–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Pucciariello,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja A. Kasalická,

–

Iirimaa, esindajad: J. Quaney, G. Hodge, M. Browne ja A. Joyce,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Moro, M. Heller ja M. Wilderspin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1), mida on muudetud komisjoni 26. novembri 2014. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2015/281 (ELT 2015, L 54, lk 1), (edaspidi „määrus nr 1215/2012“), artikli 53 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on Alessandro Salvoni ja Anna Maria Fiermonte ning mille ese on Alessandro Salvoni poolt Anna Maria Fiermontele osutatud advokaaditeenuste eest võlgnetava summa tasumise nõue.

3

Määruse nr 1215/2012 põhjendused 29 ja 32 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

4

Määruse nr 1215/2012 artiklid 17–19 kuuluvad selle määruse kohtualluvust reguleerivasse II peatükki, täpsemalt selle peatüki 4. jakku „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“. Selle määruse artikli 17 lõike 1 punkt c sätestab:

„1.   Asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on:

[…]

5

Nimetatud määruse artikli 18 lõige 2 sätestab:

„Teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.“

6

Sama määruse artikli 28 lõige 1 sätestab:

„Kui kostja, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, vastu esitatakse hagi teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb käesoleva määruse sätetest.“

7

Määruse nr 1215/2012 artikli 37 lõige 1 näeb ette:

„1.   Pool, kes soovib liikmesriigis tugineda teises liikmesriigis tehtud kohtuotsusele, esitab:

8

Selle määruse artikkel 42 näeb ette:

„1.   Selleks et liikmesriigis täita teises liikmesriigis tehtud kohtuotsust, esitab taotleja pädevale täitevasutusele järgmised dokumendid:

2.   Selleks et liikmesriigis täita teises liikmesriigis tehtud kohtuotsust, millega määratakse ajutised meetmed, sealhulgas kaitsemeetmed, esitab taotleja pädevale täitevasutusele järgmised dokumendid:

[…]“.

9

Nimetatud määruse artikli 43 lõige 1 sätestab:

„Kui taotletakse teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmist, toimetatakse artikli 53 kohaselt väljastatud tunnistus kätte isikule, kelle vastu täitmist taotletakse, enne esimese täitemeetme võtmist. Tunnistusele lisatakse kohtuotsus, kui seda ei ole kõnealusele isikule juba kätte toimetatud.“

10

Tunnustamisest ja täitmisest keeldumise osas näevad sama määruse artikli 45 lõike 1 punkt e ja lõige 2 ette:

„1.   Kohtuotsuse tunnustamisest keeldutakse huvitatud poole taotlusel:

[…]

[…]

2.   Lõike 1 punktis e osutatud kohtualluvuse aluseid kontrollivale kohtule, kellele taotlus esitati, on siduvad tuvastatud asjaolud, millele otsuse teinud kohus tugines oma pädevuse kindlakstegemisel.“

11

Määruse nr 1215/2012 artiklis 46 on ette nähtud, et „[k]ohtuotsuse täitmisest keeldutakse selle isiku taotlusel, kelle vastu kohtuotsuse täitmist taotletakse, artiklis 45 osutatud alusel“.

12

Määruse nr 1215/2012 artiklis 53 on ette nähtud, et „[o]tsuse teinud kohus väljastab huvitatud poole taotlusel tunnistuse, kasutades I lisas esitatud vormi“.

13

Nimetatud vormi punkt 4 „Kohtuotsus“ sisaldab alapunktis 4.6.2 viiteid, mida otsuse teinud kohus ajutise või kaitsemeetme võtmise korral asja sisuliselt lahendanud kohtu – kes on selle meetme võtmise otsustanud – pädevuse kohta vormile kannab.

