22.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 134/14

1)

Kas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (1) (edaspidi „määrus nr 44/2001”) artikli 5 punktis 3 esinevat väljendit „[paik], kus kahjustav sündmus võib toimuda” tuleb isikuõiguse sellise (võimaliku) rikkumise korral, mis tuleneb veebisaidi sisust, tõlgendada nii,

et puudutatud isik võib esitada rikkumisest hoidumise hagi veebisaidi haldaja vastu, olenemata viimase asukohaliikmesriigist, iga liikmesriigi kohtusse, kus asjaomane veebisait on kättesaadav,

või

on selleks, et vaidlus alluks sellise liikmesriigi kohtule, mis ei ole veebisaidi haldaja asukohaliikmesriik, nõutav ka vaidlustatud teabe või veebisaidi eriline seos kohtu asukohariigiga (seos riigi territooriumiga), mis läheb kaugemale veebisaidi tehniliselt võimalikust kättesaadavusest?

2)

Kui selline eriline seos riigi territooriumiga on nõutav, siis

milliste kriteeriumite alusel tuleb kõnealune seos määratleda?

Kas oluline on see, et vaidlusalune veebisait on selle haldaja soovi kohaselt sihipäraselt adresseeritud (ka) Interneti kasutajatele kohtu asukohariigis, või piisab sellest, et veebisaidil kättesaadaval teabel on teatav objektiivne seos kohtu asukohariigiga selles tähenduses, et erinevate asjassepuutuvate huvide kollisioon — hageja huvi tema isikuõiguste austamise vastu ja veebisaidi haldaja huvi veebisaidi sisustamise ja uudiste edastamise vastu — võib konkreetse juhtumi asjaoludel, eeskätt tulenevalt vaidlusaluse veebisaidi sisust, olla tõepoolest toimunud või võib toimuda kohtu asukohariigis?

Kas selleks, et tuvastada eriline seos riigi territooriumiga, on määrava tähtsusega küsimus, mitu korda on vaidlusalust veebisaiti kohtu asukohariigis vaadatud?

3)

Kui selleks, et vaidlus alluks teise liikmesriigi kohtule, ei ole eriline seos riigi territooriumiga nõutav või kui sellise seose eeldamiseks on piisav, et vaidlusalusel teabel on objektiivne seos kohtu asukohariigiga selles tähenduses, et erinevate asjassepuutuvate huvide kollisioon võib konkreetse juhtumi puhul, eeskätt tulenevalt vaidlusaluse veebisaidi sisust, olla tõepoolest toimunud või võib toimuda kohtu asukohariigis, ja kõnealuse erilise seose eeldamiseks ei ole vaja tuvastada, et vaidlusalust veebisaiti on kohtu asukohariigis teatav minimaalne arv kordi vaadatud, siis

kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (2) (edaspidi „direktiiv 2000/31”) artikli 3 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii,

et kõnealuseid sätteid võib pidada kollisiooninormideks selles tähenduses, et need näevad ka tsiviilõiguse valdkonnas olenemata siseriikliku õiguse kollisiooninormidest ette päritoluriigi õiguse ainukohaldamise või

on kõnealuste sätete puhul tegemist materiaalõigusliku korrektiiviga, millega muudetakse siseriiklike kollisiooninormide alusel kohaldatavaks tunnistatud materiaalõiguse rakendamisel tehtud õigusliku järelduse sisu ja piiratakse seda päritoluriigi normidega?

Kui direktiivi 2000/31 artikli 3 lõiked 1 ja 2 on kollisiooninormid, siis

kas kõnealused sätted näevad ette vaid päritoluriigi materiaalõiguse ainukohaldamise või ka seal kehtivate kollisiooninormide kohaldamise, mille tagajärjel jääb võimalikuks päritoluriigi õiguse renvoi (tagasisaade) sihtriigi õigusele?