1

Grupa Azoty S.A., Azomureș SA ja Lipasmata Kavalas LTD Ypokatastima Allodapis (C‑73/22 P) ning Advansa Manufacturing GmbH, Beaulieu International Group NV, Brilen SA, Cordenka GmbH & Co. KG, Dolan GmbH, Enka International GmbH & Co. KG, Glanzstoff Longlaville SAS, Infinited Fiber Company Oy, Kelheim Fibres GmbH, Nurel SA, PHP Fibers GmbH, Teijin Aramid BV, Thrace Nonwovens & Geosynthetics monoprosopi AVEE mi yfanton yfasmaton kai geosynthetikon proïonton S.A. ja Trevira GmbH (C‑77/22 P) paluvad oma apellatsioonkaebustes tühistada esimeste osas Euroopa Liidu Üldkohtu 29. novembri 2021. aasta kohtumääruse Grupa Azoty jt vs. komisjon (T‑726/20) ja teiste osas Euroopa Liidu Üldkohtu 29. novembri 2021. aasta kohtumääruse Advansa Manufacturing jt vs. komisjon (T‑741/20) (edaspidi koos „vaidlustatud kohtumäärused“), millega Üldkohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata nende hagid, milles paluti osaliselt tühistada komisjoni teatis „Suunised, mis käsitlevad teatavaid riigiabimeetmeid kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemis pärast 2021. aastat“, mis avaldati 25. septembri 2020. aastaEuroopa Liidu Teatajas (ELT 2020, C 317, lk 5; edaspidi „vaidlusalused suunised“).

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiviga 2003/87/EÜ, millega luuakse liidus kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT 2003, L 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631; parandus ELT 2018, L 2, lk 16), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2018. aasta direktiiviga (EL) 2018/410 (ELT 2018, L 76, lk 3) (edaspidi „direktiiv 2003/87“), loodi liidus kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem (edaspidi „HKS“).

3

Direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikes 6 on märgitud:

„Liikmesriigid peaksid […] võtma vastu finantsmeetmed selliste sektorite või allsektorite kasuks, mille puhul esineb süsinikdioksiidi lekke tõeline oht suurte kaudsete kulude tõttu, mis ilmnevad tegelikult kasvuhoonegaaside heitkogustega seotud kulude ülekandumisel elektrihindadesse, eeldusel et sellised finantsmeetmed on kooskõlas riigiabi eeskirjadega ega moonuta põhjendamatult konkurentsi siseturul. […]“.

4

Direktiivi artikli 10b lõige 1 sätestab:

„Süsinikdioksiidi lekkest peetakse ohustatuks sektoreid ja allsektoreid, mille puhul kolmandate riikidega toimuva kaubanduse maht, mida väljendatakse kolmandatesse riikidesse mineva ekspordi koguväärtuse ja kolmandatest riikidest pärineva impordi väärtuse summa ning Euroopa Majanduspiirkonna turu koguväärtuse (aastakäive pluss koguimport kolmandatest riikidest) suhtena, korrutatuna nende heitemahukusega, mida väljendatakse ühikuga kgCO2, ja jagatuna nende kogulisandväärtusega (eurodes), on suurem kui 0,2. […]“.

5

Direktiivi artikli 10b lõigetes 2 ja 3 on ette nähtud tingimused, mille korral võib ka neid sektoreid ja allsektoreid, mis ei ületa seda künnist, pidada süsinikdioksiidi lekke ohuga sektoriteks ja allsektoriteks ning kuuluvaks selle sätte lõikes 1 osutatud rühma.

6

Vaidlusaluste suuniste punktis 7 märgib Euroopa Komisjon, et nendega „kehtestab [ta] tingimused, mille kohaselt [liidu] HKSi raames antavat riigiabi võib lugeda siseturuga kokkusobivaks vastavalt [ELTL] artikli 107 lõike 3 punktile c“.

7

Suuniste punkt 9 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevates suunistes esitatud põhimõtteid kohaldatakse üksnes direktiivi [2003/87] artikli 10a lõikes 6 ja artiklis 10b sätestatud konkreetsete abimeetmete suhtes.“

8

Suuniste punktides 19–21 on sätestatud:

„19. Heitkoguste kaudsete kulude hüvitamiseks antav abi loetakse [ELTL] artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses siseturuga kokkusobivaks juhul, kui täidetud on järgmised tingimused.

20. Seda liiki abi eesmärk on ära hoida kasvuhoonegaaside heite ülekandumise märkimisväärset ohtu, mis on eelkõige põhjustatud abisaaja [lubatud heitkoguse ühikutega] seotud kulude ülekandumisest elektrihinda, kui tema kolmandate riikide konkurentide elektrihindades samasugused kulud ei kajastu ja abisaajal ei ole võimalik kanda neid kulusid üle tootehinda, ilma et ta kaotaks olulise osa oma turust. Kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohuga tegelemine selliselt, et abisaajatel aidatakse vähendada kokkupuudet selle ohuga, kannab keskkonnaeesmärki, sest abiga püütakse vältida olukorda, kus tootmise liidust välja viimise tagajärjel kasvuhoonegaaside heitkogused maailmas ikkagi suurenevad, sest siduvat rahvusvahelist kokkulepet nende vähendamiseks ei ole sõlmitud.

21. Selleks et piirata konkurentsi moonutamise ohtu siseturul, peab abi piirduma sektoritega, mille puhul esineb kasvuhoonegaaside heite ülekandumise tegelik oht märkimisväärsete kaudsete kulude tõttu, mille põhjustab konkreetselt kasvuhoonegaaside heitkogustega seotud kulude ülekandumine elektrihindadesse. Käesolevate suuniste tähenduses on kasvuhoonegaaside heite ülekandumise oht tegelik üksnes juhul, kui abisaaja tegutseb käesolevate suuniste I lisas loetletud sektoris.“

9

I lisa sisaldab loetelu neljateistkümnest sektorist, mille puhul on kindlaks tehtud tegelik kasvuhoonegaaside heite ülekandumise oht.

10

Vaidlusaluste suuniste punktis 64 on ette nähtud, et alates 1. jaanuarist 2021 asendavad suunised 5. juunil 2012 avaldatud suunised, mis käsitlevad teatavaid riigiabimeetmeid kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemis pärast 2012. aastat (ELT 2012, C 158, lk 4). Vaidlusaluste suuniste punktides 65 ja 66 näeb komisjon ette, et ta kohaldab suuniste põhimõtteid 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2030 kõigi teatatud abimeetmete suhtes, mille kohta ta peab võtma vastu otsuse, alates 1. jaanuarist 2021, isegi kui projektidest teatati enne nende avaldamist.

11

Apellandid on ettevõtjad, kes tegutsevad väetiste ja lämmastikuühendite tootmise sektoris.

12

Seda sektorit ei ole nimetatud vaidlusaluste suuniste I lisas esitatud loetelus „Sektorid, mille puhul on kindlaks tehtud tegelik kasvuhoonegaaside heite ülekandumise oht“, samas kui see sektor oli kantud 5. juunil 2012 avaldatud suuniste II lisas sisalduvasse loetellu „Sektorid ja allsektorid, mille puhul on eelnevalt kindlaks tehtud kasvuhoonegaaside heite ülekandumise märkimisväärne oht“, mis oli kohaldatav kuni 31. detsembrini 2020.

13

Hagejad esitasid 15. ja 16. detsembril 2020 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagid, millega nad palusid ELTL artikli 263 alusel tühistada vaidlusaluste suuniste I lisa.

14

Üldkohtu kantseleisse 1. ja 12. märtsil 2021 saabunud eraldi dokumentidega esitas komisjon Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväited.

15

Vaidlustatud kohtumäärustega tunnistas Üldkohus hagid vastuvõetamatuks põhjusel, et need ei puuduta hagejaid, kes ei ole vaidlusaluste suuniste adressaadid, otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, kuna need suunised ei mõjuta otseselt apellantide õiguslikku olukorda.

16

Selle hinnangu põhjendamiseks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruste punktides 39–43 eelkõige, et kuigi vaidlusalustes suunistes oli kaalutud, et tegelik kasvuhoonegaaside heite ülekandumise oht esineb üksnes juhul, kui abisaaja tegutseb ühes kõnealuste suuniste I lisas loetletud sektoritest, ei välista see liikmesriikidel teatada komisjonile abimeetmetest, mis on võetud nende ettevõtjate kasuks, kes tegutsevad muudes sektorites kui need, mida on loetletud kõnealuses lisas, ja võivad üritada tõendada, et vaatamata sellele, et üht nendes suunistes seatud kriteeriumi ei ole täidetud, on nendele ettevõtjatele suunatud abi vastavuses ELTL artikli 107 lõike 3 punktiga c. Kuigi Üldkohus möönis, et niisugusel juhul on väga tõenäoline, et komisjon teeb nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), alusel otsuse, et kavandatav abi on siseturuga kokkusobimatu, märkis Üldkohus, et ainuüksi selle otsusega võivad kaasneda otsesed õiguslikud tagajärjed ettevõtjatele, kes oleksid võinud seda abi saada.

17

Lisaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruste punktis 38, et juhul, kui liikmesriik otsustab, et ta ei võta ühtegi vaidlusaluste suuniste alla kuuluvat abimeedet, ei tee komisjon määruse 2015/1589 alusel otsust. Seega ei ole ka sellisel juhul nendel suunistel otseseid tagajärgi apellantide õiguslikule olukorrale.

18

Apellandid paluvad oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

19

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

20

Euroopa Kohtu presidendi 16. septembri 2022. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑73/22 P ja C‑77/22 P menetluse suulise osa ja kohtuotsuse tegemise huvides.

21

Euroopa Kohtu kantseleisse 21. aprillil 2023 saabunud dokumendiga taotlesid kohtuasja C‑73/22 P apellandid menetluse suulise osa uuendamist.

22

Selle taotluse põhjendamiseks väidavad apellandid, et küsimust, kas vaidlusalused suunised puudutavad neid otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, ei ole kohtujuristi ettepanekus nõuetekohaselt analüüsitud ning seda ei ole Euroopa Kohtus täielikult arutatud.

23

Apellantide sõnul peab arutelu selles küsimuses jätkuma kohtuistungil suuliste seisukohtade ärakuulamiseks ning käsitlema vaidlustatud akti sisu, laadi, eesmärke ja õiguslikke tagajärgi ning õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Ettepanekus sisalduvas analüüsis ei ole neid aspekte nõuetekohaselt arvesse võetud.

24

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 83 võib Euroopa Kohus igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui pool on pärast suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud.

25

Mis puudutab käesolevas asjas esiteks apellantide seisukohti kohtujuristi ettepaneku kohta, siis tuleb meenutada, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ja Euroopa Kohtu kodukorras ei ole pooltele ette nähtud võimalust esitada seisukohti vastuseks kohtujuristi ettepanekule. ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt on kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja sõltumatult teha põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis nõuavad tema osalust. Kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud põhjenduskäik ei ole Euroopa Kohtule siduvad. Seetõttu ei ole see, et pool ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga – olenemata sellest, mis küsimusi selles analüüsiti –, iseenesest põhjus, mille tõttu menetluse suulise osa uuendamine oleks põhjendatud (31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt, C‑158/21, EU:C:2023:57, punktid 37 ja 38 ning seal viidatud kohtupraktika).

26

Mis puudutab teiseks pooltevahelist vaidlust, siis leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et tal on pärast menetluse kirjalikku osa, mis toimus Euroopa Kohtus, kogu vajalik teave otsuse tegemiseks, kuna menetluse suulise osa uuendamise taotluses sisalduvate argumentide üle on selles kirjalikus osas pealegi laialdaselt vaieldud.

27

Sellega seoses tuleb meenutada, et õigus olla ära kuulatud ei kehtesta absoluutset kohustust korraldada kõikides menetlustes kohtuistung suuliste seisukohtade ärakuulamiseks. Nii on see eelkõige juhul, kui kohtuasjas ei ole tõstatatud faktilisi või õiguslikke küsimusi, mida ei ole võimalik toimiku ja poolte kirjalike seisukohtade alusel adekvaatselt lahendada (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Euro Box Promotion jt, C‑357/19, C‑379/19, C‑547/19, C‑811/19 ja C‑840/19, EU:C:2021:1034, punkt 123 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohtu kodukorra artikli 76 lõikes 2 on täpsemalt ette nähtud, et kohus võib otsustada kohtuistungit mitte korraldada, kui ta pärast menetluse kirjalikus osas esitatud seisukohtadega tutvumist leiab, et tal on asja lahendamiseks piisavalt teavet.

28

Eeltoodut arvestades ei ole menetluse suulise osa uuendamise taotlust vaja rahuldada.

29

Oma apellatsioonkaebuste põhjendamiseks esitavad apellandid esimese võimalusena kaks identset väidet, millest esimene puudutab ebapiisavat põhjendamist ja teine õigusnormi rikkumist selle tingimuse kohaldamisel, mille kohaselt peab see akt puudutama füüsilist või juriidilist isikut, kes esitab tühistamishagi akti peale, mille adressaat ta ei ole. Teise võimalusena esitatud väites, mis on samuti mõlemas kohtuasjas identne, väidavad nad, et Üldkohus oleks pidanud komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväidete läbivaatamise liitma hagide sisulise läbivaatamisega.

30

Oma esimese väite esimeses osas väidavad apellandid, et Üldkohus ei tõendanud faktilisi asjaolusid ega vastanud talle esitatud argumentidele.

31

Sellega seoses rõhutavad apellandid, et nad väitsid Üldkohtus, et erinevalt teistest suunistest ei ole vaidlusalused suunised mitte ainult soovituslikud, vaid loovad liikmesriikidele õiguslikke kohustusi. Kehtestades vaidlusaluste suuniste I lisas ammendava loetelu sektoritest, millele direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikes 6 osutatud abi tuleb anda, jättis komisjon liikmesriigid ilma võimalusest anda selle sätte alusel siseturuga kokkusobivat riigiabi sektorile, mida ei ole selles lisas loetletud. Sellest järeldub, et nimetatud lisa on liikmesriikidele siduv.

32

Vaatamata nende argumentide esitamisele ei teinud Üldkohus aga ühtegi faktilist järeldust vaidlusaluste suuniste sisu, laadi ega konteksti kohta. See tegevusetus tõi kaasa ebapiisava põhjenduse, mis on vastuolus eelkõige Euroopa Kohtu 19. juuli 2016. aasta otsuse Kotnik jt (C‑526/14, EU:C:2016:570) ja Üldkohtu 23. novembri 2015. aasta kohtumääruse EREF vs. komisjon (T‑694/14 EU:T:2015:915) põhjendustega. Nendes kahes kohtuotsuses, mis puudutavad vastavalt pangandusteatist ja keskkonnakaitse valdkonna suuniseid, tugines liidu kohus oma hinnangus kõnealuste aktide üksikasjalikule analüüsile.

33

Esimese väite teises osas kinnitavad apellandid, et Üldkohus ei põhjendanud piisavalt vaidlustatud kohtumääruste punktis 38 esitatud hinnangut, mille kohaselt isegi juhul, kui liikmesriik ei võta ühtegi vaidlusaluste suuniste kohaldamisalasse kuuluvat abimeedet, ei ole täidetud tingimus, et see akt peab otseselt puudutama füüsilist või juriidilist isikut, kes esitab hagi akti peale, mille adressaat ta ei ole.

34

Nad märgivad, et selline olukord võib esineda, kuna direktiivi 2003/87 artikli 10a lõige 6 ei kohusta liikmesriike võtma abimeetmeid. Seega on oluline mõista, millistel põhjustel leiab Üldkohus, et kui liikmesriigid ei ole võtnud abimeetmeid, ei saa vaidlusalused suunised apellante otseselt puudutada. Ent Üldkohtu hinnang, mille kohaselt saab apellante otseselt puudutada üksnes määruse 2015/1589 alusel tehtud komisjoni otsus, ei ole piisavalt põhjendatud.

35

Komisjon on seisukohal, et esimene väide tuleb tagasi lükata.

36

Mis puudutab põhjendamiskohustust, mis Üldkohtul lasub Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 36 ja artikli 53 esimese lõigu alusel, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab Üldkohtu otsusest selgelt ja üheselt selguma Üldkohtu arutluskäik, et puudutatud isikutel oleks võimalik mõista tehtud otsuse põhjendust ja et Euroopa Kohus saaks teostada kohtulikku kontrolli (vt eelkõige 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Saksamaa jt vs. komisjon, C‑177/19 P – C‑179/19 P, EU:C:2022:10, punkt 37, ja 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Les Mousquetaires ja ITM Entreprises vs. komisjon, C‑682/20 P, EU:C:2023:170, punkt 40).

37

Vaidlustatud kohtumäärustes kirjeldas Üldkohus kõigepealt vaidluse tausta käsitlevas osas vaidlusaluste suuniste sisu ja konteksti ning meenutas seejärel oma hinnangu esimeses osas kohtupraktikat tingimuste kohta, mis reguleerivad füüsiliste või juriidiliste isikute poolt selliste aktide peale esitatud hagide vastuvõetavust, mille adressaadid nad ei ole.

38

Seejärel märkis ta nende kohtumääruste punktis 34, et vaidlusaluste suuniste I lisas esitatud majandussektorite loetelu tõttu on komisjon põhimõtteliselt sunnitud nende suuniste kohaldamisalas käsitama siseturuga kokkusobivana üksnes selles loetelus nimetatud sektoritele antud riigiabi.

39

Neid asjaolusid arvestades hindas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruste punktides 36–43 erinevaid juhtumeid, mis võivad esineda seoses vaidlusalustes suunistes käsitletud abiga, mille andmist on soositud direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikes 6. Nende kohtumääruste punktid 36 ja 37 puudutavad juhtumeid, mille puhul liikmesriik otsustab anda seda abi, samas kui kohtumääruste punkt 38 käsitleb olukorda, kui liikmesriik otsustab jätta abi andmata. Nende kohtumääruste punktid 39–43 käsitlevad olukorda, kus liikmesriik kavatseb anda sellist abi sektorile, mida ei ole vaidlusaluste suuniste I lisas nimetatud, ja teatab sellest abist komisjonile, tuginedes liidu esmasele õigusele, nimelt ELTL artikli 107 lõike 3 punktile c.

40

Selle analüüsiga esitas Üldkohus üksikasjaliku arutluskäigu, mis selgitab ühemõtteliselt apellantide argumentide tagasilükkamist. Apellandid väitsid nimelt, et vaidlusalused suunised on liikmesriikidele siduvad, takistavad neil anda abi nende suuniste I lisas nimetamata sektoritele ja mõjutavad seega otseselt nendes sektorites tegutsevate ettevõtjate õiguslikku olukorda.

41

Mis puudutab täpsemalt apellantide esile toodud juhtumit, kus liikmesriik otsustab mitte võtta ühtegi vaidlusaluste suuniste kohaldamisalasse kuuluvat abimeedet, siis andis Üldkohus nende kohtumääruste punktis 38 selgelt oma hinnangu, mille kohaselt ei saa suunised sellises olukorras mõjutada apellantide õiguslikku olukorda, kuna abi puudumisel ei pea komisjon neid suuniseid kohaldama.

42

Lisaks selgitas Üldkohus üksikasjalikult vaidlustatud kohtumääruste punktides 39–43, mille sisu on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 16, et liikmesriikidel on lubatud teatada komisjonile abimeetmetest, mis on suunatud majandussektorile, mida ei ole küll selles lisas mainitud, kuid mille puhul võib erandlike asjaolude tõttu esineda kasvuhoonegaaside heite ülekandumise tegelik oht ja mis võivad olla ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel abikõlblikud.

43

Seega, vastupidi esimese väite esimeses osas väidetule analüüsis Üldkohus vastuvõetamatuse vastuväiteid vaidlusaluste suuniste sisust ja kontekstist lähtudes ning vastas vaidlustatud kohtumääruste punktides 36–43 apellantide argumentidele ja esitas seega selgelt oma otsuse põhjendused. Nende kohtumääruste punkt 38, mida esimese väite teises osas konkreetselt kritiseeritakse, on osa Üldkohtu arutluskäigust ja võimaldab raskusteta mõista põhjusi, miks Üldkohus leidis, et vaidlusaluste suuniste I lisa ei mõjuta otseselt apellantide õiguslikku olukorda, kui nendes suunistes nimetatud abi ei anta.

44

Sellest järeldub, et esimese väite kumbki osa ei ole põhjendatud. Seetõttu tuleb see väide tagasi lükata.

45

Oma teise väitega väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusalused suunised ei puuduta neid otseselt.

46

Nad märgivad, et liidu akti õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel tuleb lähtuda eelkõige selle akti esemest ja sisust ning selle vastuvõtmise kontekstist. Vaidlustatud kohtumäärused ei tugine aga sellisele konkreetsele analüüsile, vaid üldisemale arutluskäigule, milles on tehtud mitu viga.

47

Seega lähtus Üldkohus ekslikust eeldusest, et ELTL artikli 263 seisukohast tuleb kõik komisjoni suunised kvalifitseerida samamoodi. Sellega seoses märgivad apellandid, et vaidlustatud kohtumäärused on kooskõlas Euroopa Kohtu 19. juuli 2016. aasta kohtuotsusega Kotnik jt (C‑526/14, EU:C:2016:570) ja Üldkohtu 23. novembri 2015. aasta kohtumäärusega EREF vs. komisjon (T‑694/14, EU:T:2015:915), kuigi need kohtuotsused puudutavad akte, mis vastupidi vaidlusalustele suunistele jätavad liikmesriikidele kaalutlusruumi.

48

Sellist lähenemist järgides eiras Üldkohus asjaolu, et vaidlusalused suunised on adresseeritud liikmesriikidele ega jäta neile mingit kaalutlusruumi majandussektorite osas, mis on direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 6 alusel abikõlblikud.

49

Arvestades seda liikmesriikide kaalutlusruumi puudumist, oleks Üldkohus apellantide sõnul pidanud järgima arutluskäiku, mis on esitatud 5. mai 1998. aasta kohtuotsuses Dreyfus vs. komisjon (C‑386/96 P, EU:C:1998:193), mille punktis 44 on märgitud, et isikut, kes ei ole liidu akti adressaat, võib pidada sellest aktist otseselt puudutatuks, kui akti adressaatide võimalus seda akti mitte rakendada on puhtalt teoreetiline.

50

Üldkohus võttis nende sõnul ekslikult aluseks võimaluse, et liikmesriik teatab komisjonile abimeetmetest, mis võetakse ettevõtjate kasuks, kes tegutsevad muudes sektorites kui need, mida on loetletud vaidlusaluste suuniste I lisas, ning üritab näidata, et need meetmed on siiski ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivad.

51

Selle kohta väidavad apellandid, et ehkki õiguslikult on selline võimalus tõepoolest olemas, ei muuda see mitte kuidagi asjaolu, et vaidlusalused suunised välistavad direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikes 6 ette nähtud abi andmise ettevõtjatele, kes tegutsevad sektorites, mida ei ole nimetatud suuniste I lisas. Seda välistamist ei tasakaalusta võimalus anda riigiabi ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel. Nimelt on igasugune eeldus sellist abi anda puhtalt spekulatiivne, samas kui eespool viidatud artikli 10a lõikes 6 käsitletud abi on nimetatud sättes ametlikult ette nähtud ja soositud.

52

Lisaks võttis Üldkohus aluseks eksliku eelduse, et ettevõtjal saab olla otsene puutumus üksnes juhul, kui komisjon teeb otsuse määruse 2015/1589 alusel. Euroopa Kohus on riigiabi valdkonnas juba sedastanud, et komisjoni seisukoht võib ettevõtjat otseselt puudutada, ilma et komisjon oleks tema suhtes ametlikult otsust teinud (17. septembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Koninklijke FrieslandCampina, C‑519/07 P, EU:C:2009:556, punktid 48–50).

53

Üldkohtu väära hinnangu tõttu jäävad apellandid ilma kõigist õiguskaitsevahenditest, kuigi nende juhtum oleks seotud olukorraga, mida on käsitletud eelkõige 25. juuli 2002. aasta kohtuotsuse Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (C‑50/00 P, EU:C:2002:462) punktis 33, kus kohtuliku kaitse tagamiseks peab olema võimalik esitada tühistamishagi.

54

Viimati nimetatuga seoses rõhutavad apellandid, et liikmesriigid ei ole kohustatud võtma abimeetmeid direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 6 alusel. Nende arvates on tõenäoline, et selles sättes nimetatud abi ei anta ja et sellise abi kohta ei võeta seega vastu ühtegi komisjoni otsust. Rahaliselt on selline olukord võrreldav olukorraga, kus komisjon tunnistab teatatud abi siseturuga kokkusobimatuks. Siiski ei ole esimeses olukorras apellantidel ühtegi õiguskaitsevahendit, samas kui teises olukorras neil need on. See erinevus on lubamatu, sest mõlemal juhul on apellandid samamoodi puudutatud.

55

Lisaks on Euroopa Kohus möönnud, et liidu akti vaidlustamiseks ei ole õiguspärane oodata ettevõtjatelt, keda liidu akt puudutab, et nad kutsuksid esile liikmesriigi negatiivse otsuse (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 66). Samuti ei ole usutav eeldada, et liikmesriigid rikuvad ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö kohustust, teatades abist väetiste ja lämmastikühendite tootmise sektoris, kuigi vaidlusaluste suuniste I lisas ei ole seda sektorit mainitud.

56

Komisjoni arvates tuleb apellatsioonkaebuste teine väide samuti tagasi lükata.

57

Nagu nähtub vaidlusaluste suuniste punktidest 7 ja 9, on nendes sätestatud nõuded, mis peavad olema täidetud, et HKSi kuuluvaid abimeetmeid, eelkõige neid, mis on ette nähtud direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikes 6, saaks pidada ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks.

58

Selliste suuniste vastuvõtmine kuulub komisjoni ainupädevusse hinnata abimeetmete kokkusobivust siseturuga ELTL artikli 107 lõike 3 alusel. Komisjonil on selles osas ulatuslik kaalutlusõigus (vt selle kohta eelkõige 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kotnik jt, C‑526/14, EU:C:2016:570, punktid 37–39, ning 15. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Veejaam ja Espo, C‑470/20, EU:C:2022:981, punkt 29).

59

Kehtestades suunistega tingimused, mille alusel võib abi pidada siseturuga kokkusobivaks, ja teatades suuniste avaldamisega, et ta kohaldab suunistes sisalduvaid eeskirju, piirab komisjon oma kaalutlusõiguse kasutamist nii, et kui liikmesriik teatab abikavast, mis on nende eeskirjadega kooskõlas, peab komisjon põhimõtteliselt abikava heaks kiitma. Põhimõtteliselt ei saa ta nendest eeskirjadest kõrvale kalduda ilma, et tema suhtes olenevalt olukorrast rakendataks sanktsioone selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (19. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kotnik jt, C‑526/14, EU:C:2016:570, punkt 40, ning 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 90).

60

ELTL artikli 263 neljandas lõigus on märgitud, et iga füüsiline või juriidiline isik võib esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning halduse üldakti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid.

61

Apellante ei saa pidada vaidlusaluste suuniste adressaatideks. Järelikult, arvestades ELTL artikli 263 neljanda lõigu sõnastust ennast, eeldab apellantide õigus esitada hagi vähemalt – nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruste punktis 27 –, et need suunised puudutavad neid otseselt.

62

Kuna tingimus, mille kohaselt vaidlustatud akt peab puudutama hagejat otseselt, on samasuguses sõnastuses ära toodud nii ELTL artikli 263 neljanda lõigu teises lauseosas kui ka selle sätte kolmandas lauseosas, peab sellel olema mõlemas lauseosas sama tähendus (12. juuli 2022. aasta kohtuotsus Nord Stream 2 vs. parlament ja nõukogu, C‑348/20 P, EU:C:2022:548, punkt 73). Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et see tingimus nõuab, et samal ajal on täidetud kaks kriteeriumi, nimelt esiteks peab vaidlustatud akt avaldama otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ja teiseks ei või see akt jätta seda rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust, kuna akti rakendamine on puhtalt automaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Jiangsu Seraphim Solar System ning nõukogu vs. Jiangsu Seraphim Solar System ja komisjon, C‑439/20 P ja C‑441/20 P, EU:C:2023:211, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Vaidlusalused suunised, mis puudutavad eelkõige abimeetmeid, mida liikmesriigid peavad direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 6 kohaselt võtma, toovad vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 59 viidatud kohtupraktikale kaasa selle, et juhul, kui teatatakse riigiabi kavast, mis vastab suunistes kehtestatud kriteeriumidele, sealhulgas suuniste I lisas sisalduvale abikõlblike sektorite loetelule, peab komisjon põhimõtteliselt selle projekti heaks kiitma.

64

Kuna apellandid tegutsevad sektoris, mis ei kuulu selle lisa kohaldamisalasse, on välistatud, et nad saaksid kasu komisjoni sellisest kohustusest.

65

Samas, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruste punktides 39–41 sisuliselt märkis, ei võta need suunised õiguslikult apellantidelt võimalust saada direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikes 6 osutatud riigiabi.

66

Sellega seoses tuleb meenutada, et suuniste vastuvõtmine ei vabasta komisjoni kohustusest analüüsida konkreetseid erandlikke asjaolusid, millele liikmesriik võib konkreetsel juhul ELTL artikli 107 lõike 3 vahetu kohaldamise taotlemisel tugineda. Liikmesriikidele jääb õigus teatada komisjonile abikavadest, mis suunistes ette nähtud kriteeriumidele ei vasta, ning komisjon võib neid abikavasid erandlike asjaolude esinemisel lubada (vt eelkõige 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kotnik jt, C‑526/14, EU:C:2016:570, punktid 41 ja 43, ning 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punktid 92 ja 93).

67

Seega ei takista HKSi raames miski liikmesriiki teavitamast komisjoni selliste ettevõtjate kasuks – kes tegutsevad majandussektoris, mida ei ole vaidlusaluste suuniste I lisas nimetatud – abikavast, mille eesmärk on direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 6 alusel vähendada kasvuhoonegaaside heite ülekandumise tegelikku ohtu, mis selle sektori puhul tema arvates esineb, ega esitamast asjaolusid, mis võivad põhjendada selle projekti heakskiitmist ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel, vaatamata asjaolule, et komisjon ei ole nendes suunistes tuvastanud, et see sektor on sellise ohuga.

68

Sellest järeldub, nagu Üldkohus õigesti leidis, et vaidlusalused suunised, mis vähendavad apellantide võimalusi saada abi direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 6 alusel, ei määra siiski iseenesest kindlaks nende abikõlblikkust ega mõjuta seega otseselt nende õiguslikku olukorda.

69

Vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, ei võta asjaolu, et neil ei ole võimalik esitada hagi otse vaidlusaluste suuniste vastu, neilt tõhusat kohtulikku kaitset. Nimelt võimaldab liidu menetlusõigus füüsilisel või juriidilisel isikul tugineda suuniste alusel vastu võetud akti peale esitatud hagi põhjendamiseks suuniste õigusvastasusele, mis mõjutab seda isikut viisil, mis vastab ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimustele (vt analoogia alusel 28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punktid 209–212).

70

Lisaks, kuivõrd apellandid viitavad oletusele, et liikmesriigid ei otsusta anda mingit abi direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 6 tähenduses, mistõttu komisjon ei võta vaidlusaluste suuniste alusel vastu ühtegi otsust abikavale loa andmise või selle heakskiitmisest keeldumise kohta, siis tuleb tõdeda, et sellisel juhul ei saa apellandid olla seetõttu ebasoodsas konkurentsiolukorras võrreldes teiste ettevõtjatega, kelle majandustegevus toimub nendega samas sektoris. Neil asjaoludel ei nõua Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimeses lõigus sätestatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, et nad saaksid nende suuniste õiguspärasuse vaidlustada.

71

Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et isikutele peab olema tagatud neile liidu õiguskorrast tulenevate õiguste tõhus kohtulik kaitse (5. novembri 2019. aasta kohtuotsus EKP jt vs. Trasta Komercbanka, C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika). Ent õigus, mis eraõiguslikele isikutele tuleneb riigiabi käsitlevatest liidu õigusnormidest, on õigus mitte saada moonutatud konkurentsi tõttu kahju (vt selle kohta6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ning komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

72

Eeltoodust tuleneb, et Üldkohtu arutluskäigus ei ole rikutud õigusnormi ja teine väide on põhjendamatu.

73

Apellantide sõnul oleks Üldkohus pidanud enne vastuvõetavuse kohta otsuse tegemist analüüsima hagi sisuliselt. Apellandid tuletavad sellega seoses meelde, et Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 7 kohaselt liidab Üldkohus vastuväidete või muude menetlusküsimuste läbivaatamise kohtuasja sisulise läbivaatamisega, „kui erilised asjaolud seda õigustavad“. Hea õigusemõistmise huvides oleks Üldkohus pidanud asuma seisukohale, et käesolevas asjas esinevad sellised asjaolud. Vaidlusaluste suuniste õiguslike tagajärgede hindamiseks oleks tulnud ära kuulata sisulised argumendid.

74

Komisjoni arvates on see teise võimalusena esitatud väide tulemusetu ja igal juhul põhjendamatu.

75

Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, peab Üldkohus hindama, kas hea õigusemõistmise seisukohast on õigustatud – või mitte – otsustada vastuvõetamatuse vastuväite üle viivitamata või liita vastuväite läbivaatamine kohtuasja sisulise läbivaatamisega. Kohtuasja sisulise läbivaatamisega liitmine ei ole nõutav, kui vastuväite hindamine ei sõltu apellantide esitatud sisuliste väidete hindamisest (25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, C‑599/15 P, EU:C:2017:801, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

76

Käesoleval juhul nähtub apellatsioonkaebuste põhjendamiseks esimese võimalusena esitatud kahest väitest teise analüüsist, et Üldkohus võis hagi sisuliselt läbi vaatamata põhjendatult järeldada, et apellantidel puudub õigus esitada hagi.

77

Järelikult ei saa teise võimalusena esitatud väitega nõustuda.

78

Kuna ükski väide ei ole põhjendatud, tuleb apellatsioonkaebused tervikuna rahuldamata jätta.

79

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kohaldatakse kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel apellatsioonkaebuse lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

80

Kuna komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist apellantidelt ja viimased on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb komisjoni kohtukulud apellatsioonimenetluses välja mõista apellantidelt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: