–

Persidera SpA, esindajad: avvocata F. Pace, avvocata L. Sabelli ja avvocata B. Caravita di Toritto,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato S. Fiorentino,

–

Radiotelevisione italiana SpA (RAI), esindaja: avvocato G. De Vergottini,

–

Reti Televisive Italiane SpA (RTI), esindajad: avvocato L. Medugno, avvocato G. Rossi, avvocata I. Perego, avvocato G. M. Roberti ja avvocato M. Serpone,

–

Elettronica Industriale SpA, esindajad: avvocato G. Rossi ja avvocato L. Medugno,

–

Sloveenia valitsus, esindaja: A. Vran,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Nicolae, L. Malferrari ja G. Braun,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artikleid 56, 101, 102 ja 106; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 21; ELT eriväljaanne 13/29, lk 337), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ (ELT 2009, L 337, lk 37), (edaspidi „loadirektiiv“) artikleid 3, 5 ja 7; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349), muudetud direktiiviga 2009/140, (edaspidi „raamdirektiiv“) artiklit 9; komisjoni 16. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/77/EÜ konkurentsi kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste turgudel (EÜT 2002, L 249, lk 21; ELT eriväljaanne 08/02, lk 178) (edaspidi „konkurentsidirektiiv“) artikleid 2 ja 4, ning diskrimineerimiskeelu, läbipaistvuse, konkurentsivabaduse, proportsionaalsuse, tõhususe ja teabe mitmekesisuse põhimõtteid.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille üks pool on Persidera SpA ning teine pool Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni (sideteenuste tagamise amet, Itaalia; edaspidi „AGCOM“) ja Ministero dello Sviluppo Economico, delle Infrastrutture e dei Trasporti (majandusarengu, taristu ja transpordi ministeerium, Itaalia) ning vaidluse ese on maapealse levivõrgu kaudu digitaalsete teleülekannete edastamiseks mõeldud raadiosageduste kasutusõiguste eraldamine.

3

Elektrooniliste sideteenuste, elektrooniliste sidevõrkude ja nendega seotud vahendite ja teenuste uus ühine reguleeriv raamistik (edaspidi „NCRC“) koosneb raamdirektiivist ja neljast eridirektiivist, mille hulka kuulub ka „loadirektiiv“, ning neid täiendavast „konkurentsidirektiivist“.

4

Raamdirektiivi artikli 2 punkti g määratluse kohaselt on „riigi reguleeriv asutus“„organ või organid, kellele liikmesriik on usaldanud mõne käesolevas direktiivis või eridirektiivides nimetatud reguleerimisülesande“. Viidatud artikli 2 punktist l nähtub, et loadirektiiv on üks „eridirektiividest“.

5

Selle direktiivi artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus ja lõike 4 punktis b on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et käesolevas direktiivis ja eridirektiivides sätestatud reguleerimisülesannete täitmisel võtavad riigi reguleerivad asutused kõik mõistlikud meetmed, mille eesmärk on saavutada lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud eesmärgid. Sellised meetmed on kõnealuste eesmärkide suhtes proportsionaalsed.

[…]

4.   Riigi reguleerivad asutused toetavad Euroopa Liidu kodanike huve muu hulgas järgmiselt:

[…]

6

Selle direktiivi artikli 9 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Võttes arvesse asjaolu, et raadiosagedused on ühiskondlik hüve, millel on oluline sotsiaalne, kultuuriline ja majanduslik väärtus, tagavad liikmesriigid oma territooriumil elektroonilisteks sideteenusteks kasutatavate raadiosageduste tulemusliku haldamise kooskõlas artiklitega 8 ja 8a. Nad tagavad, et pädevad riigiasutused jaotavad elektroonilisteks sideteenusteks kasutatavat spektrit ja annavad selliste raadiosageduste kasutamise üldlube või individuaalseid kasutusõigusi objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete kriteeriumide põhjal.

Käesoleva artikli kohaldamisel järgivad liikmesriigid asjaomaseid rahvusvahelisi kokkuleppeid, sealhulgas ITU [Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu] raadioeeskirju, ja võivad võtta arvesse avaliku korraga seotud kaalutlusi.

2.   Liikmesriigid toetavad raadiosageduste kasutuse ühtlustamist [liidus] kooskõlas vajadusega tagada raadiosageduste tõhus ja tulemuslik kasutamine ning pakkuda tarbijatele selliseid hüvesid nagu mastaabisääst ja teenuste koostalitlusvõime. Seda tehes toimivad nad vastavalt artiklile 8a ning otsusele nr 676/2002/EÜ (raadiospektrit käsitlev otsus).“

7

Loadirektiivi artiklis 3 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumise vabaduse käesolevas direktiivis sätestatud tingimustel. Selle saavutamiseks ei tee liikmesriigid ettevõtjatele takistusi elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumisel, kui see ei ole vajalik [ELTL 52 lõikes 1] sätestatud põhjustel.

2.   Ilma et see piiraks artikli 6 lõikes 2 nimetatud erikohustusi või artiklis 5 nimetatud kasutusõigusi, võib elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid pakkuda ainult üldloa alusel. Asjaomaselt ettevõtjalt võib nõuda teatise esitamist, kuid samas ei pea ta saama riigi reguleerivalt asutuselt selgesõnalist otsust ega muud haldusakti enne, kui hakkab kasutama loast tulenevaid õigusi. Vajaduse korral pärast teatise esitamist võib ettevõtja hakata tegutsema, võttes vajaduse korral arvesse artiklite 5, 6 ja 7 sätteid kasutusõiguste kohta.

[…]“.

8

Selle direktiivi artiklis 5 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid hõlbustavad raadiosageduste kasutamist üldloa alusel. Liikmesriigid võivad vajaduse korral anda individuaalseid kasutusõigusi:

2.   Kui tuleb anda raadiosageduste ja numbrite kasutamiseks individuaalseid õigusi, annavad liikmesriigid sellised õigused taotluse korral igale ettevõtjale võrkude või teenuste pakkumiseks artiklis 3 nimetatud üldloa alusel, võttes arvesse käesoleva direktiivi artiklite 6 ja 7 ning artikli 11 lõike 1 punkti c sätteid ning muid eeskirju, millega tagatakse kõnealuste vahendite tulemuslik kasutamine kooskõlas [raamdirektiiviga].

Piiramata liikmesriigi eelnevalt määratletud konkreetseid kriteeriume, mille alusel antakse õigusi raadiosageduste kasutamiseks raadio või televisiooni sisuteenuste pakkujatele üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamiseks kooskõlas ühenduse õigusega, antakse raadiosageduste ja numbrite kasutamiseks õigusi avatud, objektiivse, läbipaistva, mittediskrimineeriva ja proportsionaalse menetlusega ning raadiosageduste puhul vastavalt [raamdirektiivi] artikli 9 sätetele. Avatud menetluse nõudest võib teha erandi juhul, kui raadiosageduste kasutamise individuaalsete õiguste andmine raadio või televisiooni sisuteenuste pakkujatele on vajalik, et saavutada liikmesriigi poolt määratletud üldist huvi pakkuv eesmärk kooskõlas [liidu] õigusega.

[…]

5.   Liikmesriigid ei piira antavate kasutusõiguste hulka, kui see ei ole vajalik raadiosageduste tõhusa kasutamise tagamiseks artikli 7 kohaselt.

6.   Pädevad riigi asutused tagavad raadiosageduste tõhusa ja tulemusliku kasutamise [raamdirektiivi] artikli 8 lõike 2 ja artikli 9 lõike 2 kohaselt. Nad tagavad samuti, et raadiosageduste kasutamise õiguste üleandmine või kogumine ei moonuta konkurentsi. Selleks võib liikmesriik võtta asjakohaseid meetmeid, nagu volituste andmine raadiosageduste kasutamise õiguste müügiks või rentimiseks.“

9

Selle direktiivi artiklis 7, mis käsitleb raadiosageduste kasutamiseks antavate õiguste hulga piiramise korda, on sätestatud:

„1.   Kui liikmesriik kaalub, kas piirata raadiosageduste kasutamiseks antavate kasutusõiguste hulka või kas olemasolevaid õigusi pikendada, juhul kui õiguste tingimustes ei ole seda sätestatud, siis ta muu hulgas:

[…]

3.   Kui raadiosageduste kasutamise õiguste andmist tuleb piirata, annavad liikmesriigid selliseid õigusi objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete valikukriteeriumide põhjal. Kõigi selliste valikukriteeriumide puhul tuleb asjakohaselt arvesse võtta [raamdirektiivi] artiklis 8 sätestatud eesmärkide ja kõnealuse direktiivi artiklis 9 sätestatud nõuete täitmise saavutamist.“

10

Konkurentsidirektiivi artiklis 2, mis käsitleb elektrooniliste sidevõrkude ja elektrooniliste sideteenustega seotud ainu- ja eriõigusi, on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid ei anna ega säilita elektrooniliste sidevõrkude rajamise ja/või pakkumise või üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste osutamise ainu- või eriõigusi.

2.   Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et kõigil ettevõtjatel on õigus osutada elektroonilisi sideteenuseid või luua, laiendada ja pakkuda elektroonilisi sidevõrke.

[…]

4.   Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjale elektrooniliste sideteenuste osutamiseks või elektrooniliste sidevõrkude rajamiseks ja/või pakkumiseks antud üldluba ja sellega kaasnevad tingimused põhinevad objektiivsetel, mittediskrimineerivatel, proportsionaalsetel ja läbipaistvatel kriteeriumidel.

[…]“.

11

Selle direktiivi artiklis 4, mis käsitleb sageduste kasutamise õigusi, on sätestatud:

„Ilma et see piiraks konkreetseid kriteeriume ja korda, mille liikmesriigid on kehtestanud raadiosageduste kasutamise õiguste andmiseks raadio- või televisiooniringhäälingu sisuteenuse pakkujatele, et saavutada üldist huvi pakkuvad eesmärgid kooskõlas [liidu] õigusega:

12

Põhikohtuasjas käsitletakse maapealse levivõrgu kaudu digitaalsete teleülekannete edastamiseks mõeldud raadiosageduste kasutamise õiguste eraldamist operaatoritele, kelle valduses juba on analoogsagedusi ja kes käitavad analoogtelevisiooni kanaleid. Digitaaltehnoloogiat iseloomustab analoogtehnoloogiast parem edastusvõime, mis lubab erinevalt viimatinimetatust edastada samal raadiosagedusel üheaegselt mitut programmi. Nii vabanenud raadiosagedusi kutsutakse „digitaalseks dividendiks“.

13

Itaalias alustati üleminekut analoogtelevisioonilt digitelevisioonile (edaspidi „digiüleminek“) ajal, kui selle liikmesriigi suhtes oli alates 2006. aastast käimas kohustuste rikkumise menetlus, mille ese oli teleringhäälingu raadiosageduste haldamist, digiüleminekut ja digitaalsageduste eraldamist käsitlevate Itaalia õigusnormide kooskõla raamdirektiivi ning loa- ja konkurentsidirektiivi sätetega. Euroopa Komisjon leidis 19. juuli 2007. aasta põhjendatud arvamuses sisuliselt, et kuna asjaomased õigusnormid annavad juurdepääsu digitaalse raadio ja televisiooni turule üksnes neile operaatoritele, kes juba edastavad ülekandeid analoogtehnoloogia abil, siis kaitsevad need õigusnormid neid operaatoreid sellel turul konkurentsi eest. Itaalia valitsus võttis hulga meetmeid asjaomaste õigusnormide liidu õigusega kooskõlla viimiseks.

14

Selles kontekstis võttis AGCOM 7. aprillil 2009 vastu otsuse 181/09/CONS, mis hiljem muudeti seaduseks 7. juulil 2009 vastuvõetud seadusega nr 88 (legge n. 88). Nimetatud otsuses määratles AGCOM kriteeriumid maapealsete televõrkude täielikuks digitaliseerimiseks.

15

Selle otsusega oli muu hulgas ette nähtud, et eraldatakse 21 riikliku multiplex’i, mis võimaldavad erinevad signaalid koondada ühiseks andmevooks ning maapealse levivõrgu kaudu korraga edastada mitut digitelevisiooni teenust. Nende jaotamiseks uute operaatorite, digivõrgu loonud operaatorite ja nende operaatorite vahel, kes juba käitasid analoogvõrke, jaotati need multiplex’id kolme rühma, mis pidi eraldatama erinevatel tingimustel. Lisaks oli ette nähtud, et valikumenetluse tulemusel võib operaator saada kõige enam viis riiklikku multiplex’i.

16

Vaidlus põhikohtuasjas puudutab vaid üht rühma nendest kolmest. See rühm koosneb kaheksast multiplex’ist, mis olid mõeldud olemasolevate analoogvõrkude digivõrgule üleminekuks. Lähtudes vabade digisageduste arvust, mis oli väiksem kui asjaomaste kanalite arv, määratleti otsuses 181/09/CONS niinimetatud „õiglane“ üleminekukriteerium, mis põhines analoogtehnoloogia abil ülekantavate programmide järjepidevusel. Lisaks nähti ette, et igale analoogtelevisiooniturul juba tegutsevale operaatorile eraldatakse vähemalt üks multiplex. Sellel alusel eraldati kolm multiplex’i operaatoritele, kellest igaüks käitas ühtainsat võrku. Viis multiplex’i jaotati mitut võrku käitavatele operaatoritele. Viimati nimetatud alusel eraldati nii Radiotelevisione italiana SpA-le (RAI) kui ka Mediasetile, kes kumbki käitavad vastavalt kolme analoogvõrku, kaks multiplex’i, samas kui Telecom Italia Media Broadcasting, kes käitab kaht analoogvõrku, sai ühe multiplex’i.

17

Telecom Italia Media Broadcasting esitas Tribunale amministrativo regionale per il Lazio’le (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) kaebuse, milles ta nõudis viimati nimetatud multiplex’ide eraldamise otsuse ja selle otsuse õiguslikuks aluseks olevate otsuste tühistamist. Oma kaebuses nõuab kõnealune äriühing, et tunnustataks tema õigust saada veel üks multiplex ja et pädevaid ametiasutusi kohustaks talle see multiplex eraldama või mõistetaks neilt tema kasuks välja hüvitis.

18

Kuna see kaebus jäeti kohtuotsusega nr 1398/2014 rahuldamata, kaebas Telecom Italia Media Broadcasting selle otsuse edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse.

19

Kõnealuse kohtumenetluse ajal sai Rete A Spa varade üleandmise tulemusena Telecom Italia Media Broadcastingust Persidera. Rete A Spa‑le kuulusid kahe riikliku multiplex’i kasutamise õigused. Selle tehingu tulemusena kuulub Persiderale viis riiklikku multiplex’i. Seetõttu saavutas ta käesoleva kohtuotsuse punktis 15 nimetatud maksimaalse lubatud piirmäära.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohtus vaidlustab Persidera muu hulgas olemasolevate analoogvõrkude digivõrkudele ülemineku kriteeriumi. Ta viitab liidu õiguse mitmele sättele ja väidab, et rikutud on võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Esiteks väidab ta, et tema suhtes kohaldati 50% suurust üleminekukoefitsienti, kuna digivõrguks muudeti ainult üks kahest analoogkanalist, samas kui RAI ja Mediaset said kasu 66% suurusest üleminekukoefitsiendist, kuna nende puhul muudeti digivõrkudeks kaks analoogkanalit kolmest. Teiseks kritiseerib ta asjaolu, et nende mõlema operaatori puhul võeti üleminekul arvesse ebaseaduslikult käitatud kanaleid.

21

Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Esiteks toob Itaalia valitsus esile, et eelotsusetaotlus põhineb oletuslikul küsimusel, mis ei ole põhikohtuasja lahendamisel oluline. Asjaomase valitsuse arvates soovitakse põhikohtuasjas käsitletava kaebuse abil saada veel üht multiplex’i. Samas on Persidera saavutanud viie multiplex’i suuruse maksimaalse lubatud piirmäära.

23

Selles osas tuleb meelde tuletada, et ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (kohtuotsus, 6.9.2016, Petruhhin, C‑182/15, EU:C:2016:630, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Seega eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused, mille liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased. Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlusele vastamast keelduda vaid siis, kui on ilmne, et taotletav liidu õiguse tõlgendus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja tegelike asjaolude või esemega, kui küsimus on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (kohtuotsused, 14.4.2016, Polkomtel, C‑397/14, EU:C:2016:256, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13.10.2016, Prezes Urzędu Komunikacji Elektronicznej ja Petrotel, C‑231/15, EU:C:2016:769, punkt 16).

25

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et Persidera ei soovi oma kaebusega saavutada mitte ainult veel ühe multiplex’i eraldamist, vaid ka kahju hüvitamist. Samas vaidlustab Persidera oma kaebuses analoogvõrkude digivõrkudele üleminekule kohaldatavate eeskirjade kooskõla liidu õigusega ja esitatud küsimused on otseselt esitatud selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul oleks võimalik hinnata asjaomast kooskõla ja kahju hüvitamise nõuet. Neil kaalutlustel ei ole ilmselge, et vaidlus põhikohtuasjas on oletuslik.

26

Teiseks väidavad Itaalia valitsus ja Reti Televisive Italiane SpA sisuliselt, et Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks.

27

Selles osas tuleb meelde tuletada, et vajadus anda liidu õiguse tõlgendus, mis oleks liikmesriigi kohtule tarvilik, eeldab, et viimane järgib hoolsalt eelotsusetaotluse sisule esitatavaid nõudeid, mis on Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 sõnaselgelt ära toodud ja mille puhul eeldatakse, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on nendest teadlik (vt selle kohta kohtuotsused, 5.7.2016, Ognyanov, C‑614/14, EU:C:2016:514, punktid 18 ja 19 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 27.10.2016, Audace jt, C‑114/15, EU:C:2016:813, punkt 35).

28

Seega on tingimata vajalik, nagu on ette nähtud kodukorra artikli 94 punktis c, et eelotsusetaotlusest endast nähtuksid põhjendused, mis panid eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlema liidu teatud õigusnormide tõlgendamises või kehtivuses ning millise seose ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate liikmesriigi õigusnormide vahel loob.

29

Samuti on oluline, nagu sätestab kodukorra artikli 94 punkt a, et eelotsusetaotluses endas sisalduks vähemalt ülevaade faktilistest andmetest, millel eelotsuse küsimused põhinevad. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on need nõuded iseäranis olulised konkurentsi valdkonnas, mida iseloomustavad keerulised faktilised ja õiguslikud olukorrad (vt selle kohta kohtuotsus, 31.1.2008, Centro Europa 7, C‑380/05, EU:C:2008:59, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtumäärus, 12.12.2013, Umbra Packaging, C‑355/13, ei avaldata, EU:C:2013:867, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Käesoleva asja puhul tuleb kõigepealt tõdeda, et eelotsusetaotlus ei sisalda mingit selgitust, miks on ELTL artiklid 56, 101, 102 ja 106 põhikohtuasja lahendamisel asjakohased.

31

Esiteks nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et põhikohtuasja iseloomustavad asjaolud on kõik Itaalia riigi sisesed. ELTL artikkel 56 ei ole aga sellise olukorra suhtes kohaldatav (vt selle kohta kohtuotsus, 15.11.2016, Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Teiseks ei sisalda eelotsusetaotlus ühtegi fakti- ega õigusväidet, mis võimaldaks hinnata, kas ja mil määral võib mõnd analoogkanaleid käitavatest operaatoritest, kes on kõne all põhikohtuasjas, liigitada ettevõtjaks ELTL artikli 106 tähenduses ning kas ja mil määral põhikohtuasjas võivad käsitletavad õigusnormid, mida kohaldatakse digiüleminekul, anda sellisele ettevõtjale ELTL artiklitega 101 ja 102 vastuolus olevad eriõigused.

33

Teiseks olgu märgitud, et esitatud küsimused põhinevad faktilisel eeldusel, et teatud analoogkanaleid, mida võeti üleminekul arvesse, käitati nõuetevastaselt või ebaseaduslikult, see tähendab koondumispiiranguid rikkudes või ilma kontsessioonita. Igal juhul ei esita eelotsusetaotluse esitanud kohus ühtegi täpsustust selle eelduse kohta, mille Itaalia valitsus, Reti Televisive Italiane ja RAI on pealegi vaidlustanud.

34

Sellegipoolest tuleb lisaks asjaolule, et käesoleva kohtuotsuse punktis 24 viidatud kohtupraktika kohaselt ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud faktilise raamistiku täpsuse kontrollimine Euroopa Kohtu ülesanne, esile tuua, et esitatud küsimused ei puuduta seda, kas analoogkanaleid käitati nõuetekohaselt NCRCd silmas pidades. Need küsimused käsitlevad nimelt seda, kas väidetavalt nõuetevastaselt käitatud analoogkanaleid võib digivõrkudele üleminekul võtta arvesse samamoodi, nagu nõuetekohaselt käitatud kanaleid. Samas olgu märgitud, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 37–40 eile tõi, on Euroopa Kohtul võimalik anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus talle esitatud toimiku materjalide alusel ja lähtudes sellest faktilisest eeldusest, mida käesoleval juhul saab ümber lükata ainult viimati nimetatud kohus, et asjaomaseid analoogkanaleid käitati liikmesriigi õiguse ja/või NCRC sätete seisukohast nõuetevastaselt või ebaseaduslikult.

35

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb sedastada, et esitatud küsimused on vastuvõetamatud osas, milles taotletakse ELTL artiklite 56, 101, 102 ja 106 tõlgendamist.

36

Esitatud küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas raamdirektiivi artiklit 9, loadirektiivi artikleid 3, 5 ja 7, konkurentsidirektiivi artikleid 2 ja 4 ning diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis olemasolevatelt analoogvõrkudelt digivõrkudele ülemineku puhul võtab arvesse ebaseaduslikult käitatud analoogkanaleid ja õiguspäraselt käitatud analoogkanaleid ning seejuures neile sama üleminekukriteeriumi kohaldades toob kaasa käitatavate analoogkanalite arvuga võrreldes eraldatavate digikanalite arvu proportsionaalselt suurema vähenemise, mis kahjustab üht operaatorit enam kui tema konkurente.

37

Esiteks tuleb meeles pidada, et raamdirektiivi artikkel 8 paneb liikmesriikidele kohustuse kindlustada, et riigi reguleerivad asutused võtavad kõik mõistlikud meetmed, mille eesmärk on edendada konkurentsi elektrooniliste sideteenuste pakkumisel, tagades, et elektroonilise side sektoris ei moonutata ega piirata konkurentsi, ja kõrvaldades liidu tasandil nende teenuste pakkumiselt viimased takistused (kohtuotsused, 31.1.2008, Centro Europa 7, C‑380/05, EU:C:2008:59, punkt 81; 3.12.2009, komisjon vs. Saksamaa, C‑424/07, EU:C:2009:749, punkt 92, ja 7.11.2013, UPC Nederland, C‑518/11, EU:C:2013:709, punkt 50).

38

Nimetatud artikli lõike 1 kohaselt peavad riigi reguleerivad asutused raamdirektiivis ning muu hulgas loadirektiivis täpsustatud reguleerimisülesannete täitmisel võtma kõik mõistlikud meetmed, mille eesmärk on saavutada selle artikli lõigetes 2–4 määratletud eesmärgid, mis seisnevad konkurentsi toetamises elektrooniliste sidevõrkude ja elektrooniliste sideteenuste pakkumisel, siseturu arengule kaasaaitamises ja liidu kodanike huvide toetamises (vt selle kohta kohtuotsused, 19.6.2014, TDC, C‑556/12, EU:C:2014:2009, punkt 39, ja 15.9.2016, Koninklijke KPN jt, C‑28/15, EU:C:2016:692, punkt 46).

39

Konkurentsidirektiivi artikli 4 lõike 2, loadirektiivi artikli 5 lõike 2 teise lõigu ja artikli 7 lõike 3 ning raamdirektiivi artikli 9 lõike 1 kohaselt tuleb raadiosageduste kasutamise õigusi anda objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete valikukriteeriumide põhjal. Viimati nimetatud tingimus eeldab, et need kriteeriumid on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on selle täitmiseks vajalik (vt selle kohta kohtuotsus, 23.4.2015, komisjon vs. Bulgaaria, C‑376/13, ei avaldata, EU:C:2015:266, punktid 65 ja 84).

40

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 47, ei tule neid kriteeriume järgida mitte ainult sageduste esmakordsel eraldamisel, vaid ka igal järgmisel sageduste eraldamisel, kasutamisõiguste uuendamisel või – nagu põhikohtuasjas käsitletavatel asjaoludel – analoogsagedustelt digitaalsagedustele üleminekul.

41

Lõpuks tuleb märkida, et loadirektiivi artikli 5 lõikest 6 tuleneb, et riigi reguleerivad asutused tagavad, et konkurentsi ei moonuta muu hulgas raadiosageduste kasutamise õiguste kogunemine.

42

Viidatud sätetest nähtub, et NCRC põhineb muu hulgas tõhusa ja moonutamata konkurentsi eesmärgil ning NCRCga soovitakse konkurentsi edendada, võttes eelkõige arvesse võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

43

Seoses sellega on juba otsustatud, et NCRC sätetega, eelkõige raamdirektiivi artikli 9 lõikega 1, loadirektiivi artikli 5 lõikega 1 ja konkurentsidirektiivi artikli 4 punktiga 1 on vastuolus liikmesriigi meetmed, mille tõttu jäävad siseriikliku turu struktuurid liikumatuks ja sellel turul juba tegutsevate siseriiklike operaatorite positsioon kaitstuks, millega need meetmed takistavad või piiravad uute operaatorite sisenemist sellele turule, välja arvatud juhul, kui need meetmed on põhjendatud üldise huvi eesmärkidega ja kehtestatud objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete kriteeriumide põhjal (vt selle kohta kohtuotsus, 31.1.2008, Centro Europa 7, C‑380/05, EU:C:2008:59, punktid 95–107).

44

Samuti tuleb asuda seisukohale, et NCRC sätetega on vastuolus see, kui jätkatakse või tugevdatakse turul juba tegutseva operaatori kasuks põhjendamatut konkurentsieelist, mis on saadud õiguspäraseid nõudeid rikkudes ja on vastuolus tõhusa ja moonutamata konkurentsi eesmärgiga, takistades või piirates sellega uute operaatorite turulepääsu.

45

Sellest tuleneb, nagu kohtujurist sisuliselt leidis oma ettepaneku punktis 70, et NCRC sätetega on vastuolus ebaseaduslikult käitatud kanalite arvessevõtmine digiüleminekul, kuna see toob kaasa põhjendamatu konkurentsieelise jätkamise või tugevdamise.

46

Teiseks tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks olukorras, kus see kohus võib asuda seisukohale, et kõiki kanaleid käitati õiguspäraselt, meeles pidada, et võrdse kohtlemise üldpõhimõte – kui liidu õiguse üldpõhimõte – nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt kohtuotsus, 16.12.2008, Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 23 ning seal viidatud kohtupraktika). Olukordade sarnasus tuleb kindlaks teha ja neile anda hinnang arvestades selle õigusakti eset ja eesmärki, mis kõnealuse vahetegemise sätestab. Lisaks tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu vastav akt kuulub (vt selle kohta kohtuotsus, 16.12.2008, Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 26 ning seal viidatud kohtupraktika).

47

Esiteks tuleb märkida, nii nagu kohtujurist seda tegi oma ettepaneku punktis 53, et sellised operaatorid nagu Persidera, RAI ja Mediaset, kes on käitanud Itaalias analoogkanaleid, on digiülemineku puhul nende kanalite digivõrkudele üleminekuga seoses põhimõtteliselt sarnases olukorras.

48

Teiseks nähtub Euroopa Kohtule esitatud teabest, et nende kolme operaatori poolt paljudes võrkudes käitatud analoogkanalid on digivõrkudele üle läinud käesoleva kohtuotsuse punktis 16 nimetatud „õiglase“ üleminekukriteeriumi kohaselt. Niisiis ilmneb eelotsusetaotlusest, et iga operaatori käitatud kanalid teisendati pärast ühe kanali väljajätmist sama paljudeks digivõrkudeks. Niisiis eraldati Persiderale, kes käitas kaht analoogkanalit, üks digivõrk, samas kui RAI ja Mediaset, kes käitasid vastavalt kolme analoogkanalit, said mõlemad kaks digivõrku. Teisisõnu, samal ajal kui viimati nimetatud said kasu 66,67% suurusest üleminekusuhtest, sest kolme analoogkanali eest eraldati kummalegi kaks digitaalvõrku, oli Persidera puhul tegemist ainult 50% suuruse üleminekusuhtega, kuna tema kahe analoogkanali eest eraldati üks digivõrk. Ühe analoogkanali vähendamise samaväärne kohaldamine digiüleminekul tõi seega endaga kaasa erinevate teisendamissuhete kohaldamise, mis mõjutas Persiderat rohkem kui RAId ja Mediaseti.

49

Neil kaalutustel tuleb asuda seisukohale, mida ka kohtujurist väljendas oma ettepaneku punktides 54–57, et selline liikmesriigi õigusnorm, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, toob kaasa selliste konkureerivate operaatorite erineva kohtlemise, kes on tegelikult samasuguses olukorras.

50

Kolmandaks nähtub Euroopa Kohtule esitatud seisukohtadest, et „õiglane“ üleminekukriteerium oli põhjendatud vajadusega tagada televisiooniteenuse pakkumise järjepidevus. Lisaks tulenes erinev kohtlemine väidetavalt sisulisest sunnist, sest raadiosagedusi jagada on tehniliselt võimatu.

51

Selles osas tuleb tõdeda, nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 64, et televisiooniteenuse pakkumise järjepidevus järgib eelkõige tarbija kaitse eesmärki, mis on muu hulgas sõnaselgelt ära toodud raamdirektiivi artikli 8 lõikes 4 nimetatud eesmärkide hulgas. Seega võivad riigi reguleerivad asutused olemasolevatelt analoogvõrkudelt digivõrkudele ülemineku puhul televisiooniteenuse pakkumise järjepidevuse eesmärki arvesse võtta, kui nad tagavad samal ajal, et järgitakse kõiki raamdirektiivi artiklis 8 ette nähtud eesmärke ja sama direktiivi artikli 9 lõikes 1 nõutud vajadust tagada raadiosageduste tulemuslik haldamine.

52

Olemasolevatelt analoogvõrkudelt digivõrkudele üleminek sobib tõepoolest selliste televisiooniteenuse pakkumise järjepidevuse tagamiseks, mida senini on pakutud analoogtehnoloogia abil.

53

Samas läheks aga meede, mis toob kaasa turul juba tegutsevatele operaatoritele suurema hulga digisageduste eraldamise, kui on piisav nende televisiooniteenuse pakkumise järjepidevuse tagamiseks, kaugemale sellest, mis on vajalik kõnealuse eesmärgi saavutamiseks, ja oleks seega ebaproportsionaalne.

54

Tuleb veel täpsustada, et riigi reguleeriv asutus peab olemasolevatelt analoogvõrkudelt digivõrkudele üleminekul arvesse võtma asjaomaste raadiosageduste jagamise tehnilisest võimatusest tulenevat sisulist sundi. Sellises olukorras võib raadiosageduste tulemusliku kasutamise ja haldamise soodustamise eesmärk, mis on muu hulgas ette nähtud raamdirektiivi artikli 8 lõike 2 punktis d, põhjendada käitatavate analoogsageduste arvust väiksema või suurema arvu digisageduste eraldamist, et vältida murdosades väljendatud tulemusi.

55

Käesoleval juhul ilmneb Euroopa Kohtule esitatud toimikumaterjalidest, et digimultiplex võimaldab viie kuni kuue kanali edastamist analoogedastusega samaväärses kvaliteedis või täiuslikuma tehnoloogia abil ka kolme kõrglahutusega digikanali edastamist. Nagu aga märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 67 ja tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kontrollib, nähtub eeltoodust seega, et üheainsa multiplex’i eraldamisest oleks piisanud, et võimaldada sellistel operaatoritel, nagu RAI ja Mediaset, tagada oma kolme analoogkanali samasuguse kvaliteediga edastamise järjepidevus, ja et teise multiplex’i eraldamine läks kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust. Lisaks olgu märgitud, et nagu nähtub ettepaneku punktist 79, ei saa raadiosageduste jagamatuse säilitamisega piisavalt õigustada põhikohtuasjas käsitletavat erinevat kohtlemist, mille kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

56

Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et:

57

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: