17.6.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 154/1

(1)

Ühise põllumajanduspoliitika reguleeriva keskkonna lihtsustamise eesmärgil tunnistati määrusega (EÜ) nr 1234/2007 (edaspidi „ühise turukorralduse ühtne määrus”) (2) kehtetuks ja asendati ühe õigusaktiga kõik määrused, mis nõukogu oli vastu võtnud alates ühise põllumajanduspoliitika sisseviimisest põllumajandustoodete või -tooterühmade turgude ühise korralduse kehtestamise raames.

(2)

Ühise turukorralduse ühtses määruses selgitatu kohaselt ei olnud lihtsustamise eesmärk seada kahtluse alla ühises põllumajanduspoliitikas aastate jooksul tehtud poliitilisi otsuseid. Seetõttu ei nähtud määrusega ette uusi õigusakte ega meetmeid. Seega peegeldab ühise turukorralduse ühtne määrus poliitilisi otsuseid, mis olid vastu võetud kuupäevaks, mil komisjon esitas ühise turukorralduse ühtse määruse ettepaneku.

(3)

Paralleelselt ühise turukorralduse ühtse määruse vastuvõtmise läbirääkimiste ja vastuvõtmisega alustas nõukogu ka läbirääkimisi veinisektori poliitilise reformi üle, mis on nüüdseks lõpule viidud nõukogu 29. aprilli 2008. aasta määruse (EÜ) nr 479/2008 (mis käsitleb veinituru ühist korraldust) (3) vastuvõtmisega. Nagu on selgitatud ühise turukorralduse ühtses määruses, inkorporeeriti algselt ühise turukorralduse ühtsesse määrusesse ainult need veinisektorit käsitlevad sätted, mida poliitiliselt ei reformitud. Need sisulised sätted, mida reformiti, pidi kaasatama ühise turukorralduse ühtsesse määrusesse alles pärast nende kehtestamist. Kuna sellised sisulised sätted on nüüd kehtestatud, tuleks veinisektor lülitada täielikult ühise turukorralduse ühtsesse määrusesse, lisades kõnealusesse määrusesse määrusega (EÜ) nr 479/2008 vastu võetud poliitilised otsused.

(4)

Kõnealuste sätete kaasamisel ühise turukorralduse ühtsesse määrusesse tuleks järgida sama lähenemisviisi, mis võeti ühise turukorralduse ühtse määruse vastuvõtmisel – mitte seada kahtluse alla nõukogu poolt nende sätete vastuvõtmise ajal tehtud poliitilisi otsuseid ega nende poliitiliste otsuste ajendeid, mida on kirjeldatud vastavate määruste asjakohastes põhjendustes.

(5)

Seepärast tuleks ühise turukorralduse ühtset määrust vastavalt muuta.

(6)

Ühise turukorralduse ühtse määrusega inkorporeeriti asutamislepingust tulenevad konkurentsieeskirjade kohaldamist käsitlevad sätted seoses ühise turukorralduse ühtse määrusega hõlmatud sektoritega. Seni olid sellised sätted inkorporeeritud nõukogu 24. juuli 2006. aasta määrusesse (EÜ) nr 1184/2006, millega kohaldatakse teatavaid konkurentsieeskirju põllumajandustoodete ja saaduste tootmise ja nendega kauplemise suhtes (4). Ühise turukorralduse ühtse määrusega kohandati seetõttu määruse (EÜ) nr 1184/2006 reguleerimisala. Arvestades, et veinisektor lülitatakse täielikult ühise turukorralduse ühtsesse määrusesse ja kõnealuses määruses sätestatud konkurentsieeskirjad laienevad veinisektorile, tuleks veinisektor määruse (EÜ) nr 1184/2006 reguleerimisalast välja jätta.

(7)

On asjakohane selgitada, et käesolevas määruses osutatud riiklikes toetusprogrammides sisalduda võiva riigiabi üksikasju tuleb hinnata, võttes arvesse riigiabi käsitlevaid ühenduse eeskirju. Kuna käesoleva määrusega kehtestatud menetlus kõnealuste riiklike toetusprogrammide heakskiitmiseks võimaldab komisjonil tagada, et järgitakse riigiabi käsitlevaid ühenduse eeskirju, eelkõige neid, mis sisalduvad „Ühenduse suunistes riigiabi kohta põllumajandus- ja metsandussektoris aastateks 2007–2013”, (5) ei tohiks nõuda täiendavat teavitamist vastavalt asutamislepingu artiklile 88 või nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (6).

(8)

Õiguskindluse huvides on kohane meenutada, et määruse (EÜ) nr 479/2006 kehtetuks tunnistamine ei mõjuta kõnealuse kehtetuks tunnistatud akti alusel vastu võetud õigusaktide kehtivust.

(9)

Tagamaks, et üleminek määruse (EÜ) nr 479/2008 sätetelt käesoleva määrusega ette nähtud sätetele ei mõjutaks jooksvat veini turustusaastat 2008/2009, tuleks käesolevat määrust kohaldada alates 1. augustist 2009,

1)

Artikli 1 lõige 2 jäetakse välja.

2)

Artikli 3 esimesse lõiku lisatakse järgmine punkt:

3)

Artiklit 55 muudetakse järgmiselt:

4)

II osa I jaotise III peatüki IV jao pealkiri asendatakse järgmisega:

5)

Artiklis 85 asendatakse sissejuhatavad sõnad järgmistega:

„Komisjon võtab vastu I kuni IIIa jao kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad, mis võivad käsitleda eelkõige:”

6)

II osa I jaotise III peatükki lisatakse järgmine jagu:

„IV a   jagu

Veinisektori tootmisvõimsus

I   alajagu

Istutusõiguseta rajatud istandused

Artikkel 85a

Pärast 31. augustit 1998 istutusõiguseta rajatud istandused

1.   Pärast 31. augustit 1998 ilma vastava istutusõiguseta rajatud viinamarjakasvatusalad juurivad tootjad vajaduse korral omal kulul välja.

2.   Kuni lõike 1 kohase väljajuurimiseni võib kõnealuses lõikes osutatud aladelt pärit viinamarju ja neist valmistatud tooteid ringlusse lasta ainult destilleerimiseks üksnes tootja kulul. Destilleerimissaaduseid ei tohi kasutada sellise alkoholi valmistamiseks, mille tegelik alkoholisisaldus on 80 mahuprotsenti või vähem.

3.   Ilma et see piiraks vajaduse korral liikmesriikide varem määratud karistuste kohaldamist, rakendavad liikmesriigid väljajuurimise kohustuse täitmata jätnud tootjate suhtes karistusi, mis on jagatud täitmata jätmise tõsiduse, ulatuse ja kestuse järgi.

4.   Artikli 85g lõikega 1 ette nähtud uute istanduste rajamise ajutise keelu lõppemine 31. detsembril 2015 ei mõjuta käesolevas artiklis sätestatud kohustusi.

Artikkel 85b

Enne 1. septembrit 1998 istutusõiguseta rajatud istanduste kohustuslik seadustamine

1.   Tootjad seadustavad tasu maksmisega enne 1. septembrit 1998 ilma vastava istutusõiguseta rajatud viinamarjakasvatusalad vajaduse korral hiljemalt 31. detsembriks 2009.

Raamatupidamisarvestuse kontrollimise menetlusi mõjutamata ei kohaldata esimest lõiku määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõike 3 alusel seadustatud alade suhtes.

2.   Lõikes 1 osutatud tasu määravad kindlaks liikmesriigid. Kõnealune tasu vastab asjaomase piirkonna vastava istutusõiguse vähemalt kahekordsele keskmisele väärtusele.

3.   Kuni lõike 1 kohase seadustamiseni võib kõnealuses lõikes osutatud aladelt pärit viinamarju või neist valmistatud tooteid ringlusse lasta ainult destilleerimiseks üksnes tootja kulul. Kõnealuseid tooteid ei tohi kasutada sellise alkoholi valmistamiseks, mille tegelik alkoholisisaldus on 80 mahuprotsenti või vähem.

4.   Asjaomased tootjad juurivad omal kulul välja lõikes 1 osutatud istutusõiguseta rajatud istandused, mida ei seadustata 31. detsembriks 2009 kooskõlas kõnealuse lõikega.

Liikmesriigid rakendavad väljajuurimise kohustuse täitmata jätnud tootjate suhtes karistusi, mis on jagatud täitmata jätmise tõsiduse, ulatuse ja kestuse järgi.

Kuni esimeses lõigus osutatud väljajuurimiseni kohaldatakse lõiget 3 mutatis mutandis.

5.   Artikli 85g lõikega 1 ette nähtud uute istanduste rajamise ajutise keelu lõppemine 31. detsembril 2015 ei mõjuta lõigetes 3 ja 4 sätestatud kohustusi.

Artikkel 85c

Ringlusse mittelubamise või destilleerimise kontroll

1.   Liikmesriigid nõuavad seoses artikli 85a lõikega 2 ning artikli 85b lõigetega 3 ja 4 tõendeid asjaomaste toodete ringlusse mittelubamise kohta või kui asjaomased tooted on destilleeritud, destilleerimislepingute esitamist.

2.   Liikmesriigid kontrollivad lõikes 1 osutatud ringlusse mittelubamist ja destilleerimist. Mittevastavuse korral rakendavad liikmesriigid karistusi.

3.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni destilleerimisega seotud aladest ja vastavast alkoholi hulgast.

Artikkel 85d

Kaasmeetmed

Riiklike või ühenduse toetusmeetmete raames ei anta toetust artikli 85b lõike 1 esimeses lõigus osutatud aladele kuni nende seadustamiseni, samuti artikli 85a lõikes 1 osutatud aladele.

Artikkel 85e

Rakendusmeetmed

Komisjon võtab vastu käesoleva alajao rakendamise üksikasjalikud eeskirjad.

Kõnealused eeskirjad võivad sisaldada järgmist:

II   alajagu

Istutusõigus üleminekuajal

Artikkel 85f

Kestus

Käesolevat alajagu kohaldatakse kuni 31. detsembrini 2015.

Artikkel 85g

Viinapuude istutamise keeld üleminekuajal

1.   Ilma et see piiraks artikli 120a lõigete 1–6, eelkõige lõike 4 kohaldamist, on artikli 120a lõike 2 kohaselt veiniviinamarjasortideks liigitatavate viinapuude istutamine keelatud.

2.   Samuti on keelatud artikli 120a lõike 2 kohaselt liigitatavate veiniviinamarjasortide ümberpookimine muudeks kui kõnealuses artiklis osutatud veiniviinamarjasortideks.

3.   Olenemata lõigetest 1 ja 2 on neis lõigetes osutatud istutamine ja ümberpookimine lubatud, kui kehtib:

4.   Lõikes 3 osutatud istutusõigust antakse hektarites.

5.   Liikmesriigid võivad otsustada säilitada lõikes 1 osutatud keelu oma territooriumil või oma territooriumi osades hiljemalt kuni 31. detsembrini 2018. Sellisel juhul kohaldatakse asjaomases liikmesriigis vastavalt käesolevas alajaos, sealhulgas käesolevas artiklis, kehtestatud eeskirju, mis reguleerivad istutusõigust üleminekuajal.

Artikkel 85h

Uusistutusõigus

1.   Liikmesriik võib anda tootjale uusistutusõiguse aladel:

2.   Antud uusistutusõigust:

Artikkel 85i

Taasistutusõigus

1.   Liikmesriik annab taasistutusõiguse tootjale, kes on viinapuud kasvualalt välja juurinud.

Taasistutusõigust ei või siiski anda alade jaoks, kus viinapuud on välja juuritud ja mille eest makstakse III alajao kohaselt väljajuurimistasu.

2.   Liikmesriik võib anda taasistutusõiguse tootjale, kes kohustub viinapuud kasvualalt välja juurima. Sellisel juhul peab lubatud ala olema välja juuritud hiljemalt kolmanda aasta lõpuks pärast uute viinapuude istutamist, mille jaoks on antud taasistutusõigus.

3.   Antav taasistutusõigus on puhassaagi seisukohalt võrdne alaga, kus viinapuud välja juuriti.

4.   Taasistutusõigust kasutatakse põllumajandusettevõttes, millele see anti. Liikmesriigid võivad lisaks sätestada, et sellist taasistutusõigust võib kasutada ainult alal, kus toimus väljajuurimine.

5.   Erandina lõikest 4 võib liikmesriik lubada taasistutusõigust osaliselt või täielikult sama liikmesriigi teisele põllumajandusettevõttele üle anda, kui:

Liikmesriigid tagavad, et esimeses lõigus sätestatud erandi kohaldamine ei vii nende territooriumil üldise tootmisvõimsuse kasvuni, eriti siis, kui toimub õiguste üleandmine niisutamata aladelt niisutatud aladele.

6.   Lõikeid 1–5 kohaldatakse mutatis mutandis ka ühenduse või liikmesriigi varasemate õigusaktide alusel omandatud taasistutusõigustega sarnaste õiguste suhtes.

7.   Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 4 lõike 5 alusel antud taasistutusõigust kasutatakse kõnealuses määruses sätestatud aja jooksul.

Artikkel 85j

Riiklik ja piirkondlik istutusõiguste varu

1.   Liikmesriigid loovad tootmisvõimsuse haldamise parandamiseks istutusõiguste riikliku varu või piirkondlikud varud.

2.   Liikmesriigid, kes on loonud määruse (EÜ) nr 1493/1999 kohaselt istutusõiguste riiklikud või piirkondlikud varud, võivad neid varusid säilitada seni, kuni nad kohaldavad kooskõlas käesoleva alajaoga istutusõigust üleminekuajal.

3.   Riiklikku või piirkondlikku varusse arvatakse järgmised istutusõigused, kui neid ei kasutata ära ettenähtud aja jooksul:

4.   Tootja võib kanda oma taasistutusõigused üle riiklikku või piirkondlikku varusse. Sellise, vajaduse korral riigi vahenditest hüvitatava ülekandmise tingimused määrab kindlaks liikmesriik, võttes arvesse osapoolte õigustatud huve.

5.   Erandina lõikest 1 võib liikmesriik otsustada varusüsteemi mitte rakendada, kui ta suudab tõestada, et kogu tema territooriumil toimib tulemuslik alternatiivne istutusõiguste haldamise süsteem. Alternatiivne süsteem võib vajaduse korral erineda käesoleva alajao asjaomastest sätetest.

Esimene lõik kehtib ka nende liikmesriikide kohta, kes lõpetavad määruse (EÜ) nr 1493/1999 kohaste riiklike või piirkondlike varude tegevuse.

Artikkel 85k

Istutusõiguse andmine varust

1.   Liikmesriik võib anda istutusõigusi varust:

Liikmesriigid määratlevad kriteeriumid, mille alusel kehtestatakse esimese lõigu punktis b osutatud tasu suurus, mis võib erineda olenevalt kõnealuste viinamarjaistanduste kavandatavast lõpptoodangust ja üleminekuaja lõpuni jäävast ajast, mille jooksul kehtib artikli 85g lõigetes 1 ja 2 sätestatud uusistutuste keeld.

2.   Varust antud istutusõiguse kasutamise korral tagavad liikmesriigid, et:

3.   Varust antud istutusõigused, mida ei kasutata enne nende andmisele järgneva teise veiniaasta lõppu, võetakse õiguse saajalt ära ning arvatakse varusse tagasi.

4.   Varus olevad istutusõigused, mis ei ole välja jagatud enne nende varusse arvamisele järgneva viienda veiniaasta lõppu, tühistatakse.

5.   Kui liikmesriigis eksisteerivad piirkondlikud varud, võib kõnealune liikmesriik kehtestada eeskirjad, mis lubavad istutusõigusi piirkondlike varude vahel üle kanda. Kui liikmesriigis eksisteerivad nii piirkondlikud kui ka riiklikud varud, võib kõnealune liikmesriik lubada ka ülekandmist nimetatud varude vahel.

Ülekandmise puhul võidakse kasutada vähenduskoefitsienti.

Artikkel 85l

Vähese tähtsuse reegel

Käesolevat alajagu ei kohaldata liikmesriikide suhtes, kus enne 31. detsembrit 2007 ühenduse istutusõigust ei kohaldatud.

Artikkel 85m

Rangemad riigisisesed eeskirjad

Liikmesriigid võivad kehtestada rangemad riigisisesed uusistutusõiguse ja taasistutusõiguse andmise eeskirjad. Nad võivad nõuda, et nende eeskirjade kohaselt esitatavaid vastavaid taotlusi ja asjaomast teavet täiendataks teabega, mida on vaja tootmisvõimsuse arengu jälgimiseks.

Artikkel 85n

Rakendusmeetmed

Komisjon võtab vastu käesoleva alajao rakendamise üksikasjalikud eeskirjad.

Kõnealused eeskirjad võivad sisaldada eelkõige:

III   alajagu

Väljajuurimiskava

Artikkel 85o

Kestus

Käesoleva alajao sätteid kohaldatakse kuni veiniaasta 2010/2011 lõpuni.

Artikkel 85p

Reguleerimisala ja mõiste

Käesolevas alajaos on sätestatud tingimused, mille alusel saavad viinamarjakasvatajad viinapuude väljajuurimise eest tasu (edaspidi „väljajuurimistasu”).

Artikkel 85q

Abikõlblikkuse tingimused

Väljajuurimistasu võidakse maksta vaid juhul, kui asjaomane maa-ala vastab järgmistele tingimustele:

Olenemata esimese lõigu punktist e võib väljajuurimistasu maksta määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõike 3 ja käesoleva määruse artikli 85b lõike 1 kohaselt seadustatud aladele.

Artikkel 85r

Väljajuurimistasu suurus

1.   Makstava väljajuurimistasu vahemikud kinnitab komisjon.

2.   Konkreetse väljajuurimistasu kehtestab liikmesriik lõikes 1 osutatud vahemike ja asjaomase põllumajandusettevõtte saakide ajaloo alusel.

Artikkel 85s

Menetlus ja eelarve

1.   Asjast huvitatud tootjad esitavad väljajuurimistasu saamiseks taotluse liikmesriigi vastavatele ametiasutustele hiljemalt iga aasta 15. septembriks. Liikmesriigid võivad kehtestada varasema kuupäeva kui 15. september, tingimusel et see on hilisem kui 30. juuni ja et nad võtavad vajaduse korral nõuetekohaselt arvesse artiklis 85u sätestatud erandite kohaldamist.

2.   Liikmesriigid teostavad esitatud taotluste suhtes halduskontrolle, vaatavad nõuetekohased taotlused läbi ning teatavad komisjonile iga aasta 15. oktoobriks kogu taotlustega hõlmatud pindala ja summad piirkondade ja saagivahemike lõikes.

3.   Väljajuurimiskava maksimaalne aastaeelarve on sätestatud Xd lisas.

4.   Kui kogusumma, mille liikmesriik komisjonile teatab, ületab olemasolevaid eelarvelisi vahendeid, määrab komisjon iga aasta 15. novembriks ühtse protsendimäära, mille alusel teatatud summad heaks kiidetakse, võttes vajaduse korral arvesse artikli 85u lõigete 2 ja 3 kohaldamist.

5.   Liikmesriigid võtavad iga aasta 1. veebruarini vastu taotlusi:

Artikkel 85t

Nõuetele vastavus

Kui põllumajandustootja puhul tuvastatakse, et ta on oma põllumajandusettevõttes mis tahes ajal kolme aasta jooksul alates väljajuurimistasu väljamaksmisest rikkunud määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklites 3–7 osutatud kohustuslikke majandamisnõudeid ja häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi ning rikkumine tuleneb otseselt põllumajandustootjale omistatavast tegevusest või tegevusetusest, vähendatakse tasu summat või tühistatakse see täielikult sõltuvalt rikkumise tõsidusest, ulatusest, kestusest ja korduvusest, ning põllumajandustootja peab vajaduse korral väljajuurimistasu nimetatud sätetes määratud tingimuste kohaselt tagastama.

Artikkel 85u

Erandid

1.   Liikmesriik võib otsustada kõik artikli 85s lõikes 1 osutatud edasised taotlused tagasi lükata, kui selle ala kogusuurus, kus viinapuud on välja juuritud, ulatub 8 protsendini Xe lisas osutatud viinapuude kasvualast.

Liikmesriik võib konkreetse piirkonna puhul otsustada kõik artikli 85s lõikes 1 osutatud edasised taotlused tagasi lükata, kui selle ala kogusuurus, kus viinapuud on välja juuritud, ulatub selles piirkonnas 10 protsendini nimetatud piirkonna viinapuude kasvualast.

2.   Komisjon võib otsustada väljajuurimiskava rakendamise liikmesriigis peatada, kui väljajuurimise jätkamise korral ületaks selle ala kogusuurus, kus viinapuud on välja juuritud, esitatud taotlusi arvestades 15 % Xe lisas osutatud kogu liikmesriigi viinapuude kasvualast.

3.   Komisjon võib otsustada väljajuurimiskava rakendamise liikmesriigis mis tahes aastal peatada, kui väljajuurimise jätkamise korral ületaks vastaval kava rakendamise aastal selle ala kogusuurus, kus viinapuud on välja juuritud, esitatud taotlusi arvestades 6 % Xe lisas osutatud kogu liikmesriigi viinapuude kasvualast.

4.   Liikmesriigid võivad komisjoni määratud tingimuste kohaselt tunnistada väljajuurimiskava jaoks abikõlbmatuks mägedes ja järskudel nõlvadel kasvavad viinapuud.

5.   Liikmesriigid võivad tunnistada väljajuurimiskava jaoks abikõlbmatuks alad, kus nimetatud kava oleks keskkonnakaalutlustel vastuvõetamatu. Selliselt abikõlbmatuks tunnistatud alad ei tohi ületada 3 % kogu Xe lisas osutatud viinapuude kasvualast.

6.   Kreeka võib tunnistada väljajuurimiskava raames abikõlbmatuks viinamarjakasvatusalad Egeuse saartel ja Kreeka Joonia saartel, välja arvatud Kreetal ja Euboial.

7.   Käesolevas alajaos sätestatud väljajuurimiskava ei kohaldata Assooridel, Madeiral ja Kanaari saartel.

8.   Liikmesriigid annavad abikõlbmatutel aladel või lõigete 4–7 alusel abikõlbmatuteks tunnistatud aladel tegutsevatele tootjatele eelisõiguse muude käesolevas määruses veinisektori suhtes sätestatud toetusmeetmete, eriti toetusprogrammide ümberkorraldus- ja muutmismeetmete ning maaelu arendamise meetmete kasutamiseks.

Artikkel 85v

Vähese tähtsuse reegel

Käesolevat alajagu ei kohaldata liikmesriikide suhtes, kus veinitoodang ei ületa 50 000 hektoliitrit aastas. Veinitoodangut arvestatakse viimase viie veiniaasta keskmise toodangu alusel.

Artikkel 85w

Täiendav riiklik abi

Liikmesriigid võivad anda lisaks makstavale väljajuurimistasule täiendavat riiklikku abi, mis ei ületa 75 % kohaldatavast väljajuurimistasust.

Artikkel 85x

Rakendusmeetmed

Komisjon võtab vastu käesoleva alajao rakendamise üksikasjalikud eeskirjad.

Kõnealused eeskirjad võivad sisaldada eelkõige:

7)

II osa I jaotise IV peatükki lisatakse järgmine jagu:

„IVb   jagu

Veinisektori toetusprogrammid

I   alajagu

Sissejuhatavad sätted

Artikkel 103i

Reguleerimisala

Käesolevas jaos on sätestatud eeskirjad, mis reguleerivad ühenduse vahendite eraldamist liikmesriikidele ning kõnealuste vahendite kasutamist liikmesriikide poolt riiklike toetusprogrammide (edaspidi „toetusprogrammid”) raames veinisektorit toetavate erimeetmete rahastamiseks.

Artikkel 103j

Kooskõla ja järjepidevus

1.   Toetusprogrammid on kooskõlas ühenduse õigusega ning ühenduse tegevuse, poliitika ja prioriteetidega.

2.   Liikmesriigid vastutavad toetusprogrammide eest ning tagavad, et need on sisult järjekindlad ning et neid koostatakse ja rakendatakse objektiivselt, võttes arvesse asjaomaste tootjate majanduslikku olukorda ja vajadust vältida tootjate põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist.

Liikmesriigid vastutavad vajalike kontrollimeetmete kehtestamise ja rakendamise ning toetusprogrammidega seotud kohustuste täitmata jätmisega kaasnevate karistuste kehtestamise ja kohaldamise eest.

3.   Toetust ei anta:

II   alajagu

Toetusprogrammide esitamine ja sisu

Artikkel 103k

Toetusprogrammide esitamine

1.   Iga Xb lisas osutatud tootjaliikmesriik esitab komisjonile viieaastase toetusprogrammi kavandi, mis sisaldab käesolevale jaole vastavaid meetmeid.

Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 5 lõike 1 alusel kohaldatavaid toetusprogramme kohaldatakse jätkuvalt käesoleva määruse alusel.

Toetusprogrammide toetusmeetmed töötatakse välja sellisel geograafilisel tasandil, mida liikmesriik peab kõige asjakohasemaks. Enne komisjonile esitamist tuleb toetusprogrammi osas konsulteerida asjakohase territoriaalse tasandi pädevate asutuste ja organisatsioonidega.

Iga liikmesriik esitab ühe toetusprogrammi kavandi, mis võib hõlmata piirkondlikke eripärasid.

2.   Toetusprogramme hakatakse kohaldama kolm kuud pärast nende esitamist komisjonile.

Kui toetusprogramm ei vasta käesolevas jaos sätestatud tingimustele, teavitab komisjon sellest liikmesriiki. Sellisel juhul esitab liikmesriik komisjonile muudetud toetusprogrammi. Muudetud toetusprogrammi hakatakse kohaldama kaks kuud pärast selle esitamist, välja arvatud juhul, kui vastuolu ei ole kõrvaldatud – sel juhul kohaldatakse käesolevat lõiku.

3.   Lõiget 2 kohaldatakse mutatis mutandis liikmesriikide esitatud toetusprogrammide muudatuste suhtes.

4.   Artiklit 103l ei kohaldata, kui liikmesriigi ainsaks toetusprogrammi meetmeks on artiklis 103o osutatud vahendite ümberpaigutamine ühtsesse otsemaksete kavasse. Sellisel juhul kohaldatakse artikli 188a lõiget 5 üksnes selle aasta suhtes, mil ümberpaigutamine leiab aset, ning artikli 188a lõiget 6 ei kohaldata.

Artikkel 103l

Toetusprogrammide sisu

Toetusprogrammid koosnevad järgmistest osadest:

Artikkel 103m

Abikõlblikud meetmed

1.   Toetusprogrammid sisaldavad ühte või mitut järgmist meedet:

2.   Toetusprogrammid ei sisalda muid meetmeid peale artiklites 103o kuni 103y nimetatute.

Artikkel 103n

Toetusprogrammide üldeeskirjad

1.   Saada olevate ühenduse vahendite jaotus ja eelarvelised piirangud on sätestatud Xb lisas.

2.   Ühenduse toetust antakse üksnes nende abikõlblike kulutuste katmiseks, mis on tehtud pärast asjaomase toetusprogrammi esitamist artikli 103k lõike 1 kohaselt.

3.   Liikmesriigid ei kata toetusprogrammide alusel ühenduse rahastatavate meetmete kulusid.

4.   Erandina lõikest 3 võivad liikmesriigid kooskõlas riigiabi käsitlevate ühenduse eeskirjadega anda riiklikku abi artiklites 103p, 103t ja 103u osutatud meetmetele.

Asjaomastes riigiabi käsitlevates ühenduse eeskirjades sätestatud abi ülemmäär kehtib kogu riiklikule rahastamisele, mis hõlmab nii ühenduse kui ka riiklikke vahendeid.

III   alajagu

Eritoetusmeetmed

Artikkel 103o

Ühtne otsemaksete kava ja viinamarjakasvatajate toetamine

1.   Liikmesriigid võivad viinamarjakasvatajaid toetada, andes neile toetusõiguseid, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 1782/2003 III jaotise 3. peatükis, kooskõlas nimetatud määruse VII lisa punktiga O.

2.   Liikmesriigid, kes kavatsevad kasutada lõikes 1 osutatud võimalust, peavad sellise toetuse nägema ette oma toetusprogrammides, sealhulgas muutes seoses vahendite ühtsesse otsemaksete kavasse ümberpaigutamisega neid programme artikli 103k lõike 3 kohaselt.

3.   Kui toetused on kehtestatud, peavad lõikes 1 osutatud toetused:

Artikkel 103p

Müügi edendamine kolmandate riikide turgudel

1.   Käesoleva artikli kohane toetus hõlmab teavitus- või müügiedendusmeetmeid, mis on suunatud ühenduse veinidele kolmandates riikides, et suurendada nende konkurentsivõimet kõnealustes riikides.

2.   Lõikes 1 osutatud meetmed on suunatud kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veinidele või veinidele, millele on märgitud viinamarjasort.

3.   Lõikes 1 osutatud meetmed võivad hõlmata üksnes järgmist:

4.   Ühenduse toetus müügiedendusmeetmetele ei tohi ületada 50 % abikõlblikest kulutustest.

Artikkel 103q

Viinamarjaistanduste ümberkorraldamine ja muutmine

1.   Viinamarjaistanduste ümberkorraldamise ja muutmise meetmete eesmärk on suurendada veinitootjate konkurentsivõimet.

2.   Viinamarjaistanduste ümberkorraldamist ja muutmist toetatakse käesoleva artikli alusel üksnes siis, kui liikmesriigid esitavad oma tootmisvõimsuse ülevaate vastavalt artikli 185a lõikele 3.

3.   Viinamarjaistanduste ümberkorraldus- ja muutmistoetus võib hõlmata ainult ühte või mitut järgmist tegevust:

Ei toetata niisuguste viinamarjaistanduste tavapärast uuendamist, kus viinapuud on ealiselt vananenud.

4.   Viinamarjaistanduste ümberkorraldus- ja muutmistoetuse vormid võivad olla üksnes järgmised:

5.   Lõike 4 punktis a osutatud sissetulekute kaotamise eest tootjatele antav hüvitis võib katta kuni 100 % vastavast kahjumist ning seda võib anda ühes järgmistest vormidest:

6.   Ühenduse toetus viinamarjaistanduste ümberkorraldamise ja muutmise tegelike kulude katmiseks ei tohi olla suurem kui 50 %. Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006 (millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta) (7) kohaselt lähenemise piirkondadeks liigitatud piirkondades ei tohi ühenduse toetus ümberkorraldus- ja muutmiskulude katmiseks ületada 75 %.

Artikkel 103r

Roheline korje

1.   Käesolevas artiklis tähendab „roheline korje” ebaküpsete viinamarjakobarate täielikku hävitamist või eemaldamist, mille tulemusel asjaomase ala saak langeb nullini.

2.   Rohelise korje toetuse eesmärk on taastada ühenduse veinituru pakkumise ja nõudluse tasakaal, et vältida turukriise.

3.   Rohelise korje toetust võib anda hüvitisena kindlasummalise toetuse vormis hektari kohta ja selle määrab asjaomane liikmesriik.

Toetus ei tohi olla suurem kui 50 % viinamarjakobarate hävitamise või eemaldamise otseste kulude summast ning sissetuleku kaotusest seoses sellise hävitamise või eemaldamisega.

4.   Asjaomased liikmesriigid kehtestavad objektiivsetel kriteeriumidel põhineva süsteemi tagamaks, et rohelise korje meetme alusel üksikisikutest veinitootjatele antav hüvitis ei ületaks lõike 3 teises lõigus osutatud ülemmäära.

Artikkel 103s

Investeerimisfondid

1.   Investeerimisfondide loomiseks antava toetusega abistatakse tootjaid, kes soovivad end turu kõikumise vastu kindlustada.

2.   Investeerimisfondide loomiseks antavat toetust võib anda ajutise ja väheneva abi vormis fondide halduskulude katmiseks.

Artikkel 103t

Saagikindlustus

1.   Saagikindlustuse toetuse eesmärk on kaitsta tootjate sissetulekut loodusõnnetuste, halbade ilmastikutingimuste, haiguste või kahjurite leviku mõjude eest.

2.   Saagikindlustuse toetust võib anda ühenduse rahalise toetuse vormis, mis ei tohi ületada:

3.   Saagikindlustuse toetust võib anda üksnes siis, kui asjaomased kindlustushüvitised ei hüvita tootjatele üle 100 % sissetuleku kaotusest, võttes arvesse kõiki tootjatele võimaldatavaid hüvitisi muudest kindlustusriskiga seotud toetuskavadest.

4.   Saagikindlustuse toetus ei tohi moonutada kindlustusturu konkurentsi.

Artikkel 103u

Investeeringud

1.   Toetust võib anda nii materiaalseteks kui ka mittemateriaalseteks investeeringuteks töötlemisrajatistesse, veinitehaste infrastruktuuri ja veini turustamisse, mis parandavad ettevõtte majanduse üldist tulemuslikkust ja on seotud ühe või mitme järgmise tegevusega:

2.   Lõike 1 kohast toetuse ülemmäära kohaldatakse ainult mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate suhtes komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituse 2003/361/EÜ (mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratluse kohta) (8) tähenduses. Assooride, Madeira, Kanaari saarte, määruse (EÜ) nr 1405/2006 tähenduses väiksemate Egeuse saarte ja Prantsuse ülemeredepartemangude territooriumide puhul ei kohaldata ülemmäära suuruse suhtes piiranguid. Soovituse 2003/361/EÜ lisa I jaotise artikli 2 lõikega 1 hõlmamata ettevõtjate suhtes, kellel on vähem kui 750 töötajat või kelle käive on väiksem kui 200 miljonit eurot, vähendatakse abi ülemmäära poole võrra.

Toetust ei anta raskustes olevatele ettevõtjatele, nagu need on määratletud raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks ette nähtud riigiabi käsitlevates ühenduse suunistes.

3.   Abikõlblikeks kulutusteks ei peeta määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 71 lõike 3 punktides a, b ja c osutatud kuluelemente.

4.   Seoses lubatavate investeerimiskuludega kehtivad ühenduse toetuse suhtes järgmised abi maksimummäärad:

5.   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud toetuse suhtes kohaldatakse mutatis mutandis määruse (EÜ) nr 1698/2005 artiklit 72.

Artikkel 103v

Kõrvalsaaduste destilleerimine

1.   Toetust võib anda veinivalmistamise kõrvalsaaduste vabatahtlikuks või kohustuslikuks destilleerimiseks, mis toimub kooskõlas XVb lisa punktis D kehtestatud tingimustega.

Toetuse suurus määratakse kindlaks toodetud alkoholi mahuprotsendi ja alkoholikoguse (hektoliitrites) alusel. Toetust ei maksta destilleeritavates kõrvalsaadustes sisalduva alkoholikoguse eest, mis on suurem kui 10 % toodetud veini alkoholisisaldusest.

2.   Abi maksimaalsed tasemed põhinevad kogumise ja töötlemise kuludel ning need määrab kindlaks komisjon.

3.   Alkoholi, mis on saadud lõikes 1 osutatud destilleerimise käigus, milleks on antud toetust, kasutatakse üksnes tööstuslikult või energia saamiseks, et vältida konkurentsi moonutamist.

Artikkel 103w

Alkohoolsete jookide destilleerimine

1.   Kuni 31. juulini 2012 võib tootjatele anda toetust hektaritoetusena veini eest, mis destilleeritakse alkohoolseks joogiks.

2.   Asjaomased lepingud veini destilleerimise kohta ning samuti vastavad tõendid destilleerimiseks tarnimise kohta tuleb esitada enne toetuse andmist.

Artikkel 103x

Erakorraline destilleerimine

1.   Kuni 31. juulini 2012 võivad liikmesriigid otsustada põhjendatud juhtudel anda erakorraliste olukordade puhul toetust veiniülejääkide vabatahtlikuks või kohustuslikuks destilleerimiseks, et vähendada ülejääki või see kõrvaldada ja samal ajal tagada tarnete jätkuvus ühest saagikoristusest teiseni.

2.   Abi maksimaalsed tasemed määrab kindlaks komisjon.

3.   Alkoholi, mis on saadud lõikes 1 osutatud destilleerimise käigus, milleks on antud toetust, kasutatakse üksnes tööstuslikult või energia saamiseks, et vältida konkurentsi moonutamist.

4.   Erakorralise destilleerimise meetme jaoks kasutada olev eelarve osa suurus ei ületa järgmisi vastaval eelarveaastal liikmesriigil kasutada oleva Xb lisas sätestatud üldsumma suhtes kohaldatavaid protsendimäärasid:

5.   Liikmesriigid võivad suurendada erakorralise destilleerimise meetme jaoks kasutada olevaid vahendeid üle lõikes 4 ette nähtud aastase ülemmäära, eraldades riiklikke vahendeid kooskõlas järgmiste piirmääradega (esitatud protsendina vastavast aastasest ülemmäärast, mis on esitatud lõikes 4):

Kui liikmesriigid eraldavad esimeses lõigus osutatud täiendavaid riiklikke vahendeid, teatavad nad sellest komisjonile ja komisjon kiidab selle enne vahendite kättesaadavaks tegemist heaks.

Artikkel 103y

Kontsentreeritud viinamarjavirde kasutamine

1.   Kuni 31. juulini 2012 võib anda toetust veinitootjatele, kes kooskõlas XVa lisas kehtestatud tingimustega kasutavad kontsentreeritud viinamarjavirret, sealhulgas puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret, et suurendada toodete naturaalset alkoholisisaldust.

2.   Abi suurus määratakse kindlaks alkoholisisalduse mahuprotsendi ja rikastamiseks kasutatud veinivirde koguse (hektoliitrites) alusel.

3.   Abi maksimaalsed tasemed selle meetme jaoks erinevates viinamarjakasvatusvööndites määrab kindlaks komisjon.

Artikkel 103z

Nõuetele vastavus

Kui põllumajandustootja puhul tuvastatakse, et ta on oma põllumajandusettevõttes mis tahes ajal kolme aasta jooksul alates ümberkorraldamise ja muutmise toetusprogrammide alusel saadud maksest või mis tahes ajal ühe aasta jooksul alates rohelise korje toetusprogrammide alusel saadud maksest rikkunud määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklites 3–7 osutatud kohustuslikke majandamisnõudeid ja häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi ning rikkumine tuleneb otseselt põllumajandustootjale omistatavast tegevusest või tegevusetusest, vähendatakse toetuse summat või tühistatakse see kas osaliselt või täielikult sõltuvalt rikkumise tõsidusest, ulatusest, kestusest ja korduvusest, ning põllumajandustootja peab vajaduse korral toetuse nimetatud sätetes määratud tingimuste kohaselt tagastama.

IV   alajagu

Menetlussätted

Artikkel 103za

Rakendusmeetmed

Komisjon võtab vastu käesoleva jao rakendamiseks vajalikud üksikasjalikud meetmed.

Kõnealused meetmed võivad sisaldada eelkõige järgmist:

8)

II osa II jaotise I peatüki pealkiri asendatakse järgmisega:

9)

II osa II jaotise I peatüki I jao pealkiri asendatakse järgmisega:

10)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 113c

Turustuseeskirjad veinide ühisturu toimimise parandamiseks ja stabiliseerimiseks

1.   Veinide (sealhulgas viinamarjade, viinamarjavirrete ja veinide, millest need on saadud) ühisturu toimimise parandamiseks ja stabiliseerimiseks võivad tootjaliikmesriigid, eelkõige artikli 123 lõikes 3 ja artiklis 125o osutatud tootmisharudevaheliste organisatsioonide otsuste rakendamisel, kehtestada tarne reguleerimiseks turustuseeskirju.

Kõnealused eeskirjad on proportsionaalsed saavutatavate eesmärkidega ja need ei tohi:

2.   Lõikes 1 osutatud eeskirjad tuleb ettevõtjatele teatavaks teha, avaldades need täies ulatuses asjaomase liikmesriigi ametlikus väljaandes.

3.   Artikli 125o lõikes 3 osutatud aruandluskohustus kehtib ka käesoleva artikli kohaselt liikmesriigi võetud otsuste või meetmete suhtes.

Artikkel 113d

Veini turustamise erisätted

1.   XIb lisas sätestatud viinamarjasaaduste kategooria nimetust võib ühenduses kasutada üksnes sellise toote turustamiseks, mis vastab kõnealuses lisas sätestatud vastavatele tingimustele.

Olenemata artikli 118y lõike 1 punktist a võivad liikmesriigid siiski lubada kasutada mõistet „vein”:

Tuleb vältida nimetatud toodete segiajamist XIb lisas esitatud veinikategooriatele vastavate toodetega.

2.   XIb lisas loetletud viinamarjasaaduste kategooriaid võib komisjon muuta vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele.

3.   Välja arvatud villitud vein, mille kohta on tõendeid, et villimine toimus enne 1. septembrit 1971, võib veini, mis on toodetud artikli 120a lõike 2 esimesele lõigule vastavalt koostatud liigitustesse kantud veiniviinamarjasortidest, kuid mis ei vasta XIb lisas sätestatud kategooriatele, kasutada ainult üksikisikutest veinitootjate oma majapidamise tarbeks, veiniäädika tootmiseks või destilleerimiseks.”

11)

II osa II jaotise I peatükki lisatakse järgmised jaod:

„Ia   jagu

Päritolunimetused, geograafilised tähised ja veinisektori traditsioonilised nimetused

Artikkel 118a

Reguleerimisala

1.   Käesolevas jaos kehtestatud eeskirju päritolunimetuste, geograafiliste tähiste ja traditsiooniliste nimetuste kohta kohaldatakse XIb lisa punktides 1, 3–6, 8, 9, 11, 15 ja 16 osutatud toodete suhtes.

2.   Lõikes 1 osutatud eeskirjade aluseks on:

I   alajagu

Päritolunimetused ja geograafilised tähised

Artikkel 118b

Mõisted

1.   Käesolevas alajaos kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „päritolunimetus”– piirkonna, konkreetse koha või erandjuhtudel riigi nimi, mida kasutatakse, et kirjeldada artikli 118a lõikes 1 osutatud toodet, mis vastab järgmistele nõuetele:

b)   „geograafiline tähis”– piirkonnale, konkreetsele kohale või erandjuhtudel riigile viitav tähis, mida kasutatakse, et kirjeldada artikli 118a lõikes 1 osutatud toodet, mis vastab järgmistele nõuetele:

2.   Teatavad traditsiooniliselt kasutatavad nimetused on päritolunimetused, kui:

3.   Päritolunimetused ja geograafilised tähised, sealhulgas need, mis on seotud kolmandate riikide geograafiliste piirkondadega, võetakse ühenduse kaitse alla vastavalt käesolevas alajaos sätestatud eeskirjadele.

Artikkel 118c

Kaitsetaotluste sisu

1.   Päritolunimetuste või geograafiliste tähiste nimede kaitsetaotlused peavad hõlmama tehnilist toimikut, mis sisaldab:

2.   Tootespetsifikaat võimaldab huvitatud osapooltel kontrollida päritolunimetuse või geograafilise tähise asjaomaseid tootmistingimusi.

Tootespetsifikaat sisaldab vähemalt:

Artikkel 118d

Kolmanda riigi geograafilise piirkonnaga seotud kaitsetaotlus

1.   Kui kaitsetaotlus on seotud kolmanda riigi geograafilise piirkonnaga, sisaldab see lisaks artiklis 118c sätestatud andmetele tõendit, et kõnealune nimi on oma päritolumaal kaitstud.

2.   Taotluse edastatakse komisjonile kas otse taotleja poolt või asjaomase kolmanda riigi ametiasutuste kaudu.

3.   Kaitsetaotlus esitatakse ühes ühenduse ametlikus keeles või sellega on kaasas kinnitatud tõlge ühesse nimetatud keelde.

Artikkel 118e

Taotlejad

1.   Iga huvitatud tootjarühm või erandjuhtudel üksiktootja võib taotleda päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitset. Taotlemises võivad osaleda ka teised huvitatud isikud.

2.   Tootjad võivad kaitsetaotluse esitada üksnes seoses nende endi toodetava veiniga.

3.   Ühise taotluse võib esitada piiriülest geograafilist piirkonda tähistava nime kohta või piiriülese geograafilise piirkonnaga seotud traditsioonilise nimetuse kohta.

Artikkel 118f

Riigisisene eelmenetlus

1.   Ühendusest pärit veinide artikli 118b kohaste päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluste suhtes kohaldatakse riigisisest eelmenetlust kooskõlas käesoleva artikliga.

2.   Kaitsetaotlus esitatakse selles liikmesriigis, mille territooriumilt päritolunimetus või geograafiline tähis pärineb.

3.   Liikmesriik vaatab kaitsetaotluse läbi, et kontrollida selle vastavust käesolevas alajaos sätestatud tingimustele.

Liikmesriik korraldab riigisisese menetluse, millega tagatakse taotluse piisav avalikustamine ja nähakse ette vähemalt kahe kuu pikkune ajavahemik alates avalikustamisest, mille jooksul kõik tema territooriumil elavad või asuvad ning õigustatud huvi omavad füüsilised või juriidilised isikud võivad esitada vastuväite kavandatavale kaitse alla võtmisele, esitades liikmesriigile nõuetekohaselt põhjendatud avalduse.

4.   Kui liikmesriik leiab, et päritolunimetus või geograafiline tähis ei vasta asjaomastele nõuetele või et see ei vasta üldiselt ühenduse õigusele, lükkab ta taotluse tagasi.

5.   Kui liikmesriik leiab, et asjaomased nõuded on täidetud,

Kõnealune teave esitatakse ühes ühenduse ametlikus keeles või sellega on kaasas kinnitatud tõlge ühesse nimetatud keelde.

6.   Liikmesriigid kehtestavad käesoleva artikli järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 1. augustiks 2009.

7.   Kui liikmesriigil puuduvad riiklikud õigusnormid päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse kohta, võib ta vastavalt käesolevas alajaos esitatud tingimustele anda nimetusele riiklikul tasandil kaitse üksnes üleminekuajaks alates kuupäevast, mil selle kohta esitati komisjonile taotlus. Kõnealune ajutine riiklik kaitse lõpeb alates käesoleva alajao kohase registreerimisotsuse või registreerimisest keeldumise otsuse vastuvõtmise kuupäevast.

Artikkel 118g

Komisjoni järelevalve

1.   Komisjon avalikustab päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluse esitamise kuupäeva.

2.   Komisjon kontrollib, kas artikli 118f lõikes 5 osutatud kaitsetaotlused vastavad käesolevas alajaos sätestatud tingimustele.

3.   Kui komisjon leiab, et käesolevas alajaos sätestatud tingimused on täidetud, avaldab ta artikli 118c lõike 1 punktis d osutatud koonddokumendi ja artikli 118f lõikes 5 osutatud tootespetsifikatsiooni avaldamise viite Euroopa Liidu Teatajas.

Vastasel korral otsustab komisjon taotluse vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele tagasi lükata.

Artikkel 118h

Vastuväidete esitamise menetlus

Kahe kuu jooksul alates artikli 118g lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud avaldamisest võivad kõik õigustatud huvi omavad liikmesriigid, kolmandad riigid, füüsilised või juriidilised isikud, kes asuvad või on asutatud muus liikmesriigis kui kaitset taotlev liikmesriik või kolmandas riigis, esitada vastuväite kavandatavale kaitse alla võtmisele, esitades komisjonile nõuetekohaselt põhjendatud avalduse seoses käesolevas alajaos sätestatud abikõlblikkuse tingimustega.

Kolmandas riigis asuvate või asutatud füüsiliste või juriidiliste isikute puhul esitatakse kõnealune avaldus kas otse või asjaomase kolmanda riigi ametiasutuste kaudu esimeses lõigus osutatud kahekuulise ajavahemiku jooksul.

Artikkel 118i

Kaitse alla võtmise otsus

Komisjonile kättesaadava teabe alusel ja vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele otsustab komisjon käesolevas alajaos sätestatud tingimustele vastava ja ühenduse õigusega kooskõlas oleva päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitse alla võtta või vastava taotluse tagasi lükata, kui kõnealuseid tingimusi ei täideta.

Artikkel 118j

Homonüümid

1.   Kui taotlus on esitatud sellise nimetuse registreerimiseks, mis on täielikult või osaliselt homonüümne käesoleva määruse veinisektorit käsitlevate sätete kohaselt juba registreeritud nimetusega, siis võetakse registreerimisel arvesse kohalikku ja tavapärast kasutust ning segiajamise ohtu.

Ei registreerita homonüümset nimetust, mis võib tekitada tarbijas eksliku arvamuse, et tooted on pärit muult territooriumilt, isegi kui nimetus on sõnasõnaliselt võetuna kõnealuste toodete tegeliku päritoluterritooriumi, -piirkonna või -koha osas täpne.

Registreeritud homonüümset nimetust lubatakse kasutada tingimusel, et tegelikkuses suudetakse tagada hiljem registreeritud homonüümi ja registris juba esineva nimetuse eristamine, võttes arvesse vajadust kohelda asjaomaseid tootjaid erapooletult ning mitte eksitada tarbijaid.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse mutatis mutandis, kui taotlus on esitatud sellise nimetuse registreerimiseks, mis on täielikult või osaliselt homonüümne geograafilise tähisega, mis on sellisena liikmesriikide õigusaktidega kaitstud.

Liikmesriigid ei võta oma geograafilisi tähiseid käsitlevate õigusaktide kohaselt kaitse alla mitteidentseid geograafilisi tähiseid, kui päritolunimetus või geograafiline tähis on ühenduses kaitstud päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid käsitleva ühenduse õiguse alusel.

3.   Kui komisjoni rakendusmeetmetes ei ole sätestatud teisiti, ei tohi viinamarjasordi nime kasutada käesoleva määrusega hõlmatud toodete märgistamiseks juhul, kui viinamarjasort sisaldab kaitstud päritolunimetust või kaitstud geograafilist tähist või koosneb sellest.

4.   Artikliga 118b hõlmatud toodete päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse ei mõjuta seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta määruses (EÜ) nr 110/2008 (piiritusjookide määratlemise, kirjeldamise, esitlemise, märgistamise ja geograafiliste tähiste kaitse kohta) (9) määratletud piiritusjookidega kaitstud geograafilisi tähiseid ja vastupidi.

Artikkel 118k

Kaitse alla võtmisest keeldumise põhjused

1.   Üldnimetuseks muutunud nimetusi ei kaitsta päritolunimetuse või geograafilise tähisena.

Käesolevas alajaos tähendab „üldnimetuseks muutunud nimetus” veini nimetust, mis vaatamata oma seotusele koha või piirkonnaga, kus toodet algselt toodeti või turustati, on muutunud veini üldnimetuseks ühenduses.

Selleks et otsustada, kas nimetus on või ei ole muutunud üldnimetuseks, võetakse arvesse kõiki asjakohaseid tegureid, eelkõige:

2.   Nimetust ei kaitsta päritolunimetuse või geograafilise tähisena juhul, kui selle kaitsmine võib kaubamärgi mainet ja tuntust arvesse võttes tarbijat veini tegeliku olemuse suhtes eksitada.

Artikkel 118l

Seos kaubamärkidega

1.   Kui päritolunimetus või geograafiline tähis on käesoleva määruse alusel kaitstud, keeldutakse ühele artikli 118m lõikes 2 osutatud olukorrale vastava ja XIb lisas loetletud kategooria alla kuuluva tootega seotud kaubamärgi registreerimisest juhul, kui kaubamärgi registreerimise taotlus esitatakse komisjonile pärast päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluse esitamist ning päritolunimetus või geograafilise tähis võetakse seejärel kaitse alla.

Esimese lõigu sätteid rikkudes registreeritud kaubamärgid tunnistatakse kehtetuteks.

2.   Ilma et see piiraks artikli 118k lõike 2 kohaldamist, võib olenemata päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsest jätkuvalt kasutada või uuendada kaubamärki, mille kasutus vastab ühele artikli 118m lõikes 2 osutatud olukorrale, mis on taotletud, registreeritud või asjaomaste õigusaktidega ette nähtud juhtudel ühenduse territooriumil kasutuses juurdunud enne komisjonile päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluse esitamise kuupäeva, tingimusel et selle tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks ei ole ühtegi põhjust, nagu on määratletud nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiiviga 89/104/EMÜ (kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (10) või nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusega (EÜ) nr 40/94 (ühenduse kaubamärgi kohta) (11).

Sellistel juhtudel lubatakse kasutada päritolunimetust või geograafilist tähist kõrvuti vastavate kaubamärkidega.

Artikkel 118m

Kaitse

1.   Kaitstud päritolunimetusi ja kaitstud geograafilisi tähiseid võivad kasutada kõik ettevõtjad, kes turustavad veini, mis on toodetud kooskõlas vastava tootespetsifikaadiga.

2.   Kaitstud päritolunimetusi ja kaitstud geograafilisi tähiseid ning tootespetsifikaadiga kooskõlas kaitstud nimetusi kasutavaid veine kaitstakse:

3.   Kaitstud päritolunimetused või kaitstud geograafilised tähised ei muutu ühenduses üldnimetusteks artikli 118k lõike 1 tähenduses.

4.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et lõpetada kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste ebaseaduslik kasutamine lõikes 2 osutatud viisil.

Artikkel 118n

Register

Komisjon loob veini kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste avalikkusele kättesaadava elektroonilise registri ja haldab seda.

Artikkel 118o

Pädeva kontrolliasutuse määramine

1.   Liikmesriigid määravad vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) (12) artiklis 4 kehtestatud kriteeriumidele käesolevas alajaos sätestatud kohustuste täitmise kontrollimise eest vastutava(d) pädeva(d) asutuse(d).

2.   Liikmesriigid tagavad, et iga käesolevat alajagu järgival ettevõtjal on õigus olla kontrollisüsteemiga hõlmatud.

3.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni lõikes 1 osutatud pädeva(te)st asutus(t)est. Komisjon avalikustab nende nimed ja aadressid ning ajakohastab neid korrapäraselt.

Artikkel 118p

Spetsifikaatide järgimise kontrollimine

1.   Ühenduse geograafilise piirkonnaga seotud kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste puhul tagatakse tootmisel ning veini müügiks ettevalmistuse ajal ja järgselt tootespetsifikaatide järgimise iga-aastane kontrollimine:

Sellise kontrollimise kulud kannavad kontrollitavad ettevõtjad.

2.   Kolmanda riigi geograafilise piirkonnaga seotud kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste puhul tagatakse tootmisel ning veini müügiks ettevalmistuse ajal ja järgselt tootespetsifikaatide järgimise iga-aastane kontrollimine:

3.   Lõike 1 punktis b ja lõike 2 punktis b osutatud sertifitseerimisasutused vastavad Euroopa standardile EN 45011 või ISO/IEC juhendile 65 (toodete sertifitseerimise süsteemidega tegelevate asutuste üldnõuded) ning alates 1. maist 2010 akrediteeritakse neid kooskõlas kõnealuse standardi või juhendiga.

4.   Kontrollides tootespetsifikaadi järgimist, on lõike 1 punktis a ning lõike 2 punktis a osutatud asutus piisavalt objektiivne ja erapooletu ning tema käsutuses on pidevalt kvalifitseeritud töötajad ja ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid.

Artikkel 118q

Tootespetsifikaatide muutmine

1.   Artikli 118e tingimustele vastav taotleja võib taotleda kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise tootespetsifikaadi muutmise heakskiitmist, eelkõige selleks, et võtta arvesse teaduse ja tehnika edusamme või määratleda uuesti artikli 118c lõike 2 teise lõigu punktis d osutatud geograafiline piirkond. Taotlustes kirjeldatakse ja põhjendatakse taotletud muudatusi.

2.   Kui kavandatud muudatus toob artikli 118c lõike 1 punktis d osutatud koonddokumendis kaasa ühe või mitu muudatust, kohaldatakse artikleid 118f–118i mutatis mutandis muutmistaotluse suhtes. Kuid kui kavandatud muudatus on üksnes väike, otsustab komisjon vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele, kas rahuldada taotlus artikli 118g lõikes 2 ja artiklis 118h sätestatud menetlust rakendamata, ning heakskiitmise korral avaldab komisjon artikli 118g lõikes 3 osutatud andmed.

3.   Kui kavandatud muudatus ei too kaasa koonddokumendi muutmist, kohaldatakse järgmisi eeskirju:

Artikkel 118r

Tühistamine

Komisjon võib vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele omal algatusel või õigustatud huvi omava liikmesriigi, kolmanda riigi või füüsilise või juriidilise isiku asjakohaselt põhjendatud taotluse korral otsustada päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitse tühistada, kui vastava tootespetsifikaadi järgimine ei ole enam tagatud.

Artikleid 118f–118i kohaldatakse mutatis mutandis.

Artikkel 118s

Olemasolevad kaitstud veininimetused

1.   Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artiklite 51 ja 54 ning komisjoni 29. aprilli 2002. aasta määruse (EÜ) nr 753/2002 (milles sätestatakse teatavad nõukogu määruse (EÜ) nr 1493/1999 rakenduseeskirjad veinisektori toodete kirjeldamise, nimetamise, esitlemise ja kaitse osas) (13) artikli 28 kohaselt kaitstud veininimetused võetakse automaatselt käesoleva määruse kohase kaitse alla. Komisjon kannab need käesoleva määruse artiklis 118n sätestatud registrisse.

2.   Lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetustega seoses edastavad liikmesriigid komisjonile:

3.   Lõikes 1 osutatud veininimetused, mille kohta ei esitata lõikes 2 osutatud teavet 31. detsembriks 2011, arvatakse käesoleva määruse kaitse alt välja. Komisjon võtab vajalikke meetmeid, et kõrvaldada kõnealused nimetused artiklis 118n sätestatud registrist.

4.   Artiklit 118r ei kohaldata lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetuste suhtes.

Kuni 31. detsembrini 2014 võib komisjon omal algatusel ja vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele otsustada lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetuste kaitse tühistada, kui need ei vasta artiklis 118b sätestatud tingimustele.

Artikkel 118t

Tasud

Liikmesriikidel on õigus nõuda oma kulude katteks tasu, sealhulgas nende kulude katteks, mis tekivad seoses käesoleva alajao kohaste kaitsetaotluste, vastuväidete, muutmis- ja tühistamistaotluste läbivaatamisega.

II   alajagu

Traditsioonilised nimetused

Artikkel 118u

Mõiste

1.   „Traditsiooniline nimetus” – liikmesriikides tavapäraselt artikli 118a lõikes 1 osutatud toodete kohta kasutatav nimetus, millega osutatakse:

2.   Traditsioonilisi nimetusi tunnustab, määratleb ja kaitseb komisjon.

Artikkel 118v

Kaitse

1.   Kaitstud traditsioonilist nimetust võib kasutada üksnes sellise toote puhul, mis on valmistatud kooskõlas artikli 118u lõikes 1 osutatud määratlusega.

Traditsioonilisi nimetusi kaitstakse ebaseadusliku kasutamise eest.

Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et lõpetada kaitstud traditsiooniliste nimetuste ebaseaduslik kasutamine.

2.   Traditsioonilised nimetused ei muutu ühenduses üldnimetusteks.

Ib   jagu

Märgistamine ja esitlemine veinisektoris

Artikkel 118w

Mõisted

Käesolevas jaos kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „märgistamine”– kõik tootega seotud ja sellele viitavad sõnad, andmed, kaubamärgid, margitoodete nimed, kujunduselemendid või sümbolid mis tahes pakenditel, dokumentidel, sedelitel, etikettidel või kaelaetikettidel;

b)   „esitlemine”– mis tahes teave, mis edastatakse tarbijatele asjaomase toote pakendi abil, sealhulgas pudelite kuju ja tüübi abil.

Artikkel 118x

Horisontaaleeskirjade kohaldatavus

Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse direktiivi 89/104/EMÜ, nõukogu 14. juuni 1989. aasta direktiivi 89/396/EMÜ (toidupartiide tähistamise ja märgistamise kohta), (14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ (toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (15) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. septembri 2007. aasta direktiivi 2007/45/EÜ (millega kehtestatakse eeskirjad kinnispakkides olevate toodete nimikoguste kohta) (16) kõnealuste direktiivide reguleerimisalasse kuuluvate toodete märgistamise ja esitlemise suhtes.

Artikkel 118y

Kohustuslikud üksikasjad

1.   Nende XIb lisa punktides 1–11, 13, 15 ja 16 osutatud toodete märgistamisel ja esitlemisel, mida turustatakse ühenduses või mis on mõeldud eksportimiseks, kasutatakse järgmisi kohustuslikke üksikasju:

2.   Erandina lõike 1 punktist a võib viite viinamarjasaaduste kategooriale välja jätta selliste veinide puhul, mille etikett sisaldab kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise nimetust.

3.   Erandina lõike 1 punktist b võib viite terminitele „kaitstud päritolunimetus” või „kaitstud geograafiline tähis” välja jätta järgmistel juhtudel:

Artikkel 118z

Valikulised üksikasjad

1.   Artikli 118y lõikes 1 osutatud toodete märgistamisel või esitlemisel võib kasutada eelkõige järgmisi valikulisi üksikasju:

2.   Seoses lõike 1 punktides a ja b osutatud üksikasjade kasutamisega veinide puhul, millel puudub kaitstud päritolunimetus või kaitstud geograafiline tähis, ning piiramata artikli 118j lõike 3 kohaldamist:

Artikkel 118za

Keeled

1.   Artiklites 118y ja 118z osutatud sõnadega väljendatud kohustuslikud ja valikulised üksikasjad esitatakse ühes või enamas ühenduse ametlikus keeles.

2.   Olenemata lõikest 1 esitatakse kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise nimetus või artikli 118u lõike 1 punktis a osutatud traditsiooniline nimetus etiketil selle riigi keeles või keeltes, kus kaitse kehtib.

Kui kaitstud päritolunimetuste või kaitstud geograafiliste tähiste või riiklike erinimetuste puhul kasutatakse ladina tähestikust erinevat tähestikku, siis võib asjaomane nimetus olla esitatud ka ühes või enamas ühenduse ametlikus keeles.

Artikkel 118zb

Jõustamine

Liikmesriikide pädevad asutused võtavad meetmeid tagamaks, et artikli 118y lõikes 1 osutatud toodet, mis ei ole märgistatud kooskõlas käesoleva jaoga, ei turustata või see kõrvaldatakse turult.

12)

II osa II jaotise I peatükki lisatakse järgmine jagu:

„IIa   jagu

Veinisektori tootmiseeskirjad

I   alajagu

Veiniviinamarjasordid

Artikkel 120a

Veiniviinamarjasortide liigitamine

1.   XIb lisas loetletud ja ühenduses toodetud tooteid valmistakse lõike 2 kohaselt liigitatavatest veiniviinamarjasortidest.

2.   Kui lõikest 3 ei tulene teisiti, liigitavad liikmesriigid veiniviinamarjasordid, mida võib nende territooriumil veini tootmiseks istutada, taasistutada või pookida.

Liikmesriigid võivad liigitada üksnes veiniviinamarjasorte, mis vastavad järgmistele tingimustele:

Kui veiniviinamarjasort jäetakse esimeses lõigus osutatud liigitusest välja, tuleb see sort välja juurida 15 aasta jooksul alates selle väljajätmisest.

3.   Lõikes 2 osutatud liigitamiskohustusest vabastatakse liikmesriigid, kelle viimase viie veiniaasta keskmise toodangu alusel arvestatud veinitoodang ei ole suurem kui 50 000 hektoliitrit aastas.

Siiski võib ka esimeses lõigus osutatud liikmesriikides veini tootmiseks istutada, taasistutada või pookida üksnes lõike 2 punktides a ja b esitatud tingimustele vastavaid veiniviinamarjasorte.

4.   Erandina lõike 2 esimesest ja teisest lõigust ning lõike 3 teisest lõigust lubatakse teadusuuringuteks ja katseteks istutada, taasistutada või pookida järgmisi veiniviinamarjasorte:

5.   Aladelt, kuhu on veini tootmiseks istutatud veiniviinamarjasordid vastuolus lõigetega 2, 3 ja 4, tuleb viinapuud välja juurida.

Sellistelt aladelt viinapuude väljajuurimise kohustus puudub juhul, kui kõnealuste alade toodang on mõeldud eranditult veinitootja oma majapidamise tarbeks.

6.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et kontrollida tootjate poolt lõigete 2–5 täitmist.

II   alajagu

Veinivalmistustavad ja piirangud

Artikkel 120b

Reguleerimisala

Käesolevas alajaos käsitletakse lubatud veinivalmistustavasid ja veinisektori toodete valmistamise ja turuleviimise suhtes kohaldatavaid piiranguid ning samuti menetlust, mille kohaselt võib teha otsuseid nende tavade ja piirangute kohta.

Artikkel 120c

Veinivalmistustavad ja piirangud

1.   Veinisektori toodete valmistamiseks ja säilitamiseks ühenduses kasutatakse üksnes ühenduse õigusega lubatud veinivalmistustavasid, mis on sätestatud XVa lisas või mille kohta võetakse vastu otsus vastavalt artiklitele 120d ja 120e.

Esimest lõiku ei kohaldata:

2.   Lubatud veinivalmistustavasid võib kasutada üksnes kõnealuste toodete asjakohase valmistamise, säilitamise või töötlemise tagamiseks.

3.   Veinisektori tooteid valmistatakse ühenduses kooskõlas XVb lisas sätestatud asjakohaste piirangutega.

4.   Ühenduses ei tohi turustada käesoleva määrusega hõlmatud tooteid, mille puhul on kasutatud veinivalmistustavasid, mis ei ole lubatud ühenduse või asjakohasel juhul riiklike veinivalmistustavadega või mis on vastuolus XVb lisas sätestatud piirangutega.

Artikkel 120d

Liikmesriikide rangemad eeskirjad

Liikmesriigid võivad piirata teatavate ühenduse õigusega lubatud veinivalmistustavade kasutamist või välistada nende tavade kasutamise ning näha ette rangemad piirangud oma territooriumil valmistatava veini suhtes, et kindlustada kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veinide, vahuveinide ja liköörveinide põhiomaduste säilimine.

Liikmesriigid teavitavad nendest välistustest ja piirangutest komisjoni, kes juhib neile teiste liikmesriikide tähelepanu.

Artikkel 120e

Veinivalmistustavade ja piirangute kasutamise lubamine

1.   Välja arvatud veinivalmistustavade puhul, mis on seotud rikastamise, hapestamise ja hapetustamisega, nagu on kehtestatud XVa lisas seoses teatavate selles käsitletud toodetega, ning samuti XVb lisas sätestatud piirangute puhul, otsustab komisjon vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele, kas lubada kasutada veinisektori toodete valmistamise ja säilitamisega seotud veinivalmistustavasid ja piiranguid.

2.   Liikmesriigid võivad lubada niisuguste veinivalmistustavade katselist kasutamist, mis muidu ei ole lubatud, kooskõlas tingimustega, mille komisjon määrab kindlaks vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele.

Artikkel 120f

Loa andmise kriteeriumid

Komisjon, lubades veinivalmistustavade kasutamist vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele:

Artikkel 120g

Analüüsimeetodid

Rahvusvahelise Veiniameti soovitatud ja avaldatud analüüsimeetodeid ja eeskirju kasutatakse veinisektori toodete koostise määramiseks ja selle selgitamiseks, kas kõnealuseid tooteid on käideldud lubatud veinivalmistustavadest erinevatel menetlustel.

Kui Rahvusvahelise Veiniameti soovitatud ja avaldatud meetodid ja eeskirjad puuduvad, võtab komisjon vastavad meetodid ja eeskirjad vastu vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele.

Kuni selliste eeskirjade vastuvõtmiseni kasutatakse nende asemel asjaomase liikmesriigi lubatud meetodeid ja eeskirju.”

13)

Artiklit 121 muudetakse järgmiselt:

14)

Artiklile 122 lisatakse järgmised lõigud:

„Liikmesriigid võivad veinisektori puhul tunnustada vastavalt esimese lõigu punktides b ja c sätestatud tingimustele tootjaorganisatsioone, kes kohaldavad põhikirja, milles nõutakse nende liikmetelt eelkõige:

Veinisektoris võidakse järgida eelkõige järgmisi konkreetseid eesmärke esimese lõigu punkti c tähenduses:

15)

Artikli 123 lõiget 3 muudetakse järgmiselt:

16)

II osa II jaotise III peatükki lisatakse järgmine jagu:

„Ib   jagu

Veinisektori tootjaorganisatsioone ja tootmisharudevahelisi organisatsioone käsitlevad eeskirjad

Artikkel 125o

Tunnustamine

1.   Liikmesriik võib tunnustada tootjaorganisatsioone ja tootmisharudevahelisi organisatsioone, kes on esitanud asjaomasele liikmesriigile tunnustamise taotluse ning kelle taotlus sisaldab tõendit selle kohta, et:

2.   Tootjaorganisatsioone, keda on tunnustatud kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1493/1999, käsitatakse käesoleva artikli kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonidena.

Artikli 123 lõikes 3 ja käesoleva artikli lõike 1 punktis b sätestatud kriteeriumidele vastavaid organisatsioone, keda liikmesriigid on tunnustanud, käsitatakse kõnealuste sätete kohaselt tunnustatud tootmisharudevaheliste organisatsioonidena.

3.   Artikli 125b lõiget 2 ja artikli 125k lõiget 3 kohaldatakse mutatis mutandis vastavalt veinisektori tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide suhtes, kuid:

17)

Artikli 129 teine lause asendatakse järgmisega:

„Käesoleva määruse, sealhulgas vajaduse korral III ja XIb lisa määratluste kohaldamisest tulenev tariifinomenklatuur moodustab osa ühtsest tollitariifistikust.”

18)

Artikli 130 lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt:

19)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 133a

Eritagatis veinisektoris

1.   Kui CN-koodide 2009 61, 2009 69 ja 2204 30 alla kuuluvate mahlade ja viinamarjavirrete suhtes kohaldatavad ühise tollitariifistiku maksumäärad sõltuvad toote impordihinnast, kontrollitakse kõnealuse hinna õigsust iga kaubasaadetise kontrollimisega või võttes aluseks kauba kindla väärtuse importimisel, mille komisjon arvutab samade toodete päritolumaade hinnanoteeringute alusel.

Kui kõnealuse kaubasaadetise deklareeritud hind piiril on kõrgem kui kõnealuse kauba kindel väärtus importimisel, millele on liidetud komisjoni kehtestatud protsendimäär, mis ei tohi ületada kõnealust kindlat väärtust rohkem kui 10 %, nõutakse kõnealuse väärtuse põhjal kindlaksmääratud imporditollimaksudega võrdse tagatise esitamist.

Kui kaubasaadetise hinda piiril ei deklareerita, oleneb ühise tollitariifistiku kohaldamine kauba kindlast väärtusest importimisel või tolliõigusaktide asjakohaste sätete kohaldamisest komisjoni poolt kindlaks määratud tingimuste alusel.

2.   Kui XVb lisa punktides B.5 ja C osutatud nõukogu kehtestatud erandeid kohaldatakse importtoodete suhtes, esitavad importijad määratud tolliasutusele nende toodete kohta tagatise vabasse ringlusse lubamise ajal. Tagatis vabastatakse, kui importija tõendab selle liikmesriigi tollile, kus tooted vabasse ringlusse lubati, et viinamarjavirdest valmistati viinamarjamahla, mida kasutati muudes toodetes väljaspool veinisektorit, või veini valmistamise korral, et see on nõuetekohaselt märgistatud.”

20)

Artikli 141 lõike 1 sissejuhatav osa asendatakse järgmisega:

„Täiendavat imporditollimaksu kohaldatakse artiklites 135–140a sätestatud maksumäära alusel teravilja-, riisi- ja suhkrusektori, puu- ja köögiviljasektori, töödeldud puu- ja köögivilja sektori, veise- ja vasikaliha-, piima- ja piimatoote-, sealiha-, lamba- ja kitseliha-, muna-, linnuliha- ja banaanisektori ühe või mitme toote ning ka viinamarjamahla ja viinamarjavirde impordi puhul, et vältida või kõrvaldada nende toodete impordist ühenduse turule avalduvat ebasoodsat mõju, kui:”

21)

III osa II peatüki IV jaole lisatakse järgmine alajagu:

„V   alajagu

Veini impordi erisätted

Artikkel 158a

Veini impordi erinõuded

1.   Kui ei ole sätestatud teisiti, eelkõige asutamislepingu artikli 300 kohaselt sõlmitud lepingutes, kohaldatakse käesoleva määruse II osa II jaotise I peatüki Ia jao I alajaoga ning artikli 113d lõikega 1 ette nähtud päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid ning märgistust käsitlevaid sätteid CN-koodide 2009 61, 2009 69 ja 2204 alla kuuluvate ühendusse imporditavate toodete suhtes.

2.   Kui asutamislepingu artikli 300 kohaselt sõlmitud lepingutes ei ole sätestatud teisiti, toodetakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tooteid kooskõlas Rahvusvahelise Veiniameti soovitatud ja avaldatud või käesoleva määruse ja selle rakendusmeetmete kohaselt ühenduse lubatud veinivalmistustavadega.

3.   Lõikes 1 osutatud toodete importimisel tuleb esitada:

4.   Komisjon võtab vastu käesoleva artikli kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad.”

22)

Artikli 160 lõike 1 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„Kui seestöötlemise kord häirib või võib häirida ühenduse turgu, võib komisjon liikmesriigi taotluse põhjal või omal algatusel täielikult või osaliselt peatada seestöötlemise tolliprotseduuri teravilja-, riisi-, suhkru-, oliiviõli ja lauaoliivide, puu- ja köögivilja-, töödeldud puu- ja köögivilja, veini-, veise- ja vasikaliha-, piima- ja piimatoodete-, sealiha-, lamba- ja kitseliha-, muna-, linnuliha- ja põllumajandusliku päritolu etüülalkoholi sektori toodete suhtes. Kui komisjon saab liikmesriigilt taotluse, võtab ta sellekohase otsuse vastu viie tööpäeva jooksul pärast taotluse saamist.”

23)

Artikli 161 lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt:

24)

Artikli 174 lõike 1 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„Kui välistöötlemise tolliprotseduur häirib või võib häirida ühenduse turgu, võib komisjon liikmesriigi taotluse põhjal või omal algatusel täielikult või osaliselt peatada välistöötlemise tolliprotseduuri teravilja-, riisi-, puu- ja köögivilja-, töödeldud puu- ja köögivilja, veini-, veise- ja vasikaliha-, sealiha-, lamba- ja kitseliha- ja linnulihasektori toodete suhtes. Kui komisjon saab liikmesriigilt taotluse, võtab ta sellekohase otsuse vastu viie tööpäeva jooksul pärast taotluse saamist.”

25)

Artikkel 175 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 175

Asutamislepingu artiklite 81–86 kohaldamine

Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse asutamislepingu artikleid 81–86 ja nende rakendussätteid vastavalt käesoleva määruse artiklitele 176 ja 177 kõikide asutamislepingu artikli 81 lõikes 1 ja artiklis 82 osutatud kokkulepete, otsuste ja tegevuste suhtes, mis on seotud käesoleva määrusega hõlmatud toodete tootmise või nendega kauplemisega.”

26)

Artikkel 180 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 180

Asutamislepingu artiklite 87, 88 ja 89 kohaldamine

Artiklis 1 osutatud toodete tootmise ja nendega kauplemise suhtes kohaldatakse asutamislepingu artikleid 87, 88 ja 89.

Asutamislepingu artikleid 87, 88 ja 89 ei kohaldata maksetele, mida liikmesriigid teevad kooskõlas käesoleva määrusega käesoleva määruse artiklite 44–48, 102, 102a, 103, 103a, 103b, 103e, 103ga, 104, 105, 182 ja 182a, II osa I jaotise III peatüki IVa jao III alajao ning II osa I jaotise IV peatüki IVb jao alusel. Siiski, artikli 103n lõike 4 suhtes ei kohaldata vaid asutamislepingu artiklit 88.”

27)

IV osa II peatükki lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 182a

Riiklik abi veini destilleerimiseks erakorraliste olukordade puhul

1.   Alates 1. augustist 2012 võivad liikmesriigid anda põhjendatud erakorralises olukorras veinitootjatele riiklikku abi vabatahtlikuks või kohustuslikuks veini destilleerimiseks.

2.   Lõikes 1 osutatud abi on proportsionaalne ja võimaldab lahendada kriisiolukorra.

3.   Liikmesriigil aasta jooksul kasutada olev abisumma sellise abi andmiseks ei ületa 15 % kõnealusel aastal liikmesriigil kasutada olevast üldsummast, mis on kindlaks määratud Xb lisas.

4.   Liikmesriigid, kes soovivad kasutada lõikes 1 osutatud abi, esitavad komisjonile selle kohta teatise koos nõuetekohase põhjendusega. Komisjon otsustab, kas meede kiidetakse heaks ja kas abi tohib anda.

5.   Lõikes 1 osutatud destilleerimise käigus saadud alkoholi kasutatakse üksnes tööstuslikult või energia saamiseks, et vältida konkurentsi moonutamist.

6.   Komisjon võib võtta vastu käesoleva artikli kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad.”

28)

Artiklile 184 lisatakse järgmised punktid:

29)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 185a

Istandusregister ja tootmisvõimsuse ülevaade

1.   Liikmesriigid peavad istandusregistrit, mis sisaldab ajakohast teavet tootmisvõimsuse kohta.

2.   Lõikes 1 sätestatud kohustust ei kohaldata liikmesriikide suhtes, kus kogu viinapuude kasvuala, kuhu on istutatud artikli 120a lõike 2 kohaselt liigitatavad veiniviinamarjasordid, ei ole suurem kui 500 hektarit.

3.   Liikmesriigid, kes toetavad vastavalt artiklile 103q oma toetusprogrammide raames meedet „viinamarjaistanduste ümberkorraldamine ja muutmine”, esitavad komisjonile iga aasta 1. märtsiks istandusregistril põhineva tootmisvõimsuse ajakohastatud ülevaate.

4.   Komisjon võtab vastu üksikasjalikud eeskirjad istandusregistri ja tootmisvõimsuse ülevaate kohta, eelkõige seoses nende kasutamisega tootmisvõimsuse järelevalveks ja kontrolliks ning alade mõõtmiseks.

Pärast 1. jaanuari 2016 võib komisjon otsustada, et lõikeid 1–3 ei kohaldata enam.

Artikkel 185b

Veinisektori kohustuslikud deklaratsioonid

1.   Veiniviinamarjade ning viinamarjavirde ja veini tootjad deklareerivad pädevatele riiklikele ametiasutustele igal aastal viimasest saagist toodetud kogused.

2.   Liikmesriigid võivad nõuda, et veiniviinamarjade hulgikauplejad deklareeriksid igal aastal viimasest saagist turustatud kogused.

3.   Viinamarjavirde ja veini tootjad ning hulgikauplejad, kes ei ole jaemüüjad, deklareerivad pädevatele riiklikele ametiasutustele igal aastal oma kas selle aasta saagist või eelmiste aastate saakidest saadud viinamarjavirde ja veini varud. Kolmandatest riikidest imporditud viinamarjavirde- ja veinikogused teatatakse eraldi.

4.   Komisjon võib võtta vastu käesoleva artikli kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad, mis võivad hõlmata eelkõige eeskirju karistuste kohta, mida kohaldatakse teavitamisnõuete täitmata jätmisel.

Artikkel 185c

Veinisektori saatedokumendid ja register

1.   Veinisektori tooteid võib ühenduses ringlusse lubada ainult koos ametlikult kinnitatud saatedokumendiga.

2.   Füüsilised või juriidilised isikud või isikute rühmad, kes valdavad seoses oma ettevõtlustegevusega veinisektori tooteid, eriti tootjad, villijad ja töötlejad, samuti komisjoni poolt kindlaks määratavad hulgikauplejad, peavad kõnealuste toodete kohta kauba sissetulemise ja väljaminemise registreid.

3.   Komisjon võib võtta vastu käesoleva artikli kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad.

Artikkel 185d

Vastutavate riiklike ametiasutuste määramine seoses veinisektoriga

1.   Ilma et see piiraks käesoleva määruse muude selliste sätete kohaldamist, mis käsitlevad pädevate riiklike ametiasutuste kindlaksmääramist, nimetavad liikmesriigid ühe või mitu asutust, kes vastutavad selle eest, et oleks tagatud ühenduse veinisektori eeskirjade täitmine. Eelkõige nimetavad liikmesriigid laborid, mis on volitatud tegema ametlikke analüüse veinisektoris. Määratud laborid vastavad standardis ISO/IEC 17025 sätestatud katselaboritele esitatavatele üldnõuetele.

2.   Liikmesriigid teatavad komisjonile lõikes 1 osutatud asutuste ja laborite nimed ja aadressid. Komisjon avalikustab selle teabe artikli 195 lõikes 1 osutatud komitee abita.”

30)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 188a

Aruandlus ja hindamine veinisektoris

1.   Seoses artiklis 85a osutatud, pärast 31. augustit 1998 istutusõiguseta rajatud istandustega teavitavad liikmesriigid iga aasta 1. märtsiks komisjoni pärast 31. augustit 1998 ilma vastava istutusõiguseta rajatud viinamarjakasvatusaladest ning ka kõnealuse artikli lõike 1 kohaselt välja juuritud aladest.

2.   Seoses artiklis 85b osutatud, enne 1. septembrit 1998 istutusõiguseta rajatud istanduste kohustusliku seadustamisega teavitavad liikmesriigid iga vastava aasta 1. märtsiks komisjoni:

Liikmesriigid teavitavad komisjoni esimest korda 1. märtsiks 2010 aladest, kus viinapuud on artikli 85b lõike 4 esimese lõigu kohaselt välja juuritud.

Artikli 85g lõikega 1 ette nähtud uute istanduste rajamise ajutise keelu lõppemine 31. detsembril 2015 ei mõjuta käesolevas lõigus sätestatud kohustusi.

3.   Seoses II osa I jaotise III peatüki IVa jao II alajaos sätestatud väljajuurimiskava raames esitavate toetusetaotlustega teavitavad liikmesriigid iga aasta 1. märtsiks komisjoni vastuvõetud taotlustest piirkondade ja saagivahemike lõikes ning väljamakstud väljajuurimistasu kogusummast piirkonniti.

Liikmesriigid teatavad iga aasta 1. detsembriks komisjonile eelmise veiniaasta kohta:

4.   Seoses artikli 85u kohaste eranditega, mis käsitlevad väljajuurimiskavas osalemise sobivust, teavitab liikmesriik, kes otsustab kasutada kõnealuse artikli lõigetes 4–6 sätestatud võimalust, seoses rakendatava väljajuurimisega iga aasta 1. augustiks komisjoni:

5.   Liikmesriigid esitavad komisjonile iga aasta 1. märtsiks ja esimest korda 1. märtsiks 2010 aruande II osa I jaotise IV peatüki IVb jaos osutatud toetusprogrammidega ette nähtud meetmete rakendamise kohta eelmisel eelarveaastal.

Kõnealustes aruannetes loetletakse ja kirjeldatakse meetmeid, milleks anti toetusprogrammide alusel ühenduse toetust, ning eelkõige sisaldavad need üksikasju artiklis 103p osutatud müügiedendusmeetmete rakendamise kohta.

6.   Liikmesriigid esitavad komisjonile 1. märtsiks 2011 ja teist korda 1. märtsiks 2014 hinnangu toetusprogrammide kulude ja kasude kohta ning ka arvamuse, kuidas nende tõhusust suurendada.

7.   Komisjon võtab vastu käesoleva artikli kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad.”

31)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 190a

Veinisektori vahendite ümberpaigutamine maaelu arengusse

1.   Lõikes 2 kehtestatud summad, mis põhinevad ajaloolistel kulutustel ja olid määruse (EÜ) nr 1493/1999 kohaselt ette nähtud sekkumismeetmeteks põllumajandusturgude reguleerimiseks, millele on osutatud määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 3 lõike 1 punktis b, eraldatakse ühenduse täiendavate vahenditena määruse (EÜ) nr 1698/2005 alusel rahastatavate maaelu arengu programmide kohastele veinipiirkonna meetmetele.

2.   Nimetatud kalendriaastatele eraldatakse järgmised summad:

3.   Lõikes 2 ette nähtud summad jaotatakse liikmesriikide vahel vastavalt Xc lisale.”

32)

Artiklile 194 lisatakse järgmine lõik:

„Komisjon võib kindlaks määrata ka eeskirjad veinisektori alade mõõtmise kohta, millega tagatakse käesoleva määrusega ette nähtud ühenduse sätete ühtne kohaldamine. Kõnealused eeskirjad võivad seonduda eelkõige kontrollidega ja eeskirjadega, millega reguleeritakse konkreetset finantsmenetlust kontrollide parandamiseks.”

33)

VI osasse lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 194a

Kooskõla ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga

Käesoleva määruse rakendamiseks veinisektoris tagavad liikmesriigid, et aladega seotud ning artikli 194 esimeses ja kolmandas lõigus osutatud haldus- ja kontrollimeetmed on järgmiste üksikasjade osas kooskõlas ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga (IACS):

Need menetlused võimaldavad probleemide ja konfliktideta koostööd ja andmevahetust ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga.”

34)

Artiklit 195 muudetakse järgmiselt:

35)

Artikkel 196 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 196

Korralduskomitee töökorraldus

Artikli 195 lõikes 1 osutatud korralduskomitee koosolekute korraldamisel võetakse eelkõige arvesse korralduskomitee vastutusala ulatust, käsitletavate küsimuste eripära ja vajadust kaasata asjakohaseid eksperte.”

36)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 203b

Üleminekueeskirjad veinisektoris

Komisjon võib võtta meetmeid, et hõlbustada üleminekut määrustes (EÜ) nr 1493/1999 ja (EÜ) nr 479/2008 sätestatud korralt käesoleva määrusega kehtestatud korrale.”

37)

Lisasid muudetakse järgmiselt: