–

UA, esindajad: advokati V. B. Hambardzhiev ja I. S. Velinova,

–

„Eurobank Bulgaria“ AD, esindaja: advokat K. S. Chuturkova,

–

Bulgaaria valitsus, esindajad: T. Mitova, R. Stoyanov ja L. Zaharieva,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Očková ja J. Vláčil,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Pucciariello,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Koleva ja H. Tserepa-Lacombe,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2007, L 319, lk 1; parandus ELT 2009, L 187, lk 5) artikli 4 punkti 19 ja artiklit 23 koostoimes selle direktiivi artikli 59 lõikega 1.

2

Taotlus on esitatud Itaalia kodaniku UA ja Bulgaarias asuva panga „Eurobank Bulgaria“ AD (edaspidi „Eurobank“) vahelises kohtuvaidluses, milles nõutakse raha maksmist summas, mis vastab põhikohtuasja hageja pangakonto vahenditest tehtud autoriseerimata pangatehingute summale ning nende pangatehingutega tekitatud varalise kahju hüvitamist ja seadusjärgset viivist.

3

Direktiivi 2007/64 põhjenduse 33 kolmas lause oli sõnastatud järgmiselt:

„Makseviisi pakkumise ja kasutamisega seonduvaid lepingutingimusi ja nõudeid, mis suurendavad tarbija tõendamiskohustust või vähendavad väljaandja tõendamiskohustust, tuleks käsitada kehtetutena.“

4

Direktiivi artikli 2 „Reguleerimisala“ lõikes 1 oli sätestatud:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse [Euroopa Ü]henduses osutatavate makseteenuste suhtes. […]“

5

Direktiivi artikkel 4 „Mõisted“ oli sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]“.

6

Direktiivi artikkel 54 „Nõusolek ja nõusoleku tühistamine“ nägi ette:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et maksetehingut loetakse autoriseerituks ainult siis, kui maksja on andnud nõusoleku maksetehingu täitmiseks. Maksja võib maksetehingu autoriseerida enne maksetehingu täitmist või maksja ja tema makseteenuse pakkuja vahelisel kokkuleppel pärast maksetehingu täitmist.

2.   Nõusolek maksetehingu või järjestikuste maksetehingute täitmiseks antakse maksja ja tema makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud viisil.

Kui selline nõusolek puudub, loetakse maksetehing autoriseerimata maksetehinguks.

3.   Maksja võib nõusoleku tühistada mis tahes hetkel, kuid mitte pärast ajahetke, millest alates maksekäsundit enam tühistada ei saa vastavalt artiklile 66. Järjestikuste tehingute täitmiseks antud nõusoleku võib samuti tühistada nii, et selle tühistamise tagajärjel loetakse kõik järgnevad maksetehingud autoriseerimata maksetehinguteks.

4.   Maksja ja tema makseteenuse pakkuja lepivad kokku nõusoleku andmise korras.“

7

Direktiivi 2007/64 artikli 55 „Makseviiside kasutamise piirangud“ lõikes 1 oli sätestatud:

„Kui nõusoleku andmiseks kasutatakse erimakseviisi, võivad maksja ja tema makseteenuse pakkuja leppida kokku selle makseviisi kaudu täidetud maksetehingute kululimiitides.“

8

Direktiivi artikli 58 „Autoriseerimata või väärast maksetehingust teatamine“ sõnastus oli järgmine:

„Makseteenuse kasutajal on õigus nõuda makseteenuse pakkujalt vigade kõrvaldamist üksnes juhul, kui ta pärast nõude esitamise aluseks olevast autoriseerimata või vääralt täidetud maksetehingust, sealhulgas artikli 75 kohastest maksetehingutest teadlikuks saamist teatab sellest oma makseteenuse pakkujale liigse viivituseta ning hiljemalt 13 kuu jooksul pärast debiteerimise kuupäeva, välja arvatud juhul, kui makseteenuse pakkuja ei esitanud teavet selle makstehingu kohta või ei teinud seda teavet kättesaadavaks kooskõlas III jaotisega.“

9

Direktiivi artikkel 59 „Tõendid maksetehingute autentimise ja täitmise kohta“ oli sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid nõuavad, et kui makseteenuse kasutaja väidab, et täidetud maksetehing ei olnud autoriseeritud või et maksetehingut ei täidetud nõuetekohaselt, peab tema makseteenuse pakkuja esitama tõendid selle kohta, et maksetehing oli autenditud, korrektselt dokumenteeritud, kajastatud kontodes ning seda ei ole mõjutanud tehniline rike ega mõni muu puudujääk.

2.   Kui makseteenuse kasutaja väidab, et ta ei olnud autoriseerinud täidetud maksetehingut, ei piisa tingimata üksnes asjaolust, et makseteenuse pakkuja on dokumenteerinud makseviisi kasutamise, et tõendada, et maksja autoriseeris maksetehingu või tegutses ta pettuse teel või ei täitnud ettekavatsetult või raske hooletuse tulemusel üht või mitut artiklist 56 tulenevat kohustust.“

10

Direktiivi artiklis 60 „Makseteenuse pakkuja vastutus autoriseerimata maksetehingute korral“ oli sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 58 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et makseteenuse pakkuja maksab autoriseerimata maksetehingu puhul maksjale viivitamata tagasi autoriseerimata maksetehingu summa ning, kui see on kohaldatav, taastab debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui autoriseerimata maksetehing ei oleks toimunud.

2.   Täiendava rahalise hüvitamise võib määrata vastavalt õigusaktidele, mida kohaldatakse lepingu suhtes, mis on sõlmitud maksja ja tema makseteenuse pakkuja vahel.“

11

Direktiivi 2007/64 artiklis 86 „Täielik ühtlustamine“ oli ette nähtud:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 30 lõike 2, artikli 33, artikli 34 lõike 2, artikli 45 lõike 6, artikli 47 lõike 3, artikli 48 lõike 3, artikli 51 lõike 2, artikli 52 lõike 3, artikli 53 lõike 2, artikli 61 lõike 3 ning artiklite 72 ja 88 kohaldamist seoses käesolevas direktiivis sisalduvate ühtlustatud sätetega, ei või liikmesriigid säilitada ega kehtestada muid õigusnorme kui käesolevas direktiivis sätestatud õigusnormid.

