–

K. B., esindajad: avocats C. Lallich ja B. Thellier de Poncheville,

–

F. S., esindajad: avocates B. Thellier de Poncheville ja S. Windey,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: A. Daniel ja A.-L. Desjonquères,

–

Iirimaa, esindajad: Chief State Solicitor M. Browne, A. Joyce, M. Lane ja J. Quaney, keda abistasid R. Farrell, SC, D. Fennelly, BL, ja P. Gallagher, SC,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Azéma ja M. Wasmeier,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet (ELT 2012, L 142, lk 1), artikleid 3 ja 4, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul (ELT 2016, L 65, lk 1), artiklit 7 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 48.

2

Taotlus on esitatud kriminaalmenetluses, mis alustati K. B. ja F. S-i suhtes kütuse varguse tõttu.

3

Direktiivi 2012/13 põhjendused 3, 4, 10, 14, 19 ja 36 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

[…]

4

Direktiivi artiklis 3 „Õigus saada teavet õiguste kohta“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriik tagab, et kahtlustatavat või süüdistatavat isikut teavitatakse viivitamata vähemalt järgmistest siseriikliku õiguse alusel kohaldatavatest menetlusõigustest, et neid õigusi oleks võimalik tõhusalt kasutada:

2.   Liikmesriik tagab, et lõike 1 alusel esitatav teave antakse suuliselt või kirjalikult lihtsas ja arusaadavas keeles, võttes arvesse haavatavate isikute hulka kuuluvate kahtlustatavate või süüdistatavate isikute mis tahes erivajadusi.“

5

Direktiivi artiklis 4 „Õiguste deklaratsioon vahistamise korral“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriik tagab, et vahistatud või kinni peetud kahtlustatavale või süüdistatavale isikule antakse viivitamata kirjalik õiguste deklaratsioon. Isikule antakse võimalus tutvuda õiguste deklaratsiooniga ja tal lubatakse seda hoida enda valduses kogu tema kinnipidamise aja jooksul.

2.   Lisaks artikli 3 kohasele teabele sisaldab käesoleva artikli lõikes 1 osutatud õiguste deklaratsioon teavet järgmiste õiguste kohta, mida kohaldatakse siseriikliku õiguse alusel:

3.   Õiguste deklaratsioon sisaldab ka põhiteavet siseriikliku õiguse kohaste võimaluste kohta vahistamise seaduslikkuse vaidlustamiseks, kinnipidamise läbivaatamise saavutamiseks või ajutise vabastamise taotlemiseks.

4.   Õiguste deklaratsioon koostatakse lihtsas ja arusaadavas keeles. Õiguste deklaratsiooni soovituslik näidis on esitatud I lisas.

5.   Liikmesriik tagab, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule antakse talle arusaadavas keeles kirjutatud õiguste deklaratsioon. Kui õiguste deklaratsioon ei ole sobivas keeles kättesaadav, teavitatakse kahtlustatavat või süüdistatavat isikut tema õigustest suuliselt temale arusaadavas keeles. Seejärel esitatakse õiguste deklaratsioon kahtlustatavale või süüdistatavale isikule talle arusaadavas keeles põhjendamatu viivituseta.“

6

Sama direktiivi artikkel 8 „Kontrollimine ja õiguskaitsevahendid“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriik tagab, et kui kahtlustatavat või süüdistatavat isikut teavitatakse artiklite 3–6 kohaselt, dokumenteeritakse see vastavalt asjaomase liikmesriigi õiguses sätestatud dokumenteerimiskorrale.

2.   Liikmesriik tagab, et kahtlustataval või süüdistataval isikul või tema kaitsjal on kooskõlas siseriiklikes õigusaktides sätestatud menetlusega vaidlustamisõigus, kui pädevad asutused ei anna või keelduvad andmast käesoleva direktiivi alusel teavet.“

7

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega (ELT 2013, L 294, lk 1), artikli 3 „Õigus kaitsjale kriminaalmenetluses“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval isikul on õigus kasutada kaitsjat nii pika aja jooksul ja sellisel viisil, mis annab asjaomasele isikule võimaluse kasutada oma kaitseõigust otstarbekalt ja tõhusalt.“

8

Direktiivi artikkel 9 „Loobumine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Ilma et see piiraks siseriikliku õiguse kohaldamist, mille kohaselt on kaitsja kohalolek või abi kohustuslik, tagavad liikmesriigid loobumise korral artiklites 3 ja 10 osutatud õigusest, et:

2.   Loobumist, mille võib teha kirjalikult või suuliselt, ning samuti loobumise asjaolusid käsitlev teave dokumenteeritakse, kasutades asjaomase liikmesriigi õiguse kohast dokumenteerimiskorda.

3.   Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatav või süüdistatav isik võib loobumisotsuse tühistada igal ajal kriminaalmenetluse käigus ning et kahtlustatavat või süüdistatavat isikut teavitatakse sellest võimalusest. Tühistamine jõustub alates tühistamise otsuse tegemise hetkest.“

9

Direktiivi 2016/343 artiklis 7 „Õigus vaikida ja õigus ennast mitte süüstada“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval on õigus vaikida seoses kuriteoga, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse.

2.   Liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval on õigus ennast mitte süüstada.

3.   Kui kasutatakse õigust ennast mitte süüstada, ei takista see pädevatel asutustel koguda tõendeid, mida on seaduslikult võimalik saada seadusliku sunni rakendamisel ja mis on olemas sõltumata kahtlustatava või süüdistatava tahtest.

4.   Liikmesriigid võivad lubada oma kohtutel võtta karistuse mõistmisel arvesse kahtlustatava ja süüdistatava koostöövalmidust.

5.   Kui kahtlustatav või süüdistatav kasutab õigust vaikida või õigust ennast mitte süüstada, ei tohi seda kasutada tema vastu ning seda ei tohi käsitada tõendina, et ta on toime pannud asjaomase kuriteo.

6.   Käesolev artikkel ei takista liikmesriike vähem tähtsate süütegude puhul otsustamast, et menetlus või mõni selle staadium viiakse asjaomase süüteo puhul läbi kirjalikult või ilma kahtlustatava või süüdistatava küsitlemiseta pädeva asutuse poolt, kui see on kooskõlas õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele.“

10

Kriminaalmenetluse seadustiku (code de procédure pénale) artikli 53 esimene lõik näeb ette:

„Teo toimepanemiselt tabatud esimese või teise astme kuritegu on esimese või teise astme kuritegu, mida parasjagu pannakse toime või on just toime pandud. Teo toimepanemiselt tabatud esimese või teise astme kuriteoga on tegemist ka siis, kui vahetult pärast tegu on kahtlustatavat avalikult jälitatud, tema valduses on esemed või temalt leitakse jälgi või tõendeid, mille alusel võib arvata, et ta osales esimese või teise astme kuriteo toimepanemises.“

11

Selle seadustiku artikkel 63-1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kriminaalpolitsei vanemametnik või tema järelevalve all politseiametnik teavitab kahtlustatavana kinni peetud isikut viivitamatult ja viimasele arusaadavas keeles ning vajaduse korral kolmeteistkümnendas lõigus nimetatud vormi kasutades järgmistest asjaoludest:

1° tema kahtlustatavana kinni pidamisest, samuti kinnipidamise kestusest ja selle võimalikust ühekordsest või korduvast pikendamisest;

2° süüteo, mille toimepanemises või toimepanemise katses teda kahtlustatakse, eeldatavast kvalifikatsioonist, selle väidetavast toimepanemise ajast ja kohast ning tema kahtlustatavana kinni pidamise põhjustest, mis on toodud artikli 62‑2 lõigetes 1–6;

3° asjaolust, et tal on järgmised õigused:

[…]

Märge käesoleva artikli kohaselt antud teabe kohta kantakse kinnipidamisprotokolli ja kinni peetud isik allkirjastab selle. Allkirjastamisest keeldumise korral tehakse sellekohane märge.

Vastavalt artiklile 803‑6 antakse isikule kinnipidamisest teavitamisel neid õigusi kajastav dokument.“

12

Kõnealuse seadustiku artikkel 63-4-1 näeb ette:

„Advokaat võib taotluse korral tutvuda artikli 63‑1 eelviimase lõigu alusel koostatud protokolliga, mis kajastab isiku teavitamist tema kahtlustatavana kinnipidamisest ja sellega seotud õigustest, artikli 63‑3 alusel koostatud arstitõendiga ning samuti tema poolt abistatava isiku ülekuulamise protokollidega. Ta ei saa nõuda ega teha neist koopiaid. Ta võib siiski teha märkmeid.

Kinnipeetud isik võib samuti tutvuda käesoleva artikli esimeses lõigus nimetatud dokumentide või nende koopiatega.“

13

Seadustiku artikkel 73 sätestab:

„Teo toimepanemiselt tabatud esimese või teise astme kuriteo puhul, mille eest on karistusena ette nähtud vangistus, on igal isikul õigus selle teo toimepanija kinni pidada ja viia ta lähima kriminaalpolitsei ametniku juurde.

Kui isik tuuakse politseiametniku juurde, ei ole tema kahtlustatavana kinnipidamine – kui käesolevas seadustikus selle meetme puhul ette nähtud tingimused on täidetud – kohustuslik, juhul kui tema suhtes ei kohaldata uurijate käsutuses olemise kohustust ja kui teda on teavitatud sellest, et tal on igal hetkel õigus politsei või sandarmeeria ruumidest lahkuda. Käesoleva lõigu sätteid ei kohaldata siiski juhul, kui isiku toovad kriminaalpolitsei ametniku juurde sunniviisiliselt kohale korrakaitseorganid.“

14

Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 385 esimene ja kuues lõik näevad ette:

„Tribunal correctionnel (kriminaalkohus) võib talle esitatud taotluse alusel tuvastada kriminaalmenetluses tühisuse aluste esinemise, välja arvatud juhul, kui asi on talle läbi vaatamiseks saadetud juge d’instruction'i (eeluurimiskohtunik) või chambre de l’instruction'i (eeluurimiskolleegium) määrusega.

