31990L0618

Nõukogu direktiiv,

8. november 1990,

millega muudetakse eelkõige mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustuse osas direktiivi 73/239/EMÜ ja direktiivi 88/357/EMÜ, mis käsitlevad otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamist

(90/618/EMÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 57 lõiget 2 ja artiklit 66,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, [1]

koostöös Euroopa Parlamendiga, [2]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust [3]

ning arvestades, et:

kindlustuse siseturu arendamiseks võttis nõukogu 24. juulil 1973 vastu direktiivi 73/239/EMÜ otsekindlustustegevuse, välja arvatud elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta [4] (tuntud ka nimetuse all "esimene direktiiv") ning 22. juunil 1988 direktiivi 88/357/EMÜ otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega nähakse ette sätted teenuste osutamise vabaduse tõhusa kasutamise hõlbustamiseks ja muudetakse direktiivi 73/239/EMÜ [5] (tuntud ka nimetuse all "teine direktiiv");

direktiiv 88/357/EMÜ muutis ühenduses asuva peakontoriga kindlustusseltsidele teenuste osutamise liikmesriikides hõlpsamaks, võimaldades seega kindlustusvõtjatel kasutada mitte ainult nende oma riigis, vaid ka teistes liikmesriikides asutatud kindlustajaid, kelle peakontor asub ühenduses;

konkreetselt teenuste osutamise vabadust käsitlevate direktiivi 88/357/EMÜ sätete reguleerimisalast jäeti välja teatavad riskid, mille suhtes kõnealuste sätete kohaldamine polnud sel etapil kohane nende laadi ja sotsiaalse mõju tõttu, mis tulenes liikmesriikide asutuste antud erieeskirjadest; need erandid tuleb uuesti läbi vaadata pärast seda, kui direktiivi on teatava aja jooksul rakendatud;

üks erandeid käsitles mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustust, vedaja vastutus välja arvatud;

nimetatud direktiivi vastuvõtmise ajal kohustus komisjon esitama nõukogule võimalikult kiiresti ettepaneku teenuste osutamise vabaduse kohta mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse osas (vedaja vastutus välja arvatud);

kõnealuse direktiivi kohustuslikku kindlustust reguleerivate sätete kohaselt on sobiv näha nimetatud mootorsõiduki valdaja vas tutuse kindlustusliigi suhtes ette suure riski käsitlemise võimalus nimetatud direktiivi artikli 5 tähenduses;

suure riski käsitlemine tuleks samuti ette näha kindlustuse puhul, mis kindlustab maismaamootorsõidukite või mootorita maismaasõidukite kahjustusi või nendest ilmajäämist;

direktiiv 88/357/EMÜ sätestas, et riskid, mida saab kindlustada ühenduse kaaskindlustusega nõukogu 30. mai 1978. aasta direktiivi 78/473/EMÜ (ühenduse kaaskindlustust käsitlevate õigusnormide kooskõlastamise kohta) [6] tähenduses, peavad olema direktiivis 88/357/EMÜ määratletud suured riskid; selle tulemusel, et käesolevas direktiivis hõlmatakse liikluskindlustuse liigid direktiivis 88/357/EMÜ esitatud suurriskide määratlusega, lisatakse need liigid kindlustusliikide nimekirja, mida võib kindlustada ühenduse kaaskindlustusega;

nõukogu 24. aprilli 1972. aasta direktiiv 72/166/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja selle vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, [7] viimati muudetud direktiiviga 90/232/EMÜ, [8] rajanes rohelise kaardi süsteemil ja siseriiklike liikluskindlustajate büroode vahelistel kokkulepetel, mis võimaldasid kaotada rohelise kaardi kontrolli;

on soovitav võimaldada liikmesriikidele üleminekukorda käesoleva direktiivi konkreetsete sätete järkjärguliseks kohaldamiseks, mis käsitlevad suure riski käsitlemist nimetatud kindlustusliikide puhul, sealhulgas kaaskindlustusega kindlustatud riskide korral;

tagamaks edaspidi rohelise kaardi süsteemi ja riiklike liikluskindlustajate büroode kokkulepete nõuetekohast toimimist, on kohane nõuda kindlustusseltsidelt, kes annavad liikmesriigis liikluskindlustust teenuste osutamise alusel, selle liikmesriigi bürooga ühinemist ja selle rahastamises osalemist;

nõukogu 30. detsembri 1983. aasta direktiiv 84/5/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, [9] viimati muudetud direktiiviga 90/232/EMÜ, nõudis liikmesriikidelt sellise organi (garantiifondi) loomist või määramist, mille ülesanne oleks anda hüvitist kindlustamata või identifitseerimata sõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanutele;

samuti on kohane nõuda liikmesriigis teenuste osutamise alusel liikluskindlustust andvatelt kindlustusseltsidelt selle liikmesriigi loodud garantiifondiga ühinemist ja selle rahastamises osalemist;

mõnedes liikmesriikides kehtivaid eeskirju kõrgenenud riskide vastu kindlustamise kohta kohaldatakse kõigi kindlustusseltside suhtes, kes seal asuva üksuse kaudu riskide vastu kindlustavad; nende eeskirjade eesmärk on tagada, et liikluskindlustuse kohustuslikkust tasakaalustaks sõidukijuhtide võimalus kõnealust kindlustust saada; liikmesriikidel tuleks lubada kohaldada neid eeskirju nende territooriumil teenuseid osutavate kindlustusseltside suhtes niivõrd, kui need on põhjendatud üldise huviga ega ületa nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikku;

liikluskindlustuse valdkonnas puudutab kannatanute huvide kaitse tegelikult igaüht, kes võib esitada hüvitusnõude, ja seetõttu on soovitav tagada, et nende isikute õigusi ei kahjustataks ega tekitataks neile ebamugavusi juhul, kui liikluskindlustaja tegutseb teenuste osutamise, mitte asutamisõiguse alusel; sel eesmärgil ja niivõrd, kui nende isikute huvisid ei kaitse piisavalt eeskirjad, mida teenuste osutaja suhtes tema asukohaliikmesriigis kohaldatakse, tuleks sätestada, et teenuste osutamise liikmesriik nõuab, et kindlustusselts määraks esindaja, kelle alaline elukoht või asukoht on tema territooriumil ning kes koguks nõuete kohta kogu vajaliku teabe ja kellel oleks piisavad volitused esindada kindlustusseltsi suhetes kannatanutega, kes võivad esitada nõudeid, kaasa arvatud selliste nõuete maksmisel, ning esindada seltsi või vajaduse korral lasta seda esindada seoses nende nõuetega selle liikmesriigi kohtutes ja ametiasutustes;

samuti võib nõuda, et see esindaja esindaks kindlustusseltsi teenuste osutamise liikmesriigi pädevate asutuste ees mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustuse poliiside olemasolu ja kehtivuse kontrolli küsimustes;

sätestada tuleks paindlik kord, mis võimaldaks ühenduse tasandil hinnata vastastikuseid kokkuleppeid kolmandate riikidega; selle korra eesmärk ei ole sulgeda juurdepääsu ühenduse finantsturgudele, vaid kuna ühendus kavatseb hoida oma finantsturud ülejäänud maailmale avatuna, on selle eesmärk edendada ülemaailmsete finantsturgude liberaliseerimist kolmandates riikides; selleks sätestab käesolev direktiiv kolmandate riikidega läbirääkimise korra ja viimase võimalusena meetmete võtmise, mille hulka kuulub uute tegevusloataotluste vastuvõtmise peatamine või uute tegevuslubade andmise piiramine,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) sõiduk — sõiduk direktiivi 72/166/EMÜ artikli 1 lõike 1 määratluses;

b) büroo — liikluskindlustuse rahvuslik büroo direktiivi 72/166/EMÜ artikli 1 lõike 3 määratluses;

c) garantiifond — direktiivi 84/5/EMÜ artikli 1 lõikes 4 nimetatud organ;

d) emaettevõtja — direktiivi 83/349/EMÜ [10] artiklites 1 ja 2 määratletud emaettevõtja;

e) tütarettevõtja — direktiivi 83/349/EMÜ artiklites 1 ja 2 määratletud tütarettevõtja; kõiki tütarettevõtjate tütarettevõtjaid loetakse samuti kõnealuste ettevõtjate eesotsas oleva emaettevõtjate tütarettevõtjateks.

Artikkel 2

"lisa punkti A liikidesse 3, 8, 9, 10, 13 ja 16 kuuluvad riskid"

.

Artikkel 3

1. "III A JAOTIS

Eeskirjad, mida kohaldatakse ühenduses asutatud selliste kindlustusseltside esinduste ja filiaalide suhtes, kelle peakontor asub väljaspool ühendust"

.

2. "III B JAOTIS

Eeskirjad, mida kohaldatakse kolmanda riigi seadustega reguleeritavate emaettevõtjate tütarettevõtjate ja selliste emaettevõtjate poolt omandatavate osaluste suhtes"

.

Artikkel 4

"Artikkel 29a

Liikmesriikide pädevad asutused teatavad komisjonile:

a) igast tegevusloa andmisest tütarettevõtjale, keda otseselt või kaudselt kontrollib vähemalt üks kolmanda riigi seaduste alusel tegutsev emaettevõtja. Komisjon teatab sellest kindlustuskomiteele, mille nõukogu asutab komisjoni ettepaneku põhjal;

b) kui selline emaettevõtja on omandanud ühenduse kindlustusseltsis niisuguse osaluse, mille tulemusena see muutub emaettevõtja tütarettevõtjaks. Komisjon teatab sellest kindlustuskomiteele, mille nõukogu asutab komisjoni ettepaneku põhjal.

Kui tegevusluba antakse tütarettevõtjale, keda otseselt või kaudselt kontrollib vähemalt üks kolmanda riigi seaduste alusel tegutsev emaettevõtja, täpsustavad pädevad asutused sellise kontserni struktuuri teatises, mis esitatakse komisjonile.

Artikkel 29b

1. Liikmesriigid teatavad komisjonile üldistest raskustest, mis tekivad nende kindlustusseltsidel seoses asutamise või kindlustustegevusega kolmandas riigis.

2. Komisjon koostab hiljemalt kuus kuud enne käesoleva direktiivi kohaldamist ning edaspidi korrapäraselt aruande ühenduse kindlustusseltside kohtlemise kohta kolmandates riikides seoses asutamise ja kindlustustegevusega ning kolmandate riikide kindlustusseltsides osaluse omandamisega lõikes 3 ja 4 sätestatud tingimuste kohaselt. Komisjon esitab nimetatud aruanded koos asjakohaste ettepanekutega nõukogule.

3. Kui komisjonile selgub lõikes 2 nimetatud aruannete või muude andmete põhjal, et kolmas riik ei võimalda ühenduse kindlustusseltsidele tegelikku turulepääsu samadel alustel, nagu seda võimaldab ühendus kõnealuse kolmanda riigi kindlustusseltsidele, võib komisjon pöörduda nõukogu poole ettepanekuga anda vajalikud volitused läbirääkimisteks, et saavutada ühenduse kindlustusseltsidele samalaadsed konkurentsivõimalused. Nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega.

4. Kui komisjon teeb kas lõikes 2 ettenähtud aruannete või muu teabe põhjal kindlaks, et kolmandas riigis asuvatele ühenduse kindlustusseltsidele ei võimaldata kolmandas riigis võrdset kohtlemist, mis tagaks nendele samasugused konkureerimisvõimalused, kui on selle riigi kindlustusseltsidel, ja et puuduvad turulepääsu tingimused, võib komisjon olukorra parandamiseks algatada läbirääkimisi.

Esimeses lõigus kirjeldatud olukorras võib peale läbirääkimiste algatamise igal ajal artiklis 29a nimetatud kindlustuskomitee asutamisaktis ettenähtud korras otsustada, et liikmesriikide pädevad asutused peavad piirama või edasi lükkama oma otsuseid:

- mis käsitlevad juba esitatud või edaspidi esitatavaid tegevusloataotlusi, ja

- mis käsitlevad osaluse omandamist tütarettevõtjas, keda otseselt või kaudselt kontrollivad kõnealuse kolmanda riigi seaduste alusel tegutsevad emaettevõtjad.

Niisuguseid meetmeid ei tohi rakendada kauem kui kolm kuud.

Nõukogu võib läbirääkimiste tulemusi arvestades enne kõnealuse kolmekuulise tähtaja lõppu komisjoni ettepaneku põhjal kvalifitseeritud häälteenamusega otsustada, kas meetmete kohaldamist jätkatakse.

Sellist piiramist ja taotluste läbivaatamise peatamist ei kohaldata, kui ühenduses nõuetekohaselt tegevusloa saanud kindlustusselts või selle tütarettevõtja asutab tütarettevõtja või omandab osaluse ühenduse kindlustusseltsides.

5. Kui komisjon tuvastab lõigetes 3 ja 4 kirjeldatud olukorra tekkimise, teatab liikmesriik komisjonile viimase nõudmisel:

a) igast sellise tütarettevõtja tegevusloataotlusest, keda otseselt või kaudselt kontrollib vähemalt üks kõnesoleva kolmanda riigi seaduste alusel tegutsev emaettevõtja;

b) kõigist selliste ettevõtjate kavatsustest omandada ühenduse kindlustusseltsis selline osalus, et viimasest saaks esimese tütarettevõtja.

Teatamiskohustust pole vaja enam täita, kui lõikes 3 või 4 osutatud kolmanda riigiga saavutatakse kokkulepe või kui lõike 4 teises ja kolmandas lõigus osutatud meetmete rakendamine lõpetatakse.

6. Käesoleva artikli alusel võetud meetmed peavad olema kooskõlas ühenduse kohustustega, mis tulenevad kindlustusseltside asutamist ja tegevust käsitlevatest nii kahe- kui mitmepoolsetest rahvusvahelistest lepingutest."

Artikkel 5

Käesolevaga tunnistatakse kehtetuks direktiivi 88/357/EMÜ artikli 12 lõike 2 teise lõigu teine ja kolmas taane.

Artikkel 6

"Artikkel 12a

1. Käesolevat artiklit kohaldatakse juhul, kui kindlustusselts kindlustab liikmesriigis asuva üksuse kaudu direktiivi 73/239/EMÜ lisa punkti A liiki 10 kuuluva teises liikmesriigis asuva riski, välja arvatud vedaja vastutus.

2. Teenuste asutamise liikmesriik nõuab, et kindlustusselts saaks rahvusliku büroo ja riikliku garantiifondi liikmeks ning osaleks nende rahastamises.

Seltsilt ei nõuta makse või sissemakse tegemist teenuste osutamise liikmesriigi büroosse ja fondi selliste teenuste osutamise alusel kindlustatud riskide eest, mida ei arvutata samal alusel kui selles liikmesriigis asuva üksuse kaudu liigi 10 riske (välja arvatud vedaja vastutus) kindlustavate seltside puhul, arvestades seltsi tulu selle liigi kindlustusmaksetest selles liikmesriigis või seal kindlustatavate selle liigi riskide arvu.

3. Käesolev direktiiv ei takista teenuseid osutavalt kindlustusseltsilt nõuda eeskirjade täitmist, mis käsitlevad teenuste osutamise liikmesriigi kõrgenenud riskide kindlustust, niivõrd kui neid kohaldatakse seal asutatud kindlustusseltside suhtes.

4. Teenuste osutamise liikmesriik nõuab, et kindlustusselts tagaks, et tema territooriumil toimunud sündmustest tulenevaid nõudeid esitavaid isikuid ei pandaks ebasoodsamasse olukorda seetõttu, et kindlustusselts kindlustab liiki 10 kuuluva riski (välja arvatud vedaja vastutus) teenuste osutamise alusel, aga mitte selles liikmesriigis asuva üksuse kaudu.

Selleks nõuab teenuste osutamise liikmesriik kindlustusseltsilt oma territooriumil elava või asuva esindaja määramist, kes kogub nõuete kohta kogu vajaliku teabe ja kellel on piisavad volitused esindada kindlustusseltsi suhetes kahjukannatanutega, kes võivad esitada nõudeid, kaasa arvatud selliste nõuete väljamaksmisel, ning esindada seda või vajaduse korral lasta seda esindada seoses nende nõuetega selle liikmesriigi kohtutes ja ametiasutustes.

Samuti võib nõuda, et see esindaja esindaks kindlustusseltsi teenuste osutamise liikmesriigi pädevate asutuste ees mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustuse poliiside olemasolu ja kehtivuse kontrolli osas.

Teenuste osutamise liikmesriik ei tohi nõuda, et määratud isik täidaks teda määranud kindlustusseltsi nimel tööülesandeid, mida pole nimetatud teises ja kolmandas lõigus. Määratud isik ei alusta nimetatud kindlustusseltsi nimel otsekindlustustegevust.

Esindaja määramine ei kujuta endast filiaali või esinduse avamist direktiivi 73/239/EMÜ artikli 6 lõike 2 punkti b tähenduses ja esindaja ei ole üksus käesoleva direktiivi artikli 2 punkti c tähenduses."

Artikkel 7

1. "Iga liikmesriik, kelle territooriumil kindlustusselts kavatseb osutada teenuseid, kindlustades liigi 10 riske (välja arvatud vedaja vastutus), võib nõuda, et see selts:

- teataks artikli 12a lõikes 4 nimetatud nõuete esindaja nime ja aadressi,

- esitaks deklaratsiooni, et kindlustusseltsist on saanud teenuste osutamise liikmesriigi rahvusliku büroo ja riikliku garantiifondi liige."

Artikkel 8

"Iga liikmesriik võib nõuda, et nimetatud dokumentides esitataks ka kindlustusseltsi esindaja nimi ja aadress."

Artikkel 9

"1. Iga üksus peab oma järelevalveasutusele teenuste osutamise teel toimunud tehingute kohta teatama liikmesriikide ja kindlustusliikide rühmade kaupa kindlustuspreemiate summa, lahutamata sellest edasikindlustust. Kindlustusliikide rühmad on järgmised:

- õnnetusjuhtumite kindlustus ja ravikindlustus (1 ja 2),

- liikluskindlustus (liigid 3, 7 ja 10, liigi 10 andmed, välja arvatud vedaja vastutus, täpsustatakse),

- tulekindlustus ja muu varakahju kindlustus (8 ja 9),

- lennu-, mere- ja veokindlustus (4, 5, 6, 7, 11 ja 12),

- üldine vastutuskindlustus (13),

- krediidi- ja garantiikindlustus (14 ja 15),

- muud liigid (16, 17 ja 18).

Iga liikmesriigi järelevalveasutus edastab selle teabe iga teenuste osutamise liikmesriigi järelevalveasutustele."

Artikkel 10

"Alates 1. jaanuarist 1995 lubatud erandit kohaldatakse ainult lepingute suhtes, mis käsitlevad liikidesse 3, 8, 9, 10, 13 ja 16 kuuluvaid riske, mis asuvad eranditult ühes neljast üleminekukorda kasutavast liikmesriigist."

Artikkel 11

Vaatamata direktiivi 88/357/EMÜ artikli 23 lõikele 2, võib teenuste osutamise liikmesriik liiki 10 kuuluva suure riski puhul direktiivi 73/239/EMÜ artikli 5 punkti d tähenduses (välja arvatud vedaja vastutus), sätestada, et:

- asjaomase lepinguga seotud kindlustustehniliste eraldiste summa määratakse selle liikmesriigi asutuste järelevalve all vastavalt tema eeskirjadele või selliste eeskirjade puudumise korral vastavalt selles liikmesriigis kehtivale tavale kuni kuupäevani, mil liikmesriigid peavad täitma kindlustusseltside raamatupidamise aastaaruandeid kooskõlastavat direktiivi,

- nende eraldiste tagamine samaväärsete ja vastavuses olevate varadega toimub selle liikmesriigi asutuste järelevalve all vastavalt tema eeskirjadele või tavale kuni kolmanda kahjukindlustusdirektiivi teatavakstegemiseni,

- teises taandes nimetatud varade asukoht on selle liikmesriigi asutuste järelevalve all vastavalt tema eeskirjadele või tavale kuni kuupäevani, mil liikmesriigid peavad täitma kolmandat kahjukindlustusdirektiivi.

Artikkel 12

Liikmesriigid muudavad käesolevat direktiivi täites oma siseriiklikke õigusnorme 18 kuu jooksul alates direktiivi teatavakstegemise kuupäevast [11] ning teatavad sellest viivitamata komisjonile.

Vastavalt esimesele lõigule muudetud sätteid rakendatakse 24 kuu jooksul alates käesoleva direktiivi teatavakstegemisest.

Artikkel 13

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 8. november 1990

Nõukogu nimel

eesistuja

P. Romita

[1] EÜT C 65, 15.3.1989, lk 6 jaEÜT C 180, 20.7.1990, lk 6.

[2] EÜT C 68, 19.3.1990, lk 85 ja 10. oktoobri 1990. aasta otsus (Euroopa Ühenduste Teatajas seni avaldamata).

[3] EÜT C 194, 31.7.1989, lk 3.

[4] EÜT L 228, 16.8.1973, lk 3.

[5] EÜT L 172, 4.7.1988, lk 1.

[6] EÜT L 151, 7.6.1978, lk 25.

[7] EÜT L 103, 2.5.1972, lk 1.

[8] EÜT L 129, 19.5.1990, lk 33.

[9] EÜT L 8, 11.1.1984, lk 17.

[10] EÜT L 193, 18.7.1983, lk 1.

[11] Käesolev direktiiv tehti liikmesriikidele teatavaks 20. novembril 1990.

--------------------------------------------------