[…]

3.   Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad ei tee makseteenuse kasutajate kahjuks erandeid käesolevat direktiivi rakendavatest siseriiklikest õigusnormidest või sellele vastavatest sätetest, välja arvatud juhtudel, kui see on käesolevas direktiivis selgelt sõnastatud.

Makseteenuse pakkujad võivad siiski otsustada anda makseteenuse kasutajatele soodsamaid tingimusi.“

12

2009. aasta makseteenuste ja maksesüsteemide seaduse (Zakon za platezhnite uslugi i platezhnite sistemi; DV nr 23, 27.3.2009) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „ZPUPS“) oli artiklis 51 sätestatud:

„1.   Maksetehing on autoriseeritud, kui maksja on andnud juhise selle tegemiseks või nõusoleku selle täitmiseks. Kui nõusolek puudub, käsitatakse maksetehingut autoriseerimata maksetehinguna.

2.   Maksja autoriseering antakse enne maksetehingu täitmist või kui maksja ja tema makseteenuse pakkuja on nii kokku leppinud, siis pärast maksetehingu täitmist.“

13

ZPUPS artikkel 56 oli sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui makseteenuse kasutaja väidab, et täidetud maksetehing ei olnud autoriseeritud või et maksetehingut ei täidetud nõuetekohaselt, peab makseteenuse pakkuja esitama tõendid selle kohta, et maksetehing oli autenditud, korrektselt dokumenteeritud, kajastatud kontodes ning seda ei ole mõjutanud tehniline rike ega mõni muu puudujääk.

2.   Autentimine on toiming, mis võimaldab makseteenuse pakkujal kontrollida konkreetse makseviisi, sealhulgas selle isikustatud turvaelementide kasutamise õiguspärasust […]“.

14

ZPUPS artikli 57 lõikes 1 oli sätestatud:

„Makseteenuse pakkuja maksab autoriseerimata maksetehingu puhul maksjale viivitamata tagasi autoriseerimata maksetehingu summa ning, kui see on kohaldatav, taastab debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui autoriseerimata maksetehing ei oleks toimunud.“

15

ZPUPS artikli 58 lõikes 2 oli sätestatud:

„Maksja vastutab kogu autoriseerimata tehingutega seotud kahju eest, mis on tekkinud tema pettuse tõttu või seetõttu, et ta ei ole täitnud tahtlikult või raske hooletuse tõttu ühte või mitut artiklist 53 tulenevat kohustust. Maksja hüvitab sel juhul kogu kahju, olenemata selle suurusest.“

16

Kohustuste ja lepingute seaduse (zakon za zadalzheniyata i dogovorite; DV nr 275, 22.11.1950) (põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis) (edaspidi „ZZD“) artiklis 75 on ette nähtud:

„1.   Kohustus täidetakse võlausaldajale või isikule, keda volitab täitmist vastu võtma kas võlausaldaja, kohus või seadus. Vastasel korral on täitmine nõuetekohane üksnes juhul, kui võlausaldaja on seda kinnitanud või täitmise eset kasutanud.

2.   Võlgnik vabaneb võlast, kui ta täidab kohustuse heas usus isikule, kellel esinevate selgete asjaolude alusel tundub olevat õigus kohustuse täitmine vastu võtta. Tegelikul võlausaldajal on õigus esitada nõue isiku vastu, kellele kohustus täideti. Kohustuse täitmine võlausaldajale, kes on tunnistatud teovõimetuks, vabastab võlgniku võlast, kui täitmine toimus võlausaldaja kasuks.“

17

Kaubandusseaduse (Targovski zakon; DV nr 48, 18.6.1991) (põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis) artikli 422 lõikes 3 on ette nähtud:

„Välja antud hoiustamisdokumendi kadumise, hävimise või varguse korral peab hoiustaja sellest pangale viivitamata kirjalikult teavitama. Pank ei vastuta, kui ta on enne sellist teavitamist kandnud heas usus summa üle isikule, kellel esinevate selgete asjaolude alusel tundub olevat õigus see summa saada.“

18

Põhikohtuasja hageja ja Eurobank sõlmisid 22. novembril 2017 arvelduskonto avamise lepingu, mille alusel kohustus viimane avama ja haldama tähtajatult omaniku nimelist kontot ning osutama talle makseteenuseid. Põhikohtuasja hageja väidab, et oma investeerimisprojektide raames tegi ta oma pangakontole kokku kaksteist ülekannet, kokku summas 999860 eurot.

19

Põhikohtuasja kaebaja väidab, et kui ta läks 6. veebruaril 2018 Eurobanki kontorisse kavatsusega teha pangatehing oma varaga, teatas pangatöötaja talle, et tema konto jääk on ainult 16000 eurot ning andis talle selle kohta pangakonto väljavõtte, mis hõlmas ajavahemikku konto avamisest 22. novembril 2017 kuni 6. veebruarini 2018. Põhikohtuasja hageja sõnul nägi ta, et keegi tundmatu MK oli teinud tema kontoga pangatehinguid, nimelt kuus eraldi maksekorraldust kogusummas 982000 eurot, olles esitanud koopia 1. detsembri 2017. aasta volikirjast, mille väidetavalt oli väljastanud Milano (Itaalia) notarite registrisse kantud Itaalia notar (edaspidi „põhikohtuasjas kõne all olev volikiri“).

20

Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasjas kõne all olevale volikirja koopiale ei olnud põhikohtuasja hageja alla kirjutanud.

21

Neil asjaoludel saatis põhikohtuasja hageja esiteks Eurobankile 6. märtsil 2018 teate tema vara ebaseadusliku ülekandmise kohta MK-le ning palus, et nõutud summa tagastataks tema pangakontole. Teiseks saatis ta 8. märtsil 2018 selle teate koopia Balgarska narodna bankale (BNB, Bulgaaria keskpank). Lõpuks saatis ta asjaomasele Itaalia notarile kirjaliku teabetaotluse põhikohtuasjas kõne all oleva volikirja kohta. Notar vastas, et ta ei ole MK jaoks koostanud ega kinnitanud ühtegi volikirja, mis andnuks viimasele volituse teha tehinguid põhikohtuasja hageja pangakontodega, lisades, et põhikohtuasjas kõne all olev volikiri on „kindlasti „võltsitud““. Notar teavitas põhikohtuasja hagejat ka sellest, et ta sai 20. veebruaril 2018 Eurobanki töötajalt e‑kirja teel palve kinnitada põhikohtuasjas kõne all oleva volikirja kehtivust. E-kirjale antud vastuses rõhutas ta, et seda volitust tuleb pidada „võltsituks“, ning teavitas järgmisel päeval Milano notarite koda „võltsitud volikirja“ kasutamisest.

22

Põhikohtuasja hageja väidab, et Eurobanki töötajad tegutsesid raske hooletusega, lubades MK-l kasutada tema pangakontol olevat vara mittenõuetekohase volituse alusel, kuna sellel volitusel puudus põhikohtuasja hageja allkiri.

23

Eurobank kinnitab, et 22. novembril 2017, mil põhikohtuasja hageja avas tema esinduses arvelduskonto, sai esinduse töötaja aru, et tal oli kavatsus lasta seda kontot hallata volitatud esindajal. Kuna selle kontoga pidi hakatama tegema rahvusvahelisi tehinguid, pakuti põhikohtuasja hagejale selleks, et tagada kaugjuurdepääs sellele kontole ning raha liikumise kontroll, internetipõhiseid pangateenuseid, tekstisõnumitega teavitamise süsteemi (SMS) ja deebetkaarti, kuid hageja keeldus nendest teenustest.

24

Eurobank ei vaidle vastu faktilistele asjaoludele, millele põhikohtuasja hageja tugineb. Ta märgib siiski, et MK esitas pangatöötajale kõigepealt 15. detsembril 2017 ja seejärel iga maksekäsundi andmisel 1. detsembri 2017. aasta volikirja koopia, mille vastavust originaalile oli tõestanud Itaalia notar 5. detsembril 2017. See koopia kandis apostilli, mille oli kinnitanud pädev asutus, nimelt Sostituto Procuratore della Repubblica Italiana (Itaalia Vabariigi aseprokurör) ning vandetõlk oli kogu teksti tõlkinud itaalia keelest bulgaaria keelde.

25

Eurobank möönab, et 20. veebruaril 2018 küsis ta sellelt notarilt, kas põhikohtuasjas kõne all olev volikiri oli nõuetekohaselt koostatud ja tema notariregistris registreeritud, kas volikirja notariaalsel ärakirjal on samasugune õigusjõud kui volikirjal endal ja kas on tavaks väljastada selliseid ärakirju, edastades talle selle volikirja skaneeritud koopia. Notar ei andnud talle esitatud küsimustele täpset ja selget vastust, kuid ta vastas, et Eurobankile esitatud dokument on „võltsitud“.

26

Eurobank esitas 27. veebruari 2018. aasta e-kirjaga kirjaliku taotluse Sostituto Procuratore della Repubblica Italianale (Itaalia Vabariigi aseprokuröri asetäitja), kes oli oma allkirjaga põhikohtuasjas kõne all oleva volikirja notariaalselt tõestatud ärakirja apostilliga autentinud. Vastuseks sellele taotlusele sai Eurobank Procura di Monzalt (Monza prokuratuur, Itaalia) ametliku kinnituse, et volikirja ärakirjale 12. detsembril 2017 kantud apostill on kehtiv.

27

Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus, Bulgaaria) rahuldas põhikohtuasja hageja nõuded ZPUPSi alusel. Kohus leidis, et põhimõtteliselt vastutab pank autoriseerimata tehingute eest, välja arvatud juhul, kui nende täitmine tuleneb asjaolust, et kontoomanik ei täitnud tahtlikult või raske hooletuse tõttu oma kohustusi, mis juhul ei tagastata talle kõnealuse tehingu summat, olenemata selle suurusest. Nimetatud kohus leidis, et kuna põhikohtuasja kostja ei ole väitnud, et põhikohtuasja hageja nii käitus, ega ka seda tõendanud, siis ei olnud vaja analüüsida põhikohtuasja kostja väiteid tema võimaliku heauskse tegutsemise kohta.

28

Eurobank esitas esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse Apelativen sad – Sofiale (Sofia apellatsioonikohus, Bulgaaria), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

29

Arvestades direktiivi 2007/64 artiklit 86, mis määrab kindlaks selle direktiivi alusel toimunud täieliku ühtlustamise ulatuse, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas juhul, kui makseteenuse pakkuja tegutses heas usus ja talle esitatud makseviis oli formaalselt nõuetekohane, on põhikohtuasja asjaoludel võimalik kohaldada ZZD artikli 75 lõiget 2. Selle sätte kohaselt on võlgnik vastutusest vabastatud, kui ta on heauskselt täitnud kohustuse isiku ees, kellel on esinevate selgete asjaolude alusel õigus kohustuse täitmine vastu võtta.

30

Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasjas kõne all olev volikiri on originaalvolikirja niisugune ärakiri, mille puhul on notar tõestanud volituse allkirja õigsust ja ärakiri on kinnitatud apostilliga. Haagi 5. oktoobri 1961. aasta konventsiooni välisriigi avalike dokumentide legaliseerimise nõude tühistamise kohta (edaspidi „Haagi konventsioon“) artikli 2 kohaselt hõlmab dokumendi legaliseerimine apostilliga formaalsust, millega kinnitatakse allkirja õigsust ja dokumendi allkirjastaja – käesoleval juhul notari – isiku pädevust.

31

Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuna selline volikiri annab volitatud esindajale õiguse teha asjaomase pangakonto vahenditega käsutustoiminguid, võib selle kvalifitseerida „makseviisiks“ direktiivi 2007/64 artikli 4 punkti 23 tähenduses, kuna see volikiri on üks toimingutest, mida makseteenuse kasutaja kasutab maksekäsundi algatamiseks.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab veel, et maksetehing on autoriseeritud, kui selle täitmiseks on maksja andnud nõusoleku vastavalt direktiivi artikli 54 lõikele 1. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul eeldab nõusoleku nõue, et esitatakse tõend, et isik on maksekäsundi andmise teel oma tahet avaldanud ja see tõend on seotud maksetehingu autentimisega, nimelt toimingutega, mis võimaldavad makseteenuse pakkujal kontrollida konkreetse makseviisi, sealhulgas tema isikustatud turvameetmete kasutamist.

33

Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et nimetatud direktiivi artikli 59 kohaselt lasub maksetehingu autentimise tõendamise kohustus asjaomasel makseteenuse pakkujal. Käesolevas asjas loetakse juhul, kui Eurobank tõendab, et ta autentis kõnealuse makseviisi, tehes kindlaks põhikohtuasjas kõne all oleva volikirja õiguspärasuse, maksja nõusolek antuks ja sel viisil tehtud maksetehingud loetakse „autoriseerituks“ sama direktiivi artikli 54 tähenduses.

34

Neil asjaoludel otsustas Apelativen sad – Sofia (Sofia apellatsioonikohus, Bulgaaria) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

35

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2007/64 artikli 4 punkti 23 tuleb tõlgendada nii, et volikiri, millega pangakonto omanik annab volitatud esindajale õiguse sellel kontol olevat vara maksekäsundiga käsutada, on käsitatav „makseviisina“ selle sätte tähenduses.

36

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õigusnormi ulatuse kindlaks tegemisel arvesse võtta mitte ainult selle normi sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (13. juuli 2023. aasta kohtuotsus G GmbH, C‑134/22, EU:C:2023:567, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Direktiivi 2007/64 artikli 4 punkt 23 määratleb termini „makseviis“ selle direktiivi tähenduses nii, et see on „makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud isikustatud seade (seadmed) ja/või toimingute kogum, mida makseteenuse kasutaja kasutab maksekäsundi algatamiseks“.

38

Selle sätte sõnastusest tuleneb, et eristatakse kahte liiki makseviise. Esiteks on tegemist isikustatud seadmetega. Kohtupraktika kohaselt peab makseviis selleks, et seda saaks pidada isikustatuks, võimaldama makseteenuse pakkujal kontrollida, kas maksekäsundi algatas kasutaja, kellel on selle algatamise õigus (9. aprilli 2014. aasta kohtuotsus T‑Mobile Austria, C‑616/11, EU:C:2014:242, punkt 33, ja 11. novembri 2020. aasta kohtuotsus DenizBank, C‑287/19, EU:C:2020:897, punkt 70).

39

Teiseks hõlmab mõiste „makseviis“ makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud mis tahes toimingute kogumit.

40

Lisaks tuleb rõhutada, et selle isikustatud seadme ja/või toimingute kogumi rakendamine peab iseenesest võimaldama maksekäsundi algatamist. Sellega seoses nähtub direktiivi 2007/64 artiklite 55–57 sõnastusest, et „makseviisi“ annab välja ja teeb makseteenuse kasutajale kättesaadavaks makseteenuse pakkuja. Lisaks, vastavalt selle direktiivi artikli 2 lõikele 1 koostoimes direktiivi artikli 4 punktiga 3 ja lisa punktiga 5 kohaldatakse seda direktiivi makseteenuste suhtes, mis hõlmavad mis tahes selles lisas loetletud äritegevust, sealhulgas makseviiside väljaandmine ja/või omandamine.

41

Käesoleval juhul ei saa volitatud esindajale antud pangakonto omaniku selgelt erivolikirja – nagu põhikohtuasjas kõne all olev volikiri, mis volitab teda tegema selle kontoga tehinguid ja loob seega õigussuhte üksnes selle konto omaniku ja tema volitatud esindaja vahel – pidada iseenesest niisuguseks, et ainuüksi selle alusel saab algatada eraldiseisva maksekäsundi direktiivi 2007/64 artikli 4 punkti 23 tähenduses.

42

Järelikult ei ole selline volikiri nagu põhikohtuasjas kõne all olev volikiri, millega pangakonto omanik annab ühepoolselt oma volitatud esindajale õiguse tema nimel tema vara käsutada, üksi käsitatav „makseviisina“ direktiivi 2007/64 artikli 4 punkti 23 tähenduses.

43

Samas nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu täpsustustest, et põhikohtuasja asjaoludel nägid Eurobanki ja põhikohtuasja hageja vahel 22. novembril 2017 sõlmitud arvelduskonto avamise lepingu tüüptingimused sõnaselgelt ette võimaluse käsutada seda kontot volitatud esindaja kaudu, kes on selleks volitatud notariaalselt tõestatud volikirja alusel, milles on väljendatud sõnaselget tahet lubada käsutada selle konto rahalisi vahendeid.

44

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollist ei tulene teisti, ilmneb seega, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, võib sellise volikirja ja volikirjas nimetatud esindaja antud maksekäsundi koos kasutamist käsitada makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud „toimingute kogumina“, mida see kasutaja võib kasutada maksekäsundi algatamiseks direktiivi 2007/64 artikli 4 punkti 23 tähenduses.

45

Järelikult tuleb tõdeda – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 49–51 sisuliselt märkis –, et pangakonto omaniku antud volikiri koos volikirjas nimetatud esindaja antud maksekäsundiga võib olla osa toimingute kogumist, milles makseteenuse pakkuja ja nende teenuste kasutaja on kokku leppinud maksekäsundi algatamiseks eespool viidatud sätte tähenduses.

46

Sellega seoses tuleb ka rõhutada, et lepingutingimus, mis võimaldab kasutada volikirja toimingute kogumis, millest makseviis koosneb, ei saa vähendada makseteenuse pakkuja teostatava maksetehingu autoriseerimise kontrolli kõrget taset. Selle kontrolli käigus võib teenuse pakkuja olla eelkõige kohustatud kohaldatavate riigisiseste õigusnormide alusel kontrollima volikirja tõenduslikku jõudu ja selle isiku identiteeti, kes esineb käsundisaajana ja kes tugineb maksekäsundi algatamiseks sellele volikirjale.

47

Arvestades eeltoodut, tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2007/64 artikli 4 punkti 23 tuleb tõlgendada nii, et volikiri, millega pangakonto omanik annab volitatud esindajale õiguse sellel kontol olevat vara maksekäsundiga käsutada, ei ole iseenesest käsitatav „makseviisina“ selle sätte tähenduses. „Makseviisiks“ võib aga kvalifitseerida kontoomaniku ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud toimingute kogumi, mis võimaldab volikirjas nimetatud volitatud esindajal algatada seda kontot puudutava maksekäsundi.

48

Kõigepealt tuleb märkida, et liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel pooleli oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada (25. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Parchetul de pe lângă Curtea de Apel Craiova jt, C‑58/22, EU:C:2024:70, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks võib osutuda vajalikuks, et Euroopa Kohus tõlgendab liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimuses viidanud, jättes muu hulgas eelotsusetaotluse põhjendustest välja liidu õiguse teatud aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (vt selle kohta 5. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Nordic Info, C‑128/22, EU:C:2023:951, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Käesoleval juhul tuleb märkida, et teise küsimuse sõnastuses on muu hulgas mainitud Haagi konventsiooni, mille pool Euroopa Liit ei ole ja mis ei sisalda Euroopa Kohtule pädevust andvat klauslit.

50

Väljakujunenud kohtupraktikast aga tuleneb, et pädevus anda eelotsusetaotluste alusel tõlgendusi, nagu see tuleneb ELTL artiklist 267, laieneb üksnes õigusnormidele, mis on liidu õiguse osa. Mis puudutab täpsemalt rahvusvahelisi lepinguid, siis puudub vaidlus selles, et liidu sõlmitud lepingud on lahutamatu osa liidu õiguskorrast ning võivad seega olla eelotsusetaotluse ese. Seevastu ei ole Euroopa Kohus põhimõtteliselt pädev tõlgendama eelotsusemenetluses liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid (17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Qurbani, C‑481/13, EU:C:2014:2101, punktid 21 ja 22 ning seal viidatud kohtupraktika).

51

Vaid juhul, kui liit on üle võtnud pädevuse, mida varem teostasid liikmesriigid sellise rahvusvahelise konventsiooni kohaldamisalas, mille osaliseks liit ei olnud, ja mille tõttu muutuvad selle konventsiooni sätted liidule siduvaks, on Euroopa Kohtul sellise ülevõetud pädevuse ulatuses õigus seda konventsiooni tõlgendada (17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Qurbani, C‑481/13, EU:C:2014:2101, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 72 märkis, ei sisalda liidu õigus käesoleval juhul ühtegi konkreetset sätet, mis käsitleks maksekonto käsutamiseks antava volikirja legaliseerimist. Järelikult ei ole Euroopa Kohus pädev tõlgendama vahetult sätteid, mis käsitlevad välisriigi pädeva asutuse poolt Haagi konventsiooni alusel volikirjale kandnud apostille. Siiski ei takista miski Euroopa Kohtul direktiivi 2007/64 sätete tõlgendamisel täpsustada, kas maksetehingut, mille makseteenuse pakkuja täidab Haagi konventsioonis ette nähtud apostillitud volikirja alusel, tuleb pidada autoriseerituks või mitte.

53

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 44, kujutab põhikohtuasjas kõne all olev volikiri endast üksnes üht osa makseteenuse kasutaja ja nende teenuste pakkuja vahel kokku lepitud niisuguste toimingute kogumist, mida makseteenuse kasutaja teeb maksekäsundi algatamiseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest nähtub siiski, et ta soovib oma teise ja kolmanda küsimusega teada, millistel tingimustel võib sellise volikirja ja käsundisaaja antud maksekäsundi koos kasutamine tõendada asjaomase pangakonto omaniku „nõusolekut“.

54

Järelikult tuleb nende küsimuste ulatust laiendada nii, et tõlgendatakse ka direktiivi 2007/64 artikli 54 lõikeid 1 ja 2, mille sätted reguleerivad maksetehingule nõusoleku andmist. Lisaks, kuna kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas makseviisi vormilisest nõuetekohasusest piisab, et pidada tõendatuks maksja nõusolekut maksetehinguga, on vaja tõlgendada ka selle direktiivi artikli 59 lõiget 2, mis näeb ette reegli sellise nõusoleku tõendamiseks nõutava tõendatuse taseme kohta. Lõpuks, kuna – nagu on selgitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 57–59 – kõnealuse direktiivi sätted, mida need küsimused puudutavad, on selle direktiivi artikli 86 lõike 1 kohaselt täielikult ühtlustatud, tuleb asuda seisukohale, et esitatud küsimused käsitlevad ka viimati nimetatud sätet.

55

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2007/64 artikli 54 lõikeid 1 ja 2, artikli 59 lõikeid 1 ja 2 ning artikli 86 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui maksetehing täideti pangakonto omaniku volikirja alusel, mis esitati apostillitud notariaaldokumendina, kuid mille õiguspärasusele konto omanik vastu vaidleb, väites seega ka, et ta ei ole andnud maksetehinguks nõusolekut, siis piisab selleks, et lugeda maksetehing autoriseerituks, asjaolust, et volikiri tundus vormiliselt nõuetekohane.

56

Esimesena tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus näib arvavat, et olenevalt vastustest, mille Euroopa Kohus annab esitatud küsimustele, võib ta teha sellest makseteenuse pakkuja vastutuse hindamiseks järeldusi ZZD artikli 75 lõike 2 kohaldamise kohta, milles on sätestatud täitmise eest vastutamise üldine kord, mis põhineb võlgniku heausksuse põhimõttel ja mille kohaselt võlgnik vabaneb vastutusest, kui ta on heauskselt täitnud oma kohustuse isiku ees, kellel esinevate selgete asjaolude alusel tundub olevat õigus kohustuse täitmine vastu võtta.

57

Sellega seoses on aga oluline meenutada, et kord, mis reguleerib makseteenuste pakkujate vastutust autoriseerimata või vääralt täidetud maksetehingute eest ja mis on ette nähtud direktiivi 2007/64 artikli 60 lõikes 1 ning selle direktiivi artiklites 58 ja 59, on direktiivi artikli 86 lõike 1 alusel täielikult ühtlustatud. Selle tõttu on nimetatud direktiiviga vastuolus sama teo eest ette nähtud nii paralleelne vastutuse kord kui ka konkureeriv vastutuse kord, mis võimaldab makseteenuse kasutajal selle vastutuse kohaldamist nõuda muude vastutuse tekke asjaolude alusel. Järelikult saab direktiivis 2007/64 sätestatud makseteenuse pakkujate vastutuse korda autoriseerimata või vääralt täidetud tehingute eest ja riigisiseses õiguses ette nähtud alternatiivse vastutuse korda, mis põhineb samadel asjaoludel ja samadel alustel, samal ajal kohaldada üksnes tingimusel, et see alternatiivne vastutuse kord ei lähe vastuollu asjakohase ühtlustatud korraga ega kahjusta selle direktiivi eesmärke ja soovitavat toimet (vt selle kohta 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Beobank, C‑351/21, EU:C:2023:215, punktid 37 ja 38).

58

Järelikult, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 99, ei ole liikmesriigil võimalik leevendada direktiivis 2007/64 sätestatud ühtlustatud korda, mis reguleerib makseteenuse pakkujate vastutust autoriseerimata või vääralt täidetud maksetehingute eest, nähes riigisisestes õigusnormides ette nende pakkujate väiksema vastutuse.

59

Sama järeldus tuleb teha direktiivi 2007/64 artiklis 54 ette nähtud sätete kohta, mis käsitlevad maksja nõusolekut maksetehinguks ja selle nõusoleku tagasivõtmist. Sarnaselt selle direktiivi artiklitega 58–60 ei kuulu artikkel 54 nende sätete hulka, mille puhul annab selle direktiivi artikli 86 lõige 1 liikmesriikidele nende sätete rakendamisel kaalutlusruumi (vt analoogia alusel 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus CRCAM, C‑337/20, EU:C:2021:671, punkt 41).

60

Teisena tuleb meenutada, et direktiivi 2007/64 artikli 59 „Tõendid maksetehingute autentimise ja täitmise kohta“ lõikest 1 nähtub, et kui makseteenuse kasutaja väidab, et täidetud maksetehing ei olnud autoriseeritud või et maksetehingut ei täidetud nõuetekohaselt, peab tema makseteenuse pakkuja esitama tõendid selle kohta, et asjakohane maksetehing oli autenditud, korrektselt dokumenteeritud, kajastatud kontodes.

61

Lisaks tuleneb direktiivi 2007/64 artikli 59 lõikest 2, et kui makseteenuse kasutaja väidab, et ta ei olnud autoriseerinud täidetud maksetehingut, ei piisa tingimata üksnes asjaolust, et makseteenuse pakkuja on dokumenteerinud makseviisi kasutamise, et tõendada, et maksja autoriseeris maksetehingu.

62

Lõpuks nähtub direktiivi 2007/64 artikli 54 lõigetest 1 ja 2, et kui maksja ei ole andnud maksetehingu täitmiseks nõusolekut maksja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud vormis, loetakse maksetehing autoriseerimata maksetehinguks.

63

Nendest sätetest järeldub, et makseteenuse pakkuja peab tõendama, et makseteenuse kasutaja autoriseeris maksetehingu, andes selleks tehinguks nõusoleku poolte vahel kokku lepitud vormis.

64

Makseteenuse pakkuja sellist tõendamiskohustust kinnitab makseteenuse pakkujal lasuv maksetehingu autentimise kohustus. Nimelt on mõiste „autentimine“ direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 19 määratletud kui toiming, mis võimaldab makseteenuse pakkujal kontrollida „konkreetse makseviisi, sealhulgas selle isikustatud turvaelementide kasutamist“.

65

Mis puudutab mõistet „konkreetse makseviisi kasutamine“, siis tuleb tõdeda, et direktiivi 2007/64 artikli 55 lõikest 1 tuleneb, et makseviisi võib kasutada selleks, et anda nõusolek makseteenuse kasutaja maksetehingu täitmiseks.

66

Eeltoodut arvestades ja nagu märgib ka Euroopa Komisjon, nähtub kõikide nende sätete koostoimest, et makseteenuse pakkujal lasuva maksetehingu autentimise kohustuse eesmärk on kontrollida makseviisi kasutamist selleks, et teha kindlaks, kas nende teenuste kasutaja on andnud oma nõusoleku maksetehingu täitmiseks, mida seega võib pidada autoriseerituks.

67

Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas piisab ainuüksi põhikohtuasjas kõne all oleva volikirja niisuguse ärakirja esitamisest, millel on Haagi konventsiooni osalisriigi pädeva asutuse kinnitatud apostill ja mida ta peab seega vormilt nõuetekohaseks, et asuda seisukohale, et makseteenuse pakkuja on täitnud oma kohustust ja tõendanud, et kõnealune maksetehing oli autoriseeritud, see tähendab, et makseteenuste kasutaja oli andnud nõusoleku selle täitmiseks.

68

Selle kohta on oluline täheldada – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 87 sisuliselt märkis –, et ühtlustatud kord, mis reguleerib makseteenuse pakkuja vastutust autoriseerimata või vääralt täidetud tehingute eest, mis on ette nähtud direktiivi 2007/64 artikli 60 lõikes 1 nagu ka selle direktiivi artiklites 58 ja 59, põhineb kolmel põhilisel omavahel seotud teguril, nimelt makseteenuse kasutaja teatamiskohustusel, nende teenuste pakkuja tõendamiskohustusel ning viimaks tõendite puudumise korral kõnealuse teenuse pakkuja vastutusel sõltuvalt sellest, kas tehing on jäetud autoriseerimata või on vääralt täidetud.

69

Direktiivi 2007/64 artikkel 59 näeb autoriseerimata maksetehingust või selle väärast täitmisest tuleneva vastutuse ühtlustatud korra raames ette makseteenuse kasutaja jaoks soodsa tõendamiskohustuse mehhanismi. Sisuliselt lasub tõendamiskoormis makseteenuse pakkujal, kes peab tõendama, et tehing oli autenditud, korrektselt dokumenteeritud ning kajastatud kontodes. Praktikas paneb selles artiklis 59 sätestatud tõendamiskord – tingimusel, et nimetatud direktiivi artiklis 58 ette nähtud teade on esitatud selles sättes ette nähtud tähtaja jooksul – teenuse pakkujale viivitamatu tagasimaksmise kohustuse vastavalt selle direktiivi artikli 60 lõikele 1 (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus CRCAM, C‑337/20, EU:C:2021:671, punkt 40).

70

Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 63, tuleneb direktiivi 2007/64 artikli 54 lõigetest 1 ja 2 ning artikli 59 lõikest 1, et teenuse pakkuja peab tõendama, et ta on asjasse puutuva maksetehingu tegelikult autentinud ja et makseteenuse kasutaja on andnud selleks maksetehinguks nõusoleku poolte vahel kokku lepitud vormis. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 98 rõhutas, on teenuse pakkujale sellest tulenev tõendamiskoormis seega suur.

71

Lisaks tuleb tõdeda, nagu tegi ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 63, et volikiri on üks õigustoimingutest, mille kaudu makseteenuse kasutaja võib väljendada oma nõusolekut maksetehingute täitmiseks tema konto vahenditest, ja neid teeb tema volitatud esindaja talle antud volituste piires. Seega võib volikirja vorminõuetele vastavuse kontrollimine olenevalt olukorrast olla osa makseviisi autentimise toimingute kogumist, mille üks element on volikiri, ja seega üks elementidest, mis võimaldab teenuse pakkujal tõendada, et kasutaja on tegelikult nõustunud maksetehinguga, mille ta on vaidlustanud.

72

Tõsi, nagu Bulgaaria valitsus ja komisjon õigesti väitsid, ei ole tõendamise kord, kuidas kindlaks teha, et asjasse puutuv makseteenuse kasutaja on kõnealuse maksetehingu „autoriseerinud“ direktiivi 2007/64 artiklite 54 ja 59 tähenduses, ja täpsemalt toimingud, mis võimaldavad kontrollida volikirja ehtsust, selle direktiiviga ühtlustatud ja kuuluvad seega riigisisese õiguse kohaldamisalasse.

73

Esiteks, nagu meenutatud eespool käesoleva kohtuotsuse punktis 61, tuleneb direktiivi 2007/64 artikli 59 lõikest 2, et kui makseteenuse kasutaja väidab, et ta ei ole täidetud maksetehingut autoriseerinud, nagu käesolevas asjas, ei pruugi iseenesest ainult teatud makseviisi kasutamine, nagu dokumenteerimine, olla piisav selle tõendamiseks, et maksja on maksetehingu autoriseerinud.

74

Teiseks, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 57–59, on direktiiviga 2007/64 reguleeritud küsimused täielikult ühtlustatud, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et selle direktiivi artikli 54 lõikes 2 ette nähtud tingimus, mille kohaselt nõusolek maksetehingu täitmiseks tuleb anda makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud vormis, kujutab endast tingimata nõuet, mida liikmesriigid peavad järgima, ilma et neil oleks võimalik sellest erandit teha. Artikli 54 ülesehituses ei ole ka midagi sellist, mis võimaldaks asuda seisukohale, et nähes täpselt ette nõude, mille kohaselt loetakse sellise nõusoleku puudumisel kõnealune maksetehing autoriseerimata maksetehinguks, soovis liidu seadusandja üksnes seda, et makse autoriseerimise kindlakstegemine piirduks nõusoleku andmiseks tehtud õigustoimingute vormilise nõuetekohasuse kontrolliga.

75

Kolmandaks tagavad liikmesriigid direktiivi 2007/64 artikli 86 lõike 3 kohaselt, et makseteenuse pakkujad ei tee makseteenuse kasutajate kahjuks erandeid selle direktiivi rakendavatest riigisisestest õigusnormidest või sellele vastavatest sätetest.

76

Lisaks on oluline rõhutada, et direktiivi 2007/64 põhjenduse 33 kolmanda lause kohaselt tuleks käsitada kehtetutena makseviisi pakkumise ja kasutamisega seonduvaid lepingutingimusi ja nõudeid, mis vähendavad väljaandja tõendamiskohustust.

77

Eeltoodud kaalutlusi arvestades ei saa nende teenuste pakkuja selleks, et tal oleks väiksem kohustus tõendada, et maksetehing oli autoriseeritud, tulemuslikult tugineda asjaolule, et kõnealused maksetehingud algatas esindaja volikirja alusel, mille oli apostillinud välisriigi pädev asutus.

78

Sellest järeldub, et kui makseteenuse kasutaja vaidlustab – nagu põhikohtuasjas – tema vastu kasutatud volikirja autentsuse ja eitab täidetud maksetehingute autoriseerimist, ei piisa pelgalt volikirja vorminõuetele vastavuse kontrollimisest, et tõendada, et need tehingud olid autoriseeritud, ja seega vabastada see makseteenuse pakkuja suuremast vastutusest, ilma et tal tuleks tõendada, et makseteenuse kasutaja andis nendeks tehinguteks volikirja teel nõuetekohase nõusoleku, tehes toimingud, milles ta oli makseteenuse pakkujaga nõusoleku andmise suhtes kokku leppinud.

79

Niisugust järeldust kinnitavad ka direktiiviga 2007/64 taotletavad eesmärgid. Nimelt nähtub muu hulgas selle direktiivi põhjendustest 1–4, et liidu seadusandja soovis luua makseteenuste ühtse turu, asendades olemasolevad liikmesriikide süsteemid, mille kooseksisteerimine põhjustas segadust ja tekitas õiguskindluse puudumise, ühtlustatud õigusliku raamistikuga, mis määrab kindlaks makseteenuste kasutajate ja pakkujate õigused ja kohustused (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus CRCAM, C‑337/20, EU:C:2021:671, punkt 44). Selline tõlgendus vastab ka nimetatud direktiivi põhjendustes 21 ja 22 välja toodud eesmärkidele, milleks on makseteenuste kasutajate, eeskätt tarbijate kaitse (vt analoogia alusel 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus BAWAG, C‑375/15, EU:C:2017:38, punkt 45).

80

Nimelt on makseviisi autentimise nõude – mis võtab arvesse makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud toiminguid, mis tuleb selle kasutaja nõusoleku andmiseks teha, ning mis ei saa seega piirduda nõusoleku andmiseks tehtud õigustoimingute puhtvormilise nõuetekohasuse kontrolliga – järgimine kohustuslik, et tagada makseteenuste ühtse turu nõuetekohane toimimine, kuna see nõue tagab õiguskindluse ja makseteenuste kasutajate piisava tasemega kaitse.

81

Eeltoodut silmas pidades tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul analüüsida, kas asjaomane makseteenuse pakkuja on tal direktiivi 2007/64 artikli 59 lõike 1 alusel lasuvat tõendamiskoormist arvestades tõendanud, et makseteenuse kasutaja on andnud temaga kokku lepitud vormis oma nõusoleku põhikohtuasjas kõne all olevate maksetehingute tegemiseks.

82

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollist ei tulene teisti, näib makseteenuse kasutaja ja tema makseteenuse pakkuja vahel sõlmitud raamlepingu punktidest V.22 ja V.25 tulenevat nõue, et kui vara käsutamise toiming tehakse volitatud esindaja kaudu, tuleb sel esindajal esitada talle välja antud volikirja originaal ja volikiri peab olema allkirjastatud, kuna makseteenuse pakkuja on kohustatud vormilisest küljest kontrollima talle esitatud volikirju ja nendel olevaid allkirju.

83

Käesoleval juhul aga näib, et põhikohtuasjas kõne all olev volikiri ei vasta nendele lepingulistele nõuetele, kuna eelotsusetaotlusest jääb mulje, et tegemist oli üksnes koopiaga ja sellel puudus käsundiandja, st kõnealuste makseteenuste kasutaja allkiri, kuid selle peab siiski kindlaks tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus.

84

Lisaks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 78, ei vabasta maksekonto omaniku poolt volitatud esindajale antud niisuguse erivolikirja esitamine, mis volitab viimast tegema tehinguid pangakontoga, mille kasutamine on kokku lepitud raamlepingus, igal juhul makseteenuse pakkujat kohustusest kontrollida makseviisi kasutamist ja maksetehingu autoriseerimist neid toiminguid järgides, milles asjaomane maksja ja makseteenuse pakkuja on nõusoleku andmise suhtes kokku leppinud. Niisiis, nagu märgitud eespool käesoleva kohtuotsuse punktis 46, ei saa lepingutingimus, mis võimaldab kasutada volitust toimingute kogumis, millest isikustatud makseviisi koosneb, vähendada makseteenuse pakkuja teostatava maksetehingu autoriseerimise kontrolli kõrget taset.

85

Lõpuks olgu täheldatud, et vastavalt selle direktiivi 2007/64 artikli 61 lõikele 2 kannab maksja kõik autoriseerimata tehingutega seotud kahjud, kui need on tekkinud tema pettuse teel tegutsemise või tema ettekavatsetud või raske hooletuse tõttu ühe või mitme artiklist 56 tuleneva kohustuse mittetäitmise tulemusel.

86

Sellest sättest tuleneb, et makseteenuse pakkuja võib autoriseerimata maksetehingu puhul vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et maksja on toime pannud pettuse või ka tahtlikult või raske hooletuse tõttu täitmata jätnud ühe või mitu kõnealuse direktiivi artiklis 56 ette nähtud kohustust.

87

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2007/64 artikli 54 lõikeid 1 ja 2, artikli 59 lõikeid 1 ja 2 ning artikli 86 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui maksetehing täideti pangakonto omaniku volikirja alusel, mis esitati apostillitud notariaaldokumendina, kuid mille õiguspärasusele konto omanik vastu vaidleb, väites seega ka, et ta ei ole andnud maksetehinguks nõusolekut, siis ei piisa selleks, et lugeda maksetehing autoriseerituks, asjaolust, et volikiri on vormiliselt nõuetekohane, kuna makseteenuse pakkujal tuleb tõendada, et makseteenuse kasutaja andis asjasse puutuvaks maksetehinguks selle volikirjaga nõuetekohaselt nõusoleku, tehes toimingud, milles ta oli makseteenuse pakkujaga nõusoleku andmise suhtes kokku leppinud.

88

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: