7.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 174/19

Raportöör:

Bettembourgi vallavalitsuse liige Gusty Graas (LU/ALDE)

Viitedokument:

Omaalgatuslik arvamus

1.

meenutab, et Rahvusvahelise Energiaagentuuri prognooside kohaselt kasvab energiatarbimine üleilmselt 2035. aastaks ühe kolmandiku võrra, mis tuleneb ennekõike uute tööstusriikide suurenevast nõudlusest;

2.

rõhutab, et energiaturg muutub oluliselt selles mõttes, et turule sisenevad uued maagaasi tootjad ning et paljudes liikmesriikides areneb märkimisväärselt taastuvenergia tootmine. Selleks, et liikmesriikidel oleksid alates 2014. aastast energeetika valdkonna toetuste poliitikas täpsed eeskirjad, on vaja kohandada riigiabi andmise suuniseid. Selgus on väga vajalik selleks, et investorid saaksid oma projektid ellu viia;

3.

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liidus tuleb lepitada Euroopa Komisjoni poolt „Euroopa kliima- ja energiapoliitika raamistikus aastani 2030” esitatud eesmärke ning liikmesriikide erinevaid ressursse ja omavahel mõnikord lahknevaid huve;

4.

tuletab meelde, et konkurents ja vaba energiaturu olemasolu ei ole eesmärgid omaette, vaid Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 määratletud Euroopa Liidu kõrgematele eesmärkidele alluvad vahendid;

5.

soovitab kohtuasja C-573/12 Ålands Vindkraft kohtujuristi 28. jaanuari 2014. aasta ettepaneku valguses, et Euroopa Komisjon lükkaks uute suuniste esitlemise edasi, kuni Euroopa Kohus on oma otsuse teinud. Nimelt tegi kohtujurist kohtule ettepaneku kuulutada kehtetuks direktiivi 2009/28 artikli 3 lõige 3, mis võimaldab taastuvatest energiaallikatest toodetud riikliku elektrisüsteemi raames anda elektrisertifikaati ainult asjaomases liikmesriigis kanda kinnitanud rohelise elektri tootjatele. Kuid selle sätte kehtetuks kuulutamine õõnestaks põhjalikult taastuva energia arendamise toetuskavade struktuuri paljudes liikmesriikides ja muudaks tõenäoliselt suunised kehtetuks, kui need esitatakse enne kohtuotsust. Samuti kahandaks see õiguskindlust;

6.

toetab ELi kliima- ja energiapoliitilisi eesmärke, mis on muu hulgas kindlaks määratud taastuvate energiaallikate direktiivis 2009/28/EÜ. Liikmesriigid ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on välja töötanud eeskirju ja meetmeid kõnealuste kliima- ja energiapoliitiliste eesmärkide saavutamiseks aastaks 2020. Uued suunised riigiabi kohta keskkonna ja energeetika valdkonnas ei tohi olla vastuolus kõnealuste kindlalt kokkulepitud eemärkide ning nende saavutamiseks kehtestatud eeskirjade ja rakendatavate meetmetega;

7.

rõhutab kõnealuses kontekstis vajadust saavutada tasakaal ühelt poolt energiaallikate mitmekesistamise ja taastuvenergia toetusmehhanismide ning teiselt poolt ühiste ELi tasandi eeskirjade vahel, mille eesmärk on vältida turumoonutusi. Seetõttu tunneb komitee muret, et Euroopa Komisjoni konsultatsioonidokumendis sisalduvad ettepanekud võivad olulisel määral piirata energiaallikate eristamise võimalusi, eelkõige võimaluse puhul toetada säästvat energiatootmist taastuvatest energiaallikatest;

8.

võtab teadmiseks konsultatsioonidokumendi 2013. aasta detsembris valminud uute riigiabi suuniste eelnõu kohta keskkonna ja energeetika valdkonnas aastavahemikuks 2014–2020. Komitee väljendab kahetsust, et kõnealune dokument esitati ainuüksi ühes ELi ametlikus keeles ja et konsulteerimisele vastamise tähtaega lühendati tavapäraselt kaheksalt nädalalt de facto kuuele nädalale. Järelikult on sellistes tingimustes karta konsulteerimisele laekuvate vastuste esinduslikkuse nõrgenemist;

