1.

Liidu õiguses sätestatud siseriikliku kohtu kohustus kontrollida juhul, kui talle on teada kõik selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud, omal algatusel direktiivi 93/13/EMÜ ( 2 ) alusel tarbijat ettevõtjaga siduva lepingu tingimuse ebaõiglust, on tarbijakaitses märkimisväärne edasiminek.

2.

Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul kindlaks määrata, kas direktiivi 93/13 tõhusus eeldab tingimata, et kui siseriiklik kohus on konkreetselt sundtäitmismenetluse raames jätnud omal algatusel hindamata, kas tarbijakrediidileping sisaldab ebaõiglast tingimust, tuleb kohaldada muu hulgas liikmesriigi lepinguvälist vastustust. Tekib üldisemalt küsimus, kas ja millistel tingimustel saab liikmesriigi vastutust kohaldada juhul, kui siseriiklikud kohtud rikuvad kohustust hinnata omal algatusel, kas tarbijat ettevõtjaga siduv leping sisaldab ebaõiglast tingimust.

3.

See kohtuasi sai alguse kohtuvaidlusest, mille pooled on M. Tomášová ning Ministerstvo spravodlivosti SR (Slovaki Vabariigi justiitsministeerium) ja äriühing Pohotovosť s. r. o. ning milles vaieldakse sellise vahekohtuotsuse täitmise üle, millega oli M. Tomášovált mõistetud tarbijakrediidilepingu alusel välja rahasummad.

4.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et M. Tomášová on pensionär, kelle ainus sissetulek on vanaduspension summas 347 eurot. 2007. aastal sõlmis ta tarbijakrediidilepingu äriühinguga Pohotovosť, kellelt ta võttis lepingu alusel laenu summas 232 eurot.

5.

Lepingu puhul oli tegemist tüüplepinguga ning see sisaldas vahekohtuklauslit, mis nägi ette kohustuse nõustuda lepinguga seotud vaidluste lahendamisega vahekohtus, mille asukoht oli M. Tomášová elukohast enam kui 400 km kaugusel. Lisaks oli nimetatud lepingu kohaselt viivitusintress 91,25% aastas. Peale selle ei olnud kõnealuses lepingus tegelikku krediidi kulukuse aastamäära märgitud.

6.

Kuna M. Tomášová oli krediidi tagasimaksmisega hilinenud ega suutnud nimetatud viivitusintressi tasuda, võttis ta äriühingult Pohotovosť veel ühe laenu summas 232,36 eurot.

7.

Stálý rozhodcovský súdi (alaline vahekohtukolleegium) 9. aprilli ja 15. mai 2008. aasta otsustega mõisteti M. Tomášovált välja äriühingule Pohotovosť mitu summat kõnealuste krediitide tagastamata jätmise eest, viivisintresside ja menetluskuludena.

8.

Pärast seda, kui need otsused olid omandanud seadusjõu ja muutusid täitmisele pööratavaks, esitas Pohotovosť 13. ja 27. oktoobril 2008 täitmistaotlused Okresný súd Prešovile (Prešovi esimese astme kohus, Slovakkia), kes need taotlused 15. ja 16. detsembri 2008. aasta otsustega rahuldas.

9.

Eelotsusetaotluse kohaselt olid kõnealused täitemenetlused käesoleva eelotsusetaotluse esitamise ajal alles pooleli.

10.

9. juulil 2010 esitas M. Tomášová Slovaki Vabariigi justiitsministeeriumi vastu kaebuse nõudega maksta talle kahjuhüvitist summas 2000 eurot kahju eest, mis tekitati talle tema sõnul liidu õiguse rikkumisega Okresný súd Prešovi (Prešovi esimese astme kohus) poolt põhjusel, et see kohus rahuldas nimetatud menetluste raames täitmistaotlused, mis põhinesid ebaõiglasel vahekohtuklauslil ja mille ese oli summade sissenõudmine ebaõiglase lepingutingimuse alusel.

11.

Okresný súd Prešov (Prešovi esimese astme kohus) jättis 22. oktoobri 2010. aasta kohtuotsusega M. Tomášová nõude põhjendamatuse tõttu rahuldamata, sest M. Tomášová ei olnud ammendanud kõiki tema käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid ja kuna kõnealused täitemenetlused ei olnud veel lõplikult lõpetatud, ei saanud järelikult veel tekkida küsimust kahju hüvitamise kohta, mistõttu oli nimetatud nõue esitatud enneajal.

12.

M. Tomášová esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse.

13.

Krajský súd v Prešove (Prešovi piirkondlik kohus, Slovakkia) tühistas 31. jaanuari 2012. aasta otsusega nimetatud kohtuotsuse ja saatis kohtuasja Okresný súd Prešovile (Prešovi esimese astme kohus) tagasi uueks arutamiseks. Ta leidis, et argumendid, mille Okresný súd Prešov (Prešovi esimese astme kohus) esitas M. Tomášová hüvitisenõude rahuldamata jätmise põhjenduseks, ei olnud veenvad.

14.

Nendel asjaoludel otsustas Okresný súd Prešov (Prešovi esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

15.

Kirjalikud seisukohad esitasid Slovaki ja Tšehhi valitsus ning Euroopa Komisjon.

16.

Euroopa Kohus otsustas küsida eelotsusetaotluse esitanud kohtult 18. detsembril 2015 selgitusi vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 101. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul paluti täpsustada, kas ja millistel tingimustel tal tuli kõnealuse täitemenetluse raames põhikohtuasi lahendada viimase astmena. Nimetatud kohus vastas sellele kirjaga, mis saabus Euroopa Kohtusse 16. veebruaril 2016.

17.

Käesolev kohtuasi puudutab liikmesriigi vastutuse kohaldamise tingimusi siseriiklikule kohtule omistatava liidu õiguse rikkumisega üksikisikutele tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Küsimused on esitatud spetsiifilises vahekohtuotsuse sundtäitmise kohtuvaidluse kontekstis seoses tarbijakrediidilepinguga, mis väidetavalt sisaldab direktiivi 93/13 tähenduses ebaõiglasi tingimusi.

18.

Esimese kuni kolmanda küsimusega, mida tuleks minu arvates analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ja millistel tingimustel on liidu õiguse rikkumine tulenevalt kohtuotsusest, mis on tehtud sundtäitmismenetluses vahekohtuotsuse alusel, millega rahuldati summade sissenõudmine lepingutingimuse alusel, mida tuleks pidada ebaõiglaseks, „piisavalt selge“ rikkumine sel määral, et tuleb kohaldada asjaomase liikmesriigi lepinguvälist vastutust. Sellega seoses tekib tal küsimus, kas seda mõjutab asjaolu, et see täitemenetlus ei ole lõpetatud, et selle objektiks olev isik on osutunud absoluutselt tegevusetuks ja et ta ei ole ammendanud kõiki asjaomases õiguskorras tema käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid, nagu alusetul rikastumisel põhinev nõue.

19.

Neljas ja viies küsimus puudutavad liikmesriigi kohtu tegevusetust, mis seisneb selles, et viimane jättis hindamata, kas kõnealuse lepingu tingimused on ebaõiglased, võimaliku tekitatud kahju hüvitamise nõude ulatust ja selle suhet muude tsiviilhagidega.

20.

Esimene, teine ja kolmas eelotsuse küsimus sunnivad sisuliselt uurima, kas asjaolu, et täitmist menetlev siseriiklik kohus jättis omal algatusel hindamata, kas põhikohtuasjas kõne all oleva tarbijalepingu tingimused olid ebaõiglased – ja sellest johtuvalt jättis need vaidlusaluses täitemenetluses arvesse võtmata –, toob kaasa asjaomase liikmesriigi lepinguvälise vastutuse.

21.

See problemaatika hõlmab minu arvates kahte aspekti, mida ma analüüsin järjest.

22.

Esimene aspekt on, kas niisugustel asjaoludel nagu käesoleval juhul võib kohaldada liikmesriigi lepinguvälist vastutust liidu õiguse rikkumise eest liikmesriigi niisuguse kohtu akti või kohustuste rikkumisega, mille puhul näib, et on välistatud, et ta lahendab asja viimase astmena.

23.

Teine aspekt seondub küsimusega, kas ja kui see on nii, siis millistel tingimustel võib seda, et jäeti kontrollimata ja välistamata võimalus, et leping sisaldab ebaõiglast tingimust, kvalifitseerida üksikisikutele õigusi andva liidu õigusnormi „piisavalt selgeks rikkumiseks“.

24.

Käesoleval juhul näib, et eelotsuse küsimustest nähtub, et põhikohtuasi seondub olukorraga, kus asja menetleval kohtul ei tule asja lahendada viimase astmena. Näib nimelt, et nendel küsimustel on mõtet vaid juhul, kui tuleks arvestada, et vaidlusalune täitemenetlus ei ole lõplikult lõpetatud. Minu arusaamise järgi tuleneb asja toimikust, et sisulises küsimuses ei ole põhikohtuasja kaebaja jaoks lõplikult siduvat otsust veel tehtud, ja näib, et kaebaja esitas nõude hüvitada kahju, mis talle väidetavalt tekitati kohtuotsusega, mille peale saab tavakorras edasi kaevata.

25.

Euroopa Kohtule esitatud toimikust ei nähtu siiski selgelt, kas põhikohtuasjas lahendab Okresný súd Prešov (Prešovi esimese astme kohus) asja viimase astmena või ei tee ta seda.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei andnud oma kirjas vastuseks Euroopa Kohtu taotlusele selgituste esitamiseks nende aspektide kohta selget vastust. Kohaldatavast liikmesriigi õigusest tuleneb tema sõnul, et kohtumääruse peale, millega jäetakse rahuldamata täitmisele pööramise loa taotlus, saab edasi kaevata ( 3 ). Samamoodi saab tavakorras edasi kaevata otsuse peale, millega rahuldatakse võlgniku vastuväited ( 4 ). Sellest tuleneb, nagu täpsustas Slovaki valitsus, et käesoleva kohtuasja asjaolude järgi võib, aga ei pruugi täitekohus, mille menetlus on aluseks käesolevale kohtuvaidlusele, tingimata ( 5 ) olla viimase astme kohus.

27.

Viimati nimetatud aspekt aga on minu arvates just liikmesriikide õiguskorda kuuluvate kohtute kohustuste rikkumise eest liikmesriikide vastutuse kohaldamise problemaatika keskmes.

28.

Kohtupraktikas on kindlalt välja kujunenud, et põhimõte – mis on sedastatud alates kohtuotsusest Francovich jt ( 6 ) ja mille tingimusi täpsustati kohtuotsusega Brasserie du pêcheur ja Factortame ( 7 ) –, et liikmesriik vastutab talle omistatava liidu õiguse rikkumisega eraõiguslikule isikule tekitatud kahju eest, kehtib kõikidel juhtumitel, mil liikmesriik rikub liidu õigust, milline ka ei oleks liikmesriigi organ, kelle tegu või tegevusetus liikmesriigi kohustuste rikkumise põhjustas ( 8 ).

29.

Euroopa Kohus täpsustas seega kohtuotsuses Köbler ( 9 ), et see põhimõte on teatavatel tingimustel kohaldatav ka siis, kui liidu õiguse rikkumine tuleneb liikmesriigi kohtu otsusest.

30.

Seega ei saa algusest peale välistada, et üldiselt kohaldatakse riigivastutust liidu õiguse rikkumise eest, mille on põhjustanud liikmesriigi kohus oma teo või tegevusetusega, olenemata selle kohtu laadist või kohast asjaomases kohtusüsteemis.

31.

Kuigi teoorias võib liikmesriigi kohtu iga otsusega, millega rikutakse liidu õigust, kaasneda riigivastutus, siis kõikidel juhtudel vastutuse kohaldamiseks sellest siiski ei piisa.

32.

Kui see tegevus või tegevusetus toimub õigusemõistmise funktsiooni täitmisel ja kui selle üle saab riigis kohaldatavate menetlusnormide järgi kontrolli teostada vaidlusaluse otsuse peale apellatsiooni või edasikaebamise raames, siis see asja viimase astmena lahendava kohtu otsus ultima ratio on küll liidu õiguse vastane tegevus või tegevusetus.

33.

Nii tuleneb selgelt 30.9.2003 kohtuotsusest Köbler (C‑224/01, EU:C:2003:513) nagu ka sellele järgnevast kohtupraktikast, ( 10 ) et niisugustel asjaoludel on see põhimõte kehtiv ainult asja viimase astmena lahendavate kohtute suhtes.

34.

Seega, selles põhimõttelises kohtuotsuses järeldas Euroopa Kohus, arvestades eelkõige keskset rolli, mis on kohtutel üksikisikutele liidu õigusnormidest tulenevate õiguste kaitsmisel, ja asjaolu, et asja viimase astmena lahendav kohus on põhimõtteliselt viimane instants, kus nad saavad oma liidu õigusest tulenevaid õigusi maksma panna, et kui oleks välistatud, et üksikisikud võivad teatud tingimustel saada hüvitist, kui nende õigusi on kahjustatud viimase astmena asja lahendava siseriikliku kohtu lahendi tõttu ( 11 ), millega on rikutud liidu õigust, nõrgendaks see nende isikute õiguste kaitset – ja muudaks küsitavaks need õigused andnud liidu õigusnormide täieliku õigusmõju.

35.

Samamoodi märkis Euroopa Kohus selgelt oma kohtuotsuses Traghetti del Mediterraneo ( 12 ), et õigusemõistmise spetsiifilisust ja õiguskindluse legitiimseid nõudeid arvesse võttes ei ole riigivastutus sellisel juhul piiramatu. Selle kohtuotsuse kohaselt saab see „vastutus […] tekkida üksnes erandlikul juhul, kui viimase astme siseriiklik kohus on kohaldatavat õigust ilmselgelt rikkunud“ ( 13 ).

36.

Ühes hilisemas kohtuotsuses Târșia ( 14 ) oli Euroopa Kohus seisukohal, et kuna lõpliku kohtulahendi, millega kohustati D. C. Târșiat maksma tasu, mis hiljem tunnistati sisuliselt liidu õigusega vastuolus olevaks, tegi viimase astmena asja lahendav kohus, siis tuli ette näha võimalus tugineda riigivastutusele, et asjaomane isik saaks seeläbi oma õigusi kohtulikult kaitsta.

37.

Kuigi õigusteoorias on arutatud, kas see riigivastutus võib kaasneda siseriiklike kohtute otsustega, mis ei ole tehtud tingimata viimase astmena ( 15 ), tuleb minu arvates Euroopa Kohtu nüüdseks hästi väljakujunenud praktikast, et selle vastutuse kohaldamine piirdub selgelt nende siseriiklike kohtute tegevusetusega, mille otsuste peale saa tavakorras edasi kaevata.

38.

Kohtuotsusega Köbler ( 16 ) sisse viidud uuendusel, mis tuleneb Euroopa Kohtu ulatuslikust ja ühtsest mõiste „riik“ käsitusest liidu õiguse rikkumise eest lepinguvälise vastutuse kohaldamisel, oli käesoleval juhul mõtet ainult otsuse puhul, mille on teinud asja viimase astmena lahendav liikmesriigi kohus – mis ei tähenda siiski, et tegu on tingimata kõrgeima kohtuga.

39.

Minu arvates tuleneb sellest kohtuotsusest üheselt see kaalutlus. Mulle näib, et selles kohtuotsuses Euroopa Kohus nimelt rõhutas asja viimase astmena lahendavate kohtute otsuse lõplikkust. Nii märkis Euroopa Kohus, „et viimase astmena asja lahendav kohus on juba määratluse poolest viimane kohtuaste, milles eraõiguslikud isikud võivad tugineda neile ühenduse õigusest tulenevatele õigustele“ ja et „[k]una nende õiguste rikkumist mainitud kohtu lõplikuks muutunud lahendiga ei saa reeglina enam heastada, ei või eraõiguslikelt isikutelt võtta võimalust tugineda riigivastutusele, et saavutada sel viisil oma õiguste kohtulik kaitse“ ( 17 ).

40.

Peale selle tagab see järeldus minu arvates, et ühelt poolt vajadus tagada tõhusalt üksikisikutele liidu õigusest tulenevad õigused ja teiselt poolt igas liikmesriigis kohtute sekkumist ja liikmesriikide kohtutel õigusemõistmise funktsiooni täitmisel esineda võivaid raskusi iseloomustavad eripärad oleksid õiglases tasakaalus.

41.

Teisisõnu on tegu liidu õiguse rikkumisega, millega võib kaasneda riigivastutus kohtu otsusega tekitatud kahju eest, üksnes olukorras, mis väljendab ebaõnnestumist kohtusüsteemi toimimises tervikuna võttes, see tähendab juhul, kus viimase astme kohus ei suutnud tõhusalt tagada liidu õigusega antud õiguse kaitset. Selleks et tegu oleks riigi kohustuste rikkumisega, mis oleks omistatav kohtu kohustuste rikkumisele, on minu arvates vaja, et oleks kohtu otsus, mis on jõustunud ja millega kinnistatakse asjaomaste isikute õiguslik olukord tulevikuks ( 18 ).

42.

Nagu sellest annab tunnistust minu arvates Euroopa Kohtu praktika ( 19 ), on see järeldus minu arvates kehtiv nii juhul, kus eelotsusetaotluse esitanud kohus rikkus oma kohust esitada eelotsusetaotlus, milleks on ELTL artikli 267 kolmanda lõigu alusel kohustatud kohtud, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, kui neil on kahtlusi liidu õiguse tõlgendamises, kui ka juhul, kus küsimus on liidu materiaalõiguse järgimises, nagu see, mis kohustab kohtuid direktiivi 93/13 ja konkreetsemalt selle artikli 6 lõike 1 tõhususe tagamiseks hindama, kas tarbijalepingutes sisalduvad tingimused on ebaõiglased ja vajaduse korral need kohaldamata jätma.

43.

Kas vajadus kaitsta eriliselt tarbijat kui traditsiooniliselt nõrgemaks peetavat poolt ja Euroopa Kohus poolt direktiivi 93/13 ( 20 ) alusel tarbijakaitset tagavatele õigusnormidele antud avaliku korra staatus võivad selle järelduse ümber lükata või selle tähtsust vähendada, arvestades menetlusautonoomiale riigivastutuse kohaldamise konkreetsete rakendustingimuste osas seatud piiranguid?

44.

Ma ei arva nii.

45.

Direktiivi 93/13 tõhususe tagab minu arvates liikmesriigi kohtule antud õigus või teatavatel juhtudel koguni talle pandud kohustus teha ebaõiglane olemus kindlaks ja viimase astmena asja lahendava kohtu võimalus seda kohustust rikkudes tehtud otsus tühistada. Kui oleks ette nähtud kohaldada riigi lepinguvälist vastutust kõikidel juhtudel, kus väidetakse, et kohus – milline ka ei oleks tema koht riigi õigusstruktuuris ja tema sekkumistase – on rikkunud oma kohustust hinnata, kas tarbijaid ettevõtjatega siduvas lepingus sisaldav lepingutingimus, on ebaõiglane, ja teatavatel juhtudel see tingimus lepingust välja jätta, läheks see minu arvates liiga kaugele.

46.

Kui aga seega tõhususe põhimõtet ei ole kahtluse alla seatud, siis võib olla teisiti võrdväärsuse põhimõtte seisukohast ( 21 ). Nimelt, kuigi Euroopa Kohtu sedastatud tingimused vastutuse kohaldamiseks on vajalikud ja piisavad selleks, et üksikisikutel tekiks õigus saada kahju eest hüvitist, ei saa välistada, et siseriikliku õiguse alusel võiks riigivastutust kohaldada vähem piiravatel tingimustel. Seega peaks juhul, kus kohaldatava siseriikliku õiguse kohaselt on mõeldav kohaldada kohaldatavate siseriikliku õiguse normide rikkumise eest nende kohtute vastutust, mis ei lahenda asja viimase astmena, peaks see olema samadel tingimustel võimalik ka juhul, kus liikmesriigi kohus on rikkunud üksikisikutele liidu õigusest ja eelkõige direktiivist 93/13 tulenevaid õigusi.

47.

Kõikidest nendest kaalutlustest tuleneb, et kui on järgitud võrdväärsuse põhimõtet, siis liidu õigus iseenesest ei kohusta liikmesriiki hüvitama kahju, mis on põhjustatud kohtu otsusega, mille peale saab tavakorras veel edasi kaevata.

48.

Kokkuvõttes saab liikmesriigi vastutust siseriikliku kohtu poolt liidu õiguse rikkumisega üksikisikule tekitatud kahju eest kohaldada vaid erandjuhul, kus see kohus lahendab asja viimase astmena, mida peab põhikohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollima, võttes arvesse selle kohtuvaidluse eriasjaolusid.

49.

Juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohut tuleb põhikohtuasjas pidada kohtuks, mis lahendab asja viimase astmena, tekib veel küsimus, mil määral on ta rikkunud üksikisikutele õigusi andvat õigusnormi piisavalt selgelt.

50.

Liidu õiguse rikkumise eest liikmesriigi vastutuse kohaldamise tingimuste kohta on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et kahju kannatanud üksikisikutel on õigus neile tekitatud kahju hüvitamisele, kui on täidetud kolm tingimust: nimelt peab rikutud liidu õigusnorm andma õigusi üksikisikutele, rikkumine peab olema piisavalt selge ning liikmesriigile pandud kohustuse rikkumise ja kahjustatud isikute kantud kahju vahel peab olema otsene põhjuslik seos ( 22 ). Samu tingimusi kohaldatakse riigivastutusele kahju eest, mis on põhjustatud viimase astmena asja lahendava siseriikliku kohtu lahendiga, mis rikub liidu õigusnormi ( 23 ).

51.

Liikmesriigi poolt eraõiguslikule isikule liidu õiguse rikkumisega kahju tekitamise eest vastutuse tekkimise eelduseks olevate tingimuste täitmise tuvastamine on põhimõtteliselt liikmesriigi kohtu ülesanne ning vastutuse tekkimise eeldusi peab kontrollima kooskõlas Euroopa Kohtu antud juhistega ( 24 ).

52.

Need suunised võib kokku võtta järgmiselt.

53.

Kõigepealt tuleks kindlaks määrata, kas rikutud õigusnormi eesmärk on anda üksikisikutele õigusi. Ma kahtlen veidi, et direktiivi 93/13 sätted ja liikmesriikide kohtutele selle täieliku õigusmõju tagamiseks pandud kohustused annavad üksikisikutele õigusi, mida liikmesriikide kohtud peaksid kaitsma.

54.

Teiseks ja mis puutub tingimusse, et rikkumine peab olema „ilmselge“, siis on kindlalt välja kujunenud, et õigusmõistmise funktsiooni eripära ja õiguskindluse legitiimseid nõudeid arvesse võttes ei ole riigivastutus liikmesriigi kohtu otsusega liidu õiguse rikkumise tõttu üksikisikutele tekitatud kahju eest piiramatu. Seega tuleb lisaks eespool meelde tuletatud asjaolule, et seda vastutust võib kohaldada vaid erandjuhul, kus asjaomane liikmesriigi kohus lahendab asja viimase astmena, hinnata, kas see kohus on rikkunud kohaldatavat õigust ilmselgelt ( 25 ).

55.

Kuidas jääb liikmesriigi kohustusega kontrollida omal algatusel, kas tarbija ja ettevõtja vahel sõlmitud leping sisaldab ebaõiglast tingimust?

56.

Tuletan meelde, et direktiiviga 93/13 loodud tarbijakaitsesüsteem põhineb ideel, et tarbija on nõrgemal positsioonil suhetes ettevõtjaga, mis puudutab nii tarbija võimet pidada läbirääkimisi kui ka tema teavitatuse taset – seetõttu peab tarbija nõustuma ettevõtja eelnevalt koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu ( 26 ).

57.

Arvestades sellist nõrgemat positsiooni, on direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijatele siduvad. Nagu nähtub kohtupraktikast, on see kohustuslik säte, mille eesmärk on ühe lepingupoole nõrgemat seisundit arvesse võttes asendada lepingupartnerite õiguste ja kohustuste vaheline formaalne tasakaal tegeliku tasakaaluga, mis taastab nimetatute vahel võrdsuse ( 27 ).

58.

Direktiiviga 93/13 sätestatud kaitse tagamiseks on Euroopa Kohus samuti korduvalt rõhutanud, et sellist ebavõrdset olukorda tarbija ning ettevõtja vahel saab tasakaalustada ainult positiivse välise ja lepingupooltest sõltumatu sekkumisega ( 28 ).

59.

Neid põhimõtteid silmas pidades leidis Euroopa Kohus, et siseriiklik kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingutingimus on ebaõiglane ( 29 ).

60.

Küsimuse suhtes, kas kohus, kuna ta jättis niisugustel asjaoludel, nagu on kirjeldatud eelotsusetaotluses, tuvastamata, kas tarbijalepingus sisalduv tingimus on ebaõiglane, pani toime „liidu õiguse piisavalt selge rikkumise“, on kohtupraktika kohaselt ( 30 ) olulised mitu asjaolu, mida saab minu arvates liigitada kahte kategooriasse.

61.

Esimene kategooria seondub rikutud normi üldise selguse ja täpsusega, milleks tuleb vajaduse korral kindlaks määrata, kas liikmesriigi kohtule esitatud õigusküsimuse kohta on olemas selge Euroopa Kohtu praktika. Teine kategooria puudutab kõiki asjaomast olukorda iseloomustavaid eriasjaolusid, nagu rikutud normiga liikmesriigi kohtutele jäetud hindamisruum; väidetav rikkumise ilmselgus, tahtlus ja/või vabandatavus ning kõik liikmesriigi kohtule eelkõige kohtuasja poolte poolt teatavaks tehtud faktilised ja õiguslikud asjaolud. Selle teise aspekti kohta märkis Euroopa Kohus, et hüvitisnõuet menetleval liikmesriigi kohtul tuleb arvestada kõiki tegureid, mis iseloomustavad talle lahendamiseks antud olukorda ( 31 ).

62.

Kõigepealt, rikutud õigusnormi piisava selguse ja täpsuse suhtes on vaieldamatu, et liidu õiguse rikkumine on ilmselge, kui see kestis edasi hoolimata kohtuotsusest, millega liikmesriigi kohustuste väidetav rikkumine tuvastati, Euroopa Kohtu eelotsusest või antud valdkonnas väljakujunenud kohtupraktikast, mille kohaselt kõnesolev käitumine on õigusvastane ( 32 ).

63.

Käesoleval juhul olen vahekohtuotsuse sundtäitmist menetleva kohtu kohustuse suhtes kontrollida omal algatusel, kas lepingutingimus on ebaõiglane, arvamusel, et see reegel, mille on Euroopa Kohus välja toonud pretsedendipõhiselt, ei olnud põhikohtuasjas sundtäitmist lubavate otsuste tegemise ajal tingimata nõutaval määral selge ja täpne. Eelkõige ei saa selgelt järeldada, et see reegel tulenes põhikohtuasjas kõne all olevate kohtuotsuste tegemise ajal, mis on vastavalt 15. ja 16. detsember 2008, kohtupraktikast selgelt.

64.

Sellele järeldusele jõuan ma peamiselt kahel põhjusel.

65.

Kõigepealt näib mulle, et kuigi Euroopa Kohtu poole pöördutakse direktiivi 93/13 sätete tõlgendamise eelotsusetaotlustega väga mitmesugust laadi kohtuvaidlustes, ei ole ta alati andnud selget vastust küsimusele, kas liikmesriigi kohus „peab“ kontrollima või „võib“ kontrollida tingimust, mida ta peab ebaõiglaseks, ja kui tingimus ongi ebaõiglane, siis, kas ta võib või peab selle kohaldamata jätma. Kui kõige uuem kohtupraktika vaieldamatult pooldab kohtu kohustust kontrollida lepingutingimuse ebaõiglust teatavatel asjaoludel ( 33 ) ja sel juhul tegema kindlaks kõik sellest tulenevad tagajärjed, siis ei ole see alati nii olnud. Euroopa Kohtu kasutatud sõnastused on pikka aega olnud mõneti kahemõttelised, mis on sageli seletatav igale konkreetsele juhtumile omaste asjaoludega ( 34 ).

66.

Peale selle oli paljudes kohtuasjades küsimus vaid kohtu kohustuses hinnata, kas talle üsna erilistel asjaoludel hindamiseks esitatud tingimused olid ebaõiglased. Sellest alates sätestatud sõnastuse kohaselt peab siseriiklik kohus omal algatusel hindama, kas direktiivi 93/13 kohaldamisalasse kuuluv lepingutingimus on ebaõiglane, ja sel moel tasandama tarbija ja ettevõtja vahelist ebavõrdsust, ja ta peab seda tegema kohe, kui tema käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud ( 35 ).

67.

Teiseks on see „kohustuse“ sätestamine veel vähem ilmselge täitemenetluste puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis nõuavad sageli pädeva kohtu vaid vähest ( 36 ) või koguni mitte mingisugust sekkumist ( 37 ). Nagu mul on juba ammu olnud võimalus märkida, ei ole sugugi haruldane, et niisugustes menetlustes, mis toimuvad lihtsustatud skeemi järgi, ei ole kohtul võimalik teada kõiki asjassepuutuvaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

68.

Tuleb nimelt märkida, et alles oma kohtumääruses Pohotovosť ( 38 ) analüüsis Euroopa Kohus niisugust olukorda, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ja otsustas nimelt, et kui siseriiklik kohus, mis lahendab lõpliku vahekohtuotsuse sundtäitmise avaldust, peab siseriiklike menetlusnormide kohaselt omal algatusel hindama, kas vahekohtuklausel on siseriiklike avaliku korra sätetega vastuolus, siis peab ta omal algatusel hindama nimetatud direktiivi artiklit 6 silmas pidades ka seda, kas vahekohtuklausel on ebaõiglane, niipea kui tema käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud.

69.

Kuigi selles kohtumääruses viidatakse mõistagi kohtupraktikale ( 39 ), mille oli Euroopa Kohus esitatud küsimustele vastamiseks välja arendanud selle ajani, ei saa välistada, et siseriiklikule kohtule sel ajal pandud kohustused võisid tema jaoks tekitada mõningaid küsimusi.

70.

Sellisel juhul ei ole minu arvates asjaolu, et Euroopa Kohus pidas kohaseks lahendada kohtuasi C‑76/10: Pohotovost’ ( 40 ) kohtumäärusega, mis tehti Euroopa Kohtu kodukorra artikli 104 lõike 3 esimese lõigu alusel selle kohtuasja menetluse ajal kehtinud redaktsioonis ( 41 ), üldse määrav selleks, et arvestada, et vahekohtuotsuse täitmist menetleva kohtu kohustused tulenevad kohtupraktikast „selgelt ja täpselt“.

71.

Olen nimelt arvamusel, et hindamisel, kas siseriiklikul kohtul tuli täita selget ja täpset õigusnormi, ei ole seost Euroopa Kohtu valikuga kasutada niisuguse normi tõlgendamiseks lihtsustatud menetluslikku käsitlust. Ainuüksi asjaolust, et võis esitada eelotsusetaotluse, võib eeldada, et vähemalt osa siseriiklike kohtute jaoks tekitas kõnealune õigusnorm tõlgendamisraskusi.

72.

Nagu märkis kohtujurist kohtuasjas, milles tehti 4.6.2002 kohtuotsus Lyckeskog (C‑99/00, EU:C:2002:329) ( 42 ), selle kohta, kuidas seostada küsimust, kas on ilmselge, et on põhjendatud kahtlus, mis kohustab Cilfiti jt ( 43 ) kohtupraktika alusel siseriiklikku kohut esitama eelotsusetaotlust, ja Euroopa Kohtu endise kodukorra artikli 104 lõike 3 redaktsiooniga, „[p]eetakse esimesel juhul nimelt silmas nende kahtluste nii-öelda määratletust ja järjepidevust, mis peavad siseriiklikul kohtul ühenduse õiguse küsimuses olema, selleks et otsustada, kas pöörduda või mitte sellega Euroopa Kohtu poole; teisel juhul seevastu on tegu kahtlustega, mida võib küsimusele vastamine tekitada Euroopa Kohtul seoses sellega, millist menetlust vastamiseks järgida“ ( 44 ).

73.

Teiseks, ja isegi kui oletada, et siin kõne all olevat õigusnormi, mis annab üksikisikutele õigusi, loeti asjassepuutuvate asjaolude toimumise ajal kindlalt sedastatuks, seondub teine aspekt, mida tuleks minu arvates analüüsida selleks, et kindlaks määrata, kas tõepoolest esineb õigusnormi „selge rikkumine“, kõikide konkreetse juhtumiga seonduvate asjaoludega.

74.

Kohus on nimelt kohustatud tuvastama omal algatusel, kas tingimus on ebaõiglane – ja selle sel juhul kohaldamata jätma – üksnes juhul, kui talle on teada kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud. See kõikide asjaolude arvesse võtmine on määrav ja see on põhjus, mille pärast on Euroopa Kohus, nõustudes tõlgendama üldisi kriteeriume, mida Euroopa seadusandja kasutab direktiivi 93/13 artiklis 3 mõiste „ebaõiglane tingimus“ määratlemiseks, üldjuhul hoidunud otsustamast nende kriteeriumide kohaldamise üle konkreetsele lepingutingimusele ( 45 ).

75.

Olen seisukohal, et need faktilised asjaolud, mida tal tuleb arvesse võtta, on muu hulgas asjaomase tarbija aktiivne reageerimine või vastupidi tegevusetus. Euroopa Kohus on nimelt täpsustanud, et vaatamata sellele, et direktiiv 93/13 näeb ettevõtja ja tarbija vaheliste kohtuvaidluste puhul ette sellist vaidlust lahendava riikliku kohtu aktiivse ja lepingupoolte välise sekkumise kohustuse, ei saa tõhususe põhimõtte järgimine viia selleni, et korvatakse täielikult asjaomase tarbija täielik tegevusetus. Järelikult ei saa iseenesest asjaolu, et tarbija võib tugineda ebaõiglaseid lepingutingimusi käsitlevate õigusnormide kaitsele üksnes kohtumenetluses, käsitada tõhususe põhimõttega vastuolus olevana ( 46 ).

76.

Viimati nimetatud nõude – nimelt, et väidetavalt kahju kannatanud isik on kohustatud tegema endast oleneva, et vältida või vähemasti piirata tekitatud kahju ulatust – on sedastanud just Euroopa Kohus ( 47 ) ja see on vaieldamatult seotud kriteeriumiga, et tegu peab olema kohtuotsusega, mille on teinud asja viimase astmena lahendav kohus ( 48 ).

77.

Lõppkokkuvõttes tuleb täheldada, et kohustus hinnata omal algatusel, kas lepingutingimused on direktiivi 93/13 kohaselt ebaõiglased, kehtib üksnes juhul, kui siseriiklikule kohtule on teada selleks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud.

78.

Niisugune hindamine on ülimalt subjektiivne ja see on siseriikliku kohtu ülesanne. Selleks et oleks võimalik järeldada, et kui kohus ei hinnanud, kas tarbijate ja ettevõtjate vahel sõlmitud lepingutes sisalduvad tingimused on ebaõiglased, ega vajaduse korral neid kohaldamata jätnud, on see ilmselge tegevusetus, mis on karistatav liidu õiguse rikkumisega kaasneva riigivastutuse seisukohast, tuleb arvesse võtta, kas see tegevusetus on vabandatav või mitte.

79.

Väga tähtis on ka see, kas asja menetleva kohtu tähelepanu sellele aspektile juhiti: kas siis tarbija enda või mis tahes muu infokanali poolt.

80.

Nagu ma enne märkisin, puudutavad neljas ja viies küsimus kohtu tegevusetusega tekitatud kahju võimaliku hüvitamise nõude ulatust ja selle suhet muud liiki nõuetega.

81.

Oma neljanda küsimusega nimelt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidu õiguse võimalik rikkumine, mis on põhikohtuasjas kõne all, vastab hüvitisesummale, mida nõuab M. Tomášová, ja kas seda summat saab samastada sissenõutud võlanõudega, nimelt alusetu rikastumisega. Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas alusetult saadu tagasinõudmise hagi on õiguskaitsevahendina kahju hüvitamise nõude suhtes prioriteetne.

82.

Mulle näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavad aspekte, mis kuuluvad liikmesriikide menetlusautonoomiasse.

83.

Sellisel juhul tuleb meenutada, et kui riigivastutuse tingimused on täidetud – mille peavad kindlaks tegema siseriiklikud kohtud –, on riik kohustatud hüvitama tekitatud kahju tagajärjed siseriikliku õiguse vastutust käsitlevate sätete alusel, tagades, et siseriiklikes õigusaktides sätestatud kahju hüvitamise nii sisulised kui ka vormilised tingimused ei ole vähem soodsad kui need, mis puudutavad samalaadseid siseriiklikke nõudeid (võrdväärsuse põhimõte), ega ole korraldatud nii, et hüvitise saamine on praktikas võimatu või ülemäära raske (tõhususe põhimõte). ( 49 )

84.

Sellest tuleneb, et liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hindamise eeskirjad on kindlaks määratud iga liikmesriigi õiguses, kusjuures arvestatakse, et siseriiklikud kahju hüvitamise õigusnormid, millega need eeskirjad kehtestatakse, peavad vastama võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetele.

85.

Samamoodi määratakse õigusnormi rikkumise tõttu väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise hagi suhe muude siseriikliku õiguse alusel kättesaadavate nõudeliikidega, eelkõige alusetul rikastumisel põhinevad nõuded, mida võiks siseriikliku õiguse alusel esitada, kindlaks siseriiklikus õiguses, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.

86.

Seega on iga liikmesriigil õigus kehtestada oma õiguskorras kriteeriumid – tingimusel, et seejuures järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid –, mis võimaldavad tuvastada ja hinnata liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju.

87.

Teen ettepaneku vastata Okresný súd Prešovi (Prešovi esimese astme kohus, Slovakkia) küsimustele järgmiselt: