Eurohypo AG 13. juulil 2006 esitatud apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtu 3. mai 2006. aasta otsuse peale kohtuasjas T-439/04: Eurohypo AG versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

(Kohtuasi C-304/06 P)

(2006/C 224/43)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: Eurohypo AG (esindajad: advokaadid C. Rohnke ja M. Kloth)

Teised menetluspooled: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Hageja nõuded

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse esitaja põhjendab oma apellatsioonkaebust Esimese Astme Kohtu nimetatud otsuse peale järgmiselt:

Esimese Astme Kohus rikkus nõudeid, mis kehtivad määruse nr 40/94 (edaspidi “kaubamärgimäärus”) artikli 74 lõike 1 esimese lause kohaselt ameti kohustusele kontrollida fakte omal algatusel. Kohtupraktika kohaselt peab kaubamärkide valdkonnas pädeva ametiasutuse poolt läbiviidav kontroll olema range ja täielik selleks, et tulenevalt õiguskindluse ja hea halduse eesmärkidest ei registreeritaks kaubamärke nõuetevastaselt ega takistataks registreerimiseks sobivaid kaubamärke põhjendamatute vastuväidetega. Ühtlustamisamet peab kontrollima fakte niisuguses ulatuses, mis võimaldab tal selle kontrolli põhjal kindlalt tuvastada, kas esinevad keeldumispõhjused vastavalt kaubamärgimääruse artiklile 7. Nii Esimese Astme Kohtu otsus kui ka kostja eelnevad otsused ei sisaldanud tegelikke järeldusi “EUROHYPO” väidetava kirjeldava iseloomu kohta. Järeldused piirdusid eelkõige elementide “EURO” ja “HYPO” võimaliku kirjeldava tähendusega. Teisi tegelikke järeldusi terviknime “EUROHYPO” kirjeldava iseloomu kohta ei tehtud.

Esimese Astme Kohus tõlgendas valesti kaubamärgimääruse artikli 7 lõike 1 punkti b kohaselt nõutavat eristusvõimet ning keeldus taotletava kaubamärgi registreerimisest põhjendamatult. Sõnadest koosneva kaubamärgi puhul saab küll osaliselt eraldi hinnata iga selle sõna või osa võimalikku eristusvõimet, kuid see peab igal juhul sõltuma nende poolt moodustatavast tervikust. Isegi kui peab paika see, et ükski nendest osadest ei ole eraldiseisvalt eristusvõimeline, ei välista see seda, et nende kombinatsioon võib olla eristusvõimeline. Käesoleval juhul piirdus kostja vaidlusaluses otsuses üksnes järeldusega, et osad “EURO” ja “HYPO” on kirjeldavad ning et liitsõnast ei jää selle osade summat ületavat tervikmuljet, ilma et oleks märkinud, millises ulatuses ei võimalda liitsõna EUROHYPO kui tervik eristada apellatsioonkaebuse esitaja teenuseid teiste ettevõtjate teenustest.

Lisaks lähtub Esimese Astme Kohus otsuses kriteeriumist, mille kohaselt võib registreerida kirjeldavatest osadest koosneva kaubamärgi siis, kui liitsõna on hakatud kasutama igapäevases kõnes ja see on omandanud iseseisva tähenduse, kusjuures tuleb veel ka hinnata, kas see sõna ei ole siis ise kirjeldav. Nimetatud kriteerium on asjakohane võimaliku vaba kasutatavuse vajaduse jaoks kaubamärgimääruse artikli 7 lõike 1 punkti c raames, see ei ole aga kriteerium, mis kehtib sama sätte punkti b tõlgendamise suhtes eristusvõime tuvastamiseks. Sellega, et Esimese Astme Kohus on põhjendanud hagi rahuldamata jätmise otsust kriteeriumiga, mis omab tähtsust seoses kaubamärgimääruse artikli 7 lõike 1 punktiga c, on kohus õiguslikult valesti tõlgendanud kaubamärgimääruse artikli 7 lõike 1 punkti b.