9.

väljendab kahetsust, et komisjoni konsulteerimisdokumendis ei viidata üheski kohas Euroopa energiatarbijate õiguste hartale;

10.

rõhutab, et vaja on järgida terviklikku lähenemisviisi Euroopa Liidu tasandil rakendatavale energia- ja keskkonnapoliitikale;

11.

leiab, et kliimamuutusi ja energiapoliitikat ei saa vaadelda ega käsitleda teineteisest lahus;

12.

rõhutab, et 13. oktoobri 2003. aasta direktiiviga 2003/87/EÜ võeti kasutusele ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem, mille eesmärk on „vähendada tulemuslikult ja majanduslikult tõhusalt kasvuhoonegaaside heitkoguseid”. Kolmas faas (2013–2020) peaks endast kujutama süsteemi tugevdamist eesmärgiga vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2020. aastaks 20 protsendi võrra (võrreldes 1990. aasta seisuga), ent komitee sedastab, et liiga paljude saastekvootide eraldamise tõttu kaotab süsteem osa tõhususest;

13.

soovib, et uutes riigiabi suunistes energeetika valdkonnas võetaks arvesse ka 2030. aastaks seatud eesmärke ja eesmärki püüda muuta taastuvate energiaallikate osa ülekaalukaks;

14.

on veendunud, et kliimamuutuste vastane võitlus, energiatõhususe suurendamine, taastuvenergia tootmise soodustamine ja keskkonnajalajälje vähendamine moodustavad omaette juba ühiseid huve teenivad eesmärgid;

15.

on seisukohal, et taastuvenergia tootmise arendamine pakub reaalseid võimalusi keskkonnasäästlikuks majanduskasvuks ja uute stabiilsete töökohtade loomiseks;

16.

väljendab rahulolu tõigaga, et ELi struktuuri- ja investeerimisfondides võetakse järjest rohkem arvesse energia- ja kliimaküsimusi ning keskkonnaeesmärke;

17.

tuletab meelde, et Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest tuleks Euroopa Komisjon soovi kohaselt energiatõhususse ja taastuvenergiasse investeerida arenenud piirkondades 20 % ja vähem arenenud piirkondades 6 %;

18.

toetab ELi jõupingutusi rahvusvahelisel tasandil kliimamuutuste vastases võitluses oma juhtiva rolli säilitamiseks;

19.

kiidab heaks põhimõtte, mille kohaselt on riigiabi õigustatud juhul, kui turg üksi ei suuda oluliselt parandada keskkonnakaitse taset. Komitee ühineb komisjoni seisukohaga, et riigiabi võib olla sobiv vahend kaugeleulatuvate sihtmäärade saavutamiseks CO2 heitkoguste vähendamisel;

20.

leiab, et riigiabi on õigustatud siis, kui teatavat liiki taastuvenergia tootmise kõrged kulud ei võimalda ettevõtjatel küsida turul konkurentsivõimelist hinda – seda aga eeldusel, et kõnealune tehnoloogia saab varsti kasutusvalmis ja turukõblikuks. Siiski tuleks kõnealust riigiabi võimalusel kooskõlastada ELi tasandil ja liikmesriikide vahel, arvestades piirkondade iseärasustega;

21.

toetab põhimõtteliselt komisjoni tema jõupingutustes võtta toetuste eraldamisel kasutusele senisest rohkem turumehhanisme ja kutsub üles selleks arvestama kohalike ja piirkondlike energiaagentuuridega;

22.

on seisukohal, et energeetikas antava riigiabi puhul tuleb arvestada sellega, et abi avaldab ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil majanduslikku ja sotsiaalset mõju. Lühiajaliste, keskpikkade ja pikaajaliste positiivsete ja negatiivsete välismõjudega tuleb võimalikult suures mahus energia tegelikus maksumuses arvestada, et viia konkurentsimoonutused miinimumini;

23.

tuletab meelde, et tipptasemel innovatiivsuse tagamiseks peab Euroopa Liit hõlbustama sellise süsteemi loomist, kus eri tehnoloogiad on energiaturul konkurentsis;

24.

peab vajalikuks riigiabi eraldamise läbipaistvaks muutmist, et liikmesriikidel, komisjonil, ettevõtjatel, kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ning kodanikel oleks juurdepääs vajalikule teabele;

25.

märgib, et fossiilsete energiaallikate kasuks antav riigiabi tuleks lühiperspektiivis kaotada, kuna sellise abi andmisega kaasnevad konkurentsimoonutused ja märkimisväärsed keskkonnakulud;

26.

leiab, et, kui arvestada seda, et kildagaasi ja põlevkiviõli kasutamine hüdraulilise murendamise teel on vastuoluline tehnoloogia, ent mõned riigid alustavad selle kommertskasutamist veel käesoleval aastal, siis ei saa arutelust välja jätta asjaomase riigiabi küsimust;

27.

on seisukohal, et riigiabi suunised energeetika valdkonnas ei tohiks sisaldada tuumaenergiale riigiabi eraldamist võimaldavaid erisätteid, samas kui ka kõnealune tehnoloogia peab alluma turupõhimõtetele;

28.

toob esile, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kasutatav mis tahes taastuvenergiaallikas nagu tuule-, päikese-, geotermiline ja hüdroenergia, biomass, prügilagaas, reoveepuhasti gaas ja biogaasid vajab erilist tähelepanu. Biokütuste tootmist võib toetada seni, kuni need kütused vastavad ELi õigusnormides sätestatud keskkonnasäästlikkuse nõuetele;

29.

rõhutab, et hüdroelektrijaamades elektrienergia tootmine võib kaasa aidata salvestamisele ja jaotusvõrkude tasakaalustamisele ning et seetõttu võib seda ka toetada, kui on tagatud, et on täidetud vastavad säästlikkuse kriteeriumid;

30.

soovib teada, kas konkreetne viitamine CO2 sidumise ja ladustamise tehnoloogiale (CCS) on ikka kooskõlas komisjoni muidu kaitstava tehnoloogilise neutraalsuse põhimõttega;

31.

on seisukohal, et EL peaks looma ühise õigusraamistiku energia tõhusamaks kasutamiseks ja taastuvenergiaallikate toetamiseks;

32.

nõuab ELi tasandil suuremat energiatõhusust, taastuvate energiaallikate suuremat osakaalu, paremat energialiikide kombinatsiooni ja reguleerimisraamistikku, mis võimaldab pakkuda osalejatele õiglasemaid tingimusi;

33.

viitab raskusele viia ELi tasandil konkurentsiõiguslik raamistik, mille osas on ELil ainupädevus, kooskõlla eelkõige ELi toimimise lepingu artiklis 194 sätestatud ELi energiapoliitika aluspõhimõtetega, millega on ette nähtud ELi ja liikmesriikide jagatud pädevus, võttes arvesse kohustust järgida subsidiaarsuse põhimõtet ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning eelkõige kohalike ja piirkondlike energiaagentuuride olulist rolli;

34.

on teadlik sellest, et elektrikatkestuste oht on endiselt olemas. Seetõttu ei saa komitee eirata, et elektriga püsiva varustamise tagamiseks peavad teatavad riigiabina eraldatavad toetused olema lubatud, kõigepealt detsentraliseeritud energiatootmise ja -tarbimise paindlikkust soodustavate arukate energiavõrkude rajamiseks, seejärel energiatõhusa ladustamise loomiseks ning lõpuks jaotusvõrkude tasakaalustamiseks kasutatavate paindlike keskkonda säästvate ja kliimasõbralike elektrijaamade ehitamiseks. Ent kõnealused nn reservelektrijaamad, mis võivad vajada hüvitistena makstavat riigiabi, ei tohiks võistelda taastuvenergiaallikatega ja nad peaksid vastama kõige kaasaegsematele tehnoloogiatele, et nende CO2 heitkogusid saaks vähendada miinimumini. Seevastu leiab komitee, et uute söeelektrijaamade ehitamiseks ei tohiks enam riigiabi anda. Komitee soovitab enne reservkapatsiteetide kavandamist ergutada tarbijaid kasutama elektrienergiat senisest rohkem väljaspool tipptunde. Komisjoni hinnangul on sellega seoses olemas 10 %-line manööverdamisruum;

35.

arukate elektriarvestite kasutamise ja lõppeseadmete internetiga ühendamise teel on võimalik pakkumist ja nõudlust elektriturul veelgi rohkem teineteisega sünkroniseerida. Seeläbi saavutatud ladustamisvajaduse vähenemine pakkuja poolel võib aidata kaasa elektrihindade vähendamisele lõpptarbijate jaoks;

36.

märgib, et keskkonnamaksud võivad põhimõtteliselt olla sobiv vahend CO2 heitkoguste vähendamiseks, ent leiab, et keskkonnamaksud võivad mõnel juhul ka negatiivselt mõjutada ettevõtete konkurentsivõimet ning et seetõttu võib sellistest maksudest vabastamine nende positsiooni tugevdada. Ent tuleb vältida erandeid, mis võivad tekitada konkurentsimoonutusi riikide või piirkondade vahel. Alternatiivina maksudele, eriti kui nendega kaasneb veel maksukoormuse suurendamine teatavate tarbijarühmade või üldsuse jaoks, või maksudest vabastamisele tuleks kehtestada kõigi turuosalejate suhtes kehtivad eeskirjad või piirmäärad, mille kaudu suurendada teadlikkust keskkonnaküsimustest ja pikas perspektiivis vähendada ökoloogilise jalajälje negatiivset mõju;

37.

tunnistab, et keskkonnamaksude kehtestamine teatavatele toodetele on mõeldav eriti siis, kui turul pakutakse alternatiivseid tooteid, millega kaasneb väiksem negatiivne mõju keskkonnale, pakkudes tarbijatele suuremaid valikuvõimalusi;

38.

palub, et liikmesriigid saaksid riigiabi eraldamisel senisest rohkem arvesse võtta oma piirkondade eripärasid, sealhulgas kliima, demograafia ja kultuuri erisusi, eelkõige vähem arenenud piirkondade puhul, et mitte pidurdada nende energeetika arendust. Tagada tuleb juba elluviidud projektide laiaulatuslik kaitse. Samuti tuleb riigihankes ja otsemüügis arvestada kodanike energiaühistutele ja eraisikustest väikeinvestoritele kehtivate eritingimustega. Selles osas tuleb säilitada liikmesriikide tegutsemisvabadus;

39.

väljendab sellest tulenevalt muret, et komisjoni ettepanekud piiraksid taastuvatele energiaallikatele kohaldatavate kindlate soodustariifide süsteemi, mida paljudes liikmesriikides kasutatakse taastuvatest energiaallikatest energia tootmise edendamiseks ja kliimaalaste eesmärkide saavutamiseks, nii et sellega oleksid hõlmatud vaid väga väikesed rajatised või energiakogused, ning et komisjon kasutab jäika „turukõlblike” tehnoloogiate määratlust, kui lähtuda nende turuosast kogu Euroopas. Kõnealuses määratluses ei võeta arvesse erinevaid olukordi liikmesriikides ja piirkondades, seades ohtu säästliku energiaga seonduvate võimaluste arendamise;

40.

märgib, et tõrgeteta toimiva turu rajamiseks on vältimatu tagada energiapakkujate paljusus. Mitmele energiapakkujale toetumine ei taga ainult energia tootmise ja tarbimise järjepidevust, vaid tänu turupõhisele konkurentsile soodustab ka uute tehnoloogiate kasutuselevõttu;

41.

toetab komisjoni seisukohta, et valitsustel tuleks enne riigiabi mehhanismi kavandamist analüüsida energiatootmise puudulikkuse põhjuseid ja kõrvaldada vajadusel moonutused, mis takistavad turul tõukeid andmast investeeringute tegemiseks tootmisvõimsusse;

42.

juhib tähelepanu sellele, et valitud meetodist sõltumata ei tohi tehnoloogilise neutraalsuse põhimõte mingil juhul seada ohtu keskkonna- ja energiaeesmärkide elluviimist;

43.

leiab, et valdadel ja piirkondadel peaks olema teatud manööverdamisruum, mis võimaldaks neil toetada selliste projektide rahastamist, mille kommertskasutus ei pruugi olla teostatav lühiperspektiivis, ent milles kasutatakse huvi pakkuvat tehnoloogiat, mis võib tulevikus aidata energiat tõhusamalt kasutada ja suurendada keskkonnakaitse taset;

44.

on seisukohal, et ühistud, mille kodanikud on kohalikul ja piirkondlikul tasandil taastuvenergia edendamiseks loonud, vajavad erilist tähelepanu esiteks sellepärast, et nad on täiendavad energiapakkujad, ja teiseks seetõttu, et nad suurendavad märkimisväärse hariva mõju kaudu inimeste teadlikkust energia tõhusast kasutamisest. Sellist ergutavat mõju tuleb seetõttu käsitada positiivse välismõjuna, mida turg peab arvesse võtma. Järelikult peavad uued riigiabi andmise suunised pakkuma võimalusi ühistutele kuuluvate energiatootmisrajatiste arendamiseks;

45.

teeb ettepaneku austada väikevõrkude sotsiaal-majanduslikke eripärasid, kuna nende jaoks ei olev sobiv liimesriikide väljakuulutatava riigihanke meetod, sest sellega ei tagata kõigile osalejatele võrdseid lähtetingimusi;

46.

tervitab erandite tegemise kavandatud laiendamist (üldine grupierandi määrus) riigiabile, mis eraldatakse kaugkütte ja hoonete energiatõhususe suurendamise algatuste toetamiseks;

47.

nõuab samuti eritingimuste kehtestamist selliste spetsialistide koolitamiseks antavale riigiabile, kes pakuvad kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele tehnilist abi ja nõu;

48.

edendab kodanike aktiivset kaasamist mitte ainult keskkonna- ja energeetikaarutellu, vaid ka konkreetsetesse tootmisalgatustesse, eelkõige ühistute kaudu;

49.

on kahtleval seisukohal seoses komisjoni kavatsusega asendada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia võrku andmise soodustariif, mille puhul keskkonnasäästliku elektrienergia tootja saab fikseeritud hinna ühe kWh eest, soodustasudega. Investorite õigustatud usaldust tehtud investeeringute kulutasuvuse vastu tuleb austada, et tagada nende pikaajaline panus. Seetõttu palub komitee tagada, et ennast 19 liikmesriigis tõestanud soodustariifide mudeli saaks säilitada;

50.

nõuab, et abikõlblikkuse piirmäära riigiabi andmisel esimest korda kommertskasutusse võetavatele alternatiivsete energialiikide tootmise rajatistele ja väikerajatistele suurendatakse viie megavatini ning tuuleenergiarajatiste puhul viieteistkümne megavatini;

51.

hoiatab selle eest, et koormav haldusmenetlus riigiabi asjakohasuse hindamiseks võiks endaga kaasa tuua lisakulusid, eriti väikesemahuliste algatuste jaoks;

52.

tervitab komisjoni kavatsust toetada ka edaspidi biomassi kasutamist, seda enam, et paljud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kasutavad biogaasijaamu ja et sellega luuakse iga megavati kohta töökohti. Lisaks sellele soovitab komitee kaaluda, kas pakkuda õiguslikku ja rahalist toetust avaliku ja erasektori ettevõtlusalgatustele, mille eesmärk on metsi säästvalt kasutada, et saada kvaliteetset biomassi;

53.

toetab kohalike energiaettevõtete üleeuroopalise ühenduse (European Federation of Local Energy Companies – CEDEC) seisukohta, et tuleks lihtsustada investeeringute tegemist arukatesse jaotamistehnoloogiatesse elektrivõrkudes, kuna need soodustavad seda, et lõpptarbijad tarbivad energiat tõhusalt. Samas tagavad kõnealused investeeringud energia taristusse energiavarustuse kindlustuse;

54.

leiab, et liikmesriigid ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid kehtestama energiatõhususse investeerimise lihtsustamiseks toetuste andmise korra – või parandama seda –, mis hõlmaks näiteks järgmiseid meetmeid: eluhoonete välismüüride soojusisolatsioon, müüride soojusisolatsioon mulla või eluhoone kütmatute osade vastu, eluhoonete kald- või lamekatuste soojusisolatsioon, eluhoonete ülemise korruse lae soojusisolatsioon kütmatu pööningu vastu, eluhoonete akende ja uste asendamine, termiliste päikese- ja fotogalvaaniliste paneelide paigaldamine, puidugraanulite või küttepuudega töötava keskküttesüsteemi paigaldamine, soojuse kasutamissüsteemidega varustatud kontrollitud ventilatsioonisüsteemide paigaldamine ning soojuspumpade paigaldamine;

55.

tuletab meelde, et koostootmine on kõige tõhusam viis elektri- ja soojusenergia üheaegseks tootmiseks. Seetõttu kutsub komitee kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles rajama koostootmisjaamu. Tõhusa koostootmisjaama rajamisse investeerivatele kohalikele omavalitsustele võiks anda toetusi;

56.

tervitab ideed, et suunistega edendatakse nüüdsest riigiabi kasutamist piiriülese energeetikataristu või sotsiaalset ühtekuuluvust edendavate projektide jaoks;

57.

leiab, et riigiabi tuleks eraldada ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste teostatavatele keskkonnauuringutele järgmistes valdkondades: ELi õigusnormidest karmimate normide rakendamine või keskkonnakaitse taseme tõstmine asjaomaste õigusnormide puudumisel. Komitee nõuab, et investeeringutega mitte otseselt seotud uuringutele nagu ökoehitust või ökokavandamist toetavad uuringud saaks teatavatel juhtudel eraldada riigiabi vähese tähtsusega abi andmise korra raames. Samamoodi peaks Euroopa Komisjon looma eriprogrammid rakendusuuringute ja tehnoloogilise arengu edendamiseks, milles osaleksid koos energiasektori ettevõtted, ülikoolid ja uurimiskeskused;

58.

rõhutab märkimisväärset rolli, mis peab olema ülikoolidel, teadusasustustel, tehnoloogiakeskustel ja energiaagentuuridel uute tehnoloogiate rakendamisel energeetika valdkonnas. Seetõttu tuleb kõnealuste eesmärkide saavutamiseks eraldada piisavalt vahendeid;

59.

sedastab, et teadus- ja arendustegevuse kulude osa veel suhteliselt uute taastuvate energiaallikate ja energiatõhusustehnoloogiate puhul on suur ning fossiilsetest energiaallikatest kasuliku energia tootmise väliskulude sisestamine on puudulik kasvuhoonegaaside saastekvootide praeguste hindade tagajärjel. Seetõttu on vaja ümberjaotusskeemi kõnealustesse tehnoloogiatesse tehtavate investeeringute edendamiseks;

60.

palub kaasata kohaliku ja piirkondliku tasandi abisaajad toetuskavade koostamisse;

61.

pooldab riigiabi eraldamisel haldusmenetluste lihtsustamist;

62.

soovitab tagada läbipaistvuse kõigi otsuste tegemisel riigiabi eraldamise küsimustes energeetika valdkonnas ja hinnata mitmesuguseid eeliseid, mis võivad tekkida tänu riigiabi andmiseks kindlaksmääratud meetmete rakendamisele. Lisaks tuleb tagada, et ei tekiks kattumisi eri allikatest rahastatavate meetmete vahel.