10.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/11

—

tühistada Üldkohtu otsus asjas T-191/14: Lubrizol France vs. Euroopa Liidu Nõukogu niivõrd, kuivõrd sellega lükati tagasi hageja kaks Üldkohtu menetluses esitatud nõuet;

—

rahuldada mõlemad nõuded;

—

lahendada need nõuded ise ja teha lõplik kohtuotsus;

—

teise võimalusena saata asi Üldkohtule tagasi, et viimane teeks otsuse apellandi kahe nõude suhtes, mis puudutavad materiaal- ja menetlusõiguslike normide rikkumist;

—

mõista nõukogult ja võimalikelt menetlusse astujatelt välja apellandi kohtukulud, sealhulgas need, mida ta kandis esimese kohtuastme menetluses.

1.

Esimene väide, mille kohaselt Üldkohus ei hinnanud seda, kas nõukogu on kohaldanud sobivat kontrolli, kohaldamisele kuuluvaid eeskirju kohaldades

Apellant väidab, et kuna Üldkohus ei kohaldanud asjakohaseid kriteeriume, mis on nähtud ette komisjoni teatises ühepoolsete tariifide peatamise ja tariifikvootide kohta (teatis 2011/C 363/02 (1)), kui ta hindas, kas BPA suhtes ühepoolselt ette nähtud tollimaksud tuleb kaotada, siis ei hinnanud ta nõukogu ja komisjoni väiteid nõuetekohaselt asjakohaste kontrollide põhjal ning kooskõlas eeskirjadega, mida sellises olukorras tuleb kohaldada.

2.

Teine väide, mille kohaselt Üldkohus asendas lubamatult nõukogu põhjenduse enda põhjendusega ja moonutas ilmselgelt tõendeid

Apellant väidab esiteks, et Üldkohus asendas nõukogu ja komisjoni põhjenduse lubamatult oma põhjendusega ja esitas seeläbi õigusvastaselt põhjenduse selle toetuseks, et vastuväite esitaja pakutud kaupa võib pidada BPA kaubaga võrreldes identseks, samaväärseks või asendatavaks kaubaks.

Teises astmes ilmneb, et Üldkohus hindas tõendeid vastuväite esitaja võime kohta tarnida piisavas koguses BPA-ga väidetavalt samaväärset kaupa ilmselgelt valesti, moonutades seeläbi tõendi selget tähendust, kohaldades seda esimeses kohtuastmes läbiviidud hindamisel.

3.

Kolmas väide, mille kohaselt Üldkohus ilmselgelt eksis asjaomaste menetluste kohaldamisel ja vastukäiva otsuse tegemisel

Apellant väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et komisjoni pädevus lükata vastulause tagasi seetõttu, et see hilines märkimisväärselt enam kui komisjoni teatises selle esitamiseks ette nähtud kaks nädalat, puudutas ainult esimest kokkupuudet vastuväite esitaja ja hagejaks olevate äriühingute vahel, mitte aga hilisemat kirjavahetust, mis võimaldas Üldkohtul pidada seda hilinemist tähtsusetuks. Nii tehes kohaldas Üldkohus vastukäivat põhjendust menetluspoolte olemust, toimimist ja rolli arvestades, mille komisjon oli oma teatises ette näinud.