1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artiklit 7 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 47, artikli 34 lõike 3 ja artikliga 7.

2

Taotlus on esitatud Juan Carlos Sánches Morcillo ja María del Carmen Abril Garcia vaidluses Banco Bilbao Vizcaya Argentaria SA‑ga (edaspidi „Banco Bilbao”) seoses nende vastuväitega, mille nad esitasid nende eluasemele seatud hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses.

3

Direktiivi 93/13 artikli 1 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigus‑ ja haldusnormid, mis käsitlevad ebaõiglasi tingimusi müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes.”

4

Direktiivi artikkel 3 sätestab:

„1.   Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

2.   Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada, eriti eelnevalt koostatud tüüplepingute puhul.

[…]

3.   Lisa sisaldab soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks.”

5

Direktiivi artikli 7 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.”

6

Pärast kohtuotsust Aziz (C‑415/11, EU:C:2013:164) muudeti 14. mai 2013. aasta seaduse 1/2013 hüpoteeklaenu lepingute võlgnike kaitse tugevdamise, võla restruktureerimise ja sotsiaalüüri kohta (Ley 1/2013 de medidas para reforzar la protección a los deudores hipotecarios, reestructuración de deuda y alquiler social, Boletín Oficial del Estado, edaspidi „BOE”, nr 116, 15.5.2013, lk 36373) III peatükiga 7. jaanuari 2000. aasta tsiviilkohtumenetluse seadust (Ley de enjuiciamiento civil, BOE nr 7, 8.1.2000, lk 575; edaspidi „LEC”).

7

LEC‑d muudeti hiljem 5. septembri 2014. aasta (BOE nr 217, 6.9.2014, lk 69767) kuningliku dekreetseadusega 11/2014 pankrotivaldkonna erakorraliste meetmete kohta (decreto-ley 11/2014 de medidas urgentes en materia concursal) kolmanda lõppsättega (edaspidi „muudetud LEC”) selleks, et „viia see kooskõlla Euroopa Liidu Kohtu hiljutise 17. juuli 2014. aasta otsusega”.

8

Hüpoteegiga tagatud nõude täitmisele esitatud vastuväite menetlemist käsitlev muudetud LEC artikkel 695 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolevas peatükis nimetatud menetlustes saab võlgnik täitmisele vastuväiteid esitada vaid järgmistele põhjustele tuginedes:

2.   Eelmises lõikes nimetatud vastuväite esitamise korral peatab kohtukantselei täitmise ja teatab menetlusosalistele kuupäeva, mil need peavad ilmuma täitmisteate väljastanud kohtusse. Kohtukutse esitamise ja kõnealuse kuupäeva vahele peab jääma vähemalt 15 päeva. Nimetatud kuupäeval kuulab kohus pooled ära, võtab vastu esitatud dokumendid ja teeb kahe päeva jooksul kohtumääruse vormis lahendi.

3.   Kohtumäärusega, millega rahuldatakse käesoleva artikli lõike 1 punktide 1 ja 3 alusel esitatud vastuväide, tehakse otsus, et täitmist ei ole alust jätkata; määrusega, millega rahuldatakse punkti 2 alusel esitatud vastuväide, määratakse kindlaks summa, mille osas täitmist jätkatakse.

Juhtudel, mil vastuväide põhineb punktil 4, määratakse, et täitemenetlust ei ole alust jätkata, kui täitmise aluseks on lepingutingimus. Muudel juhtudel jätkatakse täitmist, jättes ebaõiglase tingimuse kohaldamata.

4.   Kohtumääruse peale, millega määratakse täitemenetluse lõpetamine, ebaõiglase tingimuse kohaldamata jätmine või eespool lõike 1 punktis 4 ette nähtud alusel põhineva vastuväite rahuldamata jätmine, saab edasi kaevata.

Muudel juhtudel ei saa kohtumääruste peale, millega tehakse otsus käesolevas artiklis käsitletud vastuväidete kohta, edasi kaevata, ja nende tagajärjed piirduvad üksnes selle täitemenetlusega, mille raames need võeti.”

9

Muudetud LEC artiklis 698 on sätestatud:

„1.   Kõik võlgniku, valdajast kolmanda isiku või muu asjassepuutuva isiku eelmistes artiklites nimetamata vastuväited, sealhulgas vastuväited, mis puudutavad dokumendi kehtetust või kohustuse tähtaega, selgust, kustutamist või suurust, lahendatakse asjakohases menetluses, ilma et peatataks või lükataks edasi käesolevas peatükis ette nähtud täitemenetlust.

[…]”

10

Muudetud LEC artikkel 552, mis puudutab täitmise määramisest keeldumise peale kaebuse esitamise võimalusi, näeb ette:

„1.   Kui kohus leiab, et täitmise määramiseks seadusega nõutavad eeldused ja nõuded ei ole täidetud, teeb ta kohtumääruse, millega täitmise määramisest keeldutakse.

Kui kohus on seisukohal, et artikli 557 lõikes 1 nimetatud täitedokumendis sisalduv teatud lepingutingimus on ebaõiglane, kuulab ta pooled ära 15 päeva jooksul. Pärast poolte ärakuulamist teeb kohus lahendi viie järgneva päeva jooksul vastavalt artikli 561 lõike 1 punktis 3 sätestatule.

2.   Täitmisest keeldumise määruse peale saab edasi kaevata ning seda kaebust menetletakse ainult koos võlausaldajaga. Kui võlausaldaja seda soovib, võib ta enne edasikaebamist taotleda oma nõude uuesti läbivaatamist samas kohtus.

3.   Täitmisest keeldumise määruse jõustumise järel saab võlausaldaja oma õigusi kaitsta vaid vastavas tavamenetluses, kui seda ei takista täitmistaotluse aluseks olnud kohtuotsuse või -määruse seadusjõud.”

11

Muudetud LEC artikkel 557, mis käsitleb vastuväite esitamist täitmisele täitedokumentide alusel, mis ei ole kohtu‑ ega vahekohtudokumendid, sätestab:

„1.   Kui täitmine määratakse artikli 517 lõike 2 punktides 4, 5, 6 ja 7 nimetatud täitedokumentide alusel või artikli 517 lõike 2 punktis 9 nimetatud muude täitmisele pööratavate dokumentide alusel, siis võib võlgnik esitada sellele eelmises artiklis ette nähtud ajal ja vormis vastuväite ainult juhul, kui vastuväide rajaneb ühel järgmistest alustest:

[…]

2.   Eelmises lõikes osutatud vastuväite esitamise korral peatab kohtutäitur täitmise menetlust korraldava meetmega.”

12

Muudetud LEC artikkel 561 käsitleb määrust, millega lahendatakse sisulistel põhjustel esitatud vastuväide, ning see on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Pärast poolte ärakuulamist seoses täitmisele esitatud vastuväitega, mille aluseks ei ole menetlusnormi rikkumine, ja pärast võimalikku kohtuistungit teeb kohus üksnes täitmise kohta ühte järgmistest resolutsioonidest sisaldava määruse:

2.   Kui täitmisele esitatud vastuväide rahuldatakse, kaotab täitmine oma toime ning vara vabastatakse arestist ja määratud garantiimeetmete alt, samuti ennistatakse täitemenetluse võlgniku täitmiseelne olukord vastavalt artiklitele 533 ja 534. Täitmisnõude esitajalt mõistetakse välja vastuväitega seotud kohtukulud.

3.   Vastuväite kohta tehtud määruse peale võib esitada edasikaebuse, mis ei peata täitmist, kui edasikaevatud määrusega jäeti vastuväide rahuldamata.

[…]”

13

Euroopa Kohus juba tõlgendas kohtuotsuses Sánchez Morcillo ja Abril García (C‑169/14, EU:C:2014:2099) direktiivi 93/13 artikli 7 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 47 samas vaidluses kui see, millega on tegemist põhikohtuasjas. Selle kohtuotsuse punktides 13–18 on põhikohtuasja asjaolud esitatud järgmiselt:

14

Audiencia Provincial de Castellón otsustas seega esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused, mis puudutasid just seda probleemistikku.

15

Euroopa Kohus vastas kohtuotsusega Sánchez Morcillo ja Abril García (C‑169/14, EU:C:2014:2099), et direktiivi 93/13 artikli 7 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune täitmissüsteem nagu põhikohtuasjas kõne all olev, mis näeb ette, et hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlust ei saa peatada asja sisuliselt arutav kohus, kes võib oma lõppotsuses kõigest mõista välja hüvitise tarbija kantud kahju eest, tingimusel et tarbija kui võlgnik, kelle suhtes on algatatud täitemenetlus, ei saa edasi kaevata otsust, millega jäeti rahuldamata tema vastuväide täitemenetlusele, samas kui müüja või teenuste osutaja, kes on täitmisnõude esitanud võlausaldaja, saab edasi kaevata otsuse, millega lõpetatakse menetlus või jäetakse ebaõiglane tingimus kohaldamata.

16

Nimetatud kohtuotsuse tulemusel muutis Hispaania seadusandja dekreetseadusega 11/2014 LEC artikli 695 lõiget 4.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kus apellatsioonimenetlus aset leidis, toob siiski välja, et see muudatus võimaldab tarbijatel kaevata edasi kohtumääruse, millega jäetakse rahuldamata vastuväide, üksnes siis, kui esimese astme kohus ei ole rahuldanud vastuväidet, mis põhineb täitedokumendi aluseks olnud lepingutingimuse ebaõiglusel, samas kui see lubab müüjal või teenuse osutajal edasi kaevata iga otsuse, millega lõpetatakse menetlus, sõltumata sellest, millisele vastuväitele see tugineb.

18

Järelikult on eelotsusetaotluse esitanud kohtul jätkuvalt kahtlusi, kas niisugune siseriiklik säte – mille tõttu peab ta jätma rahuldamata põhikohtuasja kaebajate edasikaebuse – on kooskõlas tarbijate kaitsmise eesmärgiga, mida taotleb direktiiv 93/13 koostoimes hartaga tagatud poolte võrdsuse põhimõttega ning vastavalt harta artikli 34 lõikes 3 ja artiklis 7 sisalduva õigusega eluasemele ja õigusega era‑ ja perekonnaelu austamisele.

19

Neil asjaoludel otsustas Audiencia Provincial de Castellón menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 93/13] artiklit 7 koostoimes [harta] artikli 47, artikli 34 lõikega 3 ja artikliga 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune menetlusnorm nagu [muudetud LEC] artikli 695 lõige 4, mis reguleerib apellatsiooni korras edasikaebamist lahendi peale, millega otsustatakse hüpoteegi või pandiga koormatud asjade täitemenetlusele esitatud vastuväite üle, ja mis võimaldab edasi kaevata üksnes kohtumääruse, millega määratakse menetluse lõpetamine, ebaõiglase tingimuse kohaldamata jätmine või mõne tingimuse ebaõiglusel põhineva vastuväite rahuldamata jätmine, mille vahetu tagajärg on see, et müüjast või teenuse osutajast sissenõudjal on edasikaebamiseks tarbijast võlgnikust rohkem vahendeid?”

20

Audiencia Provincial de Castellón palus 27. novembril 2014 kohtuasja käsitlemist kiirendatud menetluses, mis on ette nähtud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23a ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 lõikes 1. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuleneb eriline kiireloomulisus sellest, et põhikohtuasjas kõne all oleva täitemenetluse esemeks olev hüpoteek on seatud tarbijate kui täitemenetluse võlgnike peamisele eluasemele, mis toob kaasa eluaseme kaotuse ohu ning paneb need tarbijad ja nende pered eriti haavatavasse olukorda.

21

Kodukorra artikkel 99 näeb ette, et kui Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimus on identne küsimusega, millele Euroopa Kohus on juba vastuse andnud, või kui küsimusele võib vastuse selgelt tuletada kohtupraktikast või kui esitatud küsimusele antav vastus ei tekita põhjendatud kahtlust, võib Euroopa Kohus igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.

22

Seda sätet tuleb kohaldada käesolevas kohtuasjas.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib oma eelotsuse küsimusega sisuliselt seda, kas direktiivi 93/13 artiklit 7 koostoimes harta artikli 7, artikli 34 lõike 3 ja artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm nagu põhikohtuasjas, mille kohaselt tarbija kui võlgnik hüpoteegiga tagatud täitemenetluses võib edasi kaevata kohtumääruse, millega jäetakse rahuldamata täitmisele esitatud vastuväide, üksnes siis, kui esimese astme kohus ei ole rahuldanud vastuväidet, mis põhineb täitedokumendi aluseks olnud lepingutingimuse ebaõiglusel, samas kui see lubab müüjal või teenuse osutajal edasi kaevata iga otsuse, millega lõpetatakse menetlus, sõltumata sellest, millisele vastuväitele see tugineb.

24

Sellega seoses olgu kõigepealt meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt lähtub direktiiviga 93/13 loodud kaitsesüsteem eeldusest, et tarbija on suhetes kauplejaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet (kohtuotsused Aziz, C‑415/11, EU:C:2013:164, punkt 44, ning Sánchez Morcillo ja Abril García, C‑169/14, EU:C:2014:2099, punkt 22).

25

Seda nõrgemat positsiooni arvestades näeb direktiivi artikli 6 lõige 1 ette, et ebaõiglased lepingutingimused ei ole tarbijale siduvad. Tegemist on imperatiivse sättega, mille eesmärk on asendada lepinguga loodud formaalne tasakaal lepingupartnerite õiguste ja kohustuste vahel tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse (kohtuotsus Sánchez Morcillo ja Abril García, C‑169/14, EU:C:2014:2099, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 1 on sel eesmärgil liikmesriikidele kehtestatud kohustus tagada, et nende õiguskordades oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad (kohtuotsus Baczó ja Vizsnyiczai, C‑567/13, EU:C:2015:88, punkt 39).

27

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba mitu korda rõhutanud, et siseriiklik kohus peab omal algatusel hindama, kas direktiivi kohaldamisalasse kuuluv lepingutingimus on ebaõiglane, ja sel moel tasandama tarbija ja müüja või teenuse osutaja vahelist ebavõrdsust, ja ta peab seda tegema kohe, kui tema käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud (kohtuotsus Sánchez Morcillo ja Abril García, C‑169/14, EU:C:2014:2099, punkt 24).

28

Sellest tarbijate tõhusale kaitsele suunatud Euroopa Kohtu praktikast tulenevad nõuded laienevad siseriiklikele täitemenetlustele, sealhulgas hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlusele (kohtuotsus Sánchez Morcillo ja Abril García, C‑169/14, EU:C:2014:2099, punkt 25).

29

Konkreetselt on Euroopa Kohus juba tõlgendanud direktiivi 93/13 nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis nägemata hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses ette võimalust esitada vastuväiteid täitedokumendi aluseks oleva lepingutingimuse ebaõigluse kohta, ei võimalda asja sisuliselt arutaval kohtul, kelle pädevuses on hinnata sellise tingimuse ebaõiglast laadi, kohaldada esialgse õiguskaitse meetmeid, näiteks täitemenetluse peatamine, kui selliste meetmete kohaldamine on vajalik tema lõpliku otsuse täieliku toime tagamiseks (kohtuotsus Aziz, C‑415/11, EU:C:2013:164, punkt 64).

30

Euroopa Kohus tõlgendas direktiivi 93/13 samuti nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda täitekohtul hüpoteegi realiseerimise menetluse raames hinnata ei omal algatusel ega ka tarbija taotlusel, kas sissenõutava võla ja täitedokumendi aluseks olev lepingutingimus on ebaõiglane, ega kohaldada esialgse õiguskaitse meetmeid, sealhulgas täitmise peatamist, juhul kui selliste meetmete kohaldamine on vajalik vastavat asja sisulises menetluses arutava kohtu, kelle pädevuses on selle lepingutingimuse ebaõigluse kontrollimine, lõpliku otsuse täieliku toime tagamiseks (kohtumäärus Banco Popular Español ja Banco de Valencia, C‑537/12 ja C‑116/13, EU:C:2013:759, punkt 60).

