—

Ta väidab, et vaidlustatud aktid – kuigi nende nimetus lubab arvata vastupidist – on sisuliselt Itaalia tollile siduvad ning nendel on vahetu õigusmõju, mis rikub hageja isiklikke ja tegelikke huve ja õigusi, muutes tema õiguslikku olukorda ja seda seoses (1) „liidu omavahendite” hulka kuuluva tollimaksu laadiga ja kohustustega, mis sellest tulenevad liikmesriikidele, kes on kohustatud ainult tollimaksu koguma (2) OLAFi kui Euroopa Komisjoni välisjuurdlustes asendava haldusuurimist läbi viiva organi laadiga (3) Euroopa Komisjoni rolliga, kuivõrd ta on institutsioon, mis täidab Euroopa Liidu tolliseadustiku kohaldamisel täidesaatvat funktsiooni.

—

Kui keelduda selles õiguslikus olukorras tunnustamast, et OLAFi aktid on ELTL artikli 263 alusel otseselt vaidlustatavad – millele hageja vastu vaidleb –, eitataks tema põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja rikutaks järelikult Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 ja EIÕK artiklit 13.

—

Ta väidab, et Final Report OF/2013/0086/B1 – THOR (2015) 40189 ei sisalda ühtegi kohustuslikku põhielementi, mille seadusandja on ette näinud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määruses (EL, EURATOM) nr 883/2013 (1), millest tuleneb selle täielik õigusvastasus ja absoluutne tõenduslik ebatõhusus.

—

Vaidlustatud akt sisaldab järgmisi rikkumisi: märkimata on jäetud menetluslikud tagatised, uurimisega seotud isikud, hagejat esindavate õigusnõustajate ärakuulamine; esialgse õigusliku kvalifikatsiooni andmise kohustuse rikkumine, pädevate ametiasutuste vastutuse põhjendamatu ja vastuoluline tagasilükkamine, OLAF’i poolt uurimise objektiivse ja erapooletu läbiviimise kohustuse ning süütuse presumptsiooniga kooskõlas tegutsemise rikkumine, ning lausa väära teabe esitamine uurimise kohta Rapport Finalis.

—

Eespool esitatud kõigi rikkumiste tõttu on täielikult alusetu ja õigusvastane OLAFi peadirektoraadi soovitus Itaalia Vabariigi Agenzia delle Dogane e dei Monopolile kõigi meetmete kohta, mis tuleb võtta tollimaksu sissenõudmiseks hagejalt.