1.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas vaidluses on jalgrataste kokkupanemise süsteemi looja (ja neid tootev ettevõtja) vastandunud Korea ettevõtjale, kes toodab sarnaseid jalgrattaid ja keda ta süüdistab oma autoriõiguste rikkumises.

2.

Asja menetlev kohus peab lahendama küsimuse, kas jalgrattaid, mille kokkupanemise süsteem oli kaitstud patendiga, mille kehtivus on juba lõppenud, võib kvalifitseerida teoseks, mida saab kaitsta autoriõigusega. Ta soovib konkreetselt teada, kas see kaitse on välistatud, kui eseme kuju „on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks“, ja milliste kriteeriumide järgi tuleb seda hinnata.

3.

Kuigi eelotsusetaotluses on keskendutud autoriõigust käsitlevatele Euroopa Liidu õigusnormidele, puudutab see küsimust (autoriõigusele iseloomuliku kaitse kooskõla tööstusomandist tuleneva kaitsega), mille kohta on Euroopa Kohus hiljuti otsuse teinud. ( 2 )

4.

Artikli 2 punktides 1 ja 7 on ette nähtud:

[…]

5.

Artiklis 7 on ette nähtud:

„Intellektuaalomandi õiguskaitse ja õiguste kaitsmine peaksid kaasa aitama tehnoloogiliste uuenduste edendamisele, tehnoloogia edastamisele ja levitamisele, tehnoloogiliste teadmiste tootjate ja tarbijate vastastikku kasu saamisele viisil, mis viib sotsiaalsele ja majanduslikule heaolule ning õiguste ja kohustuste tasakaalustatusele“.

6.

Artiklis 26 on ette nähtud:

„1.   Kaitstud tööstusdisainilahenduste omanikul on õigus takistada kolmandatel isikutel ilma tema nõusolekuta valmistada, müüa või importida esemeid, milles sisaldub kaitstud tööstusdisainilahenduste koopia kas täielikult või olulisel määral ja kui nimetatud toimingud võetakse ette kaubanduslikul eesmärgil.

[…]“.

7.

Artiklis 27 on sätestatud:

„1.   […] patentida võib iga leiutist, nii tooteid kui ka meetodeid, kõigist tehnikavaldkondadest, tingimusel et see on uus ning omab leiutustaset ja on tööstuslikult kasutatav. […]

[…]“.

8.

Artiklis 29 on sätestatud:

„1.   Liikmed peavad nõudma, et patendi taotleja avaks leiutise piisavalt selgelt ja täielikult, nii et vastava ala asjatundja võiks selle teostada; liikmed võivad nõuda taotlejalt leiutise teostamise parima viisi esitamist, mis on leiutajale teada taotluse esitamise kuupäeval […]

[…]“.

9.

Põhjenduses 60 on märgitud:

„Käesoleva direktiiviga ettenähtud kaitse ei tohiks mõjutada siseriiklike või ühenduse õigusaktide sätteid muudes valdkondades, nagu tööstusomand, andmekaitse, tingimusjuurdepääs, juurdepääs avalikele dokumentidele ning meediakasutuse kronoloogia eeskiri, mis võivad mõjutada autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitset.“

10.

Artiklid 2–4 kohustavad eelkõige liikmesriike tagama, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste reprodutseerimist (artikli 2 punkt a), lubada või keelata nende üldsusele edastamist (artikli 3 lõige 1) ja lubada või keelata nende levitamist (artikli 4 lõige 1).

11.

Artiklis 9 („Muude sätete edasine kohaldamine“) on sätestatud:

„Käesolev direktiiv ei mõjuta eelkõige patendiõiguste, kaubamärkide, tööstusdisainiõiguste[ga] […] seotud sätete kohaldamist“.

12.

Põhjenduse 10 sisu on järgmine:

„Ei tohiks takistada tehnilisi uuendusi, andes disainilahenduse kaitse neile omadustele, mis on tingitud üksnes tehnilisest otstarbest. […]“.

13.

Põhjendus 32 on sõnastatud järgmiselt:

„Kuna autoriõiguse seadused ei ole täielikult ühtlustatud, on oluline kehtestada ühenduse disainilahendusest tuleneva ning autoriõiguse seadusest tuleneva kaitse kumulatsiooni põhimõte, jättes samas liikmesriikidele vabaduse kehtestada autoriõiguse kaitse ulatus ning selle kaitse tingimused“.

14.

Artikli 3 punktis a on mõiste „disainilahendus“ määratletud kui:

„[…] toote või selle osa välimus, mis tuleneb eelkõige toote enese ja/või selle kaunistuste joonte, piirjoonte, värvide, kuju, struktuuri ja/või materjali omadustest“.

15.

Artiklis 8 on märgitud:

„1.   Ühenduse disainilahendus ei anna kaitset nendele toote välisomadustele, mis on tingitud üksnes selle tehnilisest otstarbest.

[…]“.

16.

Artikli 96 („Suhted teiste siseriikliku õiguse kohaste kaitsevormidega“) lõikes 2 on sätestatud:

„Ühenduse disainilahendusena kaitstav disainilahendus on kaitsekõlblik ka liikmesriikide autoriõiguse seaduste alusel alates kuupäevast, mil disainilahendus on loodud või mis tahes kujul fikseeritud. Iga liikmesriik määrab kindlaks nimetatud kaitse ulatuse ja tingimused ning nõutava eristatavuse taseme“.

17.

Artikli 1 („Autori õiguste ajaline kehtivus“) lõikes 1 on sätestatud:

„Berni konventsiooni artiklis 2 osutatud kirjandus- või kunstiteose autori õigused kehtivad autori eluajal ja 70 aastat pärast tema surma olenemata kuupäevast, mil teos muutus õiguspäraselt üldsusele kättesaadavaks.“

18.

SI lõi 1975. aastal kokkupandava jalgratta disainilahenduse, mille ta nimetas Bromptoniks.

19.

Järgneval aastal asutas ta äriühingu Brompton Ltd., et turustada oma kokkupandavaid jalgrattaid koostöös mõne suurema ettevõtjaga, kes tagaks nende tootmise ja levitamise. Kuna ta ei leidnud ühtegi, kes oleks huvitatud, jätkas ta üksi töötamist.

20.

1981. aastal sai ta esimese tellimuse 30 Bromptoni jalgratta tarnimiseks, mille ta valmistas originaalist veidi erineva väliskujundusega.

21.

Sellest ajast alates arendas ta oma äriühingu tegevust, et tutvustada oma kokkupandavat jalgratast, mida ta turustas alates 1987. aastast sellisel kujul:

22.

Äriühingule Brompton Ltd. kuulus jalgratta (mida iseloomustas see, et seda sai panna kolme asendisse: lahti tehtud, ooteasendisse „stand by“ ja kokkupandud asendisse) kokkupanemise mehhanismi patent, mis sai hiljem üldkasutatavaks. ( 7 )

23.

SI väidab, et tal on Bromptoni jalgratta väliskujunduse suhtes ka autoriõigustest tulenevad varalised õigused.

24.

Korea äriühing GET2GET, mis on spetsialiseerunud spordivarustuse tootmisele, toodab ja turustab Bromptoni jalgrattaga sarnase väliskujundusega kokkupandavat jalgratast (Chedech), millel on samuti kolm asendit:

25.

Kuna Brompton Ltd. ja SI leiavad, et GET2GET on rikkunud nende autoriõigusi Bromptoni jalgrattale, esitasid nad tema peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kellel nad palusid kokkuvõttes: a) tunnistada, et Chedechi jalgrattad rikuvad neile kinnitatud eristusmärkidest olenemata Brompton Ltd. autoriõigusi ja SI mittevaralisi õigusi Bromptoni jalgrattale, ning b) anda korraldus nende õigusi rikkuv tegevus lõpetada ja toode turult eemaldada. ( 8 )

26.

GET2GET väitis, et tema jalgratta väliskujundus oli tingitud soovitud tehnilisest lahendusest ning et ta võttis tahtlikult kasutusele kokkupanemistehnika (mis oli varem kaitstud Brompton Ltd. patendiga, mis hiljem aegus), sest see oli kõige funktsionaalsem meetod. Ta väidab, et see tehniline piirang määrab Chedechi jalgratta väliskujunduse.

27.

Brompton Ltd. ja SI väitsid repliigis, et turul on teisi kolmes asendis kokkupandavaid jalgrattaid, mis on nende jalgrattast erineva väliskujundusega, mistõttu neil on autoriõigused jalgratta välimusele. Jalgratta väliskujundus näitab loominguliste valikute tegemist ja seega originaalsust.

28.

Nendel asjaoludel esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

29.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 14. juunil 2018.

30.

Kirjalikud seisukohad on esitanud SI ja Brompton Ltd., GET2GET, Belgia ja Poola valitsus ning komisjon. Viimane ja põhikohtuasja pooled osalesid kohtuistungil, mis toimus 14. novembril 2019.

31.

Asja menetlev kohus on esitanud oma küsimused autoriõiguse kaitse kohta seoses teosega, „mille kuju on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks“. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtu üksnes tõlgendada direktiivi 2001/29.

32.

Nagu juba selgitati, on „teos“, milles on vaidlus, jalgratas, mille kokkupanemissüsteem oli omal ajal patendiõigusega kaitstud.

33.

SI ja Brompton Ltd. ( 9 ) kirjalikest seisukohtadest ilmneb, et väliskujundus, millele praegu autoriõiguse kaitset taotletakse, erineb selle jalgratta algupärasest väliskujundusest, kuigi mõlemas jalgrattas kasutatakse kokkupanemissüsteemi. ( 10 )

34.

Eelotsusetaotluses ei ole ühtegi viidet sellele, et Bromptoni jalgratas oleks olnud kaitstud disainilahendusena tööstuslikuks rakendamiseks. Samuti ei viita eelotsusetaotluse esitanud kohus riigisisestele või liidu õigusnormidele, mis reguleerivad (liikmesriigi või ühenduse) disainilahendusi.

35.

Kuigi 1987. aastal sai taotleda kaitset ainult liikmesriigi disainilahendusele, ei takistanud miski registreerida Bromptoni jalgratast hiljem ka spetsiaalse disainilahenduste õigusliku regulatsiooni ( 11 ) kohaselt kas direktiivi 98/71/EÜ ( 12 ) või määruse nr 6/2002 alusel. Viimati nimetatud õigusnormis on ette nähtud isegi „[lühiajaline] kaitse […] [ühenduse] registreerimata disainilahenduse jaoks“ ( 13 ).

36.

Eelotsuse küsimustele vastamisel ei tohi jätta kõrvale (ühelt poolt intellektuaalomandi ja teiselt poolt tööstusomandi) kaitse kumuleerumise probleeme, mille juurde ma kohe tulen. Minu arvates on seega parem käsitleda neid nii juhul, kui kokkupanemissüsteem oleks olnud kaitstud ainult patendiga, kui ka juhul, kui jalgratta väliskujundus oleks vastanud tööstusdisainilahendusele.

37.

Olenemata sellest, et nende ese on erinev, ( 14 ) on nendel mõlemal kaitsevormil (patendid ja disainilahendused) ühiseid tunnusjooni, millest tuleks lähtuda:

38.

Vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele tuleb anda üldisemas kontekstis, mis võtab arvesse tööstusomandi ja autoriõiguse kaitse eri esemed ja taotletavad eesmärgid, nagu ka nende mõlema aluseks olevad huvid.

39.

Üldise huvi komponentide hulgas on tehnoloogia edendamise ja konkurentsi soodustamise stiimul. Kumuleerimise põhimõtte kohaldamine ei tohiks tähendada autoriõiguse ebaproportsionaalset kaitset avalike huvide kahjuks, toimides tööstusomandiõiguste kaitsesüsteemi pidurina.

40.

Kasutamise ainuõiguse andmine patendiõiguse omanikule või disainilahenduse autorile on mõeldud just selleks, et saavutada tasakaal avalike ja erahuvide vahel:

41.

Selline hoolikas tasakaal – mille kõige vahetum väljendus on lühem kaitseaeg leiutajale või disainerile – läheks paigast ära, kui määratud tähtaega lihtsalt pikendataks kuni autoriõigusele omaste heldete tähtaegadeni. Disainerid kaotaksid stiimulid tööstusomandisüsteemi kasutada, kui neil oleks väiksemate kulude ja vähemate vorminõuetega (muu hulgas ilma registreerimata) tagatud oma loomingule kaitse autoriõigusega ja palju pikemaks tähtajaks. ( 19 )

42.

Alahinnata ei tohi ka mõju õiguskindlusele: ametlik avalikustamine, mida nõutakse tööstusdisaini puhul, võimaldab konkurentidel täie kindlusega teada saada, kus on nende endi tööstusloomingu piirid, ja kui kaua need on kaitstud.

43.

Kui registreerimata disainilahendus kõrvale jätta, ( 20 ) näib õiguspärane, et ametlikult tööstusomandiõiguse saanud isiku konkurendid võivad usaldada, et registreeritud omand avalikustatakse, et nad saaksid siis, kui registreeritud õiguse omaja õigused lõpevad, registreeritud tehnilist innovatsiooni ära kasutada. Määruse nr 6/2002 põhjenduses 21 on tunnistatud, et „[ü]henduse registreeritud disainilahendusest tuleneva ainuõiguse eesmärk on tagada suurem õiguskindlus“. ( 21 ) Seevastu, kui registreerimist üldse ei avalikustata, nagu see on autoriõiguste puhul, ei tea ettevõtjad kindlalt tööstusliku otstarbega intellektuaalse loomingu sisu.

44.

Tegelikult on need argumendid ainult variatsioonid samal teemal, mida kohtujurist Szpunar juba käsitles oma ettepanekus kohtuasjas Cofemel, millele ma viitan. ( 22 )

45.

Lõppkokkuvõttes tuleb mõlemas (tööstusomandi) [ja] (autoriõiguste) õiguslikus korras taotletud eesmärke ja väärtusi vastandada proportsionaalselt, et vältida, et viimaste ülemäärane kaitse jätab esimesed sisutuks.

46.

Liidu õiguses on lubatud lisada disainilahenduse õiguskaitsele autoriõigusest tulenev kaitse. Nii sätestati see omal ajal direktiivis 98/71, mille artiklis 17 tunnistati, et (igas liikmesriigis registreeritud) disainilahendused on kaitsekõlblikud ka autoriõiguse seaduste alusel. Selles artiklis lisati siiski, et „[i]ga liikmesriik määrab kindlaks nimetatud kaitse ulatuse ja tingimused, sealhulgas nõutava eristatavuse taseme“. ( 23 )

47.

„Kumuleerimise“ põhimõte võeti hiljem üle määruse nr 6/2002 artikli 96 lõikesse 2, mida tuleb liidu tasandil kaitstud ühenduse disainilahenduste suhtes tõlgendada põhjendust 32 arvestades.

48.

Autoriõiguse erikaitse seisukohast on direktiivis 2001/29 põhjenduses 60 märgitud, et see direktiiv „ei tohiks mõjutada siseriiklike või ühenduse õigusaktide sätteid muudes valdkondades“.

49.

Seega „säilitab direktiiv 2001/29 disainilahenduste valdkonnas kehtivate sätete olemasolu ja ulatuse, sealhulgas […] kumuleerimise põhimõtte“. ( 24 )

50.

Püsivad siiski mõned kahtlused, kas need kaks kaitset on üksteist täiendavad. Eelkõige oli küsimus selles, kas liikmesriigid võivad nõuda, et tööstusdisainilahenduste suhtes kehtiksid autoriõigusele omase kaitse saamiseks rangemad originaalsuse nõuded.

51.

Kohtuotsus Cofemel kinnitas üldreeglina, et „disainilahenduse kaitse ja autoriõigusest tuleneva kaitse võib liidu õiguse kohaselt anda samale objektile kumulatiivselt“.

52.

Selle tuvastamisele lisati seejärel siiski mõned täpsustused, mis nii‑öelda nõrgendavad või vähendavad kumuleerimise põhimõtte tugevust.

53.

Esiteks, „kuigi disainilahenduse kaitse ja autoriõigusest tuleneva kaitse võib liidu õiguse kohaselt anda samale objektile kumulatiivselt, saab selline kumuleerimine toimuda vaid teatud olukordades“. ( 25 )

54.

Teiseks on antud kaitse mõte kummalgi juhul erinev. Kui disainilahenduste eesmärk on vältida konkurentide poolt imiteerimist, siis autoriõigusel on teine õiguslik ja majanduslik ülesanne. ( 26 )

55.

Kolmandaks, autoriõiguse saamisel objektile, millel on juba disainilahenduste kaitse, on teatavad riskid, mida ei tohiks eirata. ( 27 ) Eelkõige „ei või disainilahendusena kaitstud objektile autoriõigusest tuleneva kaitse andmine kaasa tuua nende kahe kaitse eesmärkide ja tõhususe kahjustamist“. ( 28 )

56.

Neljandaks määrab konkreetselt kindlaks, millal on tegemist ühega „teatud olukordadest“, mis võimaldavad kaitseid kumuleerida, liikmesriigi kohus. Seega tuleb igal üksikjuhul kindlaks määrata tasakaal autoriõiguste kaitse ja üldise huvi vahel.

57.

Alustuseks viitan taas kohtujurist Spuznari ettepanekule kohtuasjas Cofemel, milles ta analüüsib nii Euroopa Kohtu praktikat mõiste „teos“ kohta kui ka selle kohtupraktika kohaldamist disainilahendustele. ( 29 )

58.

Mulle tundub, et see analüüs on piisavalt täielik selleks, et ei ole vaja minupoolseid täiendavaid selgitusi. Pealegi võeti see kohtuotsuse Cofemel põhjendustesse üle, täpsustades mõiste „teos“ kui liidu õiguse autonoomse mõiste piirjooni. ( 30 )

59.

Sellest kohtupraktikast pean nüüd oluliseks rõhutada originaalsuse elementi, ( 31 ) mida oli Euroopa Kohus juba märkinud varasemates kohtuotsustes, ( 32 ) tuvastades, et see peab kajastama teose looja isikupära. ( 33 )

60.

Üks kohtuotsuse Cofemel oluline panus on see, et see ei võimalda väidetava „teose“ (sel juhul rõivaste) originaalsust siduda selle esteetiliste komponentidega. Euroopa Kohus välistas esteetilisele aspektile apelleerimise disainilahenduse autoriõigusega kaitsmise põhjendusena, märkides, et „direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis annavad autoriõiguse kaitse sellistele mudelitele […], kuna need loovad iseseisva ja esteetilisest vaatevinklist silmatorkava visuaalse mulje, mis ulatub nende kasutusotstarbest kaugemale“ ( 34 ).

61.

Kui esteetilised efektid välja jätta, on keskne küsimus, kas originaalsuse kui selle eelduse kaalumisel, et tegemist on autori oma intellektuaalse loominguga, ( 35 ) võivad mängu tulla nõuded, mis tulenevad tehnilise või funktsionaalse tulemuse saavutamise nõudest, põhjusena, mille pärast mitte anda teosele kaitset autoriõigusega. Sellele probleemile viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus konkreetselt.

62.

Euroopa Kohus on seda küsimust juba käsitlenud arvutiprogrammide autoriõiguse kaitse seisukohast. ( 36 )

63.

Ta märkis konkreetselt, et kui asjaomase eseme osade avaldumist „dikteerib tehniline funktsioon, ei ole algupära kriteerium täidetud, sest idee elluviimise erinevaid viise on nii vähe, et idee ja avaldumisvorm lähevad segi“. ( 37 ) Selline olukord ei võimalda väljendada „autoril oma loomevõimet algupäraselt ega aita tal jõuda tulemuseni, mis kujutab endast autori intellektuaalset loomingut“. ( 38 )

64.

Samas mõttes kinnitas ta, et algupärast intellektuaalset loomingut võib kaitsta autoriõigusega, kuid see ei ole nii juhul, kui valitsevad „tehnilised kaalutlused, reeglid või piirangud, mis ei jäta ruumi loomevabadusele“. ( 39 )

65.

Nendest otsustustest võib järeldada, et üldjuhul ei ole võimalik autoriõigusega kaitsta tarbekunstiesemeid (objekte), mille kuju sõltub nende otstarbest. Kui niisuguse teose välimus on tingitud eranditult selle tehnilisest otstarbest määrava tegurina, ei saa seda kaitsta autoriõigusega. ( 40 )

66.

Selle kriteeriumi kohaldamine autoriõiguse suhtes kuulub samasse loogikasse, mis kehtib disainilahenduste ja kaubamärkide puhul:

67.

Kokkuvõttes ei saa autoriõigusega kaitsta disainilahendusi, mille konfiguratsiooni määravad tehnilised põhjused, mis ei jäta ruumi loomevabaduse teostamisele. Seevastu ei jää disainilahendus ainuüksi seetõttu, et selles ilmneb funktsionaalseid elemente, nimetatud autoriõiguse kaitsest ilma.

68.

See reegel ei tekita olulisi probleeme, kui nimetatud tehnilised põhjused praktiliselt ei jäta ruumi loomingulisusele. Raskused tekivad aga siis, kui disainilahendustes on funktsionaalsed ja kunstilised omadused omavahel ühendatud. Neid segatüüpi disainilahendusi ei ole a priori põhjust autoriõigusega tagatud kaitse alt välja jätta, nii on see aga siis, kui funktsionaalsed elemendid kaaluvad kunstilised elemendid üles sel määral, et viimased muutuvad tähtsusetuks. ( 44 )

69.

Funktsionaalsete elementidega seotud kujude analüüs tööstusomandi ja kaubamärgi valdkonda käsitlevas Euroopa Kohtu praktikas võib anda mõningad analoogia alusel tõlgendamise võimalused autoriõiguste puhul.

70.

Tõsi on, et igaühel nendest kolmest valdkonnast (disainilahendused, kaubamärgiõigus ja autoriõigus) on oma iseloomulikud omadused, mis takistavad käsitleda nende õiguslikku korda ühtemoodi. Mulle näib aga, et ei ole probleemi selles, kui teatud ettevaatlikkusega ekstrapoleerida Euroopa Kohtu tehtud järeldused ühtede kohta teistele, kui tegemist on niisuguse kriteeriumiga, mis on – ehkki teatavate nüanssidega – kohaldatav neile kõigile. ( 45 )

71.

Sellest kohtupraktikast tuleb minu arvates esile suurkoja 14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Lego Iuris vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, ( 46 ) milles tõlgendati keeldu registreerida kaubamärgina tähist, mis koosneb kauba kujust, mis on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks. ( 47 )

72.

Euroopa Kohus tuvastas, et see keeld „tagab ühelt poolt, et ettevõtjad ei saa kasutada kaubamärgiõigust, et muuta ilma ajalise piiranguta kestvaks tehniliste lahendustega seotud ainuõigusi“. ( 48 )

73.

Ta oli samuti seisukohal, et, „sätestades, et [määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti e alapunktis ii nimetatud keeldumispõhjust] tuleb kohaldada üksnes tähistele, mis koosnevad „ainult“ kauba kujust, mis on „vajalik“ tehnilise tulemuse saavutamiseks, on seadusandja asunud õigustatult seisukohale, et iga kauba kuju on teataval määral funktsionaalne ja seetõttu ei oleks kohane keelduda kauba kuju kaubamärgina registreerimast lihtsalt sel põhjusel, et sellel on kasulikke omadusi. Sõnade „ainult“ ja „vajalik“ abil tagab kõnealune säte, et keeldutakse registreerimast üksnes neid kauba kujusid, mis seisnevad vaid selles, et sisaldavad tehnilist lahendust ja mille registreerimine kaubamärgina takistaks seega tegelikkuses asjaomase tehnilise lahenduse kasutamist teiste ettevõtjate poolt“. ( 49 )

74.

Sellest eeldusest lähtudes tegi Euroopa Kohus selle kohta, et„ühe või mõne väikse meelevaldse osa olemasolu ruumilises tähises, mille kõik põhiomadused määrab tehniline lahendus, mille väljendus see tähis on“, mõned olulised täpsustused:

75.

Mõiste „ette nähtud tehnilise tulemuse saavutamiseks vajalik kuju“ kohta kinnitas Euroopa Kohus Üldkohtu seisukohta, et „see tingimus ei tähenda, et asjaomane kuju peab olema ainus, mis võimaldab selle tulemuse saavutada“. ( 52 ) Ta lisas, et „see, et sama tehnilise tulemuse saavutamiseks on olemas teisi kujusid, [ei kujuta] endast niisugust tingimust, mille tõttu registreerimisest keeldumise põhjus kohaldamata jätta“. ( 53 )

76.

Arvestades neid argumente, mida ma pean kohaseks kohaldada analoogia alusel käesolevale kohtuvaidlusele, saab eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastata. Näib, et see kohus väidab, et vaidlusaluse jalgratta väliskujundus on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks, ( 54 ) mis kujutab endast faktilistele asjaoludele antud hinnangut, mis on ainult tema pädevuses. Kui see kinnitus tähendab, et välimuse ja funktsionaalsuse vahel on välistamisseos, millele ma eespool viitasin, siis tuleb tema esimesele küsimusele vastata, et autoriõiguse alusel kaitset ei saa anda.

77.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib eelkõige teada, kuidas võivad mõjutada objekti kuju loomise ja soovitud tehnilise tulemuse saavutamise vahelise seose hindamist neli konkreetset tegurit, mille ta ise loetleb.

78.

Pöörates ümber nende tegurite järjekorra, nagu need on esitatud eelotsusetaotluses, alustan analüüsimist sellest, kuidas võib mõjutada see, et varem on olnud patent, mis on kehtivuse kaotanud.

79.

Arvestades kumuleerimise põhimõtte kestust, ei tohiks ainuüksi see asjaolu iseenesest tähendada tööstusomandi ülekaalukust (eriti, kui selle kehtivus on juba lõppenud) sel määral, et see takistab autoriõigusega kaitse andmist. Patentide ja tööstusdisainilahenduste läheduse kohta esitatud arutluskäik seoses selle küsimusega ( 55 ) räägib selle kasuks, et nimetatud põhimõte laieneb ka patendiga kaitstud objektidele.

80.

Hindamiselementide seisukohast arvan siiski, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on õigus, kui ta rõhutab seda asjaolu, millel võib olla kahekordne mõju:

81.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, milline mõju võib olla sellel, et on olemas teisi kujusid, mis võimaldavad saavutada samasuguse tehnilise tulemuse. Ta nimetab konkreetselt kahte vastandlikku lähenemisviisi, mis põhinevad „kujude paljususe teoorial“ ja „põhjuslikkuse teoorial“.

82.

Kohtujurist Saugmandsgaard Øe analüüsis hiljuti täielikult neid kahte teooriat, mida kohaldatakse disainilahendustele, oma ettepanekus kohtuasjas DOCERAM. ( 56 ) Kuna ma nõustun tema arutluskäiguga, viitan ma sellele.

83.

Kohtuotsuses DOCERAM, milles sisuliselt nõustuti kohtujuristi arvamusega (eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab nii sellele kohtuotsusele kui ka kohtujuristi ettepanekule), ( 57 ) otsustati selle üle järgmises sõnastuses:

84.

See kohtuotsus rõhutab seega, et alternatiivsed lahendused toote välimuse omaduste ja tehnilise otstarbe vahelise välistava seose kindlaks tegemiseks ei ole olulised. See ei luba siiski välistada nende alternatiivsete lahenduste igasugust mõju, kuivõrd need on element, mis võimaldab tunnistada intellektuaalse loomingu ruumi, mis annab sama tehnilise tulemuse.

85.

Nendes disainilahendustes, milles kunsti lõikumine disainilahendusega on eriti tähelepanuväärne, on suuremad loomevabaduse võimalused ( 60 ) toote väliskujunduse loomiseks. Nagu komisjon kohtuistungil välja pakkus, tuleb tarbekunstiteostes vormiliste aspektide ühendamist funktsionaalsetega analüüsida üksikasjalikult, et teha kindlaks, kas nende teoste väliskujundus ei ole tervikuna tingitud tehnilistest nõuetest. Teatud juhtudel on vähemalt mõtteliselt võimalik eraldada funktsionaalsetest kaalutlustest tingitud elemendid nendest, mis tulenevad ainult nende looja vabadest (originaalsetest) valikutest, mida võib kaitsta autoriõigusega. ( 61 )

86.

Ma saan aru, et neid kaalutlusi võib pidada pigem teoreetiliseks ja need ei pruugi eelotsusetaotluse esitanud kohut väga aidata keerukas ülesandes teha kindlaks, milliseid loomingulisi elemente võiks kaitsta jalgratta puhul, mille funktsionaalsus nõuab, et oleksid olemas rattad, kett, raam ja juhtraud, olenemata nende kujust. ( 62 )

87.

Igal juhul on pigem reegli tõlgendamise kui selle konkreetsel juhul kohaldamise seisukohast oluline meelde tuletada, et Euroopa Kohtu jaoks tuleneb vastus teise küsimuse sellele osale kohtuotsusest DOCERAM.

88.

Disainilahenduste kohta antud lahenduse võib mutatis mutandis ekstrapoleerida, et teha kindlaks niisuguste tööstusliku rakendusega „teoste“ originaalsus, mille loojad soovivad neid kaitsta autoriõigusega.

89.

Selleks et kohus saaks kaaluda, kas objektiivselt on tegemist rikkumisega, ei ole põhimõtteliselt oluline selle isiku soov, kes turustab autoriõigusega kaitstud objekti ilma loata.

90.

Iseasi on, kas soovi saavutada sama tehnilist tulemust võib vormi ja funktsionaalsuse vahelise seose hindamisel arvesse võtta. Loogiline on, et sellel, kes toodab patendiga, mille kehtivus on lõppenud, kaitstud objekti, ei ole muud eesmärki, kui saavutada oodatav tehniline tulemus. ( 63 )

91.

Arvestades aga väidet, et mudeli kuju tuleneb puhtalt esteetilisest ja mitte-funktsionaalsest otsusest, ei takista miski sellel, kes väidab vastupidist (see tähendab, et seda kuju on kasutatud rangelt tehnilisest või funktsionaalsest nõudest tulenevalt), seda tõendada. ( 64 )

92.

Uurides, kas on õigus objekti kui teose kaitsele, võib kohus uurida pigem leiutaja või disaineri kui nende leiutise või mudeli reprodutseerija algset tahet.

93.

Selleks peab ta arvesse võtma selle algse loomise aega, ( 65 ) et hinnata, kas selle autor tõepoolest püüdis teostada oma intellektuaalset loomingut või kas ta pigem püüdis üksnes kaitsta algupärase tööstustoote väljatöötamisel rakendatavat ideed selle toote valmistamiseks ja massiliselt müümiseks turul. Asjaolu, et leiutust või mudelit rakendati tööstuslikult või sellest saadi ärilist kasu, võib anda viiteid, mis väärivad tähelepanu.

94.

Asjaolu, et disainilahendust on hiljem tunnustatud, mistõttu seda peetakse koguni muuseumi eksponaadi vääriliseks, ei ole minu arvates sellest seisukohast oluline. See või muud samalaadsed tegurid, nagu auhindade võitmine tööstusdisaini kontekstis, kinnitab pigem seda, et see on omas valdkonnas olemuselt kiiduväärt või koguni imetlusväärne tööstuslik objekt, või et sellel on olulised esteetilised komponendid.

95.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esitanud piisavalt teavet, et mõista, milline on teise eelotsuse küsimuse selle osa täpne tähendus, mille kohta ta ei anna mingeid selgitusi.

96.

Seepärast, ja kuna ma leian, et eespool esitatud arutluskäik on piisav selleks, et kirjeldada toote kuju ja selle funktsiooni või tehnilise tulemuse vahelist seost, ei ole mul palju lisada.

97.

Loogiliselt, kui kuju, mille on toote (käesoleval juhul jalgratta) disainer projekteerinud, ei ole taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, siis puuduks selle tulevikus tööstuslikult rakendamise eeldus iseenesest. Seega tuleb eeldada, et kavandatud kuju on selle otstarbe jaoks tõhus (käesolevas kohtuasjas selleks, et valmistada jalgrattaid, mis saab kasutada nii sõitmiseks kui ka kokku panna).

98.

Igal juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata seda tegurit talle esitatud tõendeid (eelkõige ekspertiise) arvestades.

99.

Toote väliskujunduse ja selle tehnilise tulemuse vahelise välistava seose hindamise kriteeriumid ei ole tõenäoliselt ainult need neli, mida on seni analüüsitud. Kuid, nagu väitis kohtujurist Saugmandsgaard Øe oma ettepanekus kohtuasjas DOCERAM, ( 66 ) ei oleks kohane neid kriteeriume abstraktselt ammendavalt või mitte loetleda, kui tegelikult on see (faktiliste asjaolude) hindamine seotud a priori raskesti äratuntavate asjaolude kogumiga.

100.

Lõpetuseks lisan, et võimalik autoriõiguse kaitse andmisest keeldumine ei takistaks kasutada muid eeskirju, mis on ette nähtud võitlemiseks piinliku täpsuse või süstemaatilise imiteerimise vastu. Nagu komisjon kohtuistungil märkis, võivad kõlvatut konkurentsi käsitlevad õigusnormid, isegi kui need ei ole liidu tasandil täielikult ühtlustatud, ( 67 ) olla abinõuks selle soovimatu nähtuse vastu. ( 68 )

101.

Selle viimase arutluskäiguga, nagu ma enne märkisin, „ei püüa ma ette kirjutada võimalusi, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus võib vaidlusaluse tegevuse kvalifitseerimiseks [riigisiseses õiguses] leida. Ma piirdun kõigest sellega, et avan perspektiivi, millest võib vaadelda menetluslikke reaktsioone võimalikule ebaseaduslikule tegevusele, mis ületab [kaubamärgiõiguse] ulatuse“ ( 69 ).

102.

Esitatut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal de l’entreprise de Liège’ile (Liège’i kaubanduskohus, Belgia) järgmiselt: