1

Eelotsusetaotlus puudutab lepingu — millega loodi assotsiatsioon Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel ning millele kirjutasid 12. septembril 1963 Ankaras alla ühelt poolt Türgi Vabariik ning teiselt poolt Euroopa Majandusühenduse liikmesriigid ja ühendus ning mis sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu 23. detsembri 1963. aasta otsusega 64/732/EMÜ (EÜT 1964, 217, lk 3685; ELT eriväljaanne 11/11, lk 10; edaspidi „EMÜ-Türgi assotsiatsioonileping”) — 23. novembril 1970 Brüsselis allkirjastatud ning nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määrusega (EMÜ) nr 2760/72 (EÜT L 293, lk 1; ELT eriväljaanne 11/11, lk 41) ühenduse nimel sõlmitud, heaks kiidetud ja kinnitatud lisaprotokolli (EÜT L 293, lk 1; ELT eriväljaanne 11/11, lk 43; edaspidi „lisaprotokoll”) artikli 37 tõlgendamist.

2

See taotlus on esitatud menetluses ühelt poolt Real Sociedad de Fútbol SAD-i ja N. Kahveci ning teiselt poolt Consejo Superior de Deportes’i ja Real Federación Española de Fútbol’i (Hispaania jalgpalliliit, edaspidi „RFEF”) vahel seoses spordieeskirjadega, mis piiravad kolmandatest riikidest pärit mängijate arvu üleriigilistel võistlustel.

3

Assotsiatsioonilepingu artikli 2 lõike 1 kohaselt on lepingu eesmärk kaasa aidata jätkuvale ja tasakaalustatud kaubandus- ja majandussidemete tugevnemisele lepinguosaliste vahel. Selleks sisaldab assotsiatsioonileping ettevalmistavat etappi, mis võimaldab Türgi Vabariigil ühenduse abiga oma majandust tugevdada (artikkel 3), üleminekuetappi, mille jooksul tuleb tagada tolliliidu järkjärguline rakendamine ning majanduspoliitikate ühtlustamine (artikkel 4), ning lõppetappi, mis rajaneb tolliliidul ja hõlmab lepinguosaliste majanduspoliitikate tihedamat koordineerimist (artikkel 5).

4

Assotsiatsioonilepingu artikkel 6 on sõnastatud järgmiselt:

„Assotsiatsiooni rakendamiseks ja järkjärguliseks arendamiseks kohtuvad lepinguosalised assotsiatsiooninõukogus, mis tegutseb talle käesoleva lepinguga antud volituste raames.” [siin ja edaspidi on osundatud lepingut tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]

5

Assotsiatsioonilepingu artiklis 9 on sätestatud:

„Lepingupooled tunnistavad, et kokkuleppe kohaldamisalas ja ilma et see mõjutaks erisätteid, mis võidakse vastu võtta artikli 8 kohaldamiseks, on keelatud igasugune kodakondsuse alusel diskrimineerimine vastavalt ühenduse asutamislepingu artiklis 7 sätestatud põhimõttele.”

6

Lisaprotokoll, mis on selle artikli 62 kohaselt assotsieerumislepingu lahutamatu osa, sätestab vastavalt selle artiklile 1 nimetatud lepingu artiklis 4 toodud üleminekuetapi rakendamise tingimused, korra ja ajakavad.

7

Lisaprotokolli artiklis 37 on sätestatud:

„Töötingimuste ja töötasu osas ei tohi üheski liikmesriigis Türgi kodakondsusega töötajate suhtes kohaldatavad normid tuua kaasa kõnealuste töötajate ning teistest ühenduse liikmesriikidest pärit töötajate vahelist diskrimineerimist.”

8

Lisaprotokolli artikli 39 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Enne käesoleva protokolli jõustumisele järgneva esimese aasta lõppu võtab assotsiatsiooninõukogu vastu sotsiaalkindlustusmeetmed ühenduse piires liikuvate Türgi kodakondsusega töötajate ning nende ühenduses elavate perekondade jaoks.”

9

Assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsus nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta näeb artikli 10 lõikes 1 ette:

„Ühenduse liikmesriigid tagavad, et nende tööturul seaduslikult töötavaid Türgi päritolu töötajaid koheldaks töötasu ja muude tingimuste küsimuses ilma igasuguse kodakondsusest lähtuva diskrimineerimiseta võrreldes ühenduse töötajatega.”

10

N. Kahveci on Türgi kodanik, kes elab Hispaanias ja omab sealset elamisluba ja tööluba. Ta töötab elukutselise jalgpallurina klubiga Real Sociedad de Fútbol SAD sõlmitud töölepingu alusel ning tal on sellest klubist saadud liidu litsents kui ühenduseväline mängija.

11

N. Kahveci esitas selle klubi vahendusel taotluse RFEF-ile, et see asendaks tema litsentsi ühenduse mängijate omaga identse elukutselise mängija litsentsiga. Selle taotluse toetuseks viitas ta assotsiatsioonilepingule ja lisaprotokollile.

12

RFEF-i üldmäärustiku artikli 129 kohaselt on elukutselise jalgpalluri litsents selle liidu väljastatud dokument, mis võimaldab tal selle spordialaga liidu liikmena tegeleda ja tema valimist kindla klubi mängijana ametlikele mängudele ja võistlustele.

13

Üldmäärustiku artiklis 173 on sätestatud:

„Ilma et see mõjutaks käesolevas määrustikus sätestatud erandeid, peavad jalgpallurid olema Hispaania või Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna mõne liikmesriigi kodanikud, et neid saaks registreerida ja nad võiksid saada elukutselise mängija litsentsi.”

14

Selle määrustiku artikli 176 lõikes 1 on märgitud:

„Üleriigilistele ja professionaalset laadi võistlustele registreeritud klubid võivad registreerida nii mitu ühendusevälist mängijat, kui on kindlaks määratud RFEF-i, rahvusliku elukutselise jalgpalli liiga ja Hispaania jalgpallurite ühenduse vahel selle kohta sõlmitud kokkulepetes, milles reguleeritakse ka seda, mitu sellist jalgpallurit võivad mängus samal ajal osaleda.

[…]”.

15

RFEF-i ja rahvusliku elukutselise jalgpalli liiga vahel 28. mail 1999 sõlmitud kokkuleppe alusel võib esimeses divisjonis hooaegadel 2000/2001–2004/2005 samal ajal mängus osaleda kolm ühendusevälist mängijat ja teises divisjonis hooaegadel 2000/2001 ja 2001/2002 kolm ühendusvälist mängijat ning kolmel järgneval hooajal kaks ühendusevälist mängijat.

16

RFEF jättis 5. veebruari 2002. aasta otsusega N. Kahveci taotluse rahuldamata. Ta esitas selle otsuse peale kaebuse Consejo Superior de Deportes’isse.

17

Nimetatud kaebus jäeti rahuldamata 26. juuni 2002. aasta otsusega ning N. Kahveci vaidlustas viimase otsuse eelotsusetaotluse esitanud kohtus.

18

Neil tingimustel otsustas Tribunal Superior de Justicia de Madrid menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] lisaprotokolli artikliga 37 on vastuolus, kui spordiliit kohaldab Türgi kodakondsusega elukutselisele sportlasele, kes on nõuetekohaselt sõlminud lepingu Hispaania jalgpalliklubiga nagu põhikohtuasjas, selliseid norme, mille alusel võivad klubid üleriigilistel võistlustel kasutada üksnes piiratud arvu mängijaid kolmandatest riikidest, mis ei kuulu Euroopa Majanduspiirkonda?”

19

Kodukorra artikli 104 lõike 3 esimese lõigu alusel võib olukorras, kui vastuse esitatud eelotsuse küsimusele võib selgelt tuletada kohtupraktikast, Euroopa Kohus pärast kohtujuristi ärakuulamist asja lahendada põhistatud määrusega, milles viidatakse varasemale kohtuotsusele või asjakohasele kohtupraktikale.

20

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas lisaprotokolli artiklis 37 ja otsuse nr 1/80 artikli 10 lõikes 1 esitatud keeldu diskrimineerida töötingimuste ja töötasu osas Türgi kodanikke, kes tegutsevad liikmesriikide seaduslikul tööturul, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui Türgi kodanikust elukutselisele sportlasele, kes on ühes liikmesriigis asutatud klubi poolt nõuetekohaselt tööle võetud, kohaldatakse selle riigi spordiliidu kehtestatud normi, mille kohaselt võivad klubid üleriigilisel tasemel korraldatud võistlustel kasutada üksnes piiratud arvu mängijaid kolmandatest riikidest, mis ei kuulu Euroopa Majanduspiirkonda.

21

See küsimus on analoogne küsimusega, mis esitati Euroopa Kohtule asjades, milles tehti 8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-438/00: Deutscher Handballbund, EKL 2003, lk I-4135, ja 12. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-265/03: Simutenkov, EKL 2005, lk I-2579.

22

Eespool viidatud kohtuotsuses Deutscher Handballbund leidis Euroopa Kohus, et Euroopa lepingu assotsiatsiooni loomiseks ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Slovaki Vabariigi vahel, mis on alla kirjutatud Luxembourgis 4. oktoobril 1993 ning ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu ja komisjoni 19. detsembri 1994. aasta otsusega 94/909/EÜ, ESTÜ, Euratom (EÜT L 359, lk 1; edaspidi „ühenduste ja Slovakkia vaheline assotsiatsioonileping”), artikli 38 lõike 1 esimest taanet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus olukord, kui Slovakkia kodanikust elukutselise sportlase suhtes, kes töötab seaduslikult ühes liikmesriigis asutatud klubis, kohaldatakse selle riigi spordiliidu reeglit, mille järgi võivad klubid meistrivõistluste või karikavõistluste mängudel kasutada üksnes piiratud arvu mängijaid kolmandatest riikidest, mis ei ole Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalised.

23

Eespool viidatud kohtuasjas Simutenkov, kus käsitleti RFEF-i üldmäärustiku ja käesoleva kohtumääruse punktis 15 viidatud 28. mai 1999. aasta kokkuleppe samu sätteid kui põhikohtuasjas, leidis Euroopa Kohus, et 24. juunil 1994 Kérkyral alla kirjutatud ning ühenduste nimel nõukogu ja komisjoni 30. oktoobri 1997. aasta otsusega 97/800/EÜ, ESTÜ, Euratom heaks kiidetud partnerlus- ja koostöölepingu, millega sõlmitakse partnerlus ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Venemaa Föderatsiooni vahel (EÜT L 327, lk 1; ELT eriväljaanne 11/26, lk 356; edaspidi „ühenduste ja Venemaa vaheline partnerlusleping”), artikli 23 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see keelab kohaldada Venemaa kodakondsusega elukutselise sportlase suhtes, kelle liikmesriigi klubi on seaduslikult tööle võtnud, sama liikmesriigi spordiliidu reeglit, mille järgi võivad klubid üleriigilistel võistlustel kasutada vaid piiratud arvu mängijaid, kes on pärit kolmandatest riikidest, mis ei ole Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalised.

24

Eelkõige otsustas Euroopa Kohus, et reegel, mis piirab kolmandate riikide kodanikest elukutseliste mängijate arvu, kes võivad osaleda üleriigilisel võistlusel, on seotud töötingimustega, kuna see otseselt mõjutab vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult töötava teise riigi elukutselise mängija osalemist selle võistluse mängudes (eespool viidatud kohtuotsus Deutscher Handballbund, punktid 44–46, ja eespool viidatud kohtuotsus Simutenkov, punktid 32, 36 ja 37).

25

Lisaprotokolli artikli 37 sõnastus on väga sarnane ühenduste ja Slovakkia vahelise assotsiatsioonilepingu artikli 38 lõike 1 esimese taandega ning ühenduste ja Venemaa vahelise partnerluslepingu artikli 23 lõikega 1.

26

Ühenduste ja Slovakkia vahelise assotsiatsioonilepingu artikli 38 lõike 1 esimene taane on sõnastatud järgmiselt:

„Kui liikmesriikides kohaldatavatest tingimustest ja korrast ei tulene teisiti […], siis ei või liikmesriigi territooriumil seaduslikult töötavaid Slovakkia kodanikke töö- ja palgatingimustes ning töölt vabastamisel kodakondsuse põhjal diskrimineerida, võrreldes selle liikmesriigi kodanikega.” [mitteametlik tõlge]

27

Ühenduste ja Venemaa vahelise partnerluslepingu artikli 23 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui liikmesriigis kohaldatavatest õigusaktidest, tingimustest ja korrast ei tulene teisiti, tagavad ühendus ja selle liikmesriigid, et töö- ja palgatingimustes ning töölt vabastamisel ei diskrimineerita kodakondsuse põhjal liikmesriigi territooriumil seaduslikult töötavaid Venemaa kodanikke, võrreldes selle liikmesriigi kodanikega.” [täpsustatud tõlge]

28

Euroopa Kohus märkis, et selliste sätetega keelatakse selgelt, täpselt ja tingimusteta kõikidel liikmesriikidel diskrimineerida töö- ja palgatingimustes ning töölt vabastamisel asjaomase kolmanda riigi töötajaid nende kodakondsuse põhjal, võrreldes nimetatud liikmesriigi kodanikega. Seega võivad üksikisikud neile tingimustele liikmesriikide kohtutes viidata (eespool viidatud kohtuotsus Deutscher Handballbund, punktid 28–30, ja eespool viidatud kohtuotsus Simutenkov, punktid 22–24).

29

Seda järeldust tuleb kasutada lisaprotokolli artikli 37 puhul, kuna selle sõnastuses ei ole mingeid olulisi erinevusi ühenduste ja Slovakkia vahelise assotsiatsioonilepingu artikli 38 lõikega 1 ning ühenduste ja Venemaa vahelise partnerluslepingu artikli 23 lõikega 1. Lisaks oli Euroopa Kohtul juba võimalus sedastada, et lisaprotokolli artiklis 37 esitatud reeglit kordav otsuse nr 1/80 artikli 10 lõige 1 esitab selgelt, täpselt ja tingimusteta, et liikmesriigid ei tohi kodakondsuse alusel palga- ja töötingimustes diskrimineerida selle liikmesriigi tööturul seaduslikult tegutsevaid Türgi kodanikest töötajaid (8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-171/01: Wählergruppe Gemeinsam, EKL 2003, lk I-4301, punkt 57).

30

Siiski, nagu Euroopa Kohus on juba sedastanud, on assotsiatsioonilepingu eesmärgiga kooskõlas järeldus, et liikmesriikide seaduslikul tööturul tegutsevate Türgi kodanike kodakondsuse alusel palga- ja teistes töötingimustes diskrimineerimise keelul on vahetu õigusmõju. Nimelt on selle lepingu eesmärk luua assotsiatsioon, et edendada lepingupoolte vahelisi kaubandus- ja majandussuhteid, s.h töötajate vaba liikumise järkjärgulist teostamist. Selline eesmärk võimaldab ühendusel tunnistada selle lepingu nende sätete vahetut õigusmõju, mis kehtestavad piisavalt täpsed ja tingimusteta põhimõtted, et siseriiklik kohus saaks neid kohaldada (eespool viidatud kohtuotsus Wählergruppe Gemeinsam, punktid 62, 65 ja 66).

31

Eelnevast tuleneb selgelt, et eespool viidatud kohtuotsustes Deutscher Handballbund ja Simutenkov Euroopa Kohtu antud tõlgendus on kohaldatav ka assotsiatsioonilepingu raames.

32

Seega tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et lisaprotokolli artiklis 37 ja otsuse nr 1/80 artikli 10 lõikes 1 esitatud keeldu diskrimineerida töötingimuste ja töötasu osas Türgi kodanikke, kes tegutsevad liikmesriikide seaduslikul tööturul, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui Türgi kodanikust elukutselisele sportlasele, kes on ühes liikmesriigis asutatud klubi poolt nõuetekohaselt tööle võetud, kohaldatakse selle riigi spordiliidu kehtestatud normi, mille kohaselt võivad klubid üleriigilisel tasemel korraldatud võistlustel kasutada üksnes piiratud arvu mängijaid kolmandatest riikidest, mis ei kuulu Euroopa Majanduspiirkonda.

33

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Lepingu — millega loodi assotsiatsioon Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel ning millele kirjutasid 12. septembril 1963 Ankaras alla ühelt poolt Türgi Vabariik ning teiselt poolt Euroopa Majandusühenduse liikmesriigid ja ühendus ning mis sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu 23. detsembri 1963. aasta otsusega 64/732/EMÜ — 23. novembril 1970 Brüsselis allkirjastatud ning nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määrusega (EMÜ) nr 2760/72 ühenduse nimel sõlmitud, heaks kiidetud ja kinnitatud lisaprotokolli artiklis 37 ja assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 1/80 artikli 10 lõikes 1 esitatud keeldu diskrimineerida töötingimuste ja töötasu osas Türgi kodanikke, kes tegutsevad liikmesriikide seaduslikul tööturul, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui Türgi kodanikust elukutselisele sportlasele, kes on ühes liikmesriigis asutatud klubi poolt nõuetekohaselt tööle võetud, kohaldatakse selle riigi spordiliidu kehtestatud normi, mille kohaselt võivad klubid üleriigilisel tasemel korraldatud võistlustel kasutada üksnes piiratud arvu mängijaid kolmandatest riikidest, mis ei kuulu Euroopa Majanduspiirkonda.