[…]

Igal juhul tuleb tühisuse vastuväited esitada enne kahtlustatava või süüdistatava kaitseks sisuliste vastuväidete esitamist.“

15

22. märtsi 2021. aasta õhtul pidasid kriminaalpolitsei ametnikud kinni K. B. ja F. S‑i kahtlase viibimise tõttu ühe ettevõtte parkimisplatsil. Ametnikud märkasid, et ühe sellele parkimisplatsile pargitud raskeveoki paak oli avatud ning läheduses olid kanistrid. Kell 22.25 pidasid nad end varjata üritanud K. B. ja F. S‑i kinni, panid viimased käeraudu ning alustasid kohe kriminaalmenetluse seadustiku artikli 53 esimese lõigu alusel kriminaalmenetlust teolt tabatud kütusevarguse tunnustel.

16

Pärast K. B. ja F. S‑i küsitlemist, mis toimus ilma neid kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 63‑1 ette nähtud õigustest teavitamata, võtsid kriminaalpolitsei ametnikud ühendust kriminaalpolitsei vanemametnikuga, kes palus kaks kahtlustatavat viivitamatult kohale tuua, et pidada nad kriminaalmenetluse seadustiku artikli 73 in fine alusel kahtlustatavana kinni.

17

Kriminaalpolitsei ametnikud pöördusid seda korraldust eirates ühe teise kriminaalpolitsei vanemametniku poole, kes saabus sündmuskohale kell 22.40, ning kes selle asemel, et need kaks kahtlustatavat kinni pidada, neid nende õigustest teavitada ja sellest vabariigi prokurörile teatada, nagu nõuab Prantsuse õigus, viis läbi nende isikute sõiduki läbiotsimise. Läbiotsimise käigus leiti süüstavaid tõendeid, nagu korgid, lehter ja elektriline pump. Vanemametnik esitas K. B‑le ja F. S‑ile küsimusi, millele viimati nimetatud vastasid.

18

Kell 22.50 teatati vabariigi prokurörile F. S‑i ja K. B. kahtlustatavana kinni pidamisest ning viimaste õigused, sealhulgas õigus vaikida, tehti neile teatavaks vastavalt kell 23.00 ja kell 23.06.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, tribunal correctionnel de Villefranche-sur-Saône (Villefranche-sur-Saône’i kriminaalkohus, Prantsusmaa), kes peab tegema sisulise otsuse kütusevarguse tõttu K. B. ja F. S‑i suhtes alustatud kriminaalmenetluses, tõdeb, et käesoleval juhul tehti uurimistoiminguid ning võeti K. B‑lt ja F. S‑ilt ennast süüstavaid ütlusi enne seda, kui neile tehti teatavaks nende õigused, rikkudes sellega kriminaalmenetluse seadustiku artiklit 63‑1, millega võeti üle direktiivi 2012/13 artiklid 3 ja 4. Võttes arvesse kahtlustatavana kinnipidamisega, vabariigi prokuröri teavitamisega ja õiguste – eelkõige vaikimisõiguse – teatavaks tegemisega viivitamist, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et rikutud on õigust ennast mitte süüstada. Neil asjaoludel tuleb vastavalt Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) kohtupraktikale põhimõtteliselt tühistada sõiduki läbiotsimine, kahtlustatavatena kinnipidamine ja kõik sellest tulenevad toimingud.

20

Sellega seoses nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et kriminaalmenetluse seadustiku artikli 385 kohaselt peab kriminaalmenetluse tühisuse vastuväited, nagu väide, et rikutud on selle seadustiku artiklis 63‑1 ette nähtud kohustust teavitada isikut tema kinnipidamisel tema õigusest vaikida, esitama asjaomane isik või tema kaitsja enne kaitseks sisuliste vastuväidete esitamist. Toimikust nähtub samuti, et K. B‑d ja F. S‑i abistas advokaat, kuid ei tema ega K. B. ja F. S. ei esitanud enne sisuliste vastuväidete esitamist selle kohustuse rikkumisest tulenevat tühisuse vastuväidet kõnealuse seadustiku artikli 385 tähenduses.

21

Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Cour de cassation (kassatsioonikohus) on tõlgendanud kriminaalmenetluse seadustiku artiklit 385 nii, et asja sisuliselt arutaval kohtul ei ole lubatud kriminaalmenetluse tühisust omal algatusel kontrollida, välja arvatud siis, kui see on seotud kohtu pädevuse puudumisega, kuna süüdistataval, kellel on õigus advokaadi abile, kui ta viibib asja arutamise juures isiklikult või esindaja kaudu, on tühisuse vastuväite esitamise õigus enne enda kaitseks sisuliste vastuväidete esitamist, ning samasugune õigus on süüdistataval ka kohtuotsuse peale edasi kaevates, kui esimeses kohtuastmes kohtuasja arutamise juures teda ennast ega tema esindajat ei viibinud. Seega keelab kriminaalmenetluse seadustiku artikkel 385 sellises tõlgenduses eelotsusetaotluse esitanud kohtul omal algatusel kontrollida käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis nimetatud kohustuse rikkumist.

22

Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas liidu õigusega on kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 385 sätestatud keeld kontrollida omal algatusel sellise liidu õiguses ette nähtud kohustuse rikkumist, nagu direktiivi 2012/13 artiklites 3 ja 4 ette nähtud kohustus teavitada viivitamata kahtlustatavat ja süüdistatavat nende õigusest vaikida.

23

Sellega seoses tuletab ta meelde, et liidu õiguse omal algatusel kohaldamine liikmesriigi kohtu poolt kuulub liidu menetlusnormide puudumisel liikmesriikide menetlusautonoomiasse, arvestades võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. Euroopa Kohus leidis 14. detsembri 1995. aasta kohtuotsuses Peterbroeck (C‑312/93, EU:C:1995:437), et liidu õigusega on vastuolus kohaldada sellist liikmesriigi menetlusnormi, millega on oma pädevusse kuuluvat asja läbi vaataval liikmesriigi kohtul keelatud omal algatusel hinnata riigisisese õigusakti kooskõla liidu sättega, kui õigussubjekt ei ole teatud tähtaja jooksul sellele liidu õiguse sättele tuginenud.

24

Lisaks sellele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ebaõiglaseid lepingutingimusi puudutavale Euroopa Kohtu praktikale, kus viimane on leidnud, et liikmesriigi kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) teatavate sätete rikkumist, kuna selline kontroll võimaldab saavutada nimetatud direktiivis ette nähtud tulemused. Selles kohtupraktikas tõdetakse, et liikmesriigi kohtul on liikmesriigi asutuse staatus ning sellega kaasnevalt direktiivide ülevõtmise protsessis täieõigusliku osalise kohustused erilises kontekstis, mida iseloomustab see, et üks menetluse pool on nõrgemas positsioonis. See tarbijat puudutav arutluskäik võiks aga karistusõiguse valdkonnas olla vabalt üle kantav süüdistatavale, eriti kuna viimast ei pruugi tema õiguste teostamisel tingimata abistada advokaat.

25

Neil asjaoludel otsustas tribunal correctionnel de Villefranche-sur-Saône (Villefranche-sur-Saône’i kriminaalkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 2012/13] artiklit 3 (õigus saada teavet õiguste kohta) ja artiklit 4 (õiguste deklaratsioon vahistamise korral) ning [direktiivi 2016/343] artiklit 7 (õigus vaikida) koostoimes harta artikliga 48 (süütuse presumptsioon ja kaitseõigused) tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi kohtule ette nähtud keeld kontrollida omal algatusel nende direktiividega tagatud kaitseõiguste rikkumist, ja eelkõige see, et liikmesriigi kohtul on keelatud menetluse tühistamise eesmärgil omal algatusel kontrollida isiku kinnipidamisel vaikimisõigusest teavitamise kohustuse rikkumist või seda, et vaikimisõigusest teavitati hilinemisega?“

26

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Peale selle võib Euroopa Kohus arvesse võtta neid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimuses viidanud (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Ministrstvo za obrambo, C‑742/19, EU:C:2021:597, punkt 31).

27

Asjaolu, et liikmesriigi kohus on eelotsuse küsimuses vormiliselt viidanud liidu õiguse teatud sätetele, ei takista Euroopa Kohut esitamast liikmesriigi kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib sellel kohtul aidata tema menetluses olevat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas ta on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Sellega seoses on Euroopa Kohtu ülesanne valida liikmesriigi kohtu esitatud kõikidest materjalidest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest välja need liidu õiguse aspektid, mis vaidluse eset silmas pidades tõlgendamist vajavad (22. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Ministre de la Transition écologique ja Premier ministre (riigi vastutus õhusaaste eest), C‑61/21, EU:C:2022:1015, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Käesoleval juhul tuleb esiteks märkida, et eelotsuse küsimus puudutab muu hulgas direktiivi 2016/343 artiklit 7, mille lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval on õigus vaikida seoses kuriteoga, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse.

29

Siiski tuleb märkida, et eelotsusetaotlus esitati kontekstis, kus teave vaikimisõiguse kohta esitati asjaomastele isikutele hilinemisega, kuna – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 16–19 – kriminaalpolitsei ametnikud ja vanemametnik esitasid neile küsimusi ning võtsid neilt neid ennast süüstavaid ütlusi enne selle teabe andmist. Taotlus puudutab seega järeldusi, mille asja sisuliselt arutav kohus peab vajaduse korral tegema teabe hilinemisega esitamisest, kui need isikud või nende kaitsja ei ole sellele tuginenud asjasse puutuva liikmesriigi õiguses ette nähtud tähtaja jooksul. Ent pädevate asutuste kohustus anda kahtlustatavale või süüdistatavale viivitamata teavet ja õiguste deklaratsioon, mis kätkeb muu hulgas õigust vaikida, ning samuti liikmesriikide kohustus tagada vaidlustamisõiguse olemasolu juhul, kui sellist teavet või deklaratsiooni ei anta või keeldutakse andmast, on konkreetselt reguleeritud direktiivis 2012/13, nimelt esimese kohustuse osas selle artiklites 3 ja 4 ning teise kohustuse osas selle artikli 8 lõikes 2. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 31–35 sisuliselt märkis, tuleb seega eelotsuse küsimusele vastata ainult sellest direktiivist lähtudes.

30

Teiseks nähtub direktiivi 2012/13 põhjendusest 14, et direktiiv põhineb eelkõige harta artiklites 47 ja 48 toodud õigustel ning sellega soovitakse edendada nende õiguste tagamist kriminaalmenetluses kahtlustatavale või süüdistatavale (vt selle kohta 19. septembri 2019. aasta kohtuotsus Rayonna prokuratura Lom, C‑467/18, EU:C:2019:765, punkt 37).

31

Kuigi eelotsuse küsimuses on viidatud ainult harta artiklile 48, mis käsitleb süütuse presumptsiooni ja kaitseõigusi, tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et õigus vaikida ei ole tagatud mitte ainult selle artikliga, vaid ka harta artikli 47 teise lõiguga, mis käsitleb õigust õiglasele kohtulikule arutamisele (vt selle kohta 2. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Consob, C‑481/19, EU:C:2021:84, punkt 45). Seega tuleb seda küsimust analüüsida ka harta viimati nimetatud sätet arvestades.

32

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2012/13 artikleid 3 ja 4 ning artikli 8 lõiget 2 tuleb harta artikleid 47 ja 48 arvestades tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis keelavad kriminaalasja sisuliselt lahendaval kohtul menetluse tühistamise eesmärgil omal algatusel kontrollida, kas rikutud on pädevatel asutustel nende artiklite 3 ja 4 alusel olevat kohustust viivitamata teavitada kahtlustatavat või süüdistatavat tema õigusest vaikida.

33

Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiivi 2012/13 artikli 3 lõike 1 punkti e ja lõike 2 ning artikli 4 lõigete 1 ja 2 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kahtlustatavale või süüdistatavale antakse viivitamata suuliselt või kirjalikult teavet ning kui selline isik vahistatakse või peetakse kinni, siis kirjalik õiguste deklaratsioon, mis sisaldab muu hulgas teavet vaikimisõiguse kohta, nii et seda õigust oleks võimalik tõhusalt kasutada. Need sätted näevad seega ette liikmesriikide pädevate asutuste kohustuse viivitamata teavitada kahtlustatavat või süüdistatavat sellest õigusest, kusjuures tuleb täpsustada, et olenemata sellest, et see kohustus võib olla vahistatud või kinni peetud kahtlustatava või süüdistatava puhul rangem, tuleneb selle direktiivi põhjendusest 19, et igal juhul tuleb eespool nimetatud teave anda hiljemalt enne seda, kui politsei või muu pädev asutus kahtlustatavat või süüdistatavat isikut esimest korda ametlikult küsitleb.

34

Käesoleval juhul tuvastas eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, et K. B‑d ja F. S‑i – kes peeti kinni teo toimepanemise ajal ning keda oleks seega tulnud riigisiseste õigusnormide alusel, millega võeti üle eelmises punktis viidatud direktiivi 2012/13 sätted, süüteo toimepanemises kahtlustatavana kinni peetud isikutena teavitada viivitamata nende õigusest vaikida – teavitati sellest õigusest hilinemisega, see tähendab alles pärast seda, kui kriminaalpolitsei ametnikud ja vanemametnik olid neid küsitlenud ning võtnud neilt ennast süüstavaid ütlusi.

35

Selles kontekstis tuleb meenutada, et direktiivi 2012/13 artikli 8 lõike 2 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kahtlustataval või süüdistataval või tema kaitsjal on kooskõlas riigisisestes õigusaktides sätestatud menetlusega vaidlustamisõigus, kui pädevad asutused ei anna või keelduvad andmast selle direktiivi alusel teavet.

36

Seda sätet kohaldatakse eelkõige olukorras, kus vaikimisõigust puudutav teave on esitatud hilinenult. Nimelt, kuna selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 ja artikli 4 lõikes 1 on nõutud, et kahtlustatavat või süüdistatavat teavitataks viivitamata tema vaikimisõigusest, ei saa sellesisulist teavet, mida ei ole antud viivitamata, pidada kõnealuse direktiiviga kooskõlas antud teabeks. Järelikult peab direktiivi artikli 8 lõike 2 kohaselt olema kahtlustataval või süüdistataval või tema kaitsjal seoses selle teavitamata jätmisega vaidlustamisõigus.

37

Sellega seoses väärib meenutamist, et arvestades harta artikli 47 esimese lõiguga tagatud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile tähtsust, on direktiivi 2012/13 artikli 8 lõikega 2 vastuolus igasugune liikmesriigi meede, mis takistab tõhusa õiguskaitsevahendi kasutamist selle direktiiviga kaitstud õiguste rikkumise korral (19. septembri 2019. aasta kohtuotsus Rayonna prokuratura Lom, C‑467/18, EU:C:2019:765, punkt 57).

38

Viitega „siseriiklikes õigusaktides sätestatud menetlusele“ ei ole direktiivi 2012/13 selles sättes siiski täpsustatud ei korda ega tähtaegu, mida kasutades kahtlustatav või süüdistatav ning vajaduse korral tema kaitsja võivad tugineda sellele, et on rikutud kohustust teavitada selliseid kahtlustatavaid ja süüdistatavaid viivitamata nende vaikimisõigusest, ega ka võimalikke menetluslikke tagajärgi, mis kaasnevad selle võimaluse kasutamata jätmisega, nagu kriminaalasja lahendava kohtu õigus kontrollida menetluse tühistamise eesmärgil omal algatusel sellise rikkumise esinemist. Liikmesriikidele jäetud kaalutlusruumi nende tingimuste ja tagajärgede kindlaksmääramisel kinnitab ka direktiivi põhjendus 36, mille kohaselt ei kaasne riigisiseste õigusaktide kohase vaidlustamisõigusega, kui pädevad asutused ei anna või keelduvad andmast asjakohast teavet või avalikustamast teatavaid kohtuasja materjale kõnealuse direktiivi alusel, liikmesriikidele kohustust näha ette eriomane apellatsioonimenetlus, eraldi mehhanism või kaebuste menetlemise kord, mille kohaselt sellist teabe mitteandmist või selle andmisest keeldumist saaks vaidlustada.

39

Seega tuleb tõdeda, et direktiivis 2012/13 ei ole sätestatud reegleid, mis reguleeriksid kriminaalasja sisuliselt lahendava kohtu õigust kontrollida menetluse tühistamise eesmärgil omal algatusel, kas on rikutud kohustust viivitamata teavitada selliseid kahtlustatavaid ja süüdistatavaid nende õigusest vaikida.

40

Tuleb siiski märkida, et liikmesriigid peavad direktiivi 2012/13 artikli 3 lõike 1 punkti e, artikli 4 lõike 1 ja artikli 8 lõike 2 kohaldamisel vastavalt harta artikli 51 lõikele 1 tagama, et järgitaks nõudeid, mis tulenevad nii õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile ja õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on toodud harta artikli 47 esimeses ja teises lõigus, kui ka harta artikli 48 lõikes 2 sätestatud kaitseõigustest, mida on konkretiseeritud direktiivi 2012/13 nendes sätetes (vt selle kohta 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus TL (tõlgi ja tõlke puudumine), C‑242/22 PPU, EU:C:2022:611, punkt 42).

41

Tuleb veel lisada, et harta artikli 52 lõike 3 kohaselt on hartas sisalduvatel õigustel sama tähendus ja ulatus kui vastavatel õigustel, mis on tagatud Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi „EIÕK“), kuid see ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse andmist. Harta artikli 47 esimese ja teise lõiguga ning artikli 48 lõikega 2 tagatud õiguste tõlgendamisel peab Euroopa Kohus seega arvesse võtma vastavaid õigusi, mis on tagatud EIÕK artiklitega 6 ja 13 – nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on neid tõlgendanud –, kui minimaalset kaitsetaset (vt selle kohta 2. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Consob, C‑481/19, EU:C:2021:84, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Intermarché Casino Achats vs. komisjon, C‑693/20 P, EU:C:2023:172, punktid 41–43). Direktiivi 2012/13 põhjenduses 14 on pealegi sõnaselgelt mainitud asjaolu, et selles direktiivis on muu hulgas aluseks võetud EIÕK artikkel 6, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda tõlgendanud.

42

Sellega seoses ja tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kontrollib, tuleb märkida, et nagu nähtub Prantsuse valitsuse kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil antud selgitustest, võimaldab Prantsuse karistusõigus, eelkõige kriminaalmenetluse seadustiku artikli 63‑1 lõige 3, artikkel 63‑4‑1 ja artikkel 385 kahtlustataval või süüdistataval ning vajaduse korral ka tema kaitsjal tugineda mis tahes viisil ning igal ajal alates kahtlustatava või süüdistatavana kinnipidamisest kuni tema kaitseks sisuliste vastuväidete esitamiseni direktiivi 2012/13 artiklitest 3 ja 4 tuleneva kohustuse – teavitada kahtlustatavat või süüdistatavat viivitamata tema vaikimisõigusest – mis tahes rikkumisele, kusjuures olgu täpsustatud, et nii kahtlustataval ja süüdistataval kui ka nende kaitsjal on õigus tutvuda toimikuga ja eelkõige protokolliga, mis kajastab isiku teavitamist tema kahtlustatavana kinnipidamisest ja sellega seotud õigustest.

43

Liikmesriikidel on aga lubatud neile direktiiviga 2012/13 jäetud kaalutlusruumi alusel piirata sellisele rikkumisele tuginemist ajaliselt nii, et seda tuleb teha enne kahtlustatava või süüdistatava kaitseks sisuliste vastuväidete esitamist. Eelkõige tuleb asuda seisukohale, et asja sisuliselt arutavale kriminaalkohtule kehtestatud keeld kontrollida omal algatusel menetluse tühistamise eesmärgil selle rikkumise olemasolu, järgib põhimõtteliselt harta artikli 47 esimeses ja teises lõigus toodud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele ning harta artikli 48 lõikega 2 tagatud kaitseõigusi, kui kahtlustataval või süüdistataval või tema kaitsjal on olnud võimalus asjaomasele rikkumisele otstarbekalt ja tõhusalt tugineda ning neil oli selleks mõistlik tähtaeg ja toimikule juurdepääs.

44

Samas tuleb selleks, et vaikimisõiguse soovitav toime oleks tagatud, täpsustada, et selline järeldus kehtib vaid juhul, kui neil isikutel on olnud direktiivi 2012/13 artikli 3 lõike 1 punkti e ja artikli 4 lõike 1 rikkumisele tuginemiseks ette nähtud tähtaja jooksul võimalus kasutada otstarbekalt ja tõhusalt kaitsja abi, kusjuures see õigus on sätestatud direktiivi 2013/48 artiklis 3 ja seda hõlbustab tasuta õigusabi andmise mehhanism, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivis (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses (ELT 2016, L 297, lk 1).

45

Direktiivi 2012/13 nende sätete sellist tõlgendust – arvestades harta artikleid 47 ja 48 – toetab EIÕK artiklit 6 puudutav Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, milles on leitud, et just eeluurimise etapis on süüdistatav sageli seoses kohtumenetluseks ettevalmistamisega eriliselt haavatavas olukorras ning sellist haavatavust on võimalik piisavalt kompenseerida üksnes kaitsja abiga, kusjuures kaitsja ülesanne seisneb muu hulgas selles, et ta jälgib, et oleks tagatud süüdistatava õigus ennast ise mitte süüstada (EIK 27. novembri 2008. aasta kohtuotsus Salduz vs. Türgi, CE:ECHR:2008:1127JUD003639102, punkt 54).

46

Asjaolu, et riigisisene õigus peab andma kahtlustatavatele ja süüdistatavatele võimaluse kasutada otstarbekalt ja tõhusalt kaitsja abi, ei välista siiski seda, et kui nad sellest võimalusest loobuvad, siis tuleb neil põhimõtteliselt taluda selle loobumise võimalikke tagajärgi, kui loobumine on toimunud kooskõlas direktiivi 2013/48 artiklis 9 ette nähtud tingimustega. Eelkõige näeb selle sätte lõige 1 ette, et kahtlustatavale või süüdistatavale peab olema antud lihtsas ja arusaadavas sõnastuses suuliselt või kirjalikult selget ja piisavat teavet kaitsja abi kasutamise õiguse sisu kohta ning sellest loobumise võimalike tagajärgede kohta ning loobumine peab olema olnud vabatahtlik ja ühemõtteline.

47

Käesoleva kohtuotsuse punktis 44 toodud kaalutlust ei sea kahtluse alla asjaolu, et direktiivi 2012/13 artikli 8 lõikes 2 on ette nähtud, et kahtlustatav või süüdistatav „või“ tema kaitsja peab saama tugineda sellele, et rikutud on kohustust teavitada kahtlustatavat või süüdistatavat viivitamata tema vaikimisõigusest. Nimelt tuleb seda rinnastavat sidesõna mõista nii, et kahtlustatav või süüdistatav peab sellisele rikkumisele ise viitama üksnes juhul, kui ta on kehtivalt loobunud võimalusest kasutada kaitsja abi, kusjuures selle loobumise kehtivust peab kontrollima kohus, või eelistab kahtlustatav või süüdistatav tõstatada selle rikkumise küsimuse pigem ise kui oma kaitsja vahendusel.

48

Lisaks tuleb veel märkida, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb, et kui tuvastatakse menetlusnormide rikkumine, peavad riigisisesed kohtud hindama, kas see rikkumine heastati sellele järgnenud menetluse käigus, kusjuures sellise hindamise puudumine ise ei ole prima facie kooskõlas õiglase kohtuliku arutamise nõuetega EIÕK artikli 6 tähenduses (EIK 28. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Mehmet Zeki Çelebi vs. Türgi, CE:ECHR:2020:0128JUD002758207, punkt 51). Seega juhul, kui kahtlustatavat ei teavitatud õigel ajal tema õigusest ennast mitte süüstada ja õigusest vaikida, tuleb kindlaks teha, kas sellele lüngale vaatamata võib kriminaalmenetlust tervikuna pidada õiglaseks, võttes arvesse mitut tegurit, sealhulgas seda, kas sellise teabe puudumisel antud ütlused on süüstavate tõendite lahutamatu või oluline osa, ning samuti toimiku muude tõendite tõendusjõudu (vt selle kohta EIK 13. septembri 2016. aasta otsus Ibrahim jt vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2016:0913JUD005054108, punktid 273 ja 274).

49

Eeltoodud arutluskäigust nähtub, et ei saa asuda seisukohale, et riigisisesed õigusnormid, mis keelavad kriminaalasja sisuliselt lahendaval kohtul menetluse tühistamise eesmärgil omal algatusel kontrollida, kas on rikutud direktiivi 2012/13 artiklitest 3 ja 4 tulenevat pädevate asutuste kohustust teavitada kahtlustatavat või süüdistatavat viivitamata tema õigusest vaikida, rikuvad harta artikleid 47 ja 48, kui kahtlustatavalt või süüdistatavalt ei ole võetud võimalust otstarbekalt ja tõhusalt kasutada kaitsja abi vastavalt direktiivi 2013/48 artiklile 3, saades vajaduse korral tasuta õigusabi direktiivis 2016/1919 ette nähtud tingimustel, ning kui tal oli – nagu kaitsja olemasolu korral ka tema kaitsjal – võimalus tutvuda oma toimikuga ja võimalus tugineda sellele rikkumisele mõistliku aja jooksul vastavalt direktiivi 2012/13 artikli 8 lõikele 2.

50

Seda järeldust ei sea kahtluse alla kohtupraktika, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab ja mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktides 23 ja 24.

51

Nimelt, ühelt poolt oli 14. detsembri 1995. aasta kohtuotsuse Peterbroeck (C‑312/93, EU:C:1995:437) aluseks olnud kohtuasjas kohtul riigisisese õiguse kohaselt pädevus hinnata omal algatusel riigisisese õigusakti kooskõla liidu õigusnormiga. Kuna aga tähtaeg, mille jooksul võis seda hindamist omal algatusel läbi viia, oli kohtuistungi toimumise ajaks juba möödunud, ei olnud eelotsusetaotluse esitanud kohtul enam seda õigust. Põhikohtuasjas on seevastu tegemist küsimusega, kas liidu õigus kohustab tunnustama liikmesriigi kohtu õigust kontrollida omal algatusel liidu õiguse rikkumist, kui see on riigisisese õigusega keelatud.

52

Teiselt poolt, mis puudutab Euroopa Kohtu praktikat ebaõiglaste lepingutingimuste valdkonnas, siis tuleb rõhutada, et tarbijakaitse raames käsitletavad õigussuhted erinevad kriminaalmenetluses esinevatest õigussuhetest, mida on käsitletud põhikohtuasjas ja meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 45, sedavõrd, et ebaõiglaste lepingutingimuste valdkonnas välja töötatud põhimõtteid ei saa niisama lihtsalt kohaldada menetluslikele tagatistele kriminaalmenetluses.

53

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2012/13 artikleid 3 ja 4 ning artikli 8 lõiget 2 tuleb harta artikleid 47 ja 48 arvestades tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis keelavad kriminaalasja sisuliselt lahendaval kohtul menetluse tühistamise eesmärgil omal algatusel kontrollida, kas on rikutud pädevatel asutustel nende artiklite 3 ja 4 alusel olevat kohustust viivitamata teavitada kahtlustatavat või süüdistatavat tema õigusest vaikida, kui kahtlustatavalt või süüdistatavalt ei ole võetud võimalust otstarbekalt ja tõhusalt kasutada kaitsja abi vastavalt direktiivi 2013/48 artiklile 3, saades vajaduse korral tasuta õigusabi direktiivis 2016/1919 ette nähtud tingimustel, ning kui tal oli – nagu kaitsja olemasolu korral ka tema kaitsjal – võimalus tutvuda oma toimikuga ja võimalus tugineda sellele rikkumisele mõistliku aja jooksul vastavalt direktiivi 2012/13 artikli 8 lõikele 2.

54

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet, artikleid 3 ja 4 ning artikli 8 lõiget 2 tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 47 ja 48 arvestades

tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis keelavad kriminaalasja sisuliselt lahendaval kohtul menetluse tühistamise eesmärgil omal algatusel kontrollida, kas on rikutud pädevatel asutustel nende artiklite 3 ja 4 alusel olevat kohustust viivitamata teavitada kahtlustatavat või süüdistatavat tema õigusest vaikida, kui kahtlustatavalt või süüdistatavalt ei ole võetud võimalust otstarbekalt ja tõhusalt kasutada kaitsja abi vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi 2013/48/EL (mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega) artiklile 3, saades vajaduse korral tasuta õigusabi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivis (EL) 2016/1919 (milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses) ette nähtud tingimustel, ning kui tal oli – nagu kaitsja olemasolu korral ka tema kaitsjal – võimalus tutvuda oma toimikuga ja võimalus tugineda sellele rikkumisele mõistliku aja jooksul vastavalt direktiivi 2012/13 artikli 8 lõikele 2.