1.

Nende kahe eelotsusetaotlusega palub Rumeenia kohus Euroopa Kohtul tõlgendada määruse (EÜ) nr 593/2008 ( 2 ) artikleid 3 ja 8. Ta leiab, et see on vajalik selleks, et lahendada vastavad vaidlused seoses mitme veokijuhi töötasu nõuetega Rumeenias asuva ettevõtja vastu, kes on võtnud nad lepingulise töötajana tööle ja saadab neid teistesse liikmesriikidesse kaupa vedama.

2.

Eelotsusetaotlustes on faktiliste asjaolude kirjeldusest välja jäetud mõned üksikasjad, mis võivad omada tähtsust. Kõige märkimisväärsem on see, mis võimaldab eristada ühelt poolt lähetatud töötajaid ja teiselt poolt neid, kes seda staatust omamata täidavad tavaliselt oma tööülesandeid muus riigis kui tööandja asukohariik ja lepingu sõlmimise koht.

3.

Kuna Euroopa Kohtule esitatud teave on ebatäpne, ei saa kategooriliselt väita, et nende töötajate olukord, kes on nendes kohtuasjades hagejad, kuulub ühte või teise kategooriasse. Teoreetiliselt ei ole välistatud, et tegemist on töötajate piiriülese lähetamisega direktiivi 96/71/EÜ ( 3 ) tähenduses, kuid näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei kvalifitseeri seda nii, kuna ta esitab oma küsimused ainult Rooma I määruse raames.

4.

Rooma I määrusega asendati Rooma konventsioon lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta ( 4 ). Määrus on suurel määral konventsiooni jätkuks, kuigi selles ei ole sellekohast üldist märget. Siin olulises osas on Rooma I määruse artiklid 3 ja 8 vastavuses 1980. aasta konventsiooni artiklitega 3 ja 6, mistõttu Euroopa Kohtu otsused viimaste kohta kehtivad ka nende suhtes. ( 5 )

5.

Selle põhjenduses 11 on märgitud:

„Lepingupoolte vabadus kohaldatavat õigust valida peaks olema lepinguliste võlasuhete asjades rahvusvahelise eraõiguse süsteemi nurgakivi.“

6.

Põhjendus 23 näeb ette:

„Kui leping on sõlmitud nõrgema poolega, siis tuleks seda poolt kaitsta rahvusvahelise eraõiguse normidega, mis on tema huvide suhtes soodsamad kui üldnormid.“

7.

Põhjenduses 35 on märgitud:

„Töötajat ei tohiks ilma jätta kaitsest, mis talle on antud vastavalt sätetele, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda või millest saab kõrvale kalduda üksnes töötaja huvides.“

8.

Põhjenduses 36 on märgitud:

„Individuaalsete töölepingutega seoses tuleks teises riigis töötamist lugeda ajutiseks, kui eeldatakse, et pärast ülesannete täitmist välismaal asub töötaja taas tööle päritoluriigis. […]“.

9.

Põhjenduses 37 on ette nähtud:

„Üldsuse huvidest lähtuvatel kaalutlustel võimaldatakse liikmesriikide kohtutel kohaldada erandjuhtudel avalikul korral ja üldist kehtivust omavatel sätetel põhinevaid erandeid. Mõistet „üldist kehtivust omavad sätted“ tuleks eristada mõistest „sätted, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda“ ning seda tuleks tõlgendada kitsamalt.“

10.

Artiklis 3 („Valikuvabadus“) on sätestatud:

„1.   Lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse.

[…]“.

11.

Artiklis 8 („Individuaalsed töölepingud“) on sätestatud:

„1.   Individuaalne tööleping on reguleeritud õigusega, mille pooled on artikli 3 kohaselt valinud. Selline õiguse valik ei või siiski põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav vastavalt käesoleva artikli lõigetele 2, 3 ja 4.

2.   Kui pooled on jätnud individuaalse töölepingu suhtes kohaldatava õiguse valimata, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus või – kui seda ei ole võimalik kindlaks teha – kust töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Riiki, kus töötaja harilikult töötab, ei loeta muutunuks, kui töötaja asub ajutiselt tööle teise riiki.

3.   Juhul kui kohaldatavat õigust ei saa kindlaks määrata lõike 2 kohaselt, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus asub töötaja tööle võtnud ettevõtja tegevuskoht.

4.   Kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tihedamalt seotud mõne teise, lõikes 2 või 3 osutamata riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust.“

12.

Töö- ja sotsiaalkaitseministri määruse nr 64/2003, millega kiidetakse heaks individuaalse töölepingu raammudel, ( 6 ) lisa 1 punktis N on koostoimes artikli 2 lõikega 1 sätestatud, et Rumeenias sõlmitud individuaalsed töölepingud peavad kohustuslikult sisaldama järgmist tingimust: „Käesolevat individuaalset töölepingut täiendavad seaduse nr 53/2003 – tööseadustiku sätted“. ( 7 )

13.

Rumeenias elavad veoautojuhid DG ja EH sõlmisid individuaalsed töölepingud äriühinguga SC Gruber Logistics SRL, mille asukoht on samuti Rumeenias.

14.

Nii rumeenia kui ka itaalia keeles koostatud lepingud nägid ette, et nende tingimusi täiendavad Rumeenia tööseadustiku sätted.

15.

Töökoha osas nägid lepingud ette, et tööd tehakse Oradea (Rumeenia) tegevuskohas või mis tahes muul aadressil selles riigis või välismaal, kus töö tegemine on vajalik.

16.

DG ja EH väidavad, et kuigi nende lepingud sõlmiti Rumeenias, töötasid nad harilikult Itaalias, kust nad täitsid oma ülesandeid. Sinna pöördusid nad tagasi pärast töö lõpetamist ning said selles riigis juhised ja teostasid enamiku oma veoülesannetest.

17.

Nad leiavad seega, et vastavalt Rooma I määruse artiklile 8 tuleb neile kohaldada alammääratöötasu käsitlevaid Itaalia õigusakte.

18.

Tööandjast ettevõtja vaidleb nendele hagiavaldustele vastu, väites, et need kaks autojuhti töötasid tema alluvuses Rumeenias registreeritud veoautode peal ja Rumeenia õigusnormide alusel väljastatud veolitsentside alusel. Ta lisab, et tema ise andis kõik juhised ja et hagejate tegevust korraldati Rumeenias. Seega tuleb vaidlusaluste töölepingute suhtes kohaldada Rumeenia õigust.

19.

Nendel asjaoludel esitas Tribunalul Mureș (Mureși esimese astme kohus) Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20.

TD, kes on ametiühingu Sindicatul Lucrătorilor din Transporturi liige, võeti äriühingusse SC Samidani Trans SRL tööle veoautojuhina, täites ülesandeid Euroopa Liidu territooriumil.

21.

Rumeenias sõlmitud individuaalses töölepingus ei ole sõnaselgelt mainitud kohta, kus töötaja oma ülesandeid täidab.

22.

Lepingu tingimustes on märgitud: „Käesoleva individuaalse töölepingu sätteid täiendavad seadus nr 53/2003, millega kehtestatakse tööseadustik, ja üksuse/sektori tasandil kohaldatav kollektiivleping [ning] [k]äesoleva individuaalse töölepingu sõlmimist, täitmist, muutmist, peatamist või lõpetamist puudutavaid vaidlusi arutab sisuliselt ja territoriaalselt pädev kohus vastavalt seadusele“.

23.

Ametiühing nõuab, et tööandjaks olev ettevõtja maksaks DT‑le välja vahe tema tegelikult saadud töötasu ja alammääratöötasu vahel, mida tal oleks olnud õigus saada Saksa õigusnormide alusel. Lisaks märgib ta, et DT‑l on õigus saada Saksa õiguses ette nähtud „kolmeteistkümnenda“ ja „neljateistkümnenda“ kuu töötasu.

24.

Hagiavalduses on väidetud, et vastavalt Rooma I määruse artiklile 8 on DT töölepingule kohaldatavad neid aspekte käsitlevad Saksa õigusnormid. Kuigi individuaalne tööleping on sõlmitud Rumeenias, töötas töötaja väidetavalt harilikult ja sai juhised Saksamaal. Lisaks olid veoautod, mida ta kasutas, pargitud Saksamaal ja veoülesandeid täideti Saksamaa piires.

25.

Kostjast ettevõtja väidab, et pooled nägid konkreetselt ette, et individuaalsele töölepingule kohaldatakse Rumeenia õigust.

26.

Nendel asjaoludel esitas sama kohus Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

27.

Eelotsusetaotlused registreeriti Euroopa Kohtus 30. märtsil 2020 (C‑152/20) ja 27. mail 2020 (C‑218/20) ning kohtuasjad liideti.

28.

Kirjalikud seisukohad on esitanud Soome ja Rumeenia valitsus ning komisjon. Kohtuistungi pidamist ei peetud vajalikuks.

29.

Vaidlusküsimus on sisuliselt, millist õigust kohaldatakse veoautojuhina töötavate isikute töötasule (eelkõige alammääratöötasule) järgmistel tingimustel:

30.

Enne eelotsuse küsimuste käsitlemist ja nagu ma juba märkisin, olen nõus Soome ja Rumeenia valitsusega ( 9 ), et töötajate piiriülest lähetamist reguleeriva direktiivi 96/71 kohaldamine kõigi või mõne asjasse puutuva töötaja suhtes ei ole välistatud. ( 10 )

31.

Küsimus ei ole tähtsusetu, kuna direktiivi 96/71 kohaselt kohaldatakse selles riigis kehtivaid alammääratöötasu nõudeid, kuhu töötaja on lähetatud, sõltumata sellest, millist õiguslikku korda kohaldatakse individuaalse töölepingu suhtes. ( 11 )

32.

Direktiiv 96/71 ei asenda Rooma I määrust, vaid selles on nähtud ette, et neid kaht õigusakti tuleb omavahel suhestada. ( 12 ) Olukorras, kus on tegemist õigusaktide konfliktiga, tuleb töölepingule kohaldatav õigus kindlaks määrata Rooma I määruse artikli 8 alusel. Sellise kohaldatava õiguse ulatus on siiski piiratud, kuna direktiivi 96/71 artikli 3 lõige 1 näeb ette kohustuse tagada teatud töötingimused, mida reguleerivad vastuvõtva riigi õigusnormid, olenemata töösuhte suhtes kohaldatavast õigusest.

33.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes ei määratle vaidlusaluseid olukordi „lähetamisena“, esitab oma küsimused Rooma I määruse alusel, andes kaudselt mõista, et need olukorrad ei kuulu direktiivi 96/71 kohaldamisalasse. ( 13 )

34.

Muu teabe puudumisel tuleb seega lähtuda samast eeldusest, millele tugineb liikmesriigi kohus, mistõttu ma piirdun oma analüüsis ainult sellega, kuidas mõjutab kohtuvaidlusi Rooma I määrus. ( 14 )

35.

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada Rooma I määruse artikli 8 lõike 1 teist lauset.

36.

Konkreetselt taandub küsimus sellele, kas juhul kui „töötaja teeb töölepingu esemeks olevat tööd harilikult muus riigis kui riik, mille õiguse kohaldamise on pooled sõnaselgelt valinud, võib liikmesriigi kohus […] välistada poolte valitud õiguse, kui kõikidest asjaoludest ilmneb, et sellel lepingul on tihedam seos mõne teise riigiga“ ( 15 ).

37.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et pooled on otsustanud, et nende lepingulist suhet reguleerib Rumeenia õigus. Sellest eeldusest lähtuvalt soovib ta teada, kas selle valiku mõju on võimalik tasakaalustada teiste riikide normidega, kus töötaja töötas.

38.

Rooma I määruse artikli 8 eesmärk on kaitsta töötajat, kes on lepingusuhte ( 16 )„nõrgem“ pool, kollisiooninormide mehhanismi abil. ( 17 ) Neid eeskirju kohaldatakse juhul, kui individuaalse töölepingu täitmisel tehakse tööd muus riigis (või mitmes riigis) kui see, kus kehtib valitud õigus.

39.

Euroopa Kohus viitas sellele mehhanismile 1980. aasta konventsiooni artikli 6 raames, mis on Rooma I määruse vahetu eelkäija, sõnastuses, mis võib olla kohaldatav praegusele mehhanismile. ( 18 )

40.

Rooma I määruse artikli 8 kollisiooninormid on lex specialis selle artiklite 3 ja 4 suhtes. ( 19 ) Nende eesmärk on tasakaalustada töötajate ja tööandjate huve, ( 20 ) määrates kindlaks, et seose alusena on eelistatav poolte valitud õigus (punkt 1). Sel viisil valitud õigust kohaldatakse isegi juhul, kui töötajad teevad tööd teises liikmesriigis, erandiga, mille ma kohe esitan.

41.

Valiku alusel kohaldatava õiguskorra kokkulepe ei tohiks siiski olla töötaja kahjuks. Kuigi Rooma I määrus ei piira kõlblike õiguskordade valikut ( 21 ), tagab see määrus selleks artikli 8 lõike 1 teises lauses, et töötaja ei kaota kaitset, mis on talle ette nähtud selle õiguse üldist kehtivust omavate sätetega (täpsemalt „sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda“), mis oleks valiku puudumisel olnud kohaldatav. ( 22 )

42.

Nii on tagatud minimaalne kaitse see, mis on kehtestatud selle õiguskorraga, mis oleks lepingule kohaldatav, kui pooled ei oleks kohaldatavat õigust valinud. Seda õiguskorda rakendatakse:

43.

Kui selle õiguskorra imperatiivsed sätted (juba nimetatud tähenduses), mis oleksid kohaldatavad õiguse valimata jätmise korral, annavad töötajale ulatuslikuma kaitse kui valitud õiguskorra sätted, siis kaaluvad need imperatiivsed sätted valitud sätted üles. Valitud õigust kohaldatakse ülejäänud lepingulise suhte suhtes jätkuvalt. ( 25 )

44.

Kirjeldatud mehhanismi toimimiseks on seega vaja kolmeetapilist toimingut: a) teha kindlaks, milline õigusnorm oleks olnud kohaldatav õiguse valimata jätmise korral; b) teha selle järgi kindlaks eeskirjad, millest ei saa kokkuleppega erandit teha, ja c) võrrelda kaitsetaset, mille need töötajale annavad, kaitsetasemega, mille annab poolte valitud õigus. ( 26 )

45.

Selle järgi otsustades, kuidas eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimust põhjendab, näib, et tema arvates võib poolte valitud Rumeenia õigusega võrdlemise aluseks olla Itaalia õiguskord (kohtuasjas C‑152/20) ja Saksa õiguskord (kohtuasjas C‑218/20).

46.

Nii on see väidetavalt vahet tegemata seetõttu, et Itaalia ja Saksamaa on kas harilik töö tegemise koht (Rooma I määruse artikli 8 lõige 2) ( 27 ) või koht, mis on individuaalsete töölepingutega tihedamalt seotud (sama määruse artikli 8 lõige 4).

47.

Rooma I määruse artikli 8 lõiked 2 ja 4 ei ole omavahel asendatavad. Selles tähenduses tõlgendas Euroopa Kohus 1980. aasta konventsiooni artiklit 6 kohtuotsuses Schlecker, märkides, et „[s]elline tõlgendus on pealegi kooskõlas selle uue sätte sõnastusega, mis käsitleb individuaalsete töölepingutega seonduvaid kollisiooninorme ja on kehtestatud Rooma I määrusega“ ( 28 ).

48.

Selle kohtuotsuse kohaselt:

49.

Eelotsusetaotluses märgitud faktilised asjaolud ei võimalda nende aspektide kohta kindlalt vastata. Seega piirdun ma Rooma I määruse artikli 8 abstraktse tõlgenduse esitamisega sõnastuses, mille ma just esitasin.

50.

Küsimus puudutab ka Rooma I määruse artikli 8 lõike 1 teise lause tõlgendamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib eelkõige teada, kas alammääratasu reguleerivaid eeskirju saab kvalifitseerida „sätetena, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda“.

51.

Vastamiseks on vaja tõlgendada seda nimetatud väljendit ja määrata kindlaks selle ulatus. ( 31 ) Nagu mõned menetlusse astujad ( 32 ) rõhutasid, on sellest hetkest alates liikmesriigi kohtu ülesanne kindlaks teha, kas konkreetselt tema enda õiguskorra (või olenevalt olukorrast teise liikmesriigi õiguskorra) teatav eeskiri kuulub selle mõiste alla.

52.

Rooma I määruse artikli 8 lõike 1 teine lause on kõnekas: see hõlmab poolte jaoks asendamatuid õigusnorme (st mis ei ole saadaval), millest pooled ei või kõrvale kalduda.

53.

Need normid ei pea kokku langema normidega, mida kohaldatakse „vaikimisi“, kui pooled ei jõua kokkuleppele. ( 33 ) Selle artikli eesmärk kinnitab seda arusaama: sellega püütakse tagada töötajale teatav kaitsetase, mitte näha ette täiendav õiguskord aspektide jaoks, mida ei ole individuaalses töölepingus reguleeritud.

54.

Seega võib kinnitada, et nende normide kategooriasse, millest pooled ei või kõrvale kalduda, kuuluvad ainult need, mida võib nii liigitada konkreetses õiguskorras ja mis kaitsevad spetsiifiliselt töötajat. ( 34 )

55.

Väljendi „sätted, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda“ vahetu eelkäija on 1980. aasta konventsiooni artikli 3 lõike 3 väljendis „sätted, millest ei või selle riigi õiguse alusel ( 35 ) lepinguga erandit teha“, milles neid nimetatakse ka „imperatiivseteks säteteks“.

56.

Nende eeskirjade kohaldamine toimib kompromisslahendusena juhul, kui pooled valivad välisriigi õiguse lepingu jaoks, millel valiku tegemise hetkel ei ole objektiivselt seoseid (või olulisi seoseid) rohkem kui ühe õiguskorraga. Tegelikult on tegemist puhtalt riigisisese lepinguga.

57.

Selles kontekstis, kus esmapilgul ei näi, et „on tegemist normikollisiooniga“ 1980. aasta konventsiooni artikli 1 lõike 1 tähenduses ( 36 ), tuleneb konflikt lepingu jaoks välisriigi õiguse valimisest endast.

58.

Nagu igasugune valik, võimaldaks ka kirjeldatud asjaoludel tehtav valik lepingupoolel täielikult kõrvale kalduda õiguskorrast, mis oleks olnud kohaldatav ilma selle valikuta. See kõrvalekaldumine tekitas konventsiooni läbirääkimistel teatavat arutelu: argumentide suhtes, millega sooviti lubada puhtalt riigisisestes lepingutes õigust valida, oli samuti mõistlik kuritarvituste ja pettuse kartus. ( 37 )

59.

Lõplikus tekstis otsustati vahepealse lahenduse kasuks, mille ma juba esitasin: a) ühelt poolt on lubatud kohaldatavas õiguses kokku leppida ja b) teiselt poolt jäetakse alles sätted, mis kehtivad selles riigis, kus esinevad kõik lepingu tingimused valimise ajal ja millest pooled ei oleks võinud kokkuleppega kõrvale kalduda, kuna need sätted on imperatiivsed.

60.

Tarbijalepingute ja individuaalsete töölepingute puhul, mida reguleerivad vastavalt 1980. aasta konventsiooni artiklid 5 ja 6, sundis asjaolu, et on „nõrk“ lepingupartner, konventsiooni läbirääkijaid muutma artiklis 3 sätestatud valikuvabadust.

61.

Konventsiooni artiklis 6 valitud variant lubas teha valikut, piirates seda samas artikli 3 lõikega 3 kasutusele võetud tehnikaga. Muul juhul kohandub lahendus kontekstiga:

62.

Sõnade „imperatiivsed sätted“ kasutamine 1980. aasta konventsiooni artikli 6 lõikes 1 ei tohiks tekitada kahtlust, sest artikli 3 lõike 3 kohaselt on see väljend samaväärne väljendiga „sätted, millest ei või selle riigi õiguse alusel lepinguga erandit teha“.

63.

Seevastu sisuliselt imperatiivsed sätted või konventsiooni artiklis 7 nimetatud „üldist kehtivust omavad sätted“ ei oleks sel viisil kohaldatavad.

64.

Süstemaatilise analüüsi eesmärk on piiritleda kategooria „sätted, mida ei saa kokkuleppega kõrvale jätta“. Selleks tuleb vahet teha nende sätete ja Rooma I määruse artiklis 9 nimetatud „üldist kehtivust omavate sätete“ vahel, võttes 1980. aasta konventsiooni artikli 7 (teatud muudatustega) üle. ( 39 )

65.

Üldist kehtivust omavad sätted, mis on vältimatud, „olenemata sellest, milline õigus oleks lepingule kohaldatav nimetatud määruse alusel“, ( 40 ) muudavad tulemusetuks (nende kohaldamisalas) variandi, mille on pooled valinud, määrates oma lepingus välismaise õiguse.

66.

Selle tagajärje tõsidus seletab piiranguid, mille kehtestab Rooma I määrus üldist kehtivust omavate sätete kategooriale: ( 41 )

67.

Seevastu eeskirjad, „mida ei saa kokkuleppel kõrvale jätta“ Rooma I määruse artikli 3 lõigetes 3 ja 4, artikli 6 lõikes 2, artikli 8 lõikes 1 ja artikli 11 lõike 5 punktis b, on need, mida ei saa riigisisesest lepingust välja jätta; küll aga saab välja jätta rahvusvahelisest lepingust seda lepingut reguleeriva õiguskorra valimise teel.

68.

Sellisel juhul on kohaldatavad dispositiivsed õigusnormid ja valitud õiguse sätted, millest ei saa erandit teha, välja arvatud juhul, kui (ja kuivõrd) Rooma I määruses on sätestatud teisiti, mis on erandlik. ( 44 )

69.

Liidu õigust järgides otsustavad liikmesriigi ametiasutused, millistes valdkondades ja mis põhjustel muudavad nad õigusnormi imperatiivseks, mistõttu sellest ei saa inter partes lepinguga erandit teha.

70.

Selleks et teha kindlaks, kas riigisisene õigusnorm on seda laadi või mitte, tuleb seda tõlgendada, kuigi Rooma I määruses ei ole sätestatud selleks täpseid juhiseid, vaid on ainult märgitud, et „üldist kehtivust omavaid sätteid“ tuleb mõista piiravamalt kui „sätteid, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda“ ( 45 ).

71.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seega tavapäraste tõlgendamiskriteeriumide järgi kindlaks tegema, kas õigusnorm on imperatiivne või dispositiivne, kuigi analüüsides seda vaatlusaluse õigusnormi päritoluõiguse seisukohast, mis võib olla välisriigi õigus.

72.

Soovimata asuda selles hinnangus eelotsusetaotluse esitanud kohtu asemele, pean nende kohtuasjade asjaolusid arvestades vajalikuks rõhutada, et:

73.

Pean siiski meenutama, et Rooma I määrus on vastavalt selle artiklile 2 ( 48 )„üldiselt kohaldatav“, mistõttu sätted, millest ei või artikli 8 lõike 1 teise lause tähenduses erandit teha, võivad olla kolmanda riigi sätted.

74.

Igal juhul ei ole liidus ühtset mõistet „alammääratöötasu“ ega kohustust seda kehtestada. ( 49 ) Direktiivis 96/71 ühetaolise määratluse puudumise tõttu asendati mõiste „töötasu miinimummäär“ mõistega „töötasu“ selle direktiivi artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktis c, mis on muudetud direktiiviga (EL) 2018/957. ( 50 )

75.

Seega ei saa välistada, et artiklid või mõisted, mille üks riik tunnistab niisugusteks, millest ei saa pooltevahelise kokkuleppega erandit teha, kuna need kuuluvad selle mõiste alla, võimaldavad teises riigis seevastu siiski erandi tegemist. ( 51 )

76.

Kordan siiski, et isegi kui ühes liikmesriigis on kinnitatud, et alammääratöötasu eeskirjadest ei saa erandit teha, ei ole see kohaldatav automaatselt, sest see nõuab, et võrreldaks kaitsetaset, mille need töötajatele pakuvad, ja kaitsetaset, mis on ette nähtud valitud õiguskorra samaväärsete õigusnormidega.

77.

Kolmas eelotsuse küsimus ei ole nende kahe eelotsuse taotluse puhul täiesti ühesugune:

78.

Vaatamata sõnastuse erinevusele on mõlema küsimuse sisuline argument ühine: kas kirjeldatud valikut saab pidada vabaks Rooma I määruse artikli 3 tähenduses (laiendatult ka selle artikli 8 tähenduses).

79.

Selle aspekti käsitlemiseks analüüsin: a) Rooma I määruses õiguse vaikimisi valimise teostatavust üldiselt ja b) kas käesoleva juhtumi asjaoludel võib asuda seisukohale, et õiguse valimise viis on olnud selline.

80.

Kõigepealt pean rõhutama, et Euroopa Kohtule esitatud toimikust ei ilmne, et hagejatest töötajad oleksid Rumeenia õiguskorra kui valitud õiguse kohaldamise tegelikult vaidlustanud.

81.

Nagu ma juba märkisin, tunnistab eelotsusetaotluse esitanud kohus ise (esimeses ja teises eelotsuse küsimuses), et pooled valisid oma lepingutele kohaldatavaks Rumeenia õiguse. Sellel eeldusel puudutab vaidlus väidetavalt üksnes selle valiku piire nende töötajate tasustamisel, kes töötavad Itaalias ja Saksamaal.

82.

Eelotsusetaotlusest võib järeldada, et Rumeenia seaduse valiku seab kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud kohus ise. Ja ta ei tee seda mitte niivõrd ebakindluse tõttu, mida tekitab lepingusse lisatud väljendus, kuivõrd kahtluste tõttu küsimuses, kas tegemist on tõelise valikuga, vastandina pealesunnitud valikule.

83.

Rooma I määrus ühtlustab 1980. aasta konventsiooni jätkuna õigusnormid (kollisiooninormid), mille eesmärk on määrata kindlaks iga liikmesriigi ( 52 ) kohtutes seaduste konflikti korral lepingule kohaldatav riigisisene õigus.

84.

Rooma I määrus näeb seega ette süsteemi, mis annab etteaimatavuse võimaliku vaidluse tulemuse suhtes ning õiguskindluse kohaldatava õiguse osas. Lisaks hõlbustab see lõppkokkuvõttes siseturu tõrgeteta toimimise huvides ka kohtuotsuste liikumist liikmesriikide vahel. ( 53 )

85.

Selle süsteemi nurgakivi on see, et pooled, kes sõlmivad lepingu, võivad määrata (valida) kohaldatava õiguse. ( 54 ) Rooma I määruse artikkel 3 sätestab „vastanduva“ tahte autonoomsuse põhimõttelise reeglina kõigi lepingute puhul. Selles on samal ajal kehtestatud valikule kohaldatav õiguslik kord ( 55 ) kas üldiselt või teatud lepinguliste suhete puhul. ( 56 )

86.

See säte on õiguse valimise vormi osas helde: valida võib nii sõnaselgelt kui ka vaikimisi. Viimane peab „nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest“. ( 57 )

87.

Ei ole olemas loetelu kriteeriumidest, mille alusel „[määrata kindlaks, kas õiguse valik tuleneb selgelt lepingutingimustest]“ ( 58 ). Lisaks viitele kohtu valikule õiguse valimise näitajana ( 59 ) ei illustreeri Rooma I määrus teisi asjaolusid, mis näitaksid, et pooled soovisid oma lepingu suhtes kohaldatava õiguse valida vaikimisi.

88.

Individuaalse töölepingu tingimus, mille alusel lepingut täiendavad riigisiseste õigusnormide ( 60 ) sätted, võib põhimõtteliselt näidata õiguse valimist.

89.

Siiski, nagu märgib komisjon, ( 61 ) võib seda tingimust tõlgendada ka nii, et see väljendab lihtsalt tahet lisada lepingusse õiguskorra teatavad materiaalõiguslikud sätted, millel on sama väärtus nagu kõigil teistel lepingutingimustel („viitamine“). ( 62 )

90.

Liikmesriigi kohtu ülesanne on kindlaks teha, milline oli poolte tegelik kavatsus igal konkreetsel juhul. Selle ülesande raames leian, et sellisest lepingutingimusest, nagu sisaldub vaidlusalustes lepingutes, ei piisa selleks, et järeldada, et tegemist oli üheselt õiguse valimisega. ( 63 )

91.

Nimelt peab see tingimus selleks, et seda saaks mõista poolte omavahelise õiguskorra valimise tahte kaudse väljendusena, tuginema teistele andmetele. ( 64 ) Veelgi enam, kui lepingu teatud olulised elemendid, nagu peamiste tööülesannete täitmise koht, näivad viitavat teisele õiguskorrale.

92.

Vaidlusalused individuaalsed töölepingud vastavad varem kindlaks määratud vormile, mille kasutamine on ette nähtud määrusega nr 64/2003. Õiguse (oletatava) valimise tingimus on üks selles vormis ette nähtud sätetest.

93.

Rooma I määrusega ei ole vastuolus see, et õiguse valimine sätestatakse lepingus tingimusena, milles ei ole eraldi läbi räägitud, vaid mis on lisatud vaikimisi asjaomase sektori ühisesse vormi. ( 65 )

94.

Kahtlused, mis võivad tekkida seoses sellise tingimusega nõustumisega ja selle tingimuse kehtivusega, tuleb lahendada hüpoteetiliselt kohaldatava õiguse alusel, nimelt õiguse alusel, mida kohaldataks juhul, kui valik oleks kehtiv: seega sama õiguse alusel, mis on näiliselt valitud. ( 66 )

95.

Teine ja loomulikult eelnev küsimus on see, kas kohaldatava õiguse valimise tingimus, mis lisatakse lepingusse kas seaduses sätestatud kohustusest või lepingupoole ühepoolse otsusega, on kehtiv.

96.

Rooma I määruse vastus sellele küsimusele nõuab nende kahe olukorra eristamist.

97.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kirjeldab vaidlusalustes lepingutes viidet Rumeenia tööseadustikule viitena, mis tuleneb riigisisestest õigusnormidest, mis kohustavad selleks, et „individuaalsetes töölepingutes [peab] kindlasti olema tingimus, et kohaldatavaks õiguseks valitakse Rumeenia õigus“ (kohtuasi C‑152/20).

98.

Kui see oleks nii, siis ei oleks lepingupooled saanud õigust vabalt valida Rooma I määruse artikli 3 tähenduses. Seda tüüpi seadusega ette nähtud tingimus näib olevat vastuolus valikuvabaduse mõttega.

99.

Samas ei paista, et see oleks riigisisese õigusnormi ainus tõlgendus. Rumeenia valitsus väidab oma seisukohtades, et individuaalse töölepingu pooltel ei ole kohustust valida kohaldatavaks õiguseks Rumeenia õiguskorda. Vaid juhul, kui nad otsustavad selle vabalt kokku lepitud valiku kasuks, peavad nad järgima määrust nr 64/2003 ja sõlmima lepingu vastavalt sellele lisatud vormile.

100.

Selle tõlgenduse kohaselt oleks lepingus (vormi kaudu) tingimus, mis näeb ette tööseadustiku täiendava kohaldamise, tulenevalt selliste poolte eelnevast ja vabast valikust, kes on määranud oma lepingusuhtele kohaldatavaks Rumeenia õiguskorra. See oleks samal ajal selle valiku tõendiks.

101.

Riigisisese õiguse tõlgendamine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu, mitte Euroopa Kohtu ülesanne. Ainult siis, kui kahest osutatud tõlgendusest teine prevaleeriks, võiks seda tingimust mõista poolte tahtevabaduse teostamisena Rooma I määruse artikli 3 tähenduses.

102.

Küsimust tuleb aga vaadelda teisest küljest, kui tingimust ei lisata lepingusse enam mitte seaduse sunnil, vaid tööandja otsusega, millele viitab konkreetselt kolmas küsimus kohtuasjas C‑218/20.

103.

Tööandja kasutab töölepinguid tavaliselt standardvormis. Nendesse selle riigi õiguskorra (ja kohtu) valimise tingimuse lisamine, kus leping sõlmitakse, hõlbustab töösuhete haldamist ja piirab seadusjärgse teavitamise kulusid.

104.

Valikuvabadust – mis on põhimõtteliselt mõlemal poolel – võib kasutada juhul, kui tegemist on individuaalses töölepingus varem kindlaks määratud tingimusega (mis omakorda võib sisaldada kollektiivlepingus kindlaks määratud tingimusi), andes nõusoleku, isegi kui selle sisus ei ole tegelikult varem kokku lepitud. ( 67 )

105.

Rooma I määruse artikli 3 kohaldamisel individuaalsetele töölepingutele ei saa seda asjaolu tähelepanuta jätta. Kui erandjuhud välja arvata, ei ole enamikul töötajatel de facto võimu kohustada tööandjat valima tema individuaalsetele töölepingutele kohaldatavat õigust. Seega tähendab see, et need töötajad otsustavad õiguse valimise üle sellega, et nad aktsepteerivad nõustumise teel tööandja poolt varem kindlaks määratud õigust.

106.

Sama kehtib suhteliselt paralleelses tarbijalepingute valdkonnas, millele on viidatud Rooma I määruse artiklis 6. Euroopa Kohus ei ole nende lepingute puhul seadnud kahtluse alla „eelnevalt koostatud õiguse valiku tingimus[t], millega määratakse müüja või teenuste osutaja asukoha liikmesriigi õigus“, tingimusel et see lepingutingimus ei ole ebaõiglane. ( 68 )

107.

Eelneva põhjal teen ettepaneku vastata Tribunalul Mureșile (Mureși esimese astme kohus, Rumeenia) järgmiselt: