–

Cofemel – Sociedade de Vestuário SA, esindajad: advogado I. Bairrão ja advogado J. P. de Oliveira Vaz Miranda de Sousa,

–

G‑Star Raw CV, esindajad: advogado A. Grosso Alves ja advogado G. Paiva e Sousa,

–

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, M. Figueiredo ja P. Salvação Barreto,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato F. De Luca,

–

Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: S. Brandon ja Z. Lavery, keda abistas barrister J. Moss,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Samnadda, B. Rechena ja F. Wilman,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) artikli 2 punkti a tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Cofemel – Sociedade de Vestuário SA (edaspidi „Cofemel“) ja G‑Star Raw CV (edaspidi „G-Star“) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on G‑Stari autoriõiguste tagamine.

3

Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni (24. juuli 1971. aasta Pariisi akt 28. septembril 1979 muudetud kujul; edaspidi „Berni konventsioon“) artikkel 2 näeb lõikes 7 muu hulgas ette:

„[selle konventsiooniga loodud] Liitu kuuluvate riikide seadusandlus [määrab] kindlaks oma seaduste kohaldamise ulatuse kujutava kunsti teostele ja tööstusnäidistele ning mudelitele, aga samuti tingimused, mille kohaselt neid teoseid, näidiseid ja mudeleid kaitstakse. Teostel, mida nende päritolumaal kaitstakse ainult kui näidiseid ja mudeleid, on [konventsiooniga loodud] Liitu kuuluvas teises riigis õigus ainuüksi sellisele erikaitsele, mis on tagatud selles riigis näidistele ja mudelitele; kui aga nimetatud riigis selline erikaitse puudub, kaitstakse neid teoseid kui kunstiteoseid.“

4

Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsioon (WIPO) võttis 20. detsembril 1996 Genfis vastu WIPO autoriõiguse lepingu, mis kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 16. märtsi 2000. aasta otsusega 2000/278/EÜ (EÜT 2000, L 89, lk 6; ELT eriväljaanne 11/33, lk 208; edaspidi „WIPO autoriõiguse leping“).

5

WIPO autoriõiguse lepingu artikli 1 „Suhe Berni konventsiooniga“ lõike 4 kohaselt:

„Lepinguosalised järgivad Berni konventsiooni […] artikleid 1–21 [ja selle lisa].“ [Täpsustatud tõlge.]

6

Direktiivi 2001/29 põhjenduses 60 on märgitud:

„Käesoleva direktiiviga ette nähtud kaitse ei tohiks mõjutada siseriiklike või ühenduse õigusaktide sätteid muudes valdkondades, nagu tööstusomand […]“.

7

Selle direktiivi artiklid 2–4 on pealkirjastatud vastavalt „Reprodutseerimisõigus“, „Õigus teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha“ ja „Levitamisõigus“. Need sätted kohustavad muu hulgas liikmesriike tagama, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste reprodutseerimist (artikli 2 punkt a), ainuõigus lubada või keelata nende üldsusele edastamist (artikli 3 lõige 1) ja ainuõigus lubada või keelata nende levitamist (artikli 4 lõige 1).

8

Nimetatud direktiivi artiklis 9 „Muude sätete edasine kohaldamine“ on ette nähtud, et see direktiiv ei mõjuta muid valdkondi käsitlevaid sätteid. Selle artikli mitmes keeleversioonis, sh saksa-, inglis-, hispaania-, prantsus- ja itaaliakeelses versioonis on täpsustatud, et nende valdkondade hulka kuuluvad ka patentide, kaubamärkide, disainilahenduste ja kasulike mudelite valdkonnad. Kõnealuse artikli portugalikeelses versioonis on omakorda viidatud patentide, kaubamärkide ja kasulike mudelite valdkondadele, mainimata disainilahendusi.

9

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1998. aasta direktiivi 98/71/EÜ disainilahenduste õiguskaitse kohta (EÜT 1998, L 289, lk 28; ELT eriväljaanne 13/21, lk 120) põhjenduses 8 on märgitud:

„kuna autoriõiguse seadused ei ole ühtlustatud, on oluline kehtestada konkreetsest registreeritud disainilahenduse kaitse seadusest ning autoriõiguse seadusest tuleneva kaitse kumulatsiooni põhimõte, jättes samas liikmesriikidele vabaduse kehtestada autoriõiguse kaitse ulatus ning selle kaitse tingimused“.

10

Selle direktiivi artikli 1 „Mõisted“ punktis a on täpsustatud, et mõiste „disainilahendus“ viitab „toote või selle osa välimus[ele], mis tuleneb eelkõige toote enese ja/või selle kaunistuste joonte, piirjoonte, värvide, kuju, faktuuri ja/või materjali omadustest“.

11

Direktiivi artikkel 17 „Suhe autoriõigusega“ näeb ette:

„Liikmesriigis või selle suhtes vastavalt käesolevale direktiivile registreeritud disainilahenduse õigusega kaitstud disainilahendus on kaitsekõlblik ka asjaomase liikmesriigi autoriõiguse seaduste alusel alates kuupäevast, mil disainilahendus on loodud või mis tahes kujul fikseeritud. Iga liikmesriik määrab kindlaks nimetatud kaitse ulatuse ja tingimused, sealhulgas nõutava eristatavuse taseme“.

12

Nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) põhjenduses 32 on märgitud:

„Kuna autoriõiguse seadused ei ole täielikult ühtlustatud, on oluline kehtestada ühenduse disainilahendusest tuleneva ning autoriõiguse seadusest tuleneva kaitse kumulatsiooni põhimõte, jättes samas liikmesriikidele vabaduse kehtestada autoriõiguse kaitse ulatus ning selle kaitse tingimused.“

13

Selle määruse artikli 3 punkt a määratleb mõiste „disainilahendus“ samas sõnastuses nagu direktiivi 98/71 artikli 1 punkt a.

14

Nimetatud määruse artikli 96 „Suhted teiste siseriikliku õiguse kohaste kaitsevormidega“ lõikes 2 on sätestatud:

„Ühenduse disainilahendusena kaitstav disainilahendus on kaitsekõlblik ka liikmesriikide autoriõiguse seaduste alusel alates kuupäevast, mil disainilahendus on loodud või mis tahes kujul fikseeritud. Iga liikmesriik määrab kindlaks nimetatud kaitse ulatuse ja tingimused, sealhulgas nõutava eristatavuse taseme“.

15

Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seadustiku (Código do Direito de Autor e dos Direitos Conexos) artikli 2 „Originaalteosed“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kirjanduslik, teaduslik ja kunstiline intellektuaalne looming, sõltumata selle liigist, väljendusvormist, kvaliteedist, edastusviisist ja eesmärgist, hõlmab eelkõige järgmist:

[…]

[…]“.

16

Cofemel ja G‑Star on kaks äriühingut, kes tegutsevad rõivaste disainimise, tootmise ja turustamise sektoris.

17

Alates 90. aastatest kasutab G‑Star omanikuna või ainulitsentsilepingute alusel kaubamärke G‑STAR, G‑STAR RAW, G‑STAR DENIM RAW, GS‑RAW, G‑RAW ja RAW. Nende kaubamärkide all disainitud, toodetud ja müüdud rõivaste hulka kuuluvad ka teksastemudel nimetusega ARC ning dressipluusi ja T-särgi mudel nimetusega ROWDY.

18

Cofemel disainib, toodab ja müüb kaubamärgi TIFFOSI all samuti teksaseid, dressipluuse ja T-särke.

19

G‑Star esitas 30. augustil 2013 Portugali esimese astme kohtule hagi, milles palus kohustada Cofemeli lõpetama talle kuuluvate autoriõiguste rikkumise ja talle kõlvatu konkurentsi pakkumise ning mõista temalt välja hüvitis talle sellega tekitatud kahju eest ja uue rikkumise korral kohustada teda iga päeva eest tasuma karistusmakset kuni rikkumise lõpetamiseni. G‑Star väitis selles hagis muu hulgas, et mõned Cofemeli toodetud teksaste, dressipluuside ja T‑särkide mudelid sarnanevad tema rõivamudelitega ARC ja ROWDY. G‑Star väitis ka, et viimati nimetatud rõivad kujutavad endast algupärast intellektuaalset loomingut ja seetõttu tuleb need liigitada „teosteks“, millele laieneb autoriõiguse kaitse.

20

Cofemel kaitses ennast muu hulgas argumendiga, et neid rõivamudeleid ei saa käsitada „teostena“, millele selline kaitse laieneb.

21

Esimese astme kohus, kuhu G‑Star pöördus, rahuldas osaliselt tema hagi, kohustades Cofemeli muu hulgas lõpetama G‑Stari autoriõiguste rikkumise, maksma talle summa, mis vastab autoriõigusi rikkudes toodetud rõivaste müügist saadud kasumile, ja tasuma talle karistusmakset iga päeva eest, kui rikkumine kordub.

22

Cofemel esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Tribunal da Relação de Lisboale (Lissaboni apellatsioonikohus, Portugal), kes jättis otsuse jõusse. Oma otsust põhjendas nimetatud kohus kõigepealt sellega, et autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seadustiku artikli 2 lõike 1 punkti i tuleb lähtuvalt direktiivist 2001/29, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus 16. juuli 2009. aasta kohtuotsuses Infopaq International (C‑5/08, EU:C:2009:465) ja 1. detsembri 2011. aasta kohtuotsuses Painer (C‑145/10, EU:C:2011:798), tõlgendada nii, et tarbekunstiteostele, tööstusdisainilahendustele või disainiteostele laieneb autoriõiguse kaitse tingimusel, et need on algupärased, see tähendab, et need on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus, ilma et selleks oleks nõutav eriline esteetiline või kunstiline väärtus. Seejärel asus nimetatud kohus seisukohale, et käesoleval juhul on asjaomased G‑Stari rõivamudelid ARC ja ROWDY autoriõigusega kaitstud teosed. Lõpuks leidis ta, et mõnede Cofemeli toodetud rõivastega rikutakse G‑Stari autoriõigusi.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, Supremo Tribunal de Justiça (Portugali kõrgeim kohus), kellele esitati kassatsioonkaebus, peab esiteks tõendatuks, et selles apellatsioonkaebuses kõne all olevad G‑Stari rõivamudelid on disaininud kas G‑Stari palgatud disainerid või tema nimel tegutsevad disainerid, kes on talle oma autoriõigused lepinguliselt üle andnud. Teiseks on need rõivamudelid sellise loomingu- ja tootmisprotsessi tulemus, mida peetakse moemaailmas uuenduslikuks. Kolmandaks on neil mitmeid erilisi elemente (kolmemõõtmelisus, õmblusskeem, teatud detailide paigutus jne), mille Cofemel on osaliselt üle võtnud talle kuuluva kaubamärgiga tähistatud rõivaste jäljendamiseks.

24

Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seadustiku artikli 2 lõike 1 punktis i on sõnaselgelt ette nähtud, et tarbekunstiteosed, tööstusdisainilahendused ja disainiteosed kuuluvad autoriõigusega kaitstud teoste loetellu, kuid selles ei ole täpsustatud, milline algupärasuse aste on nõutav, et niisuguseid esemeid saaks liigitada sedalaadi teosteks. Ta märgib samuti, et selles küsimuses, mis on Cofemeli ja G‑Stari vaidluse keskmes, ei ole Portugali kohtupraktikas ja õiguskirjanduses üksmeelset seisukohta. Sel põhjusel soovib nimetatud kohus teada, kas arvestades Euroopa Kohtu 16. juuli 2009. aasta otsuses Infopaq International (C‑5/08, EU:C:2009:465) ja 1. detsembri 2011. aasta otsuses Painer (C‑145/10, EU:C:2011:798) direktiivile 2001/29 antud tõlgendust, on sellistel teostel autoriõigustega tagatud kaitse samamoodi nagu kõigil kirjandus- ja kunstiteostel ja seega tingimusel, et need on algupärased, kuna need on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus või on võimalik seada selle kaitse tingimuseks konkreetne esteetiline või kunstiline väärtus.

25

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo de Justiça (Portugali kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad autoriõiguse kaitse sellistele mudelitele nagu põhikohtuasjas käsitletavad rõivamudelid, kuna need loovad iseseisva ja esteetilisest vaatevinklist silmatorkava visuaalse mulje, mis ulatub nende kasutusotstarbest kaugemale.

27

Direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti a kohaselt on liikmesriikidel kohustus näha ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste reprodutseerimist.

28

Selles sättes viidatud mõiste „teos“ sisaldub ka teose autori ainuõigusi reguleerivates direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1 ja artikli 4 lõikes 1, mis puudutavad autorile antud ainuõigust teost üldsusele edastada ja levitada, ning selle direktiivi artiklites 5, 6 ja 7, millest esimene käsitleb neist ainuõigustest tehtavaid piirangud ja kaks viimast nende ainuõiguste kaitset tagavaid tehnilisi ja teabemeetmeid.

29

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kujutab mõiste „teos“ endast liidu õiguse autonoomset mõistet, mida tuleb tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt ning mis eeldab kahe kumulatiivse tingimuse täitmist. Esiteks tähendab see mõiste, et olemas on algupärane objekt, mis tähendab, et tegemist on autori enda intellektuaalse loominguga. Teiseks sõltub teose liigitamine üksnes elementidest, mis on sellise loomingu väljendus (vt selle kohta 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Infopaq International, C‑5/08, EU:C:2009:465, punktid 37 ja 39, ning 13. novembri 2018. aasta kohtuotsus Levola Hengelo, C‑310/17, EU:C:2018:899, punktid 33 ja 35–37 ning seal viidatud kohtupraktika).

30

Mis puudutab esimest tingimust, siis tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et objekti liigitamiseks algupäraseks on ühtaegu vajalik ja piisav, et selles peegeldub autori isikupära ning ilmnevad tema vabad ja loomingulised valikud (vt selle kohta 1. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Painer, C‑145/10, EU:C:2011:798, punktid 88, 89 ja 94, ning 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Renckhoff, C‑161/17, EU:C:2018:634, punkt 14).

31

Seevastu juhul, kui objekti valmistamine sõltub tehnilistest kaalutlustest, reeglitest või muudest piirangutest, mis ei ole jätnud ruumi loomevabadusele, siis ei saa seda objekti pidada piisavalt algupäraseks, et see saaks endast kujutada teost (vt selle kohta 1. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Football Dataco jt, C‑604/10, EU:C:2012:115, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 29 viidatud teist tingimust, siis on Euroopa Kohus täpsustanud, et direktiivis 2001/29 kasutatud mõiste „teos“ eeldab tingimata, et see oleks piisavalt täpselt ja objektiivselt identifitseeritav (vt selle kohta 13. novembri 2018. aasta kohtuotsus Levola Hengelo, C‑310/17, EU:C:2018:899, punkt 40).

33

Esiteks peavad autoriõigusest tulenevate ainuõiguste kaitse eest vastutavad ametiasutused nimelt olema võimelised kaitstavad objektid selgelt ja täpselt ära tundma. Sama kehtib kolmandate isikute kohta, kelle vastu võib selle objekti autor nõutavale kaitsele tugineda. Teiseks eeldab vajadus välistada asjaomase objekti identifitseerimise protsessis igasugune õiguskindlust kahjustav subjektiivsus, et see objekt on väljendatud objektiivselt (vt selle kohta 13. novembri 2018. aasta kohtuotsus Levola Hengelo, C‑310/17, EU:C:2018:899, punkt 41).

34

Nagu Euroopa Kohus rõhutas, ei vasta kehtestatud täpsuse ja objektiivsuse nõudele see, kui asjaomast objekti tajuv isik identifitseerib selle peamiselt tunnetuse põhjal, mis on olemuselt subjektiivne (vt selle kohta 13. novembri 2018. aasta kohtuotsus Levola Hengelo, C‑310/17, EU:C:2018:899, punkt 42).

35

Kui objektil on käesoleva kohtuotsuse punktides 30 ja 32 nimetatud omadused ning see on seega teos, siis peab selle tõttu sellele objektile laienema direktiivi 2001/29 kohane autoriõiguse kaitse, kusjuures tuleb märkida, et selle kaitse ulatus ei sõltu selle objekti autori loomevabaduse astmest ja seega ei ole see nõrgem kui mis tahes selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluval teosel (vt selle kohta 1. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Painer, C‑145/10, EU:C:2011:798, punktid 97–99).

36

Seda kohtupraktikat arvestades tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastamiseks esiteks kindlaks teha, kas kõnealuseid rõivamudeleid üldiselt saab liigitada „teosteks“ direktiivi 2001/29 tähenduses.

37

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõikes 2 on sätestatud, et intellektuaalomandit kaitstakse.

38

Selle sätte sõnastusest tuleneb, et intellektuaalomandi esemeks olevad objektid on liidu õiguse alusel kaitstud. Seevastu ei tulene nimetatud sättest, et kõigi selliste objektide või nende kategooriate kaitse peab olema ühesugune.

39

Niisiis on liidu seadusandja võtnud vastu mitmesuguseid teisese õiguse akte, mille eesmärk on kaitsta intellektuaalomandit, sealhulgas esiteks direktiivis 2001/29 nimetatud teoseid, mis on kaitstud autoriõigusega, ning teiseks disainilahendusi, mis kuuluvad liikmesriigi tasandil kaitstud disainilahendustele kohaldatava direktiivi 98/71 või liidu tasandil kaitstud disainilahendustele kohaldatava määruse nr 6/2002 kohaldamisalasse.

40

Nii toimides on liidu seadusandja asunud seisukohale, et disainilahendusena kaitstud objektid ei ole üldjuhul samastatavad objektidega, mis kujutavad endast direktiivi 2001/29 alusel kaitstud teoseid.

41

See seadusandlik valik on kooskõlas Berni konventsiooniga, mille osaline liit küll ei ole, kuid mille artikleid 1–21 peab ta siiski järgima vastavalt WIPO autoriõiguse lepingu – mille osaline ta on – artikli 1 lõikele 4 (vt selle kohta 13. novembri 2018. aasta kohtuotsus Levola Hengelo, C‑310/17, EU:C:2018:899, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Nimelt annab Berni konventsiooni artikli 2 lõige 7 konventsiooniosalistele õiguse anda tööstusdisainilahendustele erikaitse, mis võib erineda selle konventsiooniga hõlmatud kirjandus- ja kunstiteostele ette nähtud kaitsest ja selle kaitse välistada, ning õiguse määrata kindlaks sellise kaitse tingimused. Samas ei ole selle sättega ka välistatud, et need kaks kaitset võivad kumuleerida.

43

Selle jaoks on liidu seadusandja valinud süsteemi, milles disainilahendustele antav kaitse ja autoriõiguse alusel tagatud kaitse ei välista teineteist.

44

Nimelt näeb direktiivi 98/71 artikkel 17 oma esimeses lauses disainilahenduste suhtes ette, et liikmesriigis või selle suhtes vastavalt sellele direktiivile registreeritud disainilahendus on kaitsekõlblik ka selle liikmesriigi autoriõiguse seaduste alusel, milles või mille suhtes disainilahendus on registreeritud, alates kuupäevast, mil disainilahendus on loodud või mis tahes kujul fikseeritud. Sama artikli teises lauses on seejärel täpsustatud, et iga liikmesriik määrab kindlaks autoriõiguse kaitse ulatuse ja tingimused, sealhulgas nõutava algupärasuse taseme. Mis puudutab liidu tasandil kaitstud disainilahendusi, siis on direktiivi 98/71 artiklist 17 tuleneva korraga analoogne kord ette nähtud määruse nr 6/2002 artikli 96 lõikes 2.

45

Neid kahte sätet tuleb tõlgendada vastavalt direktiivi 98/71 põhjendusele 8 ja määruse nr 6/2002 põhjendusele 32, mis viitavad sõnaselgelt ühelt poolt disainilahenduste ja teiselt poolt autoriõiguse kaitse kumuleerimise põhimõttele.

46

Mis puudutab autoriõigust, siis tuleneb direktiivi 2001/29 artiklist 9 „Muude sätete edasine kohaldamine“, mille tõlgendamisel tuleb arvesse võtta kõiki keeleversioone (vt selle kohta 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus C & J Clark International ja Puma, C‑659/13 ja C‑34/14, EU:C:2016:74, punkt 122 ja seal viidatud kohtupraktika) ja lähtuda selle direktiivi põhjendusest 60, et nimetatud direktiiv ei mõjuta liikmesriigi või liidu õigusaktide sätteid muudes valdkondades, muu hulgas neid norme, mis puudutavad disainilahendusi.

47

Seega säilitab direktiiv 2001/29 disainilahenduste valdkonnas kehtivate sätete olemasolu ja ulatuse, sealhulgas käesoleva kohtuotsuse punktis 45 viidatud kumuleerimise põhimõtte.

48

Kõiki neid sätteid arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et asjaomased rõivamudelid võib liigitada „teosteks“ direktiivi 2001/29 tähenduses, kui need vastavad mõlemale käesoleva kohtuotsuse punktis 29 nimetatud tingimusele.

49

Seda arvestades tuleb teiseks veel kontrollida, kas neist nõuetest lähtudes saab liigitada „teosteks“ sellised mudelid, nagu on põhikohtuasjas kõne all olevad rõivamudelid, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul loovad iseseisva ja esteetilisest vaatevinklist silmatorkava visuaalse mulje, mis ulatub nende kasutusotstarbest kaugemale, kusjuures silmas tuleb pidada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas selline algupärane esteetiline element on direktiivis 2001/29 ette nähtud kaitse andmisel keskne kriteerium.

50

Sellega seoses tuleb kõigepealt täpsustada, et disainilahenduste kaitse ühelt poolt ja teiselt poolt autoriõigusega tagatud kaitse taotlevad täiesti erinevaid eesmärke ja nende suhtes kehtivad erinevad eeskirjad. Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 51 ja 55 sisuliselt märkis, on disainilahenduste kaitse eesmärk kaitsta objekte, mis on küll uudsed ja eristatavad, kuid millel on tarbefunktsioon ja mis on mõeldud massitootmiseks. Lisaks sellele on see kaitse mõeldud kohaldamiseks vaid piiratud, kuid piisava aja jooksul, et nende objektide loomiseks ja tootmiseks vajalikud investeeringud ära tasuksid, ilma et see siiski ülemäära takistaks konkurentsi. Autoriõigusega tagatud kaitse, mille kestus on oluliselt pikem, on omakorda mõeldud objektidele, mis väärivad teoseks kvalifitseerimist.

51

Neil põhjustel ja nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 52, ei või disainilahendusena kaitstud objektile autoriõigusest tuleneva kaitse andmine kaasa tuua nende kahe kaitse eesmärkide ja tõhususe kahjustamist.

52

Sellest tuleneb, et kuigi disainilahenduse kaitse ja autoriõigusest tuleneva kaitse võib liidu õiguse kohaselt anda samale objektile kumulatiivselt, saab selline kumuleerimine toimuda vaid teatud olukordades.

53

Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et nagu sõna „esteetiline“ tavatähendusest tuleneb, on disainilahendusel olla võiv esteetiline mõju iga isiku, kellel on palutud seda vaadelda, subjektiivse ilutunnetuse tulemus. Järelikult ei võimalda see subjektiivne mõju iseenesest tuvastada, et on olemas piisava täpsuse ja objektiivsusega identifitseeritav objekt käesoleva kohtuotsuse punktides 32–34 viidatud kohtupraktika tähenduses.

54

Teiselt poolt vastab kahtlemata tõele, et esteetilised kaalutlused on seotud loomingulise tegevusega. Sellegipoolest ei võimalda asjaolu, et disainilahendus avaldab esteetilist mõju, iseenesest kindlaks teha, kas see disainilahendus kujutab endast intellektuaalset loomingut, mis peegeldab autori valikuvabadust ja isiksust ning rahuldab seega käesoleva kohtuotsuse punktides 30 ja 31 viidatud algupärasuse nõude.

55

Sellest järeldub, et asjaoluga, et sellised mudelid, nagu põhikohtuasjas kõne all olevad rõivamudelid, loovad iseseisva ja esteetilisest vaatevinklist silmatorkava visuaalse mulje, mis ulatub nende kasutusotstarbest kaugemale, ei saa põhjendada selliste mudelite liigitamist „teosteks“ direktiivi 2001/29 tähenduses.

56

Kõige eelnevaga arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis annavad autoriõiguse kaitse sellistele mudelitele nagu põhikohtuasjas käsitletavad rõivamudelid, kuna need loovad iseseisva ja esteetilisest vaatevinklist silmatorkava visuaalse mulje, mis ulatub nende kasutusotstarbest kaugemale.

57

Esimesele eelotsuse küsimusele antud vastust arvestades ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

58

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis annavad autoriõiguse kaitse sellistele mudelitele nagu põhikohtuasjas käsitletavad rõivamudelid, kuna need loovad iseseisva ja esteetilisest vaatevinklist silmatorkava visuaalse mulje, mis ulatub nende kasutusotstarbest kaugemale.