–

Landkreis Northeim, esindajad: Rechtsanwälte L. Maritzen ja B. Rohlfing,

–

Daimler AG, esindajad: Rechtsanwälte U. Denzel, L. Schultze-Moderow ja C. von Köckritz,

–

Iveco Magirus AG, esindajad: Rechtsanwälte A. Boos, M. Buntscheck, T. Mühlbach ja H. Stichweh,

–

Traton SE, kes on MAN SE, MAN Truck & Bus ja MAN Truck & Bus Deutschland GmbH õigusjärglane, esindajad: Rechtsanwälte C. Jopen, S. Milde ja D. J. Zimmer,

–

Schönmackers Umweltdienste GmbH & Co. KG, esindaja: Rechtsanwalt A. Glöckner,

–

Austria valitsus, esindajad: A. Posch, E. Samoilova ja J. Schmoll,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Baches Opi, M. Farley ja L. Wildpanner,

1

Käesolevas eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Komisjoni 19. juuli 2016. aasta otsust C(2016) 4673 (final), milles käsitletakse [ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (juhtum AT.39824 – veokid) (ELT 2017, C 108, lk 6; edaspidi „vaatlusalune otsus“).

2

Taotlus on esitatud vaidluses, mille pooled on Landkreis Northeim (Northeimi haldusüksus, Saksamaa) ja Daimler AG ning mille ese on kahju, mis tekitati väidetavalt Northeimi haldusüksusele ELTL artikli 101 ja 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „EMP leping“) artikli 53 rikkumisega, mis tuvastati vaatlusaluses otsuses.

3

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklis 2 „Tõendamiskohustus“ on sätestatud:

„Kõigi [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaldamisega seotud siseriiklike või [liidu] menetluste puhul lasub asutamislepingu artikli [101] lõike 1 või artikli [102] rikkumisega seotud tõendamiskohustus osapoolel või asutusel, kes teeb avalduse väidetava rikkumise kohta. [ELTL] artikli [101] lõikest 3 tulenevat eelist taotleval ettevõtjal või ettevõtjate ühendusel lasub kohustus tõendada, et kõnealuse lõike tingimused on täidetud.“

4

Nimetatud määruse artiklis 7 „Rikkumise tuvastamine ja lõpetamine“ on sätestatud:

„1.   Kui komisjon kaebuse põhjal või omal algatusel leiab, et [ELTL] artiklit [101] või [102] rikutakse, võib ta otsusega nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt sellise rikkumise lõpetamist. Ta võib võtta nende suhtes tegevusega seotud või struktuurilisi parandusmeetmeid, mis on toimepandud rikkumisega proportsionaalsed ja vajalikud rikkumise tegelikuks lõpetamiseks. Struktuurilised parandusmeetmed võib kehtestada üksnes juhul, kui puudub sama tõhus tegevusega seotud parandusmeede või kui sama tõhus tegevusega seotud parandusmeede oleks asjaomase ettevõtja jaoks koormavam kui struktuuriline parandusmeede. Õigustatud huvi korral peaks komisjonil ühtlasi olema õigus teha otsus varasema rikkumise toimumise kohta.

2.   Lõikes 1 osutatud kaebuse võivad esitada füüsilised või juriidilised isikud, kes suudavad tõendada õigustatud huvi, ning liikmesriigid.“

5

Selle määruse artikli 11 „Komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste koostöö“ lõige 6 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui komisjon algatab menetluse otsuse vastuvõtmiseks III peatüki alusel, kaotavad liikmesriikide konkurentsiasutused pädevuse kohaldada [ELTL] artikleid [101] ja [102]. Kui liikmesriigi konkurentsiasutus on juba alustanud juhtumi käsitlemist, algatab komisjon menetluse alles pärast konsulteerimist kõnealuse siseriikliku konkurentsiasutusega.“

6

Selle määruse artikli 16 „[Liidu] konkurentsiõiguse ühetaoline kohaldamine“ lõige 1 sätestab:

„Kui siseriiklikud kohtud teevad [ELTL] artiklite [101] või [102] alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega. Nad peavad vältima ka otsuseid, mis võivad olla vastuolus otsusega, mille komisjon kavatseb teha enda algatatud menetluse raames. Sellega seoses võib siseriiklik kohus kaaluda oma menetluse peatamist. See kohustus ei piira [ELTL] artiklist [267] tulenevaid õigusi ja kohustusi.“

7

Määruse nr 1/2003 artikli 18 „Teabe nõudmine“ lõige 1 sätestab:

„Selleks, et täita käesoleva määrusega talle pandud ülesandeid, võib komisjon tavalise teabenõude või otsusega nõuda ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt kogu vajalikku teavet.“

8

Nimetatud määruse artikkel 23 „Trahvid“ sätestab lõigetes 2 ja 3:

„2.   Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

Ühegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.

Kui ettevõtjate ühenduse rikkumine on seotud selle liikmete tegevusega, ei ületa trahv 10% nende liikmete kogukäivete summast, kes tegutsevad turul, mida ettevõtjate ühenduse rikkumine mõjutab.

3.   Trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.“

9

Suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised“) punktis 6 on ette nähtud:

„Rikkumisega seotud kaupade ja teenuste müügiväärtuse sidumisel rikkumise kestusega saadakse adekvaatne asendusväärtus, mis kajastab üheaegselt rikkumise majanduslikku tähtsust ja iga rikkumises osalenud ettevõtja osakaalu. Nendest teguritest lähtumine annab täpse ülevaate trahvi suurusjärgust ning seda ei tuleks vaadelda kui automaatset aritmeetilist arvutusmeetodit.“

10

Suuniste punkti 13 alapunktis A on sätestatud:

„Trahvi põhisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks [ettevõtja müüdud] nende kaupade või teenuste väärtus, millega on rikkumine otseselt või kaudselt […] [Euroopa Majanduspiirkonna (EMP)] asjaomasel territooriumil seotud. Üldiselt vaatleb komisjon ettevõtja müüki viimasel rikkumises osalemise täisaastal (edaspidi „müügiväärtus“).“ [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna suuniste eestikeelne tõlge on ebatäpne.]

11

Nende suuniste punktis 37 on sätestatud:

„Kuigi käesolevates suunistes kirjeldatakse trahvide määramise üldmeetodit, võib konkreetse juhtumi eripäradest või teataval tasemel hoiatava mõju tagamisest tingituna olla õigustatud nimetatud meetodist või punktis 21 sätestatud piiridest loobumine.“

12

Komisjoni teatise, mis käsitleb kokkuleppemenetluse läbiviimist kartellidega seotud otsuste puhul, mis on võetud vastu vastavalt määruse nr 1/2003 artiklitele 7 ja 23 (ELT 2008, C 167, lk 1), punkt 2 sätestab:

„Kui menetluse pooled on valmis tunnistama oma osalust kartellis, millega rikutakse [ELTL] artiklit [101] ja oma vastutust selle eest, võivad nad aidata läbi viia menetlust, mille tulemusel võetakse käesolevas teatises ette nähtud korras ja kaitsemeetmeid rakendades vastu asjakohane otsus vastavalt [määruse nr 1/2003] artiklitele 7 ja 23. Kuigi komisjon kui uurimist läbi viiv asutus ja […] asutamislepingu täitmise järelevalvaja, keda on volitatud võtma õigusaktide täitmise tagamiseks vastu otsuseid, mille suhtes kohaldatakse [liidu] kohtute kohtulikku kontrolli, ei aruta [liidu] õiguse rikkumise küsimusi ja asjakohaseid karistusi, võib ta kompenseerida käesolevas teatises kirjeldatud koostöö.“

13

26. juuni 2013. aasta konkurentsipiirangute vastase seaduse (Gesetz gegen Wettbewerbsbeschränkungen (BGBl. 2013 I, lk 1750) § 33 lõige 4 sätestas põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis:

„Kui käesoleva seaduse või [ELTL] artiklite [101] või [102] rikkumise alusel esitatakse kahju hüvitamise nõue, on kohtule siduv keelatud kokkulepetega tegeleva asutuse [(Kartellbehörde)], Euroopa Komisjoni, konkurentsiameti [(Wettbewerbsbehörde)] või samas pädevuses tegutseva [liidu] teise liikmesriigi kohtu jõustunud otsus rikkumise tuvastamise kohta. Sama moodi on siduvad esimeses lauses nimetatud otsuste vaidlustamise tulemusel tehtud jõustunud kohtuotsustes sisalduvad järeldused. […]“.

14

Aastatel 2006 ja 2007 ostis Northeimi haldusüksus hankemenetluse teel Daimlerilt kaks prügiveoautot.

15

19. juulil 2016 võttis Euroopa Komisjon kokkuleppemenetluses vastu vaatlusaluse otsuse.

16

Selles otsuses tuvastas komisjon mitme rahvusvahelise veokitootja vahelise kartellikokkuleppe, milles osalesid ka Daimler, MAN SE ja Iveco Magirus AG ning mis puudutas esiteks veokite kaaluga kuus kuni kuusteist tonni („keskmise suurusega veokid“) ja veokite kaaluga üle kuueteistkümne tonni („raskeveokid“) hinna kindlaksmääramist ja brutohinna tõstmist EMPs ning teiseks EURO 3–6 normidega nõutud heitekontrolli tehnoloogia juurutamise kulu ajastamist ja ülekandmist, ning mille tõttu oli rikutud ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53. Komisjon leidis, et rikkumine kestis 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011.

17

Pärast nimetatud otsuse tegemist esitas Northeimi haldusüksus eelotsusetaotluse esitanud kohtule Landgericht Hannoverile (Hannoveri esimese astme kohus, Saksamaa) Daimleri vastu kahju hüvitamise hagi, nõudes, et hüvitataks kahju, mis sellel haldusüksusel oli tekkinud Daimleri konkurentsivastase tegevuse tõttu.

18

Northeimi haldusüksus leiab, et vaadeldavas otsuses määratletud veokid, mis on tuvastatud rikkumise esemeks, hõlmavad tema poolt Daimlerilt ostetud prügiveoautosid. Ta viitab selles suhtes nimetatud otsuse sõnastusele, mis ei välista sõnaselgelt nende veokite hulgast eriotstarbelisi veokeid.

19

Daimler väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et prügiveoautosid – mis on eriotstarbelised veokid – vaatlusalune otsus ei hõlma. Sellega seoses täpsustab Daimler, et 30. juunil 2015 saatis komisjon menetluses, mis lõppes selle otsuse vastuvõtmisega, talle teabenõude, milles oli märgitud, et esitatud küsimustes ei hõlma mõiste „veokid“ kasutatud veokeid, eriotstarbelisi veokeid (eelkõige militaarveokid või tuletõrjeautod), edasi müüdud elemente (add-ons), müügijärgseid teenuseid või muid teenuseid ja tagatisi.

20

Selles kontekstis ja võttes arvesse määruse nr 1/2003 artikli 16 lõike 1 nõudeid – nimelt, et juhul, kui liikmesriigi kohtud teevad otsuseid ELTL artiklite 101 või 102 kohaldamisalasse kuuluvate kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei või nad teha otsuseid, mis läheksid selle otsusega vastuollu – on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud kahtlus, millised on vaatlusaluses otsuses käsitletud kartelli esemeks olevad veokid. Eelkõige soovib see kohus teada, kas arvestades liikmesriigi kohtupraktikat, mis ei ole ühetaoline ja mis käsitleb seda, milline ulatus on mõistel „veokid“, nagu seda on kasutatud selles otsuses, jäävad prügiveoautod kartelli esemeks olevate kaupade hulgast välja või mitte.

21

Sellega seoses meenutab eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigepealt, et vaatlusaluse otsuse põhjenduses 5 tuvastas komisjon esiteks, et „[r]ikkumisega seotud kaup on veokid kaaluga [kuus] kuni [kuusteist] tonni („keskmise suurusega veokid“) ja veokid kaaluga üle [kuueteistkümne] tonni („raskeveokid“) nii furgoon- kui ka sadulveokitena“, et teiseks ei kuulu „militaarveokid“ põhikohtuasjas vaadeldava kartelli esemeks oleva kauba hulka, ja et kolmandaks, juhtum, milles tehti vaatlusalune otsus, „ei puuduta veokite müügijärgset teenindust, muid veokitega seotud teenuseid või kaubandusgarantiisid, kasutatud veokite müüki ega muid kaupu või teenuseid“.

22

Neil asjaoludel leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sõnastusest, mida komisjon põhikohtuasjas vaadeldava kartelliga seotud kauba kirjeldamiseks kasutas, saab välja lugeda, et selleks kaubaks peetakse põhimõtteliselt üksnes „tavalisi“ veokeid, hõlmamata militaarveokeid, ning et kui sõnaselgelt ei ole vastupidi märgitud, jäävad eriotstarbelised veokid, sealhulgas prügiveoautod, komisjoni poolt vaatlusaluses otsuses kasutatud mõiste „veokid“ alt välja, sest neid tuleb mõista „muu kaubana“.

23

Kuid selle kohtu arvates võib seda sõnastust mõista ka nii, et mõiste „veokid“ hõlmab kõiki liiki veokeid, st igat liiki eriotstarbelisi veokeid, välja arvatud militaarveokid.

24

Seejärel on eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus selle kohta, milline tähtsus on põhikohtuasjas kõne all oleva kartelli esemeks oleva kauba kindlaksmääramisel komisjoni 30. juuni 2015. aasta teabenõudel, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 19. Eelkõige soovib see kohus teada, kas asjaolu, et komisjon märkis oma teabenõudes, et esitatud küsimustes ei hõlma mõiste „veokid“ kasutatud veokeid ega eriotstarbelisi veokeid, „eelkõige militaarveokid või tuletõrjeautod“, tähendab, et viimati nimetatud veokeid on mainitud üksnes näitena, ilma et tegemist oleks ammendava loeteluga.

25

Lõpuks meenutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vaatlusalune otsus võeti vastu kokkuleppemenetluses, mille komisjon algatas määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 alusel algatatud menetluses osalenud poolte poolt sellele institutsioonile esitatud taotluste alusel. Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, milline mõju on asjaolul, et konkurentsivastase tegevuse ulatus on kindlaks määratud kokkuleppemenetluses.

26

Neil asjaoludel otsustas Landgericht Hannover (esimese astme kohus, Hannover) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [vaatlusalust otsust] tuleb tõlgendada nii, et selle komisjoni otsuse järeldused hõlmavad ka erisõidukeid, konkreetselt [prügiveo]autosid?“

27

Esimesena, lähtudes eeldusest, et 9. märtsi 1994. aasta kohtuotsus TWD Textilwerke Deggendorf (C‑188/92, EU:C:1994:90) on põhikohtuasja suhtes analoogia alusel kohaldatav, väidab Northeimi haldusüksus, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna Daimler ei esitanud vaadeldava otsuse peale Üldkohtule tühistamishagi ning seetõttu ei saa see äriühing enam selle otsuse õiguspärasust vaidlustada.

28

Sellega seoses piisab, kui märkida, et eelotsusetaotlusest ei nähtu, et Daimler – kui põhikohtuasja kostja menetluses, milles arutatakse Northeimi haldusüksuse kahju hüvitamise hagi, mis esitati vaatlusaluse otsuse vastuvõtmise tõttu – vaidleks eelotsusetaotluse esitanud kohtus vastu selle otsuse kehtivusele. Vastupidi, Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub selgelt, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda otsust tõlgendama, mitte aga tegema otsust selle kehtivuse kohta.

29

Teisena väidab Schönmackers Umweltdienste GmbH & Co. KG, kes on menetlusse astuja põhikohtuasjas Northeimi haldusüksuse toetuseks, et eelotsusetaotlusest ei ilmne selgelt, miks on vastus esitatud küsimusele põhikohtuasja lahendamiseks vajalik.

30

Sellega seoses tuleb korrata, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsusetaotluse vajalikkust asjas otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (dokumentide võltsimine), C‑510/19, EU:C:2020:953, punkt 25).

31

Järelikult kehtib eeldus, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (dokumentide võltsimine), C‑510/19, EU:C:2020:953, punkt 26).

32

Täpsemalt, nagu ilmneb ELTL artikli 267 sõnastusest endast, peab taotletavat eelotsust olema „vaja“ eelotsusetaotluse esitanud kohtul tema menetluses olevas kohtuasjas „otsuse tegemiseks“. Seega eeldab eelotsusemenetlus eelkõige liikmesriigi kohtus tegelikult pooleli olevat vaidlust, milles on palutud sel kohtul teha otsus, milles saab arvesse võtta eelotsust (24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (dokumentide võltsimine), C‑510/19, EU:C:2020:953, punkt 27).

33

Käesolevas asjas on eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud kahju hüvitamise hagi, mis esitati pärast vaatlusaluse otsuse vastuvõtmist, milles komisjon tuvastas, et mitu rahvusvahelist veokitootjat, sealhulgas Daimler, on sõlminud kartellikokkuleppe, mis puudutas esiteks keskmise suurusega veokeid ja raskeveokeid, olgu siis tegemist furgoon- või sadulveokitega, ning teiseks EURO 3–6 normidega nõutud heitekontrolli tehnoloogia juurutamise kulu ajastamist ja ülekandmist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib aga eelotsusetaotluses, et põhikohtuasja hageja, kes oli ostnud Daimlerilt kaks prügiveoautot, leiab, et need veoautod kuuluvad kartellikokkuleppe esemeks olevate kaupade hulka. Seevastu Daimler väidab selles kohtus, et kuna need veoautod on eriotstarbelised veokid, ei kuulu need kõnealuse otsuse esemelisse kohaldamisalasse.

34

Eelotsusetaotlusest nähtub seega selgelt, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus vaatlusaluse otsuse ulatuse kohta ja ta soovib eelkõige teada, kas käesoleval juhul kuuluvad prügiveoautod kaupade hulka, mida hõlmab kartellikokkulepe, mille komisjon selles otsuses tuvastas.

35

Neil asjaoludel näib nimetatud otsuse ulatuse kohta taotletud tõlgendus olevat vajalik selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks kindlaks teha, kas käesoleval juhul on kahju hüvitamise hagi põhjendatud või mitte.

36

Kõiki neid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma eelotsuse küsimuses sisuliselt teada, kas vaatlusalust otsust tuleb tõlgendada nii, et eriotstarbelised veokid, muu hulgas prügiveoautod, kuuluvad kaupade hulka, mis olid selles otsuses tuvastatud kartelli esemeks.

38

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et kaup, mille suhtes pannakse toime komisjoni otsuses tuvastatav ELTL artikli 101 rikkumine, määratakse kindlaks selle alusel, millised on kokkulepped ja tegevus, milles kartelli raames kokku lepitakse. Nimelt kooskõlastavad kartelli liikmed vabatahtlikult oma konkurentsivastase tegevuse kartelli esemeks oleva kauba suhtes.

39

Sellest järeldub, et tegemaks kindlaks, kas eriotstarbelised veokid, sealhulgas prügiveoautod, kuuluvad kaupade hulka, mida vaatlusaluses otsuses tuvastatud kartell puudutab, tuleb eelkõige lähtuda selle otsuse resolutsioonist ja põhjendusest, mistõttu ei ole asjakohased erinevates liidu teisese õiguse aktides sisalduvad mõiste „veokid“ ja mõiste „eriotstarbeline sõiduk“ määratlus, millele viitavad käesolevas menetluses osalejad.

40

Sellega seoses tuleb märkida, et vaatlusaluse otsuse artikli 1 kohaselt puudutas põhikohtuasjas käsitletav kartell esiteks keskmise suurusega ja raskeveokite hinna kindlaksmääramist ja brutohinna tõstmist EMPs ning teiseks EURO 3–6 normidega nõutud heitekontrolli tehnoloogiate juurutamise kulu ajastamist ja ülekandmist.

41

Mis puudutab põhikohtuasjas käsitletava kartelli esemeks olevaid kaupu, siis määratles komisjon vaatlusaluse otsuse põhjenduse 5 alajaos „Toode“ selgelt need kaubad, mille suhtes põhikohtuasjas käsitletava kartelli liikmed olid sõlminud salajased kokkulepped.

42

Nagu nähtub viidatud põhjenduse esimesest lausest, on põhikohtuasjas kõne all olevad kaubad veokid, mis kaaluvad kuus kuni kuusteist tonni („keskmise suurusega veokid“) või mis kaaluvad üle kuueteistkümne tonni („raskeveokid“), olgu need siis furgoon- või sadulveokid. Selle põhjenduse kohta käivas 5. joonealuses märkuses välistas komisjon sõnaselgelt nende kaupade seast üksnes militaarveokid.

43

Sama põhjenduse teises lauses on täpsustatud, et juhtum, mille kohta tehti vaatlusalune otsus, ei puuduta müügijärgset teenindust, muid veokitega seotud teenuseid või kaubandusgarantiisid, kasutatud veokite müüki ega muid kaupu või teenuseid.

44

Kuna vaatlusaluse otsuse põhjenduses 5 eristati veokite kategooriaid üksnes veokite kaalu alusel, tuleb seda arvestades asuda seisukohale – nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 74 –, et kriteerium, mis selles otsuses oli ette nähtud selle kindlaks tegemiseks, kas veok kuulub otsuse kohaldamisalasse, oli selle kaal.

45

Sellest järeldub, et vaatlusalune otsus hõlmab kõigi keskmise suurusega veokite ja raskeveokite müüki olenemata sellest, kas tegemist on furgoon- või sadulveokitega.

46

Lisaks ei sisalda see otsus ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et eriotstarbelised veokid ei kuulu põhikohtuasjas käsitletava rikkumise esemeks olevate kaupade hulka.

47

Seevastu, nagu nähtub eelkõige vaatlusaluse otsuse põhjendustest 46, 48 ja 56, mis kuuluvad alajakku „Rikkumise laad ja ulatus“, puudutas põhikohtuasjas kõne all olev rikkumine kõiki eri- ja põhiseadmeid ja ‑mudeleid, nagu ka kogu põhikohtuasjas käsitletavas kartellikokkuleppes osalenud eri tootjate poolt pakutavat juba tehases paigaldatud varustuse valikut.

48

Täpsemalt nähtub kõigepealt selle otsuse põhjendusest 46, et komisjon tuvastas, et asjaomased ettevõtjad edastasid üksteisele brutohinnakirju ja veokite arvutikonfiguraatoreid, mis sisaldasid kõiki mudeleid ja valikvarustust, mille abil sai välja arvutada kõikide veokikonfiguratsioonide brutohinnad. Nimetatud otsuse põhjendusest 28 nähtub, et asjaomaste ettevõtjate kasutatud brutohinnakirjad sisaldasid vastava tootja pakutavate keskmise suurusega ja raskeveokite kõikide mudelite ning (eriseadmete puhul) kogu tehases paigaldatud valikvarustuse hindu.

49

Järgmiseks nähtub vaatlusaluse otsuse põhjendusest 48, et asjaomaste ettevõtjate vahel edastatud teave arvutikonfiguraatorite kohta võimaldas kindlaks määrata selle, millist varustust sai valida milliste veokite puhul ja milline varustus võis kuuluda standard- või lisavarustuse hulka.

50

Lõpuks nähtub selle otsuse põhjendusest 56, et asjaomaste ettevõtjate vahel edastatud teave hõlmas teavet selle kohta, milliseid tulevasi brutohindade tõstmisi nähti ette kas veokite põhimudelitele või veokite ja saada olevatele konfiguratsioonivariantidele.

51

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eriotstarbelised veokid, sealhulgas prügiveoautod, kuuluvad nende kaupade hulka, mis olid vaatlusaluses otsuses tuvastatud rikkumise esemeks.

52

Seda järeldust ei lükka ümber argumendid, mille esitasid eelkõige Daimler, Traton SE ja Iveco Magirus ning mille kohaselt kokkuleppemenetluses neile saadetud teabenõuded on tingimata asjakohased, et teha kindlaks, kas eriotstarbelised veokid kuulusid põhikohtuasjas käsitletava kartelli esemeks olevate kaupade hulka. Oma 30. juuni 2015. aasta teabenõudes, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 19 ja mille eesmärk oli saada trahvisumma kindlaks määramiseks teavet käibe kohta, mille asjaomased ettevõtjad olid otseselt või kaudselt realiseerinud seoses tuvastatud rikkumisega, märkis komisjon selgelt, et sellised eriotstarbelised veokid nagu militaarveokid ja tuletõrjeautod ei kuulu mõiste „veokid“ alla, mille suhtes tuli käibeandmeid esitada. Selles kontekstis oleks vastuoluline jätta trahvi arvutamisel arvesse võtmata eriotstarbeliste veokite müügiga seotud käive, vaid lisada need veokid mõiste alla „veokid“ vaatlusaluse otsuse põhjenduse 5 tähenduses.

53

Sellega seoses tuleb esimesena märkida, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 12 mainitud komisjoni teatise punktist 2, võib komisjon kokkuleppemenetluses küll kompenseerida asjaomaste ettevõtjate koostööd, kuid ta ei aruta liidu konkurentsiõiguse rikkumise olemasolu küsimusi ega asjakohaseid karistusi. Seega ei mõjuta asjaolu, et vaatlusalune otsus võeti vastu kokkuleppemenetluses, konkurentsivastase tegevuse ulatuse kindlaksmääramist.

54

Teisena ilmneb määruse nr 1/2003 artikli 18 lõikest 1, et komisjonile selle määrusega pandud ülesannete täitmiseks võib ta tavalise teabenõude või otsusega nõuda ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt „kogu vajalikku teavet“.

55

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et teabenõue kujutab endast uurimistoimingut, mille ainus eesmärk on võimaldada komisjonil koguda vajalikke andmeid ja dokumente, et kontrollida, kas ja millises ulatuses esineb teatud kindel faktiline ja õiguslik olukord (vt selle kohta 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus HeidelbergCement vs. komisjon, C‑247/14 P, EU:C:2016:149, punkt 37).

56

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 83 sisuliselt märkis, ei ole sellise teabenõude eesmärk määratleda või täpsustada kaupu, mida konkurentsivastane tegevus puudutas.

57

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et käesoleva kohtuotsuse punktis 19 mainitud 30. juuni 2015. aasta teabenõude eesmärk oli üksnes saada teavet asjaomaste ettevõtjate käibe kohta, mis realiseeriti tuvastatud rikkumisega otseselt või kaudselt seotud kaupade müügist, et määrata kindlaks trahv.

58

Kolmandana tuleb meenutada, et komisjonil on liidu konkurentsieeskirjade rikkumise korral trahvide arvutamise meetodi osas ulatuslik kaalutlusõigus. See meetod sisaldab erinevaid paindlikke elemente, mis võimaldavad komisjonil teostada oma kaalutlusõigust kooskõlas määruse nr 1/2003 artikli 23 lõigete 2 ja 3 sätetega (3. septembri 2009. aasta kohtuotsus Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P, EU:C:2009:500, punkt 112).

59

Kuigi määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 jätab komisjonile kaalutlusruumi, piirab see siiski selle kasutamist, nähes ette objektiivsed kriteeriumid, mida komisjon peab järgima. Nii on esiteks ettevõtjale määrata võidava trahvi summal arvuline ja absoluutne ülempiir, mistõttu on konkreetsele ettevõtjale määrata võidava trahvi maksimumsumma ette kindlaks tehtav. Teiseks piiravad komisjoni kaalutlusõigust käitumisnormid, mille ta ise on endale kehtestanud (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon, C‑501/11 P, EU:C:2013:522, punkt 58, ning 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 146).

60

Sellega seoses tuleb viidata 2006. aasta suuniste punktile 13, milles sätestatakse, et „trahvi põhisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks nende kaupade või teenuste väärtus, millega on rikkumine otseselt või kaudselt […] EMP asjaomasel territooriumil seotud“. Samade suuniste punktis 6 on täpsustatud, et „[r]ikkumisega seotud kaupade ja teenuste müügiväärtuse sidumisel rikkumise kestusega saadakse adekvaatne asendusväärtus, mis kajastab üheaegselt rikkumise majanduslikku tähtsust ja iga rikkumises osalenud ettevõtja osakaalu“.

61

Samas võib komisjon 2006. aasta suuniste punkti 37 kohaselt nendes trahvide määramise suunistes ette nähtud üldmeetodist kõrvale kalduda, et võtta arvesse konkreetse juhtumi eripära või tagada piisavalt hoiatav mõju.

62

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 94 ja 95 sisuliselt märkis, ei ole komisjon olenevalt olukorrast kohustatud trahvi tõhususe ja hoiatava laadi tagamiseks arvesse võtma kogu kartellikokkuleppega hõlmatud müügi maksimaalset väärtust.

63

Samas tuleb märkida, et kui komisjon otsustab tugineda 2006. aasta suuniste punktile 37 ja kalduda kõrvale suunistes esitatud üldmeetodist, peab ta järgima ELTL artiklist 296 tulenevat põhjendamiskohustust. Komisjon ei või nimelt konkreetses asjas nendest suunistest kõrvale kalduda, esitamata liidu õigusega kooskõlas olevaid põhjendusi.

64

Käesoleval juhul nähtub vaatlusaluse otsuse põhjendusest 106, et määratud trahvid arvutati 2006. aasta suunistes kehtestatud põhimõtete alusel. Komisjon meenutas ka selle otsuse põhjendustes 108 ja 110 suuniste punktis 13 sätestatud reeglit, mille alusel arvutatakse välja asjasse puutuv müük. Vaatlusaluse otsuse põhjenduses 109 märkis komisjon, et asjasse puutuv müügiväärtus hõlmas keskmise suurusega veokite ja raskeveokite müüki olenemata sellest, kas tegemist oli furgoon- või sadulveokitega.

65

Ent vaatlusaluse otsuse põhjendusest 112 nähtub, et komisjon kohaldas 2006. aasta suuniste punkti 37, et kohandada ühetaoliselt iga ettevõtja müügiväärtuse osakaalu, et arvutada trahvide muutuvad ja täiendavad summad. Komisjon selgitas, et ta tegi seda oma kaalutlusõiguse raames eelkõige „proportsionaalsuse huvides“. Täpsemalt leidis komisjon, et arvestades asjasse puutuvate ettevõtjate müügiväärtuse suurust, võib määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a aluseks olevad hoiatamise ja proportsionaalsuse eesmärgid saavutada ilma, et tuleks kasutada asjaomaste ettevõtjate veokite müügi koguväärtust. Seetõttu otsustas komisjon seda punkti 37 kohaldades trahvi arvutamisel arvesse võtta vaid osa kogu müügiväärtusest.

66

Neil asjaoludel, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 90 ja 91 sisuliselt märkis, ei saa asjaolu tõttu, et eriotstarbelised veokid olid jäetud välja mõistest „veokid“ käesoleva kohtuotsuse punktis 19 mainitud 30. juuni 2015. aasta teabenõudes, mille eesmärk oli saada teavet asjaomaste ettevõtjate käivete kohta, mille nad olid realiseerinud seoses tuvastatud rikkumisega otseselt või kaudselt seotud kaupadega, ja seetõttu, et vaatlusaluse otsuse põhjenduses 112 otsustas komisjon trahvi arutamisel lähtuda vaid ühest osast müügi koguväärtusest, järeldada, et eriotstarbelised veokid ei kuulu põhikohtuasjas käsitletud kartelli esemeks olevate kaupade hulka.

67

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et vaatlusalust otsust tuleb tõlgendada nii, et eriotstarbelised veokid, muu hulgas prügiveoautod, kuuluvad kaupade hulka, mis olid selles otsuses tuvastatud kartelli esemeks.

68

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Komisjoni 19. juuli 2016. aasta otsust C(2016) 4673 (final), milles käsitletakse [ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (juhtum AT.39824 – veokid), tuleb tõlgendada nii, et eriotstarbelised veokid, muu hulgas prügiveoautod, kuuluvad kaupade hulka, mis olid selles otsuses tuvastatud kartelli esemeks.