—

Trespa International BV, esindajad: advokaadid S. D’Hoine, A. Jansen ja K. Van den Bosch,

—

Nova Haven- en Vervoerbedrijf NV, esindajad: advokaadid J. Stevens ja B. Delbaere,

—

Belgia valitsus, esindajad: L. Van den Broeck ja C. Pochet,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: S. Schønberg ja H. van Vliet,

1

Eelotsusetaotlus puudutab komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3), muudetud komisjoni . aasta määrusega (EÜ) nr 89/97 (EÜT L 17, lk 28; ELT eriväljaanne 02/08, lk 185; edaspidi „rakendusmäärus”), artiklite 1a, 291 ja 297 tõlgendamist.

2

Taotlus esitati Trespa International BV (edaspidi „Trespa”) ja Nova Haven- en Vervoerbedrijf NV (edaspidi „Nova”) vahelises kohtuvaidluses seoses Trespa nõudega saada hüvitist kahju ja halduskulude eest, mis väidetavalt tekkisid Nova süül.

3

Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik”), artikkel 5 sätestab:

„1.   Artikli 64 lõikes 2 sätestatud tingimustel ja vastavalt artikli 243 lõike 2 punkti b raames vastuvõetud sätetele võib iga isik määrata tolliga suhtlemiseks oma esindaja, kes teeb tollieeskirjades ettenähtud toiminguid ja täidab tollieeskirjades ettenähtud formaalsusi.

2.   Selline esindamine võib olla:

või

Liikmesriik võib piiritleda õiguse esitada tollideklaratsioone:

selliselt et esindaja peab olema tolliagent, kes tegutseb selle riigi territooriumil.

[…]

4.   Esindaja peab teatama, et ta tegutseb esindatava isiku eest, täpsustama, kas esindamine on otsene või kaudne, ja olema volitatud esindajana tegutsema.

Isikut, kes ei teata, et ta tegutseb teise isiku nimel või eest, või kes teatab, et ta tegutseb teise isiku nimel või eest, ilma et ta oleks volitatud seda tegema, loetakse enda nimel ja enda eest tegutsevaks.

5.   Toll võib nõuda igalt isikult, kes teatab, et ta tegutseb teise isiku nimel või eest, et ta oma volitusi tõendaks.”

4

Tolliseadustiku artikli 21 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Soodustatud tariifimenetluse puhul, mida kohaldatakse teatavale kaubale selle laadi või eesmärgipärase kasutuse tõttu, kehtivad kooskõlas komiteemenetlusega kehtestatud tingimused. Kui on nõutav loa olemasolu, kohaldatakse artikleid 86 ja 87.”

5

Tolliseadustiku artikli 29 lõige 1 sätestab:

„1.   Imporditud kauba tolliväärtus on tehinguväärtus ehk ekspordiks ühenduse tolliterritooriumile müüdud kauba eest tegelikult makstud või makstav hind, mida on vajaduse korral korrigeeritud vastavalt artiklitele 32 ja 33, tingimusel et:

[…]

6

Tolliseadustiku artikkel 86 näeb ette:

„Ilma et see piiraks kõnealust protseduuri reguleerivate täiendavate eritingimuste kohaldamist, antakse artiklis 85 ja artikli 100 lõikes 1 nimetatud luba ainult:

7

Rakendusmääruse artikkel 1a näeb ette:

„Artiklite 16–34 ja 291–308 kohaldamisel käsitletakse Beneluxi Majandusliidu riike ühe liikmesriigina.”

8

Põhikohtuasjas kohaldatavad rakendusmääruse sätted ehk artiklid 291–304 asuvad määruse II osa „Tollikäitlus” I jaotise „Vabasse ringlusse lubamine” 2. peatüki „Tariifse sooduskohtlemise kohaldamine teatud kauba suhtes selle eesmärgipärase kasutuse tõttu” 1. jaos „Muu kaup peale tapahobuste”.

9

Rakendusmääruse artikkel 291 sätestab:

„1.   Tariifse sooduskohtlemisega vabasse ringlusse lubatavale kaubale kohaldatakse tariifset sooduskohtlemist selle eesmärgipärase kasutuse tõttu kirjaliku loa alusel, mis antakse isikule, kes impordib kaupa või korraldab kauba impordi vabasse ringlusse lubamiseks.

2.   Nimetatud loa annavad asjaomasele isikule kirjaliku taotluse esitamisel välja selle liikmesriigi tolliasutused, kus kaup vabasse ringlusse deklareeritakse.

3.   […]

Asjaomane isik võimaldab tollil jälgida kauba liikumist töötlemise ajal ettevõtja tootmisüksuses või -üksustes.”

10

Nimetatud määruse artikkel 293 on sõnastatud järgmiselt:

„Loa omanik peab:

11

Määruse artikli 295 lõige 1 sätestab:

„1.   Kaup on kõnealusel eesmärgil kasutatud:

[…]

[…]”

12

Rakendusmääruse artikli 297 lõige 1 sätestab:

„Kui kaupa antakse üle ühenduse piires, peab kauba vastuvõtja omama vastavalt artiklile 291 välja antud luba.”

13

Nimetatud määruse artikli 298 lõiked 4 ja 5 näevad ette:

„4.   Kauba kättesaamisel kannab kaubasaaja selle artikli 293 punktis b ettenähtud raamatupidamisarvestusse, mille juurde lisab originaali; neljas koopia saadetakse viivitamata sihtliikmesriigi pädevale tolliasutusele liikmesriigi poolt ettenähtud viisil koos viitega saabumiskuupäevale. Kaubasaaja teatab tollile viivitamata kauba ülejäägist, puudujäägist, asendamisest või muust eeskirjade eiramisest. Lisaks sellele saadab kaubasaaja viienda koopia kaubasaatjale.

5.   Käesolevas peatükis ettenähtud kaubasaatja kohustused lähevad üle kaubasaajale lõikes 4 määratud kuupäeval. Kuni selle kuupäevani on need kohustused kaubasaatjal.”

14

Nimetatud määruse artikkel 300 sätestab:

„Kõikidest kauba üleandmistest liikmesriigi piires teatatakse tollile. Teatamise vormi, tähtaja ja muud nõuded määrab kindlaks toll. Teates märgitakse selgelt kauba üleandmise kuupäev.

Sellest kuupäevast alates lähevad kauba vastuvõtjale üle käesolevast jaost tulenevad kohustused, mis on seotud üleantava kaubaga.”

15

Sama määruse artikkel 302 näeb ette:

„1.   Toll ei luba kaupa kasutada teisiti kui tuleneb artiklis 291 osutatud tariifsest sooduskohtlemisest, kui loa omanik ei saa tollile tõendada, et kaupa ei ole võimalik kasutada ettenähtud eesmärgil kas loa omanikuga või kaubaga seotud põhjustel.

[…]

3.   Eelnevates lõigetes osutatud loa andmine eeldab, et loa omanik tasub vastavalt [tolli]seadustiku artiklile 208 määratud imporditollimaksud.”

16

Trespa impordib alates 1. jaanuarist 1995 Ameerika Ühendriikidest Madalmaadesse ehitusmaterjalide tootmisel kasutatavat jõupaberit. Ta ostab need kaubad USA äriühingult Westvaco vastavalt tarneklauslile „tarnitud, toll tasumata” (delivered duty unpaid). Nimetatud klausli tingimuste kohaselt kannab müüja ladustamiskulud ja Trespa saab laovarusid kasutada vastavalt oma vajadustele.

17

Kuni 1997. aasta maini tarniti jõupaber äriühingule Moerdijk Marine Services Moerdijki (Madalmaad), kus toimus kauba vaheladustamine. Mais 1997 teavitas äriühingu Westvaco Euroopa haru Westvaco Europe NV Trespat sellest, et ta kavatseb viia oma laovaru Moerdijkist üle Antwerpeni (Belgia), kasutades tollivormistuseks, ladustamiseks ja laost väljaviimiseks Nova teenuseid.

18

Samal ajal, kui toimus Westvaco Europe NV lao üleviimine Antwerpeni, palus Trespa Euroopa Ühenduste Komisjonil kohaldada jõupaberi suhtes peatamismeetmeid, mis vabastaksid kauba imporditollimaksu maksmisest. See taotlus põhines asjaolul, et Euroopa Liit ei tootnud Trespa vajaduste rahuldamiseks piisavalt jõupaberit.

19

Nõukogu andis 27. juunil 1997 määruse (EÜ) nr 1291/97, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2505/96, millega avatakse teatavaid põllumajandus- ja tööstustooteid hõlmavad ühenduse tariifikvoodid ja sätestatakse nende haldamine ning muudetakse määrust (EÜ) nr 3059/95, millega avatakse teatavaid põllumajandus- ja tööstustooteid hõlmavad ühenduse tariifikvoodid ja sätestatakse nende haldamine (1996. aasta esimene seeria) (EÜT L 176, lk 17); määruse kohaselt kehtis 0% tollimaksumäär tariifikvoodi suhtes mahuga 8000 tonni KN-i tariifirubriiki 48044191 10 kuuluvat jõupaberit ja tariifikvoodi suhtes mahuga 7000 tonni KN-i tariifirubriiki 48045190 10 kuuluvat jõupaberit.

20

Määruse nr 1291/97 kohaselt võis neid tariifikvoote kasutada vaid niisuguse jõupaberi impordil, mida kasutati konkreetsel eesmärgil, nimelt teatavate toodete tootmisel.

21

1997. aasta juulist kuni 1998. aasta jaanuarini vormistas Nova Trespa kauba imporditollimaksuvabalt ning Antwerpeni toll ei vaielnud sellele vastu. Jaanuaris 1998 viis see toll läbi tollivormistusdokumentide raamatupidamisarvestuse väliskontrolli ning teatas Novale, et nimetatud tariifikvoodid ei olnud tingimusteta, vaid hõlmasid tingimust, mille kohaselt tuli imporditud kaupa kasutada ettenähtud eesmärgil, milleks oli vajalik lõppkasutuse luba.

22

Saades Novalt selle kohta teavet, esitas Trespa 26. jaanuaril 1998 Madalmaade tollile taotluse, et saada Trespa plaatide tootmiseks Ameerika Ühendriikidest tollimaksuvabalt jõupaberi importimiseks lõppkasutuse luba. Madalmaade toll andis talle loa märkega, et see hakkas kehtima .

23

Nova esitas samasuguse taotluse Belgia tollile ning talle väljastati eriotstarbe luba 17. veebruaril 1998 kauba kohta, mis kuulub KN-i tariifirubriiki 48044199 10. Seejärel esitas Nova veel täiendava taotluse ja nimetatud luba laiendati alates ka KN-i tariifirubriikidele 48044191 10 ja 48045190 10.

24

2. detsembril 1999 saatis Belgia toll Novale teate tolli- ja käibemaksu tollivormistusjärgse sissenõudmise kohta kauba eest, mis oli imporditud Trespa arvel. Olles Trespat selle teate olemasolust teavitanud ja temalt makstava summa hüvitamist palunud, maksis Nova ise ligikaudu 508400 eurose summa ulatuses tolli- ja käibemaksu.

25

Trespa palus seejärel Madalmaade tollil läbi viia halduskontrolli, tõendamaks, et alates 1. jaanuarist 1998 oli imporditud kaupa kasutatud vastavate tariifirubriikide kirjeldustes ettenähtud eesmärgil.

26

Trespa suutis imporditud kauba puhul, välja arvatud väike kogus, tõendada, et seda oli tõesti kasutatud ettenähtud eesmärgil, ning Belgia toll maksis Novale ajavahemikul 30. november 2000 kuni peaaegu kogu viimase poolt makstud summa ehk ligikaudu 507200 eurot tagasi.

27

Nova oli pärast 18. jaanuari 2000 siiski koostanud Trespa nimele arve summas, mis vastas tema tasutud tolli- ja käibemaksule. esitas Nova rechtbank van koophandel te Antwerpenile (Antwerpeni kaubanduskohus) hagi, milles ta nõudis, et Trespalt mõistetaks tema kasuks välja 203100 euro suurune hüvitis, millele lisanduvad intressid ja 10% nimetatud arvel toodud summast halduskulude katteks. Olles Belgia tollilt hiljem tagasimakseid saanud, muutis Nova oma nõuet, kuid ei võtnud seda täielikult tagasi. Trespa esitas omalt poolt vastunõude saadud kahju ja kantud halduskulude hüvitamiseks.

28

Rechtbank van koophandel te Antwerpen tegi otsuse 26. novembril 2004. Nimetatud kohus otsustas, et ei ole tõendatud, et Belgia toll nõudis maksu tollivormistusjärgselt sisse Nova vea tõttu, ega ole tõendatud ka see, et Noval enesel oleks pidanud lõppkasutuse luba olema. Trespalt ja Novalt mõlemalt mõisteti vastastikku välja teatavad summad. Trespa kaebas selle kohtuotsuse edasi.

29

Trespa on seisukohal, et tollimaksu tollivormistusjärgselt sissenõudmine saab olla vaid Nova tehtud vigade tagajärg, sest deklareerides kaupa Belgia tollile, oleks Noval pidanud olema lõppkasutuse luba, kuid tal ei olnud seda. Nova arvates pidi niisugune luba olema vaid tema volitajal Trespal.

30

Nendel tingimustel otsustas hof van beroep te Antwerpen menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31

Komisjon väljendab eelotsusetaotluse vastuvõetavuse osas kahtlusi. Ta kinnitab, et põhikohtuasja vaidlus seondub pooltevahelise eraõigusliku suhtega, mida reguleerib Belgia tsiviilseadustik, ning et ei ole selge, kas küsimused on vaidluse lahendust silmas pidades asjakohased. Kuigi komisjon möönab, et neil küsimustel võib olla põhikohtuasja vaidluses mõningane tähtsus, ei ole ta veendunud, et nendele küsimustele antav vastus oleks vaidluse lahendamiseks piisav.

32

On oluline meenutada, et EÜ artiklis 234 ettenähtud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames on ainult siseriiklikul kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädevus tema menetluses oleva kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust (vt eelkõige 22. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-144/04: Mangold, EKL 2005, lk I-9981, punkt 34; . aasta otsus kohtuasjas C-217/05: Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio, EKL 2006, lk I-11987, punkt 16, ja . aasta otsus kohtuasjas C-119/05: Lucchini, EKL 2007, lk I-6199, punkt 43).

33

Eelnevast järeldub, et ühenduse õiguse tõlgendamist puudutavate küsimuste asjakohasust, mida siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsust Euroopa Kohus ei pea kontrollima, eeldatakse (vt 15. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-300/01: Salzmann, EKL 2003, lk I-4899, punkt 31, ja . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-94/04 ja C-202/04: Cipolla jt, EKL 2006, lk I-11421, punkt 25). Selle eelduse võib arvestamata jätta vaid erandjuhtudel, kui on ilmne, et neis küsimustes osutatud ühenduse õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega, kui kõnealune probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada eelotsuse küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud (vt selle kohta . aasta otsus kohtuasjas C-105/03: Pupino, EKL 2005, lk I-5285, punkt 30, ja . aasta otsus kohtuasjas C-467/05: Dell’Orto, EKL 2007, lk I-5557, punkt 40).

34

Käesoleval juhul on ühenduse tollieeskirju tõlgendades võimalik teada saada, kas tolliagendil peab põhikohtuasja asjaoludel olema lõppkasutuse luba. Toimikust selgub, et see teave on vajalik, et otsustada, kas Nova rikkus oma õigussuhtes Trespaga normi ning kes peab kandma kõnealuses asjas tollivormistusjärgselt sissenõutud tollimaksudega kaasnenud kulud. Seega ei ole tegemist hüpoteetilise probleemiga ega küsimusega, millel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega.

35

Samas tuleb möönda, et eelotsusetaotluses ei ole selgelt märgitud, kas tolliagent ehk Nova tegi tollideklaratsioonid enese või Trespa arvel. Esimene ja kolmas eelotsuse küsimus tekitavad selles osas ebakindlust, mida suurendavad veel põhikohtuasja poolte kirjalikes ja suulistes märkustes esitatud vastakad argumendid.

36

Tuleb meenutada, et EÜ artiklis 234 sätestatud menetluses ei saa Euroopa Kohus lahendada faktilist olukorda puudutavat vaidlust. Sellise vaidluse lahendamine, nagu ka kohtuasja mis tahes asjaoludele hinnangu andmine, kuulub siseriikliku kohtu pädevusse (vt 11. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-279/06: CESPA, EKL 2008, lk I-6681, punkt 30 ja viidatud kohtupraktika).

37

Käesolevas asjas on Euroopa Kohtule siiski teada piisavalt asjaolusid, et asjassepuutuvaid ühenduse õigusnorme tõlgendada ning anda tarvilikud vastused, eristades vajaduse korral erinevaid oletusi.

38

Eelotsusetaotlus on seega vastuvõetav.

39

Esimese küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas rakendusmääruse artikli 291 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sisalduv mõiste „isik, kes impordib kaupa või korraldab kauba impordi” viitab peale importija, kellele kaup on saadetud, ka tolliagendile, kes esitab tollideklaratsiooni.

40

Kõigepealt tuleb märkida, et tolliseadustik ega rakendusmäärus ei defineeri mõistet „tolliagent”. Tolliseadustiku artiklis 5 on „tolliagenti” mainitud kui esindajat tolliga suhtlemisel.

41

Nimetatud artikkel 5 sätestab veel, et iga isik võib määrata tolliga suhtlemiseks oma esindaja, kes teeb tollieeskirjades ettenähtud toiminguid ja täidab tollieeskirjades ettenähtud formaalsusi. Esindamine võib olla otsene või kaudne, sõltuvalt sellest, kas esindaja tegutseb teise isiku nimel ja tema arvel või enda nimel, aga teise isiku arvel.

42

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 35 mainitud, ei saa Euroopa Kohus kindlaks teha, milline oli Nova staatus, kui ta tolliagendina tegutsedes põhikohtuasjas käsitletavad tollideklaratsioonid esitas. Selle asjaolu peab välja selgitama siseriiklik kohus.

43

Kui oletada, et Nova tegutses esindajana tolliseadustiku artikli 5 tähenduses, siis on võimalik, et ta esitas nimetatud deklaratsioonid Trespa arvel kaudse esindamisena, kuna nende selgituste kohaselt, mille Nova ja Belgia valitsus Euroopa Kohtule andsid, ei näe Belgia tollialased õigusaktid ette otsest esindamist.

44

Siiski ei saa välistada seda, et Nova ei teatanud, et ta tegutseb Trespa arvel, või seda, et ta ei olnud volitatud esindajana tegutsema. Tolliseadustiku artikli 5 lõike 4 teisest lõigust tuleneb, et niisugusel juhul loetakse tollideklaratsioonid esitanud isik enda nimel ja enda arvel tegutsenuks. Seega tuleb seda isikut pidada mitte esindajaks, vaid importijaks.

45

Veel tuleb kindlaks teha, kas nendel kahel juhul peab niisugusel tolliagendil nagu Nova olema kirjalik luba rakendusmääruse artikli 291 tähenduses.

46

Kuigi on tõsi, et rakendusmääruse II osa I jaotise 2. peatükk, mis reguleerib tariifse sooduskohtlemise kohaldamist teatud kaupade suhtes nende eesmärgipärase kasutuse tõttu, ei defineeri mõistet „isik, kes impordib kaupa või korraldab kauba impordi”, paneb nimetatud määrus siiski selle loa omanikule teatud kohustused, mis võimaldavad kindlaks teha, kes on selle määruse artikli 291 lõikes 1 viidatud isik.

47

Nii täpsustab rakendusmääruse artikli 291 lõike 3 teine lõik, et asjaomane isik võimaldab tollil jälgida kauba liikumist töötlemise ajal ettevõtja tootmisüksuses või -üksustes. Nimetatud määruse artiklist 293 tuleneb, et loa omanik peab kasutama kaupa ettenähtud eesmärgi päraselt, pidama raamatupidamisarvestust, mis võimaldab tollil teha vajalikke kontrolle, ja säilitama raamatupidamisarvestuse dokumendid.

48

Nagu komisjon õigesti märgib, näitavad need kohustused, et isik, kes impordib kaupa või korraldab kauba impordi, st isik, kellel peab olema rakendusmääruse artiklis 291 nimetatud luba, on see, kellele kaup on saadetud ning kes kavatseb seda ettenähtud eesmärgil kasutada. Vaid see isik saab täita nimetatud määruse artiklites 291 ja 293 ettenähtud kohustusi.

49

Asjaolu, et rakendusmääruse artikli 291 lõikes 1 kasutatakse vaheldumisi väljendeid „isik, kes impordib” või „isik, kes korraldab impordi”, näitab, et eesmärgipäraseks kasutuseks mõeldud kaupa võib importida ka nii, et tolliga suhtlemisel kasutatakse vastavalt tolliseadustiku artiklile 5 esindaja abi.

50

Sellest tuleneb, et esindaja, kes teise isiku arvel tollideklaratsioonid esitab, ei ole rakendusmääruse artikli 291 lõikes 1 viidatud isik ning seega ei pea tal selle artikli tähenduses luba olema.

51

Vaid käesoleva kohtuotsuse punktis 44 nimetatud juhul, kui tolliagent ei teata, et ta tegutseb teise isiku nimel ja arvel, või kui ta teatab, et ta tegutseb teise isiku nimel ja arvel, kuid ta ei ole volitatud esindajana tegutsema, käsitatakse seda agenti ennast importijana ja tal peab järelikult olema kirjalik luba, et saada imporditud kaubale sooduskohtlemine.

52

Sellega seoses on oluline meelde tuletada, et tolliseadustiku artiklitest 21 ja 86 tuleneb, et luba antakse isikutele, kes esitavad toimingute nõuetekohaseks läbiviimiseks vajalikud tagatised. Kui luba on küll antud, kuid selle omanik ei suuda hiljem tõendada, et kogu kaup kasutati ettenähtud eesmärgil, on ta vastavalt rakendusmääruse artiklile 302 kohustatud tasuma vastavalt tolliseadustikule määratud imporditollimaksud.

53

Belgia valitsuse argument, mille kohaselt peab tolliagendil olema tollikontrolli tagamiseks lõppkasutuse luba ka siis, kui ta ladustab esindatava arvel kauba oma ladudes, tuleb tagasi lükata. Tegelikult ei tulene rakendusmääruse artiklitest 291–304, et eesmärgipäraseks kasutuseks mõeldud kaup peab pidevalt tollikontrolli alla jääma. See kaup lubatakse hoopis vabasse ringlusse ja tollil peab olema võimalik teha nimetatud kauba töötlemise ajal kontrolle importijast ettevõtja tootmisüksuses või importija raamatupidamisarvestuse alusel, et tollivormistusjärgselt kontrollida, kas kõnealust kaupa ettenähtud eesmärgil tegelikult kasutati.

54

Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et rakendusmääruse artikli 291 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sisalduv mõiste „isik, kes impordib kaupa või korraldab kauba impordi”, viitab isikule, kellele kaup on saadetud ja kellel on kavatsus seda ettenähtud eesmärgil kasutada, sõltumata sellest, kas ta esitab tollideklaratsiooni ise või kasutab selleks tolliseadustiku artikli 5 tähenduses esindajat. See mõiste ei viita isikule, kes nimetatud isikut tollis esindab, välja arvatud juhul, kui seda isikut saab käsitada enda nimel ja enda arvel tegutsevana tolliseadustiku artikli 5 lõike 4 teise lõigu tähenduses ning seega tuleb teda käsitada importijana.

55

Teise küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas rakendusmääruse artikli 297 artiklit 1 koosmõjus sama määruse artikliga 1a tuleb tõlgendada nii, et kauba üleandmisega ühenduse piires on tegemist siis, kui kaup imporditi Belgiasse ning veeti sealt edasi Madalmaadesse. Peale selle soovib kohus teada, kas sellisel juhul peab rakendusmääruse artiklis 291 viidatud isikul olema selles artiklis nimetatud luba.

56

Kõigepealt tuleb tõdeda, et rakendusmääruse artiklid 291 ja 297 reguleerivad erinevaid toiminguid. Esimene seondub kauba impordi tariifse sooduskohtlemisega selle eesmärgipärase kasutuse tõttu, teine aga viitab kauba üleandmisele ühenduse piires, mis toimub pärast kauba importi, kuid enne selle ettenähtud eesmärgipärast kasutamist.

57

Sellest järeldub, et Euroopa Kohtul ei ole vaja arutleda, kuidas käsitletava küsimuse teisele osale vastata, kuna impordi puhul tuleneb vastus juba käesoleva kohtuotsuse punktist 54. Kui aga on tegemist üleandmisega, siis isik, kellel peab luba olema ehk kauba vastuvõtja on märgitud rakendusmääruse artikli 297 lõikes 1.

58

Rakendusmääruse artikkel 297 sätestab, et kui kaup antakse üle ühenduse piires, peab kauba vastuvõtja omama vastavalt selle määruse artiklile 291 välja antud luba. Nimetatud määruse artikkel 1a näeb ette, et muu hulgas sama määruse artiklite 291–308 kohaldamisel käsitletakse Beneluxi Majandusliidu riike ühe liikmesriigina.

59

Trespa kinnitab oma märkustes Euroopa Kohtule, et rakendusmääruse artikli 297 tähenduses üleandmisega on tegemist iga kord, kui antakse üle imporditud kauba valdus.

60

Komisjon seevastu leiab, et niisuguse üleandmisega on tegemist vaid asjaomase kauba omandi üleandmisel.

61

Nova arvab, et kuna Belgia Kuningriiki ja Madalmaade Kuningriiki tuleb käsitada ühe liikmesriigina rakendusmääruse artikli 1a tähenduses, siis niisuguse üleandmisega tegemist ei ole.

62

Sellega ei saa nõustuda. Euroopa Kohtu praktikast, milles on tõlgendatud rakendusmääruse artiklile 297 eelnenud, kuid samas sõnastuses sätet, tuleneb, et ühenduse piires üleandmine hõlmab nii üleandmist, mis toimub ühest liikmesriigist teise, kui ka üleandmist, mis toimub samas liikmesriigis (vt selle kohta 13. juuli 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 248/88, 254/88–258/88, 309/88 ja 316/88: Chimica del Friuli jt, EKL 1989, lk 2837, resolutiivosa). Seega ei ole rakendusmääruse artiklil 1a mõiste „üleandmine” defineerimisel tähtsust.

63

Mis puutub sellesse, kas rakendusmääruse artikli 297 lõikes 1 viidatud mõiste „üleandmine” hõlmab kauba omandi või valduse üleminekut, siis ei tulene vastus selgelt ei rakendusmääruse ega ka tolliseadustiku sõnastusest. Seda mõistet on tolliseadustiku artikli 29 lõike 1 punktis c kasutatud koos „edasimüügi” ja „kasutamisega” ning rakendusmääruse artikli 295 lõike 1 punkti 2 alapunktides c ja d mainitud kui „omanikule tagastamise” alternatiivi.

64

Ka rakendusmääruse erinevate keeleversioonide võrdlus ei näita seda, et ühenduse õiguslooja oleks soovinud täpsustada, kas on tegemist kauba omandi või valduse üleminekuga. Näiteks on see mõiste hispaania keeles väljendatud sõnaga cesión, saksa keeles sõnaga Übertragung, inglise keeles sõnaga transfer, prantsuse keeles sõnaga cession, itaalia keeles sõnaga cessione ja hollandi keeles sõnaga overdracht.

65

Igal juhul ei ole selle üle otsustamisel, kas tegemist on üleandmisega ühenduse piires rakendusmääruse artikli 297 lõike 1 tähenduses, tähtsust küsimusel, kas antakse üle omand või valdus. Seevastu tuleneb nimetatud määruse eesmärgist, et oluline on hoopis üleantava kaubaga seonduvate kohustuste üleminek kauba vastuvõtjale. Selleks peab vastuvõtjal olema nimetatud määruse artikli 291 alusel väljastatud luba.

66

Rakendusmääruse artikli 298 lõiked 4 ja 5 ning artikli 300 teine lõik näevad ette, et kauba üleandmise kuupäeval lähevad rakendusmääruse artiklitest 291–304 tulenevad kohustused üle kaubasaatjalt kauba saajale ning viimane on kohustatud kandma üleantud kaubad oma raamatupidamisarvestusse.

67

Sellest tuleneb, et kaupade üleandmine rakendusmääruse artikli 297 lõike 1 tähenduses saab toimuda vaid nende isikute vahel, kellel on lõppkasutuse luba ehk isikute vahel, kellel on või oli kavatsus kasutada üleantavat kaupa ettenähtud eesmärgi päraselt.

68

Niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, kus tolliformaalsused täideti Belgias ja kaup veeti seejärel Madalmaadesse, ei saa võtta seisukohta, et kaup on ühenduse piires üle antud rakendusmääruse artikli 297 lõike 1 tähenduses, kui luba omav isik tegutseb tegeliku importija arvel, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima. Pelk asjaolu, et kaup imporditi Belgiasse, kus toimus tollivormistus, ning veeti siis Madalmaadesse, ei oma nimetatud sätte tähenduses üleandmise kindlakstegemisel tähtsust.

69

Eeltoodust tuleneb, et teisele küsimusele tuleb vastata, et rakendusmääruse artikli 297 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kauba üleandmisega ühenduse piires ei ole tegemist siis, kui kaup imporditi Belgiasse ning veeti sealt edasi Madalmaadesse, kui luba omav isik tegutseb tegeliku importija eest, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima. Pelk asjaolu, et kaup imporditi Belgiasse, kus toimus tollivormistus, ning veeti siis Madalmaadesse, ei oma nimetatud sätte tähenduses üleandmise kindlakstegemisel tähtsust. Kauba üleandmisel peab kauba vastuvõtjal olema vastavalt nimetatud määruse artiklile 291 välja antud luba.

70

Kolmanda küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas rakendusmääruse artikli 297 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sisalduv mõiste „kauba vastuvõtja” viitab tolliagendile, kes teeb importija eest tollivormistuse.

71

Nagu põhikohtuasja pooled, Belgia valitsus ja komisjon õigesti märgivad, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.

72

Tegelikult on kauba vastuvõtja isik, kes omandab kauba saatjalt üleantava õiguse või vara. Seega viitab mõiste „kauba vastuvõtja” rakendusmääruse artikli 297 lõike 1 tähenduses isikule, kes omandab kaubasaatjalt kauba, millele on vabasse ringlusse lubamisel kohaldatud tariifset sooduskohtlemist selle eesmärgipärase kasutuse tõttu, kuid mida ei ole üleandmise kuupäeval veel sel eesmärgil kasutatud.

73

Niisugune tolliagent nagu põhikohtuasjas, kes teeb importija arvel ühendusevälistele kaupadele tollivormistuse, on viimase esindaja tollis tolliseadustiku artikli 5 tähenduses, importija on aga isik, kes impordib kaubad vabasse ringlusse lubamiseks rakendusmääruse artikli 291 tähenduses.

74

Eeltoodust tuleneb, et kolmandale küsimusele tuleb vastata, et rakendusmääruse artikli 297 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sisalduv mõiste „kauba vastuvõtja” ei viita tolliagendile, kes teeb importija arvel tollivormistuse.

75

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: