—

VG Čistoća d.o.o., esindaja: direktor Ž. Galeković,

—

Horvaatia valitsus, esindaja: T. Galli,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: E. Sanfrutos Cano, ja M. Mataija,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada „saastaja maksab“ põhimõtet ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/98/EÜ – mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT 2008, L 312, lk 3) – artikli 14 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt jäätmekäitlusega tegeleva munitsipaalettevõtja VG Čistoća d.o.o. ning teiselt poolt jäätmekäitlusteenuse kasutajate Đuro Vladika ja Ljubica Vladika vahel selliste arvete maksmise üle, mida nõutakse munitsipaaljäätmete kogumise ja käitluse eest ajavahemikus 2013. aasta oktoobrist 2014. aasta septembrini.

3

Direktiivi 2008/98 põhjenduses 1 on märgitud:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiiviga 2006/12/EÜ jäätmete kohta [ELT 2006, L 114, lk 9] kehtestatakse õiguslik raamistik jäätmete käitlemiseks ühenduses. Selles on määratletud põhimõisted nagu jäätmed, taaskasutamine ja kõrvaldamine, ning kehtestatud olulised jäätmekäitlusnõuded, eriti jäätmekäitlustoiminguid sooritavate asutuste või ettevõtjate loa- või registreerumiskohustus ja liikmesriikide kohustus koostada jäätmekavad. Samuti on selles sätestatud üldpõhimõtted nagu kohustus käidelda jäätmeid viisil, mis ei avalda kahjulikku mõju keskkonnale ega inimese tervisele, jäätmehierarhia kohaldamise soodustamine ja kooskõlas „saastaja maksab“ põhimõttega nõue, mille kohaselt jäätmete kõrvaldamise kulud peab kandma jäätmevaldaja või eelmised jäätmevaldajad või selle toote tootja, millest jäätmed tekkisid.“

4

Direktiivi 2008/98 põhjenduses 8 on täpsustatud:

„Seetõttu on vaja läbi vaadata direktiiv [2006/12], et muuta selgemaks selliste peamiste mõistete nagu jäätmed, taaskasutamine ja kõrvaldamine määratlusi, tugevdada jäätmetekke vältimiseks võetavaid meetmeid, kehtestada lähenemisviis, milles arvestatakse toodete ja materjalide kogu olelusringi ja mitte ainult jäätmeetapiga, ning keskenduda jäätmete tekitamisest ja käitlemisest tulenevate keskkonnamõjude vähendamisele, tugevdades sellega jäätmete majanduslikku väärtust. Lisaks tuleks loodusressursside kaitsmise eesmärgil edendada jäätmete taaskasutamist ja taasväärtustatud materjalide kasutamist. Selguse ja loetavuse huvides tuleks direktiiv [2006/12] kehtetuks tunnistada ja asendada uue direktiiviga.“

5

Direktiivi 2008/98 põhjendustes 25 ja 26 on märgitud:

6

Direktiivi artiklis 3 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]“

7

Direktiivi 2008/98 artikli 11 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad toodete korduskasutamise edendamiseks ja korduskasutamiseks ettevalmistamiseks vajalikke meetmeid, peamiselt korduskasutamise ja parandamise võrgustike loomise ja toetamise teel, majandushoobade, hanke kriteeriumide, kvantitatiivsete eesmärkide abil, või muid meetmeid.

Liikmesriigid võtavad meetmeid, et edendada kõrge kvaliteediga ringlussevõttu ning kõnealusel eesmärgil võtavad nad vajaduse korral kasutusse jäätmete liigiti kogumise süsteemid, kui see on tehniliselt, keskkonna aspektist ja majanduslikult teostatav ja vajalik, et tagada asjaomaste ringlussevõtu sektorite jaoks vajalik kvaliteet.

[…]“

8

Direktiivi artiklis 14 on sätestatud:

„1.   Kooskõlas põhimõttega, et saastaja maksab, peab jäätmekäitluse kulud kandma esmane jäätmetekitaja või jäätmevaldaja antud ajal või eelmised jäätmevaldajad.

2.   Liikmesriigid võivad otsustada, et jäätmekäitluse kulud peab osaliselt või täielikult kandma selle toote tootja, millest jäätmed tekkisid, ja et sellise toote turustajad võivad osaleda kulude kandmises.“

9

Direktiivi 2008/98 artikli 15 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et iga esmane jäätmetekitaja või muu jäätmevaldaja viib ise läbi oma jäätmete töötluse või laseb töötluse teha vahendajal, asutusel või ettevõtjal, kes tegeleb jäätmetöötlustoimingutega, või laseb selle korraldada era- või avalikul jäätmekogujal vastavalt artiklitele 4 ja 13.“

10

Munitsipaalteenuste seaduse (Zakon o komunalnom gospodarstvo) artikli 20 lõikes 1 (põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsioonis) on sätestatud:

„Munitsipaalteenuste hinnast rahastatakse järgmiste munitsipaaltoimingute tegemist:

[…]

[…]“

11

Säästva jäätmekäitluse seaduse (Zakon o održivom gospodarenju otpadom) artiklis 4 on ette nähtud:

„(1)   Käesolevas seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]“

12

Selle seaduse artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et jäätmekäitlus põhineb riigisisese õiguse, liidu õiguse ja rahvusvahelise õiguse keskkonnakaitse põhimõtete ja eelkõige „saastaja maksab“ põhimõtte järgimisel; „saastaja maksab“ põhimõtte kohaselt kannab „jäätmekäitlusmeetmete kulud jäätmetekitaja või eelmine või praegune jäätmevaldaja, kes vastutavad rahaliselt ka nende tekitatud kahju kõrvaldamise meetmete rakendamise eest“.

13

Selle seaduse artikli 6 lõikes 2 on ette nähtud:

„Jäätmekäitlusega seotud kulud kannab selle toote tootja, millest jäätmed tekkisid, või jäätmetekitaja.“

14

Sama seaduse artiklis 28 on sätestatud:

„(1)   Kohalik omavalitsus tagab oma territooriumil:

[…]

15

Säästva jäätmekäitluse seaduse artiklis 30 „Sega‑ ja biolagunevate munitsipaaljäätmete kogumisteenus“ on ette nähtud:

„(1)   Sega‑ ja biolagunevate munitsipaaljäätmete avalik kogumisteenus sisaldab nende jäätmete kogumist erinevatelt kasutajatelt konteineritesse vastava teenuse osutamise piirkonnas, samuti nende jäätmete vedu jäätmetöötluseks õigustatud isikuni.

[…]

(6)   Käesoleva artikli lõikes 4 nimetatud teenuse kasutaja peab:

[…]

16

Seaduse artiklis 33 on sätestatud:

„(1)   Teenuse osutaja arvutab käesoleva seaduse artikli 30 lõikes 1 osutatud avaliku teenuse hinna nii, et on tagatud „saastaja maksab“ põhimõtte rakendamine, osutatud teenuse majanduslik otstarbekus, turvalisus, regulaarsus ja kvaliteet vastavalt käesoleva seaduse sätetele […]

(2)   Teenuse osutaja esitab käesoleva seaduse artikli 30 lõikes 1 nimetatud avaliku teenuse kasutajale arve proportsionaalselt arve esitamise perioodil üleantud jäätmete kogusele; koguse kriteeriumi puhul lähtutakse kogutud jäätmete massist või jäätmekonteineri mahust ja konteineri tühjendamise kordade arvust tulenevalt käesoleva seaduse artikli 30 lõikes 7 nimetatud otsusest.

[…]

(4)   Teenuse osutaja poolt käesoleva seaduse artikli 30 lõikes 1 nimetatud avaliku teenuse hind sisaldab jäätmete kogumisseadmete soetamis- ja hoolduskulusid, jäätmeveo, jäätmekäitluse ja muid käesoleva seaduse artikli 29 lõikes 10 nimetatud määruses ette nähtud kulusid.

[…]“

17

Põhikohtuasi käsitleb VG Čistoća poolt Đ. ja L. Vladikale esitatud nõuet, et tasutaks majapidamisjäätmete käitluse arved ajavahemikus 2013. aasta oktoobrist kuni 2014. aasta septembrini, mille igakuine summa on 78,61 Horvaatia kunat (HRK) (umbes 10,54 eurot).

18

Põhikohtuasja kostjad ei ole nõus maksma arvete nende osade eest, mis on esitatud sorteeritud prügi kogumise, ringlussevõtu ning õigusvastaselt keskkonda jäetud jäätmete ladestamise eest, nagu ka eritasu eest, mille eesmärk on rahastada jäätmekäitlusettevõtja ringlussevõtule suunatud kapitaliinvesteeringuid. Nad ei vaidlusta aga arvete neid osi, milles nõutakse tasu tegelikult tekkinud ja kogutud prügi äraveo ja ladestamise eest.

19

VG Čistoća pöördus Općinski sud u Velikoj Gorici (Velika Gorica esimese astme kohus, Horvaatia) poole ja nõuab, et Đ. ja L. Vladika maksaksid võlgnetava summa.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et Đ. ja L. Vladikale on antud üksnes 120-liitrine konteiner ja VG Čistoća arvutab oma jäätmekäitlusteenuste eest jäätmete äraveo nime all kuutasu kasutatud konteinerite mahu järgi. Seega võtab VG Čistoća arve koostamisel aluseks üksnes tühja konteineri mahu ja mitte põhikohtuasja kostjate tegelikult tekitatud jäätmete massi.

21

See kohus on seisukohal, et vastavalt võrdõiguslikkuse põhimõttele peaks põhikohtuasja hageja looma kogumissüsteemi, mis võimaldab esitada arve üksnes kasutajate poolt tegelikult tekitatud jäätmete eest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab veel, et kasutajatel peab olema võimalik kasutada spetsiaalseid prügikonteinereid (paber, plast, segajäätmed) sorteeritavate jäätmete kogumiseks. Ta lisab, et ringlussevõtu abil jäätmete ladestamise eest ei peaks kasutajad midagi maksma. Seega küsib kohus, kas kasutajad peavad munitsipaaljäätmekäitluse eest esitatud arvete puhul maksma kõikide arvel toodud kuluartiklite eest.

22

Neil asjaoludel otsustas Općinski sud u Velikoj Gorici (Velika Gorica esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kuidas arvutatakse liidu õiguses majapidamisjäätmete kogumise ja veo tasu? Kas liidu kodanikud maksavad munitsipaaljäätmete kogumise ja äraveo arved nii, et nad maksavad munitsipaaljäätmete kogumise ja veo eest tühja prügikasti või -konteineri mahu järgi või kogutud prügi mahu järgi, ja kas peale selle tasu maksavad nad muid tasusid?“

23

Eelotsuse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt selgitust, kas direktiivi 2008/98 artiklit 14 ja artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, milles on esiteks ette nähtud, et jäätmekäitlusteenuse kasutajad maksavad neile kasutada antud konteineri mahu (ja mitte tegelikult kogutud jäätmemassi) alusel arvutatud hinda, ning teiseks, et kasutajad peavad maksma lisatasu, mille eesmärk on rahastada kogutud jäätmete käitlemiseks vajalikke investeeringuid.

24

Kooskõlas direktiivi 2008/98 artikliga 14 ja põhimõttega, et saastaja maksab, peab jäätmekäitluse kulud kandma esmane jäätmetekitaja või jäätmevaldaja antud ajal või eelmine jäätmevaldaja. See rahaline kohustus lasub jäätmevaldajatel seetõttu, et nad on kaasa aidanud nimetatud jäätmete tekkimisele (vt analoogia alusel kohtuotsused, 24.6.2008, Commune de Mesquer, C‑188/07, EU:C:2008:359, punkt 77, ja 16.7.2009, Futura Immobiliare jt, C‑254/08, EU:C:2009:479, punkt 45).

25

Olmejäätmete käitlemise ja kõrvaldamise kulude rahastamise kohta olukorras, kus tegemist on kõigile „valdajatele“ kollektiivselt osutatava teenusega, tuleb märkida, et liikmesriigid peavad direktiivi 2008/98 artiklist 15 tulenevalt põhimõtteliselt tagama, et kõik selle teenuse kasutajad – olles „valdajad“ selle sama direktiivi artikli 3 tähenduses – kannavad kollektiivselt nimetatud jäätmete kõrvaldamisest tuleneva kogukulu (vt analoogia alusel kohtuotsus, 16.7.2009, Futura Immobiliare jt, C‑254/08, EU:C:2009:479, punkt 46).

26

Hetkel ei ole ühtegi ELTL artikli 192 alusel vastu võetud liidu õigusakti, mis näeks liikmesriikidele ette täpse olmejäätmete kõrvaldamise kulude rahastamise meetodi, mistõttu võib seda rahastamist vastavalt asjassepuutuva liikmesriigi valikule tagada ükskõik milliste vahenditega – kas maksu või lõivu abil või muul viisil. Neil tingimustel võib tuginemine kriteeriumidele, mis põhinevad kasutajate kasutusse antud konteineri mahul, mis on arvutatud nende kasutatava kinnisvara pindala ning selle kasutusotstarbe alusel, võimaldada arvutada nende jäätmete kõrvaldamise kulud ja jaotada need erinevate valdajate vahel juhul, kui see parameeter mõjutab otseselt nimetatud kulude summat (vt selle kohta kohtuotsus, 16.7.2009, Futura Immobiliare jt, C‑254/08, EU:C:2009:479, punktid 48 ja 50).

27

Järelikult ei saa niisuguseid liikmesriigi õigusnorme, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis sätestavad olmejäätmete käitluse ja kõrvaldamise kulude rahastamiseks hinna, mis on arvutatud tekkinud jäätmete mahu hindamise alusel, mitte tegelikult tekitatud ja kogutud jäätmete koguse alusel, liidu õiguse hetkeseisus pidada direktiivi 2008/98 artikliga 14 ja artikli 15 lõikega 1 vastuolus olevaks (vt analoogia alusel kohtuotsus, 16.7.2009, Futura Immobiliare jt, C‑254/08, EU:C:2009:479, punkt 51).

28

Sama kehtib ka sellise lisatasu kehtestamise kohta, mille eesmärk on rahastada jäätmete käitlemiseks, k.a ringlussevõtt, vajalikke investeeringuid.

29

Lähtuvalt direktiivi 2008/98 artikli 15 lõikest 1 peavad liikmesriigid võtma vajalikud meetmed tagamaks, et jäätmetekitajad osalevad ühiselt direktiivi 2008/98 artikli 11 lõikes 1, artiklis 14 ja artikli 15 lõikes 1 ette nähtud eesmärkide täitmiseks vajalikes investeeringutes seetõttu, et nad on kaasa aidanud jäätmete tekkimisele (vt analoogia alusel kohtuotsused, 24.6.2008, Commune de Mesquer, C‑188/07, EU:C:2008:359, punkt 77, ja 16.7.2009, Futura Immobiliare jt, C‑254/08, EU:C:2009:479, punkt 46).

30

Kuigi vastavas valdkonnas ja liidu õiguse hetkeseisus on pädevatel liikmesriigi asutustel niisuguste hinna arvutamise meetodite kindlaksmääramisel, nagu põhikohtuasjas kõnealused jäätmekäitluskulud ja lisatasu, lai kaalutlusõigus, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus talle esitatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel kontrollima, kas põhikohtuasjas kõne all olev lisatasu ja nõutud hind ei vii selleni, et teatud „valdajate“ kanda jäetakse ilmselgelt ebaproportsionaalne kulu võrreldes nende jäätmete koguse või liigiga, mida nad tekitavad (vt analoogia alusel kohtuotsus, 16.7.2009, Futura Immobiliare jt, C‑254/08, EU:C:2009:479, punktid 55 ja 56).

31

Selleks tuleb eelkõige arvesse võtta kriteeriumeid, mis on seotud kasutajate kasutatava kinnisvara liigi, pindala ja kasutusotstarbega, jäätmete kogusega, mida „jäätmevaldajad“ suudavad tekitada, kasutajate kasutusse antud konteinerite mahu ning nende tühjendamise sagedusega juhul, kui need parameetrid mõjutavad otseselt jäätmekäitluse ja -kõrvaldamise kulude summat.

32

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2008/98 artiklit 14 ja artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liidu õiguse hetkeseisus ei ole liidu õigusega vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis sätestavad olmejäätmete käitluse ja kõrvaldamise kulude rahastamiseks hinna, mis on arvutatud selle teenuse kasutajate tekitatud jäätmete mahu hindamise alusel, mitte tegelikult nende poolt tekitatud ja kogumiseks üleantud jäätmete koguse alusel, ning mis samuti sätestavad, et kasutajad kui jäätmete valdajad peavad maksma lisatasu, mille eesmärk on rahastada jäätmete käitlemiseks (k.a ringlussevõtt) vajalikke kapitaliinvesteeringuid. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab talle esitatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel siiski kontrollima, ega see ei vii selleni, et teatud „valdajate“ kanda jäetakse ilmselgelt ebaproportsionaalne kulu võrreldes nende jäätmete koguse või liigiga, mida nad tekitavad. Selleks peab liikmesriigi kohus võtma eelkõige arvesse kriteeriumeid, mis on seotud kasutajate kasutatava kinnisvara liigi, pindala ja kasutusotstarbega, jäätmete kogusega, mida „valdajad“ suudavad tekitada, kasutajate kasutusse antud konteinerite mahu ning nende tühjendamise sagedusega juhul, kui need parameetrid mõjutavad otseselt jäätmekäitluse ja ‑kõrvaldamise kulude summat.

33

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/98/EÜ – mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid – artiklit 14 ja artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liidu õiguse hetkeseisus ei ole liidu õigusega vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis sätestavad olmejäätmete käitluse ja kõrvaldamise kulude rahastamiseks hinna, mis on arvutatud selle teenuse kasutajate tekitatud jäätmete mahu hindamise alusel, mitte tegelikult nende poolt tekitatud ja kogumiseks üleantud jäätmete koguse alusel, ning mis samuti sätestavad, et kasutajad kui jäätmete valdajad peavad maksma lisatasu, mille eesmärk on rahastada jäätmete käitlemiseks (k.a ringlussevõtt) vajalikke kapitaliinvesteeringuid. Liikmesriigi kohus peab talle esitatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel siiski kontrollima, kas see ei vii selleni, et teatud „valdajate“ kanda jäetakse ilmselgelt ebaproportsionaalne kulu võrreldes nende jäätmete koguse või liigiga, mida nad tekitavad. Selleks peab liikmesriigi kohus võtma eelkõige arvesse kriteeriumeid, mis on seotud kasutajate kasutatava kinnisvara liigi, pindala ja kasutusotstarbega, jäätmete kogusega, mida „valdajad“ suudavad tekitada, kasutajate kasutusse antud konteinerite mahu ning nende tühjendamise sagedusega juhul, kui need parameetrid mõjutavad otseselt jäätmekäitluse ja ‑kõrvaldamise kulude summat.