14

Milano (Itaalia) advokaadibüroo advokaat A. Salvoni palus 3. novembril 2015 esitatud avalduses Tribunale di Milanol (Milano esimese astme kohus, Itaalia) teha Hamburgis (Saksamaa) elava A. M. Fiermonte suhtes maksekäsk summas, mis võlgneti talle tema teenuste eest selle kliendi isa holografeeritud testamendi vaidlustamise menetluses.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tegi maksekäsu teatud summas, millele lisandusid intressid ja kulud. Kuna A. M. Fiermonte maksekäsule vastu ei vaielnud, taotles A. Salvoni sellelt kohtult, et talle väljastataks kohtuotsuse täitmiseks määruse (EL) nr 1215/2012 artiklis 53 nimetatud tunnistus nimetatud määruse I lisas esitatud vormis.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tegi omal algatusel internetiotsingu, mille põhjal selgus, et A. Salvoni kutsetegevus on suunatud Saksa klintidele. Seetõttu palus eelotsusetaotluse esitanud kohus A. Salvonil näidata, millises advokaadibüroos ta tegutses perioodil, mil ta A. M. Fiermontet advokaadina nõustas. A. Salvoni esitatud dokumendid kinnitasid, et tema kutsetegevus oli suunatud Saksa klientidele ja et ajal, mil ta A. M. Fiermontet advokaadina nõustas, elas A. M. Fiermonte Saksamaal.

17

Leides, et A. Salvoni ja A. M. Fiermonte vaheline õigussuhe on tarbijalepingust tulenev suhe, järeldas eelotsusetaotluse esitanud kohus A. Salvoni kutsetegevust puudutava teabe põhjal, et maksekäsk on väljastatud määruse (EL) nr 1215/2012 II peatüki 4. jao – mis reguleerib kohtualluvust tarbijalepingute puhul – kohtualluvuse sätteid rikkudes.

18

Seda tausta arvestades on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud kahtlus pädevuse suhtes, mis on kohtul, kellelt taotletakse määruse nr 1215/2012 artiklis 53 ette nähtud tunnistuse väljastamist, kui vastavalt riigisisesele menetlusõigusele res judicata õigusjõu omandanud kohtuotsus on vastu võetud selles määruses sätestatud kohtualluvuse norme rikkudes.

19

See kohus kahtleb eriti küsimuses, kas määruse nr 1215/2012 artikkel 53 kohustab kohut, kellele on esitatud tunnistuse väljastamise taotlus, kanda tunnistusse täpselt otsus, mis on tehtud päritoluliikmesriigis, või lubab see säte tal otsustada omal algatusel teavitada tarbijast kostjat – kelle suhtes nõutakse kohtuotsuse täitmist päritoluliikmesriigist erinevas liikmesriigis – selle määruse II peatüki 4. jao kohtualluvuse normide võimalikust rikkumisest ja seega ka võimalusest tunnustamine vaidlustada nimetatud määruse artikli 45 lõike 1 punkti e alusel.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et määruse nr 1215/2012 artikleid 42 ja 53 tundub olevat võimalik tõlgendada nii, et kohtul, kellelt palutakse tunnistus väljastada, puudub igasugune kaalutlusõigus, ja et see kohus peab vaid automaatselt kandma kohtuotsuse sisu määruse I lisas esitatud vormi, et tõendada kohtuotsuse täidetavust päritoluliikmesriigis.

21

Kuid selle kohtu hinnangul võib niisugune tõlgendus olla vastuolus harta artikliga 47, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus tarbijakaitse valdkonnas. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selle kohta, et Euroopa Kohtu praktikast, täpsemalt 14. juuni 2012. aasta kohtuotsusest Banco Español de Crédito (C‑618/10, EU:C:2012:349, punktid 39, 41 ja 43) ja 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsusest Finanmadrid EFC (C‑49/14, EU:C:2016:98, punkt 46) tuleneb, et tarbija on suhetes teatud kutsealal tegutseva isikuga nõrgemal positsioonil nii läbirääkimisvõimelt kui ka teavitatuse tasemelt ning seda saab tasakaalustada ainult aktiivse sekkumisega kohtu poolt, kellel on kohustus omal algatusel uurida lepingutingimuse võimaliku ebaõigluse küsimust, kui tema käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud.

22

Mis puudutab määruse nr 1215/2012 artiklis 53 ette nähtud tunnistust, siis täheldab see kohus, et nagu märkis Euroopa Kohus ka 16. juuni 2016. aasta kohtuotsuses Pebros Servizi (C‑511/14, EU:C:2016:448) tõendi kohta, mis nähakse ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (ELT 2004, L 143, lk 15; ELT eriväljaanne 19/07, lk 38), artiklis 9, on kohtuotsuse kinnitamine õigusemõistmisega seotud tegevus. Süsteemi kohta, mis oli kehtestatud nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42), on Euroopa Kohus samuti otsustanud, et selle määruse artiklis 54 ette nähtud tunnistus aitab hõlbustada päritoluliikmesriigis tehtud kohtuotsuse kohta täitmismääruse vastuvõtmist (6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Trade Agency, C‑619/10, EU:C:2012:531, punkt 41). Seda arvestades rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et niisuguse tunnistuse olulisust kinnitati veelgi süsteemis, mis kehtestati määrusega nr 1215/2012.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul tuleb tal kokku sobitada määruse nr 1215/2012 esemeks olevate kohtuotsuste kiire liikumise eesmärk ja tarbijate tõhus kaitse – viimast võimaluse kaudu teavitada tarbijat selle määruse artiklis 53 ette nähtud tunnistuse väljastamisel omal algatusel määruse II peatüki 4. jao kohtualluvuse normide rikkumisest.

24

Neil asjaoludel otsustas Tribunale di Milano (Milano esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määruse […] nr 1215/2012 artiklit 53 ja [harta] artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et otsuse teinud kohus, kellele on esitatud taotlus väljastada [selle määruse] artikli 53 kohane tunnistus res judicata õigusjõu omandanud kohtuotsuse kohta, ei või kasutada omaalgatusliku tegutsemise pädevust, et kontrollida, kas [nimetatud määruse] II peatüki 4. jao sätteid on rikutud, et ta saaks teavitada tarbijat mis tahes tuvastatud rikkumisest ja anda talle võimalus kõikidest asjaoludest teadlikuna kaaluda nimetatud määruse artiklis 45 ette nähtud õiguskaitsevahendi kasutamist?“

25

Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas kohus, kellele on esitatud taotlus väljastada tunnistus määruse nr 1215/2012 artikli 53 alusel, menetleb seda õigusemõistmisega seotud tegevuse raames ELTL artikli 267 tähenduses, või võib tema poolt läbi viidavat menetlust pidada puhtalt haldusmenetluseks või hagita menetluseks.

26

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuigi ELTL artikkel 267 ei nõua, et Euroopa Kohtu poole pöördumise õiguse tekkeks peab liikmesriigi kohtu menetlus, milles eelotsuse küsimus esitatakse, olema võistlev menetlus, võivad liikmesriikide kohtud Euroopa Kohtusse pöörduda vaid juhul, kui tegemist on poolelioleva vaidlusega ja kui see kohus peab tegema oma menetluses kohtuotsuse jõudu omava lahendi (16. juuni 2016. aasta kohtuotsus Pebros Servizi, C‑511/14, EU:C:2016:448, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Mõiste „otsuse tegemine“ ELTL artikli 267 teise lõigu tähenduses hõlmab kogu menetlust, mille lõpuks teeb eelotsusetaotluse esitanud kohus otsuse, ning seda tuleb tõlgendada laialt, vältimaks, et paljusid menetlusküsimusi käsitatakse vastuvõetamatutena ja sellistena, mida Euroopa Kohus ei saa tõlgendada, ning et Euroopa Kohtul oleks võimalik tõlgendada kõiki liidu õiguse norme, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab oma otsuse tegemiseks kohaldama (vt selle kohta 16. juuni 2016. aasta kohtuotsus Pebros Servizi, C‑511/14, EU:C:2016:448, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Selle kohta otsustas Euroopa Kohus 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsuse Gradbeništvo Korana (C‑579/17, EU:C:2019:162) punktides 39–41, et otsuse teinud kohus mõistab õigust, kui ta kontrollib, kas ta on pädev määruse nr 1215/2012 artiklis 53 ette nähtud tunnistust välja andma.

29

Selle lahenduse kohaldamine ei saa piirduda ainult asjakohase tunnistuse väljastamise pädevuse vaidlustamise juhtudega, kuna nimetatud artiklis ette nähtud tunnistust väljastav asutus peab teistes olukordades täitma ka õigusmõistmisega seotud ülesandeid.

30

Nii õigustab määruse nr 1215/2012 artiklis 53 ette nähtud tunnistuse ülesanne, mis talle selle määrusega kehtestatud süsteemis on antud, õiguse mõistmist otsuse teinud kohtu poolt, kui osa teabest, mis selles tunnistuses tuleb ära märkida, ei nähtu kohtuotsusest, mille täitmist taotletakse, või nõuab selle kohtuotsuse tõlgendamist või on vaidlustatavat laadi. Sel juhul viib nimetatud kohus läbi varasema kohtumenetluse järelmenetluse, tagades selle igakülgse tõhususe, kuna tunnistuse puudumisel ei saa otsus Euroopa õigusruumis vabalt ringelda. Niisugune järeldus vastab vajadusele tagada kohtulahendite kiire täitmine, säilitades samal ajal õiguskindluse, millele tugineb vastastikune usaldus õigusemõistmise vastu Euroopa Liidus.

31

Seetõttu on menetlus, milles lahendatakse määruse nr 1215/2012 artikli 53 alusel tunnistuse väljastamise küsimust, laadilt õigust mõistev menetlus, mis tähendab, et sellist menetlust läbi viival liikmesriigi kohtul on õigus esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus.

32

Sellest tuleneb, et käesolev eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

33

Oma küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1215/2012 artiklit 53, koostoimes harta artikliga 47, tuleb tõlgendada nii, et otsuse teinud kohus, kellele on esitatud taotlus väljastada selles artiklis 53 ette nähtud tunnistus res judicata õigusjõu omandanud kohtuotsuse kohta, ei või omaalgatuslikult kontrollida, kas nimetatud määruse II peatüki 4. jao sätteid on rikutud, et ta saaks teavitada tarbijat rikkumisest, mille ta võib olla kindlaks teinud, ja anda tarbijale võimalus kõikidest asjaoludest teadlikuna kaaluda nimetatud määruse artiklis 45 ette nähtud õiguskaitsevahendi kasutamist.

34

Esiteks tuleb märkida, et määruse nr 1215/2012 artikli 42 lõike 1 punkti b ja lõike 2 punkti b võrdlusest tuleneb, et kohtul, kellele esitatakse tunnistuse väljastamise taotlus, ei ole õigust kontrollida sisulise kohtuotsuse teinud kohtu pädevust, erinevalt sellest, mida nõutakse ajutise meetme või kaitsemeetme võtmise otsuse puhul.

35

Nimelt kui selle määruse artikli 42 lõike 1 punkt b paneb taotlejale selleks, et sisulist otsust saaks täita, lihtsalt kohustuse esitada tunnistus, mis tõendab, et kohtuotsus on täidetav, siis nimetatud määruse artikli 42 lõike 2 punkt b näeb ette, et ajutise või kaitsemeetme määramise otsuse täitmiseks esitatav tõend peab konkreetselt tõendama, et otsuse teinud kohus oli pädev asja sisuliselt arutama.

36

Seda järeldust kinnitab nimetatud tunnistuse sisu, mis on välja toodud sama määruse I lisas, ja eelkõige selle lisa punkt 4.6.2, mis käsitleb ajutise või kaitsemeetme kohaldamise asju.

37

Niisugune eristamine on ka loogiline arvestades asjaolu, et muudel juhtudel on kohus, kellele tunnistuse väljastamise taotlus esitatakse, otsuse teinud kohus, s.t kohus, kes on teinud sisulise kohtuotsuse, mille tunnustamist või täitmist taotletakse, ning kes on sellest tulenevalt oma pädevust kas vaikides või sõnaselgelt formaalselt kinnitanud, olles teinud asjasse puutuva otsuse määruse nr 1215/2012 artikli 2 tähenduses.

38

Teiseks tuleneb määruse nr 1215/2012 artikli 53 sõnastusest, et otsuse teinud kohus peab väljastama tõendi, mille ta koostab huvitatud poole taotlusel. See säte ei aga näe mingil määral ette, et sel kohtul tuleb kontrollida vaidluse aspekte, mis ei ole selle sätte kohaldamisel asjasse puutuvad, nagu sisulised ja pädevuse küsimused, mis on juba ära otsustatud kohtuotsuses, mille täitmist nõutakse. Samuti tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et selle tunnistuse väljastamine toimub peaaegu automaatselt (vt selle kohta 6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Trade Agency, C‑619/10, EU:C:2012:531, punkt 41).

39

Sellest järeldub, et määruse nr 1215/2012 artiklit 53 tuleb tõlgendada nii, et otsuse teinud liikmesriigi kohus, kellele on esitatud taotlus väljastada viidatud artiklis ette nähtud tunnistus res judicata õigusjõu omandanud tarbijat puudutava kohtuotsuse kohta, ei või niisuguses kohtuasjas, nagu on põhikohtuasi, omaalgatuslikult kontrollida, kas nimetatud otsus on tehtud selles määruses ette nähtud kohtualluvuse norme rikkudes.

40

Kolmandaks tuleb veel kontrollida, kas käesoleva kohtuotsuse punktis 21 viidatud Euroopa Kohtu praktika, mis puudutab nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288), koostoimes harta artikliga 47, võib selle järelduse kahtluse alla seada, kuivõrd selle kohtupraktika kohaldamine tähendaks, et otsuse teinud kohus on tarbija ja teatud kutsealal tegutseva isiku vahelise ebavõrdsuse tasakaalustamiseks kohustatud tarbijat väidetavast rikkumisest teavitama.

41

Esimesena, mis puudutab määrusega nr 1215/2012 kehtestatavaid kohtualluvuse reegleid, täpsustab selle põhjendus 18, et nõrgemat poolt tuleks kaitsta soodsamate kohtualluvuse eeskirjadega kui üldised eeskirjad.

42

Seda eesmärki püütakse saavutada määruses nr 1215/2012 täpsustatud menetlusnormide kaudu. Nii tuleneb selle määruse artikli 17 lõikest 1, et seal ette nähtud juhtudel määratakse kohtualluvus kindlaks erinormide alusel, mida kohaldatakse tarbija ja teatud kutsealal tegutseva isiku vahelisele lepingule ning mis on määratletud selle määruse II peatüki 4. jaos.

43

Teisena, mis puudutab kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise etappi taotluse saanud liikmesriigis, peaks määruse nr 1215/2012 põhjenduse 29 kohaselt isikul, kelle suhtes taotletakse kohtuotsuse täitmist, olema võimalik taotleda kohtuotsuse tunnustamisest või täitmisest keeldumist, kui tema arvates esineb vähemalt üks tunnustamisest keeldumise alus, sealhulgas valikulise kohtualluvuse normide võimalik rikkumine.

44

Eeltoodut arvestades ja nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 76 ja 77, ei saa direktiivi 93/13 käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat määruse nr 1215/2012 kohaldamisel üle võtta, kuna viimane näeb ette menetlusnormid, samas kui direktiivi 93/13 eesmärk on ühtlustada minimaalselt liikmesriikide õigust tarbijalepingutes sisalduvate ebaõiglaste tingimuste küsimuses.

45

Mis puudutab harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, siis sellega vastuolu ei esine, kuna määruse nr 1215/2012 artikkel 45 võimaldab kostjal tugineda muu hulgas selle määruse II peatüki 4. jaos sätestatud kohtualluvuse normide võimalikule rikkumisele tarbijalepingute osas.

46

Arvestades eeltoodut tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artiklit 53 koostoimes harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et otsuse teinud kohus, kellele on esitatud taotlus väljastada artiklis 53 ette nähtud tunnistus res judicata õigusjõu omandanud kohtuotsuse kohta, ei või omaalgatuslikult kontrollida, kas nimetatud määruse II peatüki 4. jao sätteid on rikutud, et ta saaks teavitada tarbijat rikkumisest, mille ta võib olla kindlaks teinud, ja anda tarbijale võimalus kõikidest asjaoludest teadlikuna kaaluda nimetatud määruse artiklis 45 ette nähtud õiguskaitsevahendi kasutamist.

47

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades, mida on muudetud komisjoni 26. novembri 2014. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2015/281, artiklit 53 koostoimes harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et otsuse teinud kohus, kellele on esitatud taotlus väljastada selles artiklis 53 ette nähtud tunnistus res judicata õigusjõu omandanud kohtuotsuse kohta, ei või omaalgatuslikult kontrollida, kas nimetatud määruse II peatüki 4. jao sätteid on rikutud, et ta saaks teavitada tarbijat rikkumisest, mille ta võib olla kindlaks teinud, ja anda tarbijale võimalus kõikidest asjaoludest teadlikuna kaaluda nimetatud määruse artiklis 45 ette nähtud õiguskaitsevahendi kasutamist.