–

X, esindaja: advocaat A. Khalaf,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja C. S. Schillemans,

–

Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs, A. Van Baelen ja M. Van Regemorter,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: A. Edelmannová, M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja R. Kanitz,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato D. G. Pintus,

–

Austria valitsus, esindajad: A. Posch ja J. Schmoll,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: esialgu L. Grønfeldt ja G. Wils, hiljem G. Wils,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT 2013, L 180, lk 31; edaspidi „Dublini III määrus“), artikli 3 lõike 2 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud X-i ja Staatssecretaris van Justitie en Veiligheidi (justiits- ja julgeolekuküsimuste riigisekretär, Madalmaad) (edaspidi „riigisekretär“) vahelises kohtuvaidluses riigisekretäri otsuse üle jätta X‑i Madalmaades esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaatamata.

3

Dublini III määruse põhjendused 3, 20, 32 ja 39 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

4

Määruse artiklis 3 „Juurdepääs rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlusele“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid vaatavad läbi selliste kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute rahvusvahelise kaitse taotlused, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset mõne liikmesriigi territooriumil, sealhulgas piiril või transiidialal. Taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.

2.   Kui käesolevas määruses loetletud kriteeriumide põhjal ei saa vastutavat liikmesriiki määrata, vastutab taotluse läbivaatamise eest esimene liikmesriik, kellele rahvusvahelise kaitse taotlus esitati.

Kui taotlejat ei ole võimalik üle anda liikmesriigile, kes algselt määrati vastutavaks, sest on piisavalt alust arvata, et selle taotluse läbivaatamise menetluses on süsteemsed vead ning taotlejate vastuvõtutingimused selles liikmesriigis võivad endaga kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise [harta] artikli 4 tähenduses, jätkab vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlust läbi viiv liikmesriik III peatükis sätestatud kriteeriumide kontrollimist, et teha kindlaks, kas üks järgmistest kriteeriumidest võimaldab määrata mõne muu liikmesriigi vastutavaks liikmesriigiks.

Kui üleandmine ei ole võimalik käesoleva lõike alusel ühelegi liikmesriigile III peatükis sätestatud kriteeriumide alusel või esimesele liikmesriigile, kus taotlus esitati, saab vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlust läbi viivast liikmesriigist vastutav liikmesriik.

[…]“.

5

Määruse artikli 5 lõigetes 1–3 on ette nähtud:

„1.   Vastutava liikmesriigi määramise menetluse lihtsustamiseks korraldab vastutav liikmesriik taotlejaga isikliku vestluse. Vestlus aitab ka õigesti aru saada teabest, mis taotlejale esitati artikli 4 kohaselt.

2.   Isikliku vestluse võib ära jätta, kui:

[…]

3.   Isiklik vestlus toimub aegsasti ja igal juhul enne sellise otsuse tegemist, milles käsitletakse taotleja artikli 26 lõike 1 kohast üleandmist vastutavale liikmesriigile.“

6

Määruse artiklis 21 on ette nähtud:

„1.   Kui liikmesriik, kellele on esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, leiab, et taotluse läbivaatamise eest vastutab mõni muu liikmesriik, võib ta võimalikult kiiresti ja igal juhul kolme kuu jooksul pärast taotluse esitamist artikli 20 lõikes 2 määratletud tähenduses paluda sellisel muul liikmesriigil taotleja vastu võtta.

[…]

3.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud juhtudel esitatakse muule liikmesriigile saadetav vastuvõtmispalve tüüpvormil ja lisatakse artikli 22 lõikes 3 osutatud kahes loendis kirjeldatud otsesed või kaudsed tõendid ja/või asjakohased osad taotleja avaldustest, mis võimaldavad palve saajaks oleval liikmesriigil kindlaks teha, kas ta on käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav.

[…]“.

7

Määruse artikkel 22 on sõnastatud järgmiselt:

„[…]

2.   Vastutava liikmesriigi määramise menetluses kasutatakse otseseid ja kaudseid tõendeid.

3.   [Euroopa] Komisjon koostab rakendusaktide abil kaks loendit, milles määratletakse vastavalt käesoleva lõigu punktidele a ja b asjakohased otsesed ja kaudsed tõendid, ning vaatab need regulaarselt läbi. […]

[…]

b) Kaudsed tõendid:

[…].

4.   Tõendeid ei tohiks nõuda rohkem, kui on vaja käesoleva määruse nõuetekohaseks kohaldamiseks.

5.   Vormiliste tõendite puudumise korral tunnistab palve saajaks olev liikmesriik end vastutavaks, kui kaudsed tõendid on omavahel kooskõlas, kontrollitavad ja vastutuse kindlakstegemiseks piisavalt üksikasjalikud.

[…]“.

8

X on Süüria kodanik. Ta taotles 9. novembril 2021 Poolas rahvusvahelist kaitset.

9

Seejärel saabus ta 21. novembril 2021 Madalmaadesse ja esitas järgmisel päeval seal uue rahvusvahelise kaitse taotluse.

10

20. jaanuaril 2022 palus Madalmaade Kuningriik Poola Vabariigil X Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkti b alusel tagasi võtta. Poola Vabariik rahuldas selle palve 1. veebruaril 2022 selle määruse artikli 18 lõike 1 punkti c alusel.

11

Riigisekretär jättis 20. aprilli 2022. aasta otsusega X‑i poolt Madalmaades esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatamata põhjusel, et selle taotluse läbivaatamise eest vastutab Poola Vabariik, ning lükkas tagasi X‑i argumendid tema üleandmise vastu.

12

X esitas selle otsuse peale kaebuse rechtbank Den Haag, zittingsplaats’s-Hertogenboschile (Haagi esimese astme kohus, ’s-Hertogenboschi kohtumaja, Madalmaad), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, paludes keelata enda Poolale üleandmise. Samal ajal taotles ta, et see üleandmine keelataks seniks, kuni selle kaebuse kohta on tehtud lõplik otsus, ning see taotlus rahuldati.

13

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et X väidab oma kaebuses esiteks, et Poola ametiasutused on rikkunud tema põhiõigusi.

14

Sellega seoses on eelotsusetaotluses välja toodud tema väited, mille kohaselt oli teda pärast Poola territooriumile sisenemist kolmel korral vahetult tagasi saadetud (pushback) Valgevenesse, sealhulgas üks kord öösel. Ta väidab, et tal õnnestus lõpuks 7. novembril 2021 koos kahe pereliikmega Poolasse siseneda ja viibida seal metsas, kus ta tabati ja piirivalvuritele üle anti. Ta lisab, et metsas viibimise ajal olid tema elamistingimused muutunud talumatuks. Ta nõustus oma sõrmejälgede võtmisega Valgevenesse väljasaatmise ähvardusel ja ühe organisatsiooni soovitusel, teadmata, et see on võrdne rahvusvahelise kaitse taotlemisega. Sealjuures anti talle poolakeelsed dokumendid ja üks araabiakeelne dokument, mis sisaldas teavet Dublini III määruse kohta, kuid teda ei abistanud tõlk. X väidab, et teda peeti seejärel umbes nädal aega kinni piirivalvekeskuses, nagu kõiki teisi rahvusvahelise kaitse taotlejaid, kus teda koheldi väga halvasti, eelkõige nappis seal toitu ja tervisekontroll puudus täielikult. X väidab, et ta ei esitanud väärkohtlemise kohta Poola ametiasutustele kaebust, sest teda kohtlesid seal moel need samad ametiasutused.

15

X märgib, et ta kardab, et tema põhiõigusi rikutakse uuesti, kui ta Poolale üle antakse.

16

Teiseks väidab X, et Poola kohtud ei ole sõltumatud.

17

X põhjendas oma väiteid omaenda avalduste ja valitsusväliste organisatsioonide aruannetega, mis puudutavad kolmandate riikide kodanike ja selliste isikute olukorda Poolas, kelle suhtes on Dublin III määruse alusel tehtud üleandmisotsus. Ta viitas ka Euroopa Kohtu, Euroopa Inimõiguste Kohtu ja liikmesriikide kohtute praktikale.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineb usaldusväärsetest allikatest pärinevatele aruannetele, millele ta viitab, ja ametlikele dokumentidele, osutades mitme liikmesriigi suhtumisele, mis seisneb kolmandate riikide kodanike nende territooriumile sisenemise takistamises, ning deklaratsioonidele, milles osalevad kõik liikmesriigid ja mille eesmärk on takistada nende territooriumile sisenemist. Ta leiab, et esineb vastuolu ühelt poolt selle hoiaku ja nende deklaratsioonide ning teiselt poolt liikmesriikide kohustuste vahel, mis tulenevad Genfi konventsioonist, 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ja hartast, mille järgimine on Euroopa ühise varjupaigasüsteemi alus. Täpsemalt peab ta eelkõige silmas vahetu tagasisaatmise praktikat piiridel.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et selline praktika on vastuolus kohustusega menetleda iga rahvusvahelise kaitse taotlust ning rikub vastastikuse usalduse põhimõtet ja selle süsteemi toimimist, muu hulgas seetõttu, et see ajendab kolmandate riikide kodanikke hoidma kõrvale liikmesriikidest, kes seda kasutavad.

20

Käesoleval juhul leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et objektiivne, usaldusväärne, täpne ja nõuetekohaselt ajakohastatud teave viitab sellele, et Poola Vabariik rikub süsteemselt juba mitu aastat kolmandate riikide kodanike põhiõigusi, kasutades vahetut tagasisaatmist, millega kaasneb regulaarselt ka vägivald, ning tema territooriumile ebaseaduslikult sisenenud kolmandate riikide kodanikke süsteemselt ja „väljakannatamatutes“ tingimustes kinni pidades.

21

X‑i avaldused tema vahetult tagasisaatmiste kohta, mille tõelevastavust riigisekretär ei ole kahtluse alla seadnud, vastavad sellele teabele.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, et kas juhul, kui liikmesriigis on taotleja või kolmandate riikide kodanike suhtes üldiselt aset leidnud põhiõiguste struktuuriline rikkumine, peab pädev asutus hoiduma sellele liikmesriigile üleandmise otsuse tegemisest, või on vastastikuse usalduse põhimõte jätkuvalt täiel määral kohaldatav.

23

Kuigi võib teha üleandmisotsuse, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul siiski küsimus, kas olukorras, kus vastutav liikmesriik rikub süsteemselt ja üldiselt kolmandate riikide kodanike õigusi, võib palve esitanud liikmesriik siiski tugineda vastastikuse usalduse põhimõttele, et hinnata taotleja olukorda pärast üleandmist Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 alusel.

24

Ta märgib, et 19. märtsi 2019. aasta kohtuotsuse Jawo (C‑163/17, EU:C:2019:218) punktist 82 ja Dublini III määruse põhjendusest 32 nähtub, et see, kas liikmesriik täidab Euroopa ühisest varjupaigasüsteemist tulenevaid kohustusi, ei ole piiratud taotleja üleandmisele järgneva ajavahemikuga ega harta artikliga 4.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab lisaks, et juhul, kui palve esitanud liikmesriik ei saa vastastikuse usalduse põhimõttele tugineda, on võimalik teha tõendamiskoormise osas kohandusi.

26

Konkreetselt juhul, kui liikmesriik rikub süsteemselt ja üldiselt muid põhiõigusi kui need, mis on tagatud harta artikliga 4, kaalub eelotsusetaotluse esitanud kohus taotlejalt nõutava tõendamisstandardi alandamist esiteks seoses tema avaldustega põhiõiguste rikkumise kohta ja teiseks seoses võimaliku ohuga üleandmise korral. Ta kujutab selles osas isegi ette tõendamiskoormise ümberpööramist. Seega võiks palve esitanud liikmesriigil olla – analoogia alusel selle, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9) artikli 4 lõikes 4 seoses päritoluriigis esinevate ohtudega – kohustus kõrvaldada kõik tõsised kahtlused seoses reaalse ohuga, et üleandmise korral võidakse taotleja suhtes rikkuda harta artiklit 4 või isegi kõiki tema põhiõigusi.

27

Lisaks on eelotsusetaotluse esitanud kohus arvamusel, et palve esitanud liikmesriik võiks taotleda vastutava liikmesriigi ametiasutustelt individuaalseid tagatisi sobivate vastuvõtutingimuste, varjupaigamenetluse jätkamise ja selle kohta, et isikut ilma õigusliku aluseta kinni ei peetaks, ning see kohus võiks isegi kontrollida, kas saadud tagatisi järgitakse.

28

Lõpuks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et taotleja selgitab usutavalt, et kui ta üle antakse, ei ole tal tegelikku võimalust esitada kaebust, kui tema põhiõigusi rikutakse, ning eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimusi selle asjaolu tagajärgede kohta.

29

Neil asjaoludel otsustas rechtbank Den Haag, zittingsplaats ’s-Hertogenbosch (Haagi esimese astme kohus, ’s-Hertogenboschi kohtumaja) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus, et käesolev eelotsusetaotlus lahendataks Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 105 ette nähtud kiirendatud menetluses.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et ta määras ajutise meetme, millega ta keelas taotleja üleandmise Poolale seni, kuni lõpliku kohtulahendiga tehakse otsus põhikohtuasjas kõne all oleva üleandmisotsuse õiguspärasuse kohta, kuid väidab, et põhikohtuasi tõstatab olulise probleemi, mis puudutab Euroopa ühise varjupaigasüsteemi põhimõtteid, nimelt probleemi, mis on seotud nende kolmandate riikide kodanike vahetu tagasisaatmise ja piiripunktides kinnipidamise praktikaga, kes on sisenenud liikmesriikide territooriumile rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseks. Lisaks on liikmesriikide kohtud üha enam silmitsi selle problemaatikaga, mistõttu ületab tehtava eelotsuse tarvilikkus käesoleva põhikohtuasja raamistiku. Seega õigustab käesoleva eelotsusetaotluse laad kiirendatud menetluse kohaldamist.

32

Kodukorra artikli 105 lõikes 1 on sätestatud, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses.

33

Käesoleval juhul otsustas Euroopa Kohtu president pärast ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ärakuulamist 19. juulil 2022 jätta käesoleva kohtuotsuse punktis 30 nimetatud taotluse rahuldamata.

34

Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kiirendatud eelotsusemenetluse kohaldamine ei sõltu mitte põhikohtuasja vaidluse olemusest endast, vaid konkreetse kohtuasjaga seotud erandlikest asjaoludest, mis peavad tõendama, et nende küsimuste lahendamisega on erakordselt kiire (31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt, C‑158/21, EU:C:2023:57, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Asjaolu, et kohtuasi puudutab Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ühte või mitut olulist aspekti, ei ole aga põhjus, mis tekitaks erakorralise kiireloomulisuse, mis on siiski vajalik, et õigustada kiirendatud korras menetlemist. Sama kehtib ka asjaolu kohta, et esitatud küsimused võivad puudutada suurt hulka isikuid (vt selle kohta 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Randstad Italia, C‑497/20, EU:C:2021:1037, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Pärast ettepaneku esitamist 13. juulil 2023 palus põhikohtuasja kaebaja Euroopa Kohtul sama aasta 16. augusti kirjas suunata käesolev eelotsusetaotlus lahendamiseks suurkojale ja tegi ettepaneku sellisel juhul menetluse suulise osa avamiseks.

37

Neljanda koja president jättis need taotlused 23. augusti 2023. aasta otsusega rahuldamata.

38

Sellega seoses tuleb märkida, et kodukorra artikli 60 lõike 1 kohaselt on Euroopa Kohtu ülesanne otsustada, millisele kohtukoosseisule tuleb kohtuasi suunata, kui liikmesriik või menetluses osalev liidu institutsioon on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 16 kolmanda lõigu alusel taotlenud kohtuasja suunamist suurkojale. Lisaks on nimetatud artikli 60 lõike 3 kohaselt üksnes selle kohtukoosseisu, kellele kohtuasi on määratud, hinnata, kas taotleda Euroopa Kohtult selle kohtuasja suunamist suuremale kohtukoosseisule.

39

Käesoleval juhul taotles kohtuasja suurkojale suunamist põhikohtuasja kaebaja ning ükski asjaolu ei õigusta asja suunamist suuremale kohtukoosseisule. Neil asjaoludel ei ole vaja analüüsida põhikohtuasja kaebaja ettepanekut, mille ta esitas juhuks, kui kohtuasi saadetakse suurkojale, menetluse suulise osa avamiseks. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 76 lõike 2 kohaldamise tingimused on igal juhul jätkuvalt täidetud, kuna Euroopa Kohtul on otsuse tegemiseks piisavalt teavet.

40

Kõigepealt tuleb märkida, et kahe esimese küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kuidas tuleb tõlgendada Dublini III määrust, eelkõige selle artikli 3 lõike 2 teist lõiku liidu õiguse raske ja süsteemse rikkumise korral, mille paneb kolmandate riikide kodanike suhtes toime liikmesriik, kes on vastutav ühe sellise kodaniku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, enne tema võimalikku üleandmist sellele liikmesriigile. Täpsemalt soovib ta teada, kas sellised rikkumised võivad seada kahtluse alla liikmesriikidevahelise vastastikuse usalduse põhimõtte kohaldamise niivõrd, et need takistavad üleandmist, või kas need vähemalt tähendavad seda, et isikut üle anda sooviv palve esitanud liikmesriik veendub, et üleandmise korral ei ähvarda asjaomast rahvusvahelise kaitse taotlejat harta artikliga 4 vastuolus oleva kohtlemise oht.

41

Eelotsusetaotlusest nähtub, et need küsimused puudutavad olukorda, kus taotleja väidab, et vastutav liikmesriik saadab oma välispiiridelt vahetult tagasi (pushback) ning peab oma piiripunktides kinni kolmandate riikide kodanikke, kes tahavad rahvusvahelise kaitse taotlust esitada, ning sellist praktikat on ka põhikohtuasja kaebaja ise kogenud.

42

Seega tuleb asuda seisukohale, et kahe esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et kolmanda riigi kodaniku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik saadab neid kodanikke, kes soovivad esitada sellise taotluse tema piiril, vahetult tagasi ja peab neid piiripunktides kinni, takistab selle kodaniku üleandmist sellele liikmesriigile.

43

Sellega seoses on oluline meelde tuletada, et liidu õigus põhineb põhieeldusel, et iga liikmesriik jagab kõikide teiste liikmesriikidega – ja ühtlasi tunnistab, et teised liikmesriigid jagavad ka temaga – teatud hulka ühiseid väärtusi, millel liit rajaneb, nagu on täpsustatud ELL artiklis 2. See eeldus tähendab ja põhjendab liikmesriikidevahelist vastastikust usaldust nende väärtuste tunnustamisel ja seega neid elluviiva liidu õiguse järgimisel, samuti liikmesriikidevahelist vastastikust usaldust selle suhtes, et nende vastavad riigisisesed õiguskorrad saavad tagada võrdväärse ja tõhusa kaitse hartaga – eelkõige selle artiklitega 1 ja 4 – tunnustatud põhiõigustele, mis näevad ette liidu ja selle liikmesriikide ühe põhiväärtuse, nimelt inimväärikuse, mis hõlmab muu hulgas ebainimliku või alandava kohtlemise keeldu (30. novembri 2023. aasta kohtuotsusMinistero dell’Interno jt (ühine teabeleht – kaudne tagasi- või väljasaatmine), C‑228/21, C‑254/21, C‑297/21, C‑315/21 ja C‑328/21, EU:C:2023:934, punkt 130 ning seal viidatud kohtupraktika).

44

Liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõte on liidu õiguses põhjapaneva tähtsusega, kuna see võimaldab luua ja säilitada sisepiirideta ala. Konkreetsemalt on vastastikuse usalduse põhimõtte kohaselt iga liikmesriik kohustatud eelkõige vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala osas eeldama – välja arvatud juhul, kui esineb erandlikke asjaolusid –, et kõik ülejäänud liikmesriigid järgivad liidu õigust ja eriti liidu õiguses tunnustatud põhiõigusi (19. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Jawo, C‑163/17, EU:C:2019:218, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Järelikult tuleb Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ja eelkõige Dublini III määruse kontekstis eeldada, et igas liikmesriigis koheldakse rahvusvahelise kaitse taotlejaid kooskõlas harta, Genfi konventsiooni ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni nõuetega (19. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Jawo, C‑163/17, EU:C:2019:218, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Ei saa aga välistada, et praktikas esineb selle süsteemi funktsioneerimisel konkreetses liikmesriigis suuri probleeme, mistõttu on olemas tõsine oht, et rahvusvahelise kaitse taotlejaid koheldakse sellesse liikmesriiki üleandmise korral viisil, mis ei ole kooskõlas nende isikute põhiõigustega (19. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Jawo, C‑163/17, EU:C:2019:218, punkt 83).

47

Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 teine lõik näeb ette, et rahvusvahelise kaitse taotlejat ei või vastutavale liikmesriigile üle anda, kui on piisavalt alust arvata, et teda ähvardab harta artikli 4 tähenduses ebainimliku või alandava kohtlemise oht süsteemsete puuduste tõttu varjupaigamenetluses ja sellise kaitse taotlejate vastuvõtutingimustes selles liikmesriigis.

48

Käesoleval juhul väidab põhikohtuasja kaebaja, et vastutavas liikmesriigis esinevad vastuvõtutingimustes süsteemsed puudused, mis seisnevad oma välispiiridelt selliste kolmandate riikide kodanike vahetult tagasisaatmises ja kinnipidamises, kes soovivad esitada rahvusvahelise kaitse taotlust või kellel on õnnestunud selline taotlus esitada, ning samuti süsteemsed puudused varjupaigamenetluses, kuna kolmanda riigi kodaniku vahetu tagasisaatmine takistab selle menetluse algatamist.

49

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et sellise praktika olemasolu tõendab objektiivne, usaldusväärne, täpne ja nõuetekohaselt ajakohastatud teave.

50

Mis esiteks puudutab vahetut liidu välispiiridele tagasisaatmise praktikat, mis viib selleni, et liidu territooriumilt saadetakse rahvusvahelise kaitse taotlust esitada soovivad isikud või sellised isikud, kes on esitanud selle taotluse nimetatud territooriumile sisenemisel, välja enne, kui see taotlus on liidu õiguses ette nähtud korra kohaselt läbi vaadatud, siis tuleb märkida, et see praktika rikub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60) artiklit 6.

51

See säte, mis puudutab õigust rahvusvahelise kaitse andmise menetlusele, on üks Euroopa ühise varjupaigasüsteemi alustalasid ja kuulub liidu seadusandlike normide hulka, mis täpsustavad harta artiklis 18 sätestatud põhiõigust saada rahvusvahelist kaitset, kui liidu õiguses nõutud tingimused on täidetud (vt selle kohta 14. mai 2020. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél-alföldi Regionális Igazgatóság, C‑924/19 PPU ja C‑925/19 PPU, EU:C:2020:367, punkt 192). See säte tähendab, et igal kolmanda riigi kodanikul või kodakondsuseta isikul on õigus esitada rahvusvahelise kaitse taotlus, sealhulgas liikmesriigi piiridel, väljendades mõnele samas sättes nimetatud asutusele soovi saada rahvusvahelist kaitset. Seda õigust tuleb tunnustada ka siis, kui ta viibib sellel territooriumil ebaseaduslikult, ja olenemata sellest, millised on sellise taotluse eduvõimalused (22. juuni 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (sooviavaldus enne varjupaigataotluse esitamist), C‑823/21, EU:C:2023:504, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 31 ja 32 sisuliselt märkis, kahjustab vahetult tagasisaatmise praktika Euroopa ühise varjupaigasüsteemi seda põhielementi, kuna see takistab rahvusvahelise kaitse taotlemise õiguse kasutamist ja järelikult ka sellise taotluse ametliku esitamise ja läbivaatamise menetluse käiku liidu õigusnormides ette nähtud korra kohaselt.

53

Eirates igal juhul direktiivi 2013/32 artiklit 6, võib vahetult tagasisaatmise praktika lisaks kahjustada tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet. Nagu nähtub Dublini III määruse põhjendusest 3, on see põhimõte, mille kohaselt kedagi ei tohi tagasi saata riiki, kus teda ohustab tagakiusamine, põhiõigusena tagatud harta artikliga 18 koostoimes Genfi konventsiooni artikliga 33 ning harta artikli 19 lõikega 2 (vt selle kohta 22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (väljasaatmine – meditsiiniline kanep), C‑69/21, EU:C:2022:913, punkt 55). Vahetult tagasisaatmise praktika rikub seega seda põhimõtet üksnes siis, kui see seisneb liidus rahvusvahelise kaitse taotlust esitada soovivate isikute tagasisaatmises kolmandasse riiki, mille territooriumil satuvad nad eespool nimetatud ohtu.

54

Mis teiseks puudutab piiripunktides kinnipidamise praktikat, siis on direktiivi 2013/33 põhjenduses 15 ja Dublini III määruse põhjenduses 20 meenutatud põhimõtet, mille kohaselt ei tohiks isikut kinni pidada pelgalt põhjusel, et ta taotleb rahvusvahelist kaitset.

55

Arvestades kinnipidamisest tuleneva riive raskust õigusesse vabadusele ja võttes arvesse selle õiguse olulisust, on liikmesriigi pädevatele ametiasutustele antud õigus pidada kolmandate riikide kodanikke kinni rangelt piiritletud. Kinnipidamise võib määrata või seda pikendada üksnes kooskõlas üldiste ja abstraktsete õigusnormidega, mis sätestavad selle tingimused ja korra (8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (kinnipidamise kontroll omal algatusel), C‑704/20 ja C‑39/21, EU:C:2022:858, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Lisaks ei või kolmanda riigi kodanikku Euroopa ühise varjupaigasüsteemi raames kinni pidada, kui on võimalik tõhusalt kohaldada leebemat sunnimeedet (vt selle kohta 8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (kinnipidamise kontroll omal algatusel), C‑704/20 ja C‑39/21, EU:C:2022:858, punkt 78).

57

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et niisugused praktikad, mis on tuvastatud käesoleval juhul ja seisnevad vahetult tagasisaatmises ja kinnipidamises piiripunktides, on liidu õigusega vastuolus ning kujutavad endast tõsiseid puudusi varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes. Sellest ei tulene siiski tingimata, et need puudused vastavad kahele kumulatiivsele tingimusele, mis on sätestatud Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 teises lõigus ja mis peavad olema täidetud, et takistada rahvusvahelise kaitse taotleja üleandmist liikmesriigile, kus need praktikad esinevad.

58

Selle sätte kohaselt muudavad ainult „süsteemsed“ puudused, mis „võivad endaga kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise [harta] artikli 4 tähenduses“, sellise ülekandmise võimatuks.

59

Mis puudutab käesoleval juhul esimest nendest kahest tingimusest, siis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus analüüsima, kas Poolas tuvastatud puudused jätkuvalt endiselt ja kas need puudutavad üldiselt varjupaigamenetlust ja vastuvõtutingimusi, mida kohaldatakse rahvusvahelise kaitse taotlejatele või vähemalt teatavatele rahvusvahelise kaitse taotlejate rühmadele kogumis, näiteks selliste isikute rühmale, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset pärast Poola ja Valgevene vahelise piiri ületamist või pärast proovimist seda piiri ületada.

60

Kui peaks selguma, et see on nii, võib neid puudusi pidada „süsteemseteks“, arvestades Euroopa Kohtu praktikat, mis võimaldab teatud isikute rühmi puudutavad puudused samastada süsteemsete puudustega (vt selle kohta 19. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Jawo, C‑163/17, EU:C:2019:218, punkt 90).

61

Vastasel juhul tuleb järeldada, et esimene Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 teises lõigus sätestatud tingimus ei ole käesoleval juhul täidetud. Viimati nimetatud juhul ei takista see säte taotleja üleandmist vastutavale liikmesriigile.

62

Teise tingimuse puhul, mis puudutab harta artikli 4 tähenduses ebainimliku või alandava kohtlemise ohtu, mis tuleneb süsteemsetest puudustest varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama, kas süsteemsed puudused toovad kaasa ohu, et asjaomast isikut koheldakse vastuolus harta artikliga 4.

63

Sellega seoses peab eelotsusetaotluse esitanud kohus analüüsima esiteks, kas on piisavalt alust arvata, et põhikohtuasja kaebajal tekiks üleandmise korral reaalne oht, et ta saadetakse uuesti Poola ja Valgevene vahelisele piirile ja sealt vahetult edasi Valgevenesse, millele võib eelneda kinnipidamine piiripunktis, ning teiseks, juhul, kui sellised meetmed või selline praktika asetavad ta äärmuslikku materiaalsesse puudusse, mis ei võimalda tal rahuldada oma kõige esmasemaid vajadusi, nagu eelkõige enda toitmine, pesemine ja majutamine, ning mis kahjustaks tema füüsilist või vaimset tervist või asetaks ta alandavasse olukorda, mis rikub inimväärikust, pannes ta nii raskesse olukorda, et seda võib võrdsustada ebainimliku või alandava kohtlemisega (vt selle kohta 19. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Jawo, C‑163/17, EU:C:2019:218, vastavalt punktid 85 ja 87 ning 91–93).

64

Selle hinnangu andmisel tuleb arvesse võtta olukorda, millesse asjaomane taotleja tõenäoliselt satub üleandmise ajal või pärast vastutavale liikmesriigile üleandmist (vt analoogia alusel 19. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Jawo, C‑163/17, EU:C:2019:218, punktid 85, 87 ja 88, ning 30. novembri 2023. aasta kohtuotsus Ministero dell’Interno jt (ühine teabeleht) – kaudne tagasi- või väljasaatmine), C‑228/21, C‑254/21, C‑297/21, C‑315/21 ja C‑328/21, EU:C:2023:934, punktid 134 ja 135), mitte seda olukorda, milles ta oli, kui selle liikmesriigi territooriumile esialgu sisenes.

65

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et kolmanda riigi kodaniku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik saadab neid kodanikke, kes soovivad esitada sellise taotluse tema piiril, vahetult tagasi ja peab neid piiripunktides kinni, ei takista iseenesest selle kodaniku üleandmist sellele liikmesriigile. Nimetatud kodaniku üleandmine sellele liikmesriigile on siiski välistatud, kui on piisavalt alust arvata, et üleandmise ajal või selle tagajärjel ähvardab seda kodanikku reaalne oht, et tema suhtes võidakse sellist praktikat rakendada, ning see võib – olenevalt asjaoludest, mida peavad hindama pädevad asutused ja kohus, kellele võidakse üleandmisotsuse peale kaebus esitada – asetada ta sellisesse äärmuslikku materiaalsesse puudusse, et selle võib võrdsustada ebainimliku või alandava kohtlemisega, mis on harta artikliga 4 keelatud.

66

Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas Dublini III määruse artikli 3 lõiget 2 koostoimes harta artikliga 4 tuleb tõlgendada esiteks nii, et liikmesriik, kes on palunud vastutaval liikmesriigil rahvusvahelise kaitse taotleja tagasi võtta ja kes soovib taotleja viimati nimetatud liikmesriigile üle anda, peab enne, kui ta võib taotleja üle anda, võtma arvesse kogu teavet, mille taotleja talle esitab, eelkõige seoses võimaliku reaalse ohuga saada üleandmise ajal või pärast seda koheldud ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses, teiseks nii, et ta peab tegema koostööd faktide tuvastamisel ja/või kontrollima nende tõelevastavust, ning kolmandaks nii, et kui vastutavas liikmesriigis rikutakse tõsiselt ja pidevalt kolmandate riikide kodanike põhiõigusi, peab ta paluma sellel riigil esitada individuaalsed tagatised selle kohta, et kõnealuse kodaniku põhiõigusi üleandmise korral austatakse.

67

Mis puudutab tõendamisstandardit ja tõendamiseeskirju, mis võimaldavad kohaldada Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 teist lõiku, siis tuleb selles sättes konkreetsete täpsustuste puudumisel viidata selle määruse üldnormidele ja ülesehitusele.

68

Sellega seoses tuleb märkida, et nimetatud määruse raames ei ole liidu seadusandja vastutava liikmesriigi määramiseks piirdunud üksnes liikmesriikidevahelisi suhteid reguleerivate korralduslike normide kehtestamisega, vaid on otsustanud selle protsessiga siduda ka rahvusvahelise kaitse taotlejad, pannes liikmesriikidele kohustuse teavitada neid vastutuse kriteeriumidest ja pakkuda neile võimalust esitada teavet, mis võimaldab neid kriteeriume korrektselt kohaldada (7. juuni 2016. aasta kohtuotsus Ghezelbash, C‑63/15, EU:C:2016:409, punkt 51).

69

Kõigepealt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 46 märkis, peavad Dublini III määruse artiklis 5 ette nähtud isiklik vestlus nagu ka üleandmisotsuse peale esitada võidav kaebus võimaldama rahvusvahelise kaitse taotlejal esitada tema valduses olevad andmed.

70

Dublini III määruse artikli 5 lõigete 1 ja 3 kohaselt on isikliku vestluse eesmärk eelkõige hõlbustada vastutava liikmesriigi määramise menetlust. Vestlus peab toimuma aegsasti ja igal juhul enne üleandmisotsuse tegemist.

71

Seejärel tuleneb Dublini III määruse artikli 5 lõikest 2, et taotlejal peab igal juhul olema võimalus „esitada kogu [asjakohane] teave, mis on vajalik vastutava liikmesriigi korrektseks määramiseks“.

72

Sellest järeldub, et taotlejale tuleb anda võimalus esitada kõik asjakohased otsesed või kaudsed tõendid selle määruse artikli 22 lõigete 2 ja 3 tähenduses, mis omavad vastutava liikmesriigi määramisel tähtsust.

73

Lisaks on määruse artikli 21 lõikes 3 viidatud otsestele või kaudsetele tõenditele, aga ka taotleja avaldusest tulenevatele muudele asjakohastele andmetele, mis võimaldavad palve saanud liikmesriigi asutustel kindlaks teha, kas ta on määruses ette nähtud kriteeriumide kohaselt vastutav.

74

Lõpuks on sama määruse artikli 22 lõigetes 4 ja 5 täpsustatud ühelt poolt, et tõendeid ei tohiks nõuda rohkem, kui on vaja kõnealuse määruse nõuetekohaseks kohaldamiseks, ning teiselt poolt, et vormiliste tõendite puudumise korral tunnistab palve saanud liikmesriik end vastutavaks, kui kaudsed tõendid on omavahel kooskõlas, kontrollitavad ja vastutuse kindlakstegemiseks piisavalt üksikasjalikud.

75

Käesoleva kohtuotsuse punktides 68–74 välja toodud asjaoludest nähtub, et liidu seadusandja ei ole kehtestanud ühtegi nõuet selle teabe laadi ja tõendusjõu kohta, mille taotleja võib vastutava liikmesriigi määramise menetluses osalemise raames esitada, muu hulgas selleks, et tehtaks kindlaks, kas on piisavalt alust arvata, et vastutavale liikmesriigile üleandmise korral ähvardab taotlejat määruse artikli 3 lõike 2 teises lõigus osutatud reaalne oht.

76

Järelikult tuleb arvesse võtta kogu teavet, mille taotleja on esitanud selle tõendamiseks, et esineb harta artikliga 4 vastuolus oleva kohtlemise oht, ja seda peavad tegema selle liikmesriigi kohtud, kelle ülesanne on määrata vastutav liikmesriik, objektiivsete, usaldusväärsete, täpsete ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmete alusel ning liidu õigusega tagatud põhiõiguste kaitse standardit silmas pidades hinnata, kas nimetatud puudused tõesti esinevad (vt selle kohta 19. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Jawo, C‑163/17, EU:C:2019:218, punkt 90, ja 30. novembri 2023. aasta kohtuotsus Ministero dell’Interno jt (ühine teabeleht) –kaudne tagasi- või väljasaatmine), C‑228/21, C‑254/21, C‑297/21, C‑315/21 ja C‑328/21, EU:C:2023:934, punkt 136).

77

Lisaks tuleb märkida, et sõltumata taotleja esitatud teabe arvessevõtmisest on liikmesriigid kohustatud taotlejat vastutavale liikmesriigile mitte üle andma, kui neile ei saa olla teadmata, et selles liikmesriigis varjupaigamenetluses ja rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtutingimustes esinevad süsteemsed puudused annavad piisavalt alust arvata, et taotlejal tekib reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus N. S. jt, C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865, punkt 94, ning 19. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Jawo, C‑163/17, EU:C:2019:218, punkt 85). Seega ei saa välistada, et liikmesriik, kellel tuleb määrata vastutav liikmesriik, võtab omal algatusel arvesse asjakohast teavet, mis on talle Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 teise lõigu kohaldamise üle otsustamisel teada.

78

Sellest järeldub, et liikmesriik, kellel tuleb määrata kolmanda riigi kodaniku rahvusvahelise taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik, peab esiteks võtma arvesse kogu teabe, mille see kodanik on esitanud, eelkõige mis puudutab võimalikku ohtu, et selle kodaniku üleandmise korral võib talle osaks saada harta artikliga 4 vastuolus olev kohtlemine. See esimesena nimetatud liikmesriik peab teiselt poolt tegema faktide kindlakstegemisel koostööd, hinnates ohu tekkimise võimalikkust objektiivsete, usaldusväärsete, täpsete ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmete põhjal ning liidu õigusega tagatud põhiõiguste kaitse standardit silmas pidades, võttes vajaduse korral omal algatusel arvesse asjakohast teavet, mida ta ei saa eirata seoses võimalike süsteemsete puudustega varjupaigamenetluses ja rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtutingimustes vastutavas liikmesriigis.

79

Kui sellised puudused on tuvastatud ja annavad piisavalt alust arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlejat ähvardaks üleandmise korral reaalne harta artikliga 4 vastuolus oleva kohtlemise oht, peab see liikmesriik, kellel tuleb määrata vastutav liikmesriik Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 teise lõigu kohaselt, jätkama selle määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide analüüsi, et teha kindlaks, kas vastutavaks saab määrata mõne muu liikmesriigi.

80

Kuid enne, kui järeldada, et vastutavale liikmesriigile üleandmise korral esineb ebainimliku või alandava kohtlemise reaalne oht, võib üle anda sooviv liikmesriik taotleda individuaalseid tagatisi, mis oleksid piisavad selle ohu välistamiseks (vt selle kohta 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus C. K. jt, C‑578/16 PPU, EU:C:2017:127, punktid 83 ja 84).

81

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale eelotsuse küsimusele vastata, et Dublini III määrust tuleb harta artiklit 4 arvestades tõlgendada nii, et

82

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas vastust kolmandale küsimusele mõjutab asjaolu – eeldusel, et see on tõendatud –, et rahvusvahelise kaitse taotlejal ei ole tegelikku võimalust pöörduda vastutavas liikmesriigis ametiasutuste poole ega kasutada õiguskaitsevahendeid.

83

Olgu meenutatud, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus on Euroopa Kohtu ja liikmesriigi kohtute koostöövahend, mille abil annab Euroopa Kohus liikmesriigi kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida liikmesriigi kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks. Selle koostöö raames on liikmesriigi kohus, kes peab lahendama põhikohtuasja vaidluse ja kellele ainsana on täpselt teada vaidluse aluseks olevad asjaolud ning kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädev hindama nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (7. detsembri 2023. aasta kohtuotsus mBank (tarbija tahteavaldus), C‑140/22, EU:C:2023:965, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

84

Samas ei saa Euroopa Kohus vastata eelotsuse küsimusele, kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendusel, mida liikmesriigi kohus palub, puudub igasugune seos tema menetluses oleva kohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (vt selle kohta 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Cilevičs jt, C‑391/20, EU:C:2022:638, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

85

Viimati nimetatud olukorra kohta tuleb rõhutada, kui oluline on liikmesriigi kohtul esitada täpsed põhjused, miks tal tekkisid küsimused liidu õiguse tõlgendamise kohta ja miks ta peab vajalikuks esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused (6. detsembri 2005. aasta kohtuotsus ABNA jt, C‑453/03, C‑11/04, C‑12/04 ja C‑194/04, EU:C:2005:741, punkt 46, ja 15. aprilli 2011. aasta kohtumäärus Debiasi, C‑613/10, EU:C:2011:266, punkt 22).

86

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei selgita nõutava selguse ja täpsusega, millised raskused võivad põhikohtuasja kaebajal tekkida juhul, kui ta antakse üle vastutavale liikmesriigile.

87

Lisaks ei ole eelotsusetaotluses selgelt välja toodud põhjuseid, miks taotleja loob seose raskuste selles liikmesriigis pärast tema üleandmist tõhusa õiguskaitsevahendi kasutamise ja temalt nõutava tõendamisstandardi vahel tema taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetluses seoses faktiliste asjaoludega, millele ta tugineb oma väite toetuseks, et teda ähvardab oht, et tema üleandmise korral nimetatud liikmesriigile saab talle osaks harta artikliga 4 vastuolus olev kohtlemine, mis on tingitud süsteemsetest või üldistest puudustest varjupaigamenetluses või vastuvõtutingimustes.

88

Seega on neljas eelotsuse küsimus vastuvõetamatu.

89

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: