähegi võimalik.

4.3. Analüüsiseadmed

4.3.1. Süsivesinike kontsentratsiooni mõõtmine

4.3.1.1. Kottidesse Sa ja Sb katse ajal kogutud proovides sisalduvate põletamata süsivesinike kontsentratsiooni mõõtmiseks kasutatakse leekionisatsioonanalüsaatorit.

4.3.2. CO ja CO2 kontsentratsiooni mõõtmine

4.3.2.1. Kottidesse Sa ja Sb katse ajal kogutud proovides sisalduvate süsinikoksiidi CO ja süsinikdioksiidi CO2 kontsentratsiooni mõõtmiseks kasutatakse mittehajusa infrapunase kiirguse analüsaatorit.

4.3.3. Lämmastikoksiidide kontsentratsiooni mõõtmine

4.3.3.1. Kottidesse Sa ja Sb katse ajal kogutud proovides sisalduvate lämmastikoksiidide kontsentratsiooni mõõtmiseks kasutatakse kemoluminestsentsanalüsaatorit.

4.4. Mõõtevahendite ja mõõtmiste täpsus

4.4.1. Pidur kaliibritakse eraldi katses ning seetõttu ei ole vaja esitada dünamomeetri täpsust. Pöörlevate masside, kaasa arvatud rullide ja piduri pöörleva osa (vaata punkt 5.2) kogu inertsijõud esitatakse täpsusega ±2 %.

4.4.2. Mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki kiiruse määramiseks mõõdetakse piduri hooratastega ühendatud rullide pöörlemiskiirus. Seda tuleb mõõta täpsusega ±2 km/h kiiruste vahemikus 0-10 km/h ning täpsusega ±1 km/h kiirustel üle 10 km/h.

4.4.3. Punktis 4.2.2.5 nimetatud temperatuuri peab saama mõõta täpsusega ±1 °C. Punktis 6.1.1 nimetatud temperatuuri peab saama mõõta täpsusega ±2 °C.

4.4.4. Atmosfäärirõhku peab saama mõõta täpsusega ±0,133 kPa.

4.4.5. Pumpa P1 sisenevate lahjendatud gaaside segu rõhulangust (vaata punkt 4.2.2.13) võrreldes atmosfäärirõhuga peab saama mõõta täpsusega ±0,4 kPa. Pumba P1 ees ja taga asuva torustiku osadesse (vaata punkt 4.2.2.13) sisenevate lahjendatud gaaside rõhumuutust peab saama mõõta täpsusega ±0,4 kPa.

4.4.6. Pumba P1 iga täispöördega edastatud gaasi maht ja siirdeväärtus, mis on registreeritud tahhomeetriga ja vastab pumba madalaimale kiirusele, peavad võimaldama määrata pumbaga P1 katse ajal edastatava heitgaaside segu ja lahjendusõhu kogumahtu täpsusega ±2 %.

4.4.7. Olenemata etalongaaside määramise täpsusest peab analüsaatorite mõõtepiirkond olema täpsusega, mis on vajalik eri saasteainete kontsentratsiooni mõõtmiseks, st ±3 %.

Leekionisatsioonanalüsaator, millega mõõdetakse süsivesinike kontsentratsiooni, peab võimaldama saavutada 90 % skaala lõppväärtusest kiiremini kui ühe sekundi jooksul.

4.4.8. Etalongaaside koostis ei tohi iga gaasi etalonväärtusest erineda rohkem kui ±2 %. Lahjendusaineks peab olema lämmastik.

5. KATSEKS VALMISTUMINE

5.1. Teekatsetus

5.1.1. Teele esitatavad nõuded

Katsetamiseks ettenähtud tee peab olema sile, tasane, sirge ja ühtlase kattega. Teepind peab olema kuiv, sellel ei tohi olla takistusi ega tuuletõkkeid, mis võivad raskendada sõidutakistuse mõõtmist. Tõus kahe teineteisest vähemalt 2 m kaugusel asuva punkti vahel ei tohi olla üle 0,5 %.

5.1.2. Keskkonnatingimused teekatsetusel

Andmete kogumise ajal ei või olla tuulepuhanguid. Tuule kiirust ja suunda mõõdetakse pidevalt või piisava sagedusega kohtades, kus tuule tugevus mahajooksu ajal on representatiivne.

Keskkonnatingimuste suhtes kehtivad järgmised piirväärtused:

- maksimaalne tuulekiirus: 3 m/s

- maksimaalne tuulekiirus puhangute korral: 5 m/s

- keskmine tuulekiirus liikumissuunas: 3 m/s

- keskmine tuulekiirus külgsuunas: 2 m/s

- maksimaalne suhteline õhuniiskus: 95 %

- õhutemperatuur: 278 K kuni 308 K

Ümbritseva keskkonna standardtingimused on järgmised:

- rõhk p0: 100 kPa

- temperatuur T0: 293 K

- suhteline õhutihedus d0: 0,9197

- tuule kiirus: tuuletu

- õhutihedus ρ0: 1,189 kg/m3

Suhteline õhutihedus mootorratta katsetamise ajal, arvutatuna allpool esitatud valemi abil, ei tohi õhutihedusest standardtingimustes erineda üle 7,5 %.

Suhteline õhutihedus (dT) arvutatakse valemi abil:

d

=

p

p

T

T

,

kus:

dT = on suhteline õhutihedus katsetingimustes;

pT = on ümbritsev rõhk katsetingimustes (kilopaskalites);

TT = on absoluutne temperatuur katse ajal (kelvinites).

5.1.3. Võrdluskiirus

Võrdluskiirus (võrdluskiirused) peab (peavad) vastama katsetsüklis määratletud kiirustele.

5.1.4. Määratud kiirus

Määratud kiirust v on vaja sõidutakistuskõvera saamiseks. Sõidutakistuse kindlaksmääramiseks olenevalt mootorratta kiirusest võrdluskiirusele v0 lähedasel kiirusel kasutatakse sõidutakistuse mõõtmisel vähemalt nelja määratud kiirust, kaasa arvatud võrdluskiirus (võrdluskiirused). Määratud kiiruse punktide vahemik (vahe maksimaalse ja minimaalse punkti vahel) ulatub võrdluskiirusest või võrdluskiiruste vahemikust mõlemale poole vähemalt Δv, nagu on määratletud punktis 5.1.6, kui võrdluskiirusi on mitu. Määratud kiiruspunktide, sealhulgas võrdluskiiruspunkti(de) vahe ei tohi olla üle 20 km/h ja määratud kiiruste intervall peaks olema sama. Sõidutakistuskõvera abil saab välja arvutada sõidutakistuse võrdluskiirusel (võrdluskiirustel).

5.1.5. Mahajooksu algkiirus

Mahajooksu algkiirus peab olema üle 5 km/h suurem kui suurim kiirus, millest mahajooksuaja mõõtmised algavad; vaja on piisavalt aega, et kindlaks määrata näiteks nii mootorratta kui ka sõidukijuhi asend ning katkestada mootorivõimsuse ülekanne enne kiiruse vähendamist kuni v1, st kiiruseni, millest alustatakse mahajooksuaja mõõtmist.

5.1.6. Kiirus mahajooksuaja mõõtmise alguses ja lõpus

Tagamaks mahajooksuaja Δt, mahajooksukiiruse intervalli 2Δv, alustamiskiiruse v1 ja lõpetamiskiiruse v2 (km/h) täpset mõõtmist, peavad olema täidetud järgmised nõuded:

v1 = v + Δv

v2 = v − Δv

Δv = 5 km/h, v < 60 km/h

Δv = 10 km/h, v ≥ 60 km/h

5.1.7. Katsemootorratta ettevalmistamine

5.1.7.1. Mootorratta kõik osad peavad vastama tooteseeriale, või juhul, kui mootorratas erineb tooteseeriast, esitatakse katsearuandes täielik kirjeldus.

5.1.7.2. Mootor, jõuülekanne ja mootorratas peavad olema tootja nõuetele vastavalt sisse sõidetud.

5.1.7.3. Mootorratas reguleeritakse vastaval tootja nõuetele, nt õlide viskoossus, rehvirõhk. Kui mootorratas erineb tooteseeriast, esitatakse katsearuandes täielik kirjeldus.

5.1.7.4. Töökorras mootorratta mass peab vastama käesoleva lisa punktis 1.2 määratletud massile.

5.1.7.5. Enne katse alustamist mõõdetakse katsetatava sõiduki kogumass koos juhi ning mõõtevahenditega.

5.1.7.6. Koormuse jaotumine rataste vahel peab vastama tootja juhendile.

5.1.7.7. Mõõtevahendite paigaldamisel katsemootorrattale püütakse võimalikult vähendada nende toimet koormuste jaotumisele rataste vahel. Kiirussensori paigaldamisel mootorratta välispinnale püütakse tagada, et täiendav aerodünaamiline kadu oleks minimaalne.

5.1.8. Juht ja juhtimisasend

5.1.8.1. Sõidukijuht peab kandma liibuvat ülikonda (ühes tükis) või samalaadset riietust, kaitsekiivrit, silmakaitseid, saapaid ja kindaid.

5.1.8.2. Sõidukijuhi mass peab punktis 5.1.8.1 ettenähtud tingimuste kohaselt olema 75 kg ± 5 kg ning pikkus 1,75 m ± 0,05 m.

5.1.8.3. Sõidukijuht istub ettenähtud istmel, jalad jalatugedel ja käsivarred tavapäraselt ette sirutatud. Asend peab võimaldama juhil nõuetekohaselt valitseda mootorratast kogu mahajooksukatse ajal.

Juhi asendit mõõtmise ajal ei muudeta.

5.1.9. Mahajooksuaja mõõtmine

5.1.9.1. Pärast soojendamist kiirendatakse mootorratas mahajooksu algkiiruseni ning alustatakse mahajooksu.

5.1.9.2. Kuna lülitamine tühikäigule võib mootorratta ehitust silmas pidades olla ohtlik ja raske, võib mahajooksu sooritada üksnes lahutatud siduriga. Peale selle kasutatakse tõmbamismeetodit, st teist mootorratast sellise mootorratta tõmbamiseks, millel puudub mootorivõimsuse ülekande katkestamise võimalus mahajooksu ajal. Kui mahajooksukatse tehakse rungadünamomeetril, peavad jõuülekanne ja sidur olema samas asendis nagu teekatsetusel.

5.1.9.3. Rooliseadet muudetakse võimalikult vähe ja pidureid ei kasutata enne mahajooksu mõõtmise lõppu.

5.1.9.4. Määratud kiirusele vj vastav mahajooksuaeg Δtai on ajavahemik, mis jääb mootorratta kiiruse vj + Δv ja vj − Δv vahele.

5.1.9.5. Punktides 5.1.9.1-5.1.9.4 ettenähtud menetlust korratakse vastassuunas mahajooksuaja Δtbi mõõtmiseks.

5.1.9.6. Mahajooksuaegade Δtai ja Δtbi keskmine väärtus ΔTi arvutatakse järgmise võrrandi abil:

ΔT

=

Δt

+ Δt

bi2

5.1.9.7. Tehakse vähemalt neli katset ning keskmine mahajooksuaeg ΔTj arvutatakse järgmise võrrandi abil:

ΔT

=

1n ∑i = 1n ΔTi

Katsetatakse, kuni statistiline täpsus P on 3 % või sellest väiksem (P ≤ 3 %). Statistiline täpsus P protsentides määratakse järgmiselt:

P =

n

ΔT

j

kus

t = on koefitsient tabelis 1;

s s =

∑

ΔT

− ΔT

j2n − 1

n = on katsete arv.

Tabel 1 Statistilise täpsuse koefitsient

n | t | t2n |

4 | 3,2 | 1,60 |

5 | 2,8 | 1,25 |

6 | 2,6 | 1,06 |

7 | 2,5 | 0,94 |

8 | 2,4 | 0,85 |

9 | 2,3 | 0,77 |

10 | 2,3 | 0,73 |

11 | 2,2 | 0,66 |

12 | 2,2 | 0,64 |

13 | 2,2 | 0,61 |

14 | 2,2 | 0,59 |

15 | 2,2 | 0,57 |

5.1.9.8. Katset korrates pööratakse tähelepanu sellele, et mahajooksu alustamisel oleksid täidetud eespool nimetatud soojendamistingimused ning mahajooksu algkiirus oleks sama.

5.1.9.9. Mitme määratud kiiruse puhul võib mahajooksuaega mõõta pideval mahajooksul. Sellisel juhul korratakse mahajooksu alati ühe ja sama mahajooksu algkiirusega.

5.2. Andmetöötlus

5.2.1. Sõidutakistusjõu arvutamine

5.2.1.1. Sõidutakistusjõud Fj (njuutonites) määratud kiirusel vj arvutatakse järgmiselt:

F

=

m + m

ΔT

,

kus

m = on mootorratta mass (kilogrammides) katsetamisel koos juhi ja mõõtevahenditega;

mr = on kõigi rataste ja koos ratastega pöörlevate mootorratta osade ekvivalentne inertsmass teel sooritatava mahajooksu ajal. mr tuleks mõõta või arvutada vastavalt vajadusele. Teise võimalusena võib mr hinnanguliselt olla 7 % mootorratta tühimassist.

5.2.1.2. Sõidutakistusjõud Fj korrigeeritakse vastavalt punktile 5.2.2.

5.2.2. Sõidutakistuskõvera moodustamine

Sõidutakistusjõud F arvutatakse järgmiselt:

F = f0 + f2v2

Võrrandis kasutatakse Fj ja vj andmeid, mis on saadud lineaarregressiooni abil koefitsientide f0 ja f2 määramisel,

kus

F = on sõidutakistusjõud, sealhulgas tuule kiirusest tulenev takistus (njuutonites);

f0 = on veeretakistusjõud (njuutonites);

f2 = on aerodünaamilise tõmbejõu koefitsient [njuutontundi ruudus ruutkilomeetri kohta, N/(km/h)2].

Koefitsiendid f0 ja f2 korrigeeritakse vastavalt ümbritsevatele standardtingimustele järgmise võrrandi abil:

f

=

1 + K

0TT − T0

f

=

T

T

p

p

T

kus

f* = on standardtingimuste kohaselt korrigeeritud veeretakistusjõud (njuutonites);

TT = on keskmine ümbritseva õhu temperatuur (kelvinites);

f*2 = on korrigeeritud aerodünaamilise tõmbejõu koefitsient [njuutontundi ruudus ruutkilomeetri kohta, N/(km/h)2];

pT = on keskmine atmosfäärirõhk (kilopaskalites);

K0 = on veeretakistusjõu temperatuuri paranduskoefitsient, mille võib määrata konkreetsete mootorratta- ja rehvikatsetuste empiiriliste andmete põhjal või andmete puudumise korral arvutada järgmiselt: K0 = 6 × 10−3 K−1.

5.2.3. Sõidutakistusjõu piirväärtus rungadünamomeetri seadistusel

Sõidutakistusjõu piirväärtus F* (v0) rungadünamomeetril mootorratta võrdluskiirusel (v0), väljendatuna njuutonites, määratakse järgmiselt:

F

=

f0* + f2* × v02

5.3. Rungadünamomeetri seadistus maanteel sooritatud mahajooksu mõõtmiste põhjal

5.3.1. Seadmete suhtes kohaldatavad nõuded

5.3.1.1. Kiiruse ja aja mõõtmiseks ettenähtud mõõtevahendid peavad olema tabeli 2 punktides a-f määratletud täpsusega.

Tabel 2 Nõutav mõõtmistäpsus

| Mõõdetud väärtusest | Resolutsioon |

a)Sõidutakistusjõud F | + 2 % | — |

b)Mootorratta kiirus (v1, v2) | ± 1 % | 0,45 km/h |

c)Mahajooksukiiruse intervall [2Δv = v1−v2] | ± 1 % | 0,10 km/h |

d)Mahajooksuaeg (Δt) | ± 0,5 % | 0,01 s |

e)Mootorratta kogumass [mk + mrid] | ± 1,0 % | 1,4 kg |

f)Tuule kiirus | ± 10 % | 0,1 m/s |

Rungadünamomeetri rullid peavad olema puhtad, kuivad ning vabad kõigest, mis võiks põhjustada rehvi libisemist.

5.3.2. Inertsmassi reguleerimine

5.3.2.1. Rungadünamomeetri ekvivalentne inertsmass vastab hooratta ekvivalentsele inertsmassile (mfi), mis on kõige lähedasem mootorratta tegelikule massile (ma). Tegelik mass (ma) saadakse, kui pöörleva esiratta mass (mrf) liidetakse mootorratta, juhi ja mõõtevahendite teekatses mõõdetud kogumassile. Teise võimalusena võib ekvivalentse inertsmassi (mi) tuletada tabelist 3. mrf väärtuse võib mõõta või välja arvutada kilogrammides või see võib hinnanguliselt moodustada 3 % väärtusest m.

Kui tegelikku massi ma ei saa võrdsustada hooratta ekvivalentse inertsmassiga mi, et sõidutakistusjõu piirväärtus F* oleks võrdne sõidutakistusjõuga FE, mis peab olema rungadünamomeetril, võib korrigeeritud mahajooksuaega ΔTE kohandada vastavalt mahajooksuaja piirväärtuse ΔTroad kogumassi suhtarvule järgmiselt:

ΔT

=

m

+ m

F

*

ΔT

=

m

+ m

F

E

F

= F

*

ΔT

=

m

+ m

m

+ m

r1

kus

0,95 <

m

+ m

m

+ m

< 1,05

ja kui:

ΔTroad = on mahajooksuaja piirväärtus;

ΔTE = on korrigeeritud mahajooksuaeg inertsmassi juures (mi + mr1);

FE = on rungadünamomeetri ekvivalentne sõidutakistusjõud;

mr1 = on tagaratta ja koos rattaga pöörlevate mootorratta osade ekvivalentne inertsmass mahajooksu ajal. mr1 (kilogrammides) võib saada vastavalt vajadusele kas mõõtmise või arvutamise teel. Teise võimalusena võib mr1 hinnanguline väärtus olla 4 % väärtusest m.

5.3.3. Enne katsetamist soojendatakse rungadünamomeeter nõuetekohaselt stabiilse hõõrdejõu Ff saavutamiseni.

5.3.4. Rehvirõhud reguleeritakse tootja spetsifikatsiooni kohaselt või rõhkudeni, mille puhul mootorratta kiirus teekatse ajal võrdub rungadünamomeetril saavutatava kiirusega.

5.3.5. Katsemootorratas soojendatakse rungadünamomeetril samade tingimusteni, nagu need olid teekatse ajal.

5.3.6. Rungadünamomeetri seadistusmenetlused

Rungadünamomeetri koormus FE koosneb dünamomeetri ehitust silmas pidades kogu hõõrdekaost Ff, mille moodustab rungadünamomeetri pöörleva hõõrdetakistuse, rehvi veeretakistuse ja mootorratta juhtimissüsteemi pöörlevate osade hõõrdetakistuse summa, ning võimsuse neeldumisühiku (pau) Fpau pidurdusjõust, nagu on näha järgmisest võrrandist:

F

= F

+ F

pau

Sõidutakistusjõu piirväärtus F*punktis 5.2.3 tuleks rungadünamomeetril tekitada vastavalt mootorratta kiirusele. Kasutatakse järgmist võrrandit:

F

= F

*vi

5.3.6.1. Kogu hõõrdekao määramine

Rungadünamomeetri hõõrdekao koguväärtus Ff määratakse punktides 5.3.6.1.1 ja 5.3.6.1.2 ettenähtud viisil.

5.3.6.1.1. Sõidukatse rungadünamomeetril

Seda meetodit kasutatakse ainult rungadünamomeetritel, millel saab juhtida mootorratast. Mootorratast juhitakse rungadünamomeetril ühtlasel võrdluskiirusel v0, kusjuures jõuülekanne on sisse lülitatud ja sidur on väljas. Hõõrdekao koguväärtuse Ff(v0) võrdluskiirusel v0 annab rungadünamomeetri jõud.

5.3.6.1.2. Mahajooks neeldumiseta

Mahajooksuaja mõõtmise meetodit peetakse kogu hõõrdekao Ff mõõtmise mahajooksumeetodiks.

Mootorratta mahajooks sooritatakse rungadünamomeetril punktides 5.1.9.1-5.1.9.4 kirjeldatud menetluse kohaselt, kusjuures rungadünamomeetri neelduvus on null ning mõõdetakse võrdluskiirusele v0vastav mahajooksuaeg Δti.

Mõõtmine toimub vähemalt kolm korda ning keskmine mahajooksuaeg Δt arvutatakse järgmise valemi abil:

=

1n∑i=1nΔti

Kogu hõõrdekadu Ff(v0) võrdluskiirusel v0 arvutatakse järgmiselt:

F

=

m

+ m

r12Δ vΔt

5.3.6.2. Võimsuse neeldumisühiku jõu arvutamine

Rungadünamomeetri töötamisel võrdluskiirusel v0neelduva jõu Fpau (v0) arvutamiseks lahutatakse Ff(v0) sõidutakistusjõu piirväärtusest F*(v0):

F

=

v

v

5.3.6.3. Rungadünamomeetri seadistus

Vastavalt rungadünamomeetri tüübile kasutatakse selle seadistamiseks ühte punktides 5.3.6.3.1-5.3.6.3.4 kirjeldatud meetoditest.

5.3.6.3.1. Polügonaalfunktsiooniga rungadünamomeeter

Polügonaalfunktsiooniga rungadünamomeetri puhul, mil koormusväärtused määravad neeldumiskarakteristikuid mitmes kiiruspunktis, valitakse seadistuspunktideks vähemalt kolm määratud kiirust, mille hulgas on võrdluskiirus. Igas seadistuspunktis reguleeritakse rungadünamomeeter vastavalt punktis 5.3.6.2 saadud väärusele Fpau(vj).

5.3.6.3.2. Koefitsiendikontrolliga rungadünamomeeter

5.3.6.3.2.1. Koefitsiendikontrolliga rungadünamomeetri puhul, kui neeldumiskarakteristikud määratakse teatavate polünomiaalse funktsiooni koefitsientide abil, arvutatakse Fpau(vj) väärtus iga määratud kiiruse juures punktides 5.3.6.1 ja 5.3.6.2 ettenähtud menetluse abil.

5.3.6.3.2.2. Eeldades, et koorma omadused on järgmised:

F

=

,

määratakse a, b ja c polünomiaalse regressiooni meetodil.

5.3.6.3.2.3. Rungadünamomeeter seadistatakse vastavalt punktis 5.3.6.3.2.2 saadud koefitsientidele a, b ja c.

5.3.6.3.3. F* polügonaalse digitaalregulaatoriga rungadünamomeeter

5.3.6.3.3.1. F* polügonaalse digitaalregulaatoriga rungadünamomeetri puhul, mille süsteemi on inkorporeeritud keskseade, sisestatakse F* otse ning Δti, Ff ja Fpau mõõdetakse ja arvutatakse välja automaatselt, et seadistada rungadünamomeeter vastavalt sõidutakistusjõu piirväärtusele F* = f*0 + f*2v2.

5.3.6.3.3.2. Sel juhul sisestatakse andmekogudest F*j ning vj digitaalselt otse mitu punkti järjest, sooritatakse mahajooks ja mõõdetakse mahajooksuaeg Δti. Sisseehitatud keskseade arvutab automaatselt järgmist järjestust, Fpau salvestub automaatselt mällu mootorratta kiiruse intervallidega 0,1 km/h ning pärast mitu korda korratud mahajooksukatset arvutatakse sõidutakistusjõu seadistus välja järgmiselt:

F

+ F

=

m

+ m

Δt

i

F

=

m

+ m

Δt

F

*

F

= F

− F

f

5.3.6.3.4. f*0, f*2 koefitsiendi digitaalregulaatoriga rungadünamomeeter

5.3.6.3.4.1. f*0, f*2 koefitsiendi digitaalregulaatoriga rungadünamomeetri puhul, mille süsteemi on inkorporeeritud keskseade, seadistatakse sõidutakistusjõu piirväärtus F* = f*0 + f*2v2 rungadünamomeetrile automaatselt.

5.3.6.3.4.2. Sellisel juhul sisestatakse koefitsiendid f*0 ja f*2 digitaalselt otse; sooritatakse mahajooks ja mõõdetakse mahajooksu aeg Δti. Sisseehitatud keskseade arvutab automaatselt järgmist järjestust ning Fpau salvestub digitaalselt mällu mootorratta kiiruse intervallidega 0,06 km/h ning sõidutakistusjõu seadistus arvutatakse välja järgmiselt:

F

+ F

=

m

+ m

Δt

i

F

=

m

+ m

Δt

F

*

F

= F

− F

f

5.3.7. Rungadünamomeetri taatlemine

5.3.7.1. Vahetult pärast esmast seadistamist arvutatakse võrdluskiirusele (v0) vastav mahajooksuaeg ΔtE rungadünamomeetril lõigetes 5.1.9.1-5.1.9.4 ettenähtud menetluse kohaselt.

Mõõtmist korratakse vähemalt kolm korda ning tulemuste põhjal arvutatakse keskmine mahajooksuaeg ΔtE.

5.3.7.2. Rungadünamomeetri seadistatud sõidutakistusjõud võrdluskiirusel FE(v0) arvutatakse järgmise võrrandi abil:

F

=

m

+ m

Δt

,

kus

FE = on rungadünamomeetri seadistatud sõidutakistusjõud;

ΔtE = on keskmine mahajooksuaeg rungadünamomeetril.

5.3.7.3. Seadistusviga ε arvutatakse järgmiselt:

ε =

F

− F

F

*v0 × 100

5.3.7.4. Rungadünamomeeter reguleeritakse uuesti, kui seadistusviga ei vasta järgmistele kriteeriumidele:

ε ≤ 2 % kiirusel v0 ≥ 50 km/h

ε ≤ 3 % kiirusel ≤ v0 < 50 km/h

ε ≤ 10 % kiirusel v0 < 30 km/h

5.3.7.5. Punktides 5.3.7.1-5.3.7.3 ettenähtud menetlusi korratakse, kuni viga vastab kriteeriumidele.

5.4. Rungadünamomeetri seadistamine sõidutakistusväärtuste tabeli abil

Rungadünamomeetri seadistamisel võib mahajooksumeetodi abil saadud sõidutakistusjõu asemel kasutada sõidutakistuse väärtusi sisaldavat tabelit. Tabeli kasutamise korral seadistatakse rungadünamomeeter vastavalt tuletatud massile, olenemata konkreetse mootorratta karakteristikutest.

Hooratta ekvivalentne inertsmass mfi vastab tabelis 3 esitatud ekvivalentsele inertsmassile mi. Rungadünamomeeter seadistatakse tabelis 3 esitatud esiratta "a" veeretakistuse ja aerodünaamilise tõmbejõu kordaja "b" abil.

Tabel 3 [2] Ekvivalentne inertsmass

Tuletatud mass mref (kg) | Ekvivalentne inertsmass mi (kg) | Esiratta "a" veeretakistus (N) | Aerodünaamilise tõmbejõu kordaja "b" [N/(km/h)] [2] |

95 < mref ≤ 105 | 100 | 8,8 | 0,0215 |

105 < mref ≤ 115 | 110 | 9,7 | 0,0217 |

115 < mref ≤ 125 | 120 | 10,6 | 0,0218 |

125 < mref ≤ 135 | 130 | 11,4 | 0,0220 |

135 < mref ≤ 145 | 140 | 12,3 | 0,0221 |

145 < mref ≤ 155 | 150 | 13,2 | 0,0223 |

155 < mref ≤ 165 | 160 | 14,1 | 0,0224 |

165 < mref ≤ 175 | 170 | 15,0 | 0,0226 |

175 < mref ≤ 185 | 180 | 15,8 | 0,0227 |

185 < mref ≤ 195 | 190 | 16,7 | 0,0229 |

195 < mref ≤ 205 | 200 | 17,6 | 0,0230 |

205 < mref ≤ 215 | 210 | 18,5 | 0,0232 |

215 < mref ≤ 225 | 220 | 19,4 | 0,0233 |

225 < mref ≤ 235 | 230 | 20,2 | 0,0235 |

235 < mref ≤ 245 | 240 | 21,1 | 0,0236 |

245 < mref ≤ 255 | 250 | 22,0 | 0,0238 |

255 < mref ≤ 265 | 260 | 22,9 | 0,0239 |

265 < mref ≤ 275 | 270 | 23,8 | 0,0241 |

275 < mref ≤ 285 | 280 | 24,6 | 0,0242 |

285 < mref ≤ 295 | 290 | 25,5 | 0,0244 |

295 < mref ≤ 305 | 300 | 26,4 | 0,0245 |

305 < mref ≤ 315 | 310 | 27,3 | 0,0247 |

315 < mref ≤ 325 | 320 | 28,2 | 0,0248 |

325 < mref ≤ 335 | 330 | 29,0 | 0,0250 |

335 < mref ≤ 345 | 340 | 29,9 | 0,0251 |

345 < mref ≤ 355 | 350 | 30,8 | 0,0253 |

355 < mref ≤ 365 | 360 | 31,7 | 0,0254 |

365 < mref v 375 | 370 | 32,6 | 0,0256 |

375 < mref ≤ 385 | 380 | 33,4 | 0,0257 |

385 < mref ≤ 395 | 390 | 34,3 | 0,0259 |

395 < mref ≤ 405 | 400 | 35,2 | 0,0260 |

405 < mref ≤ 415 | 410 | 36,1 | 0,0262 |

415 < mref ≤ 425 | 420 | 37,0 | 0,0263 |

425 < mref ≤ 435 | 430 | 37,8 | 0,0265 |

435 < mref ≤ 445 | 440 | 38,7 | 0,0266 |

445 < mref ≤ 455 | 450 | 39,6 | 0,0268 |

455 < mref ≤ 465 | 460 | 40,5 | 0,0269 |

465 < mref ≤ 475 | 470 | 41,4 | 0,0271 |

475 < mref ≤ 485 | 480 | 42,2 | 0,0272 |

485 < mref ≤ 495 | 490 | 43,1 | 0,0274 |

495 < mref ≤ 505 | 500 | 44,0 | 0,0275 |

Iga 10 kg kohta | Iga 10 kg kohta | a = 0,088 mi Märkus:ümardada kahe kohani pärast koma | b = 0,000015mi + 0,0200Märkus:ümardada viie kohani pärast koma |

5.4.1. Sõidutakistusjõu seadistamine rungadünamomeetril sõidutakistuse tabeli abil

Sõidutakistusjõud rungadünamomeetril FE määratakse järgmise võrrandi abil:

F

= F

= a + b × v

2

kus

FT = on sõidutakistuse tabelist saadud sõidutakistusjõud (njuutonites);

A = on esiratta veeretakistusjõud njuutonites;

B = on aerodünaamilise tõmbejõu kordaja [njuutontundi ruudus ruutkilomeetri kohta, N/(km/h)2];

v = on määratud kiirus (km/h).

Sõidutakistusjõu piirväärtus F* võrdub tabelis esitatud sõidutakistusjõuga FT, sest ümbritsevate standardtingimuste puhul ei ole korrigeerimist vaja.

5.4.2. Rungadünamomeetri määratud kiirus

Sõidutakistuse näitajate vastavust rungadünamomeetril kontrollitakse määratud kiirusel v. Kontrollitakse vähemalt nelja määratud kiirust, sealhulgas võrdluskiirust (võrdluskiirusi). Määratud kiiruspunktide vahemik (vahe maksimaalse ja minimaalse punkti vahel) ulatub punktis 5.1.6 määratletu kohaselt vähemalt Δv mõlemale poolele võrdluskiirust või võrdluskiiruste vahemikku, kui võrdluskiirusi on mitu. Määratud kiiruspunktide, sealhulgas võrdluskiiruspunkti(de) vahe ei tohi olla üle 20 km/h ja määratud kiiruste intervall peab olema sama.

5.4.3. Rungadünamomeetri taatlemine

5.4.3.1. Vahetult pärast esmaseadistust mõõdetakse määratud kiirusele vastav mahajooksuaeg rungadünamomeetril. Mootorratas ei peaks olema rungadünamomeetril mahajooksuaja mõõtmise ajal. Kui rungadünamomeetri kiirus ületab katsetsükli maksimaalse kiiruse, alustatakse mahajooksuaja mõõtmist.

Mõõtmist korratakse vähemalt kolm korda ning tulemuste põhjal arvutatakse keskmine mahajooksuaeg ΔtE.

5.4.3.2. Rungadünamomeetril seadistatud sõidutakistusjõud FE(vj) määratud kiirusel arvutatakse järgmise võrrandi abil:

F

=

Δt

E

5.4.3.3. Seadistusviga ε määratud kiirusel arvutatakse järgmiselt:

ε =

F

−F

F

× 100

5.4.3.4. Rungadünamomeeter reguleeritakse uuesti, kui seadistusviga ei vasta järgmistele kriteeriumidele:

ε ≤ 2 % kiirusel v ≥ 50 km/h

ε ≤ 3 % kiirusel 30 km/h ≤ v < 50 km/h

ε ≤ 10 % kiirusel v < 30 km/h

Punktides 5.4.3.1-5.4.3.3 ettenähtud menetlusi korratakse, kuni seadistusviga vastab kriteeriumidele.

5.5. Mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki konditsioneerimine

5.5.1. Enne katsetamist tuleb mootorratast või kolmerattalist mootorsõidukit hoida ruumis, mille temperatuur püsib suhteliselt konstantsena vahemikus 20 °C-30 °C. Konditsioneerimist tuleb jätkata, kuni mootoriõli ja jahutusvedeliku (kui seda kasutatakse) temperatuur võrdub ruumi temperatuuriga ± 2 K.

5.5.2. Teekatsetuse eelkatse ajal, mis tehakse piduri reguleerimiseks, peab rehvirõhk vastama tootja poolt ettenähtud rõhule. Kui rullide läbimõõt on alla 500 mm, võib rehvirõhku siiski suurendada 30 % - 50 % võrra.

5.5.3. Veorattale rakenduv mass vastab massile, mis rakendub juhul, kui mootorratast või kolmerattalist mootorsõidukit juhib tavalistes sõidutingimustes sõidukijuht, kes kaalub 75 kg.

5.6. Analüüsiseadmete kaliibrimine

5.6.1. Analüsaatorite kaliibrimine

Gaasi kogus ettenähtud rõhu all, mis ei mõjuta seadme nõuetekohast töötamist, pritsitakse analüsaatorisse voolu kulumõõturi ja iga pudeli peale asetatud väljalaskemõõturi abil. Seade reguleeritakse nii, et konstantseks väärtuseks jääb etalongaasi pudelil olev väärtus. Alustades maksimaalse sisaldusega pudelile vastavast seadistusest moodustuv analüsaatori kõrvalekallete kõver oleneb kasutatud eri etalongaasi pudelite sisaldusest. Leekionisatsioonanalüsaatorite korrapäraseks kaliibrimiseks, mida tuleks teha vähemalt kord kuus, kasutatakse õhust ja propaanist (või heksaanist) koosnevat segu, milles sisalduvate süsivesinike nimikontsentratsioonid vastavad 50 % ja 90 % skaala maksimaalsest väärtusest. Mittehajusa infrapunase kiirguse absorbtsioonitüüpi analüsaatorite korrapäraseks kaliibrimiseks mõõdetakse süsinikoksiidi ja süsinikdioksiidi sisaldavate lämmastikusegude nimikontsentratsioonid, mis vastavad 10, 40, 60, 85 ja 90 protsendile skaala lõppväärtusest. NOx kemoluminestsentsanalüsaatori kaliibrimiseks kasutatakse lämmastikuga lahjendatud lämmastikoksiidi (N2O), mille nimikontsentratsioonid on 50 % ja 90 % kasutatava skaala maksimaalväärtusest. Katsekaliibrimiseks, mis peab eelnema igale katseseeriale, tuleb kõigi kolme analüsaatoritüübi korral kasutada segusid, milles sisalduvate mõõdetavate gaaside kontsentratsioonid vastavad 80 % skaala lõppväärtusest. Lahjendusseadet võib kasutada 100 % kaliibrimisgaasi lahjendamiseks nõutava kontsentratsioonini.

6. DÜNAMOMEETRIGA SOORITATAVAD KATSED

6.1. Töötsükli sooritamise eritingimused

6.1.1. Ruumi temperatuur, kus dünamomeeter asub, peab kogu katse ajal olema vahemikus 20 °C-30 °C ja olema võimalikult lähedane selle ruumi temperatuurile, kus mootorratast või kolmerattalist mootorsõidukit konditsioneeriti.

6.1.2. Mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk peab katse ajal olema võimalikult horisontaalselt asetatud, et kütuse jaotumine oleks normaalne.

6.1.3. Kogu katse ajaks asetatakse mootorratta ette muutuva kiirusega töötav ventilaator, et juhtida mootorratta suunas jahutusõhu vool, simuleerides tegelikke töötingimusi. Ventilaatori kiirus peab olema selline, et töötamisel kiiruste vahemikus 10 km/h-50 km/h oleks õhu lineaarkiirus ventilaatori väljalaskeava juures ±5 km/h vastavast rulli kiirusest. Vahemikus üle 50 km/h peab õhu lineaarkiirus olema ±10 %. Rulli kiirustel alla 10 km/h võib õhukiirus võrduda nulliga.

Eespool nimetatud õhukiiruse määramiseks arvutatakse keskmine väärtus üheksa mõõtepunkti põhjal, mis asuvad iga nelinurga keskpunktis, mis jaotavad ventilaatori kogu väljalaskeava üheksaks alaks (ventilaatori väljalaskeava jaotub nii horisontaal- kui vertikaalsuunas kolmeks võrdseks osaks). Kõnealuse üheksa punkti ükski väärtus ei tohi keskmisest väärtusest erineda üle 10 %.

Ventilaatori läbilaskeava ristlõige on vähemalt 0,4 m2 ja ventilaatori väljalaskeava alumine serv asub põrandast 5-20 cm kõrgusel. Ventilaatori väljalaskeava peab olema mootorratta pikiteljega risti ning asuma 30-45 cm kaugusel mootorratta esiratta ees. Seade õhu lineaarkiiruse mõõtmiseks peab olema 0-20 cm kaugusel õhu väljalaskeavast.

6.1.4. Katse ajal registreeritakse kiirust reaalajas, et kontrollida sooritatud töötsüklite täpsust.

6.1.5. Võib registreerida ka jahutusvee ja karteriõli temperatuuri.

6.2. Mootori käivitamine

6.2.1. Kui ettevalmistavad toimingud gaaside kogumis-, lahjendus-, analüüsi- ja mõõteseadmetega on tehtud (vaata punkt 7.1), käivitatakse mootor tootja juhendi kohaselt selleks ettenähtud seadmetega, näiteks õhuklapiga, käivitusklapiga jne.

6.2.2. Esimene katsetsükkel käivitub, kui algab proovi võtmine ja pumba pöörete arvu mõõtmine.

6.3. Käsiõhuklapi kasutamine

Õhuklapp tuleb sulgeda võimalikult kiiresti, põhimõtteliselt enne kiirendamist 0-50 km/h. Kui seda nõuet ei ole võimalik täita, siis tuleb esitada tegelik sulgemismoment. Klapp tuleb reguleerida tootja juhendi kohaselt.

6.4. Tühikäigul töötamine

6.4.1. Manuaalkäigukast:

6.4.1.1. Tühikäigul töötamisel peab sidur olema ühendatud ja käigud neutraalses asendis.

6.4.1.2. Võimaldamaks kiirendamist normaalse töötsükli kohaselt, lülitatakse sisse esimene käik (sidur on lahutatud) viis sekundit enne kõnealusele tühikäigul töötamise ajale järgnevat kiirendamist.

6.4.1.3. Esimene tühikäigul töötamise periood töötsükli alguses koosneb kuue sekundi pikkusest tühikäigul töötamisest ühendatud siduriga ning viiesekundilisest esimese käiguga töötamisest lahutatud siduriga.

6.4.1.4. Iga töötsükli ajal on tühikäigul töötamise perioodidele vastavad ajad 16 sekundit tühikäigul ja viis sekundit esimese käiguga, kusjuures sidur on lahutatud.

6.4.1.5. Töötsükli viimane tühikäigul töötamise periood koosneb seitsme sekundi pikkusest töötamisest tühikäigul, kusjuures sidur on ühendatud.

6.4.2. Poolautomaatsed käigukastid:

Tuleb järgida tootja antud linnasõidu juhendit või manuaalkäigukasti puhul rakendatavat juhendit, kui linnasõidu juhend puudub.

6.4.3. Automaatsed käigukastid:

Käiguvalitsat ei tohi katse ajal kasutada, kui tootja ei ole teisiti ette näinud. Viimasel juhul rakendatakse manuaalkäigukastide puhul kasutatavat menetlust.

6.5. Kiirendamised

6.5.1. Kiirendamistel peab tagama, et kiirendamise aste oleks kogu toimingu ajal võimalikult püsiv.

6.5.2. Kui mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki kiirendusvõime ei ole piisav, et sooritada kiirendustsüklid ettenähtud hälvetega, lastakse mootorrattal või kolmerattalisel mootorsõidukil töötada täielikult avatud seguklapiga, kuni saavutatakse tsüklis ettenähtud kiirus; seejärel jätkatakse katsetsüklit tavalisel viisil.

6.6. Aeglustamised

6.6.1. Kõik aeglustamised saavutatakse seguklapi täieliku sulgemisega, sidur on ühendatud. Mootor tuleb välja lülitada kiirusel 10 km/h.

6.6.2. Kui aeglustusperiood on vastavale faasile ettenähtud aeglustusperioodist pikem, siis kasutatakse töötsüklis püsimiseks sõiduki pidureid.

6.6.3. Kui aeglustusperiood on vastavale faasile ettenähtust lühem, siis taastatakse teoreetiline tsükkel konstantsel kiirusel või tühikäigul töötamise perioodi abil, mis ühendatakse järgmise konstantsel kiirusel või tühikäigul töötamise ajaga. Sellisel juhul ei kohaldata punkti 2.4.3 nõudeid.

6.6.4. Aeglustusaja lõpus (mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk peatatakse rullidel) pannakse käik neutraalsesse asendisse ning sidur ühendatakse.

6.7. Püsikiirused

6.7.1. Kiirendamiselt püsikiirusele üleminekul tuleb hoiduda "pumpamisest" või seguklapi sulgemisest.

6.7.2. Püsikiirusperioodid saadakse kiirendusseadise liikumatus asendis hoidmise teel.

7. PROOVIVÕTU, HEIDETE ANALÜÜSIMISE JA HEITKOGUSTE MAHU MÕÕTMISE MENETLUS

7.1. Toimingud enne mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki käivitamist

7.1.1. Proovide kogumise kotid Sa ja Sb tühjendatakse ja suletakse.

7.1.2. Rootorpump P1 käivitatakse, kuid tahhomeetrit ei käivitata.

7.1.3. Proovi võtmisel kasutatavad pumbad P2 ja P3 käivitatakse ja ventiilid seadistatakse nii, et tekkinud gaasid juhitakse atmosfääri; ventiile V2 ja V3 läbivat voolu reguleeritakse.

7.1.4. Käivitatakse temperatuuri T ja rõhkude g1 ja g2 registreerimise seadmed.

7.1.5. Tahhomeeter CT ja rulli tahhomeeter nullitakse.

7.2. Proovivõtu ja mahu mõõtmise alustamine

7.2.1. Punktides 7.2.2 - 7.2.5 nimetatud toimingud sooritatakse üheaegselt.

7.2.2. Möödavooluklapid reguleeritakse nii, et proovid, mida varem juhiti atmosfääri, kogutakse nüüd proovivõtutorude S2 and S3 kaudu pidevalt kottidesse Sa ja Sb.

7.2.3. Katse algusmoment märgitakse analooggraafikutele, mis registreerivad termomeetri T ja diferentsiaalmanomeetrite g1 ja g2 näidud.

7.2.4. Käivitatakse loendur, mis registreerib pumba P1 pöörete koguarvu.

7.2.5. Käivitatakse punktis 6.1.3 nimetatud seade, mis juhib õhuvoolu mootorrattasse või kolmerattalisse mootorsõidukisse.

7.3. Proovivõtu ja mahumõõtmise lõpetamine

7.3.1. Katsetsükli lõpus tehakse üheaegselt punktides 7.3.2-7.3.5 nimetatud toimingud.

7.3.2. Möödavooluklapid tuleb reguleerida nii, et kotid Sa ja Sb suletakse ja pumpadega P2 ja P3 proovivõtutorude S2 ja S3 kaudu imetud proovid juhitakse atmosfääri.

7.3.3. Katse lõpphetk tuleb registreerida punktis 7.2.3 nimetatud analooggraafikul.

7.3.4. Pumba P1 tahhomeeter peatatakse.

7.3.5. Peatatakse punktis 6.1.3 nimetatud seade, mis juhib õhuvoolu mootorrattasse või kolmerattalisse mootorsõidukisse.

7.4. Analüüs

7.4.1. Kogumiskottides olevaid heitgaase analüüsitakse võimalikult kiiresti, igal juhul hiljemalt 20 minutit pärast katsetsükli lõppemist.

7.4.2. Enne iga proovi analüüsimist tuleb iga saasteaine analüsaatori mõõtepiirkond asjakohase võrdlusgaasiga viia nulli.

7.4.3. Analüsaatorid seadistatakse vastavalt kaliibrimiskõveratele võrdlusgaasidega, mille nimikontsentratsioon on 70 - 100 % mõõtevahemikust.

7.4.4. Analüsaatorite nullnäidud kontrollitakse üle. Kui näit erineb üle 2 % punktis 7.4.2 esitatud vahemikust, siis menetlust korratakse.

7.4.5. Seejärel proovid analüüsitakse.

7.4.6. Pärast analüüsimist kontrollitakse null- ja võrdluspunktid üle samade gaaside abil. Kui ülekontrollimisel saadud väärtused ei erine punktis 7.4.3 esitatud väärtustest üle 2 %, loetakse analüüsi tulemused vastuvõetavaks.

7.4.7. Selle osa kõigis punktides peavad eri gaaside voolukiirused ja rõhud vastama analüsaatori kaliibrimisel kasutatud voolukiirustele ja rõhkudele.

7.4.8. Iga gaasides sisalduva saasteaine kontsentratsioonile vastavaks väärtuseks loetakse lugem, mis on mõõtevahendilt võetud pärast selle stabiliseerumist.

7.5. Läbitud teepikkuse mõõtmine

Tegelikult läbitud teepikkus S kilomeetrites saadakse, kui korrutatakse tahhomeetril olev pöörete koguarv rulli suurusega (vt punkt 4.1.1).

8. GAASILISTE SAASTEAINETE KOGUSE KINDLAKSMÄÄRAMINE

8.1. Katse ajal eraldunud süsinikoksiidi mass arvutatakse järgmise valemi abil:

CO

=

CO

10

,

kus

8.1.1. COM on katse ajal eraldunud süsinikoksiidi mass g/km;

8.1.2. S on punktis 7.5 määratletud teepikkus;

8.1.3. dCO on süsinikoksiidi tihedus temperatuuril 0 °C ja rõhul 101,33 kPa (= 1,250 kg/m3);

8.1.4. COc on süsinikoksiidi mahtkontsentratsioon lahjendatud gaasides, väljendatuna osades miljoni kohta ja korrigeerituna nii, et on arvesse võetud lahjendusõhu saastumine:

CO

=

1 −

,

kus

8.1.4.1. COe on süsinikoksiidi kontsentratsioon, mõõdetuna osades miljoni kohta lahjendatud gaaside proovis, mis on kogutud kotti Sb;

8.1.4.2. COd on süsinikoksiidi kontsentratsioon, mõõdetuna osades miljoni kohta lahjendusõhu proovis, mis on kogutud kotti Sa;

8.1.4.3. DF on punktis 8.4 kindlaksmääratud koefitsient.

8.1.5. V on lahjendatud gaaside kogumaht, väljendatuna standardtemperatuuril 0 °C (273 °K) ja standardrõhul 101,33 kPa kuupmeetrites katse kohta.

V =

N ×

× 273

101,33 × T

+ 273

kus

8.1.5.1. V0 on pumbaga P1 ühe pöörde jooksul edastatud gaasi maht kuupmeetrites pöörde kohta. See maht oleneb rõhu erinevusest pumba enda sisse- ja väljalaskeäärikute vahel.

8.1.5.2. N on pumbaga P1 iga katsetsükli jooksul tehtud pöörete arv;

8.1.5.3. Pa on atmosfäärirõhk, kPa;

8.1.5.4. Pi on pumba P1sisselaskeäärikul nelja katsetsükli jooksul esineva rõhulangu keskmine väärtus, kPa;

8.1.5.5. Tp on pumba P1 sisselaskeäärikul nelja katsetsükli jooksul mõõdetud lahjendatud gaaside temperatuur.

8.2. Mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki väljalaskesüsteemi kaudu katse ajal eraldunud põletamata süsivesinike mass arvutatakse järgmise valemi abil:

HC

=

HC

10

,

kus

8.2.1. HCM on katse ajal eraldunud süsivesinike mass g/km;

8.2.2. S on punktis 7.5 määratletud teepikkus;

8.2.3. dHC on süsivesinike tihedus temperatuuril 0 °C ja rõhul 101,33 kPa süsiniku ja vesiniku keskmise suhte 1 : 1,85 korral (= 0,619 kg/m3);

8.2.4. HCc on lahjendatud gaaside kontsentratsioon, väljendatuna süsinikekvivalendi osades miljoni kohta (näiteks: propaani kontsentratsioon korrutatuna kolmega) ja korrigeerituna nii, et on arvesse võetud lahjendusõhk:

HC

=

1 −

,

kus

8.2.4.1. HCe on süsivesinike kontsentratsioon, väljendatuna süsinikekvivalendi osades miljoni kohta lahjendatud gaaside proovis, mis on kogutud kotti Sb;

8.2.4.2. HCd on süsivesinike kontsentratsioon, väljendatuna süsinikekvivalendi osades miljoni kohta lahjendusõhu proovis, mis on kogutud kotti Sa;

8.2.4.3. DF on punktis 8.4 kindlaksmääratud koefitsient;

8.2.5. V on kogumaht (vt punkt 8.1.5).

8.3. Mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki väljalaskesüsteemi kaudu katse ajal eraldunud lämmastikoksiidide mass arvutatakse järgmise valemi abil:

NO

=

NO

× K

10

,

kus

8.3.1. NOxM on katse ajal eraldunud lämmastikoksiidide mass, väljendatuna g/km;

8.3.2. S on punktis 7.5 määratletud teepikkus;

8.3.3. dNO2 on heitgaasides sisalduvate lämmastikoksiidide tihedus NO2 ekvivalendina temperatuuril 0 °C ja rõhul 101,33 kPa (= 2,05 kg/m3);

8.3.4. NOxcon lämmastikoksiidide kontsentratsioon lahjendatud gaasides, väljendatuna osades miljoni kohta ja korrigeerituna nii, et on arvesse võetud lahjendusõhk:

NO

=

1 −

,

kus

8.3.4.1. NOxe on lämmastikoksiidide kontsentratsioon, väljendatuna osades miljoni kohta lahjendatud gaaside proovis, mis on kogutud kotti Sa;

8.3.4.2. NOxd on lämmastikoksiidide kontsentratsioon, väljendatuna osades miljoni kohta lahjendusõhu proovis, mis on kogutud kotti Sb;

8.3.4.3. DF on punktis 8.4 kindlaksmääratud koefitsient;

8.3.5. Kh on niiskust arvestav paranduskoefitsient:

K

=

,

kus

8.3.5.1. H on õhu absoluutne niiskus grammides kuiva õhu kilogrammi kohta:

H =

P

- P

×

100

,

kus

8.3.5.1.1. U on niiskussisaldus protsentides;

8.3.5.1.2. Pd on küllastunud veeauru rõhk katsetemperatuuril, kPa;

8.3.5.1.3. Pa on atmosfäärirõhk, kPa;

8.4. DF on koefitsient, mis arvutatakse valemi abil:

DF =

CO

+ 0,5 CO + HC

,

kus

8.4.1. CO, CO2 ja HC on proovivõtukotis Sa lahjendatud gaaside proovis sisalduva süsinikoksiidi, süsinikdioksiidi ja süsivesinike kontsentratsioon protsentides.

1.a alaliide

TÖÖTSÜKLID I TÜÜBIKATSETUSES

Linnasõidu põhitsükkel dünamomeetril

(Vaata 1. liite punkt 2.1)

Mootori töötsükkel I tüübikatsetuse linnasõidu põhitsüklis

(Vaata 1. liite 1. alaliide)

Linnavälise sõidu põhitsükkel dünamomeetril

Toimingu number | Toimingud | Faas | Kiirendus (m/s2) | Kiirus (km/h) | Iga toimingufaasi kestus | Kumulatiivne aeg (sek) | Manuaalkäigukasti puhul kasutatav käik |

(sek) | (sek) |

1 | Töötamine tühikäigul | 1 | 20 | 20 | 20 | Vaata 2. liite punkt 2.3.3: käigukasti kasutamine linnavälises sõidutsüklis tootja soovituse kohaselt |

2 | Kiirendus | | 0,83 | 0-15 | 5 | | 25 |

3 | Käiguvahetus | | | | 2 | | 27 |

4 | Kiirendus | | 0,62 | 15-35 | 9 | | 36 |

5 | Käiguvahetus | 2 | | | 2 | 41 | 38 |

6 | Kiirendus | | 0,52 | 35-50 | 8 | | 46 |

7 | Käiguvahetus | | | | 2 | | 48 |

8 | Kiirendus | | 0,43 | 50-70 | 13 | | 61 |

9 | Püsikiirus | 3 | | 70 | 50 | 50 | 111 |

10 | Aeglustus | 4 | - 0,69 | 70-50 | 8 | 8 | 119 |

11 | Püsikiirus | 5 | | 50 | 69 | 69 | 188 |

12 | Kiirendus | 6 | 0,43 | 50-70 | 13 | 13 | 201 |

13 | Püsikiirus | 7 | | 70 | 50 | 50 | 251 |

14 | Kiirendus | 8 | 0,24 | 70-100 | 35 | 35 | 286 |

15 | Püsikiirus | 9 | | 100 | 30 | 30 | 316 |

16 | Kiirendus | 10 | 0,28 | 100-120 | 20 | 20 | 336 |

17 | Püsikiirus | 11 | | 120 | 10 | 20 | 346 |

18 | Aeglustus | | - 0,69 | 120-80 | 16 | | 362 |

19 | Aeglustus | 12 | - 1,04 | 80-50 | 8 | 34 | 370 |

20 | Aeglustus, sidur | | - 1,39 | 50-0 | 10 | | 380 |

| lahutatud | | | | | | |

21 | Töötamine tühikäigul | 13 | | | 20 | 20 | 400 |

Mootori töötsükkel I tüübikatsetuse linnavälises sõidutsüklis

(Vaata direktiivi 91/441/EMÜ1 III lisa 1. liite punkt 3) [1])

"

[1] Need on täiendavad massid, mida võib vajaduse korral asendada elektroonilise seadmega, kui saadakse samaväärsed tulemused.

[2] Kui sõiduki tootja poolt ettenähtud maksimaalne kiirus on alla 130 km/h ning seda ei saa katsestendi tabelis 3 määratletud seadistusega rullstendil saavutada, tuleb kordajat "b" korrigeerida nii, et oleks võimalik saavutada kõnealune maksimaalne kiirus.

[1] EÜT L 242, 30.8.1991, lk 1.

--------------------------------------------------

II LISA

Direktiivi 2002/24/EÜ VII lisa punkt 2.2 asendatakse järgmisega.

+++++ TIFF +++++

"2.2. II tüüp

CO (g/min)(1) …

HC (g/min):(1) …

CO (mahuprotsent) normaalsel tühikäigu pöörlemiskiirusel:(2) …

Märkida tühikäigu pöörlemiskiirus:(2),(3) …

CO (mahuprotsent) maksimaalsel tühikäigu pöörlemiskiirusel:(2) …

Märkida tühikäigu pöörlemiskiirus:(2),(3) …

Mootoriõli temperatuur:(2),(4) …

(1) Ainult mopeedid ja kerged neljarattalised mootorsõidukid, nagu on määratletud artikli 1 lõike 3 punktis a.

(2) Ainult mootorrattad ning kolme- ja neljarattalised mootorsõidukid, nagu on määratletud artikli 1 lõike 3 punktis b.

(3) Märkida mõõtmishälve.

(4) Kohaldatakse ainult neljataktiliste mootorite suhtes."

--------------------------------------------------