1.

Käesolev ettepanek puudutab apellatsioonkaebust, mille esitas käesoleva kohtuasja apellant BNP Paribas Public Sector SA ja milles palutakse tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 25. oktoobri 2023. aasta kohtuotsus BNP Paribas Public Sector vs. SRB (T‑688/21, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2023:675).

2.

Selle kohtuotsusega jättis Üldkohus rahuldamata hagi, mille apellant oli esitanud ELTL artikli 272 ja ELTL artikli 340 esimese lõigu alusel ning milles ta palus sisuliselt, et Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB) tagastaks tagatised, mille apellant oli andnud seoses tagasivõtmatute maksekohustustega, mille apellant oli võtnud aastatel 2016–2021 vastavalt määruses (EL) nr 806/2014 ( 2 ) ja rakendusmääruses (EL) 2015/81 ( 3 ) kehtestatud kohustustele. Lisaks palus apellant hagis ELTL artikli 340 teise lõigu alusel tuvastada, et keeldumine tagastamast talle neid tagatisi nii kõnealuste maksekohustuste osas kui ka eelnevalt 2015. aastal võetud maksekohustuste osas kujutab endast alusetut rikastumist, mis tuleb kahjuhüvitisega hüvitada.

3.

Üldkohus leidis eelkõige, et ei käesolevas asjas kohaldatavad sätted, eelkõige määruse nr 806/2014 artiklid 69 ja 70 ning rakendusmääruse 2015/81 artikkel 7, ega apellandi ja SRB vahel sõlmitud lepingu tingimused ei ole vastuolus SRB seisukohaga tema kirjas, mille ta saatis apellandile vastuseks kõnealuste tagatiste tagastamise taotlusele. SRB sõnul saab selline tagastamine toimuda alles pärast seda, kui on tasutud summa, mis vastab tagasivõtmatute maksekohustustega asendatud osamakse summale. Samuti leidis Üldkohus vastupidi apellandi seisukohale, et SRB otsus ei kujutanud endast tema alusetut rikastumist.

4.

Käesolev apellatsioonkaebus annab Euroopa Kohtule võimaluse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt 2008. aasta finantskriisile reageerimiseks vastu võetud määruste kontekstis põhimõttelise tähtsusega sätteid, mille eesmärk on tagada pangandustegevuse stabiilsus ja turvalisus Euroopa Liidus. Apellandi arvates, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja Fédération bancaire française (Prantsusmaa pangaliit), oleks Üldkohus pidanud kohaldatavate sätete – sealhulgas rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 – selget sõnastust arvestades eelistama nende sätete sõnasõnalist tõlgendamist, mitte nende kontekstipõhist ja teleoloogilist tõlgendamist. Euroopa Kohus peab seega kindlaks määrama, milline tähendus tuleb neile sätetele anda, ja täpsustama õiget hermeneutilist lähenemisviisi nende tõlgendamisel.

5.

Vaidluse tausta kirjeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–15 ja selle võib kokku võtta järgmiselt.

6.

Apellant oli Prantsusmaa krediidiasutus, kellel oli tegevusluba kuni 24. märtsini 2021, mil Euroopa Keskpank (EKP) tema tegevusloa kehtetuks tunnistas.

7.

Enne ühtse kriisilahenduskorra kehtestamist määrusega nr 806/2014 tegi apellant 2015. aasta eest osa oma ex ante-osamaksest tagasivõtmatu maksekohustuse lepingu vormis, mis sõlmiti SRB, usaldatavusnõuete järelevalve ja kriisilahenduse ameti (ACPR) ning hoiuste tagamise ja kriisilahenduse fondiga (FGDR) (edaspidi „2015. aasta maksekohustuse leping“).

8.

Osamakseperioodidel 2016–2021 tegi apellant vähemalt osa oma ex ante-osamaksetest tagasivõtmatu maksekohustuse vormis. Selleks sõlmis ta SRBga tagasivõtmatu maksekohustuse lepingu iga nimetatud perioodi kohta (edaspidi „2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingud“).

9.

Apellant teatas 1. aprilli 2021. aasta e‑kirjas SRB‑le, et EKP on tema taotlusel tema tegevusloa kehtetuks tunnistanud. Seejärel palus apellant SRB‑lt teavet selle kohta, milliseid toiminguid tuleb teha, et tema võetud tagasivõtmatute maksekohustustega seotud tagatised tagastataks.

10.

SRB teatas 14. aprilli 2021. aasta kirjas apellandile, milliseid formaalsusi tuleb täita, et saada tagasi kõnealuste maksekohustuste tagatised.

11.

Pärast mitme kirja vahetamist teatas apellant 29. juulil 2021 SRB‑le 2015. aasta maksekohustuse lepingu ja 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingute ülesütlemisest.

12.

Pärast uute kirjade vahetamist teatas SRB 13. augusti 2021. aasta kirjas apellandile, et ta tagastab talle 2015. aasta maksekohustust ja 2016.–2021. aasta maksekohustusi katvad tagatised pärast seda, kui apellant on nende kohustustega võetud summale vastava summa tasunud.

13.

Selles kirjas meenutas SRB, et apellant oli temaga kokku leppinud mitu tagasivõtmatut maksekohustust. SRB tõi iga maksekohustuse kohta välja kohustuseks võetud summa. Pärast nende summade loetlemist märkis ta muu hulgas, et võttes arvesse määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 4, mis näeb ette, et nõuetekohaselt saadud osamakseid üksustele ei tagastata, ja rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõiget 1, mille kohaselt ei mõjuta tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamine kuidagi ühtse kriisilahendusfondi finantssuutlikkust ja likviidsust, saab 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingute tühistamine ja seejärel neid kohustusi katvate tagatiste tagastamine toimuda alles pärast seda, kui asjasse puutuva tagasivõtmatu maksekohustuse summaga võrdne summa on tasutud. SRB tegi apellandile ettepaneku kanda talle üle teatav summa ja anda talle kirja teel sellest teada. Pärast nimetatud summa kättesaamist pidi ta 14 pangapäeva pikkuse tähtaja möödumisel alates ülesütlemise teate kättesaamise päevast tagastama apellandile tagatised, millest on maha arvatud kogunenud negatiivne intress.

14.

Apellant teatas 25. oktoobril 2021 SRB‑le sisuliselt, et lähtudes sellest, kuidas tema kehtivast õigusraamistikust aru saab, ei pea ta tagatiste tagasisaamiseks SRB‑le üle kandma 2015. aasta maksekohustusele ja 2016.–2021. aasta maksekohustustele vastavat summat, seetõttu tema seda ülekannet ei tee.

15.

Apellant esitas Üldkohtu kantseleisse 25. oktoobril 2021 hagiavalduse, mis põhines eelkõige ELTL artiklil 272 ja ELTL artikli 340 esimesel lõigul. Selles hagis palus apellant Üldkohtul tuvastada, et SRB 13. augusti 2021. aasta kirjas väljendatud seisukoht on vastuolus 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingute tingimustega ning kohustada seetõttu SRBd talle tagastama summad, mis vastavad nende kohustustega seotud rahalistele tagatistele. Samuti palus apellant Üldkohtul mõista välja kõik sellega seotud kulud, viivitusintressid ja kõrvalkulud. Lisaks esitas apellant eraldi üksnes ELTL artikli 340 teise lõigu alusel sarnase tagastamisnõude, ent seda kahjuhüvitisena nii 2015. aasta maksekohustuse lepingu kui ka 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingute osas.

16.

Üldkohus lükkas kõik apellandi nõuded tagasi ja jättis hagi tervikuna rahuldamata.

17.

Esiteks, mis puudutab apellandi nõuet ELTL artikli 272 ja ELTL artikli 340 esimese lõigu alusel, siis märkis Üldkohus kõigepealt, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikest 1 tuleneb, et sellised osalevas liikmesriigis asutatud krediidiasutused nagu apellant on kohustatud iga aasta kohta tegema korralise osamakse kriisilahendusfondi. ( 4 ) Üldkohus märkis samuti, et vastavalt määruse artikli 69 lõikele 1 kehtestati krediidiasutustelt igal aastal ex ante-osamaksete kogumine selle tagamiseks, et algse perioodi lõpuks ulatuksid ühtse kriisilahendusfondi kasutada olevad rahalised vahendid sihttasemeni. ( 5 ) Seda eesmärki arvestades on liidu seadusandja määruse artikli 70 lõikes 4 täpsustanud, et „nõuetekohaselt saadud“ex ante-osamakseid ei tagastata. ( 6 )

18.

Seejärel leidis Üldkohus, et selleks, et täita oma kohustust teha osamakseid ühtsesse kriisilahendusfondi, on krediidiasutustel määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 3 kohaselt võimalus kas tasuda osamaksed kohe või võtta tagasivõtmatu maksekohustus. ( 7 ) Üldkohus märkis, et nende kohustuste jaoks, mille eripära seisneb selles, et tegemist on tähtajatute lepingutega, mis võimaldavad finantsinstitutsioonidel oma osamakse tasumist ajatada, on liidu seadusandja kehtestanud rakendusmääruse 2015/81 artiklis 7 sisalduva erikorra. ( 8 )

19.

Lisaks täpsustas Üldkohus, et vastab tõele, nagu väitis apellant, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikes 3 ei ole sõnaselgelt täpsustatud, et finantsinstitutsioonid peavad kõigepealt tasuma oma osamakse, et nende tagatis hiljem neile tagastataks. Üldkohtu sõnul on aga ühtses kriisilahendusmehhanismis osalevas liikmesriigis asutatud finantsinstitutsioonid kohustatud tegema algsel perioodil kriisilahendusfondi iga-aastase osamakse, et see saavutaks selle perioodi lõpus sihttaseme. ( 9 ) Sellest järeldub, et kui tagasivõtmatu maksekohustuse tagatis tagastataks ilma, et eelnevalt oleks tasutud osamakse, mille suhtes see kohustus võeti, siis ei täidaks finantsinstitutsioon oma kohustust tasuda kogu osamakse perioodi eest, mil ta kuulus määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse, ja lisaks ei täidaks tagasivõtmatu maksekohustuse vormis ex ante-osamakse eesmärki anda ühtse kriisilahendusfondi kasutusse rahalised vahendid, mis vastavad liidu seadusandja ette nähtud sihttasemele. ( 10 )

20.

Lõpuks leidis Üldkohus, et asjaolu, et üksus lõpetab osamakseperioodi jooksul krediidiasutusena tegutsemise tegevusloa kehtetuks tunnistamise tõttu, ei mõjuta tema kohustust tasuda selle osamakseperioodi eest tasumisele kuuluv ex ante-osamakse täies mahus. ( 11 ) Rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 eesmärk ei ole seega võimaldada finantsinstitutsioonidel, kes väljuvad selle määruse kohaldamisalast, vabaneda oma kohustusest tasuda kogu tasumisele kuuluv osamakse, vaid selle eesmärk on tagada, et SRB käsutuses oleksid kriisilahenduse korral võimalikult kiiresti ühtse kriisilahendusfondi rahalised vahendid, st tagada ühtse kriisilahendusfondi finantssuutlikkus ja likviidsus. ( 12 )

21.

Arvestades eelkõige eeltoodut, järeldas Üldkohus, et SRB 13. augusti 2021. aasta kirjas väljendatud seisukoht, mille kohaselt saab ta tagastada tagasivõtmatuid maksekohustusi katvad rahalised tagatised alles pärast seda, kui on tasutud summa, mis vastab osamaksele, mille jaoks neid instrumente kasutati, ei ole vastuolus käesolevas asjas kohaldatavate sätetega, sealhulgas rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikega 3 ega apellandi ja SRB vahel sõlmitud lepingu tingimustega. ( 13 ) Samuti analüüsis Üldkohus apellandi poolt oma tõlgenduse põhjendamiseks esitatud täiendavaid argumente ja lükkas need mitteveenvatena tagasi. ( 14 )

22.

Teiseks, mis puudutab apellandi nõuet, mis tugineb ELTL artikli 340 teisele lõigule, siis otsustas Üldkohus, et SRB otsus jätta apellandi võetud tagasivõtmatute maksekohustustega seotud rahalistele tagatistele vastavad summad tagastamata põhineb kehtival õiguslikul alusel ega saa seega kujutada endast alusetut rikastumist, mis võiks olla aluseks kahju hüvitamisele. ( 15 )

23.

Apellatsioonkaebuses, mis esitati Euroopa Kohtule 10. jaanuaril 2024, palub apellant, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja Prantsusmaa pangaliit, Euroopa Kohtul:

24.

SRB palub Euroopa Kohtul:

25.

Kohtuistung leidis aset 4. detsembril 2024.

26.

Põhjendamaks oma apellatsioonkaebust, millega vaidlustatakse Üldkohtu järeldus esimeses kohtuastmes ELTL artikli 272 ja ELTL artikli 340 esimese lõigu alusel esitatud nõude kohta, esitab apellant kaks väidet, millest esimene puudutab õigusnormi rikkumist määruse nr 806/2014 ja rakendusmääruse 2015/81 tõlgendamisel ning teine puudulikku põhjendamist.

27.

Esimese väitega vaidlustab apellant selle, kuidas Üldkohus tõlgendas käesolevas asjas kohaldatavaid sätteid, sealhulgas määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 1 ja artikli 70 lõikeid 1–4 ning rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikeid 1–3. Apellant väidab sisuliselt, et vastupidi vaidlustatud kohtuotsusest tulenevale tõlgendusele oleks Üldkohus pidanud järeldama, et krediidiasutuse väljumine määruse nr 806/2014 kohaldamisalast peab viima selleni, et SRB maksab tagasi tagatised, mis katavad selle krediidiasutuse võetud tagasivõtmatuid maksekohustusi, ilma et talle pandaks mingit täiendavat kohustust.

28.

See väide jaguneb viieks osaks, millest esimene puudutab liidu õiguse tõlgendamise põhimõtete rikkumist, teine määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 1, rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõigete 2 ja 3 ning võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, kolmanda osa kohaselt puudub Üldkohtu põhjendusel, mis puudutab määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 1 ja artikli 70 lõiget 4, õiguslik alus, neljas osa puudutab rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõigete 2 ja 3 moonutamist ja nende soovitavast toimest ilmajätmist ning teise võimalusena esitatud viienda osa kohaselt on rikutud põhimõtet lex specialis generalibus derogat.

29.

Neid väiteosi on kohane analüüsida esitatud järjekorras.

30.

Apellant vaidleb vastu Üldkohtu tõlgendusele, mis on esitatud käesoleva ettepaneku punktides 17–21, väites esiteks, et Üldkohus jättis ekslikult tegemata rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 sõnastuse grammatilise analüüsi, rikkudes nii liidu õiguse tõlgendamise põhimõtteid. Täpsemalt väidab apellant, et selle sätte sõnastus on selge ja täpne, kuna selles on ette nähtud, et kui krediidiasutus väljub määruse nr 806/2014 kohaldamisalast, „tühistatakse“ selle krediidiasutuse tagasivõtmatud maksekohustused, ilma et tühistamisega kaasneks ühtegi tingimust. See säte näeb ette ka tühistamise tagajärjed, nimelt et nende kohustuste tagatised „tagastatakse“, ilma et tagastamisele oleks seatud mingeid tingimusi. Kuna Üldkohus eelistas rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 kontekstipõhist ja teleoloogilist tõlgendust ning jättis kõrvale selle sätte selge ja täpse sõnastuse, on tema kohtuotsuses rikutud õigusnormi.

31.

SRB vaidleb nendele argumentidele vastu.

32.

Euroopa Kohus on korduvalt meelde tuletanud hermeneutikapõhimõtteid, millele tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel tugineda. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb selleks peale sõnastuse arvesse võtta ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on. ( 16 )

33.

Täheldan kõigepealt, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 34 tsiteeris Üldkohus tervikuna rakendusmääruse 2015/81 artiklit 7, sealhulgas selle lõiget 3, mida kohaldatakse tagasivõtmatute maksekohustuste suhtes.

34.

Sellest lähtudes tuletas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36 meelde mõiste „tagasivõtmatu“ tavatähendust, mis tema hinnangul tähendab midagi, mis ei ole vaieldav. See viib – jällegi Üldkohtu hinnangul – järelduseni, et rakendusmääruse 2015/81 artiklis 7 silmas peetud tagasivõtmatud maksekohustused tõid kaasa kohustuse, mis ei ole vaieldav, ja seega kohustuse tasuda summa, mille suhtes need kohustused on võetud.

35.

Lõpuks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37, et kuigi on tõsi, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 sõnastus ei näe sõnaselgelt ette, et finantsinstitutsioonid, kes otsustavad jääda määruse nr 806/2014 kohaldamisalast välja, peavad kõigepealt tasuma oma osamakse, et nende tagatis hiljem neile tagastataks, on need finantsinstitutsioonid määruse nr 806/2014 artiklite 69 ja 70 kohaselt kohustatud tegema algsel perioodil kriisilahendusfondi iga-aastase osamakse, et see fond saavutaks kõnealuse perioodi lõpus sihttaseme. Sellest lähtudes lükkas Üldkohus apellandi pakutud tõlgenduse tagasi.

36.

Sellest järeldub, et vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei jätnud Üldkohus rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 sõnastust grammatiliselt tõlgendamata. Üldkohus leidis, et kuna rakendusmääruses ei ole sõnaselgelt sätestatud erandit, jäi kohustus teha makseid ühtsesse kriisilahendusfondi kehtima, arvestades selle alusmääruses – nimelt määruses nr 806/2014 – kehtestatud nõudeid, mis ühtlasi kinnitab tema hinnangul taolise maksekohustuse tavatähendust, mille rakendusmäärus ise kvalifitseerib „tagasivõtmatuks“.

37.

Seega tuleb apellandi etteheide rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 grammatilise tõlgenduse puudumise kohta tagasi lükata.

38.

Mis puudutab lisaks Üldkohtu järelduse põhjendatust, siis tuleb tõdeda, nagu märgib ka apellant, et Euroopa Kohus on otsustanud, et isegi kui sätte tõlgendamine õiguslikus „kontekstis“, mille osaks see säte on, on põhimõtteliselt võimalik, et lahendada sõnastuse mitmetähenduslikkust, ei saa selline tõlgendus võtta kõnealuse sätte selgelt ja täpselt sõnastuselt kogu selle soovitavat toimet. ( 17 )

39.

Sellega seoses on tõsi, et lisaks grammatilisele tõlgendamisele kasutatavad erinevad tõlgendamisviisid ei tohi mingil juhul viia selge ja täpse sätte contra legem tõlgendamiseni. Kui aga tõlgendatav norm kuulub rakendusmäärusse, saab selle selgust ja täpsust kaaluda üksnes lähtuvalt seda sätet hõlmavast õiguslikust raamistikust ja selle raamistiku, mida troonib alusmäärus, eesmärkidest. See tähendab, et rakendusmääruse sätte – ükskõik kui selge ja täpne see ka ei näi – grammatiline tõlgendamine ei saa minna vastuollu alusmääruse loogika ja eesmärkidega. Selles osas on Euroopa Kohtu praktika selge, nähes normihierarhia suhtes väljakujunenud hermeneutilise põhimõtte kohaselt ette, et rakendusmäärust tuleb võimaluse korral tõlgendada nii, et see oleks kooskõlas alusmääruse sätetega. ( 18 )

40.

Sellest järeldub, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 36 ja 37 esitatud Üldkohtu lähenemisviisi tõlgendamisele ei saa pidada ekslikuks. Esiteks analüüsis Üldkohus rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 sõnastust, sealhulgas eelkõige mõiste „tagasivõtmatu“ tähendust ja vaikimist selle suhtes, millised tingimused peavad olema täidetud tagasivõtmatu maksekohustuse tühistamise korral krediidiasutustele tagatiste tagastamiseks. Teiseks suhestas ta oma järeldused määruse nr 806/2014 asjakohaste sätetega, nimelt selle artiklitega 69 ja 70 hindamaks, kas rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 näilise selguse ja täpsusega, millele apellant tugines, saab nõustuda. Üldkohus leidis, et määruse nr 806/2014 kõnealustest artiklitest ja ex ante-osamaksete eesmärkidest tulenevad kohustused ei võimalda sellist järeldust teha. ( 19 )

41.

Eeltoodut arvestades ja ilma et see mõjutaks minu järgnevat analüüsi käesoleva väite teise ja kolmanda osa kohta, millega apellant soovib just nimelt seadagi kahtluse alla määruse nr 806/2014 artiklite 69 ja 70 ning rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 eri lõigete tõlgendamise Üldkohtu poolt, olen seisukohal, et Üldkohtule ei saa ette heita liidu õiguse tõlgendamise põhimõtete rikkumist, nagu väidab apellant.

42.

Apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa tuleb minu arvates tagasi lükata.

43.

Apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas väidab apellant sisuliselt, et isegi kui asuda seisukohale, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõiget 3 tuleb tõlgendada määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 1 alusel, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses leidis, ei ole viimati nimetatud sättega vastuolus tõlgendus, mille kohaselt finantsinstitutsiooni väljumisel määruse nr 806/2014 kohaldamisalast peab SRB tagastama tagasivõtmatute maksekohustuste tagatised, ilma et sellega seoses oleks kehtestatud finantsinstitutsioonile mingit täiendavat kohustust.

44.

Sellega seoses rõhutab apellant, et vastupidi Üldkohtu seisukohale ei näe määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 1 ette ühtse kriisilahenduskorra kohaldamisalasse kuuluvate krediidiasutuste „maksekohustust“, vaid üksnes „kogumiskohustuse“ ühtse kriisilahendusfondi kasuks ning see kogumine võib apellandi sõnul toimuda kas rahasumma tasumisega või tagasivõtmatu maksekohustuse võtmise vormis. Apellandi sõnul nähtub see vahetegu määruse nr 806/2014 ja rakendusmääruse 2015/81 mitmest sättest. Ainus kohustus teha seoses tagasivõtmatute maksekohustustega rahaline makse on rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud kohustus, st sellise kriisilahendusmeetme rakendamise korral, mis eeldab ühtse kriisilahendusfondi sekkumist. Tegemist on tingimusliku kohustusega, mis tekib alles siis, kui rakendusmääruses 2015/81 sõnaselgelt ette nähtud tingimus on täidetud. Apellant väidab taas kord, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõige 3 ei näe seoses tagasivõtmatute maksekohustuste tagatiste tagastamisega ette nende hüvitamist rahas, mis tähendab, et Üldkohus seadis selle sätte kohaldamise sõltuvusse olematutest tingimustest, rikkudes seega Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat.

45.

SRB vaidleb nendele argumentidele vastu.

46.

Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 1 on sätestatud, et „[i]ga finantsinstitutsiooni individuaalne osamaks nõutakse sisse vähemalt kord aastas […]“. Seega on tõsi, nagu märgib apellant, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 1 on kasutatud seoses määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse kuuluvate krediidiasutuste ex ante-osamaksetega mõistet „sisse nõudma“ (prantsuse keeles percevoir, inglise keeles raise), mitte mõistet „tasuma“.

47.

Üldkohus omalt poolt tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 28, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikest 1 tuleneb, et osalevas liikmesriigis asutatud krediidiasutused, nagu apellant, on kohustatud iga aasta kohta „tegema korralise osamakse“ kriisilahendusfondi. Selle põhjal järeldas Üldkohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37–39, et finantsinstitutsioonid, kes on kasutanud tagasivõtmatut maksekohustust, on kohustatud tasuma oma ex ante-osamakse rahas, kui nad otsustavad määruse nr 806/2014 kohaldamisalast väljuda. Üldkohtu sõnul on selline tõlgendus kooskõlas ka rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 eesmärgiga.

48.

Seega tekib käesolevas asjas küsimus, kas terminoloogiline erinevus, millele apellant viitab, võib mõjutada määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 1 ja rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 koostoimes tõlgendamist, kinnitades apellandi väidet, et tagasivõtmatute maksekohustuste tagatiste tühistamine ei sõltu kohustusest teha enne seda ära rahaline sissemakse.

49.

Leian samamoodi nagu SRB oma menetlusdokumentides esitatud seisukohas, et Euroopa Kohus ei peaks apellandi argumentidega nõustuma.

50.

Esiteks viitab sõnaühend „nõutakse sisse“ määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 1 sõnastuses ja väljend „makset tegema“ vaidlustatud kohtuotsuses minu arvates sama kohustuse kahele poolele. Ainus erinevus selles osas on see, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 1 sõnastuses on kasutatud ühendtegusõna „sisse nõudma“ passiivis, et rõhutada ex ante-osamakseid kui lause aktiivset subjekti. ( 20 ) Seevastu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 28 kasutab Üldkohus tegusõna „(makset) tegema“ aktiivses tegumoes just nimel rõhutamaks asjaolu, et osalevas liikmesriigis asutatud krediidiasutused on seotud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikest 1 tuleneva kohustusega. Seega ei saa semantiline vahetegemine ühelt poolt „sisse nõudma“ ja teiselt poolt „makset tegema“ vahel minu arvates kaasa tuua apellandi väidetavat õiguslikku mõju.

51.

Teiseks tahaksin rõhutada, et see vahetegemine puudub ka määruse nr 806/2014 ja rakendusmääruse 2015/81 vastavate kohtade sõnastuses. On tõsi, nagu märgib apellant, et nende kahe määruse mitmes sättes kasutatakse seoses ex ante-osamaksetega ühendverbi „sisse nõudma“ selle eri vormides. Kummaski määruses ei ole aga reserveeritud mõistet „tasuma“ rahaliste sissemaksete tegemise jaoks, mistõttu ei tohiks minu arvates nõustuda vastanditega „sissenõudmine – tagasivõtmatu maksekohustus“ ja „tasumine – rahaline osamakse“, mille apellant on kunstlikult loonud. Lisaks tuleb tõdeda, et nagu SRB õigesti märgib, leidub liidu õiguses seoses tagasivõtmatute maksekohustustega näiteid, kus sõna „tasuma“ kasutatakse nii nende kui ka ex ante-osamaksete kohta üldiselt, mitte ainult rahaliste maksete kohta, mis näitab, et seda liiki instrumendi puhul võib kasutada vahet tegemata nii ühendtegusõna „sisse nõudma“ kui ka tegusõna „tasuma“. ( 21 )

52.

Sellest järeldub, et kuna tagasivõtmatud maksekohustused kujutavad endast ex ante-osamakseid, millele apellant vastu ei vaidle, ei välista väljendi „sisse nõudma“ kasutamine määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 1 sõnastuses iseenesest Üldkohtu tõlgendust, mille kohaselt on tagasivõtmatuid maksekohustusi kasutavad krediidiasutused kohustatud tasuma oma osamaksete summa rahas, kui nad otsustavad selle määruse kohaldamisalast väljuda. ( 22 )

53.

Mis puutub apellandi argumenti, mis tugineb rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikele 2, siis piisab, kui märkida, et see säte ei ole käesolevas asjas asjakohane, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54 õigesti märkis. Käesolev kohtuasi ei puuduta krediidiasutuse kriisilahenduse raames esitatud maksenõude tagajärgi, vaid ühtsest kriisilahendusmehhanismist väljunud finantsinstitutsiooni poolt tagasivõtmatu maksekohustuse tühistamise tagajärgi. Lisaks ei saa asjaolu, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikes 2 on ette nähtud maksekohustus, kui kriisilahendusmeede hõlmab ühtse kriisilahendusfondi sekkumist, iseenesest tähendada, et sarnast kohustust ei saaks pidada määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 1 kohaselt kohaldatavaks muudel juhtudel, näiteks kui tagasivõtmatu maksekohustus tühistatakse pärast finantsinstitutsiooni väljumist selle määruse kohaldamisalast. Seega ei saa Üldkohtule ette heita, et ta ei pidanud kinni tagasivõtmatute maksekohustuste „tingimuslikkusest“, nagu väidab apellant.

54.

Lisaks, kuigi apellant heidab Üldkohtule ette, et ta tekitas oma tõlgendusega määruse nr 806/2014 kohaldamisalast väljuvatele finantsinstitutsioonidele „ebasoodsama olukorra“ eelkõige võrreldes finantsinstitutsioonidega, kes jäävad selle määruse kohaldamisalasse, tuleb asuda seisukohale, et viimased on võetud tagasivõtmatute maksekohustuste tõttu endiselt kohustatud neile kohustustele vastava summa tasuma nii kriisilahendusotsuse tegemise korral rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 2 alusel kui ka määruse nr 806/2014 kohaldamisalast väljumisel. Seega oleks tegemist sama olukorraga, millega apellant seisab silmitsi ühelt poolt seetõttu, et ta kuulus aastatel 2016–2021 ühtsesse kriisilahendusmehhanismi, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46 õigesti märkis, ja teiselt poolt seetõttu, et ta otsustas sellest mehhanismist väljuda. Seega ei saa nõustuda apellandi väitega, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.

55.

Lõpuks, kuna apellant kordab siin rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 sõnastuse ilmset selgust ja täpsust ning seda, et nimetatud sättes puudub tingimus rahasumma tasumise kohta tagasivõtmatut maksekohustust hõlmavate tagatiste tühistamiseks, viitan esimese väite esimese osa analüüsis esitatud kaalutlustele, mille kohaselt ei teinud Üldkohus viga, kui ta tõlgendas seda artiklit koostoimes määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikega 1 nii, et see viib vastupidise tõlgenduseni.

56.

Eeltoodut arvestades leian, et Üldkohus ei rikkunud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 1, rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikeid 2 ja 3 ega võrdse kohtlemise põhimõtet apellandi väidetud tähenduses, kui ta järeldas, et finantsinstitutsiooni väljumine määruse nr 806/2014 kohaldamisalast ei tohi viia selleni, et SRB tagastab tagasivõtmatute maksekohustuste tagatised, ilma et makstaks ära neile kohustustele vastav rahasumma.

57.

Apellatsioonkaebuse esimese väite teine osa tuleb minu arvates tagasi lükata.

58.

Apellatsioonkaebuse esimese väite kolmandas osas väidab apellant, et Üldkohus tugines ekslikult määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 ja artikli 70 lõikele 4 tuvastamaks, et selle määruse kohaldamisalast väljuvatel krediidiasutustel on maksekohustus.

59.

Esiteks väidab apellant, et määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punkti 34 kohaselt hõlmavad „kasutatavad rahalised vahendid“ raha, hoiuseid, vara ja tagasivõtmatuid maksekohustusi, mida kriisilahendusfond saab kasutada. Sellest järeldub, et määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikes 1 nimetatud kasutada olevad rahalised vahendid hõlmavad tagasivõtmatuid maksekohustusi, sõltumata nende kohustuste võimalikust sissenõudmisest ja seega summade võimalikust tasumisest rahas. Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 1 ei saa seega olla õiguslik alus tingimusteta kohustusele tasuda need summad rahas. Selles kontekstis väidab apellant sisuliselt, et selle sättega taotletavat eesmärki ei eirataks, kui määruse nr 806/2014 kohaldamisalast väljuvatel finantsinstitutsioonidel ei oleks oma tagasivõtmatute maksekohustuste tühistamisel rahasumma tasumise kohustust.

60.

Teiseks rikkus Üldkohus apellandi sõnul määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 4, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuses, et tagasivõtmatud maksekohustused on „nõuetekohaselt saadud“ osamaksed selle sätte tähenduses. Need maksekohustused, nagu nende nimigi näitab, kujutavad endast seoses ühtse kriisilahendusfondiga saavutatud kompromissi ja need vormistatakse finantsinstitutsiooni sõlmitava lepinguga. Apellant väidab, et lepingu võib sõlmida, tühistada või lõpetada, kuid seda ei saa „tasuda“ ega „saada“, rääkimata „tagastamisest“. Sellest järeldub, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 4, mille kohaselt „nõuetekohaselt saadud“ osamakseid ei tagastata, saab kohaldada üksnes rahasummana saadud osamaksete suhtes. Seda tõlgendust kinnitavad apellandi ja SRB vahel sõlmitud lepingu tingimused.

61.

SRB vaidleb nendele argumentidele vastu.

62.

Esiteks peavad ühtse kriisilahendusfondi kasutada olevad rahalised vahendid määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 kohaselt ulatuma vähemalt 1%ni kõigi osalevates liikmesriikides tegevusluba omavate krediidiasutuste tagatud hoiuste summast algse kaheksa-aastase perioodi lõpuks, st alates 1. jaanuarist 2016 või alates kuupäevast, mil seda lõiget 1 hakatakse kohaldama artikli 99 lõike 6 alusel.

63.

Vaidlustatud kohtuotsuses tugines Üldkohus sellele sättele, et selgitada eelkõige oma kohtuotsuse punktides 29 ja 37 ex ante-osamaksete iga-aastase kogumise peamist eesmärki. Tema hinnangul oli selleks eesmärgiks tagada, et ettenähtud perioodi lõpuks saavutavad kriisilahendusfondi kasutada olevad rahalised vahendid sihttaseme. Selle kohta märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41, et kui rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõiget 3 tõlgendataks nii, et selline finantsinstitutsioon nagu apellant ei maksa rahas tema tagasivõtmatule maksekohustusele vastavat summat, läheks see artikkel vastuollu eesmärgiga saavutada sihttase, mida taotletakse eelkõige määruse nr 806/2014 artikliga 69.

64.

Minu arvates võib Üldkohtu hinnanguga nõustuda. Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 41, milles on sellega seoses viidatud kohtujurist Kokott’i poolt kohtuasjas ABLV Bank vs. SRB esitatud ettepanekule ( 23 ), millega ma nõustun, ei saa rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikes 3 ette nähtud tagasivõtmatu maksekohustuse tühistamine, mis on tingitud finantsinstitutsiooni määruse nr 806/2014 kohaldamisalast väljumisest, ja vastava tagatise tagastamine, mis on ette nähtud rakendusmääruse 2015/81 samas sättes, seega toimuda kriisilahendusfondi kahjuks. See oleks nii, nagu märkis ka kohtujurist Kokott oma ettepanekus, kui kõnealused tühistamine ja tagastamine tähendaksid, et enam pole vaja teha osamakset, mille jaoks tagasivõtmatu maksekohustus oli mõeldud. Sel põhjusel ja nagu Üldkohus märkis, peab selleks, et mitte kahjustada määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikega 1 taotletavat eesmärki, ühtsest kriisilahendusmehhanismist väljumine tingimata kaasa tooma tagasivõtmatu maksekohustuse sissenõudmise. ( 24 )

65.

Lisaks, mis puutub apellandi väitesse, mis põhineb mõiste „kasutatavad rahalised vahendid“ määratluse koostoimes käsitlemisel, nagu see on ühelt poolt sätestatud määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punktis 34 ja teiselt poolt selle määruse artikli 69 lõikes 1, siis see väide toetab Üldkohtu põhjenduskäiku, mitte ei ole sellega vastuolus. Kuna tagasivõtmatuid maksekohustusi peetakse määruses nr 806/2014 kasutavateks rahalisteks vahenditeks ja seega võetakse neid arvesse ühtse kriisilahendusfondi sihttaseme saavutamisel, peab nende tühistamisega tingimata kaasnema hüvitis, mis võrdub nendele kohustustele vastava rahasummaga. Vastasel juhul, nagu juba märgitud, kahjustaks maksekohustuste tühistamine ja tagatiste tagastamine ühtset kriisilahendusfondi ja eiraks eesmärki saavutada määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikes 1 ette nähtud sihttase.

66.

Lõpuks, osas, milles apellant väidab, et krediidiasutuse väljumine määruse nr 806/2014 kohaldamisalast tuleks pigem kompenseerida sellesse kohaldamisalasse jäävate finantsinstitutsioonide ex ante-osamaksete korrigeerimisega, siis piisab märkimisest, et kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, ( 25 ) millele Üldkohus selles küsimuses vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30 viitas, on Euroopa Kohus sellise võimaluse juba välistanud.

67.

Sellest järeldub, et Üldkohus võis õiguspäraselt rajada oma järelduse ühtsest kriisilahenduskorrast väljuvate krediidiasutuste maksekohustuse kohta määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 ja selle sättega taotletavale eesmärgile.

68.

Teiseks, mis puudutab määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 4, siis nimetatud sättes on ette nähtud, et selle määrusega hõlmatud üksuselt nõuetekohaselt saadud osamakseid neile ei tagastata. Üldkohus leidis, et see säte võib samuti toetada tema tõlgendust, mille kohaselt saab tagasivõtmatute maksekohustustega seotud tagatised tagastada alles pärast seda, kui on tasutud summa, mis vastab nende kohustustega asendatud osamakse summale.

69.

Sellega seoses ei näi mulle veenvad argumendid, mille apellant esitas selle järelduse vastu, kuivõrd ta väidab üksnes, et krediidiasutuste ja SRB vahel tagasivõtmatute maksekohustuste võtmiseks sõlmitud lepingud ei ole oma olemuselt „saadud“. Sellest semantilisest nüansist ei piisa Üldkohtu põhjenduskäigu kahtluse alla seadmiseks, seda enam, et igal juhul näib mulle kaheldav väide, et kohustust ei saa kindlasti pidada „saaduks“.

70.

Igal juhul tuleb meenutada, et nagu Euroopa Kohus oma praktikas märkis, soovis liidu seadusandja määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 4 selge sõnastusega üldiselt välistada nõuetekohaselt saadud ex ante-osamaksete tagastamise. ( 26 ) Seega, nagu väidab SRB, kui mõiste „nõuetekohaselt saadud“ viitab täpsemalt eritlemata ex ante-osamaksetele, tuleb seda kohaldada olenemata osamakse liigist, nii et see hõlmab ka tagasivõtmatuid maksekohustusi.

71.

Neil asjaoludel leian taas, et Üldkohus tugines õigesti määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 4 jõudmaks oma tõlgenduseni, mille kohaselt kehtib ühtse kriisilahendusmehhanismi kohaldamisalast väljuvate krediidiasutuste suhtes maksekohustus, kui nad tühistavad nende poolt võetud tagasivõtmatud maksekohustused.

72.

Eeltoodut arvestades ja vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei rikkunud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses esitatud põhjendustes ei määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 1 ega selle määruse artikli 70 lõiget 4.

73.

Apellatsioonkaebuse esimese väite kolmas osa tuleb minu arvates tagasi lükata.

74.

Apellant väidab, et Üldkohus tõlgendas rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõiget 1 viisil, mis moonutab selle artikli lõikeid 2 ja 3 ning jätab need ilma soovitavast toimest. Tema arvates tähendab Üldkohtu põhjenduskäik seda, et tagasivõtmatute maksekohustuste tühistamine ja sellega seotud tagatiste tagastamine vastavalt rakendusmääruse artikli 7 lõikele 3 võivad sellisena ohustada ühtse kriisilahendusfondi finantssuutlikkust või likviidsust. Apellant väidab, et sellisel juhul ei saaks artikli 7 lõiget 3 kunagi kohaldada. Ta lisab, et ühtlasi moonutab Üldkohtu tõlgendus artikli 7 lõiget 3, kuna see säte ei kehtesta tagasivõtmatute maksekohustuste tagatiste tagastamisele ühtegi tingimust. Kui seadusandja oleks soovinud kohaldada sama maksekohustust nagu kriisilahendusmeetme võtmisel rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 2 alusel, oleks artikli 7 lõige 3 pidanud selle ka ette nägema või vähemalt viitama sõnaselgelt lõikele 2.

75.

SRB vaidleb nendele argumentidele vastu.

76.

Kõigepealt tahaksin märkida, et kuna käesolev väiteosa piirdub sellega, et seab kahtluse alla tõlgenduse, mille Üldkohus andis rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikele 1, väites sisuliselt, et see tõlgendus võtab selle sätte lõigetelt 2 ja 3 igasuguse soovitava toime, tuleks see tulemusetuna tagasi lükata. Käesoleva väite eelmiste osade analüüsist tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et isegi kui eeldada, et väite see osa on põhjendatud, jääks Üldkohtu tõlgendus rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikele 3 ikkagi kehtima, kui tõlgendada seda sätet koos teiste, kõrgemalseisvate sätetega, sealhulgas määruse nr 806/2014 artiklitega 69 ja 70.

77.

Ühtlasi leian, et käesolev väiteosa, mis põhineb osaliselt seoses käesoleva väite eelmistes osadega juba analüüsitud argumentidel, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

78.

Nimelt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikes 1 on sõnaselgelt ette nähtud, et tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamine ei tohi kuidagi mõjutada ühtse kriisilahendusfondi finantssuutlikkust ja likviidsust. Seda nõuet on mainitud ka rakendusmääruse põhjenduses 16. Selle põhjal otsustas Üldkohus, et tagasivõtmatu maksekohustuse tühistamine ja vastava tagatise tagastamine ei saa mingil juhul toimuda kriisilahendusfondi kahjuks.

79.

Vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei leia ma, et see tõlgendus oleks vastuolus rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 konteksti ja eesmärgiga või võiks võtta sellelt sättelt soovitava toime. Vastupidi, kui rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõiget 3 tõlgendataks nii, et see lubab krediidiasutustel jätta neile nende tagatise tagastamisel oma osamaksed tasumata, rikutaks seadusandja poolt rakendusmääruse artikli 7 lõikes 1 sätestatud selget ja ühemõttelist põhimõtet, mis on kooskõlas määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikes 1 ette nähtud nõudega. Sellega seoses piisab tõdemisest – nagu ma juba märkisin käesoleva väite kolmanda osa analüüsi juures –, et kui tagasivõtmatute maksekohustuste suhtes ei kohaldata hilisemat tasumiskohustust määruse nr 806/2014 kohaldamisalast väljumise korral, siis vähendab see ühtse kriisilahendusfondi finantssuutlikkust ja võib ohustada tema likviidsust, mida rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikega 1 konkreetselt vältida soovitaksegi.

80.

Seega ei teinud Üldkohus viga, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõige 1 on kohaldatav sellise finantsinstitutsiooni tagasivõtmatute maksekohustuste suhtes, kes väljub määruse nr 806/2014 kohaldamisalast, ning et seega tuleb rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõiget 3 tõlgendada nimetatud sättest lähtudes.

81.

Mis puudutab täiendavaid argumente rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohta, mille kohaselt näevad need sätted sisuliselt ette makse tegemise tingimuse üksnes kriisilahendusotsuse korral, siis viitan kaalutlustele, mis on juba esitatud käesoleva ettepaneku punktides 40 ja 53.

82.

Eeltoodut arvestades ja vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei moonuta tõlgendus, mille Üldkohus andis rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikele 1, selle artikli lõikeid 2 ja 3 ega võta neil nende soovitavat toimet.

83.

Neljas väiteosa tuleks minu arvates tulemusetuna või igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

84.

Apellatsioonkaebuse esimese väite viiendas osas, mis on esitatud teise võimalusena, väidab apellant, et Üldkohus rikkus põhimõtet lex specialis generalibus derogat. Apellant leiab, et Üldkohus omistas määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 4 üldsättele ekslikult esimuslikkuse rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõigete 2 ja 3 erisätete suhtes. Sellega seoses märgib ta eelkõige, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on erisätted üldnormide suhtes esimuslikud olukordades, mida nende erisätetega konkreetselt reguleeritakse. Seega oleks vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustele pidanud nende teisena nimetatud sätete sisu lugema esimuslikuks esimesena nimetatud sätete sisu suhtes.

85.

SRB vaidleb nendele argumentidele vastu.

86.

Kõigepealt tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei saa rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõiget 3 pidada lex specialis’eks, mis teeb erandi eelkõige määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikest 4.

87.

Nagu ma esimese väite esimese osa analüüsis sisuliselt selgitasin, kujutab määrus nr 806/2014 kui alusmäärus endast kõrgema tasandi normatiivakti rakendusmääruse 2015/81 suhtes, nii et sõnaselge erandi või sellekohase sätte puudumisel ei saa rakendusmääruses 2015/81 sisalduvad sätted, kui neid tuleb käsitada vastupidise sisuga sätetena, olla esimuslikud määruse nr 806/2014 sätete suhtes.

88.

Selline järeldus on seda ilmsem, kui võtta arvesse määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 7, mis annab nõukogule õiguse võtta vastu taolisi rakendusakte nagu rakendusmäärus 2015/81 selleks, et määrata kindlaks nimetatud artikli lõigete 1–3 rakendamise tingimused, kuid mitte selleks, et rakendada – või veel vähem muuta – selle artikli lõiget 4.

89.

Igal juhul, nagu väidab SRB, tuleb käesoleva väite kolmanda osa raames tehtud analüüsi arvestades tõdeda, et ühelt poolt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 4 ja teiselt poolt rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõiget 3 on võimalik tõlgendada koos. Seega eeldusel, et need kaks sätet täiendavad teineteist ja neid saab paralleelselt kohaldada, nagu on välja pakutud käesolevas ettepanekus, ei saa neist sätetest teine kujutada endast erandit esimesest. Selles kontekstis ja kuivõrd nende kahe ilmselt kohaldatava õigusnormi vahel ei ole vastuolu, ei saa neist kummagi suhtes teha erandit ega kumbki neist jääda kohaldamatuks, kui määruses nr 806/2014 ei ole seda sõnaselgelt ette nähtud.

90.

Eeltoodut arvestades ja vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei ole Üldkohus minu arvates rikkunud põhimõtet lex specialis generalibus derogat.

91.

Viies väiteosa tuleb minu arvates tagasi lükata.

92.

Kuna apellandi apellatsioonkaebuse esimese väite ühegi osaga ei saa nõustuda, tuleb see väide tervikuna tagasi lükata.

93.

Apellant väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on puudulikud ja vastuolulised. Eelkõige toob ta esile vastuolud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 30, 36, 41 ja 43, milles Üldkohus otsustas vastavalt:

94.

SRB vaidleb nendele argumentidele vastu.

95.

Käesolevas asjas leian kõigepealt, et vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei ole vastuolu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30 esitatud Üldkohtu järelduses, et tagasivõtmatud maksekohustused ei ole „kohe“ tasutavad maksed, vaid tegemist on nende „ajatamisega“. Samuti ei ole vastuoluline Üldkohtu järeldus, et finantsinstitutsiooni võetud tagasivõtmatu maksekohustus kujutab endast „nõuetekohaselt saadud“ osamakset, kuna – nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktis 70 – määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 4 ette nähtud tagastamise keeld hõlmab kõiki kasutada olevaid rahalisi vahendeid, sealhulgas järelikult ka tagasivõtmatuid maksekohustusi.

96.

Edasi ei ole ka vastuoluline nõuda tagasivõtmatu maksekohustuse aluseks oleva kohustuse tasumist, isegi kui see maksekohustus tühistatakse. Nagu ma juba esimese väite analüüsis märkisin, kehtib õiguslikult ex ante-osamaksete tasumise kohustus ja tagasivõtmatud maksekohustused on sellega seoses krediidiasutustele võimaldatud vabatahtlikud soodustused. Apellandi väide, mis põhineb Üldkohtu väidetavalt vastuolulistel põhjendustel, tuleneb minu arvates vaidlustatud kohtuotsuse tendentslikust tõlgendusest.

97.

Lisaks, kinnitades, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõige 3 võimaldab teha vahendid ühtsele kriisilahendusfondile kättesaadavaks „kriisilahenduse korral“, ei vaidle Üldkohus vastu tema enda seisukohale vaidlustatud kohtuotsuses, mille kohaselt on asjaomasel finantsinstitutsioonil tingimusteta kohustus tasuda tagasivõtmatule maksekohustusele vastav summa. Tõepoolest, nagu SRB õigesti märgib, on tingimusteta kohustuse olemasolu põhjus, miks tagasivõtmatute maksekohustustega kaetud summast ei tehta erandit ja ühtse kriisilahendusfondi käsutuses olevad vahendid on „kriisilahenduse korral“ hõlpsasti kättesaadavad. Tegemist on kriisilahendusfondi olemasolu mõttega ja eesmärgiga saavutada selle fondi sihttase, nagu Euroopa Liidu õigusaktid selle ette näevad.

98.

Lõpuks, nagu on selgitatud esimese väite analüüsis, selgitas Üldkohus nõuetekohaselt ühtse kriisilahendusfondi ning sihttaseme suhtes tekkivat riski, kui tagasivõtmatu maksekohustuse vormis ex ante-osamaksed kaoksid ettenägematu erandi tõttu, mis tuleneb määruse nr 806/2014 kohaldamisalast väljumisest.

99.

Kuna seega ükski argumentidest, mis on esitatud selleks, et tõendada vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste puudulikkust ja vastuolulisust, ei ole põhjendatud, tuleb apellatsioonkaebuse teine väide minu hinnangul tagasi lükata.

100.

Kuivõrd ühegi väitega, mille apellant oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitas, ei saa nõustuda, tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

101.

Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

102.

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mis on artikli 184 lõike 1 kohaselt kohaldatav ka apellatsioonimenetlustele, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

103.

Kuna kriisilahendusnõukogu on apellandilt kohtukulude hüvitamist nõudnud ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista apellandilt.

104.

Arvestades käesolevas ettepanekus esitatud analüüsi ning võttes arvesse käesoleva ettepaneku punktides 100 ja 103 tehtud ettepanekuid, teen Euroopa Kohtule ettepaneku: