KOHTUJURIST ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 14. juulil 2005¹(1)

Kohtuasi C‑265/04

Margaretha Bouanich

(Kammarrätten i Sundsvall’i (Rootsi) eelotsusetaotlus)

Kapitali vaba liikumine (EÜ artiklid 56 ja 58) – Maksuseadusandlus – Aktsiate võõrandamisest saadud kasu maksustamine – Aktsiate tagasiostmine neid müünud aktsiaseltsi poolt – Soetamismaksumuse mahaarvamine välismaal elavate aktsionäride poolt – Topeltmaksustamise vältimise lepingud

I.      Sissejuhatus

1.        Käesoleva kohtuasja keskne probleem on Rootsis kehtiv aktsiate võõrandamisest saadava kasu maksustamise regulatsioon, mida kohaldatakse juhul, kui sealne aktsiaselts ostab nt kapitali vähendamise käigus oma aktsionäridelt aktsiaid tagasi. Küsimus on selles, kas kapitali vaba liikumise sätetega (EÜ artiklid 56 ja 58) on vastuolus Rootsis elavate või seal alaliselt viibivate aktsionäride eeliskohtlemine võrreldes aktsionäridega, kelle elukoht või alaline viibimiskoht ei ole Rootsis, kuivõrd esimesed saavad maksustatavast summast maha arvata oma aktsiate soetamismaksumuse(2), kuid teistel pole see lubatud.(3)

2.        Lisaks on vaja selgitada, kas võimalikku ebavõrdset kohtlemist saab leevendada soodsamate sätetega, mis tulenevad Rootsi ja asjaomase aktsionäri elukohariigi vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingust (edaspidi: „maksuleping”).

II.    Õiguslik raamistik

A.      Ühenduse õigus

3.        Ühenduse õigusliku raamistiku moodustavad käesolevas kohtuasjas kapitali vaba liikumist puudutavad sätted.

4.        Põhimõtteline liikmesriikide ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelise kapitali liikumise piirangute keeld on sätestatud EÜ artikli 56 lõikes 1:

„Käesoleva peatüki sätete kohaselt keelatakse kõik kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.”

5.        EÜ artiklis 58 on jäetud liikmesriikidele tegevusvabadus, mis on sõnastatud järgmiselt:

„1.       Artikli 56 sätted ei mõjuta liikmesriikide õigust:

a.      kohaldada oma maksuseaduste vastavaid sätteid, mis eristavad maksumaksjaid nende elukoha või nende kapitali investeerimise koha põhjal;

[…]

3.       Lõigetes 1 ja 2 märgitud meetmed ja kord ei tohi kujutada endast suvalise diskrimineerimise vahendit ega varjatud piirangut kapitali ja maksete vabale liikumisele artikli 56 tähenduses.”

B.      Siseriiklik õigus

6.        Rootsi õiguse vastavate sätetena tulevad kõne alla kupongimaksuseadus(4) ning Rootsi ja Prantsusmaa vahel sõlmitud maksuleping. Siinkohal on toodud asjakohaste sätete kokkuvõte.

 Rootsi kupongimaksuseadus

7.        Kui Rootsi aktsiaselts ostab oma Rootsis elavalt aktsionärilt aktsiad tagasi, maksustatakse aktsionärile väljamakstav summa Rootsis aktsiate võõrandamisest saadava kasuna. Eraisiku puhul on see maksumäär 30% saadavast kasust, millest on lahutatud aktsiate soetamismaksumus.

8.        Kui füüsilisel isikul, kelle aktsiad tagasi ostetakse, puudub Rootsis elukoht või alaline viibimiskoht, siis käsitletakse talle makstavat summat dividendide väljamaksmisena. Vastavalt Rootsi kupongimaksuseaduse §‑le 1, § 2 lõikele 2, §‑le 4 ja §‑le 5 kuulub see summa maksustamisele 30% kupongimaksu määra alusel, ilma soetamismaksumust maha arvamata.(5) Kupongimaksuseaduse §‑s 7 on sätestatud, et dividendide väljamaksmisel peab kupongimaksu kinni väärtpaberite keskhaldur, kui dividendide saaja esitatud andmetest ei tulene, et ta pole maksukohustuslane.

9.        Kui kupongimaksuna tuleks maksta rohkem kui maksulepingu alusel, siis tekib kupongimaksuseaduse § 27 alusel hüvitise nõudeõigus.

 Prantsusmaa ja Rootsi vaheline maksuleping

10.      Prantsusmaa ja Rootsi vahelise maksulepingu(6) artikli 10 lõike 1 alusel maksustatakse dividende, mida lepinguosalise riigi residendist äriühing maksab teise lepinguosalise riigi residendile, selles teises riigis.

11.      Sama maksulepingu artikli 10 lõikest 2 tuleneb, et nimetatud dividende võib maksustada ka selles lepinguosalises riigis, mille residendist äriühing dividende maksab. Kui aga dividendide tulu tegelik saaja on teise lepinguosalise riigi residendist füüsiline isik, siis ei tohi dividendilt maksu kinni pidada rohkem kui 15% dividendide brutosummast.

12.      Dividendidena ülalmainitud sätete tähenduses käsitatakse vastavalt maksulepingu artikli 10 lõikele 5 muu hulgas tulu aktsiatest ning tulu, mida käsitatakse maksulepingu jõustumise hetkel dividendina seda maksva äriühingu residendiriigi seaduste kohaselt.

13.      Vastavalt maksulepingu artikli 13 lõikele 6 kuulub aktsiate võõrandamisest saadud kasu maksustamisele üksnes võõrandaja residendiriigis.

14.      Maksulepingu väljatöötamisel on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul lähtutud Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) poolt koostatud näidislepingust(7) koos sinna juurde kuuluvate OECD kommentaaridega(8).

15.      Kommentaaridest(9), mis puudutavad OECD näidislepingu artiklit 10(10) nähtub, et dividendideks ei loeta mitte ainult aktsionäride aastakoosolekul otsustatud kasumijaotust vaid ka muud rahalise väärtusega kasu, nagu nt lisaaktsiad, likvideerimiskasum ja varjatud väljamaksed.

16.      Kommentaaridest(11), mis puudutavad OECD näidislepingu artiklit 13(12), tuleneb, et äriühingu aktsiate võõrandamisel põhikapitali vähendamise või äriühingu likvideerimise korral saab aktsiate müügihinna ja nimiväärtuse vahet vaadelda äriühingu residendiriigis aktsiate võõrandamisest saadava kasu asemel ka kogukasumi jaotusena. Seetõttu ei takista näidislepingu artikkel 13 sellist väljamakset maksustamast artiklis 10 toodud maksumäärade alusel.

III. Asjaolud ja põhikohtuasi

17.      Margaretha Bouanich elab Prantsusmaal. Ta oli Rootsi aktsiaseltsi Förvaltnings AB Ratos aktsionär. 2. detsembril 1998. aastal müüs ta oma aktsiad nüüdisväärtusega 8 639 402 Rootsi krooni sellele aktsiaseltsile tagasi. Talle väljamakstud summa maksustati vastavalt Rootsi kupongimaksuseadusele ja maksulepingule väljamaksete tegemisel kinnipeetava 15% kupongimaksuga 1 295 910,30 Rootsi krooni ulatuses.

18.      M. Bouanich vaidlustas asja kohalikus Gävle maksuametis(13) ning taotles kogu kinnipeetud kupongimaksu tagastamist. Teise võimalusena palus ta oma taotluses tagastada kupongimaks selles osas, mis oli arvestatud tagasiostetud aktsiate nimiväärtuse alusel ning võrdus seega nimiväärtuse maksustamisega.

19.      Maksuamet rahuldas M. Bouanich’i alternatiivse nõude 28. septembril 1999 ning maksis talle tagasi kupongimaksu 166 999 Rootsi krooni ulatuses.

20.      Maksuameti otsuse peale esitas M. Bouanich hagi Länsrätten i Dalarnas län’ile(14), paludes tuvastada, et talle makstud summa pealt ei tohi kupongimaksu kinni pidada ning et talle tuleb tagasi maksta ka ülejäänud osa väljamaksete tegemisel tasutud maksust.

21.      Länsrätten jättis oma 29. märtsi 2001. aasta otsusega hagi rahuldamata. Seepeale esitas M. Bouanich apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud Kammarrätten i Sundsvall’ile(15).

IV.    Eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus

22.      Kammarrätten i Sundsvall esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

1)      Kas EÜ artiklid 56 ja 58 lubavad liikmesriigil maksustada selles liikmesriigis asutatud aktsiaseltsi poolt aktsionärile, kelle elukoht või alaline viibimiskoht ei ole selles riigis, aktsiate tühistamise eesmärgil nende tagasiostmisel makstavaid summasid samamoodi kui dividende, kuid ilma õiguseta maha arvata tagasiostetud aktsiate soetamismaksumus, sellal kui aktsiate tühistamise eesmärgiga nende tagasiostmisel tehtav väljamakse selles liikmesriigis elavale või seal alaliselt viibivale aktsionärile maksustatakse kui aktsiate võõrandamisest saadud kasu, mis annab õiguse nimetatud aktsiate soetamismaksumus maha arvata?

2)      Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas eelviidatud artiklid lubavad liikmesriigil kohaldada eespool kirjeldatud korda juhul, kui aktsiaseltsi asukohajärgse liikmesriigi ja aktsionäri elukohajärgse liikmesriigi vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise leping sätestab, viidates OECD topeltmaksustamise vältimise näidislepingu kommentaaridele, et kohaldada tuleb madalamat maksumäära kui see, mida kohaldatakse esimese liikmesriigi aktsionärile ja teise liikmesriigi aktsionärile aktsiate tühistamise eesmärgil nende tagasiostmisel tehtava väljamakse puhul, ja lubab tagasiostetud aktsiate nimiväärtusele vastava summa maha arvata?

3)      Kas EÜ artiklid 43 ja 48 lubavad liikmesriigil kohaldada eespool kirjeldatud korda?

23.      Euroopa Kohtus toimuva menetluse käigus on M. Bouanich, Rootsi valitsus ja Euroopa Komisjon esitanud kirjalikud märkused.

V.      Rootsi regulatsiooni vastavus kapitali vaba liikumise sätetele (esimene eelotsuse küsimus)

24.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib oma esimeses küsimuses sisuliselt seda, kas kapitali vaba liikumise sätetega (EÜ artiklid 56 ja 58) on kooskõlas selline siseriiklik säte nagu Rootsis, mille kohaselt on liikmesriigis asuva aktsiaseltsi poolt aktsiate tagasiostmisel tehtava väljamakse maksustamisel selles liikmesriigis elaval või alaliselt viibival aktsionäril õigus maha arvata soetamismaksumus, samas kui aktsionäril, kelle elukoht või alaline viibimiskoht ei ole selles riigis, see õigus puudub. Liikmesriikide vahel sõlmitud maksulepingu sätted pole siinkohal olulised, sest neid puudutab teine eelotsuse küsimus.

25.      Kuigi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on otsene maksustamine liikmesriikide pädevuses, peavad nad seda pädevust kasutama ühenduse õigust, sealhulgas ka kapitali vaba liikumise alaseid sätteid järgides (EÜ artikkel 56 jj).(16)

A.      Kapitali liikumise mõiste

26.      Kapitali liikumine ei ole EÜ asutamislepingus defineeritud. Üldiselt võib kapitali liikumiseks nimetada finants- ja reaalkapitali kandmist liikmesriigi piiridest väljapoole, kui see ei ole seotud kaubasaadetiste või teenustega ega kuulu seetõttu maksete vaba liikumise alla(17). Lisaks on direktiivi 88/361(18) I lisas ära toodud „Kapitali liikumise nomenklatuuril” vaieldamatult kapitali liikumise mõistet selgitav iseloom, olgugi et tegemist pole ammendava loeteluga.(19)

27.      Selle järgi hõlmab kapitali vaba liikumine mitte ainult välismaiste investorite võimalust omandada piiranguteta siseriiklike äriühingute aktsiaid,(20) vaid ka nende vara likviidseks muutmise või loovutamisega seotud tehinguid, likvideerimisjaotise repatrieerimist või selle kohest kasutamist ühenduse kohustuste piires(21).

28.      Kui aktsionär müüb oma aktsiad – nt kapitali vähendamise käigus – emiteerivale aktsiaseltsile tagasi, siis kuulub see protsess, nagu ka aktsiate algne omandamine, kapitali vaba liikumise hulka.

B.      Kapitali liikumise piiramine

29.      Vastavalt EÜ artikli 56 lõikes 1 sätestatud põhimõttele on kõik liikmesriikide vahelise kapitali liikumise piirangud keelatud.

 Piiramise mõiste

30.      Kapitali liikumist piiravad kõik meetmed, mis raskendavad kapitali piiriülest ülekannet või muudavad selle vähem atraktiivseks ning mistõttu investorid võivad hoiduda sellistest ülekannetest.(22) Seega vastab kapitali liikumise piiramise mõiste üldisele piiramise mõistele, mida Euroopa Kohus on teiste põhivabaduste juures kasutanud.(23)

31.      Nagu kõik põhivabadused sisaldab ka kapitali vaba liikumine diskrimineerimiskeeldu, st finantsturul osalejate ebavõrdse kohtlemise keeldu nende kodakondsusest, elukohast või investeeringukohast lähtudes ilma objektiivse õigustava asjaoluta. Erinevalt EÜ asutamislepingu endise artikli 67 lõikest 1 pole diskrimineerimiskeeldu EÜ artikli 56 lõikes 1 enam nimetatud ja seda annab ehk kaudselt tuletada artikli 58 lõikest 3. Samas ei tähenda antud asjaolu, et see põhivabadus ei ulatu tänapäeva täielikult liberaliseeritud kapitaliliikumise tingimustes enam nii kaugele kui varem. Vastupidi: diskrimineerimise keeld on antud põhivabaduse olulisim osa, mille olemasolu eeldatakse EÜ artikli 56 lõikes 1 enesestmõistetavalt.(24)

 Õiguslik hinnang Rootsi regulatsioonile

32.      Rootsi regulatsioon kohtleb Rootsi äriühingu aktsiaid omavaid maksukohustuslasi erinevalt sõltuvalt sellest, kas nende elukoht on Rootsis või mitte. Nimelt on Rootsis elavatel aktsionäridel lubatud emiteeriva aktsiaseltsi poolt aktsiate tagasiostmisel makstavast ja maksustatavast summast maha arvata soetamismaksumus, st aktsia hind(25) selle omandamise hetkel koos võimalike kuludega, samas kui välismaal elaval aktsionäril see õigus puudub. Seega on tegemist finantsturul osalejate ebavõrdse kohtlemisega elukoha alusel.(26)

33.      Samas piirab taoline regulatsioon ka kapitaliliikumist. Sellega ei reguleerita küll äriühingu aktsiate omandamist või müüki, vaid kõigest kapitaliinvesteeringust saadud tulude või likvideerimiskasumi maksustamist. Kuna kapitaliinvesteeringu eesmärk on aga eelkõige netotulude saamine, siis mõjutab tulude või kasumi maksustamine reeglina ka investeeringu enda atraktiivsust.(27) Kui välismaal elavad investorid, kes on omandanud Rootsis asuva aktsiaseltsi aktsiaid, ei saa emiteeriva aktsiaseltsi poolt aktsiate tagasiostmisel väljamakstavast ja Rootsis maksustamisele kuuluvast summast maha arvata aktsiate soetamismaksumust, siis vähendab see reeglina nende netokasumit ning muudab piiriülesed investeeringud Rootsi vähem atraktiivseks.

34.      Sama regulatsioon piirab ka Rootsis asuvate aktsiaseltside tegevust, muutes kapitali kogumise väljaspool Rootsit nende jaoks raskeks, kuna nimetatud põhjustel on Rootsis asuva äriühingu aktsiate omandamine välismaal elavate isikute jaoks ebasoodus.

C.      Õigustus

35.      Kapitali vaba liikumist, mis on asutamislepingu aluspõhimõte, saab siseriiklike õigusnormidega piirata ainult EÜ artikli 58 lõikes 1 toodud põhjendustel või ülekaaluka üldise huvi tõttu, mis kehtib kõigi liikmesriigi territooriumil tegutsevate isikute või ettevõtjate suhtes. Selleks, et siseriiklikku õigust saaks pidada põhjendatuks, peab see olema sobiv ka selles sätestatud eesmärgi saavutamiseks ning õigusnorm ei tohi olla kaugeleulatuvam, kui selle eesmärkide saavutamiseks kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega vajalik.(28)

36.      Antud juhul pole näha, et Rootsi regulatsiooni õigustaks ülekaalukas üldine huvi. Seda võib aga õigustada EÜ artikli 58 lõike 1 punkt a(29), mis annab liikmesriigile õiguse kohaldada siseriikliku maksuõiguse sätteid, mis kohtlevad erineva elukoha või investeerimiskohaga maksukohustuslasi erinevalt.(30)

37.      EÜ artikli 58 lõike 1 punkt a on erand kapitali vaba liikumise põhimõttest, mida tuleb tõlgendada kitsalt ja mida ei saa mõista nii, et iga maksuõiguse säte, mis teeb maksukohustuslaste vahel vahet nende kodakondsuse, elu- või investeerimiskoha järgi, on asutamislepinguga automaatselt kooskõlas. EÜ artikli 58 lõike 1 punktis a ette nähtud erandit piirab omakorda EÜ artikli 58 lõige 3, mille kohaselt ei tohi EÜ artikli 58 lõikes 1 nimetatud meetmed kujutada endast suvalise diskrimineerimise vahendit ega kapitali ja maksete vaba liikumise varjatud piirangut EÜ artikli 56 tähenduses.(31)

38.      Seega tuleb eristada EÜ artikli 58 lõike 1 punktis a lubatud ebavõrdset kohtlemist ja EÜ artikli 58 lõikes 3 keelatud suvalist diskrimineerimist. Kohtupraktika kohaselt on ebavõrdne kohtlemine asutamislepingus sätestatud kapitali vaba liikumise põhimõttega kooskõlas ainult olukordades, mis pole omavahel objektiivselt võrreldavad või siis, kui sellist kohtlemist õigustab ülekaalukas avalik huvi.(32) Pealegi on erinevatesse kategooriatesse kuuluvate maksukohustuslaste erinev kohtlemine õigustatav vaid siis, kui see ei ulatu kõnealuse sätte eesmärgi saavutamisest kaugemale.(33)

39.      Olemasoleva informatsiooni põhjal võib järeldada, et Rootsis elavate ja välismaal elavate aktsionäride situatsioon on võrreldav. Elukohast sõltumata on tekkinud soetamismaksumus vahetus seoses emiteeriva äriühingu poolt hilisemal aktsiate tagasiostmisel tehtava väljamaksega. Kapitali investeerimine on aktsiate tagasiostmisel tehtava väljamakse saamise eelduseks. Seega on siin tegu samasuguse olukorraga nagu Gerritse kohtuasjas, kus Euroopa Kohus lähtus residentide ja mitteresidentide situatsiooni võrreldavusest, kuivõrd tegu oli nende sissetulekutega seotud tegevuskuludega.(34) Kui Gerritse kohtuasjas puudus objektiivne põhjus keelata mitteresidentidel nende tegevuskulude mahaarvamine, siis pole ka käesolevas kohtuajas objektiivset põhjust keelata Rootsis mitteelavatel aktsionäridel soetamismaksumuse mahaarvamine.(35)

40.      Rootsi regulatsiooni puhul pole seega tegu lubatud ebavõrdse kohtlemisega EÜ artikli 58 lõike 1 punkti a mõttes, vaid suvalise diskrimineerimisega, mis on EÜ artikli 58 lõike 3 järgi keelatud.

41.      Eeltoodust järeldub, et kapitali vaba liikumise sätetega (EÜ artiklid 56 ja 58) on vastuolus siseriiklik regulatsioon, millega liikmesriik lubab selles liikmesriigis asuva aktsiaseltsi poolt liikmesriigis elavale või alaliselt viibivale aktsionärile aktsiate tagasiostmisel makstavate summade maksustamisel maha arvata aktsiate soetamismaksumuse, samas kui aktsionäril, kes ei ela ega viibi alaliselt selles liikmesriigis, seda õigust ei ole.

VI.    Maksulepingu mõju (teine eelotsuse küsimus)

42.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib oma teises küsimuses sisuliselt seda, kas esimese küsimuse vastus on erinev, kui arvestada maksulepingu sätteid, mis määravad kindlaks välismaal elava aktsionäri maksukoormuse ülempiiri ning lubavad OECD topeltmaksustamise vältimise näidislepingu kommentaaridele vastava tõlgenduse korral teha müügitulust aktsiate nimiväärtusele vastavat mahaarvamist.

43.      Selle küsimusele on õigem vastata osade kaupa: kõigepealt tuleb kontrollida, kas maksulepingut saab üldse arvesse võtta, kui hinnatakse siseriikliku maksuõiguse vastavust põhivabadustele (selle kohta allpool punkt A). Seejärel peab vaatama, kas kapitali vaba liikumise tuvastatud piirangut saab vastava maksulepinguga täielikult kõrvaldada (selle kohta allpool punkt B).

A.      Maksulepingute arvesse võtmine

44.      Näib, et komisjoni arvates ei mängi sellised topeltmaksustamise vältimise lepingud nagu Prantsusmaa ja Rootsi vaheline maksuleping siseriikliku maksuregulatsiooni ja põhivabaduste omavahelise kooskõla kontrollimisel üldiselt mingisugust rolli.(36) Seejuures lähtub komisjon Avoir fiscal’i(37) ja Saint-Gobain’i(38) kohtuotsustest. Samal arvamusel on ka M. Bouanich, viidates Eurowings Luftverkehr’i kohtuotsusele(39).

45.      Mina ei ole selle seisukohaga nõus.

46.      Asutamislepingu üks eesmärke on topeltmaksustamise kõrvaldamine ühenduse piires; see nähtub eelkõige EÜ artikli 293 teisest alapunktist. Liikmesriikide ülesanne on kindlaks määrata sissetulekute ja vara maksustamise kriteeriumid ning vältida topeltmaksustamist vajaduse korral lepingute abiga, kuna ühenduse tasandil puuduvad sellealased ühtlustamis- ja harmoneerimismeetmed. Siinkohal on liikmesriikidel õigus kahepoolsete maksulepingute raames kindlaks määrata pidepunktid maksualase pädevuse jagamiseks.(40)

47.      Sel moel jagatud maksualase pädevuse teostamisel ei tohi liikmesriigid siiski ületada ühenduse õigusnormidega ette nähtud piire.(41) Sellel on omakorda kaks tagajärge: esiteks ei tohi liikmesriik ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi, eelkõige vahetult kohaldatavate põhivabaduste järgimist, seada sõltuvusse vastastikkuse tingimusest ega teise riigiga sõlmitud kokkuleppe sisust (vastastikkuse reservatsioon).(42) Teiseks ei saa põhivabadusega vastuolus olevat ebasoodsat maksukohtlemist õigustada teiste võimalike maksusoodustustega, millel pole konkreetse üksikjuhtumiga mingit seost (viide teistele soodustustele).(43)

48.      Käesoleval juhul puudub vaidlus nii vastastikkuse reservatsiooni kui teistele maksusoodustustele viitamise üle.

49.      Esiteks puuduvad siin igasugused pidepunktid mis tahes moel avalduva vastastikkuse reservatsiooni kohta. Erinevalt Avoir fiscal’i kohtuasjast ei üritata siin vabandada või koguni õigustada ühenduse kodanike ebasoodsat kohtlemist vastavate liikmesriikide vaheliste maksulepingute puudumisega.(44) Siin on vastupidi tegemist küsimusega, kas olemasoleva maksulepingu kohaldamisel, st kõiki konkreetsel juhul Rootsis kehtivaid õigusnorme arvestades, saab üldse ebasoodsast kohtlemisest rääkida.

50.      Pealegi ei üritata siin välismaal elavate aktsionäride kupongimaksuseadusest tulenevat ebasoodsat kohtlemist kompenseerida teiste soodustustega. Erinevalt Avoir fiscal’i kohtuasjast ja teistest sarnastest asjadest(45) pole siin tegu tulevikus võimalike eelistega, millel pole mingit seost konkreetse üksikjuhuga, vaid Rootsis antud asjas tegelikult kohaldatavate õigusnormidega. Nende õigusnormide hulka kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ka Prantsusmaa ja Rootsi vaheline maksuleping. Eelotsuse küsimusele vastamisel peab Euroopa Kohus lähtuma nimelt eelotsusetaotluses esitatud õiguslikust kontekstist.(46)

51.      Seega kui kontrollitakse siseriikliku maksuõiguse sätete vastavust põhivabadustele tuleb igal juhul arvesse võtta selliste lepingute sätteid nagu konkreetsel juhul kohaldatav Prantsusmaa ja Rootsi vaheline maksuleping.

B.      Maksulepingu tegelik mõju

52.      Järgmisena on vaja välja selgitada, kas antud maksuleping välistab välismaal elavate aktsionäride ebasoodsa kohtlemise.

 Rootsis elavate aktsionäride maksuõiguslik seisund võrreldes välismaal elavate aktsionäridega

53.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel näeb M. Bouanich’i kui välismaal elava aktsionäri maksuõiguslik seisund maksulepingut arvestades välja järgmine.(47)

54.      Rootsis asuva äriühingu poolt aktsiate tagasiostmisel välismaal elavale aktsionärile tehtavat väljamakset vaadeldakse Rootsis kui dividende. See võimalus tuleneb maksulepingu artikli 13 lõikest 6 ja artikli 10 lõikest 5, tõlgendades neid OECD näidislepingu artiklite 10 ja 13 kommentaaride valguses.

55.      Kui Rootsis asuv äriühing maksab nimetatud summasid Prantsusmaal elavatele aktsionäridele, siis maksustatakse neid põhimõtteliselt Prantsusmaal (maksulepingu artikli 10 lõige 1). Samas on neid summasid võimalik teatud ulatuses ka Rootsis maksustada (maksulepingu artikli 10 lõige 2).

56.      Kupongimaksuseaduse järgi peaks M. Bouanich maksma aktsiaseltsi poolt aktsiate tagasiostmisel makstava kogusumma pealt 30% kupongimaksu. Seega kui saadav kasu oleks 100 ühikut, siis tuleks maksta kupongimaksu 30 ühikut.

57.      Maksuleping parandab aktsionäri olukorda kahel moel.

58.      Esiteks arvatakse maksustatavast summast maha aktsiate nimiväärtus (see tuleneb maksulepingust OECD näidislepingu artikli 13 kommentaaride valguses). Kui aktsiate võõrandamisest saadav kasu oli 100 ühikut ja aktsiate nimiväärtus 50 ühikut, siis kuulub Rootsis maksustamisele 50 ühikut, mis teeb 30% maksumäära puhul kupongimaksu suuruseks 15 ühikut. Kui aga aktsiate nimiväärtus oli 10, siis kuulub sama kasu korral Rootsis maksustamisele 90 ühikut, mis teeb 30% maksumäära puhul kupongimaksu suuruseks 27 ühikut.

59.      Teiseks kehtestab maksulepingu artikli 10 lõige 2 maksukoormuse ülempiiriks 15% brutosummast, milleks käesoleval juhul on 15% aktsiate nimiväärtuse võrra vähendatud kasust. Seega kui kasu on pärast nimiväärtuse mahaarvamist 100 ühikut, siis tuleb tegelikult maksta 15 ühikut kupongimaksu, isegi kui arvutatud maks(48) oleks suurem.

60.      Rootsis elava aktsionäri olukord on eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel aga järgmine: ka tema suhtes kehtib 30% maksumäär, kuid tal on õigus lahutada saadud kasust soetamismaksumus, st aktsia hind(49) selle omandamise hetkel koos võimalike kuludega. Kui kasu oli 100 ja soetamismaksumus 60 ühikut, siis kuulub maksustamisele ainult 40 ühikut, mis teeb 30% maksumäära puhul maksu suuruseks 12 ühikut. Kui aga soetamismaksumus oli 30 ühikut, siis tuleb sama kasu korral maksustada Rootsis 70 ühikut, mis teeb 30% maksumäära puhul maksu suuruseks 21 ühikut.

61.      Vahekokkuvõttena võib seega märkida, et nii Rootsis kui välismaal elavate aktsionäride suhtes kehtib 30% maksumäär, kuid Rootsis elavate aktsionäride tegelik maksukoormus sõltub aktsiate soetamismaksumusest, samas kui välismaal elavate aktsionäride maksukoormus varieerub vastavalt tagasiostetavate aktsiate nimiväärtusele ning nende aktsionäride suhtes kehtestatud maksukoormus ei või olla suurem kui 15% aktsiate nimiväärtuse võrra vähendatud kasust.

 Hinnang

62.      Antud olukorra hindamisel peab silmas pidama, et reeglina on aktsia nimiväärtuse ja aktsia omandamisel kehtiva soetamismaksumuse vahel oluline vahe. Sageli on soetamismaksumus palju suurem kui aktsia nimiväärtus. Isegi kui maksuleping annab välismaal elavatele aktsionäridele aktsiate nimiväärtuse mahaarvamise õiguse, ei tähenda see reeglina siiski nende võrdsustamist Rootsis elavate aktsionäridega, kuna viimased saavad maksustatavast summast maha arvata suurema summa aktsiate soetamismaksumuse näol, mistõttu nad peavad tavaliselt maksustama väiksema summa.

63.      Eelnevat silmas pidades ei saa välismaal elavatele aktsionäridele maksulepinguga antavat aktsiate nimiväärtuse mahaarvamise õigust võrdsustada Rootsis elavate aktsionäride õigusega arvata maha soetamismaksumus.

64.      Kapitali liikumise piirangute keelust (EÜ artikli 56 lõige 1) ning eelkõige investorite elukohast sõltuva suvalise diskrimineerimise keelust (EÜ artikli 58 lõige 3) tuleneb, et käesoleval juhul ei või Rootsis asuva äriühingu poolt aktsiate tagasiostmisel panna välismaal elavaid aktsionäre ebasoodsamasse maksuõiguslikku olukorda võrreldes Rootsis elavate aktsionäridega.(50)

65.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuses on kontrollida, kas käesoleval juhul annavad aktsiate nimiväärtuse mahaarvamine ja maksukoormuse 15% ülempiir(51) välismaal elavate aktsionäride puhul sama tulemuse kui soetamismaksumuse mahaarvamine Rootsis elavate aktsionäride puhul.(52) Kui see pole nii, siis peab siseriiklik kohus tagama ühenduse õiguse täieliku mõjulepääsu ning kaitsma üksikisiku õigusi, mis tulenevad ühenduse õigusest ehk käesoleval juhul kapitali vabast liikumisest; selleks peab ta jätma oma pädevuse raames kohaldamata iga vastuolus oleva siseriikliku sätte, sh maksulepingu sätte, mis takistab Rootsis ja välismaal elavate aktsionäride võrdset kohtlemist.(53)

66.      Ääremärkusena olgu öeldud, et kuigi maksulepinguga on maksukoormust Rootsis piiratud 15% saadud kasust (maksulepingu artikli 10 lõige 2), ei tähenda see tingimata välismaal elavate aktsionäride soodsamat kohtlemist.

67.      Esiteks on nimetatud säte välismaal elava aktsionäri jaoks ainult sellisel juhul soodsam, kui tema aktsiate nominaalne soetamismaksumus oli rohkem kui poole võrra väiksem saadud tulust; kui aga soetamismaksumus oli üle poole saadud müügitulust, siis on selle aktsionäri olukord võrreldes Rootsis elava aktsionäriga halvem.(54)

68.      Teiseks tuleb silmas pidada, et välismaal elavad aktsionärid peavad reeglina oma dividende või saadud kasu maksustama lisaks ka oma elukohariigis; seda võimaldab antud juhul ka Prantsusmaa ja Rootsi vaheline maksuleping (vt selle artikli 10 lõige 1). Maksulepingus (vt selle artikli 10 lõige 2) ette nähtud 15% ülempiiriga määravad lepingu sõlminud riigid ainult kindlaks oma maksualased pädevused ning mõjutavad seeläbi maksutulude omavahelist jagamist.(55)

69.      Lõppkokkuvõtteks võib seega öelda, et:

kui ühes liikmesriigis asuva aktsiaseltsi aktsiate tagasiostmisel kehtib teises liikmesriigis elavate aktsionäride suhtes maksuleping, mille esimene liikmesriik on sõlminud teise liikmesriigiga, siis peab siseriiklik kohus üksikjuhul tagama, et asjaomaseid aktsionäre ei koheldaks kokkuvõttes ebasoodsamalt kui esimeses liikmesriigis elavaid või alaliselt viibivaid aktsionäre. Selleks peab siseriiklik kohus jätma oma pädevuse raames kohaldamata iga vastuolus oleva siseriikliku sätte, sh maksulepingu sätte, mis takistab esimeses liikmesriigis elavate või seal alaliselt viibivate aktsionäride võrdset kohtlemist aktsionäridega, kelle elukoht või alaline viibimiskoht ei ole selles riigis.

VII. Asutamisvabaduse ja kapitali vaba liikumise vaheline suhe (kolmas eelotsuse küsimus)

70.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab oma kolmanda küsimusega saada täiendavat teavet Rootsi regulatsiooni asutamisvabadusele vastavuse kohta (EÜ artiklid 43 ja 48).

71.      Asutamisvabaduse ja kapitali vaba liikumise rakendusalad võivad kohati kattuda, kui kapitaliinvesteering teises liikmesriigis on seotud nt harukontorite või tütarettevõtete asutamisega.(56) EÜ artikli 58 lõikest 2 ja artikli 43 lõikes 2 sisalduvast formuleeringust „[k]ui kapitali käsitleva peatüki sätetest ei tulene teisiti” nähtub, et sellistel juhtudel ei tõrju üks põhivabadus teist kõrvale, vaid mõlemaid kohaldatakse paralleelselt.(57) Sellega tagab EÜ artikli 58 lõige 2 mõlema põhivabaduse osas samade reservatsioonide kehtivuse.(58)

72.      Samas ei lange iga piiriülene osalus äriühingus asutamisvabaduse kohaldamisalasse. Selle põhivabadusega on hõlmatud ainult selline osalus, mis annab asjaomasele osanikule võimaluse „mõjutada ühingu otsuseid ning otsustada ühingu tegevuse üle”.(59) Vastavalt EÜ artikli 43 lõikele 2 hõlmab asutamisvabadus „õigust alustada ja jätkata tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana ning asutada ja juhtida ettevõtjaid teises liikmesriigis”. Teiste sõnadega peab osanikul kas üksinda või koos teiste osanikega olema kontroll ettevõtja üle. Kui tema osalus on aga seotud vaid tavaliste vähemusosanike kaitseõigustega, siis saab kohaldada ainult kapitali vaba liikumise, mitte aga asutamisvabaduse sätteid.(60)

73.      Käesolevas asjas ei nähtu eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetest, et M. Bouanich’il oleks tema aktsiapaki kaudu olnud Förvaltnings AB Ratos’e üle otsustav mõju. Sellest lähtuvalt ei saa asutamisvabaduse (EÜ artikkel 43) sätteid kohaldada. Seega pole vaja kolmandale eelotsuse küsimusele vastata.

VIII. Ettepanek

74.      Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Kammarrätten i Sundsvall’i esitatud küsimustele järgmiselt:

1)      Kapitali vaba liikumise sätetega (EÜ artiklid 56 ja 58) on vastuolus siseriiklik regulatsioon, millega liikmesriik lubab selles liikmesriigis asuva aktsiaseltsi poolt liikmesriigis elavale või alaliselt viibivale aktsionärile aktsiate tagasiostmisel makstavate summade maksustamisel maha arvata aktsiate soetamismaksumuse, samas kui aktsionäril, kes ei ela ega viibi alaliselt selles liikmesriigis, seda õigust ei ole.

2)      Kui ühes liikmesriigis asuva aktsiaseltsi aktsiate tagasiostmisel kehtib teises liikmesriigis elavate aktsionäride suhtes maksuleping, mille esimene liikmesriik on sõlminud teise liikmesriigiga, siis peab siseriiklik kohus üksikjuhul tagama, et asjaomaseid aktsionäre ei koheldaks kokkuvõttes ebasoodsamalt kui esimeses liikmesriigis elavaid või alaliselt viibivaid aktsionäre. Selleks peab siseriiklik kohus jätma oma pädevuse raames kohaldamata iga vastuolus oleva siseriikliku sätte, sh maksulepingu sätte, mis takistab esimeses liikmesriigis elavate või seal alaliselt viibivate aktsionäride võrdset kohtlemist aktsionäridega, kelle elukoht või alaline viibimiskoht ei ole selles riigis.

---

1 – Algkeel: saksa.

---

2 – Soetamismaksumuse all peetakse tavaliselt silmas aktsia hinda (st aktsia kurssi või väljalaskehinda) omandamise hetkel koos võimalike kuludega.

---

3 – Ühenduse õiguse seisukohalt pole käesoleva asja hindamisel oluline, kas siseriiklikus õiguses lähtutakse isiku elukohast või alalisest viibimiskohast. Seega kasutatakse edaspidi lihtsuse mõttes mõistet „elukoht”, pidades selle all silmas ka isiku alalist viibimiskohta.

---

4 – Lag 1970:624 om kupongskatt (edaspidi: „kupongimaksuseadus”).

---

5 – Seejuures eeldatakse, et väljamakstavad dividendid ei kuulu Rootsis püsiva tegevuskohaga ettevõtte äritegevuse käigus saadud tulu hulka.

---

6 – Prantsuse Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vaheline tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise tõkestamise leping (prantsuskeelne pealkiri: Convention entre le Gouvernement de la République française et le Gouvernement du Royaume de Suède en vue d’éviter les doubles impositions et de prévenir l’évasion fiscale en matière d’impôts sur le revenu et sur la fortune), alla kirjutatud 27. novembril 1990. aastal Stockholmis, prantsuse keeles avaldatud Journal officiel de la République française-is (JORF), 8.4.1992 (koos parandustega, JORF, 22.8.1992) ning samas keeles kättesaadav Interneti-aadressil http://www.finances.gouv.fr/minefi/europe/index.htm (viimati vaadatud 26. mail 2005).

---

7 – OECD näidisleping tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimiseks (ingliskeelne pealkiri: OECD Income and Capital Model Convention). Prantsusmaa ja Rootsi vahelise maksulepingu sõlmimise ajal oli määravaks 11. aprilli 1977. aasta näidisleping (ISBN nr 92-64-11693-1), mille sisu vastab vähemalt siinkohal olulistes punktides uuele, 28. jaanuari 2003. aasta näidislepingule (ingliskeelne pealkiri: OECD Model Convention with respect to taxes on income and on capital, kättesaadav OECD Interneti-leheküljel (viimati vaadatud 30. mail 2005): http://www.oecd.org/document/37/0,2340,en_2649_33747_1913957_1_1_1_1,00.html).

---

8 – Model Tax Convention on Income and on Capital, kokkuvõtlik versioon (lahtised lehed), http://www.oecdbookshop.org/oecd/display.asp?lang=EN&sf1=identifiers&st1=232002081p1 (viimati vaadatud 30. mail 2005), seisuga jaanuar 2003.

---

9 – OECD näidislepingu 1977. aasta kommentaaride paragrahv 27. See kattub suures osas OECD näidislepingu 2003. aasta kommentaaride paragrahviga 28, millele tugineb eelotsusetaotluse esitanud kohus.

---

10 – Sellest artiklist lähtub ka maksulepingu artikkel 10.

---

11 – OECD näidislepingu 1977. aasta kommentaaride paragrahv 31. See kattub suures osas OECD näidislepingu 2003. aasta kommentaaride paragrahviga 31, millele tugineb eelotsusetaotluse esitanud kohus.

---

12 – Sellest artiklist lähtub ka maksulepingu artikkel 13.

---

13 – Varem: Skattemyndigheten, nüüd: Skatteverket.

---

14 – Dalarna lääni halduskohus.

---

15 – Teise astme kohus halduskohtualastes vaidlustes.

---

16 – 14. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑279/93: Schumacker (EKL 1995, lk I-225, punkt 21); 11. augusti 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑80/94: Wielockx (EKL 1995, lk I-2493; punkt 16); 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑311/97: Royal Bank of Scotland (EKL 1999, lk I-2651, punkt 19); 6. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑35/98: Verkooijen (EKL 2000, lk I‑4071, punkt 32); 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑242/03: Weidert ja Paulus (EKL 2004, lk I‑7379, punkt 12); 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑319/02: Manninen (EKL 2004, lk I‑7477, punkt 19), ja 10. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑39/04: Laboratoires Fournier (EKL 2005, lk I‑2057, punkt 14).

---

17 – Maksete vaba liikumine (EÜ artikli 56 lõige 2, EÜ asutamislepingu endise artikli 73b lõige 2) tagab seevastu, et võlgnikul, kes peab maksma teatava rahasumma kauba või teenuse eest või seoses kapitaliinvesteeringuga, on võimalik täita oma lepinguline kohustus vabatahtlikult ja ilma lubamatute piiranguteta ning võlausaldaja saab taolise makse tasuta vastu võtta (22. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑412/97: ED, EKL 1999, lk I‑3845, punkt 17, ja 31. jaanuari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 286/82 ja 26/83: Luisi ja Carbone, EKL 1984, lk 377, punktid 21 ja 22).

---

18 – Nõukogu 24. juuni 1988. aasta direktiiv 88/361 asutamislepingu artikli 67 rakendamise kohta (EÜT L 178, lk 5; ELT eriväljaanne 10/01, lk 10).

---

19 – Vt 16. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑222/97: Trummer ja Mayer (EKL 1999, lk I‑1661, punkt 21), 4. juuni 2002. aasta nn „Golden-Shares“ otsused kohtuasjades C‑367/98: komisjon vs. Portugal (EKL 2002, lk I‑4731, punkt 37); C‑483/99: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2002, lk I 4781, punkt 36), ja C‑503/99: komisjon vs. Belgia (EKL 2002, lk I‑4809, punkt 37), samuti 2. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑174/04: komisjon vs. Itaalia (EKL 2005, lk I‑4933, punkt 27) ja 5. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑376/03: D (EKL 2005, lk I‑5821, punkt 24).

---

20 – Pidepunktideks on siinkohal kapitali liikumise nomenklatuuri rubriigid I ja III (viidatud eespool ettepaneku 26. punktis).

---

21 – Vt selle kohta ka kapitali liikumise nomenklatuuri sissejuhatuse neljas taane ja mõistete definitsioonid (viidatud ettepaneku 26. punktis), lisaks kohtuotsus Trummer ja Mayer (viidatud 19. joonealuses märkuses, punkt 22).

---

22 – Vt kohtuotsus Trummer ja Mayer (viidatud 19. joonealuses märkuses, punkt 26); vt ka minu 18. märtsi 2004. aasta ettepanek kohtuasjas C-319/02: Manninen (EKL 2004, lk I-7477, ettepaneku punkt 28).

---

23 – Vt siinkohal eriti 11. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 8/74: Dassonville (EKL 1974, lk 837, punkt 5); 25. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑76/90: Säger (EKL 1991, lk I‑4221, punkt 12), ja 30. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑55/94: Gebhard (EKL 1995, lk I -4165, punkt 37), lisaks minu ettepanek Manninen’i kohtuasjas (viidatud 22. joonealuses märkuses, ettepaneku punkt 28).

---

24 – Vt selle kohta eespool 19. joonealuses märkuses viidatud „Golden-Shares“ otsused kohtuasjades komisjon vs. Portugal (punkt 44) ja komisjon vs. Prantsusmaa (punkt 40), milles Euroopa Kohus toonitab, et EÜ artikli 56 lõige 1 (EÜ asutamislepingu endise artikli 73b lõige 1) keelab üldiselt kõik liikmesriikide vahelise kapitali liikumise piirangud ning see keeld sisaldab endas enamat kui finantsturul osalejate ebavõrdse kohtlemise vältimist kodakondsuse alusel. Siit võib järeldada, et ka kapitali vaba liikumine hõlmab taolist ebavõrdse kohtlemise keeldu.

---

25 – Aktsia kurss või väljalaskehind.

---

26 – Kuna enamikul Rootsis elavatel või seal alalist viibimiskohta omavatel aktsionäridel on ka Rootsi kodakondsus, mida välismaal elavatel aktsionäridel enamasti pole, siis on Rootsi regulatsiooni puhul tegemist kaudselt finantsturul osalejate ebavõrdse kohtlemisega kodakondsuse alusel.

---

27 – Vt selle kohta ka minu ettepanek Manninen’i kohtuasjas (viidatud eespool 22. joonealuses märkuses, ettepaneku punkt 29).

---

28 – Vt eespool 19. joonealuses märkuses viidatud „Golden-Shares“ otsused kohtuasjades komisjon vs. Portugal (punkt 49), komisjon vs. Prantsusmaa (punkt 45) ja komisjon vs. Belgia (punkt 45). nagu ka hiljuti tehtud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (punkt 35); vt selle kohta ka 14. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑54/99: Église de scientologie (EKL 2000, lk I‑1335, punkt 18).

---

29 – Vastavalt Maastrichti lepingu 7. deklaratsioonile saab seda sätet kohaldada ainult 1993. aasta lõpus kehtinud siseriikliku maksuõiguse normide suhtes. Rootsi jaoks peaks siinkohal kehtima liitumise kuupäev, seega 1. jaanuar 1995. Kuna teistsugune informatsioon siseriikliku õiguse kohta puudub, siis eeldatakse alljärgnevalt, et sellel hetkel kehtis juba põhikohtuasjas kohaldatud kupongimaksuseaduse versioon.

---

30 – Vt selle kohta ka teisi põhiõigusi puudutav väljakujunenud kohtupraktika, vt nt eespool 16. joonealuses märkuses viidatud Schumacker’i (punktid 31‑34) ja Royal Bank of Scotland’i (punkt 27) kohtuotsused.

---

31 – Manninen’i kohtuotsus (viidatud 16. joonealuses märkuses, punkt 28); vt selle kohta ka Église de scientologie kohtuotsus (viidatud 28. joonealuses märkuses, punkt 18), seoses EÜ artikli 58 lõike 1 punktiga b.

---

32 – Eespool 16. joonealuses märkuses viidatud Manninen’i (punkt 29) ja Verkooijen’i (punkt 43 ja viited kohtupraktikale) kohtuotsused.

---

33 – Vt selle kohta ka Manninen’i kohtuotsus (viidatud 16. joonealuses märkuses, punkt 29).

---

34 – 12. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑234/01: Gerritse (EKL 2003, lk I‑5933, punkt 27) teenuste vaba liikumise kohta.

---

35 – Sarnaselt ka Royal Bank of Scotland kohtuotsus (viidatud 16. joonealuses märkuses, punkt 27 jj) ja 21. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑307/97: Saint-Gobain ZN (EKL 1999, lk I‑6161, punktid 48 ja 49), milles Euroopa Kohus on tuvastanud, et residentidele maksusoodustuste andmine ning mitteresidentidele nende andmisest keeldumine on diskrimineeriv.

---

36 – Komisjon väidab oma kirjalike märkuste punktis 41, et ühenduse õiguse järgimine ei tohi sõltuda kahe liikmesriigi vahel sõlmitud maksulepingu sisust; pealegi ei saa [põhivabaduse] piirangut õigustada sellega, et asjaomane isik saab võib-olla kasutada teisi maksusoodustusi.

---

37 – 28. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 270/83: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 1986, lk 273, punkt 26) (Avoir fiscal’i kohtuotsus).

---

38 – Viidatud eespool 35. joonealuses märkuses, punkt 54.

---

39 – 26. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑294/97: Eurowings Luftverkehr (EKL 1999, lk I‑7447).

---

40 – 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑336/96: Gilly (EKL 1998, lk I-2793, punktid 16, 24 ja 30), Saint-Gobain’i kohtuotsus (viidatud 35. joonealuses märkuses, punkt 57) ning D kohtuotsus (viidatud 19. joonealuses märkuses, punkt 52).

---

41 – Saint-Gobain’i kohtuotsus (viidatud 35. joonealuses märkuses, punkt 58) ja D kohtuotsus (viidatud 19. joonealuses märkuses, punkt 52).

---

42 – Avoir fiscal’i kohtuotsus (viidatud 37. joonealuses märkuses, punkt 26). Vt selle kohta ka 26. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-43/95: Data Delecta (EKL 1996, lk I‑4661, punkt 21). Vastastikkuse reservatsiooni keelu kohta vt ka 25. oktoobri 1979. aasta otsus kohtuasjas 159/78: komisjon vs. Itaalia (EKL 1979, lk 3247, punkt 23) ning 30. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑28/04: Tod’s (EKL 2005, lk I‑5781, punkt 34).

---

43 – Avoir fiscal’i kohtuotsus (viidatud 37. joonealuses märkuses, punkt 21), Saint Gobain’i kohtuotsus (viidatud 35. joonealuses märkuses, punkt 54), Eurowings Luftverkehr’i kohtuotsus (viidatud 39. joonealuses märkuses, punkt 44), ja Verkooijen’i kohtuotsus (viidatud 16. joonealuses märkuses, punkt 61), lisaks 27. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑107/94: Asscher (EKL 1996, lk I‑3089, punktid 51‑54); 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑385/00: De Groot (EKL 2002, lk I‑11819, punkt 97), ja 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑315/02: Lenz (EKL 2004, lk I‑7063, punkt 43).

---

44 – Avoir fiscal’i kohtuasjas argumenteeris Prantsuse Vabariik, et asjaomased liikmesriigid peavad sõlmima lepingu vaidlusaluse ebasoodsa kohtlemise kõrvaldamiseks; vt selle kohta kohtujurist Mancini 16. oktoobri 1985. aasta ettepanek kohtuasjas 270/83: komisjon vs. Prantsusmaa (Avoir fiscal’i kohtuotsus) (EKL 1986, lk 273, ettepaneku punkt 7).

---

45 – Nii Avoir fiscal’i kohtuotsus (viidatud 37. joonealuses märkuses, punkt 21) kui ka Asscher’i kohtuotsus (viidatud 43. joonealuses märkuses, punktid 51‑54), Saint-Gobain’i kohtuotsus (viidatud 35. joonealuses märkuses, punkt 54), Eurowings Luftverkehr’i kohtuotsus (viidatud 39. joonealuses märkuses, punkt 44), De Groot’i kohtuotsus (viidatud 43. joonealuses märkuses, punkt 97), Verkooijen’i kohtuotsus (viidatud 16. joonealuses märkuses, punkt 61) ja Lenz’i kohtuotsus (viidatud 43. joonealuses märkuses, punkt 43) viitasid asjasse mittepuutuvatele, üldistele eelistele, millel polnud mingit seost üksikjuhul konkreetses menetluses vaidlusaluste õigusnormide kohaldamisega. Eriti ilmekas on siinkohal Eurowings Luftverkehr’i kohtuotsuse punkt 44, milles üritati ühe liikmesriigi ebasoodsat maksukohtlemist kompenseerida teise liikmesriigi maksusoodustustega; sarnaselt ka De Groot’i kohtuotsuse punkt 97 koosmõjus punktiga 38. Vt lisaks Asscher’i kohtuotsuse punktid 51‑54, mis puudutab katset kompenseerida teatud ebasoodsat maksukohtlemist oletatavate sotsiaalkindlustusalaste soodustustega.

---

46 – Tod’s kohtuotsus (viidatud 42. joonealuses märkuses, punkt 14 ja viited kohtupraktikale).

---

47 – Vt ka käesoleva ettepaneku punktid 7‑16. Euroopa Kohus tugineb eelotsuse küsimusele vastamisel ainult eelotsusetaotluses esitatud andmetele. Maksulepingu ja siseriikliku õiguse tõlgendamine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuses.

---

48 – 30% aktsiate nimiväärtuse võrra vähendatud kasu.

---

49 – Aktsia kurss või väljalaskehind.

---

50 – Vt selle kohta põhjendused esimese eelotsuse küsimuse osas, käesoleva ettepaneku punktid 24‑41.

---

51 – Maksulepingu artikli 10 lõige 2.

---

52 – Sarnaselt ka Gerritse kohtuotsus (viidatud 34. joonealuses märkuses, punktid 52‑54).

---

53 – Vt selle kohta väljakujunenud kohtupraktika, eriti 9. märtsi 1978. aasta otsus kohtuasjas 106/77: Staatliche Finanzverwaltung vs. Simmenthal (EKL 1978, lk 629, punktid 21‑24); 19. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑213/89: Factortame (EKL 1990, lk I‑2433, punktid 18‑20), ja 7. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑184/89: Nimz (EKL 1991, lk I‑297, punkt 19). Kahe liikmesriigi vahelise, kuid EÜ asutamislepinguga vastuolus oleva maksulepingu kohaldamata jätmise kohta vt 10. novembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑3/91: Exportur (EKL 1992, lk I‑5529, punkt 8) ja 20. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑469/00: Ravil (EKL 2003, lk I‑5053, punkt 37).

---

54 – Kui nominaalne kasu on 100 ühikut ja aktsiate soetamismaksumus 50, siis on Rootsis elava aktsionäri maksukoormus 15 (maksustamisele kuuluv summa: 50, maksumäär: 30%, vt selle kohta käesoleva ettepaneku punktid 7 ja 60). Ka välismaal elav aktsionär peab maksma maksulepingu artikli 10 lõike 2 kohaselt maksimaalselt 15 ühikut olenemata sellest, kas ta tohib maksustatavast summast maha arvata aktsiate soetamismaksumuse või nende nimiväärtuse või mitte. Seega on 15% ülempiir välismaal elava aktsionäri jaoks ainult siis soodsam, kui ta saab maha arvata alla 50-ühikulise soetamismaksumuse või nimiväärtuse, kuna siis kuulub Rootsis 30% kupongimaksuga maksustamisele rohkem kui 50 ühikut.

---

55 – Vt ka käesoleva ettepaneku punkt 46.

---

56 – Vt selle kohta eriti kapitali liikumise nomenklatuuri I rubriigi punktid 1 ja 2 koos sinna juurde kuuluvate definitsioonidega, eelkõige mõiste „otseinvesteering“ definitsioon (nomenklatuuri kapitali liikumise mõistet selgitava iseloomu kohta vt käesoleva ettepaneku punkt 30). Täiendavad viited on toodud kohtujurist Alber’i 14. oktoobri 1999. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑251/98: Baars (EKL 2000, lk I‑2787, ettepaneku punktid 12‑30).

---

57 – Vt selle kohta ka minu 3. märtsi 2005. aasta ettepanek kohtuasjas C‑174/04: komisjon vs. Itaalia (EKL 2005, lk I‑4933, ettepaneku punkt 22).

---

Kohtupraktikas pole seda küsimust seni üheselt lahendatud. Nii nt leidis Euroopa Kohus oma 1. juuni 1999. aasta otsuses ettevõtte asutamisega seotud kinnisasja omandamist puudutavas kohtuasjas C‑302/97: Konle (EKL 1999, lk I‑3099, punkt 22), et kohaldada tuleb mõlemat põhivabadust. Samas on 5. novembri 2002. aasta otsust kohtuasjas C‑208/00: Überseering (EKL 2002, lk I‑9919, punkt 77) võimalik mõista nii, et kaks põhivabadust on omavahel spetsiaalsussuhtes. Muudel juhtudel on kontrollitud ainult ühe põhivabaduse kohaldatavust, kuid seda ilmselt eelkõige protsessi ökonoomsuse huvides; vt siinkohal nt 8. märtsi 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑397/98 ja C‑410/98: Metallgesellschaft jt (EKL 2001, lk I‑1727) ja 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑423/98: Albore (EKL 2000, lk I‑5965) nagu ka eespool 19. joonealuses märkuses viidatud „Golden-Shares“ kohtuotsused komisjon vs. Portugal (punkt 56), komisjon vs. Prantsusmaa (punkt 56) ja komisjon vs. Belgia (punkt 59).

---

Mõlema põhivabaduse paralleelset kohaldamist toetavad ka kohtujurist Alber kohtuasjas Baars tehtud ettepanekus (viidatud 56. joonealuses märkuses, punktid 12 jj, piirdudes aga mõlema põhivabaduse „vahetu kohaldamisega”, vt eelkõige punkt 30) ja kohtujurist La Pergola 24. juuni 1999. aasta ettepanekus kohtuasjas Verkooijen (EKL 2000, lk I‑4071, eelkõige ettepaneku punktid 35, 38 ja 45).

---

58 – EÜ artikli 58 lõike 2 eesmärk on vältida olukorda, kus asutamisvabaduse õiguseta kolmandate riikide kodanikud saaksid kapitali vaba liikumise sätetele toetudes hoida kõrvale ühenduse õigusega kooskõlas olevatest liikmesriigis asutamist piiravatest normidest. Teisalt mõjutavad kapitali vaba liikumise lubatavad piirangud EÜ artikli 43 lõikes 2 sisalduva reservatsiooni järgi („Kui kapitali käsitleva peatüki sätetest ei tulene teisiti […]”) ka asutamisvabadust.

---

59 – 13. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑251/98: Baars (EKL 2000, lk I‑2787, punkt 22); vt selle kohta ka Überseering’i kohtuotsus (viidatud 57. joonealuses märkuses, punkt 77) ja 21. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑436/00: X ja Y (EKL 2002, lk I‑10829, punkt 37).

---

60 – Kui aga osanikul on osaluse kaudu ettevõtja üle otsustav mõju, siis kuuluvad lisaks asutamisvabaduse sätetele kohaldamisele ka kapitali vaba liikumise sätted. Vt selle kohta kapitali liikumise nomenklatuuri mõistete definitsioonid (viidatud käesoleva ettepaneku punktis 26): nendest tuleneb, et nt kapitali vaba liikumisega hõlmatud otseinvesteeringud annavad aktsiaseltsis „aktsionäridele võimaluse tõhusalt osaleda äriühingu juhtimises või selle kontrollimisel“. Teadupoolest kasutatakse ka Baars’i otsuses (viidatud 59. joonealuses märkuses, punkt 22) sarnast kriteeriumit kirjeldamaks asutamisvabadusega hõlmatud juhtumit.