Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus

Selle eesmärk on tagada, et ELi riigid parandaksid ülemäärase eelarvepuudujäägi ja/või võla taset. Euroopa Komisjon võib algatada ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse selle ELi riigi vastu, kes ei järgi stabiilsuse ja kasvu pakti (SGP) – ELi riikide rahanduspoliitika koordineerimist reguleerivate eeskirjade kogu sätteid.

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse saab algatada eelkõige juhul, kui ELi riigi

• eelarvepuudujääk ületab või on oht ületada 3 % sisemajanduse kogutoodangust (SKT) või
• valitsemissektori võlg ületab 60 % SKTst ja see ei vähene rahuldavas tempos – see tähendab, et lõhet riigi võlataseme ja 60 % võrdlusaluse vahel tuleb vähendada 1/20 aastas (keskmiselt kolme aasta jooksul).

Stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärk on tagada riikide rahanduse usaldusväärsus. Sellel on kaks osa.

• Ennetuslik osa tagab, et ELi riigid ajavad jätkusuutlikku rahanduspoliitikat.
• Paranduslik osa reguleerib riikide võetavaid meetmeid ülemäärase valitsemissektori võla või eelarvepuudujäägi korral.

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust reguleerib Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 126 ja sellega toetatakse ELi SGP paranduslikku osa.

Iga aasta aprillis esitavad euroala riigid komisjonile ja nõukogule stabiilsusprogrammid. Euroalasse mittekuuluvad riigid esitavad samadele institutsioonidele lähenemisprogrammid. Stabiilsusprogramm või lähenemisprogramm peab hõlmama riigi keskpika perioodi eelarve-eesmärki ning teavet selle saavutamise viiside kohta. Lisaks hõlmavad need programmi koostamise aluseks olnud majanduslike eelduste muutumise potentsiaalse mõju analüüsi riigi eelarveolukorra osas.

Neid programme uurib komisjon. Kui kriteeriumid ei ole täidetud, algatab nõukogu komisjoni soovituste põhjal eelarvepuudujäägi menetluse.

Eelarvepuudujäägi menetluse raames peab asjaomane riik esitama paranduslike meetmete kava ja selle rakendamispoliitika ning soovitud eesmärkide saavutamise tähtaja. Soovitusi mittejärgivaid euroala riike võidakse trahvida.