EUROOPA KOHTU OTSUS

25. juuli 2002(*)

Apellatsioonkaebus – Määrus (EÜ) nr 1638/98 – Õli- ja rasvaturu ühine korraldus – Tühistamishagi – Isiklikult puudutatud isik – Tõhus kohtulik kaitse – Vastuvõetavus

Kohtuasjas C‑50/00 P,

Unión de Pequeños Agricultores, asukoht Madrid (Hispaania), esindajad: abogado J. Ledesma Bartret ja abogado J. Jiménez Laiglesia y de Oñate, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

apellatsioonkaebuse esitaja,

mille ese on apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (kolmas koda) 23. novembri 1999. aasta määruse peale kohtuasjas T‑173/98: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (EKL 1999, lk II‑3357) selle määruse tühistamise nõudes,

teised menetlusosalised:

Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: I. Díez Parra, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja esimeses kohtuastmes

keda toetab:

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Guerra Fernández ja M. Condou-Durande, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

menetlusse astuja apellatsioonimenetluses,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed P. Jann, F. Macken, N. Colneric ja S. von Bahr, kohtunikud C. Gulmann (ettekandja), D. A. O. Edward, A. La Pergola, J.‑P. Puissochet, M. Wathelet, R. Schintgen, V. Skouris ja J. N. Cunha Rodrigues,

kohtujurist: F. G. Jacobs,

kohtusekretär: osakonnajuhataja D. Louterman-Hubeau,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles ära kuulanud poolte kohtukõned 6. novembri 2001. aasta kohtuistungil, kus Unión de Pequeños Agricultorest esindas J. Jiménez Laiglesia y de Oñate, nõukogu esindas I. Díez Parra ning komisjoni esindasid J. Guerra Fernández ja M. Condou-Durande,

olles 21. märtsi 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Kohtu kantseleisse saabus 16. veebruaril 2000 apellatsioonkaebus, mille Unión de Pequeños Agricultores esitas Euroopa Kohtu põhikirja artikli 49 alusel Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 23. novembri 1999. aasta määruse peale kohtuasjas T‑173/98: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (EKL 1999, lk II‑3357; edaspidi „edasikaevatud kohtumäärus”), millega jäeti rahuldamata tema hagi nõukogu 20. juuli 1998. aasta määruse (EÜ) nr 1638/98, millega muudetakse määrust nr 136/66/EMÜ õli- ja rasvaturu ühise korralduse kehtestamise kohta (EÜT L 210, lk 32; ELT eriväljaanne 03/23, lk 308; edaspidi „vaidlustatud määrus”) osalise tühistamise nõudes.

 Õiguslik raamistik

2        Nõukogu võttis 22. septembril 1966 vastu määruse nr 136/66/EMÜ õli- ja rasvaturu ühise korralduse kehtestamise kohta (EÜT 1966, 172, lk 3025; ELT eriväljaanne 03/01, lk 77). Selle määrusega kehtestati oliiviõli ühine turukorraldus, mis rajaneb garanteeritud hinna ja tootmistoetuste süsteemil. Määrusega nr 136/66 loodud mehhanismi on hiljem korduvalt muudetud. Muudetud kujul nägi oliiviõli ühine turukorraldus ette sekkumishinna, tootmis‑ ja tarbimistoetuse, ladustamise ning impordi ja ekspordi korra.

3        Nõukogu võttis 20. juulil 1998 vastu vaidlustatud määruse, mis kujundab ümber eeskätt oliiviõli ühise turukorralduse. Sekkumise senine kord tühistati ja selle asemele kehtestati eraladustuslepingute toetussüsteem. Tarbimistoetus ja väiketootjatele mõeldud eritoetused kaotati. Kogu ühenduse jaoks kehtestatud garanteeritud maksimumkogusel põhinevat tootmistoetuse tasakaalustusmehhanismi muudeti, nähes ette selle garanteeritud maksimumkoguse jagamise tootjaliikmesriikide vahel garanteeritud riiklike kogustena. Samuti on pärast 1. maid 1998 istutatud oliivisalud tulevikus toetusest täiesti ilma jäetud, kui erandid kõrvale jätta.

 Menetlus Esimese Astme Kohtus ja edasikaevatud kohtumäärus

4        Esimese Astme Kohtu kantseleisse 20. oktoobril 1998 saabunud hagiavaldusega esitas Unión de Pequeños Agricultores, Hispaania põllumajanduslike väikeettevõtjate huve koondav ja kaitsev kutseliit, millel on Hispaania õiguse kohaselt õigusvõime, EÜ asutamislepingu artikli 173 neljanda lõigu alusel (muudetuna EÜ artikli 230 neljas lõik) hagi vaidlustatud määruse (välja arvatud lauaoliivide toetussüsteemi osas) tühistamise nõudes.

5        Nõukogu esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 23. detsembril 1998 saabunud eraldi dokumendiga Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse väite.

6        Esimese Astme Kohus nõustus edasikaevatud kohtumääruses vastuvõetamatuse väitega ja jättis hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

7        Esimese Astme Kohus meenutas edasikaevatud kohtumääruse punktis 34, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt annab asutamislepingu artikli 173 neljas lõik isikule õiguse vaidlustada iga otsus, mis teda otseselt ja isiklikult puudutab, kuigi see on vormiliselt määrus, ja et määrust tuleb eristada otsusest selle tunnuse alusel, kas asjaomane akt on üldkohaldatav või mitte, ning järeldas kohtumääruse punktis 44, et oma sisult ja ulatuselt on vaidlustatud määrus normatiivakt, mitte otsus EÜ asutamislepingu artikli 189 (nüüd EÜ artikkel 249) tähenduses.

8        Esimese Astme Kohus meenutas edasikaevatud kohtumääruse punktis 45, et teatud tingimustel võib isegi normatiivakt, mida kohaldatakse üldiselt kõigi asjaomaste ettevõtjate suhtes, puudutada mõnda nende hulgast isiklikult ja et järelikult võib ühenduse õigusakt olla ühtaegu normatiivne ja teatud asjaomaste ettevõtjate suhtes sisuliselt otsus, ning leidis seejärel:

–        edasikaevatud kohtumääruse punktis 46, et „[f]üüsiline või juriidiline isik peab siiski suutma tõendada, et asjaomane akt mõjutab teda mingite talle omaste tunnuste või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab […],” ja

–        sama kohtumääruse punktis 47, et lisaks sellele võib liidu esitatud hagi tunnistada selles suhtes vastuvõetavaks vähemalt juhtudel, kui õigusnorm tunnustab sõnaselgelt kutseliidu teatavaid menetluslikke õigusi või kui liit esindab ettevõtjate huve, kellel endil on kaebeõigus, või kui liit on individualiseeritav seetõttu, et vaidlustatud akt mõjutab liidu kui sellise huve, kuna akt, mille tühistamist taotletakse, riivab liidu läbirääkijaseisundit.

9        Käesolevas asjas leidis Esimese Astme Kohus edasikaevatud kohtumääruse punktis 48, et hageja ei saa oma hagi vastuvõetavuse põhjendamiseks tugineda ühelegi neist kolmest juhtumist.

10      Esimese Astme Kohus märkis selle kohta edasikaevatud kohtumääruse punktis 50, et „hageja ei ole tõendanud, et vaidlustatud määrus mõjutab tema liikmeid mingite neile omaste tunnuste või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab. Selle kohta piisab, kui meenutada, et asjaolu, et vaidlustatud määrus mõjutas selle vastuvõtmise ajal oliiviõliturgudel tegutsenud hageja liikmeid ja võis tingida neist mõne tegevuse lõpetamise, ei saa neid eristada kõigist teistest ühenduse ettevõtjatest, kuna nad on objektiivselt määratletud olukorras, mis sarnaneb kõigi teiste ettevõtjate olukorraga, kes võiksid nüüd või edaspidi siseneda neile turgudele […]. Vaidlustatud määrus puudutab hageja liikmeid üksnes põhjusel, et nad objektiivselt tegutsevad neil turgudel samadel alustel nagu kõik teised seal tegutsevad ettevõtjad.”

11      Esimese Astme Kohus tõi ühtlasi edasikaevatud kohtumääruse punktides 53–55 esile, et hageja ei saa oma hagi vastuvõetavuse põhjendamiseks väita ka seda, et vaidlustatud määrus mõjutab mõnda tema erihuvi, ning järeldas kohtumääruse punktis 58, et hagejat ei saa individualiseerida ühegi kriteeriumi alusel, millest lähtub liidu esitatud tühistamishagi vastuvõetavust käsitlev kohtupraktika.

12      Lõpuks analüüsis Esimese Astme Kohus viimast argumenti, millele tuginedes hageja püüdis tõendada, et vaidlustatud määruse sätted puudutavad teda isiklikult, nimelt tõhusast kohtulikust kaitsest ilmajäämise ohtu. Ta selgitas selle kohta järgmist:

„61      Argumendiga, et puudub tõhus kohtulik kaitse, on esitatud kaebus selle peale, et puuduvad siseriiklikud õiguskaitsevahendid, mis võimaldaksid vajadusel kontrollida vaidlustatud määruse kehtivust eelotsusetaotluse esitamisega [EÜ] asutamislepingu artikli 177 alusel [nüüd EÜ artikkel 234].

62      Seoses sellega tuleb rõhutada, et põhimõte, mille kohaselt kõigil õigussubjektidel on võrdne õigus pöörduda tühistamishagiga ühenduste kohtusse, nõuab, et kohtusse pöördumise tingimused ei sõltuks iga liikmesriigi kohtusüsteemi erisustest. Selle kohta tuleb veel märkida, et liikmesriigid on EÜ asutamislepingu artiklis 5 (nüüd EÜ artikkel 10) sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest lähtudes kohustatud kaasa aitama EÜ asutamislepinguga ette nähtud õiguskaitsevahendite ja menetluste täieliku süsteemi rakendamisele, milles ühenduse institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontroll on usaldatud ühenduste kohtule (vt selle kohta [23. aprilli 1986. aasta] otsus kohtuasjas [294/83:] Les Verts vs. parlament [EKL 1986, lk 1339], punkt 23).

63      Need asjaolud ei anna Esimese Astme Kohtule siiski alust kalduda kõrvale asutamislepingu artikli 173 neljanda lõiguga ette nähtud õiguskaitsevahendite süsteemist, nagu seda on täpsustatud kohtupraktikas, ja ületada selle sättega tema pädevusele seatud piire.

64      Hageja ei saa ka tugineda argumendile asutamislepingu artiklil põhineva menetluse võimaliku pikkuse kohta. See asjaolu ei saa anda alust muutmaks EÜ asutamislepingu artiklitega 173, 177 ja 178 (nüüd EÜ artikkel 235) ette nähtud õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteemi, milles institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontroll on usaldatud Euroopa Kohtule. Mingil juhul ei saa sellise argumendi põhjal tunnistada vastuvõetavaks tühistamishagi, mille on esitanud füüsiline või juriidiline isik, kes ei vasta asutamislepingu artikli 173 neljandas lõigus sätestatud tingimustele (Euroopa Kohtu 24. aprilli 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑87/95 P: CNPAAP vs. nõukogu, EKL 1996, lk I‑2003, punkt 38).”

13      Nende kaalutluste järel nentis Esimese Astme Kohus edasikaevatud kohtumääruse punktis 65, et vaidlustatud määrust ei saa pidada hagejat isiklikult puudutavaks ja kuna hageja ei vasta ühele asutamislepingu artikli 173 neljanda lõiguga seatud vastuvõetavuse tingimustest, siis ei ole vaja uurida küsimust, kas nimetatud määrus puudutab teda otseselt.

 Apellatsioonkaebus

14      Apellatsioonkaebuse esitaja palub Euroopa Kohtul:

–        tühistada edasikaevatud kohtumäärus;

–        tunnistada tema hagi sisuliselt vastuvõetavaks ja saata kohtuasi lahendamiseks Esimese Astme Kohtule.

15      Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

–        tunnistada apellatsioonkaebus ilmselgelt vastuvõetamatuks või teise võimalusena ilmselgelt põhjendamatuks;

–        mõista kohtukulud välja apellandilt.

16      Euroopa Kohtu president andis 12. septembri 2000. aasta määrusega komisjonile loa menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks.

17      Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks neli väidet.

18      Esiteks väidab ta, et Esimese Astme Kohus tõlgendas edasikaevatud kohtumääruse punktis 61 vääralt tema argumenti, et kui hagi on vastuvõetamatu, siis puudub tõhus kohtulik kaitse. Ta ei põhjendanud seda argumenti lihtsalt siseriiklike õiguskaitsevahendite puudumisega, vaid asjaoluga, et käesolevas kohtuasjas ei ole vastuvõetamatuks tunnistamise korral täidetud tõhususe tingimus, mis seondub põhiõigusega, millele ta toetub. Teiseks väidab apellant, et edasikaevatud kohtumäärus ei ole piisavalt põhistatud, kuna see ei anna vastust faktilistele ja õiguslikele argumentidele, mis on esitatud hagiavalduses ja märkustes vastuvõetamatuse väite kohta, vaid piirdub sama kohtumääruse punktis 63 neist ainult ühe käsitlemisega, mis on lisaks veel ebatäpselt taasesitatud. Kolmandaks leiab apellant, et kohtumääruse punkt 62 on vastuoluline. Ta märgib selle kohta, et kuigi lojaalse koostöö põhimõte nõuab sellise siseriikliku õiguskaitsevahendi loomist, mis võimaldab vajadusel taotleda eelotsust ühenduse õigusakti kehtivuse küsimuses, tuleb tõdeda, et isiku õigust tõhusale kohtulikule kaitsele austatakse sõltuvalt iga liikmesriigi kohtusüsteemi erisustest. Neljandaks väidab apellant, et kuna käesolevas kohtuasjas ei kontrollitud, kas hagi vastuvõetamatuks tunnistamine ei lõpe – kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid arvestades – sellega, et eiratakse põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele, siis on edasikaevatud kohtumäärusega rikutud põhiõigust, mis on ühenduse õiguskorra lahutamatu osa.

 Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus

19      Nagu komisjon, kaitseb ka nõukogu seisukohta, et hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu, kuna apellandil puudub põhjendatud huvi. Esimese Astme Kohtu kõik argumendid tõhusa kohtuliku kaitse kohta on obiter dictum, kuna hagi vastuvõetamatuse tegelik põhjus – nagu viitab edasikaevatud kohtumääruse punkt 65 – seisneb tõsiasjas, et apellant ei vasta ühele asutamislepingu artikli 173 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavuse tingimustest. Isegi kui siseriiklik õigus ei näe ette ühtki võimalust kohtusse hagi esitamiseks, peaks ühenduste kohus jätkuvalt kohaldama asutamislepingu nimetatud sätet, kontrollides, kas selles ette nähtud vastuvõetavuse tingimused on täidetud või mitte.

20      Selleks, et hagi saaks tunnistada vastuvõetavaks, oleks hageja seega pidanud põhjendama oma apellatsioonkaebust asutamislepingu artikli 173 neljanda lõigu rikkumisega edasikaevatud kohtumääruses ja täpsemalt näitama, et vaidlustatud määrus puudutas teda isiklikult, ning mitte tuginema tõhusa õiguskaitse võimalikule puudumisele, mis ühenduse õiguse hetkeseisus ei saa mingil juhul tingida hagi vastuvõetavust.

21      Seoses sellega tuleb meenutada, et apellandi põhjendatud huvi eelduseks on see, et apellatsioonkaebuse tulemused võivad tuua selle esitanud poolele mingit kasu (13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑174/99 P: parlament vs. Richard, EKL 2000, lk I‑6189, punkt 33).

22      Edasikaevatud kohtumäärusega jäeti hageja poolt Esimese Astme Kohtusse esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

23      Ilmneb seega, et kui apellatsioonkaebus tunnistataks vastuvõetavaks, tooks see apellandile kasu, kuna tema hagi saaks sisuliselt läbi vaadata. Küsimus, kas väidetav õigus tõhusale kohtulikule kaitsele saab või ei saa muuta teatud asjaoludel vastuvõetavaks tühistamishagi, mille on määruse peale esitanud füüsiline või juriidiline isik, puutub apellatsioonkaebuse sisusse ega saa mingil juhul lahendada küsimust, kas hagejal on põhjendatud huvi.

24      Neil asjaoludel tuleb apellatsioonkaebus tunnistada vastuvõetavaks.

 Apellatsioonkaebuse põhjendatus

 Poolte argumendid

25      Apellant leiab sisuliselt oma neljas väites, mida tuleb uurida koos, et selles osas, milles tema hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmine põhineb edasikaevatud kohtumääruse punktides 61–64 esitatud kaalutlustel, on rikutud tema õigust tema enda või tema liikmete huvide tõhusale kohtulikule kaitsele.

26      Apellandi sõnul ei ole vaidlustatud määruses sisalduvate sekkumise korra kehtetuks tunnistamist ning tarbimistoetuste ja väiketootjate toetuste kaotamist käsitlevate vaidlusaluste sätete rakendamiseks vaja mingit siseriiklikku õigusakti ega Hispaania ametiasutuste toiminguid. Järelikult ei ole apellandil Hispaania õigussüsteemis võimalik nõuda nende sätetega seonduva siseriikliku akti tühistamist, mistõttu on välistatud eelotsusetaotluse esitamine nende sätete kehtivuse hindamiseks. Samuti ei saa apellant ja tema liikmed neid sätteid rikkuda, et seejärel vaidlustada neile kohaldatava võimaliku sanktsiooni kehtivust.

27      Kuna ei kontrollitud, kas vaidlustatud määruse osalist tühistamist nõudva hagi vastuvõetamatuks tunnistamine viib käesoleva kohtuasja asjaolusid arvestades selleni, et on rikutud hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, siis on edasikaevatud kohtumäärusega rikutud põhiõigust, mis on ühenduse õiguskorra lahutamatu osa.

28      Hageja väidab, et õigus tõhusale kohtulikule kaitsele nõuab käesoleva juhtumi eriliste asjaolude üksikasjalikku uurimist. Ei saa rääkida õiguse tegelikust tõhususest, kui seda tõhusust ei ole konkreetselt kontrollitud. Sellise kontrolli käigus on tingimata vaja uurida, kas antud juhul leidub mõni muu õiguskaitsevahend. Seoses sellega viitab apellant 2. aprilli 1998. aasta otsuse kohtuasjas C‑321/95 P: Greenpeace Council jt vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑1651) punktidele 32 ja 33, mis tema sõnul kinnitavad, et kui siseriiklik õiguskaitsevahend puudub, siis tuleb asutamislepingu artikli 173 neljanda lõigu alusel esitatud tühistamishagi tunnistada vastuvõetavaks.

29      Nõukogu ja komisjon väidavad sisuliselt, et apellatsioonkaebus on igal juhul ilmselgelt põhjendamatu, kuna asutamislepingu artikli 173 neljas lõik ei näe ette, et see, et hagejal ei ole võimalik kasutada kohtusse pöördumiseks siseriiklikus õiguses sätestatud õiguskaitsevahendit, oleks kriteeriumiks või tingimuseks, mille alusel võib tunnistada vastuvõetavaks füüsilise või juriidilise isiku tühistamishagi, mis on esitatud otse ühenduse üldkohaldatava õigusakti peale. Ainus asjassepuutuv kriteerium on see, et vaidlustatud akt puudutab viimast otseselt ja isiklikult. Apellatsioonkaebuses ei ole analüüsitud, kas vaidlustatud määrus puudutab apellanti isiklikult ja otseselt, ning see osundab ainult Esimese Astme Kohtu hinnangut tõhusat kohtulikku kaitset käsitlevatele argumentidele.

30      Nõukogu ja komisjon tuletavad ühtlasi meelde, et asutamisleping nägi ette täieliku õiguskaitsevahendite süsteemi, milles kontroll institutsioonide õigusaktide – eeskätt üldkohaldatavate õigusaktide – seaduslikkuse või kehtivuse üle on usaldatud Euroopa Kohtule. Komisjon leiab, et kui liikmesriik muudab eelotsuse küsimuse esitamise ülemäära raskeks või isegi võimatuks, rikub ta seega kindlasti põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele ega täida asutamislepingu artiklis 5 sätestatud lojaalse koostöö kohustust. Isegi sel juhul ei saa rikkumise lõpetamiseks siiski moonutada asutamislepingu artikli 173 neljanda lõigu mõtet, vaid asjaomase liikmesriigi suhtes tuleb alustada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust kooskõlas EÜ artikliga 226.

31      Komisjon väidab lisaks, et ta ei mõista, kuidas saab apellant kinnitada, et Hispaania õigus ei paku ühtki õiguskaitsevahendit vaidlustatud määruse kohtulikuks kontrollimiseks. Ta meenutab, et see on kohustusliku jõuga õigusakt, mis vahetult tekitab õigussubjektidele õigusi ja kohustusi, mistõttu igale selle akti sätete rikkumisele saab siseriiklikus kohtus tugineda. Hispaania õiguses nagu kahtlemata ka teiste liikmesriikide õiguskordades on haldusasutus kohustatud huvitatud isiku esitatud taotluse kohta otsuse tegema. Kui pädevad ametiasutused ei ole taotluse kohta teatud tähtaja möödudes seisukohta võtnud, tähendab selline vaikimine eitavat vastust või vastupidi, teatud juhtudel jaatavat vastust, mis võimaldab esitada kaebuse, kui taotluse esitaja ei ole taotlusele antud vastusega rahul. Kui kohtumenetlust on alustatud, ei takista miski sel isikul tuginemist kõigile ühenduse õiguse normidele ja vajadusel nõudmist, et EÜ artikli 234 alusel esitataks eelotsusetaotlus vaidlustatud õigusakti tõlgendamise või kehtivuse kohta.

 Euroopa Kohtu hinnang

32      Sissejuhatuseks tuleb märkida, et apellant ei ole vaidlustanud edasikaevatud kohtumääruse punktis 44 sisalduvat Esimese Astme Kohtu seisukohta, et vaidlustatud määrus on üldkohaldatav. Ta ei ole vaidlustanud ka kohtumääruse punktis 56 tehtud järeldust, et vaidlustatud määrus ei riiva hageja enda huve, ega punktis 50 sedastatud asjaolu, et vaidlustatud määrus ei puuduta tema liikmeid mingite neile omaste tunnuste või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab.

33      Neil asjaoludel tuleb kontrollida, kas apellant kui oma liikmete huvide esindaja saab sellegipoolest esitada vaidlustatud määruse peale asutamislepingu artikli 173 neljanda lõiguga kooskõlas oleva vastuvõetava tühistamishagi ainuüksi põhjusel, et seda nõuab õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, kui arvestada õiguskaitsevahendite väidetavalt täielikku puudumist siseriiklikus kohtus.

34      Tuleb meenutada, et asutamislepingu artikli 173 teise ja kolmanda lõigu kohaselt on Euroopa Kohtu pädevuses lahendada liikmesriigi, nõukogu või komisjoni hagisid, mille aluseks on pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, asutamislepingu või selle rakendusnormi rikkumine või võimu kuritarvitamine, või lisaks sellele ka Euroopa Parlamendi, kontrollikoja ja Euroopa Keskpanga poolt oma õiguste kaitseks esitatud hagisid. Sama artikli neljanda lõigu alusel „[võib iga] füüsiline või juriidiline isik […] samadel tingimustel algatada menetluse temale adresseeritud otsuse vastu ja sellise otsuse vastu, mis teda otseselt ja isiklikult puudutab, kuigi vormiliselt on see teisele isikule adresseeritud määrus või otsus”.

35      Asutamislepingu artikli 173 alusel ei saa seega teised õigussubjektid peale institutsioonide, Euroopa Keskpanga ja liikmesriikide määrust kui üldkohaldatavat akti vaidlustada (vt selle kohta 6. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 92/78: Simmenthal vs. komisjon, EKL 1979, lk 777, punkt 40).

36      Siiski võib selline üldkohaldatav akt nagu määrus teatavas olukorras teatavaid füüsilisi või juriidilisi isikuid isiklikult puudutada, olles nende suhtes seega oma olemuselt otsus (vt eelkõige 16. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑358/89: Extramet Industrie vs. nõukogu, EKL 1991, lk I‑2501, punkt 13; 18. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑309/89: Codorniu vs. nõukogu, EKL 1994, lk I‑1853, punkt 19, ja 31. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑41/99 P: Sadam Zuccherifici jt vs. nõukogu, EKL 2001, lk I‑4239, punkt 27). Nii on see juhul, kui asjaomane akt puudutab füüsilist või juriidilist isikut mingite talle omaste tunnuste või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab ja seega individualiseerib teda sama moodi kui otsuse adressaati (vt eelkõige 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223, ning 22. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑452/98: Nederlandse Antillen vs. nõukogu, EKL 2001, lk I‑8973, punkt 60).

37      Kui füüsiline või juriidiline isik ei vasta sellele tingimusele, ei saa ta mingil juhul esitada vastuvõetavat tühistamishagi määruse peale (vt selle kohta eespool viidatud kohtumäärus CNPAAP vs. nõukogu, punkt 38).

38      Siiski tuleb meenutada, et Euroopa Ühendus on õigusriigi põhimõttel rajanev ühendus, kus institutsioonide üle teostatakse järelevalvet, mille raames kontrollitakse nende aktide vastavust asutamislepingule ja õiguse üldpõhimõtetele, mille hulka kuuluvad ka põhiõigused.

39      Seega peavad isikud saama tõhusa kohtuliku kaitse ühenduse õiguskorrast tulenevatele õigustele, kusjuures õigus sellisele kaitsele kuulub õiguse üldpõhimõtete hulka, mis tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest. See õigus on sätestatud ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13 (vt eelkõige 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston, EKL 1986, lk 1651, punkt 18, ja 27. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑424/99: komisjon vs. Austria, EKL 2001, lk I‑9285, punkt 45).

40      Asutamisleping kehtestab esiteks artiklitega 173 ja 184 (nüüd EÜ artikkel 241) ning teiseks artikliga 177 õiguskaitsevahendite ja menetluste täieliku süsteemi, milles ühenduse institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontroll on usaldatud ühenduste kohtule (vt selle kohta 23. aprilli 1986. aasta otsus kohtuasjas 294/83: Les Verts vs. parlament, EKL 1986, lk 1339, punkt 23). Selles süsteemis on füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kes asutamislepingu artikli 173 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavuse tingimuste tõttu ei saa otse vaidlustada ühenduse üldkohaldatavaid akte, võimalus nõuda selliste aktide kehtivuse hindamist olenevalt olukorrast kas ühenduste kohtus, esitades asutamislepingu artikli 184 alusel lisataotluse, või siis siseriiklikus kohtus, kes ei ole ise pädev tuvastama nimetatud aktide kehtetust (vt 22. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 314/85: Foto-Frost, EKL 1987, lk 4199, punkt 20), kuid kellel võib paluda esitada selle kohta eelotsuse küsimusi Euroopa Kohtule.

41      Seega tuleb liikmesriikidel kehtestada õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteem, mis võimaldab tagada õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele.

42      Seoses sellega tuleb siseriiklikel kohtutel vastavalt asutamislepingu artiklis 5 sätestatud lojaalse koostöö kohustusele õiguskaitsevahendite kasutamist reguleerivaid siseriiklikke menetlusnorme võimalusel tõlgendada ning kohaldada nii, et füüsilised ja juriidilised isikud saaksid kohtus vaidlustada iga otsuse või mis tahes muu siseriikliku meetme seaduslikkuse, mis puudutab ühenduse üldkohaldatava akti kohaldamist nende suhtes, ja nõuda viimasena nimetatud akti kehtetuse tuvastamist.

43      Selle kohta tuleb tõdeda, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 50–53, et ei saa lubada õiguskaitsevahendite süsteemi sellist tõlgendust, mida kaitseb apellant ja mille kohaselt on avatud võimalus esitada tühistamishagi otse ühenduste kohtule, kui see kohus siseriiklike menetlusnormide konkreetse uurimise tulemusena leiab, et on suudetud tõendada, et need normid ei luba isikul esitada hagi, mis võimaldaks tal seada kahtluse alla vaidlustatud ühenduse õigusakti kehtivuse. Selline kord nõuaks, et ühenduste kohus uuriks ja tõlgendaks igal konkreetsel juhul siseriiklikku menetlusõigust, mis aga ületab tema pädevuse piire ühenduse õigusaktide seaduslikkuse kontrollimisel.

44      Lõpuks tuleb lisada, et asutamislepinguga kehtestatud seaduslikkuse kontrolli süsteemi alusel saab füüsiline või juriidiline isik esitada määruse peale hagi vaid siis, kui see puudutab teda mitte ainult otseselt, vaid ka isiklikult. Kuigi seda viimast tingimust tuleb tõepoolest tõlgendada tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttest lähtudes, võttes arvesse erinevaid asjaolusid, mis võivad hagejat individualiseerida (vt näiteks 2. veebruari 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 67/85, 68/85 ja 70/85: Van der Kooy vs. komisjon, EKL 1988, lk 219, punkt 14; eespool viidatud kohtuotsused Extramet Industrie vs. nõukogu, punkt 13, ja Codorniu vs. nõukogu, punkt 19), ei saaks sellise tõlgenduse lõpptulemusena kõrvale heita asjassepuutuvat tingimust, mis on asutamislepingus sõnaselgelt ette nähtud, ilma et ületataks asutamislepinguga ühenduste kohtule omistatud pädevuse piire.

45      Kuigi ühenduse üldkohaldatavate aktide seaduslikkuse kontrolli süsteemi, mille põhimõtteid ei ole kunagi muudetud, võib kindlasti ette kujutada teisiti, kui see on asutamislepingus algselt ette nähtud, jääb hetkel kehtiva süsteemi võimalik reformimine vastavalt EL artiklile 48 liikmesriikide ülesandeks.

46      Eelnevat arvestades tuleb nentida, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnorme, kui ta tunnistas apellandi esitatud hagi vastuvõetamatuks, uurimata, kas antud juhul leidub siseriiklikus kohtus õiguskaitsevahend, mille abil saab kontrollida vaidlustatud määruse kehtivust.

47      Seega tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

48      Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellatsioonkaebuse esitaja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

49      Vastavalt kodukorra artikli 69 lõike 4 esimesele lõigule, mida samuti kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, kannavad menetlusse astuvad institutsioonid ise oma kohtukulud. Kooskõlas selle sättega tuleb otsustada, et komisjon kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS

otsustab:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Unión de Pequeños Agricultoreselt.

3.      Jätta Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

Rodríguez Iglesias

Jann

Macken

Colneric

von Bahr

Gulmann

Edward

La Pergola

Puissochet

Wathelet

Schintgen

Skouris

Cunha Rodrigues

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. juulil 2002 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

R. Grass

G. C. Rodríguez Iglesias

---

* Kohtumenetluse keel: hispaania.