31

Seda arvestades on Euroopa Kohus täpsustanud, et direktiivi 93/13 artikli 7 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune täitmissüsteem, mis näeb ette, et hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlust ei saa peatada asja sisuliselt arutav kohus, kes võib oma lõppotsuses kõigest mõista välja hüvitise tarbija kantud kahju eest, tingimusel et tarbija kui võlgnik, kelle suhtes on algatatud täitemenetlus, ei saa edasi kaevata otsust, millega jäeti rahuldamata tema vastuväide täitemenetlusele, samas kui müüja või teenuste osutaja, kes on täitmisnõude esitanud võlausaldaja, saab edasi kaevata otsuse, millega lõpetatakse menetlus või jäetakse ebaõiglane tingimus kohaldamata (kohtuotsus Sánchez Morcillo ja Abril García, C‑169/14, EU:C:2014:2099, punkt 51).

32

Nendest juhtnööridest, mida Euroopa Kohtu praktikas on neis erinevates aspektides antud, saab käesolevas asjas esitatud küsimuse vastuse aga selgelt tuletada osas, mis puudutab sisuliselt küsimust, kas LEC artikli 695 lõike 4 seadusandlik muudatus, mis tehti Euroopa Kohtu otsuse Sánchez Morcillo ja Abril García (C‑169/14, EU:C:2014:2099) tulemusel, ei ole vastuolus sellest kohtuotsusest tuleneva direktiivi 93/13 tõlgendusega.

33

Selleks tuleb meelde tuletada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on nii, et kuna sundtäitmise siseriiklikke mehhanisme ei ole ühtlustatud, siis tuleb hüpoteegiga tagatud nõudele täitemenetluse raames lubatud ja lepingutingimuse õiguspärasuse kohta tehtud otsuse peale edasikaebuste esitamise üksikasjalikud eeskirjad sätestada vastavalt menetlusautonoomia põhimõttele liikmesriikide oma õiguskorra raames, kuid siiski tingimusel, et need ei ole vähem soodsad kui meetmed, mida kohaldatakse siseriikliku õigusega reguleeritavate samalaadsete olukordade suhtes (võrdväärsuse põhimõte), ja et need ei muuda praktikas võimatuks või ülemäära raskeks liidu õigusega tarbijatele antud õiguste kasutamist (tõhususe põhimõte) (kohtuotsus Sánchez Morcillo ja Abril García, C‑169/14, EU:C:2014:2099, punkt 31).

34

Võrdväärsuse põhimõtte kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohtule ei ole teada ühtegi asjaolu, mis tekitaks kahtlusi põhikohtuasjas käsitletud õigusnormide kooskõla kohta selle põhimõttega.

35

Tõhususe põhimõtte kohta on Euroopa Kohus juba otsustanud, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi siseriiklik menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, võttes arvesse selle sätte rolli menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes. Seda silmas pidades tuleb arvesse võtta siseriikliku õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid nagu kaitseõiguse tagamine, õiguskindluse põhimõte ja nõuetekohane menetluse kulgemine (kohtuotsus Sánchez Morcillo ja Abril García, C‑169/14, EU:C:2014:2099, punkt 34).

36

Liikmesriikide kohustus tagada õigused, mis on isikutel tulenevalt direktiivist 93/13 kaitseks ebaõiglaste tingimuste seadmise eest, tähendab seega kohtuliku kaitse nõuet, mis on ette nähtud ka harta artiklis 47 ja mida siseriiklik kohus peab järgima. See kaitse tuleb tagada nii liidu õigusele tuginevate hagide läbivaatamiseks pädevate kohtute määramisel kui ka sellistele hagidele kohaldatavate menetlusnormide määratlemisel (kohtuotsus Sánchez Morcillo ja Abril García, C‑169/14, EU:C:2014:2099, punkt 35).

37

Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtuotsuse Aziz (C‑415/11, EU:C:2013:164) kuulutamise järel muudeti seadusega 1/2013 muu hulgas neid LEC artikleid, mis käsitlevad täitemenetlust hüpoteegiga või pandiga koormatud vara suhtes, ning LEC artikli 695 lõikes 1 sätestati võlgniku võimalus esitada hüpoteegiga tagatud nõude täitmisele vastuväide täitmise aluseks oleva lepingutingimuse ebaõiglusele tuginedes.

38

Selles kontekstis muudeti dekreetseadusega 11/2014 samuti LEC artikli 695 lõiget 4, et see oleks kooskõlas kohtuotsusega Sánchez Morcillo ja Abril García (C‑169/14, EU:C:2014:2099).

39

Seega on selge, et nii muudetud säte tunnistab tõhusalt tarbijate õigust kaevata edasi täitekohtu otsus, millega hüpoteegiga tagatud nõude täitmisele esitatud vastuväide jäetakse rahuldamata, juhul kui vastuväide tugineb sellele, et direktiivi 93/13 artikli 3 tähenduses on ebaõiglane tingimus, mis sisaldub sissenõutava võla ja täitedokumendi aluseks olevas lepingus.

40

Seetõttu võimaldab nii muudetud sättega kehtestatud menetluskord täitekohtul hinnata enne täitemenetluse lõpetamist ja teises kohtuastmes sellise lepingutingimuse ebaõiglust, mis võib olla nõutava summa või täitedokumendi aluseks, ning viimasel juhul võimaldab kohtul tunnistada asjaomane hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlus kehtetuks.

41

Järelikult erinevalt menetluskorrast asjas, milles tehti kohtuotsus Sánchez Morcillo ja Abril García (C‑169/14, EU:C:2014:2099, punkt 43), ei sea selline siseriiklik säte tarbijat ja võimalik et tema perekonda ohtu, et ta kaotab oma eluaseme selle müümisel enampakkumisel, kui asja sisuliselt arutav kohus ei saa peatada hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlust ja kui täitekohus võib olla paremal juhul kiirkorras analüüsinud sellise lepingutingimuse kehtivust, millele müüja või teenuse osutaja oma taotluses tugineb.

42

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, välistab muudetud LEC artikli 695 lõige 4 – tunnistades tarbija õigust kaevata edasi kohtumäärus, millega jäetakse rahuldamata vastuväide, mis põhineb ebaõiglasel tingimusel, mis sisaldub sissenõutava võla ja täitedokumendi aluseks olevas lepingus – kindlasti edasikaebuse otsuste peale, millega jäetakse rahuldamata vastuväide, kui see tugineb muudele alustele, mis on loetletud muudetud LEC artikli 695 lõikes 1. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab sellega seoses, et selline piirang edasikaebamise õigusele ei kehti seevastu müüjale või teenuse osutajale, kes saab täitmisnõude esitanud võlausaldajana kaevata edasi iga otsuse, millega lõpetatakse menetlus, sõltumata sellest, millisele vastuväitele see tugineb.

43

Siiski piisab, kui sellega seoses meenutada, et direktiivi 93/13 kohaldamisala piirdub tarbijate kaitsega ebaõiglaste tingimuste seadmise eest lepingutes, mille nad on sõlminud müüja või teenuse osutajaga.

44

Järelikult probleemistik, mis on seotud asjaoluga, et tarbijatel ei ole vastavalt põhikohtuasjas vaidluse all olevatele siseriiklikele õigusnormidele õigust kaevata edasi otsust, millega jäetakse rahuldamata vastuväide, mis põhineb muudel alustel kui täitedokumendi aluseks oleva lepingutingimuse ebaõiglus, ei ole selle direktiivi kohaldamisalaga hõlmatud ning seega ei kahjusta direktiiviga taotletud tarbijakaitse tõhusust.

45

Sellest tuleneb, et muudetud LEC artikli 695 lõige 4 tagab nüüd tarbijatele täieliku ja piisava kaebemenetluse, mis on seega piisav ja tõhus vahend direktiivi 93/13 artikli 7 lõike 1 tähenduses selleks, et lõpetada hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses nende ebaõiglaste tingimuste kohaldamine, mis sisalduvad kinnisvara hüpoteegiga koormamist puudutavas aktis, mis oli aluseks müüja või teenuse osutaja poolt täiemenetlusele selle tagatiseks antud vara suhtes.

46

Seda arvestades tuleb lisada, et Hispaania täitekohtus asetleidvat kohtumenetlust iseloomustavad jooned ei kujuta endast pärast dekreetseadusega 11/2014 tehtud muudatust asjaolu, mis mõjutab õiguskaitset, mis peab tarbijatel olema direktiivi 93/13 artikli 7 lõike 1 alusel koostoimes õigusega era‑ ja perekonnaelu austamisele ja harta artikliga 7 tagatud õigusega eluasemele ning poolte võrdsuse põhimõttega, mis on lahutamatu osa harta artikliga 47 ette nähtud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttest (vt kohtuotsus Sánchez Morcillo et Abril García, C‑169/14, EU:C:2014:2099, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Nimelt tuleb esiteks rõhutada, et Hispaania menetluskord hüpoteegiga tagatud nõude täitmise kohta, kui seda tervikuna analüüsida ja nii, nagu see kohaldub põhikohtuasjale, ei sea tarbijat esiteks enam ohtu, et ta kaotab lõplikult ja heastamatult eluaseme enampakkumisel müümisel enne seda, kui kohtul on olnud võimalik hinnata selle lepingutingimuse ebaõiglust, millele müüja või teenuse osutaja hüpoteegiga tagatud nõude täitmise taotluses tugineb. Teiseks, nagu tuvastati käesoleva kohtumääruse punktides 40 ja 41, tugevdab see menetlussüsteem tõhusalt sellekohast kohtulikku kontrolli, nähes ette, et apellatsioonikohus võib teises kohtuastmes kontrollida, kas esimese astme täitekohtu poolt läbiviidud sellise tingimuse analüüs on põhjendatud.

48

Samamoodi, mis puudutab teiseks poolte võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist direktiivi 93/13 kohaldamisalasse kuuluvate ebaõiglaste tingimuste seadmise vastu hüpoteegiga tagatud nõude täitmise siseriikliku menetluse raames, nagu on vaidluse all põhikohtumenetluses, tuleb tõdeda, et pärast LEC artikli 695 lõike 4 muudatust pakub Hispaania menetlussüsteem tõhusalt tarbijale mõistlikku võimalust pöörduda kohtusse sellest direktiivist tulevatele õigustele tuginedes tingimustes, mis ei aseta teda enam võrreldes müüja või teenuse osutajaga, kes on täitmisnõude esitanud võlausaldaja, oluliselt ebasoodsamasse olukorda (vt a contrario Sánchez Morcillo ja Abril García, C‑169/14, EU:C:2014:2099, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Selles kontekstis ei ole lõpuks vaja teha otsust selle kohta, kuidas tõlgendada direktiivi 93/13 artikli 7 lõiget 1 koostoimes harta artikli 34 lõikega 3, mida taotles eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nimelt osas, milles vastupidi sellele, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, ei taga harta see säte mitte õigust eluasemele, vaid „õiguse sotsiaalabile ja eluasemetoetusele” ELTL artiklile 153 tugineva sotsiaalpoliitika raames, ei ole selline tõlgendamine põhikohtuasja lahendamiseks asjakohane.

50

Neid kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 7 lõiget 1 koostoimes harta artiklitega 7 ja 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas ja mille kohaselt tarbija kui võlgnik hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses võib edasi kaevata kohtumääruse, millega jäetakse rahuldamata täitmisele esitatud vastuväide, üksnes siis, kui esimese astme kohus ei ole rahuldanud vastuväidet, mis põhineb täitedokumendi aluseks olnud lepingutingimuse ebaõiglusel, samas kui see lubab seevastu müüjal või teenuse osutajal edasi kaevata iga otsuse, millega lõpetatakse menetlus, sõltumata sellest, millisele vastuväitele see tugineb.

51

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 7 lõiget 1 koostoimes harta artiklitega 7 ja 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas ja mille kohaselt tarbija kui võlgnik hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses võib edasi kaevata kohtumääruse, millega jäetakse rahuldamata täitmisele esitatud vastuväide, üksnes siis, kui esimese astme kohus ei ole rahuldanud vastuväidet, mis põhineb täitedokumendi aluseks olnud lepingutingimuse ebaõiglusel, samas kui see lubab seevastu müüjal või teenuse osutajal edasi kaevata iga otsuse, millega lõpetatakse menetlus, sõltumata sellest, millisele vastuväitele see tugineb.