1.

Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (1) artikli 2 punkti b ja direktiivi põhjendusi tuleks tõlgendada nii, et need ei takista hõlmata mõiste „tarbija“ all majandustegevusega tegelevat isikut, kes on sõlminud ühiselt sellise tegevusega mittetegeleva laenuvõtjaga välisvaluutaga indekseeritud laenulepingu, kui laen oli mõeldud osaliselt kasutamiseks ühe laenuvõtja majandustegevuse eesmärkidel ja osaliselt tema majandustegevusega mitteseotud eesmärkidel, seejuures mitte nii, et majandustegevusega seotud osa oleks niivõrd marginaalne, et mängiks kõnealuse lepingu kontekstis vaid tähtsusetut rolli ning majandustegevuse väline osa oleks domineeriv?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 2 punkti b ja direktiivi põhjendusi tuleb tõlgendada nii, et selles sättes sisalduv mõiste „tarbija“ hõlmab ka isikut, kes lepingu sõlmimise hetkel tegeles majandustegevusega, teine laenuvõtja aga sellise tegevusega ei tegelenud, seejärel sõlmisid mõlemad isikud pangaga välisvaluutaga indekseeritud laenulepingu, mille kapitali kasutati osaliselt ühe laenuvõtja majandustegevuse eesmärgil, osaliselt aga majandustegevuse välisel eesmärgil, olukorras, kus majandustegevusega seotud osa ei ole marginaalne ega mängi kõnealuse lepingu kontekstis vaid tähtsusetut rolli, kus aga majandustegevuse väline osa on domineeriv, ning kus ilma laenukapitali kasutamiseta majanduslikul eesmärgil ei oleks võimalik seda kasutada majandustegevuse välisel eesmärgil?