1

Apellatsioonkaebuses palub Deltafina SpA (edaspidi „Deltafina”) esimese võimalusena, et esiteks tühistataks Euroopa Liidu Üldkohtu otsus Deltafina vs. komisjon (T‑12/06, EU:T:2011:441, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), milles Üldkohus jättis rahuldamata Deltafina hagi, milles paluti komisjoni 20. oktoobri 2005. aasta otsusega K(2005) 4012 (lõplik), mis on seotud [EÜ] artikli 81 lõike 1 kohase menetlusega (Juhtum COMP/C.38.281/B.2 – Toortubakas – Itaalia) (edaspidi „vaidlusalune otsus”), talle määratud trahvi tühistamist või selle tühistama jätmisel selle vähendamist, ning et teiseks tühistataks see otsus teda puudutavas osas ning tühistataks selle otsusega talle määratud trahv või seda vähendataks, ning teise võimalusena, et kohtuasi saadetaks tagasi Üldkohtule uueks arutamiseks.

2

Deltafina on Itaalia äriühing, mille peamine tegevusala on toortubaka esmane töötlemine ja töödeldud tubaka turustamine. Tema kapitalis kuulub 100% osalus Richmondis (Ühendriigid) asuvale äriühingule Universal Corp. (edaspidi „Universal”).

3

3. kuni 5. oktoobrini 2001 viis Euroopa Komisjon nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 14 alusel läbi uurimisi Euroopa Tubakatöötlejate Liidu ruumides Brüsselis (Belgia) ja kolme peamise Hispaania toortubakatöötleja ruumides. See liit teavitas viivitamatult nendest kontrollidest oma liikmeid, kelle hulgas oli ka Associazione professionale trasformatori tabacchi italiani (APTI).

4

19. veebruaril 2002 esitas Deltafina komisjonile taotluse trahvide eest kaitse saamiseks vastavalt komisjoni teatise (mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul) (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta koostööteatis”) jaotisele A. Taotlus puudutas toortubaka töötlejate vahelist väidetavat keelatud kokkulepet Itaalia turul.

5

Komisjon teatas 6. märtsil 2002 Deltafinale, et tema taotlus vastab 2002. aasta koostööteatise nõuetele ja et komisjon annab talle haldusmenetluse lõpus taotletud kaitse trahvide eest, kui Deltafina vastab kõigile nimetatud teatise punktis 11 loetletud tingimustele.

6

14. märtsil 2002 toimus kohtumine komisjoni teenistuste ning Deltafina ja Universali esindajate vahel, et arutada Deltafina ja komisjoni vahelise koostöö korda (edaspidi „14. märtsi 2002. aasta koosolek”).

7

Sel kohtumisel täpsustasid komisjoni teenistused, et nad kavatsevad teha etteteatamata kontrolle Deltafina kirjeldatud kartelli asjus, et need kontrollid ei saa toimuda enne 18. aprilli 2002 ja et seetõttu tuli kuni selle ajani see teave konfidentsiaalsena hoida, et mitte kompromiteerida kontrollide tõhusust (vaidlusaluse otsuse põhjenduse punkt 412).

8

Deltafina selgitas, et tal on võimatu kuni kontrollide teostamiseks ette nähtud ajani mitte avalikustada oma taotlust trahvide eest kaitse saamiseks, kuna lähitulevikus pidid toimuma APTI koosolekud, millel konfidentsiaalsuse säilitamine oli keeruline, ja kuna taotlusest tuli teavitada tema keskastme töötajaid ja avalikustada esitatud taotlus trahvide eest kaitse saamiseks finantseerimistehingute raames, millega oli seotud Universal Ühendriikides (vaidlusaluse otsuse põhjenduse punkt 413).

9

Komisjon võttis need raskused teadmiseks ja palus Deltafinal – arvestades et selle teabe avalikustamine kartelli teistele liikmetele võis takistada kavandatud kontrollide läbiviimist – esitada talle veel lühema tähtaja jooksul tõendid ja hulga teavet, mis võimaldaks tal neid kontrolle läbi viia (vaidlusaluse otsuse põhjenduse punktid 413‐417).

10

22. märtsil 2002 vestlesid Deltafina esindajad ja toimikuga tegelev komisjoni teenistuja omavahel telefonitsi (edaspidi „22. märtsi 2002. aasta telefonivestlus”) ja selle vestluse käigus arutati mitut küsimust seoses Deltafina ja komisjoni koostööga (vaidlusaluse otsuse põhjenduse punktid 418‐420 ja vaidlustatud kohtuotsuse punktid 10, 157 ja 158).

11

4. aprillil 2002 APTI juhatuse koosolekul teatas Deltafina president kohalviibinud isikutele, et see äriühing teeb komisjoniga koostööd (edaspidi „4. aprilli 2002. aasta avalikustamine”). Samal päeval esitasid Dimon Italia Srl (edaspidi „Dimon Italia”) ja Transcatab SpA (edaspidi „Transcatab”), kelle esindajad sellel koosolekul viibisid, 2002. aasta koostööteatise alusel oma taotluse, mainimata Deltafina presidendi poolt APTI koosolekul tehtud avaldust (vaidlusaluse otsuse põhjenduse punktid 421‐426, 454 ja 455).

12

18. ja 19. aprillil 2002 viis komisjon määruse nr 17 artikli 14 alusel läbi kontrolle Dimon Italia ja Transcatabi ning Trestina Azienda Tabacchi S.p.A. ja Romana Tabacchi SpA ruumides (vaidlusaluse otsuse põhjenduse punktid 428).

13

29. mail ja 11. juulil 2002 toimus Deltafina ja komisjoni teenistuste esindajate vahel veel kaks koosolekut, millel Deltafina ega ka komisjon ei tõstatanud selle äriühingu trahvide eest kaitse saamise taotluse konfidentsiaalsuse küsimust ning Deltafina ei maininud ka seda, et ta tegi trahvide eest kaitse saamise taotluse teatavaks Dimon Italiale ja Transcatabile APTI 4. aprilli 2002. aasta juhatuse koosolekul (vaidlusaluse otsuse põhjenduse punktid 420 ja 429).

14

25. veebruaril 2004 esitas komisjon vastuväiteteatise mitmele ettevõtjale ja ettevõtjate ühendusele, sealhulgas Deltafinale, Universalile, Dimon Italiale ja Transcatabile.

15

22. juunil 2004 toimus ärakuulamine, millel osales ka Deltafina. Sellel ärakuulamisel juhtis Dimon Italia üks esindaja komisjoni tähelepanu Dimon Italia ruumides läbi viidud kontrollide tulemusel toimikusse lisatud kahele dokumendile, milleks olid omakäelised ülestähendused, milles võeti kokku APTI 4. aprilli 2002. aasta juhatuse koosolekul tehtud Deltafina presidendi avaldused.

16

21. detsembril 2004 võttis komisjon vastu 25. veebruari 2004. aasta vastuväiteteatise täienduse, milles ta teatas Deltafinale ja teistele asjassepuutuvatele ettevõtjatele kavatsusest mitte anda sellele äriühingule taotletud kaitset trahvide eest, sest tema hinnangul oli Deltafina rikkunud 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a sätestatud koostöökohustust.

17

20. oktoobril 2005 võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse, mille artiklis 1 tuvastas ta muu hulgas, et Deltafina ja Universal rikkusid ajavahemikul 29. septembrist 1995 kuni 19. veebruarini 2002 EÜ artikli 81 lõiget 1, osaledes kokkulepetes ja/või kooskõlastatud tegevuses Itaalia toortubakasektoris. Selle otsuse artiklis 2 määrati Deltafinale ja Universalile artiklis 1 tuvastatud rikkumiste eest solidaarselt tasumisele kuuluv trahv 30 miljonit eurot.

18

Komisjon võttis kergendava asjaoluna arvesse Deltafina tegelikku koostööd, vähendades sellele äriühingule määratavat trahvi 50% võrra. Täpsemalt möönis komisjon, et Deltafina aitas algusest peale tema uurimisele oluliselt kaasa ega vaielnud vastu asjaoludele.

19

Deltafina trahvide eest kaitse saamise taotluse kohta märkis komisjon, et 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a sätestatud koostöökohustus seisneb mis tahes selliste meetmete võtmisest hoidumises, mis võivad kompromiteerida tema uurimise ja/või rikkumise tuvastamise võimet. Komisjon lisas, et selle kohustusega on vastuolus trahvide eest kaitse saamise taotluse avalikustamine ajal, mil komisjon ei ole veel kontrolle teostanud ja tegevussektoris ei olda teadlik peatselt läbiviidavatest kontrollidest. Nimelt seab selline avalikustamine pöördumatult ohtu selle institutsiooni võime läbi viia tõhusaid kontrolle ja tuvastada rikkumisi (vaidlusaluse otsuse põhjenduse punktid 432 ja 433).

20

Komisjon lisas, et viimati nimetatud kohustuse ja 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis b sätestatud kohustuse – mille kohaselt peab taotluse esitaja lõpetama rikkumises osalemise hiljemalt kaitsetaotluse esitamise kuupäeval – vaheline „olemuslik pinge” ei luba taotluse esitajal anda tahtlikult kartelli teistele liikmetele teada, et ta on esitanud taotluse trahvide eest kaitse saamiseks (vaidlusaluse otsuse põhjenduse punktid 434).

21

Komisjon järeldas, et Deltafina ei ole seda tingimust täitnud, sest kuigi Deltafina teadis, et komisjon kavatses 18.–20. aprillini 2002 läbi viia kontrolle, teatas tema president enne nende kontrollide läbiviimist tahtlikult oma peamistele konkurentidele taotluse esitamisest trahvide eest kaitse saamiseks (vaidlusaluse otsuse põhjenduse punktid 441‐444 ja 460).

22

Komisjon lisas, et 14. märtsi 2002. aasta koosolekul arutatu ega tema hilisem käitumine ei andnud alust kahelda, et ta ei nõustunud sellega, et Deltafina peab paratamatult konkurentidele avalikustama oma trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise ja et seetõttu ei saa läbi viia kontrolle. Komisjoni arvates täpsustas ta selgelt, et konfidentsiaalsus peab olema tagatud veel ühe kuu, et ta saaks ette valmistada nimetatud kontrolle (vaidlusaluse otsuse põhjenduse punktid 445‐448).

23

Komisjon kinnitas, et ta sai aru nii Deltafina praktilistest raskustest hoida trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamist konfidentsiaalsena, kui ka asjaolust, et kontrollid oleksid muutunud äärmiselt ebatõenäoliseks, kui Deltafina oleks olnud kohustatud avalikustama oma trahvide eest kaitse saamise taotluse konkurentidele. Kuid ta toonitas, et Deltafina president ei tegutsenud mingi teda siduva ohu tõttu, vaid et 4. aprilli 2002. aasta avalikustamine oli tahtlik ja omaalgatuslik (vaidlusaluse otsuse põhjenduse punktid 450‐453 ja 459).

24

See institutsioon leidis, et niisugune käitumine ei ole kuidagi õigustatud (vaidlusaluse otsuse põhjenduse punktid 454‐459).

25

Komisjon täpsustas ka, et see, et muu hulgas ei andnud Deltafina talle 4. aprilli 2002. aasta avalikustamisest teada, lubab eeldada, et Deltafina ei arvanud, et see institutsioon tema tegevuse heaks kiidab (vaidlusaluse otsuse põhjenduse punktid 449).

26

Nii järeldas komisjon, et „kõigil eespool toodud põhjustel, [...] avalikustades tahtlikult APTI 4. aprilli 2002. aasta koosolekul trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamise, rikkus Deltafina 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktist a tulenevat koostöökohustust” (vaidlusaluse otsuse põhjenduse punktid 460).

27

Deltafina esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. jaanuaril 2006 ning milles ta palus Üldkohtul esimese võimalusena vaidlusaluse otsusega talle määratud trahv tühistada ja teise võimalusena seda trahvi vähendada.

28

Oma hagi põhjendamiseks tugines Deltafina seitsmele väitele, millest neli olid esitatud esimese võimalusena esitatud vaidlusaluse otsuse tühistamise ‐ osas, milles teda kohustati trahvi maksma ‐ nõude toetuseks ja kolm teise võimalusena esitatud trahvi vähendamise nõude toetuseks.

29

Üldkohus lükkas tagasi kõik Deltafina väited, välja arvatud kuues väide, millest Deltafina oli loobunud.

30

Deltafina palub Euroopa Kohtul:

31

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

32

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab Deltafina neli väidet. Kõigepealt analüüsitakse koos esimest ja teist väidet, seejärel neljandat ja lõpuks kolmandat väidet.

33

Esimeses väites heidab Deltafina kõigepealt komisjonile ette seda, et ta jättis seisukoha võtmata väite suhtes, mille kohaselt võis ta pärast 14. märtsi 2002. aasta koosolekut järeldada, et komisjon vabastas ta konfidentsiaalsuskohustusest ja et järelikult ei rikkunud ta 4. aprilli 2002. aasta avalikustamisega koostöökohustust.

34

Edasi toonitab Deltafina, et vaidlusaluse otsuse kohaselt seisneb ainus koostöökohustuse rikkumine, mida talle süüks pannakse, 4. aprilli 2002. aasta avalikustamises. Kuna Üldkohus tuvastas koostöökohustuse rikkumise seetõttu, et Deltafina komisjoni sellest avalikustamisest ei teavitanud, rikkus ta Deltafina kaitseõigusi ja ületas oma pädevust, milleks oli vaid hinnangu andmine selle otsuse õiguspärasusele.

35

Lõpuks leiab Deltafina, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 149 asendas Üldkohus enda koostöökohustuse analüüsiga selle koostöökohustuse, mis oli sellel äriühingul 14. märtsi 2002. aasta koosolekul komisjoniga kokkulepitu kohaselt. Koostöökohustuse täpse sisu määratlemiseks oleks Üldkohus pidanud aga arvesse võtma kokku lepitud koostöö korda.

36

Nimelt lähtus Üldkohus valest eeldusest, et see, et Deltafina jättis komisjonile trahvide eest kaitse saamise taotluse avalikustamisest teatamata, on igal juhul koostöökohustuse rikkumine, sest nende faktiliste asjaolude kvalifikatsioon sõltub kokkulepitud koostöökohustuse korrast. Komisjon võis aga lubada selle kaitsetaotluse avalikustamist, mida kinnitab komisjoni teatise (mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul) (ELT 2006, C 298, lk 17) punkti 12 alapunkt a.

37

Käesolevas asjas anti see nõusolek 14. märtsi 2002. aasta koosolekul. Nimelt oleks Üldkohus pidanud selle koosoleku toimumise ajast pärit protokollide ja asjassepuutuvate poolte hilisema käitumise alusel tuvastama, et Deltafina ja komisjon olid kokku leppinud, et avalikustamine on vältimatu ja järelikult on sellel äriühingul veel rangem kohustus esitada kiirelt muid tõendeid.

38

Deltafina täpsustab, et 14. märtsi 2002. aasta koosoleku protokollidest nähtub, et küsimust, kas see avalikustamine pidi toimuma „tahtlikult ja omaalgatuslikult” või „vastu tahtmist ja nõude alusel”, ei arutatud, ning ta leiab, et järelikult põhineb Üldkohtu hinnang, milles võetakse arvesse avalikustamise vormi, tagantjärgi taastatud faktilistel asjaoludel, mis ei ole lubatud. Igal juhul tuleb Deltafina arvates mis tahes kahtlust koostöökohustuse korra kokkuleppe sisu osas tõlgendada tema kasuks.

39

Teises väites leiab Deltafina, et Üldkohus rikkus oma kodukorra artikleid 65 ja 68, võttes kohtuistungil suulisi ütlusi tema advokaadilt R, V. E‑lt ja asjaga tegelenud komisjoni ametnikult kui 14. märtsi 2002. aasta koosolekul osalenud isikutelt ja järelikult kui tunnistajatelt, ilma, et oleks koostatud kohtumäärust, kus oleks täpsustatud tuvastamist vajavaid faktilisi asjaolusid, ilma et need tunnistajad oleksid andnud vande ja ilma et nende ütluste kohta oleks koostatud protokoll.

40

Deltafina hinnangul tugines komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159 V. E. ütlustele, tuvastades et komisjon ei olnud aru saanud, et Deltafina kavatseb teha 4. aprilli 2002. aasta avalikustamise, ja et igal juhul ei oleks ta sellele oma nõusolekut andnud. Kuna Üldkohus ei võrrelnud neid ütlusi ütlusi andma mitte palutud J. omadega, rikkus Üldkohus Deltafina õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.

41

Komisjon vaidleb Deltafina argumentidele vastu.

42

Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 33 kokkuvõtlikult esitatud argumentatsiooni vastuvõetavust – millele komisjon vastu vaidleb ‐, siis tuleb märkida, et Deltafina ei ole palunud Euroopa Kohtul anda uut hinnangut faktilistele asjaoludele, vaid tuvastada, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendus on puudulik. Järelikult on see argumentatsioon vastuvõetav.

43

Käesoleva kohtuotsuse punktides 35 ja 36 kokkuvõtlikult esitatud argumentatsiooni vastuvõetavuse kohta tuleb märkida, et Deltafina heidab Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist tema koostöökohustuse määratlemisel. Seega on ka see argumentatsioon vastuvõetav.

44

Samas, nagu väidab õigesti ka komisjon, seab Deltafina käesoleva kohtuotsuse punktides 37 ja 38 kokkuvõtlikult esitatud argumentatsioonis kahtluse alla Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangu, ilma et ta seejuures viitaks tõendite moonutamisele. Ent Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole Euroopa Kohtul selle üle kontrolli teostamise pädevust, mistõttu tuleb see argumentatsioon vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

45

Sisu osas tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 33 ja 34 kokkuvõtlikult esitatud argumentatsioonis heidab Deltafina Üldkohtule ette esiteks seda, et ta ei ole võtnud seisukohta väite suhtes, mille kohaselt komisjon oli ta koostöökohustusest vabastanud, ning teiseks seda, et ta asendas õigusvastaselt põhjenduse ja ületas nii oma pädevust.

46

Deltafina argumentatsiooni esimese osa kohta olgu märgitud, et Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 160, et komisjon ei saanud olla eelnevalt lubanud Deltafinale, et ta võib omaalgatuslikult teha 4. aprilli 2002. aasta avalikustamise, kuna see äriühing ei suutnud tõendada, et ta oli varem komisjoni nõuetekohaselt oma vastavast kavatsusest teavitanud.

47

Muu hulgas seda kaalutlust arvestades kinnitas Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 173 komisjoni hinnangut, et Deltafina oli oma koostöökohustust rikkunud.

48

Selle kohta tuleneb vaidlusaluse otsuse põhjendustest 441, 450 ja 460, et komisjoni hinnangul oli keelatud kokkuleppes osalenud ettevõtja poolt komisjoniga koostöö tegemise tahtlik ja omaalgatuslik avalikustamine teistele samas keelatud kokkuleppes osalenud ettevõtjatele ajal, mil kavatsetakse läbi viia kohapealseid kontrolle nendes samades ettevõtjates, teist laadi käitumine kui viimati nimetatud ettevõtjate poolt selle koostöö avastamine ettevõtja praktiliste raskuste tõttu hoida oma koostöö salajas.

49

Nimelt leidis komisjon, et tahtlik ja omaalgatuslik avalikustamine ise tõendab koostöökohustuse rikkumist, kui kindlalt ei tuvastata, et nimetatud institutsioon oli sellele avalikustamisele selgelt oma nõusoleku andnud.

50

Üldkohus otsustas aga, et käesolevas asjas see nõusolek puudus, kinnitades seega vaidlustatud kohtuotsuse punktides 160 ja 173 Deltafina koostöökohustuse rikkumist, mille komisjon oli tuvastanud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 460.

51

Vastupidi sellele, mida väidab Deltafina, ei ole selles hinnangus tehtud mingit viga.

52

Täpsemalt, Deltafina ei vaidle vastu Üldkohtu tuvastatud faktilisele asjaolule, et komisjon ei olnud omaalgatuslikule 4. aprilli 2002. aasta avalikustamisele andnud selget eelnevat nõusolekut. Neil asjaoludel ei olnud Üldkohus kohustatud sõnaselgelt tagasi lükkama Deltafina argumentatsiooni, millega üritati tõendada kokkulepet, et tema koostöö avalikustamine oli vältimatu.

53

Nimelt, kuna 4. aprilli 2002. aasta avalikustamine oli omaalgatuslik, ei olnud see vältimatu. Ent isegi kui eeldada, et komisjon nõustus Deltafina koostöö võimaliku tahtmatu avalikustamisega, ei õigustaks see nõustumine Deltafina omaalgatuslikku avalikustamist ning see ei seaks seega kahtluse alla tuvastatud koostöökohustuse rikkumist selle äriühingu poolt. Järelikult on see argumentatsioon tulemusetu.

54

Mis puudutab esimese väite põhjendamiseks esitatud argumentatsiooni teist osa, nimelt põhjenduse õigusvastase asendamisega seotud argumenti, siis tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 143‐145, et Üldkohus viis nendes punktides läbi üldise analüüsi koostöökohustuse kohta, mis on ettevõtjal, kes soovib, et haldusmenetluse lõpus antaks talle täielik kaitse trahvide eest. See pideva, tiheda ja tõhusa koostöö kohustus, mis on ette nähtud 2002. aasta koostööteatise punkti 11 alapunktis a, hõlmab muu hulgas täieliku teabe esitamise kohustust kõigi asjaolude kohta, mis on komisjoni uurimises asjassepuutuvad.

55

Lisaks nähtub vaidlusaluse otsuse punktidest 429, 449 ja 459, et komisjon võttis arvesse seda, et puudus osa teabest, mida ettevõtja oli kohustatud esitama ja mis konkreetsemalt puudutas 4. aprilli 2002. aasta koosolekuga seotud asjaolusid.

56

Nii ei teinud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 152‐162 muud, kui vastas Deltafina poolt kohtule esitatud argumentidele, nagu nähtub selle kohtuotsuse punktist 151. Järelikult, kuna Üldkohus ei asendanud põhjendusi, tuleb Deltafina argumentatsiooni teine osa tagasi lükata.

57

Lisaks, kuna Deltafina väidab oma teises väites, et Üldkohus rikkus tema õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, kuna esiteks võttis ta kodukorra artikleid 65 ja 68 rikkudes kohtuistungil Deltafina advokaadilt ja asjaga tegelenud komisjoni ametnikult suulisi ütlusi, ja teiseks tugines ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159 ühele nendest ütlustest ilma, et ta oleks neid võrrelnud ütlusi andma mitte kutsutud J. omadega, tuleb märkida järgmist.

58

Kõigepealt puudub vaidlus selles, et Üldkohus kuulas kohtuistungil ära R. ja V. E. kui 14. märtsi 2002. aasta koosolekul osalejad ning V. E. kui 22. märtsi 2002. aasta telefonivestluses osaleja. Samuti puudub vaidlus selles, et Üldkohus esitas asjassepuutuvatele isikutele küsimusi selle kohta, kuidas nad nimetatud koosolekust ja vestlusest sisuliselt aru said, et need küsimused esitati väljaspool Üldkohtu kodukorra artiklis 68 ette nähtud menetluskorda, ja et Deltafina ei esitanud sel kohtuistungil sel teemal mingeid vastuväiteid.

59

Selle kohta tuleb esiteks märkida, et vastupidi komisjoni väidetule ei muuda teist väidet vastuvõetamatuks see, et Deltafina ei esitanud sellel istungil ühtegi vastuväidet (vt selle kohta kohtuotsus Corus UK vs. komisjon, C‑199/99 P, EU:C:2003:531, punktid 32 ja 35).

60

Teiseks, nagu märgib õigesti komisjon, eksisteerib kindlasti Üldkohtu sagedane ja õiguspärane praktika kuulata tehnilistes küsimustes või keerukate faktiliste asjaolude kohta ära isikuid, kes esindavad asjakohaseid üksikasju tundvaid pooli.

61

Kuid nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktides 116 ja 117, puudutasid käesolevas asjas Üldkohtu poolt R‑le ja V. E‑le esitatud küsimused eelkõige fakte, mis olid vaidlustatud ja mille suhtes olid pooled erimeelel. Lisaks ei nähtu nendest teemadest mingit tehnilist laadi või keerukust või et R. ja V. E. kuulati ära nende eriliste tehniliste oskusteadmiste tõttu.

62

Neid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et Deltafina väidab õigesti, et võttes ütlusi tema advokaadilt ja asjaga tegelenud komisjoni ametnikult nende arusaama kohta sellest, mida 14. märtsi 2002. aasa koosolekul ja 22. märtsi 2002. aasta telefonivestluses kokku lepiti, ületas Üldkohus nende toimingute piire, mida on lubatud teha selle praktika raames, kuna Üldkohtu küsimused puudutasid fakte, mis pidid olema tuvastatud ‐ vajadusel tunnistajate abiga ‐ Üldkohtu kodukorra artiklis 68 ette nähtud menetluskorra kohaselt.

63

Kuid vastupidi sellele, mida väidab Deltafina, ei ole see menetlusnormide rikkumine käsitatav tema õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele rikkumisena.

64

Nimelt, nagu märkis õigesti komisjon ja vastupidi sellele, mida väidab Deltafina, võttis komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159 asjaga tegelenud komisjoni ametniku ütlusi arvesse ainult teise võimalusena esitatud põhjenduskäigus, tuginedes oma peamises põhjenduskäigus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153‐158 analüüsitud kirjalikele tõenditele, nimelt eelkõige 14. märtsi 2002. aasta koosoleku ja 22. märtsi 2002. aasta telefonivestluse protokollidele.

65

Nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 120, võis Üldkohus oma järelduste tegemisel tugineda ainult dokumentaalsetele tõenditele.

66

Täpsemalt, arvestades esiteks asjaolu, et need kirjalikud tõendid ei sisaldanud mingit konkreetset teavet Deltafina kavatsuse kohta avalikustada tahtlikult oma koostöö komisjoniga, või selle kohta, et komisjon oleks andnud avalikustamiseks sõnaselge nõusoleku, ja teiseks asjaolu, et sellisel sõnaselgel nõusolekul oli suur tähtsus nii Deltafinale kui ka kavandatud kontrollide tõhususele, tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus võis õigusnormi rikkumata järeldada, et nende dokumentaalsete tõenditega oli teabe ja sõnaselge nõusoleku puudumine õiguslikult piisavalt tõendatud.

67

Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et Üldkohus on ainupädev otsustama, kas lahendamisel olevas kohtuasjas esitatud teavet on vaja täiendada. Seda, kas talle esitatud tõendusmaterjal on või ei ole piisav, hindab ta täiesti iseseisvalt, lähtudes asjaoludest, mis ei allu apellatsioonimenetluse käigus Euroopa Kohtu kontrollile, välja arvatud juhul, kui Üldkohtule esitatud tõendeid on moonutatud või kui kohtutoimiku dokumentidest selgub, et Üldkohtu poolt tuvastatu on sisult ebatäpne (kohtuotsus Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon, C‑385/07 P, EU:C:2009:456, punkt 163 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Käesoleva asja asjaoludel, arvestades et Deltafina ei esitanud taotlust tunnistajate ärakuulamiseks ja et ta ei viidanud Üldkohtu poolt arvesse võetud tõendite moonutamisele, võis Üldkohus järeldada, et R, J. või V. E. tunnistajana ärakuulamine ei olnud kohustuslik.

69

Sellest tuleneb esiteks, et teine väide ei ole põhjendatud, ja teiseks, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153–160 esitatud Üldkohtu põhjenduskäiguga ei ole mingil viisil rikutud kaitseõigusi.

70

Neil asjaoludel tuleb esimene ja teine väide tagasi lükata.

71

Deltafina palub Euroopa Kohtul vähendada talle määratud trahvi, et hüvitada komisjonipoolset võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist seetõttu, et komisjon vähendas tema trahvi Dimon Italiaga samas ulatuses.

72

Deltafina leiab, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, märkides et see nõue, mis esitati esimese astme kohtu istungil, on uus väide, mis ei põhine õiguslikel või faktilistel asjaoludel, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus, ning et järelikult on see vastuvõetamatu. Nimelt tuginevad Deltafina argumendid kohtupraktikal, mis tuleneb kohtuotsusest Nintendo ja Nintendo of Europe vs. komisjon (T‑13/03, EU:T:2009:131), mis kuulutati aga alles pärast menetluse kirjaliku staadiumi lõppu.

73

Komisjon vaidleb Deltafina argumentidele vastu.

74

Nagu on sätestatud Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõikes 2 ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 127 lõikes 1, on keelatud menetluses esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus (kohtumäärus Arbos vs. komisjon, C‑615/12 P, EU:C:2013:742, punkt 35).

75

Üldkohtus ei esitanud Deltafina aga ühtegi tõendit, mis võiks tõendada, et asjassepuutuv väide põhineb õiguslikul asjaolul, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Nimelt, nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 127, on Deltafina viidatud võrdse kohtlemise põhimõte liidu õiguse üldpõhimõte, mille järgmise tagavad väljakujunenud kohtupraktika kohaselt Üldkohus ja Euroopa Kohus, muu hulgas konkurentsiõiguse rikkumiste eest määratavate trahvide valdkonnas.

76

Seega ei saa Deltafina viidatud kohtuotsust, milles täpsustatakse võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevaid komisjoni kohustusi, pidada uueks õiguslikuks asjaoluks, mis õigustab uue väite hilist esitamist.

77

Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata.

78

Deltafina märgib, et menetlus Üldkohtus kestis viis aastat ja kaheksa kuud ning täpsustab, et kirjaliku menetluse lõpust kuni suulise menetluse algatamise otsuseni kulus 43 kuud. Ta leiab, et see menetlus kestis üleliia kaua, ja ta palub Euroopa Kohtul talle määratud trahvi tühistada või oma täieliku pädevuse teostamise raames seda oluliselt vähendada, et hüvitada Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 41 lõikega 1 ja artikli 47 teise lõiguga tagatud Deltafina põhiõiguse saada otsus mõistliku aja jooksul rikkumine.

79

Komisjon vaidleb Deltafina argumentidele vastu.

80

Olgu meenutatud, et lahendi tegemise mõistliku aja ületamine kui põhiõiguse rikkumises seisnev menetlusnormi rikkumine peab asjassepuutuvale isikule andma tõhusa õiguskaitsevahendi, mis tagab talle sobiva hüvituse (kohtuotsus Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon, C‑40/12 P, EU:C:2013:768, punkt 80).

81

Kuivõrd Deltafina palub vaidlustatud kohtuotsuse tühistada ja teise võimalusena vähendada talle määratud trahvi summat, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et juhul, kui puuduvad tõendid selle kohta, et Üldkohtu menetluse liiga pikk kestus on mõjutanud vaidluse tulemust, ei too lahendi tegemise mõistliku aja järgimata jätmine endaga kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist (kohtuotsus Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon, EU:C:2013:768, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

82

Selle kohtupraktika aluseks on kaalutlus, et juhul, kui lahendi tegemise mõistliku aja järgimata jätmine ei mõjutanud vaidluse tulemust, ei heastaks vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine Üldkohtu poolt toime pandud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte rikkumist (kohtuotsus Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon, EU:C:2013:768, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

83

Käesolevas asjas ei esitanud Deltafina Euroopa Kohtule ühtegi tõendit, millest võiks nähtuda, et lahendi tegemise mõistliku aja järgimata jätmine Üldkohtu poolt võis mõjutada talle lahendada antud vaidluse tulemust.

84

Lisaks, arvestades vajadust tagada liidu konkurentsiõiguse järgimine, ei saa Euroopa Kohus võimaldada üksnes põhjusel, et on eiratud lahendi tegemise mõistlikku aega, apellandil seada kahtluse alla trahvi põhjendatust või selle suurust, samal ajal kui kõik väited, mis ta esitas Üldkohtu järeldustele trahvi suuruse ja trahviga karistatud tegevuse kohta, lükati tagasi (kohtuotsus Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon, EU:C:2013:768, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

85

Sellest järeldub, et vastupidi Deltafina poolt väidetule, ei saa kolmas väide kaasa tuua isegi mitte osalist vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist.

86

Kuna Deltafina palub talle määratud trahvi tühistamist või vähendamist, et võetaks arvesse rahalist tagajärge, mis talle tekkis seoses Üldkohtu menetluse liiga pika kestusega, siis olgu märgitud, et Euroopa Kohus on otsustanud, et kui Üldkohus rikub harta artikli 47 teisest lõigust tulenevat kohustust lahendada talle esitatud asjad mõistliku aja jooksul, võidakse esitada kahju hüvitamise nõue, ja et sellist rikkumist karistatakse Üldkohtule kahju hüvitamise hagi esitamisega, mis on tõhus õiguskaitsevahend (kohtuotsus Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon, EU:C:2013:768, punktid 87 ja 89].

87

Seega peab selliste kahju hüvitamise nõuete üle otsustama Üldkohus, kellel on selleks pädevus ELTL artikli 256 lõike 1 alusel, ning ta peab seda tegema erinevas koosseisus kui see, mis lahendas selle menetluse aluseks olevat vaidlust, mille kestust kritiseeritakse, ning neid nõudeid ei saa esitada Euroopa Kohtule otse apellatsioonkaebuses (kohtuotsus Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon, EU:C:2013:768, punktid 90 ja 96).

88

Selle kohta on oluline meenutada, et hagi puhul, milles nõutakse hüvitist Üldkohtu poolt toime pandud harta artikli 47 teise lõigu rikkumise eest seetõttu, et ta on rikkunud lahendi tegemise mõistliku aja nõuet – arvestades et see rikkumine on eraõiguslikule isikule õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine (vt muu hulgas kohtuotsuse komisjon vs. CEVA ja Pfizer, C‑198/03 P, EU:C:2005:445, punktid 63 ja seal viidatud kohtupraktika) –, tuleb Üldkohtul sellele rikkumisele antavas hinnangus võtta arvesse iga asja eripäraseid asjaolusid, nagu vaidluse keerukus ja poolte käitumine, alustingimusena õiguskindlust, mis peab olema ettevõtjatele tagatud, ning eesmärki tagada, et siseturul ei kahjustataks konkurentsi, nagu nähtub kohtuotsuse Gasgogne Sack Deutschland vs. komisjon (EU:C:2013:768) punktidest 91–95.

89

Samuti peab Üldkohus hindama viidatud kahju tegelikkusele vastavust ning selle põhjuslikku seost kohtumenetluse liiga pika kestusega ning võtma arvesse üldpõhimõtteid, mis on liikmesriikide õiguskordades kohaldatavad sarnastel rikkumistel põhinevate hagide lahendamisel.

90

Kuna käesolevas asjas on ilmne – ilma et pooled peaksid selle kohta tõendeid esitama –, et Üldkohus rikkus selgelt kohustust lahendada kohtuasi mõistliku aja jooksul, võib Euroopa Kohus seega selle asjaolu esile tuua.

91

Nimelt Üldkohtu menetluse kestust, milleks oli peaaegu 5 aastat ja 8 kuud, millest täpsemalt 3 aastat ja 7 kuud moodustas ajavahemik kirjaliku menetluse lõpust kuni kohtuistungi toimumiseni, ei saa õigustada vaidluse teatud keerukuse aste ega asjaolu, et vaidlusaluse otsuse kuus adressaati esitasid selle peale tühistamishagi, ega ka Deltafina taotlus, et Üldkohtu kirjalikus menetluses esitataks komisjoni valduses olev dokument.

92

Käesoleva kohtuotsuse punktides 81–87 esitatud kaalutlusi arvestades tuleb kolmas väide tagasi lükata.

93

Kõigist eespool esitatud kaalutlustest tulenevalt tuleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta.

94

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

95

Kuna Deltafina on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista Deltafinalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: