52021IP0073

Language
- My EUR-Lex
- Sign in
- Register
- My recent searches (0)

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Search tips

Need more search options? Use the Advanced search

EUROPA
EUR-Lex home
EUR-Lex - 52021IP0073 - EN

Document 52021IP0073

Help

Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2021. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile äriühingu hoolsuskohustuse ja vastutuse kohta (2020/2129(INL))

ELT C 474, 24.11.2021, p. 11–40 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

HTML

PDF

Official Journal

24.11.2021

Euroopa Liidu Teataja

C 474/11

P9_TA(2021)0073

Äriühingu hoolsuskohustus ja vastutus

Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2021. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile äriühingu hoolsuskohustuse ja vastutuse kohta (2020/2129(INL))

(2021/C 474/02)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „põhiõiguste harta“),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määrust (EL) nr 995/2010, milles sätestatakse puitu ja puittooteid turule laskvate ettevõtjate kohustused (1) (puidumäärus),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/34/EL teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ (2) (raamatupidamisdirektiiv),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiivi 2014/95/EL, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses mitmekesisust käsitleva teabe ja muu kui finantsteabe avalikustamisega teatavate suurettevõtjate ja kontsernide poolt (3) (muu kui finantsteabe avalikustamist käsitlev direktiiv),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrust (EL) 2017/821, millega kehtestatakse konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla liidu importijatele tarneahelaga seotud hoolsuskohustus (4) (konfliktimineraalide määrus),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/828, millega muudetakse direktiivi 2007/36/EÜ seoses aktsionäride pikaajalise kaasamise soodustamisega (5) (aktsionäride õiguste direktiiv),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (6) (rikkumisest teatamise direktiiv),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta määrust (EL) 2019/2088, mis käsitleb jätkusuutlikkust käsitleva teabe avalikustamist finantsteenuste sektoris (7) (avalikustamise määrus),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2020. aasta määrust (EL) 2020/852, millega kehtestatakse kestlike investeeringute hõlbustamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2019/2088 (8) (taksonoomiamäärus),

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Tegevuskava: jätkusuutliku majanduskasvu rahastamine“ (9),

—	võttes arvesse Euroopa rohelist kokkulepet (10),

—	võttes arvesse komisjoni suuniseid muu kui finantsteabe avaldamise kohta (muu kui finantsteabe esitamise metoodika) (11) ja komisjoni suuniseid muu kui finantsteabe avaldamise kohta: kliimaga seotud teabe avaldamist käsitlev lisa (12),

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni juriidilise isiku vastutuse kohta inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides (13), 27. aprilli 2017. aasta resolutsiooni rõivasektorit käsitleva ELi juhtalgatuse kohta (14) ja 29. mai 2018. aasta resolutsiooni jätkusuutliku rahastamise kohta (15),

—	võttes arvesse 12. detsembril 2015. aastal vastu võetud Pariisi kokkulepet,

—	võttes arvesse 2015. aastal vastu võetud ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, eelkõige selle 17 kestliku arengu eesmärki,

—	võttes arvesse ÜRO 2008. aasta ettevõtlust ja inimõigusi käsitlevat raamistikku „Kaitsta, austada ja heastada“,

—	võttes arvesse ÜRO 2011. aasta äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid (16),

—	võttes arvesse OECD suuniseid hargmaistele äriühingutele (17),

—	võttes arvesse vastutustundlikku ettevõtlust käsitlevaid OECD hoolsuskohustuse suuniseid (18),

—	võttes arvesse rõiva- ja jalatsitööstuse vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevaid OECD hoolsuskohustuse suuniseid (19),

—	võttes arvesse konflikti- ja riskipiirkondadest pärit mineraalide vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevaid OECD hoolsuskohustuse suuniseid (20),

—	võttes arvesse vastutustundliku põllumajanduse tarneahelaid käsitlevaid OECD-FAO suuniseid (21),

—	võttes arvesse institutsionaalsete investorite vastutustundlikku ärikäitumist käsitlevaid OECD hoolsuskohustuse suuniseid (22),

—	võttes arvesse institutsionaalsete investorite vastutustundlikku ärikäitumist käsitlevaid OECD hoolsuskohustuse suuniseid (23),

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1998. aasta tööalaste aluspõhimõtete ja põhiõiguste deklaratsiooni ning selle järgimismehhanismi (24),

—	võttes arvesse ILO 2017. aasta kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvaheliste äriühingute ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta (25),

—	võttes arvesse ÜRO brošüüri äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete sooliste mõõtmete kohta (26),

—	võttes arvesse Prantsusmaa seadust nr 2017-399 ema- ja tütarettevõtete hoolsuskohustuse kohta (27),

—	võttes arvesse Hollandi seadust hoolsuskohustuse kehtestamise kohta, et takistada lapstööjõu abil toodetud kaupade ja teenuste tarnimist (28),

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitust CM/Rec(2016)3 liikmesriikidele inimõiguste ja äritegevuse kohta, mille ministrite komitee võttis vastu 2. märtsil 2016,

—	võttes arvesse liidu välispoliitika peadirektoraadi 2019. aasta veebruari uuringut „Access to legal remedies for victims of corporate human rights abuses in third countries“ (Äriühingute toimepandud inimõiguste rikkumiste ohvrite juurdepääs õiguskaitsevahenditele kolmandates riikides) (29),

—

võttes arvesse liidu välispoliitika peadirektoraadi 2020. aasta juuni ülevaateid ELi inimõiguste hoolsuskohustuse seadusandluse teemal („EU Human Rights Due Diligence Legislation: Monitoring, Enforcement and Access to Justice for Victims“ (30) ja „Substantive Elements of Potential Legislation on Human Rights Due Diligence“),

—	võttes arvesse Euroopa Komisjoni tellitud uuringut hoolsuskohustuse nõuete kohta tarneahelas („Study on due diligence requirements through the supply chain“) (31),

—	võttes arvesse Euroopa Komisjoni tellitud uuringut juhtide ülesannete ja äriühingu kestliku juhtimise kohta („Study on directors’ duties and sustainable corporate governance“) (32),

—	võttes arvesse ÜRO Lastefondi (UNICEF) välja töötatud laste õiguste ja ettevõtluspõhimõtteid ning ÜRO algatusi Global Compact ja Save the Children (33),

—	võttes arvesse komisjoni kapitaliturgude liidu tegevuskava (COM(2020)0590),

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust kohustusliku hoolsuskohustuse kohta,

—	võttes arvesse kodukorra artikleid 47 ja 54,

—	võttes arvesse väliskomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ja arengukomisjoni arvamusi,

—	võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A9-0018/2021),

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklites 3 ja 21 on sätestatud, et suhetes maailmaga kaitseb ja edendab liit oma väärtusi ja põhimõtteid, nimelt õigusriigi põhimõtet ning inimõiguste austamist ja kaitset, ning aitab kaasa maailma säästvale arengule, solidaarsusele, vabale ja õiglasele kaubandusele ning rahvusvahelise õiguse rangele järgimisele ja arendamisele; arvestades, et konkreetsemalt edendab liit arengumaade kestlikku majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast arengut, seades esmaseks eesmärgiks vaesuse kaotamise; arvestades, et liit austab neid põhimõtteid ja järgib neid eesmärke oma muude poliitikavaldkondade välisaspektide arendamisel ja rakendamisel;

B.	arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 208 lõikes 1 on sätestatud, et liit võtab arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid;

arvestades, et majandustegevuse üleilmastumine on süvendanud kahjulikku mõju inimõigustele, sealhulgas sotsiaalsetele ja tööõigustele, keskkonnale ja riikide heale valitsemistavale; arvestades, et inimõiguste rikkumised toimuvad sageli esmatootmise tasandil, eelkõige toorme hankimisel ja toodete tootmisel;

D.	arvestades, et põhiõiguste hartat kohaldatakse kõigi liidu õigusaktide ja riiklike ametiasutuste suhtes liidu õiguse rakendamisel nii liidus kui ka kolmandates riikides;

E.	arvestades, et kui hoolsuskohustust rakendatakse laiaulatuslikult, saavad äriühingud pikas perspektiivis kasu heast ärikäitumisest, mille puhul keskendutakse kahju leevendamise asemel selle vältimisele;

arvestades, et Euroopa ettevõtjatele mõeldud äriühingute hoolsuskohustust ja vastutust käsitlevad tulevased õigusaktid avaldaksid eeldatavasti eksterritoriaalset mõju, sellised õigusaktid avaldaks mõju arenguriikide sotsiaalsele, majanduslikule ja keskkonnaalasele arengule ning nende väljavaadetele saavutada kestliku arengu eesmärgid; arvestades, et selline märkimisväärne mõju võib aidata kaasa liidu arengupoliitika eesmärkide saavutamisele;

arvestades, et ettevõtjad peaksid austama inimõigusi, sealhulgas rahvusvahelisel tasandil siduvaid õigusi ja põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigusi, keskkonda ja head valitsemistava, ega tohiks tekitada nendega seoses kahjulikku mõju või aidata kaasa selle tekkele; arvestades, et hoolsuskohustus peaks põhinema kahju mittetekitamise põhimõttel; arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 21 kohaselt peab liit edendama ja konsolideerima Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja põhiõiguste hartaga kaitstud inimõiguste ja põhivabaduste universaalsust ja jagamatust, et tagada kestlik areng ning kooskõla liidu välistegevuse ja muude poliitikavaldkondade vahel; märgib, et Euroopa Liidu Nõukogu on selgelt tunnistanud, et inimõiguste austamine ettevõtetes kogu äritegevuse käigus ja kõigis tarneahelates on ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks tähtis;

H.	arvestades, et demokraatia, mis kaitseb inimõigusi ja põhivabadusi, on ainus kestliku arenguga kokku sobiv valitsemisvorm; arvestades, et korruptsioon ja läbipaistmatus õõnestavad ulatuslikult inimõigusi;

arvestades, et õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele on põhiline inimõigus, mis on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 8, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 2 lõikes 3, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13 ning põhiõiguste harta artiklis 47; arvestades, et kuna liit on võtnud kohustuse edendada, kaitsta ja järgida inimõigusi kogu maailmas, peaks ta kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividega 2011/36/EL (34) ja 2012/29/EL (35) aitama edendada kolmandates riikides ohvrite õigusi selliste ettevõtlusega seotud inimõiguste rikkumiste ja kuritarvituste puhul, mida peetakse kuritegudeks;

arvestades, et kohtumenetluse kontekstis võib korruptsioon avaldada õiguspärasele õigusemõistmisele ja kohtupidamise usaldusväärsusele laastavat mõju ning tegelikult rikkuda õigust õiglasele kohtumenetlusele, õigust nõuetekohasele menetlusele ja ohvri õigust tõhusale õiguskaitsele; arvestades, et korruptsiooni tõttu võib tekkida ettevõtluskontekstis inimõiguste pidev rikkumine, näiteks takistatakse üksikisikute ligipääsu kaupadele ja teenustele, mida riigid on kohustatud oma inimõigustealaste kohustuste täitmiseks pakkuma, või tõstetakse nende kaupade ja teenuste hinda, soodustatakse maa ebaseaduslikku omandamist või omastamist ettevõtjate poolt, soodustatakse rahapesu või antakse kaevandussektori ettevõtjatele ebaseaduslikke litsentse või kontsessioone;

arvestades, et COVID-19 kriis on paljastanud mõnede ülemaailmsete tarneahelate tõsised puudused ja selle, kui lihtne on teatavatel ettevõtjatel suunata oma äritegevuse negatiivne mõju mõnda teise jurisdiktsiooni, eelkõige väljapoole ELi, ilma et neid vastutusele võetaks; arvestades, et Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) on näidanud, et ettevõtjad, kes on võtnud COVID-19 kriisiga seotud riskide maandamiseks ennetavaid meetmeid, mis leevendavad ebasoodsat mõju töötajatele ja tarneahelatele, loovad rohkem pikaajalist väärtust ning suurendavad oma vastupanuvõimet, mille tulemusena paranevad nii nende lühiajaline elujõulisus kui ka võimalused keskmise pikkusega ja pikas perspektiivis taastuda;

arvestades, et tuleb rõhutada, kui olulised on väljendusvabadus ning ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadus, sealhulgas õigus moodustada ametiühinguid ja nendesse kuuluda, kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õigus ning õigus õiglasele töötasule ja inimväärsetele töötingimustele, sealhulgas töötervishoiule ja tööohutusele;

arvestades, et ILO statistika kohaselt on kogu maailmas umbes 25 miljonit sunniviisilise töö ohvrit, 152 miljonit lapstööjõu ohvrit, 2,78 miljonit surmajuhtumit aastas tööga seotud haiguste tõttu ja 374 miljonit tööga seotud vigastust aastas; arvestades, et ILO on töötajate kaitsmiseks välja töötanud mitu konventsiooni, kuid nende jõustamine on endiselt puudulik, eriti arengumaade tööturu puhul;

arvestades, et miljoneid inimesi ekspluateeritakse ja alavääristatakse endiselt sunniviisilise ja orjatööga, millest teatavad ettevõtjad, avalikus ja erasektoris tegutsevad üksused ja isikud 2019. aastal kogu maailmas kasu said; arvestades, et lubamatu ja eriti murettekitav on lapstööjõuna kasutatava hinnanguliselt 152 miljoni lapse olukord, kellest 72 miljonit töötab ohtlikes tingimustes ja kellest paljud on sunnitud töötama vägivalla, väljapressimise ja muude ebaseaduslike võtete ähvardusel; arvestades, et ettevõtjatel on erikohustus kaitsta just lapsi ja vältida ükskõik millises vormis lapstööjõu kasutamist;

arvestades, et põhilised töö-, sotsiaalsed ja majanduslikud õigused on sätestatud mitmes rahvusvahelises inimõigustealases lepingus ja konventsioonis, sealhulgas majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelises paktis, ILO tööõiguse põhireeglites ja Euroopa sotsiaalhartas ning põhiõiguste hartas; arvestades, et õigused tööle, ameti vabale valikule ja tasule, mis tagab inimväärse elatuse töötajale endale ja ta perekonnale, on põhilised inimõigused, mis on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 23; arvestades, et ebapiisav riiklik tööinspektsioon, piiratud õigus heastamisele, liigsed töötunnid, palgavaesus, sooline palgalõhe ja muud diskrimineerimise vormid on endiselt suured probleemid aina enamates riikides, eriti eksportkauba tootmise eritsoonides;

P.	arvestades, et ÜRO äritegevuse ja inimõiguste töörühm tõi esile äritegevuse diferentseeritud ja ebaproportsionaalselt suure mõju naistele ja tütarlastele ning märkis, et inimõigustega seotud hoolsuskohustus peaks hõlmama nii tegelikku kui ka võimalikku mõju naiste õigustele;

arvestades, et ÜRO inimõiguste ja keskkonna eriraportöör on öelnud, et õigus elule, tervisele, toidule, veele ja arengule ning õigus ohutule, puhtale, tervislikule ja kestlikule keskkonnale on vajalikud inimõiguste täielikuks kasutamiseks; arvestades, et eriraportöör on ühtlasi rõhutanud, et bioloogilise mitmekesisuse kadu õõnestab inimõiguste täielikku kasutamist ning riigid peaksid õigusaktidega reguleerima kahju, mille on bioloogilisele mitmekesisusele tekitanud nii erasektori osalised kui ka riigiasutused; arvestades, et ÜRO Peaassamblee tunnistas oma resolutsioonis 64/292, et õigus ohutule ja puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile on inimõigus; arvestades, et need õigused peaksid olema võimalike õigusaktidega kaetud;

R.	arvestades, et ettevõtjad ei ole eriti teadlikud sellest, millist mõju nende tegevus ja tarneahelad laste õigustele avaldavad, ning nende võimalikest elu muutvatest tagajärgedest laste puhul;

arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu on märkinud, et kliimamuutused avaldavad kahjulikku mõju inimõiguste täielikule ja tõhusale kasutamisele; arvestades, et riigid on kohustatud kliimamuutuste tekitatud kahjulike tagajärgedega tegelemisel inimõigusi austama; arvestades, et kõik äriühingute hoolsuskohustust käsitlevad õigusaktid peavad olema kooskõlas Pariisi kokkuleppega;

arvestades, et süsteemne korruptsioon rikub läbipaistvuse, vastutuse ja mittediskrimineerimise põhimõtet, millel on inimõiguste tõhusale kasutamisele tõsised tagajärjed; arvestades, et rahvusvahelistes tehingutes välisriigi ametiisikutele altkäemaksu andmise vastu võitlemise OECD konventsiooniga ja ÜRO korruptsioonivastase konventsiooniga kohustatakse liikmesriike rakendama mõjusaid tavasid, mille eesmärk on korruptsiooni ennetada; arvestades, et ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni sätted peaksid kuuluma õigusaktides sätestatud hoolsuskohustuse hulka;

arvestades, et see murettekitav olukord on toonud esile pakilise vajaduse suurendada ettevõtjate reageerimisvõimet, vastutust ja aruandluskohustust seoses kahjuliku mõjuga, mida nad põhjustavad või millele nad kaasa aitavad või millega nad on otseselt seotud, ning ajendanud arutelu selle üle, kuidas seda teha, rõhutades samas vajadust proportsionaalse ja ühtlustatud kogu liitu hõlmava lähenemisviisi järele nendes küsimustes, mis on vajalik ka ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks;

V.	arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku andmetel on suur hulk inimõiguste kaitsjaid ohus, sest nad on tõstatanud küsimusi äritegevuse kahjuliku mõju pärast inimõigustele;

arvestades, et see arutelu on muu hulgas viinud ÜRO, Euroopa Nõukogu, OECD ja ILO hoolsuskohustuse raamistike ja standardite vastuvõtmiseni; arvestades, et need standardid on siiski vabatahtlikud ja seetõttu on nende rakendamine olnud piiratud; arvestades, et liidu õigusaktid peaksid järk-järgult ja konstruktiivselt tuginema nendele raamistikele ja standarditele; arvestades, et liit ja liikmesriigid peaksid toetama käimasolevaid läbirääkimisi, mille eesmärk on luua rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste äriühingute jaoks õiguslikult siduv inimõigusi käsitlev ÜRO vahend, samuti peaks liit neis osalema, ning nõukogu peaks volitama komisjoni läbirääkimistes aktiivselt osalema;

X.	arvestades, et komisjoni uuringu kohaselt täidab keskkonna- ja inimõiguste alast hoolsuskohustust praegu ainult 37 % äriühingute esindajatest;

arvestades, et mõned liikmesriigid, näiteks Prantsusmaa ja Holland, on vastu võtnud õigusaktid äriühingute vastutuse suurendamiseks ning kehtestanud kohustuslikud hoolsuskohustuse raamistikud; arvestades, et teised liikmesriigid, sealhulgas Saksamaa, Austria, Rootsi, Soome, Taani ja Luksemburg, kaaluvad praegu selliste õigusaktide vastuvõtmist; arvestades, et kogu liitu hõlmava ühise lähenemisviisi puudumine selles küsimuses võib vähendada õiguskindlust ettevõtjate eelisõiguste ja ausa konkurentsi tasakaalustamatuse küsimustes, mis omakorda seaks ebasoodsasse olukorda ettevõtjad, kes on sotsiaal- ja keskkonnaküsimustes ennetavad; arvestades, et äriühingute hoolsuskohustust käsitlevate ühtlustatud õigusaktide puudumine ohustab liidus tegutsevate ettevõtjate võrdseid võimalusi;

arvestades, et liit on juba vastu võtnud hoolsuskohustust käsitlevad õigusaktid konkreetsete sektorite jaoks, nagu konfliktimineraalide määrus, puidumäärus, metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja puidukaubanduse (FLEGT) määrus ning piinamisvastane määrus; arvestades, et nendest õigusaktidest on saanud võrdlusalus sihtotstarbeliste tarneahelaga seotud hoolsuskohustust käsitlevate siduvate õigusaktide jaoks; arvestades, et tulevased liidu õigusaktid peaksid toetama ettevõtjaid nende korporatiivsete kohustuste haldamisel ja täitmisel ning olema täielikult kooskõlas kõigi olemasolevate valdkondlike hoolsuskohustuste ja aruandluskohustustega, näiteks muud kui finantsaruandlust käsitleva direktiiviga, ning sidusas seoses asjaomaste siseriiklike õigusaktidega, et vältida dubleerimist;

AA.

arvestades, et komisjon on teinud ettepaneku luua osana uuest ringmajanduse tegevuskavast laiaulatuslik strateegia rõivasektori jaoks, mis koos ühtse hoolsuskohustust ja sotsiaalset vastutust käsitlevate standardite kogu kaasamisega võiks olla järjekordne näide konkreetsele sektorile mõeldud üksikasjalikumast lähenemisviisist; arvestades, et komisjon peaks esitama rohkem valdkonnapõhiseid hoolsuskohustust käsitlevaid õigusakti ettepanekuid, näiteks metsi ja ökosüsteeme ohustavate kaupade ning rõivasektori jaoks;

on seisukohal, et vabatahtlikud hoolsuskohustuse standardid on piiratud ega ole saavutanud märkimisväärset edu inimõiguste ja keskkonna kahjustamise vältimisel ning õiguskaitse kättesaadavuse võimaldamisel; on seisukohal, et liit peaks kiiresti vastu võtma siduvad nõuded, et ettevõtjad tuvastaksid, hindaksid, hoiaksid ära, lõpetaksid, leevendaksid, jälgiksid, teeksid teatavaks, võtaksid arvesse, käsitleksid ja heastaksid võimalikku ja/või tegelikku kahjulikku mõju inimõigustele, keskkonnale ja heale valitsemistavale, mida nende väärtusahelates toimuv tegevus võib avaldada; usub, et see oleks ühtlustamise, õiguskindluse, võrdsete tingimuste seisukohast kasulik nii sidusrühmadele kui ka äriühingutele, ning samuti selleks, et leevendada tagajärgi seoses kolmandate riikide ebaõiglaste konkurentsieelistega, mis tulenevad madalamatest kaitsestandarditest ning sotsiaalsest ja keskkonnaalasest dumpingust rahvusvahelises kaubanduses; rõhutab, et see suurendaks ELi ettevõtjate ja liidu mainet standardi kehtestajana; rõhutab, et ettevõtjatel on tõhusatest vastutustundliku ettevõtluse tavadest tõendatult kasu, sh parem riskijuhtimine, madalamad kapitalikulud, kokkuvõttes parem finantstulemus ja suurem konkurentsivõime; on veendunud, et hoolsuskohustus suurendab väljaspool Euroopa Liitu asuvatest riikidest kaupu hankivate ettevõtjate tarnetavade kindlust ja läbipaistvust ning aitab kaitsta tarbijate huve, tagades toodete kvaliteedi ja usaldusväärsuse, ning peaks tooma kaasa vastutustundlikumad ostutavad ja ettevõtjate pikaajalised tarnijasuhted; rõhutab, et raamistik peaks põhinema ettevõtjate kohustusel võtta kõik proportsionaalsed ja asjakohased meetmed ning teha jõupingutusi oma võimaluste piires;

rõhutab, et kuigi inimõiguste ja keskkonna austamine on ettevõtjate kohustus, on riikide ja valitsuste ülesanne inimõigusi ja keskkonda kaitsta ning seda vastutust ei tohiks kanda üle erasektori osalejatele; meenutab, et hoolsuskohustus on peamiselt ennetav mehhanism ja et ettevõtjatelt tuleks eelkõige nõuda kõikide proportsionaalsete ja asjakohaste meetmete võtmist ning oma võimaluste piires jõupingutuste tegemist, et tuvastada võimalik või tegelik kahjulik mõju ning võtta kasutusele poliitika ja meetmed selle kõrvaldamiseks;

kutsub komisjoni üles lisama igasugusesse välistegevusse, sealhulgas kaubandus- ja investeerimislepingutesse, inimõiguste kaitse sätteid ja arutama inimõiguste kaitse üle;

palub komisjonil põhjalikult kontrollida Xinjiangis asuvaid ja liitu kaupu eksportivaid ettevõtjaid, et tuvastada võimalikud inimõiguste rikkumised, eriti uiguuride represseerimisega seotud rikkumised;

tuletab meelde, et inimõiguste (sh õigus elule, tervisele, toidule ja veele) täielik teostamine sõltub elurikkuse säilitamisest, mis on selliste ökosüsteemi teenuste alus, millega inimeste heaolu on lahutamatult seotud;

märgib, et COVID-19 pandeemia tõttu on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad sattunud keerukasse olukorda; on veendunud, et nende toetamine ja soodsa turukeskkonna loomine on liidu otsustava tähtsusega eesmärgid;

rõhutab, et inimõiguste ning sotsiaal- ja keskkonnastandardite rikkumine võib olla tingitud ettevõtja enda või tema kontrolli all ja tema väärtusahelasse kuuluvate äripartnerite tegevusest; rõhutab seetõttu, et hoolsuskohustus peaks hõlmama kogu väärtusahelat, kuid peaks hõlmama ka prioriseerimispoliitikat; tuletab meelde, et kõik inimõigused on universaalsed, jagamatud, üksteisest sõltuvad ja omavahel seotud ning neid tuleks edendada ja austada õiglasel, erapooletul ja mittediskrimineerival viisil;

nõuab tarneahelate jälgitavuse suurendamist, võttes aluseks ELi tolliseadustiku päritolureeglid; märgib, et liidu kaubanduspoliitika elluviimisel, sealhulgas seoses kaubandus- ja investeerimislepingute ratifitseerimisega, tuleks arvesse võtta liidu inimõiguste poliitikat ja komisjoni seadusandliku ettepaneku alusel vastu võetud tulevasi äriühingu hoolsuskohustuse nõudeid ning hõlmata tuleks kaubandus kõigi kaubanduspartneritega, mitte ainult nendega, kellega liit on sõlminud vabakaubanduslepingu; rõhutab, et liidu kaubandusmeetmed peaksid hõlmama tugevaid jõustamismehhanisme, nagu turulepääsu sooduskorra lõpetamine tingimuste täitmata jätmise korral;

on seisukohal, et mis tahes tulevase kohustusliku hoolsuskohustuse raamistiku kohaldamisala peaks olema lai ja hõlmama kõiki liikmesriigi õigusega reguleeritud või liidu territooriumil asutatud suurettevõtteid, sealhulgas finantstoodete ja -teenuste pakkujaid, olenemata nende tegevusvaldkonnast või sellest, kas nad on avaliku sektori või avaliku võimu poolt kontrollitavad ettevõtjad, samuti kõiki börsil noteeritud väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid ning suure riskiga väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid; on seisukohal, et raamistik peaks hõlmama ka väljaspool liitu asutatud äriühinguid, kes tegutsevad siseturul;

10.

on veendunud, et hoolsuskohustuse täitmine peaks olema siseturule pääsemise tingimus, ning et ettevõtjatelt tuleks nõuda hoolsuskohustuse täitmisel tõendite leidmist ja esitamist selle kohta, et nende siseturule toodud tooted on vastavuses tulevases hoolsuskohustuse alases õigusaktis kehtestatud keskkonnaalaste ja inimõigustega seonduvate kriteeriumidega; nõuab täiendavaid meetmeid, nagu sunniviisilise töö, lapstööjõu kasutamise või muude raskete inimõiguste rikkumistega seonduvate toodete impordi keelamine; rõhutab, et oluline on lisada ELi kaubanduslepingute kaubanduse ja kestliku arengu peatükkidesse eesmärk võidelda sunniviisilise töö ja lapstööjõu kasutamise vastu;

11.

on seisukohal, et mõned ettevõtjad, eelkõige börsil noteeritud väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad ning suure riskiga väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, võivad vajada vähem ulatuslikke ja formaalseid hoolsuskohustuse menetlusi, ning et proportsionaalse lähenemisviisi puhul tuleks muu hulgas arvesse võtta ettevõtja tegevusvaldkonda, suurust, tema tegevusest ja tegevuse kontekstist, sealhulgas geograafilisest, tingitud ja inimõiguste järgimisele, heale valitsemistavale ja keskkonnale avalduvate riskide tõsidust ja tõenäosust, ärimudelit, positsiooni väärtusahelates ning toodete ja teenuste olemust; nõuab, et liidu ettevõtjatele, eriti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, osutataks spetsiifilist tehnilist abi, et nad saaksid hoolsuskohustuse nõudeid täita;

12.

rõhutab, et hoolsuskohustuse strateegiad peaksid olema kooskõlas kestliku arengu eesmärkide ja liidu poliitiliste eesmärkidega inimõiguste ja keskkonna valdkonnas, sealhulgas Euroopa rohelise kokkuleppega ning kohustusega vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks vähemalt 55 %, samuti liidu rahvusvahelise poliitikaga, eelkõige bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja Pariisi kokkuleppega ning selle eesmärkidega hoida maailma keskmise temperatuuri tõus tunduvalt alla 2 oC võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega ning teha jõupingutusi, et temperatuuri tõus piirduks 1,5 oC-ga võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse tasemega; palub komisjonil asjaomaste liidu organite, ametite ja asutuste sisukal osalusel töötada välja hoolsuskohustuse suunised, sealhulgas valdkondlikud suunised selle kohta, kuidas täita kehtivaid ja tulevasi liidu ja rahvusvahelisi kohustuslikke õigusakte ning järgida vabatahtlikke hoolsuskohustuse raamistikke, sealhulgas sidusad metoodikad ja selged mõõdikud mõju ja edusammude mõõtmiseks inimõiguste, keskkonna ja hea valitsemistava valdkonnas; kordab, et sellised suunised oleksid eriti kasulikud väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele;

13.

märgib, et tööstusharude sertifitseeritud kavad pakuvad väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele võimalusi kohustuste tõhusaks ühendamiseks ja jagamiseks; rõhutab siiski, et tööstusharude sertifitseeritud süsteemidele tuginemine ei välista võimalust, et ettevõtja rikub oma hoolsuskohustust või et ta võidakse võtta vastutusele kooskõlas riigisisese õigusega; märgib, et Euroopa Komisjonil tuleb tööstusharude sertifitseeritud kavu hinnata, tunnustada ja nende järele valvata;

14.

kutsub komisjoni üles järgima tulevastes õigusaktides ELi toimimise lepingu artiklis 208 sätestatud poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet; rõhutab, et oluline on minimeerida võimalikke vastuolusid ja luua sünergiat arengukoostöö poliitikaga, mis tuleks kasuks arengumaadele, ning suurendada arengukoostöö tõhusust; on seisukohal, et praktikas tähendab see Euroopa Komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadi aktiivset kaasamist käimasolevasse seadusandlikku töösse ning tulevaste liidu õigusaktide arenguriikidele avalduva mõju põhjalikku hindamist majanduslikust, sotsiaalsest, inimõiguste ja keskkonna seisukohast kooskõlas parema õigusloome suunistega (36) ja parema õigusloome vahendite paketi vahendiga nr 34 (37); märgib, et selle hindamise tulemused peaksid olema aluseks tulevasele seadusandlikule ettepanekule;

15.

rõhutab, et vastastikune täiendavus ja koordineerimine arengukoostöö poliitika, vahendite ja osalejatega on otsustava tähtsusega ning et tulevased liidu õigusaktid peaksid seetõttu sisaldama mõningaid sellekohaseid sätteid;

16.

rõhutab, et hoolsuskohustus peaks olema hoolikalt kavandatud, pidev ja dünaamiline protsess, mitte lahtrisse linnukeste tegemine, ning hoolsuskohustuse strateegiad peaksid olema kooskõlas riskide dünaamilise olemusega; on seisukohal, et need strateegiad peaksid hõlmama kõiki tegelikke või võimalikke kahjulikke mõjusid inimõigustele, keskkonnale või heale valitsemistavale, ehkki kahjuliku mõju tõsidust ja tõenäosust tuleks kaaluda prioriseerimispoliitika kontekstis; on veendunud, et kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega on oluline olemasolevad vahendid ja raamistikud võimalikult suures ulatuses vastavusse viia; rõhutab vajadust, et komisjon viiks läbi põhjaliku mõjuhindamise, et teha kindlaks võimaliku või tegeliku kahjuliku mõju liigid, uurida tagajärgi võrdsetele võimalustele Euroopa ja ülemaailmsel tasandil, sealhulgas halduskoormus ettevõtjatele ja positiivsed tagajärjed inimõigustele, keskkonnale ja heale valitsemistavale, ning töötaks välja õigusnormid, mis suurendavad konkurentsivõimet, sidusrühmade ja keskkonna kaitset ning on toimivad ja kohaldatavad kõigi siseturul tegutsejate, sealhulgas suure riskiga ja börsil noteeritud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate suhtes; rõhutab, et mõjuhinnangus tuleks arvesse võtta ka tulevase direktiivi mõju seoses muutustega ülemaailmses väärtusahelas, pidades silmas mõjutatud üksikisikuid ja ettevõtjaid, ning seoses arengumaadest partnerriikide suhteliste eelistega;

17.

rõhutab, et põhjalikud läbipaistvuse nõuded on kohustusliku hoolsuskohustuse alaste õigusaktide hädavajalik element; märgib, et tõhusam teabevahetus ja suurem läbipaistvus annavad tarnijatele ja tootjatele parema kontrolli oma tarneahelate üle ja arusaama neist, parandavad sidusrühmade ja avalikkuse järelevalvesuutlikkust ning suurendavad üldsuse usaldust tootmise suhtes; rõhutab sellega seoses, et tulevastes hoolsuskohustust käsitlevates õigusaktides tuleks arvesse võtta digitaalseid lahendusi, et hõlbustada üldsuse ligipääsu teabele ja vähendada bürokraatlikku koormat;

18.

märgib, et hoolsuskohustuse täitmiseks tuleb asjakohaste audititega ühtlasi mõõta menetluste ja meetmete tõhusust ning anda tulemustest teada, sealhulgas koostada äriühingute hoolsuskohustuse menetluste ja nende tulemuste kohta standardiseeritud vormis korrapäraselt avalikke hindamisaruandeid, mis põhinevad asjakohasel ja sidusal aruandlusraamistikul; soovitab, et aruanded peaksid olema kergesti kättesaadavad, eriti neile, keda need puudutavad või võivad puudutada; märgib, et avalikustamisnõuetes tuleks arvesse võtta konkurentsipoliitikat ja õigustatud huvi kaitsta ettevõttesisest oskusteavet ning need nõuded ei tohiks põhjustada äriühingutele ebaproportsionaalseid takistusi ega rahalist koormust;

19.

rõhutab, et tõhus hoolsuskohustus nõuab, et ettevõtjad viiksid heas usus läbi tõhusaid, sisulisi ja informeeritud arutelusid asjaomaste sidusrühmadega; rõhutab, et liidu hoolsuskohustuse raamistik peaks tagama ametiühingute ja töötajate esindajate kaasamise hoolsuskohustuse strateegia koostamisse ja rakendamisse riiklikul, liidu ja ülemaailmsel tasandil; rõhutab, et sidusrühmade kaasamise menetlused peavad tagama sidusrühmade turvalisuse ning nende füüsilise ja õigusliku puutumatuse kaitse;

20.

rõhutab, et vastastikkuse vaimus toimuv koostöö kaubanduspartneritega on oluline selle tagamiseks, et hoolsuskohustus toob kaasa muutusi; rõhutab selliste kaasnevate meetmete ja projektide olulisust, mille eesmärk on hõlbustada liidu vabakaubanduslepingute rakendamist, ning nõuab kindlat seost nende meetmete ja horisontaalsete hoolsuskohustuse õigusaktide vahel; nõuab seetõttu, et vastutustundliku ettevõtluse edendamiseks ja toetamiseks partnerriikides tuleb kasutada selliseid rahastamisvahendeid nagu kaubandusabi, pakkudes muu hulgas tehnilist tuge hoolsuskohustuse alasel väljaõppel, jälgitavuse mehhanisme ja ekspordil põhinevate reformide sisseviimist partnerriikides; toonitab siinjuures vajadust edendada head valitsemistava;

21.

nõuab, et väljaspool liitu tegutsevate Euroopa ettevõtjate poolt tulevase hoolsuskohustuse määruse kohaldamise järele valvamisel kasutataks aktiivselt kaubandusmeetmeid ja liidu delegatsioone, sealhulgas korraldades sisukaid konsultatsioone õiguste omajate, kohalike kogukondade, kaubanduskodade, inimõigustega tegelevate riiklike institutsioonide, kodanikuühiskonna osalejate ja ametiühingutega; kutsub komisjoni üles tegema koostööd liikmesriikide kaubanduskodadega ja inimõigustega tegelevate riiklike institutsioonidega, pakkudes veebipõhiseid vahendeid ja teavet, et toetada tulevaste hoolsuskohustuse alaste õigusaktide rakendamist;

22.

märgib, et koordineerimine valdkondlikul tasandil võiks suurendada hoolsusmeetmete järjepidevust ja tõhusust, võimaldada parimate tavade jagamist ja aidata kaasa võrdsete võimaluste loomisele;

23.

on seisukohal, et hoolsuskohustuse täitmise tagamiseks peaksid liikmesriigid looma või määrama riiklikud asutused, et jagada parimaid tavasid, viia läbi uurimisi, teostada järelevalvet ja määrata karistusi, võttes arvesse rikkumiste raskusastet ja korduvust; rõhutab, et sellistele asutustele tuleks anda piisavad vahendid ja volitused oma ülesannete täitmiseks; on seisukohal, et komisjon peaks looma Euroopa hoolsuskohustuse võrgustiku, kes vastutaks koos riiklike pädevate asutustega reguleerimise, uurimise, jõustamise ja järelevalve tavade kooskõlastamise ja lähendamise eest, teabevahetuse ning riiklike pädevate asutuste tegevuse tulemuslikkuse jälgimise eest; on seisukohal, et liikmesriigid ja komisjon peaksid tagama, et ettevõtjad avaldavad oma hoolsuskohustuse strateegiad avalikult kättesaadaval ja kesksel platvormil, mille üle teostavad järelevalvet riiklikud pädevad asutused;

24.

rõhutab, et põhjalikud läbipaistvuse nõuded on kohustusliku hoolsuskohustuse alaste õigusaktide hädavajalik element; märgib, et tõhustatud teave ja suurem läbipaistvus annavad tarnijatele ja tootjatele parema kontrolli oma tarneahelate üle ja arusaama neist ning suurendavad üldsuse usaldust tootmise suhtes; rõhutab sellega seoses, et tulevases hoolsuskohustuse määruses tuleks keskenduda digilahendustele, et vähendada bürokraatiast tulenevat koormust, ning kutsub komisjoni üles uurima uusi tehnoloogilisi lahendusi, mis toetavad ülemaailmsetes tarneahelates jälgitavuse sisseviimist ja selle parandamist; tuletab meelde, et säästev plokiahela tehnoloogia võib selle eesmärgi saavutamisele kaasa aidata;

25.

on seisukohal, et ettevõtte tasandi kaebuste lahendamise mehhanismid võivad pakkuda tõhusat õiguskaitset varajases etapis, tingimusel et need on õiguspärased, kättesaadavad, prognoositavad, õiglased, läbipaistvad, inimõigustega kooskõlas, põhinevad kaasamisel ja dialoogil ning kaitsevad kättemaksu eest; on seisukohal, et sellised eraõiguslikud mehhanismid tuleb nõuetekohaselt siduda kohtumehhanismidega, et tagada põhiõiguste, sealhulgas õiglase kohtumenetluse õiguse kaitse; rõhutab, et sellised mehhanismid ei tohiks kunagi kahjustada ohvri õigust esitada kaebus pädevatele asutustele või pöörduda kohtusse; teeb ettepaneku, et õigusasutustel peaks olema õigus tegutseda, kui kolmandad isikud on turvaliste ja juurdepääsetavate kanalite kaudu kaebuse esitanud, ilma et nad peaksid kartma kättemaksu;

26.

väljendab heameelt teate üle, et komisjoni ettepanek sisaldab vastutuskorda, ja on seisukohal, et selleks, et võimaldada ohvritel saada tõhusat õiguskaitsevahendit, tuleks ettevõtjaid kooskõlas siseriikliku õigusega pidada vastutavaks kahju eest, mida nende kontrolli all olevad ettevõtjad on põhjustanud või millele nad on oma tegevuse või tegevusetusega kaasa aidanud, kui viimased on toime pannud inimõiguste rikkumisi või tekitanud keskkonnakahju, välja arvatud juhul, kui ettevõtja suudab tõendada, et ta tegutses nõuetekohase hoolsusega ja võttis kõik mõistlikud meetmed sellise kahju vältimiseks; rõhutab, et ajalised piirangud ja tõendite raske kättesaadavus, samuti sooline ebavõrdsus, kaitsetus ja marginaliseerimine võivad olla inimõiguste rikkumiste ohvritele kolmandates riikides olulised praktilised ja menetluslikud takistused, mille tõttu on neil tõhusaid õiguskaitsevahendeid raske kätte saada; rõhutab, kui oluline on tõhus juurdepääs õiguskaitsevahenditele ilma kättemaksuhirmuta ja soo aspekti arvestavalt, ning vähekaitstud isikutele, nagu on sätestatud puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklis 13; tuletab meelde, et põhiõiguste harta artikli 47 kohaselt peavad liikmesriigid andma õigusabi neile, kellel puuduvad piisavad vahendid, kui selline abi on vajalik, et tagada õiguskaitse tõhus kättesaadavus;

27.

märgib, et väärtusahelas osalevate ettevõtjate jälgimine võib olla keeruline; kutsub komisjoni üles hindama ja pakkuma välja vahendeid, et aidata ettevõtjatel oma väärtusahelaid paremini jälgida; rõhutab, et digitehnoloogia võib aidata ettevõtjatel täita väärtusahelaga seotud hoolsuskohustust ja vähendada kulusid; on seisukohal, et liidu innovatsioonieesmärk peaks olema seotud inimõiguste ja kestliku valitsemistava edendamisega tulevaste hoolsuskohustuse nõuete alusel;

28.

on seisukohal, et hoolsuskohustuse täitmine ei tohiks ettevõtjaid automaatselt vabastada vastutusest tekitatud kahju või kahju tekitamisele kaasa aitamise eest; on lisaks seisukohal, et usaldusväärse ja tõhusa hoolsuskohustuse protsessi olemasolu võib aidata ettevõtjatel vältida kahju tekitamist; on lisaks seisukohal, et hoolsuskohustust käsitlevaid õigusakte tuleks kohaldada, ilma et see piiraks muid riiklikul, Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil kohaldatavaid alltöövõtu, lähetamise või tarneahelaga seotud vastutuse raamistikke, sealhulgas solidaarvastutust alltöövõtuahelates;

29.

rõhutab, et ettevõtlusega seotud kahjulike mõjude ohvrid ei ole sageli kaitstud selle riigi seadustega, kus kahju on põhjustatud; on sellega seoses seisukohal, et tulevase direktiivi asjakohaseid sätteid tuleks lugeda imperatiivseteks säteteks kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 864/2007 (lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II)) (38) artikliga 16;

30.

kutsub komisjoni üles esitama liidule läbirääkimisvolituse, et osaleda konstruktiivselt läbirääkimistel ÜRO rahvusvahelise õiguslikult siduva instrumendi üle, millega reguleeritakse rahvusvahelises inimõigustealases õiguses rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste äriäriühingute tegevust;

31.

soovitab, et kolmandates riikides õigusriigi, hea valitsemistava ja õiguskaitse kättesaadavuse toetamisel peaks komisjon vajaduse korral põhitähelepanu pöörama kohalike ametiasutuste suutlikkuse suurendamisele valdkondades, mida tulevastes õigusaktides käsitletakse;

32.

nõuab, et komisjon esitaks põhjendamatu viivituseta seadusandliku ettepaneku tarneahela kohustusliku hoolsuskohustuse kohta vastavalt käesoleva määruse lisas esitatud soovitustele; on seisukohal, et ilma et see piiraks tulevase õigusakti ettepaneku üksikasjalikke aspekte, tuleks ettepaneku õiguslikuks aluseks valida Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 50, artikli 83 lõige 2 ja artikkel 114;

33.

on seisukohal, et taotletaval ettepanekul ei ole finantsmõju liidu üldeelarvele;

34.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ning lisas toodud soovitused komisjonile ja nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 295, 12.11.2010, lk 23.

(2) ELT L 182, 29.6.2013, lk 19.

(3) ELT L 330, 15.11.2014, lk 1.

(4) ELT L 130, 19.5.2017, lk 1.

(5) ELT L 132, 20.5.2017, lk 1.

(6) ELT L 305, 26.11.2019, lk 17.

(7) ELT L 317, 9.12.2019, lk 1.

(8) ELT L 198, 22.6.2020, lk 13.

(9) COM(2018)0097.

(10) COM(2019)0640.

(11) ELT C 215, 5.7.2017, lk 1.

(12) ELT C 209, 20.6.2019, lk 1.

(13) ELT C 215, 19.6.2018, lk 125.

(14) ELT C 298, 23.8.2018, lk 100.

(15) ELT C 76, 9.3.2020, lk 23.

(16) https://www.ohchr.org/documents/publications/guidingprinciplesbusinesshr_en.pdf

(17) http://mneguidelines.oecd.org/guidelines

(18) https://www.oecd.org/investment/due-diligence-guidance-for-responsible-business-conduct.htm

(19) http://www.oecd.org/industry/inv/mne/responsible-supply-chains-textile-garment-sector.htm

(20) https://www.oecd.org/corporate/oecd-due-diligence-guidance-for-responsible-supply-chains-of-minerals-from-conflict-affected-and-high-risk-areas-9789264252479-en.htm

(21) https://www.oecd.org/daf/inv/investment-policy/rbc-agriculture-supply-chains.htm

(22) https://www.oecd.org/investment/due-diligence-guidance-for-responsible-business-conduct.htm

(23) https://www.oecd.org/investment/due-diligence-for-responsible-corporate-lending-and-securities-underwriting.htm#:~:text=Due%20Diligence%20for%20Responsible%20Corporate%20Lending%20and%20Securities%20Underwriting%20provides,risks%20associated%20with%20their%20clients

(24) https://www.ilo.org/declaration/thedeclaration/textdeclaration/lang--en/index.htm

(25) https://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---ed_emp/---emp_ent/---multi/documents/publication/wcms_094386.pdf

(26) https://www.ohchr.org/Documents/Issues/Business/Gender_Booklet_Final.pdf

(27) Loi no 2017-399 du 27 mars 2017 relative au devoir de vigilance des sociétés mères et des entreprises donneuses d'ordre, JORF no0074 du 28 mars 2017.

(28) Wet van 24 oktober 2019 n. 401 houdende de invoering van een zorgplicht ter voorkoming van de levering van goederen en diensten die met behulp van kinderarbeid tot stand zijn gekomen (Wet zorgplicht kinderarbeid).

(29) Euroopa Parlamendi välissuhete poliitikaosakond, PE 603.475 – veebruar 2019.

(30) Euroopa Parlamendi välissuhete poliitikaosakond, PE 603.505 – juuni 2020.

(31) Õigus- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat, jaanuar 2020.

(32) Õigus- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat, juuli 2020.

(33) http://childrenandbusiness.org/

(34) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (ELT L 101, 15.4.2011, lk 1).

(35) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (ELT L 315, 14.11.2012, lk 57).

(36) SWD(2017)0350.

(37) https://ec.europa.eu/info/files/better-regulation-toolbox-34_en

(38) ELT L 199, 31.7.2007, lk 40.

RESOLUTSIOONI LISA:

SOOVITUSED TAOTLETAVA ETTEPANEKU SISU KOHTA

SOOVITUSED EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIVI KOOSTAMISEKS, MIS KÄSITLEB ÄRIÜHINGU HOOLSUSKOHUSTUST JA VASTUTUST

TAOTLETAVA ETTEPANEKU TEKST

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV,

…,

äriühingu hoolsuskohustuse ja vastutuse kohta

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eelkõige selle artiklit 50, artikli 83 lõiget 2 ja artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)

Teadlikkus ettevõtjate vastutusest seoses nende väärtusahelate kahjuliku mõjuga inimõigustele kerkis esile 1990. aastatel, kui rõiva- ja jalatsitööstuse uued tootmise üleviimise tavad juhtisid tähelepanu halbadele töötingimustele, millega paljud globaalsete väärtusahelate töötajad, sealhulgas lapsed, kokku puutusid. Samal ajal liikusid paljud nafta-, gaasi-, kaevandus- ja toiduainetööstuse ettevõtjad üha kaugematesse piirkondadesse, tõrjudes põlisrahvaste kogukondi sealt sageli ilma piisava konsulteerimise või hüvitiseta välja.

(2)

Seoses lisanduvate tõenditega inimõiguste rikkumiste ja keskkonna seisundi halvenemise kohta hakati üha rohkem muret tundma, kuidas tagada äriühingutepoolne inimõiguste austamine ning ohvritele õiguskaitse, eriti kuna mõnede äriühingute väärtusahelad laienesid nõrga õigussüsteemi ja õiguskaitsega riikidesse, ning panna ettevõtjaid vastavalt riiklikule õigusele vastutama kahju tekitamise või sellele kaasa aitamise eest. Selles valguses kiitis ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2008. aastal ühehäälselt heaks raamistiku „Kaitsta, austada ja heastada“. See raamistik toetub kolmele sambale: riigi kohustus kaitsta kolmandate poolte, sealhulgas ettevõtjate poolt toime pandud inimõiguste rikkumise eest asjakohase poliitika, reguleerimise ja õigusemõistmise abil; äriühingu vastutus inimõiguste austamise eest, mis tähendab tegutsemist nõuetekohase hoolsusega, et vältida teiste poolte õiguste rikkumist, ja tegelemist ilmnenud kahjulike mõjudega; ning ohvrite parem juurdepääs tõhusatele kohtulikele ja kohtuvälistele õiguskaitsevahenditele.

(3)

Sellele raamistikule järgnes äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete heakskiitmine ÜRO Inimõiguste Nõukogus 2011. aastal. ÜRO juhtpõhimõtete najal kehtestati esimene hoolsuskohustuse ülemaailmne standard ja sellega anti ettevõtjatele mittesiduv raamistik, mille abil praktikas rakendada oma vastutust inimõiguste austamise eest. Seejärel töötasid ka teised rahvusvahelised organisatsioonid välja hoolsuskohustuse standardeid, mis põhinesid ÜRO juhtpõhimõtetel. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) 2011. aasta suunistes rahvusvahelistele äriühingutele viidatakse ulatuslikult hoolsuskohustusele ning OECD on välja töötanud juhised, mis aitavad äriühingutel konkreetsetes sektorites ja tarneahelates hoolsuskohustust rakendada. 2016. aastal võttis Euroopa Nõukogu ministrite komitee vastu liikmesriikidele suunatud soovituse inimõiguste ja äritegevuse kohta, milles kutsutakse liikmesriike üles võtma seadusandlikke ja muid meetmeid tagamaks, et inimõiguste rikkumised ettevõtja väärtusahelas tooksid kaasa tsiviil-, haldus- ja kriminaalvastutuse Euroopa kohtutes. OECD võttis 2018. aastal vastu üldised hoolsuskohustuse suunised vastutustundliku ettevõtluse kohta. Samamoodi võttis Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) 2017. aastal vastu ILO kolmepoolse deklaratsiooni hargmaiste äriühingute ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta, mis julgustab ettevõtjaid kehtestama hoolsuskohustuse mehhanisme, et tuvastada, ennetada ja leevendada oma tegelikke ja võimalikke kahjulikke mõjusid rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigustele ning anda aru selle kohta, kuidas nad nende mõjudega tegelevad. ÜRO 2012. aasta ülemaailmne kokkulepe, organisatsioon „Save the Children“ ning UNICEFi lapse õiguste ja äritegevuse põhimõtted on kindlaks määranud peamised laste õigustega seotud kaalutlused seoses äritegevuse kahjuliku mõjuga ning UNICEF on välja töötanud mitu suunisdokumenti, mis toetavad äritegevusega seotud hoolsuskohustust ja lapsi. ÜRO Lapse Õiguste Komitee 2013. aasta üldises märkuses nr 16 on üles loetud ulatuslikud riiklikud kohustused seoses ettevõtlussektori mõjuga laste õigustele, sealhulgas ka riigid, kes nõuavad ettevõtjatelt lapse õigustega seotud hoolsuskohustuse täitmist.

(4)

Ettevõtjate käsutuses on seega oluline hulk rahvusvahelisi hoolsuskohustuse vahendeid, mis aitavad neil täita oma kohustust austada inimõigusi. Kuigi on raske üle hinnata nende vahendite olulisust ettevõtjatele, kes võtavad tõsiselt kohustust austada inimõigusi, võib vahendite vabatahtlik olemus vähendada nende tõhusust ja nende mõju on osutunud väheseks – vaid piiratud arv ettevõtjaid rakendab oma tegevuses ja ärisuhetes vabatahtlikult inimõiguste alast hoolsuskohustust. Olukorda halvendab ka paljude ettevõtjate liigne keskendumine kasumi lühiajalisele maksimeerimisele.

(5)

Olemasolevate rahvusvaheliste hoolsuskohustuse vahenditega ei ole tulenevalt nende kohtuvälisest ja vabatahtlikust olemusest suudetud anda inimõiguste ja keskkonnakahju ohvritele juurdepääsu õigusemõistmisele ja õiguskaitsevahenditele. Esmane kohustus kaitsta inimõigusi ja tagada õiguskaitse kättesaadavus lasub riikidel ning riiklike õigusmehhanismide puudumist ettevõtjate vastutusele võtmiseks nende väärtusahelates tekkinud kahju eest ei saa ega ka tohi korvata eraõiguslike kaebuste esitamise mehhanismide arendamisega. Kuigi sellised mehhanismid on kasulikud hädaabi andmisel ja väikeste kahjude kiirel hüvitamisel, peaksid need olema avaliku sektori asutuste poolt rangelt reguleeritud ning need ei tohiks kahjustada ohvrite õigusi õiguskaitsele ja õiglasele kohtulikule arutamisele riiklikes kohtutes.

(6)

Liit on mõnes konkreetses valdkonnas võtnud vastu kohustuslikke hoolsuskohustuse raamistikke, et võidelda tegevustega, mis kahjustavad liidu või selle liikmesriikide huve, näiteks terrorismi rahastamine või metsade hävitamine. 2010. aastal võttis liit vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 995/2010 (2), millega kehtestatakse puitu ja puittooteid siseturule viivatele ettevõtjatele hoolsuskohustuse nõuded ning nõutakse, et tarneahelas tegutsevad kauplejad esitaksid põhiteavet oma tarnijate ja ostjate kohta, et parandada puidu ja puittoodete jälgitavust. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/821 (3) kehtestati liidu süsteem tarneahelaga seotud hoolsuskohustuse jaoks, et piirata relvastatud rühmituste, terroristlike rühmituste ja/või julgeolekujõudude võimalusi tina, tantaali, volframi, nende maakide ja kullaga kauplemiseks.

(7)

Läbipaistvusel ja jätkusuutlikkusel põhinev mõnevõrra erinev, üldisem ja täiendav lähenemisviis võeti kasutusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/95/EL (4), millega kehtestati enam kui 500 töötajaga ettevõtjatele kohustus anda aru poliitika kohta, mida nad rakendavad seoses keskkondlike, sotsiaalsete ja töötajatega seotud küsimuste, inimõiguste austamise ning korruptsioonivastase võitlusega seotud küsimustega, sealhulgas hoolsuskohustusega.

(8)

Mõnes liikmesriigis on vajadus suurendada äriühingute vastutustunnet inimõiguste ning keskkonna ja hea valitsemistavaga seotud probleemide suhtes viinud siseriiklike hoolsuskohustuse õigusaktide vastuvõtmiseni. Madalmaades nõuab lapstööjõu hoolsuskohustuse seadus, et Hollandi turul tegutsevad ettevõtjad teeksid kindlaks, kas võib olla mõistlikku alust kahtlustada, et tarnitud kaubad või teenused on toodetud lapstööjõu abil, ning nõuab mõistliku kahtluse korral konkreetse tegevuskava vastuvõtmist ja rakendamist. Prantsusmaal nõutakse ema- ja tütarettevõtete hoolsuskohustuse seadusega mõnedelt suurettevõtetelt hoolsuskohustuskava vastuvõtmist, avaldamist ja rakendamist, et tuvastada ja ennetada äriühingu, selle tütarettevõtete, alltöövõtjate või tarnijate põhjustatud inimõiguste, tervise-, ohutus- ja keskkonnariske. Prantsusmaa õiguses on sätestatud haldusvastutus hoolsuskohustuse täitmata jätmise eest ja ettevõtja tsiviilvastutus tekitatud kahju heastamise eest. Paljudes teistes liikmesriikides on käimas arutelu ettevõtjatele kohustuslike hoolsuskohustuse nõuete kehtestamise üle ning mõned liikmesriigid, sealhulgas Saksamaa, Rootsi, Austria, Soome, Taani ja Luksemburg, kaaluvad praegu selliste õigusaktide vastuvõtmist.

(9)

2016. aastal avaldasid kaheksa liikmesriigi parlamenti, sealhulgas Eesti, Leedu, Slovakkia ja Portugali parlament, Madalmaade Parlamendi Teine Koda, Itaalia Vabariigi Senat ja Prantsusmaa Rahvuskogu ning Ühendkuningriigi Parlamendi Ülemkoda, toetust rohelise kaardi algatusele, kutsudes komisjoni üles esitama õigusakte, et tagada ettevõtjate vastutus inimõiguste rikkumiste eest.

(10)

Õigusnormide ebapiisaval ühtlustamisel võib olla negatiivne mõju asutamisvabadusele. Seetõttu on vaja edasist ühtlustamist, et vältida ebaõiglaste konkurentsieeliste tekkimist. Võrdsete võimaluste loomiseks on oluline, et eeskirju kohaldataks kõigi siseturul tegutsevate, nii liidu kui ka liiduväliste ettevõtjate suhtes.

(11)	Liidu ettevõtjate suhtes kohaldatavad liikmesriikide õigus- ja haldusnormid hoolsuskohustuse, sealhulgas tsiviilvastutuse kohta on väga erinevad. Oluline on vältida selliste siseriiklike õigusnormide erinevast arengust tulenevaid edaspidiseid kaubandustõkkeid.

(12)

Võrdsete võimaluste tagamiseks tuleks ettevõtjate vastutus austada rahvusvaheliste standardite kohaseid inimõigusi muuta liidu tasandil seadusega sätestatud kohustuseks. Kooskõlastades inimõiguste, keskkonna ja hea valitsemistava kaitsemeetmeid, tuleks käesoleva direktiiviga tagada, et kõigi siseturul tegutsevate liidu ja liiduväliste suurettevõtjate ning suure riskiga või börsil noteeritud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate suhtes kehtivad ühtlustatud hoolsuskohustuse nõuded, mis hoiab ära regulatiivse killustatuse ja parandab siseturu toimimist.

(13)

Kohustuslike hoolsuskohustuse nõuete kehtestamine liidu tasandil on äriühingutele kasulik ühtlustamise, õiguskindluse ja võrdsete võimaluste tagamise seisukohast ning annab seda järgivatele ettevõtjatele konkurentsieelise, kuivõrd ühiskonnad nõuavad ettevõtjatelt üha enam, et nad muutuksid eetilisemaks ja kestlikumaks. Käesolev direktiiv, millega kehtestatakse liidu hoolsuskohustuse standard, võib aidata kaasa vastutustundliku äritegevuse ülemaailmse standardi tekkimisele.

(14)

Käesoleva direktiivi eesmärk on ennetada ja leevendada võimalikku või tegelikku negatiivset mõju inimõigustele, keskkonnale ja heale valitsemistavale kogu väärtusahela ulatuses ning tagada, et ettevõtjaid saab sellise mõju eest vastutusele võtta ning et igaüks, kes on sellega seoses kahju kannatanud, saab tõhusalt kasutada õigust õiglasele kohtulikule arutamisele kohtus ja õigust kasutada õiguskaitsevahendeid kooskõlas siseriikliku õigusega.

(15)

Direktiivi eesmärk ei ole asendada juba kehtivaid liidu valdkondliku hoolsuskohustuse õigusakte ega välistada täiendavate liidu valdkondlike õigusaktide vastuvõtmist. Seetõttu ei tohiks selle kohaldamine piirata muude hoolsuskohustuse nõuete kohaldamist, mis on kehtestatud liidu valdkondlikes õigusaktides, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 995/2010 ja (EL) 2017/821, välja arvatud juhul, kui selle direktiivi hoolsuskohustuse nõuetega nähakse ette põhjalikum hoolsuskohustus seoses inimõiguste, keskkonna või hea valitsemistavaga.

(16)

Käesoleva direktiivi rakendamine ei tohiks mingil juhul anda alust inimõiguste või keskkonna üldise kaitse taseme vähendamise õigustamiseks. Eelkõige ei tohiks see kahjustada muid kohaldatavaid allhanke, lähetamise või tarneahelaga seotud vastutusraamistikke. Asjaolu, et ettevõtja on täitnud oma käesolevast direktiivist tulenevad hoolsuskohustused, ei tohiks vabastada teda kohustustest, mida ta on võtnud muude vastutusraamistike alusel, ega neid kohustusi nõrgendada, ning seetõttu ei tohiks selle asjaolu tõttu tagasi lükata ühtegi tema vastu muude vastutusraamistike alusel algatatud kohtumenetlust.

(17)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada kõigi suurettevõtjate suhtes, kelle suhtes kohaldatakse liikmesriigi õigust ja kes on asutatud liidu territooriumil või tegutsevad siseturul, olenemata sellest, kas nad on era- või riigiomanduses ja millises majandussektoris nad tegutsevad, kaasa arvatud finantssektoris. Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada ka börsil noteeritud ja suure riskiga väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (*1) suhtes.

(18)

Proportsionaalsus on hoolsuskohustuse täitmise protsessi üks osa, kuna see protsess sõltub ettevõtja võimaliku kahjuliku mõju raskusastmest ja tõenäosusest, tema tegevusvaldkonnast, suurusest, tegevuse laadist ja kontekstist, sealhulgas geograafilisest piirkonnast, ärimudelist, tema positsioonist väärtusahelas ning tema toodete ja teenuste laadist. Suurettevõtja, kelle kõik otsesed ärisuhted asuvad liidus, või väike või keskmise suurusega ettevõtja, kes pärast riskihindamist leiab, et ta ei ole tuvastanud võimalikku või tegelikku kahjulikku mõju oma ärisuhetele, võiks teha teatavaks sellekohase avalduse, sealhulgas riskihinnangu koos asjakohaste andmete, teabe ja metoodikaga, mis tuleks igal juhul läbi vaadata, kui ettevõtja tegevus, ärisuhted või tegevuskontekst muutuvad.

(19)

Riigi omandis või selle kontrolli all olevate ettevõtjate puhul peaks nende hoolsuskohustuste täitmine sisaldama nõuet, et nad hangiksid teenuseid hoolsuskohustusi täitvatelt ettevõtjatelt. Liikmesriike julgustatakse mitte andma riiklikku toetust (sealhulgas riigiabi, riigihangete, ekspordikrediidiasutuste või valitsuse tagatud laenude kaudu) ettevõtjatele, kes ei täida käesoleva direktiivi eesmärke.

(20)

Käesoleva direktiivi kohaldamisel tuleks hoolsuskohustust mõista ettevõtja kohustusena võtta kõik asjakohased ja proportsionaalsed meetmed ning teha oma võimaluste piires jõupingutusi, et vältida oma väärtusahelas kahjulikku mõju inimõigustele, keskkonnale või heale valitsemistavale ning sellise kahjuliku mõju ilmnemisel sellega tegeleda. Tegelikkuses koosneb hoolsuskohustus protsessist, mille ettevõtja on kehtestanud selleks, et teha kindlaks, hinnata, ennetada, leevendada, lõpetada, jälgida, teavitada, käsitleda ja heastada võimalikku ja/või tegelikku kahjulikku mõju inimõigustele, sealhulgas sotsiaalsetele, ametiühingu- ja tööõigustele, keskkonnale, sealhulgas panusele kliimamuutustesse, ning heale valitsemistavale oma tegevuses ja ärisuhetes, mis leiavad aset väärtusahelas. Käesoleva direktiiviga hõlmatud ettevõtjad ei tohiks hoolsuskohustust tarnijatele üle kanda.

(21)

xx lisas on esitatud loend inimõigustele avalduva kahjuliku mõju liikidest, mis on seotud ettevõtlusega. Niivõrd kui need on ettevõtjate jaoks asjakohased, peaks komisjon lisama kõnealusesse lisasse inimõigustele avalduvad kahjulikud mõjud, mida on väljendatud liidu või liikmesriikide jaoks siduvates rahvusvahelistes inimõiguste konventsioonides, rahvusvahelises inimõiguste koodeksis, rahvusvahelises humanitaarõiguses, ÜRO inimõigusi käsitlevates õigusaktides, mis käsitlevad eriti haavatavatesse rühmadesse või kogukondadesse kuuluvate isikute õigusi, ning põhiõigusi käsitlevates põhimõtetes, mis on sätestatud ILO tööalaste aluspõhimõtete ja põhiõiguste deklaratsioonis, aga ka neis, mida tunnustatakse ILO ühinemisvabaduse ja kollektiivläbirääkimiste õiguse tõhusa tunnustamise konventsioonis, ILO konventsioonis kõigi sunniviisilise või kohustusliku töö vormide kaotamise kohta, ILO konventsioonis lapstööjõu tegeliku kaotamise kohta ning ILO konventsioonis tööhõive ja tööga seotud diskrimineerimise kaotamise kohta. Lisaks hõlmavad need (kuid ei piirdu ainult järgmistega) kahjulikku mõju seoses muude õigustega, mida on tunnustatud kolmepoolses deklaratsioonis hargmaiste äriühingute ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta ning mitmetes ILO konventsioonides, nagu ühinemisvabadust, kollektiivläbirääkimisi, vanuse alampiiri, tööohutust ja töötervishoidu ning võrdset tasustamist käsitlevad konventsioonid, samuti lapse õiguste konventsioonis, inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartas, Ameerika inimõiguste konventsioonis, Euroopa inimõiguste konventsioonis, Euroopa sotsiaalhartas, Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning inimõigusi tunnustavate või rakendavate riikide põhiseadustes ja seadustes. Komisjon peaks tagama, et loetletud mõjude liigid on adekvaatsed ja saavutatavad.

(22)

Kahjulikud keskkonnamõjud on sageli tihedalt seotud kahjulike mõjudega inimõigustele. ÜRO inimõiguste ja keskkonna eriraportöör on öelnud, et õigus elule, tervisele, toidule, veele ja arengule ning õigus ohutule, puhtale, tervislikule ja kestlikule keskkonnale on vajalikud inimõiguste täielikuks kasutamiseks. Lisaks tunnistas ÜRO Peaassamblee oma resolutsioonis 64/292, et õigus ohutule ja puhtale joogiveele ning kanalisatsioonile on inimõigus. COVID-19 pandeemia pole juhtinud tähelepanu mitte üksnes sellele, kui oluline on ohutu ja tervislik töökeskkond, vaid ka sellele, kui tähtis on tagada, et äriühingud ei tekitaks oma väärtusahelas terviseriske ega aitaks kaasa nende tekkimisele. Seetõttu peaksid need õigused olema käesoleva direktiiviga hõlmatud.

(23)

xxx lisas on esitatud loend ettevõtlusega seotud ajutistest või alalistest kahjulikest keskkonnamõjudest, mis on asjakohased ettevõtjate jaoks. Need mõjud peaksid muu hulgas hõlmama (kuid mitte piirduma ainult järgmistega) jäätmete tekitamist, hajureostust ja kasvuhoonegaaside heidet, mis põhjustab üle 1,5 oC soojenemist võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega, metsade hävitamist ning mis tahes muud mõju kliimale, õhule, pinnasele ja vee kvaliteedile, loodusvarade säästvale kasutamisele, bioloogilisele mitmekesisusele ja ökosüsteemidele. Komisjon peaks tagama, et loetletud mõjude liigid on adekvaatsed ja saavutatavad. Liidu õigusaktide sisemise sidususe ja õiguskindluse tagamiseks koostatakse nimetatud loetelu kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2020/852 (5).

(24)

xxxx lisas on esitatud loend ettevõtlusega seotud kahjulikest mõjudest heale valitsemistavale, mis on ettevõtjate jaoks asjakohased. Need peaksid hõlmama mittevastavust rahvusvahelistele ettevõtjatele mõeldud OECD suuniste VII peatükile „Võitlus altkäemaksu andmise, altkäemaksu andmise ja väljapressimise vastu“ ning rahvusvahelistes äritehingutes välisriigi ametiisikutele altkäemaksu andmise vastast võitlust käsitleva OECD konventsiooni põhimõtetele, samuti korruptsiooni ja altkäemaksuga seotud olukordadele, kus ettevõtja lubamatult mõjutab riigiametnikke või suunab neile põhjendamatuid rahalisi soodustusi, et saada seadusevastaseid privileege või ebaõiglast sooduskohtlemist, sealhulgas olukordadele, kus ettevõtja sekkub sobimatult kohalikku poliitilisse tegevusse, osutab ebaseaduslikke kampaaniatoetusi või ei järgi kohaldatavaid maksualaseid õigusakte. Komisjon peaks tagama, et loetletud mõjude liigid on adekvaatsed ja saavutatavad.

(25)	Kahjulikud mõjud inimõigustele, keskkonnale ja heale valitsemistavale ei ole sooneutraalsed. Ettevõtjaid julgustatakse integreerima oma hoolsuskohustuse protsessidesse sooline perspektiiv. Seejuures võivad nad juhinduda ÜRO brošüürist äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete soolise mõõtme kohta.

(26)

Konfliktidest mõjutatud piirkondades võivad võimalikud või tegelikud kahjulikud mõjud inimõigustele, keskkonnale ja valitsemistavale olla spetsiifilised ja silmatorkavamad. Sellega seoses peaksid konfliktipiirkondades tegutsevad ettevõtjad rakendama asjakohaseid inimõigustealaseid, keskkonnaalaseid ja valitsemistavaga seotud hoolsuskohustusi, järgima oma rahvusvahelise humanitaarõiguse alaseid kohustusi ning tuginema kehtivatele rahvusvahelistele standarditele ja suunistele, sealhulgas Genfi konventsioonidele ja selle lisaprotokollidele.

(27)

Liikmesriike julgustatakse jälgima oma jurisdiktsiooni alla kuuluvaid äriühinguid, kes tegutsevad või omavad ärisuhteid konfliktidest mõjutatud piirkondades, ning võtma sellest tulenevaid vajalikke meetmeid inimõiguste, keskkonna ja hea valitsemistava kaitsmiseks kooskõlas oma õiguslike kohustustega, pidades nõuetekohaselt silmas nendes piirkondades esinevaid spetsiifilisi ja silmatorkavaid riske.

(28)

Ettevõtlus mõjutab kõiki õigusi, mis on sätestatud ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja muudes asjakohastes rahvusvahelistes normides. Lapsepõlv on kordumatu füüsilise, vaimse, emotsionaalse ja hingelise arengu periood ning laste õiguste rikkumisel, näiteks vägivalla või väärkohtlemise, lapstööjõu kasutamise, sobimatu turustamise, ebaturvaliste toodete või keskkonnaohtude korral, võivad olla eluaegsed, pöördumatud ja isegi põlvkondadeülesed tagajärjed. Äriühingute hoolsuskohustuse ja aruandekohustuse mehhanismid, mis on välja töötatud laste kaalutlustele piisavalt tähelepanu pööramata, võivad olla nende õiguste kaitsmisel ebatõhusad.

(29)

Ettevõtjate kahjulik mõju inimõigustele ning sotsiaalsetele, keskkonna- ja kliimaalastele standarditele või nende rikkumine võib olla nende endi või nende ärisuhete, eelkõige tarnijate, alltöövõtjate ja investeerimisobjektide tegevuse tulemus. Toimivuse tagamiseks peaksid ettevõtjate hoolsuskohustused hõlmama kogu väärtusahelat, võttes samal ajal kasutusele riskipõhise lähenemisviisi ja koostades prioriseerimisstrateegia ÜRO juhtpõhimõtete 17. põhimõtte alusel. Siiski võib olla keeruline jälgida kõiki väärtusahelas osalevaid ettevõtjaid. Komisjon peaks hindama ja pakkuma välja vahendeid, et aidata ettevõtjatel oma väärtusahelaid paremini jälgida. See võiks hõlmata innovatiivseid infotehnoloogiaid, nagu plokiahel, mis võimaldaks jälgida kõiki andmeid ja mille väljatöötamist tuleks soodustada, et vähendada halduskulusid ja vältida koondamisi nõuetekohast hoolsust rakendavates äriühingutes.

(30)

Hoolsuskohustus on eelkõige ennetav mehhanism, mis nõuab, et ettevõtjad võtaksid kõik asjakohased ja proportsionaalsed meetmed ja teeksid oma võimaluste piires jõupingutusi, et selgitada välja ja hinnata võimalikku või tegelikku kahjulikku mõju ning kehtestada poliitika ja meetmed sellise mõju lõpetamiseks, ennetamiseks, leevendamiseks, seireks, avalikustamiseks, käsitlemiseks ja parandamiseks ning aruandmiseks selle kohta, kuidas nad selle mõjuga tegelevad. Ettevõtjatelt tuleks nõuda, et nad koostaksid dokumendi, milles nad ärisaladust nõuetekohaselt arvesse võttes avalikustaksid oma hoolsuskohustuse strateegia iga nimetatud etapi kohta. See hoolsuskohustuse strateegia tuleks integreerida ettevõtja üldisesse äristrateegiasse, seda tuleks hinnata igal aastal ning see tuleks läbi vaadata juhul, kui seda sellise hindamise tulemusena vajalikuks peetakse.

(31)	Ettevõtjaid, kes riskiteatisi ei avalda, ei tohiks vabastada liikmesriikide pädevate asutuste võimalikust kontrollist või uurimisest, et tagada käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste täitmine, ning neid võib võtta vastutusele kooskõlas siseriikliku õigusega.

(32)	Ettevõtjad peaksid looma sisemise väärtusahela kaardistamise protsessi, mis hõlmab kõiki asjakohaseid ja proportsionaalseid jõupingutusi, et teha kindlaks oma ärisuhted väärtusahelas.

(33)

Käesolevas direktiivis osutatud ärisaladust tuleks kohaldada mis tahes teabe suhtes, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/943 (6) kohaselt ärisaladusena käsitamise nõuetele, nimelt teabe suhtes, mis on saladus selles tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav nende ringkondade isikutele, kes tavaliselt kõnealust laadi teabega tegelevad, et sellel on kaubanduslik väärtus selle salajasuse tõttu ning et selle üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas.

(34)

Hoolsuskohustus ei tohiks olla lahtrisse linnukese tegemine, vaid see peaks olema pidev protsess, mille käigus hinnatakse riske ja mõju, mis on dünaamilised ja võivad uute ärisuhete või kontekstuaalse arengu tõttu muutuda. Seetõttu peaksid ettevõtjad oma hoolsuskohustuse strateegiat pidevalt jälgima ja kohandama. See strateegia peaks hõlmama kõiki tegelikke või võimalikke kahjulikke mõjureid, kuid kui on vaja välja töötada prioriseerimise poliitika, tuleks kaaluda kahjuliku mõju iseloomu ja konteksti (sealhulgas geograafilist konteksti), tõsidust ja tõenäosust. Kolmandate osaliste sertifitseerimiskavad võivad hoolsuskohustuse strateegiaid täiendada, kui need on piisavalt ulatuslikud ning piisavalt läbipaistvad, erapooletud, juurdepääsetavad ja usaldusväärsed. Kolmanda osalise sertifitseerimine ei tohiks siiski õigustada käesolevas direktiivis sätestatud kohustustest kõrvalekaldumist ega mingil moel mõjutada ettevõtja võimalikku vastutust.

(35)

Et tütarettevõtjat saaks lugeda hoolsuskohustuse strateegia kehtestamise kohustust täitvaks, kui ta on kaasatud emaettevõtja hoolsuskohustuse strateegiasse, peaks tütarettevõtja oma aastaaruannetes selgelt märkima, et see nii on. See nõue on vajalik, et tagada üldsuse jaoks läbipaistvus, mis võimaldab riiklikel pädevatel asutustel asjakohaseid uurimisi korraldada. Tütarettevõtja peaks tagama, et emaettevõtjal on piisavalt asjakohast teavet, et tema nimel hoolsuskohustust täita.

(36)	Kui sageli peab teataval ajajärgul korrapärane kontroll toimuma, tuleks kindlaks määrata vastavalt sellele, kui tõenäoline ja tõsine on kahjulik mõju. Mida tõenäolisem ja tõsisem on mõju, seda korrapärasemalt tuleks täitmist kontrollida.

(37)

Kõigepealt peaksid ettevõtjad püüdma inimõigustele, keskkonnale või heale valitsemistavale avalduvat võimalikku või tegelikku mõju käsitleda ja probleeme lahendada sidusrühmadega konsulteerides. Ettevõtja, kellel on mõjujõudu kahjuliku mõju ennetamiseks või leevendamiseks, peaks seda kasutama. Ettevõtja, kes soovib oma mõjujõudu suurendada, võiks näiteks pakkuda asjaomasele üksusele suutlikkuse suurendamist või muid stiimuleid või teha koostööd teiste osalistega. Kui kahjulikku mõju ei ole võimalik ära hoida ega leevendada ja mõjujõudu ei saa suurendada, võiks viimaseks abinõuks olla otsus tarnijast või muust ärisuhtest loobuda, mida tuleks teha vastutustundlikul viisil.

(38)

Hoolsuskohustuse usaldusväärne täitmine tähendab tõhusat ja sisukat konsulteerimist kõigi sidusrühmadega ning eelkõige ametiühingute asjakohast kaasamist. Sidusrühmadega konsulteerimine ja nende kaasamine võib aidata äriühingutel võimalikku ja tegelikku kahjulikku mõju täpsemalt tuvastada ja muuta hoolsuskohustuse strateegia tulemuslikumaks. Seetõttu nõutakse käesolevas direktiivis sidusrühmadega konsulteerimist ja nende kaasamist hoolsuskohustuse menetluse kõigisse etappidesse. Ühtlasi võib selline arutelu ja osalemine anda kaasarääkimisvõimaluse neile, kes on ettevõtja pikaajalisest kestlikkusest väga huvitatud. Sidusrühmade osalus võiks aidata parandada ettevõtjate pikaajalist tulemuslikkust ja kasumlikkust, kuna nende kestlikkuse suurenemine avaldaks majandusele kokkuvõttes positiivset mõju.

(39)

Käesoleva direktiivi kohaselt sidusrühmadega arutelusid pidades peaksid ettevõtjad tagama, et kui sidusrühmadeks on põlisrahvad, korraldatakse sellised arutelud kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste standarditega, nagu ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon (7), kaasa arvatud vabatahtlik, eelnev ja teadlik nõusolek ning põlisrahvaste õigus enesemääramisele.

(40)

Mõistega „sidusrühm“ peetakse silmas inimesi, kelle õigusi ja huvisid ettevõtja otsused võivad mõjutada. Mõiste hõlmab seega töötajaid, kohalikke kogukondi, lapsi, põlisrahvaid, kodanike ühendusi, osanikke ning organisatsioone, mille põhikirjajärgne eesmärk on tagada inimõiguste ja sotsiaalsete õiguste, kliima- ja keskkonnakaitse ning hea valitsemistava standardite järgimine, nagu ametiühingud ja kodanikuühiskonna organisatsioonid.

(41)

Et sidusrühmade kriitiline hääl ei jääks hoolsuskohustuse protsessis ära kuulamata või kõrvaliseks, tuleks käesoleva direktiiviga anda sidusrühmadele õigus turvalisele ja sisukale arutelule äriühingu hoolsuskohustuse strateegia teemal ning tagada ametiühingute või töötajate esindajate asjakohane kaasamine.

(42)

Ettevõtjad peaksid taotluse korral edastama oma hoolsuskohustuse strateegiat puudutava asjakohase teabe sidusrühmadele, keda see võib mõjutada, tehes seda sidusrühmade kontekstile sobival viisil, näiteks võttes arvesse sidusrühmade riigi ametlikku keelt, nende kirjaoskuse taset ja juurdepääsu internetile. Ettevõtjad ei peaks siiski olema kohustatud ennetavalt avaldama kogu oma hoolsuskohustuse täitmise strateegiat sidusrühmade kontekstile sobival viisil, ning asjakohase teabe edastamise nõue peaks olema proportsionaalne ettevõtja olemuse, konteksti ja suurusega.

(43)

Probleemide tõstatamise menetlus peaks tagama, et oleks kaitstud anonüümsus või konfidentsiaalsus kooskõlas riigi õigusega ning kõigi kaebuseesitajate, sealhulgas inimõiguste kaitsjate ja keskkonnakaitsjate turvalisus ning füüsiline ja õiguslik puutumatus. Kui selline menetlus puudutab rikkumisest teatajaid, peaks see olema kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/1937 (8).

(44)

Ettevõtjatelt tuleks nõuda, et nad teeksid oma vahendite piires kõik proportsionaalsed jõupingutused, et teha kindlaks oma tarnijad ja alltöövõtjad ning muuta see teave avalikkusele kättesaadavaks, võttes nõuetekohaselt arvesse ärisaladust. Täieliku tõhususe tagamiseks ei peaks hoolsuskohustus piirduma tarneahela eelmise ja järgmise lüliga, vaid see peaks hõlmama neid, kelle ettevõtja hoolsuskohustuse menetluse käigus võimalike suurte riski põhjustajatena kindlaks tegi. Käesolevas direktiivis tuleks siiski arvesse võtta, et kõigil ettevõtjatel ei ole ühesuguseid ressursse ega võimalusi kõigi oma tarnijate ja alltöövõtjate tuvastamiseks, ning seepärast tuleks see kohustus seada sõltuvusse mõistlikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttest, mida aga ettevõtjad ei tohiks mingil juhul tõlgendada ettekäändena, et mitte täita oma kohustust teha selles küsimuses kõik vajalikud jõupingutused.

(45)	Et lõimida hoolsuskohustus ettevõtja ärikultuuri ja struktuuriga, peaksid ettevõtja haldus-, juht- ja järelevalveorganite liikmed vastutama tema kestlikkuse ja hoolsuskohustuse strateegia vastuvõtmise ja rakendamise eest.

(46)

Ettevõtjate hoolsuskohustuse täitmise ja vabatahtliku koostöö kooskõlastamine valdkondlikul või valdkondadevahelisel tasandil võib suurendada nende hoolsuskohustuse strateegiate ühtsust ja tulemuslikkust. Selleks võiksid liikmesriigid soodustada valdkondlike või valdkondadevaheliste hoolsuskohustuse tegevuskavade vastuvõtmist. Nende kavade koostamisel peaksid osalema ka sidusrühmad. Selliste kollektiivsete meetmete väljatöötamine ei tohiks mingil juhul vabastada ettevõtjat tema individuaalsest vastutusest hoolsuskohustuse täitmise eest ega takistada teda riigi õiguse kohaselt vastutusele võtmast kahju eest, mida ta on tekitanud või millele ta on kaasa aidanud.

(47)

Et hoolsuskohustuse raamistik oleks tulemuslik, peaks see hõlmama kaebuste esitamise mehhanisme äriühingu või sektori tasandil, ning selliste mehhanismide tulemuslikkuse tagamiseks peaksid ettevõtjad nende väljatöötamisel otsuseid tehes arvesse võtma sidusrühmade seisukohti. Kaebuste esitamise mehhanismid peaksid võimaldama sidusrühmadel esitada põhjendatud kaebusi ja toimima ettehoiatava riskiteadlikkus- ja vahendussüsteemina. Need peaksid olema seaduslikud, juurdepääsetavad, prognoositavad, õiglased, läbipaistvad ja õigustele vastavad, võimaldama pidevat õppimist ning põhinema kaasamisel ja dialoogil. Kaebuste esitamise mehhanismi kaudu peaks olema võimalik teha ettepanekuid selle kohta, kuidas ettevõtja saaks võimalikule või tegelikule kahjulikule mõjule reageerida. Samuti peaks nende abil olema võimalik teha ettepanek asjakohase õiguskaitsevahendi kohta, kui vahendamise teel saab teatavaks, et ettevõtja on kahju tekitanud või sellele kaasa aidanud.

(48)	Kaebuste esitamise mehhanismid ei tohiks vabastada liikmesriike nende esmasest kohustusest kaitsta inimõigusi ning tagada õiguskaitse ja õiguskaitsevahendite kättesaadavus.

(49)

Liikmesriigid peaksid määrama ühe või mitu riiklikku asutust, kes jälgivad ettevõtjate hoolsuskohustuste õiget rakendamist ja tagavad käesoleva direktiivi nõuetekohase jõustamise. Need riiklikud asutused peaksid olema sõltumatud ning neil peaksid olema oma ülesannete täitmiseks asjakohased volitused ja vahendid. Neil peaks olema õigus korraldada omal algatusel või sidusrühmade ja kolmandate isikute põhjendatud ja mõistlike kaebuste põhjal asjakohast kontrolli ning rakendada rikkumiste tõsidust ja korduvust arvesse võttes tulemuslikke, proportsionaalseid ja hoiatavaid halduskaristusi, tagamaks, et ettevõtjad täidavad riigi seadustega sätestatud kohustusi. Liidu tasandil peaks Euroopa Komisjon koostöö tagamiseks moodustama Euroopa hoolsuskohustuse võrgustiku.

(50)	Komisjonil ja liikmesriikidel soovitatakse ette näha haldustrahvid, mis on suuruselt võrreldavad praegu konkurentsiõiguses ja andmekaitseõiguses ette nähtud trahvidega.

(51)	Riigiasutusi julgustatakse tegema koostööd ja jagama teavet oma riigis asuvate OECD kontaktpunktide ja inimõigusasutustega.

(52)

Kooskõlas ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetega ei tohiks hoolsuskohustuse täitmine iseenesest vabastada äriühinguid vastutusest inimõiguste rikkumise või keskkonnakahju põhjustamise või sellele kaasaaitamise eest. Siiski võib kindla ja piisava hoolsuskohustuse menetluse olemasolu aidata ettevõtjatel kahju tekkimist vältida.

(53)	Vastutuskorra kehtestamisel peaksid liikmesriigid tagama ümberlükatava eelduse, mis eeldab teatavat tõendatusmäära. Tõendamiskohustus nihkuks ohvrilt ettevõtjale, kes peaks tõendama, et tal puudus kontroll inimõiguste rikkumisega seotud majandusüksuse üle.

(54)

Aegumistähtaegu tuleks pidada mõistlikuks ja asjakohaseks, kui need ei piira ohvrite õigust õiguskaitsele, võttes nõuetekohaselt arvesse võimalike hagejate praktilisi probleeme. Inimõigusi, keskkonda ja valitsustava puudutava kahjuliku mõju ohvritele tuleks anda piisavalt aega kohtuhagi esitamiseks, võttes arvesse nende geograafilist asukohta, vahendeid ja üldisi raskusi liidu kohtutele vastuvõetavate hagide esitamisel.

(55)

Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile on rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigus, mis on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 8 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 2 lõikes 3, ning see on ka liidu põhiõigus (põhiõiguste harta artikkel 47). ÜRO juhtpõhimõtete kohaselt on riigid kohustatud tagama kohtu-, haldus-, seadusandlike või muude asjakohaste vahenditega, et äritegevusega seotud inimõigusrikkumistest mõjutatutel oleks juurdepääs tõhusale õiguskaitsevahendile. Seetõttu viidatakse käesolevas direktiivis eraldi sellele kohustusele, mis on kooskõlas ÜRO aluspõhimõtete ja suunistega, mis käsitlevad rahvusvahelise inimõigustealase õiguse ränkade rikkumiste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse raskete rikkumiste ohvrite õigust õiguskaitsevahendile ja heastamisele.

(56)	Suurettevõtjaid ergutatakse moodustama nõuandekomiteesid, mille ülesanne on anda ettevõtja juhtorganitele hoolsuskohustuse küsimustes nõu ja mis kaasavad oma koosseisu sidusrühmad.

(57)	Ametiühingutele tuleks anda vajalikud vahendid oma õiguste kasutamiseks seoses hoolsuskohustusega, sealhulgas sidemete loomiseks ametiühingute ja töötajatega äriühingutes, kellega põhiettevõttel on ärisuhted.

(58)

Liikmesriigid peaksid kasutama kehtivat vastutuskorda või vajaduse korral kehtestama täiendavad õigusaktid tagamaks, et ettevõtjaid saab riigi õiguse kohaselt vastutusele võtta kahjuliku mõju eest inimõigustele, keskkonnale ja valitsemistavale, mida nemad või nende kontrollitavad üksused on oma tegevuse või tegevusetusega põhjustanud või millele nad on kaasa aidanud, välja arvatud juhul, kui ettevõtja suudab tõendada, et ta on võtnud kooskõlas käesoleva direktiiviga kõik nõuetekohased meetmed, et kõnealust kahju vältida, või et kahju oleks tekkinud isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed.

(59)

Ettevõtjate tavades selguse, kindluse ja järjepidevuse loomiseks peaks komisjon liikmesriikide ja OECDga konsulteerides ning mitme spetsialiseeritud asutuse, eelkõige Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, Euroopa Keskkonnaameti ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Rakendusameti abiga koostama suunised. Juba on olemas hulk rahvusvaheliste organisatsioonide koostatud hoolsuskohustuse suuniseid, millest komisjon võiks eeskuju võtta, et käesoleva direktiivi kohaselt välja töötada spetsiaalselt ELi äriühingutele mõeldud suunised. Käesoleva direktiivi eesmärk peaks olema liikmesriikide standardite täielik ühtlustamine. Lisaks üldistele suunistele, mis peaksid suunama kõiki ettevõtjaid ja eelkõige VKEsid hoolsuskohustuse rakendamisel oma tegevuses, peaks komisjon ette nägema sektoripõhiste suuniste koostamise ja esitama korrapäraselt ajakohastatava riikide teabelehtede loendi, et aidata äriühingutel hinnata oma äritegevuse võimalikku ja tegelikku kahjulikku mõju antud piirkonna inimõigustele, keskkonnale ja heale valitsemistavale. Need teabelehed peaksid eelkõige näitama, millised käesoleva direktiivi xx, xxx ja xxxx lisas loetletud konventsioonid ja lepingud on antud riigis ratifitseeritud.

(60)

Kahjuliku mõju liikide ajakohastamiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva direktiivi xx, xxx ja xxxx lisa muutmise kohta. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (9) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(61)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Reguleerimisese ja eesmärk

1. Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada, et selle kohaldamisalasse kuuluvad siseturul tegutsevad äriühingud täidaksid oma kohustust austada inimõigusi, keskkonda ja head valitsemistava, ei põhjustaks võimalikku või tegelikku kahjulikku mõju inimõigustele, keskkonnale või heale valitsemistavale ega aitaks sellise mõju tekkele kaasa ei oma tegevusega ega oma ärisuhetes või väärtusahelas toimuva tegevusega, mis on nende toimingute, toodete või teenustega otseselt seotud, ning et nad ennetaksid ja leevendaksid sellist kahjulikku mõju.

2. Käesolevas direktiivis sätestatakse selle kohaldamisalasse kuuluvate ettevõtjate väärtusahela hoolsuskohustused, nimelt võtta kõik proportsionaalsed meetmed ning teha võimaluste piires jõupingutusi, et vältida oma väärtusahelas kahjulikku mõju inimõigustele, keskkonnale ja heale valitsemistavale ning sellise kahjuliku mõju ilmnemisel seda nõuetekohaselt käsitleda. Hoolsuskohustuse täitmiseks on vaja, et ettevõtjad tuvastaksid, hindaksid, hoiaksid ära, lõpetaksid, leevendaksid, jälgiksid, teeksid teatavaks, võtaksid arvesse, käsitleksid ja parandaksid võimalikku ja/või tegelikku kahjulikku mõju inimõigustele, keskkonnale ja heale valitsemistavale, mida nende enda tegevus ning nende väärtusahelates ja ärisuhetes toimuv tegevus võib avaldada. Kooskõlastades inimõiguste, keskkonna ja hea valitsemistava kaitsemeetmeid, aitavad need hoolsuskohustuse nõuded siseturu toimimist parandada.

3. Ühtlasi on käesoleva direktiivi eesmärk tagada, et ettevõtjaid saab kooskõlas riigi õigusega vastutusele võtta inimõigustele, keskkonnale ja heale valitsemistavale avalduva kahjuliku mõju eest, mida nad põhjustavad või millele nad oma väärtusahelas kaasa aitavad, ning tagada ohvrite juurdepääs õiguskaitsevahenditele.

4. Käesoleva direktiivi kohaldamine ei piira täiendavate hoolsuskohustuse nõuete kohaldamist, mis on kehtestatud liidu valdkondlikes õigusaktides, eelkõige määruses (EL) nr 995/2010 ja määruses (EL) 2017/821, välja arvatud juhul, kui käesoleva direktiivi kohaste hoolsuskohustuse nõuetega nähakse ette põhjalikum inimõiguste, keskkonna või hea valitsemistavaga seotud hoolsuskohustus.

5. Direktiivi rakendamine ei tohi mingil juhul anda alust õigustada inimõiguste või keskkonna üldise kaitse taseme vähendamist. Eelkõige kohaldatakse direktiivi nii, et see ei piiraks muid riigi, liidu või rahvusvahelisel tasandil kohaldatavaid allhanke, lähetamise või väärtusahelaga seotud vastutusraamistikke.

Artikkel 2

Kohaldamisala

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse suurettevõtjatele, kelle suhtes kehtivad liikmesriigi seadused või kes on asutatud liidu territooriumil.

2. Seda direktiivi kohaldatakse ka kõigi börsil noteeritud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ning suure riskiga väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate suhtes.

3. Samuti kohaldatakse käesolevat direktiivi suurettevõtjate, börsil noteeritud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ning suure riskiga sektorites tegutsevate väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate suhtes, kelle suhtes kohaldatakse kolmanda riigi õigust ja kes ei ole asutatud liidu territooriumil, kui nad müüvad siseturul kaupu või osutavad teenuseid. Need ettevõtjad täidavad käesolevas direktiivis sätestatud hoolsuskohustuse nõudeid, mis on üle võetud selle liikmesriigi seadustesse, kus nad tegutsevad, ning nende suhtes kohaldatakse käesoleva direktiiviga kehtestatud sanktsioone ja vastutuskorda, mis on üle võetud selle liikmesriigi seadustesse, kus nad tegutsevad.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

„sidusrühmad“ – üksikisikud ja isikute rühmad, kelle õigusi või huve võib mõjutada ettevõtja või tema ärisuhete võimalik või tegelik kahjulik mõju inimõigustele, keskkonnale ja heale valitsemistavale, samuti organisatsioonid, mille põhikirjajärgne eesmärk on inimõiguste kaitse, kaasa arvatud sotsiaalsed ja tööõigused, keskkond ja hea valitsemistava. Sidusrühmad võivad olla näiteks töötajad ja nende esindajad, kohalikud kogukonnad, lapsed, põlisrahvad, kodanikeühendused, ametiühingud, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja äriühingute aktsionärid;

2)	„ärisuhted“ – ettevõtja suhtevõrgustik tütarettevõtjate ja äripartneritega kogu tema väärtusahela ulatuses, kaasa arvatud tarnijad ja alltöövõtjad, kes on otseselt seotud ettevõtja äritegevuse, toodete või teenustega;

3)	„tarnija“ – ettevõtja, kes pakub teisele ettevõtjale ärisuhte raames kas otseselt või kaudselt toodet, toote osa või teenust;

4)	„alltöövõtja“ – kõik ärisuhted, mille raames osutatakse teenust või tegevust, mis on vajalik ettevõtja tegevuse lõpuleviimiseks;

„väärtusahel“ – ettevõtja kogu tegevus, toimingud, ärisuhted ja investeerimisahelad, kaasa arvatud nii eelneva kui ka järgneva etapi üksused, kellega ettevõtjal on otsene või kaudne ärisuhe ja kes

a)	tarnivad tooteid, tooteosi või teenuseid, mis aitavad kaasa äriühingu enda toodetele või teenustele, või

b)	saavad ettevõtjalt tooteid või teenuseid;

„võimalik või tegelik kahjulik mõju inimõigustele“ – võimalik või tegelik kahjulik mõju, mis võib kahjustada üksikisikute või isikute rühmade võimalusi täielikult kasutada oma inimõigusi, kaasa arvatud sotsiaalõigused, töötaja õigused ja ametiühinguõigused, nagu on osutatud käesoleva direktiivi xx lisas. See lisa vaadatakse korrapäraselt läbi ja on kooskõlas liidu inimõiguste valdkonna eesmärkidega. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 17 vastu delegeeritud õigusakte xx lisas toodud loendi muutmiseks;

„võimalik või tegelik kahjulik mõju keskkonnale“ – rahvusvaheliselt tunnustatud ja liidu keskkonnanormide rikkumine, nagu on osutatud käesoleva direktiivi xxx lisas. See lisa vaadatakse korrapäraselt läbi ja on kooskõlas liidu keskkonnakaitse ja kliimamuutuste leevendamise eesmärkidega. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 17 vastu delegeeritud õigusakte xxx lisas toodud loendi muutmiseks;

„võimalik või tegelik kahjulik mõju heale valitsemistavale“ – võimalik või tegelik kahjulik mõju riigi, piirkonna või territooriumi heale valitsemistavale, nagu on osutatud käesoleva direktiivi xxxx lisas. See lisa vaadatakse korrapäraselt läbi ja on kooskõlas liidu hea valitsemise valdkonna eesmärkidega. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 17 vastu delegeeritud õigusakte xxxx lisas toodud loendi muutmiseks;

„kontroll“ – ettevõtja võimalus avaldada teisele ettevõtjale otsustavat mõju, eelkõige omandiõiguse või õiguse kaudu kasutada selle äriühingu kogu vara või osa sellest, või õiguste, lepingute või muude vahendite kaudu, võttes arvesse kõiki faktilisi kaalutlusi, mis annavad otsustava mõju ettevõtja otsustusorganite koosseisu, hääletamise või otsuste üle;

10)

„kaasaaitamine“ – ettevõtja tegevus, mis koos teiste üksuste tegevusega põhjustab teatavat mõju, või ettevõtja tegevus, mis põhjustab, hõlbustab või ajendab teise üksuse kahjulikku mõju. Kaasaaitamine peab olema oluline, vähest või tühist kaasaaitamist ei võeta arvesse. Kaasaaitamise olulise iseloomu hindamiseks ja otsustamaks, millal võib ettevõtja tegevus olla põhjustanud, hõlbustanud või ajendanud teise üksuse kahjulikku mõju, tuleb arvestada mitut tegurit.

Arvesse võib võtta järgmist:

—	mil määral ettevõtja võib õhutada või ajendada teise üksuse kahjulikku mõju, st mil määral tegevus suurendas mõju avaldumise ohtu;

—	mil määral ettevõtja oleks võinud või pidanud kahjulikust mõjust või sellise mõju võimalikkusest teadlik olema, st ettenähtavuse määr;

—	mil määral ettevõtja tegevus tegelikult leevendas kahjulikku mõju või vähendas sellise mõju avaldumise ohtu.

Ainuüksi ärisuhe või tegevus, mis loob üldised tingimused, mille korral kahjulik mõju võib avalduda, ei kujuta endast kaasaaitavat suhet. Kõnealune tegevus peaks kahjuliku mõju ohtu märkimisväärselt suurendama.

Artikkel 4

Hoolsuskohustuse strateegia

1. Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad, tagamaks, et ettevõtjad täidavad oma tegevuses ja ärisuhetes tulemuslikult hoolsuskohustust võimaliku või tegeliku kahjuliku mõju suhtes inimõigustele, keskkonnale ja heale valitsemistavale.

2. Ettevõtjad teevad oma vahendite piires pidevalt kõik endast oleneva, et riskipõhise seiremeetodi abil, milles võetakse arvesse inimõigustele, keskkonnale või heale valitsemistavale avalduva võimaliku või tegeliku mõju tõenäosust, tõsidust ja kiireloomulisust, teha kindlaks ja hinnata oma tegevuse laadi ja konteksti (sealhulgas geograafilist), ning seda, kas nende tegevus ja ärisuhted põhjustavad sellist võimalikku või tegelikku kahjulikku mõju, aitavad sellele kaasa või on sellega otseselt seotud.

3. Kui suurettevõtja, kelle kõik otsesed ärisuhted asuvad liidus, või väike või keskmise suurusega ettevõtja jõuab kooskõlas lõikega 2 järeldusele, et ta ei põhjusta võimalikku või tegelikku kahjulikku mõju inimõigustele, keskkonnale või heale valitsemistavale, ei aita sellele kaasa ega ole sellega otseselt seotud, teeb ta selle kohta avalduse ja lisab oma riskihinnangu, mis sisaldab niisuguse järelduseni viinud andmeid, teavet ja metoodikat. Eelkõige võib ettevõtja järeldada, et tal ei ole olnud kahjulikku mõju inimõigustele, keskkonnale ega heale valitsemistavale, kui tema mõju kindlakstegemise ja riskihindamise analüüs näitab, et kõik tema otsesed tarnijad täidavad käesoleva direktiivi kohaselt hoolsuskohustust. See avaldus vaadatakse uuesti läbi, kui ilmnevad uued riskid või kui ettevõtja astub uutesse ärisuhetesse, mis võivad põhjustada riski.

4. Kui ettevõtja ei järelda kooskõlas lõigetega 2 ja 3, et ta ei põhjusta võimalikku või tegelikku kahjulikku mõju inimõigustele, keskkonnale või heale valitsemistavale ega aita selle põhjustamisele kaasa, kehtestab ta hoolsuskohustuse strateegia ja rakendab seda tõhusalt. Oma hoolsuskohustuse strateegia raames ettevõtja:

täpsustab, missugust võimalikku või tegelikku kahjulikku mõju inimõigustele, keskkonnale ja heale valitsemistavale tema tegevus ja ärisuhted tõenäoliselt põhjustavad, olles tuvastanud ja hinnanud seda mõju lõike 2 kohaselt, ning kui tõsine, tõenäoline ja kiireloomuline see mõju on ja milliste andmete, teabe ja metoodika alusel sellisele järeldusele jõuti;

ii)

kaardistab oma väärtusahela ja, võttes nõuetekohaselt arvesse ärisaladust, avalikustab oma väärtusahela kohta vajaliku teabe, mis võib sisaldada nimesid, asukohti, tarnitavate toodete ja teenuste liike ning muud asjakohast teavet tütarettevõtjate, tarnijate ja äripartnerite kohta tema väärtusahelas;

iii)	võtab vastu ja näitab ära kõik proportsionaalsed ja vastavad meetmed ja poliitika, et võimalikku või tegelikku kahjulikku mõju inimõigustele, keskkonnale või heale valitsemistavale ennetada, leevendada või see lõpetada;

iv)

koostab ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete 17. põhimõtte alusel prioriseerimise strateegia juhuks, kui ta ei suuda kõigi võimalike või tegelike kahjulike mõjudega samal ajal toime tulla. Ettevõtja hindab inimõigustele, keskkonnale või heale valitsemistavale tekitatava võimaliku või tegeliku kahjuliku mõju raskusastet, tõenäosust ja kiireloomulisust, oma tegevuse iseloomu ja konteksti, riski ulatust ja -skaalat ja võimaliku kahju pöördumatust ning kasutab vajadusel sellega tegelemiseks prioriseerimise poliitikat.

5. Ettevõtja tagab, et ta äristrateegia ja poliitika on hoolsuskohustuse strateegiaga kooskõlas. Ettevõtja lisab oma hoolsuskohustuse strateegiasse sellega seoses selgitused.

6. Ettevõtja tütarettevõtjate hoolsuskohustuse strateegia kehtestamise kohustus loetakse täidetuks, kui nende emaettevõtja lisab nad oma hoolsuskohustuse strateegiasse.

7. Ettevõtjad teostavad väärtusahela hoolsuskohustust, mis on proportsionaalne ja vastavuses võimaliku või tegeliku kahjuliku mõju tõenäosuse ja tõsidusega ning nende konkreetsete oludega, eelkõige tegevusvaldkonna, väärtusahela suuruse ja pikkuse, ettevõtja suuruse, suutlikkuse, ressursside ning finantsvõimendusega.

8. Ettevõtjad tagavad, et nende ärisuhted kehtestavad ja viivad ellu inimõiguste-, keskkonna- ja hea valitsemistava poliitikat, mis on kooskõlas nende hoolsuskohustuse strateegiaga, sealhulgas näiteks raamlepingute, lepingutingimuste, tegevusjuhendite vastuvõtmise või sertifitseeritud ja sõltumatute auditite kaudu. Ettevõtjad tagavad, et nende ostupoliitika ei põhjusta võimalikku või tegelikku kahjulikku mõju inimõigustele, keskkonnale või heale valitsemistavale ega aita selle põhjustamisele kaasa.

9. Ettevõtjad kontrollivad korrapäraselt, kas alltöövõtjad ja tarnijad täidavad lõikes 8 sätestatud kohustusi.

Artikkel 5

Sidusrühmade kaasamine

1. Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjad peavad oma hoolsuskohustuse strateegia koostamisel ja rakendamisel sidusrühmadega heas usus tulemuslikke, sisulisi ja asjatundlikke arutelusid. Eelkõige tagavad liikmesriigid, et ametiühingutel (asjakohasel tasandil, sealhulgas valdkondlikul, riiklikul, Euroopa ja ülemaailmsel tasandil) ning töötajate esindajatel on õigus osaleda heas usus ettevõtja hoolsuskohustuse strateegia koostamises ja rakendamises. Ettevõtja võib pidada esmatähtsaks arutelusid kõige enam mõjutatud sidusrühmadega. Ettevõtjad peavad arutelusid ning kaasavad ametiühinguid ja töötajate esindajaid viisil, mis vastab nende suurusele ning tegevuse laadile ja kontekstile.

2. Liikmesriigid tagavad, et sidusrühmadel on õigus nõuda ettevõtjalt, et nad arutaksid võimalikku või tegelikku kahjulikku mõju inimõigustele, keskkonnale või heale valitsemistavale, mis on nende jaoks oluline lõike 1 tähenduses.

3. Ettevõtja tagab, et mõjutatud või potentsiaalselt mõjutatud sidusrühmi ei ohustataks lõikes 1 osutatud aruteludes osalemise tõttu.

4. Ettevõtja teavitab töötajate esindajaid oma hoolsuskohustuse strateegiast ja selle rakendamisest, millesse nad saavad panustada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividele 2002/14/EÜ (10) ja 2009/38/EÜ (11) ning nõukogu direktiivile 2001/86/EÜ (12). Lisaks tuleb täielikult austada kollektiivläbirääkimiste õigust, mida on tunnustatud eelkõige ILO konventsioonides 87 ja 98, Euroopa Nõukogu Euroopa inimõiguste kaitse konventsioonis ja Euroopa sotsiaalhartas, samuti ILO ühinemisvabaduse komitee, konventsioonide ja soovituste kohaldamise eksperdikomisjoni (CEACR) ja Euroopa Nõukogu Euroopa sotsiaalõiguste komitee (ECSR) otsustes.

Artikkel 6

Hoolsuskohustuse strateegia avaldamine ja edastamine

1. Liikmesriigid tagavad, võttes nõuetekohaselt arvesse ärisaladust, et ettevõtjad teevad oma ajakohastatud hoolsuskohustuse strateegia või artikli 4 lõikes 3 osutatud riskihinnangut sisaldava avalduse üldsusele tasuta kättesaadavaks, eelkõige ettevõtja veebisaidil.

2. Ettevõtjad edastavad oma hoolsuskohustuse strateegia oma töötajate esindajatele, ametiühingutele, äripartneritele ning taotluse korral ühele artikli 12 kohaselt kindlaks määratud riiklikule pädevale asutusele.

Ettevõtjad edastavad taotluse korral asjakohase teabe oma hoolsuskohustuse strateegia kohta sidusrühmadele, keda see võib mõjutada, tehes seda sidusrühmade kontekstile sobival viisil, näiteks võttes arvesse sidusrühmade riigi ametlikku keelt.

3. Liikmesriigid ja komisjon tagavad, et ettevõtjad laadivad oma hoolsuskohustuse strateegia või artikli 4 lõikes 3 osutatud riskihinnangut sisaldava avalduse üles Euroopa kesksele platvormile, mille üle teostavad järelevalvet riiklikud pädevad asutused. Selline platvorm võiks olla ühtne Euroopa juurdepääsupunkt, mida komisjon nimetas hiljuti kapitaliturgude liidu tegevuskavas (COM(2020)0590). Komisjon koostab standardvormi hoolsuskohustuse strateegiate üleslaadimiseks Euroopa kesksele platvormile.

Artikkel 7

Mittefinantsteabe ja mitmekesisust käsitleva teabe avalikustamine

Käesolev direktiiv ei piira direktiiviga 2013/34/EL teatud ettevõtjatele pandud kohustusi lisada oma tegevusaruandesse muud kui finantsteavet kajastav aruanne, mis sisaldab äriühingu järgitava poliitika kirjeldust seoses vähemalt keskkonna-, sotsiaal- ja töötajatega seotud küsimuste, inimõiguste austamise, korruptsiooni tõkestamise ja altkäemaksu küsimuste ning rakendatud hoolsuskohustusega.

Artikkel 8

Hoolsuskohustuse strateegia avaldamine ja edastamine

1. Ettevõtjad hindavad oma hoolsuskohustuse strateegia ja selle rakendamise tõhusust ja asjakohasust vähemalt kord aastas ning vaatavad selle läbi alati, kui hindamise tulemusena peetakse vajalikuks seda muuta.

2. Hoolsuskohustuse strateegia hindamisel ja läbivaatamisel peetakse arutelusid sidusrühmadega ning kaasatakse ametiühinguid ja töötajate esindajaid samamoodi nagu hoolsuskohustuse strateegia koostamisel vastavalt artiklile 4.

Artikkel 9

Kaebuste esitamise mehhanismid

1. Ettevõtjad loovad kaebuste esitamise mehhanismi, mis on nii varajase hoiatamise mehhanism riskiteadlikkuse suurendamiseks kui ka vahendussüsteem, võimaldades kõigil sidusrühmadel väljendada muret seoses võimaliku või tegeliku kahjuliku mõjuga inimõigustele, keskkonnale või heale valitsemistavale. Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjad saavad tagada sellise mehhanismi koostöös teiste ettevõtjate või organisatsioonidega, osaledes mitut sidusrühma hõlmavas kaebuste esitamise mehhanismis või ühinedes üldise raamlepinguga.

2. Kaebuste esitamise mehhanismid peavad olema õiguspärased, juurdepääsetavad, prognoositavad, turvalised, õiglased, läbipaistvad, õigustega kooskõlas ja kohandatavad, nagu on sätestatud ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete 31. põhimõtte kohtuväliste kaebuste esitamise mehhanismide tõhususe kriteeriumides ja ÜRO Lapse Õiguste Komitee üldkommentaaris nr 16. Sellised mehhanismid annavad võimaluse tõstatada mureküsimusi kas anonüümselt või konfidentsiaalselt, nagu on asjakohane vastavalt riigi õigusele.

3. Kaebuste esitamise mehhanismiga tagatakse, et sidusrühmadele vastatakse õigeaegselt ja tõhusalt nii hoiatuste kui ka mureküsimuste korral.

4. Ettevõtjad annavad teada, milliseid probleeme on kaebuste esitamise mehhanismide kaudu tõstatatud, ja annavad regulaarselt aru, kuidas nende juhtumite lahendamine edeneb. Kogu teave avaldatakse nii, et see ei ohusta sidusrühmade turvalisust, sealhulgas ei avalikustata nende isikut.

5. Kaebuste esitamise mehhanismidel on õigus teha ettevõtjale ettepanekuid, mida võimaliku või tegeliku kahjuliku mõju korral ette võtta.

6. Kaebuste esitamise mehhanismi väljatöötamisel võtavad ettevõtjad otsuseid tehes arvesse sidusrühmade seisukohti.

7. Kaebuste esitamise mehhanismi kasutamine ei takista kaebuse esitajate juurdepääsu kohtumehhanismidele.

Artikkel 10

Kohtuvälised õiguskaitsevahendid

1. Liikmesriigid tagavad, et kui ettevõtja tuvastab, et ta on kahju tekitanud või sellele kaasa aidanud, võtab ta meetmeid kahju heastamiseks või teeb selleks koostööd. Kui ettevõtja teeb kindlaks, et see on otseselt seotud kahjuliku mõjuga inimõigustele, keskkonnale või heale valitsemistavale, teeb ta heastamise käigus oma võimaluste piires koostööd.

2. Heastamisettepaneku võib teha vahendamise tulemusena artiklis 9 sätestatud kaebuste esitamise mehhanismi kaudu.

3. Heastamine määratakse kindlaks asjaomaste sidusrühmadega konsulteerides ja see võib olla: rahaline või mitterahaline hüvitis, tööle ennistamine, avalik vabandus, tagastamine, rehabiliteerimine või uurimisele kaasaaitamine.

4. Ettevõtjad väldivad täiendava kahju tekitamist, tagades, et tekkinud kahju ei kordu.

5. Liikmesriigid tagavad, et ettevõtja esitatud heastamisettepanek ei takista mõjutatud sidusrühmi algatamast tsiviilkohtumenetlust kooskõlas liikmesriigi õigusega. Eelkõige ei nõuta, et kuriteoohver taotleks enne kohtu poole pöördumist kohtuväliseid õiguskaitsevahendeid, samuti ei takista kaebuste esitamise mehhanismi kasutamine ohvril kohtu poole pöörduda. Kohtud võtavad kaebuste lahendamise mehhanismi otsuseid nõuetekohaselt arvesse, kuid need ei ole neile siduvad.

Artikkel 11

Valdkondlikud hoolsuskohustuse tegevuskavad

1. Liikmesriigid võivad julgustada valdkondlike või valdkondadevaheliste hoolsuskohustuse tegevuskavade vastuvõtmist riigi või liidu tasandil, et koordineerida ettevõtjate hoolsuskohustuse strateegiaid.

Valdkondlikes või valdkonnaülestes hoolsuskohustuse tegevuskavades osalevad ettevõtjad ei ole käesolevas direktiivis sätestatud kohustustest vabastatud.

2. Liikmesriigid tagavad, et asjaomastel sidusrühmadel, eelkõige ametiühingutel, töötajate esindajatel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel, on õigus osaleda valdkondlike hoolsuskohustuse tegevuskavade koostamises, ilma et see piiraks iga ettevõtja kohustust täita artiklis 5 sätestatud nõudeid.

3. Valdkondlikud hoolsuskohustuse tegevuskavad võivad selle kohaldamisalasse kuuluvate ettevõtjate jaoks ette näha ühe ühise kaebuste esitamise mehhanismi. Kaebuste esitamise mehhanism peab olema kooskõlas käesoleva direktiivi artikliga 9.

4. Valdkondlike kaebuste esitamise mehhanismide väljatöötamisel võetakse arvesse sidusrühmade seisukohti.

Artikkel 12

Järelevalve

1. Iga liikmesriik määrab ühe või mitu pädevat asutust, kes vastutavad käesoleva direktiivi riigi õigusesse ülevõtmise järelevalve ja hoolsuskohustuse parimate tavade levitamise eest.

2. Liikmesriigid tagavad, et lõike 1 kohaselt määratud riiklikud pädevad asutused on sõltumatud ning neil on oma ülesannete tõhusaks täitmiseks vajalikud töötajad, tehnilised ja rahalised vahendid, ruumid, infrastruktuur ja ekspertteadmised.

3. Liikmesriigid teatavad komisjonile pädevate asutuste nimed ja aadressid … [käesoleva direktiivi ülevõtmise kuupäev]. Liikmesriigid teatavad komisjonile nende nimede või aadresside igast muudatustest.

4. Komisjon teeb pädevate asutuste nimekirja üldsusele kättesaadavaks, sealhulgas interneti vahendusel. Komisjon ajakohastab seda nimekirja.

Artikkel 13

Ettevõtjatega seotud uurimised

1. Artiklis 14 osutatud liikmesriikide pädevatel asutustel on õigus viia läbi uurimisi tagamaks, et ettevõtjad täidavad käesolevas direktiivis sätestatud kohustusi, sealhulgas ka ettevõtjad, kes on teatanud, et nad ei ole kokku puutunud võimaliku või tegeliku kahjuliku mõjuga inimõigustele, keskkonnale või heale valitsemistavale. Pädevatel asutustel on õigus ettevõtjaid kontrollida ning küsitleda mõjutatud või potentsiaalselt mõjutatud sidusrühmi või nende esindajaid. Selline kontroll võib seisneda ettevõtja hoolsuskohustuse strateegia ja kaebuste esitamise mehhanismi toimimise uurimises ning kohapealses kontrollis.

Ettevõtjad annavad pädevatele asutustele uurimise hõlbustamiseks igakülgset abi.

2. Lõikes 1 osutatud uurimine viiakse läbi kas riskipõhise lähenemisviisi abil või juhul, kui pädeval asutusel on teavet kahtluse kohta, et ettevõtja on käesolevas direktiivis sätestatud kohustusi rikkunud, sealhulgas mis tahes kolmanda isiku tõstatatud põhjendatud ja mõistlike kahtluste põhjal.

3. Komisjon ja artiklis 12 osutatud liikmesriikide pädevad asutused muudavad lõikes 2 osutatud kaebuste esitamise kolmandate isikute jaoks lihtsamaks näiteks selliste meetmetega nagu ühtsed vormid kahtlustest teatamiseks. Komisjon ja pädevad asutused tagavad, et kaebuse esitajal on kooskõlas riigi seadustega õigus taotleda, et tema tõstatatud kahtlused jääksid konfidentsiaalseks või anonüümseks. Artiklis 12 osutatud liikmesriikide pädeva asutused tagavad, et seda vormi saab täita ka elektrooniliselt.

4. Pädev asutus teavitab kaebuse esitajat mõistliku aja jooksul uurimise käigust ja tulemustest, eriti kui on vaja täiendavat uurimist või kooskõlastamist teise järelevalveasutusega.

5. Kui lõike 1 kohaselt võetud meetmete tulemusel tuvastab pädev asutus käesoleva direktiivi rikkumise, annab ta asjaomasele ettevõtjale mõistliku aja parandusmeetmete võtmiseks, kui sellised meetmed on võimalikud.

6. Liikmesriigid tagavad, et kui käesoleva direktiivi järgimata jätmine võib otseselt põhjustada korvamatut kahju, võidakse asjaomaselt ettevõtjalt nõuda ajutisi meetmeid või – kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega – ajutist tegevuse peatamist. Siseturul tegutsevate ettevõtjate puhul, kelle suhtes kohaldatakse kolmanda riigi õigust, võib tegevuse ajutine peatamine tähendada siseturul tegutsemise keeldu.

7. Liikmesriigid näevad vastavalt artiklile 18 ette karistused ettevõtjatele, kes ei võta määratud aja jooksul parandusmeetmeid. Pädevatel riiklikel asutustel on õigus määrata haldustrahve.

8. Liikmesriigid tagavad, et pädevad riigiasutused peavad lõikes 1 osutatud uurimiste kohta arvestust, märkides eelkõige nende laadi ja tulemuse ning andmed lõike 5 kohastest teadetest parandusmeetmete kohta. Pädevad asutused avaldavad igal aastal tegevusaruande kõige tõsisemate rikkumiste ja nende lahendamise kohta, võttes nõuetekohaselt arvesse ärisaladust.

Artikkel 14

Suunised

1. Ettevõtjate jaoks selguse ja kindluse loomiseks ning nende tavade järjepidevuse tagamiseks avaldab komisjon, konsulteerides liikmesriikide ja OECDga ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, Euroopa Keskkonnaameti ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Rakendusametiga, ettevõtjatele üldised mittesiduvad suunised selle kohta, kuidas käesolevas direktiivis sätestatud hoolsuskohustusi kõige paremini täita. Need suunised annavad praktilisi juhiseid selle kohta, kuidas rakendada hoolsuskohustuste suhtes proportsionaalsust ja prioriseerimist, arvestades mõju, valdkonda ja geograafilist piirkonda ning olenevalt ettevõtja suurusest ja valdkonnast. Suunised tehakse kättesaadavaks hiljemalt … [18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva].

2. Komisjon võib koostöös liikmesriikide ja OECDga ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, Euroopa Keskkonnaameti ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Rakendusameti abiga koostada konkreetsed mittesiduvad suunised teatud sektorites tegutsevatele ettevõtjatele.

3. Lõigetes 1 ja 2 osutatud mittesiduvate suuniste ettevalmistamisel võetakse nõuetekohaselt arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, ILO kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvaheliste äriühingute ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta, OECD hoolsuskohustuse suuniseid vastutustundlike äritavade kohta, OECD suuniseid rahvusvahelistele äriühingutele, mineraalide vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevaid OECD hoolsuskohustuse suuniseid, rõiva- ja jalatsitööstuse vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevaid OECD hoolsuskohustuse suuniseid, OECD suuniseid institutsionaalsete investorite vastutustundlike äritavade kohta, OECD hoolsuskohustuse suuniseid vastutustundlike ärilaenude ja väärtpaberite emissiooni kohta ning OECD-FAO suuniseid vastutustundlike põllumajanduslike tarneahelate kohta, ÜRO Lapse Õiguste Komitee 2013. aasta üldist märkust nr 16 ettevõtlussektori mõju kohta laste õigustele ning UNICEFi lapse õiguste ja äritegevuse põhimõtteid. Komisjon kontrollib korrapäraselt, kas suunised on asjakohased, ja kohandab neid uute parimate tavadega.

4. Komisjon ajakohastab riikide teabelehti regulaarselt ja teeb need üldsusele kättesaadavaks, et anda ajakohast teavet rahvusvaheliste konventsioonide ja lepingute kohta, mille iga liidu kaubanduspartner on ratifitseerinud. Komisjon kogub ja avaldab kaubandus- ja tolliandmeid tooraine päritolu ning vahe- ja lõpptoodete kohta, samuti avaldab ta teavet teatavate riikide, piirkondade, sektorite ja allsektorite ning toodetega seotud võimaliku või tegeliku kahjuliku mõju riski kohta inimõigustele, keskkonnale ja valitsemistavale.

Artikkel 15

Erimeetmed väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamiseks

1. Liikmesriigid tagavad, et on olemas spetsiaalne portaal väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, kus nad võivad küsida juhiseid ning saada täiendavat tuge ja teavet selle kohta, kuidas oma hoolsuskohustust kõige paremini täita.

2. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad saavad rahalist toetust, et täita oma hoolsuskohustust liidu väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamise programmide alusel.

Artikkel 16

Koostöö liidu tasandil

1. Komisjon loob pädevate asutuste Euroopa hoolsuskohustuse võrgustiku, et tagada koos artiklis 12 osutatud riiklike pädevate asutustega reguleerimis-, uurimis- ja järelevalvetavade kooskõlastamine ja lähendamine, teabe jagamine ning riiklike pädevate asutuste tegevuse jälgimine.

Riikide pädevad asutused teevad käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste täitmise tagamiseks koostööd.

2. Komisjon, keda abistavad Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, Euroopa Keskkonnaamet ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Rakendusamet, avaldab siseriiklike pädevate asutuste jagatud teabe põhjal ning koostöös teiste avaliku sektori ekspertide ja sidusrühmadega iga-aastase hoolsuskohustuse tulemustabeli.

Artikkel 17

Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2. Artiklis 3 osutatud volitus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates … [käesoleva direktiivi jõustumise kuupäev].

3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 3 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonivahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega.

5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

6. Artikli 3 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kolme kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra.

Artikkel 18

Karistused

1. Liikmesriigid näevad ette proportsionaalsed karistused, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud riiklike õigusnormide rikkumise eest, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende karistuste rakendamine. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning võtma arvesse rikkumiste raskusastet ja seda, kas rikkumine on toimunud korduvalt või mitte.

2. Riiklikud pädevad asutused võivad eelkõige määrata proportsionaalseid trahve, mis arvutatakse ettevõtja käibe alusel, välistada ajutiselt või määramata ajaks ettevõtja osalemise riigihangetes, jätta ettevõtja ilma riigiabist, riiklikest toetuskavadest, sealhulgas ekspordikrediidi agentuuridel põhinevatest kavadest ja laenudest, rakendada kaupade arestimist ja muid asjakohaseid halduskaristusi.

Artikkel 19

Tsiviilvastutus

1. Asjaolu, et ettevõtja järgib hoolsuskohustust, ei vabasta teda vastutusest, mis võib tekkida tulenevalt riigi õigusest.

2. Liikmesriigid tagavad, et neil kehtib vastutuskord, mille kohaselt võib ettevõtjaid kooskõlas riigi õigusega pidada vastutavaks võimaliku või tegeliku kahjuliku mõju eest inimõigustele, keskkonnale või heale valitsemistavale, mida nemad või nende kontrolli all olevad ettevõtjad on põhjustanud või millele on oma tegevuse või tegevusetusega kaasa aidanud, ning nõuda neilt sellise kahju heastamist.

3. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 2 osutatud vastutuskord on selline, et kui ettevõtja tõendab, et ta on käesoleva direktiivi kohaselt vajaliku hoolsusega teinud kõik, et kahju vältida, või et kahju oleks tekkinud isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed, ei peeta teda selle kahju eest vastutavaks.

4. Liikmesriigid tagavad, et tsiviilvastutuse nõuete esitamise aegumistähtaeg seoses kahjuga, mis tuleneb kahjulikust mõjust inimõigustele ja keskkonnale, on mõistlik.

Artikkel 20

Rahvusvaheline eraõigus

Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi asjakohaseid sätteid loetakse imperatiivseteks säteteks kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 864/2007 (13) artikliga 16.

Artikkel 21

Ülevõtmine

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid … [24 kuu jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist]. Nad teatavad nendest viivitamata komisjonile.

2. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametlikul avaldamisel nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

3. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastu võetavate põhiliste riiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 22

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas

(1) ELT …

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 995/2010, milles sätestatakse puitu ja puittooteid turule laskvate ettevõtjate kohustused (ELT L 295, 12.11.2010, lk 23).

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrus (EL) 2017/821, millega kehtestatakse konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla liidu importijatele tarneahelaga seotud hoolsuskohustus (ELT L 130, 19.5.2017, lk 1).

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiiv 2014/95/EL, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses mitmekesisust käsitleva teabe ja muu kui finantsteabe avalikustamisega teatavate suurettevõtjate ja kontsernide poolt (ELT L 330, 15.11.2014, lk 1).

(*1) Komisjon peaks tegema kindlaks suure riskiga majandussektorid, millel on märkimisväärne mõju inimõigustele, keskkonnale ja heale valitsemistavale, et kaasata neis sektorites tegutsevad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad käesoleva direktiivi kohaldamisalasse. Komisjon peaks käesolevas direktiivis määratlema suure riskiga väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad. Selles määratluses tuleks arvesse võtta ettevõtja sektorit või tegevuse liiki.

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2020. aasta määrus (EL) 2020/852, millega kehtestatakse kestlike investeeringute hõlbustamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2019/2088 (ELT L 198, 22.6.2020, lk 13).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT L 157, 15.6.2016, lk 1).

(7) https://www.un.org/esa/socdev/unpfii/documents/DRIPS_en.pdf

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (ELT L 305, 26.11.2019, lk 17).

(9) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

(10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses (EÜT L 80, 23.3.2002, lk 29).

(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiiv 2009/38/EÜ Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise korra sisseseadmise kohta liikmesriigiülestes ettevõtetes või kontsernides (ELT L 122, 16.5.2009, lk 28).

(12) 8. oktoobri 2001. aasta direktiiv 2001/86/EÜ, millega täiendatakse Euroopa äriühingu põhikirja töötajate kaasamise suhtes (EÜT L 294, 10.11.2001, lk 22).

(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II) (ELT L 199, 31.7.2007, lk 40).

Top