6. oktoobril 2008 esitatud hagi — Euroopa Ühenduste Komisjon versus Saksamaa Liitvabariik

(Kohtuasi C-442/08)

(2009/C 6/17)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: A. Caeiros ja B. Kotschy)

Kostja: Saksamaa Liitvabariik

Hageja nõuded

Väited ja peamised argumendid

Alates 1994. aastast on Ungarist Saksamaale imporditud mootorsõidukeid Euroopa Ühenduse ja Ungari assotsieerimislepingus sisalduvate tariifsete soodusmeetmete alusel. 26. juuni 1998. aasta vastastikkuse ametiabi teatisega teavitas Euroopa Pettustevastane Amet (edaspidi „OLAF”) liikmesriike sellest, et Ungari ametivõimud tunnistasid 58 006 sõiduki (sh Saksamaa Liitvabariigi osas 19 123 sõiduki) päritoludeklaratsioonid nende järelkontrollimisel kehtetuks. OLAF edastas Saksa ametivõimudele 13. juulil 1998 ingliskeelse kirja, mille saksakeelne tõlge esitati 18. augustil 1998, milles esitati nimetatud ametiabi teatist puudutavad dokumendid ja andmed, sh 26. mai 1998. aasta kirja, millega Ungari ametivõimud teavitasid OLAFI-t järelkontrolli tulemustest, selles kirjast ilmnes, et Ungari tootja on esitanud Ungari ametivõimude otsuste vastu hagi Ungari kohtusse. Järgmise 27. oktoobri 1999. aasta vastastikkuse ametiabi teatisega teavitas OLAF liikmesriike nimetatud kohtumenetluse tulemustest. Ungari kohtu otsusega nõutud päritolusertifikaatide uue hindamise tulemustest ilmnes, et 30 771 sõiduki päritolusertifikaadid jäid kehtetuks.

Omavahendite kontrolliga seoses Saksamaa Liitvabariiki tehtud komisjoni missiooni tulemustest ja Saksa ametivõimude esitatud teabest ilmnes, et Saksamaa ametivõimud lasid aeguda tollimaksudel kogusummas 408 735,53 eurot nende mootorsõidukite impordilt, mille päritolusertifikaadid jäid kehtetuks ka pärast Ungari kohtu määratud uut hindamist. Nende aegunud tollivõlgade osas võlgnetavate omavahendite suhtes, mis Saksamaa oli küll vastavalt komisjoni nõudele 31. oktoobril 2005 üle kandnud, kuid alles pärast määruses nr 1552/89 (või vajaduse korral määruses nr 1150/2000) sätestatud tähtaja möödumist, ning Saksamaa ametivõimud keeldusid maksmast võlgnetavaid viivitusintresse omavahendite hilinenult ülekandmise eest.

Komisjon põhjendab asjaomast hagi sisuliselt kahe väitega, esiteks omavahendite hilinenult ülekandmisega ja teiseks keeldumisega maksta sellega seotud viivitusintresse. Komisjon on seisukohal, et liikmesriigid pidid hiljemalt 18. augustiks 1998 (26. juuni 1998. aasta vastastikkuse ametiabi teatisega seotud dokumentide ja andmete viimase keeleversiooni edastamise aeg) olema võimelised määratlema tollivõlglased ja nõude suuruse ning seetõttu oleksid pidanud hiljemalt selleks kuupäevaks võtma vajalikud meetmed asjaomaste tollivõlgade sissenõudmiseks ja nendega seotud omavahendite kindlaksmääramiseks ja need omavahendid üle kandma. Lähtudes selliste meetmete võtmiseks mõistlikust kolmekuulisest tähtajast, asus komisjon seisukohale, et kõik liikmesriigid, kes ei võtnud tollivõlglasi vastutusele, võlgnevad alates 18. novembrist 1989 aegunud tollivõla.

Komisjoni esimese väite, st omavahendite hilinenult ülekandmise osas leiab komisjon, et asjaomastest määrusest nr 1552/89 (või vajaduse korral määruse nr 1150/2000) tulenevatest õigusnormidest ning Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et liikmesriigid peavad ühenduse omavahendid kindlaks määrama ja see kohustus ei sõltu sellest kas need vahendid arvele laekusid või mitte, või täpsemalt sõltumata sellest kas tollivõlglane tegelikult oma tollivõla hüvitas või mitte. Põhimõtteliselt tuleneb tollivõla tekkimisest ühenduse nõue tollivõlaga seotud traditsiooniliste omavahendite suhtes ning see tuleneb ka juhul, kui tollivõlglane tollivõlga üle ei kanna või seda üksikjuhtumil sisse ei nõuta. Omavahendite kindlaksmääramise tähtaeg sõltub ajahetkest, millal siseriiklik tolliamet saab tollivõlast tulenevate omavahendite suuruse välja arvutada ja kindlaks määrata tollivõlglase.

Kui kaup imporditi päritolusertifikaatide alusel, mis järelkontrolli käigus tunnistati kehtetuks, ei saa vastata küsimusele, millise seisukoha liikmesriikide tolliametid peavad võtma asjaomase kolmanda riigi õiguse alusel. Kuna Euroopa Ühenduse ja Ungari assotsieerimislepingu 4. protokollist ei tulene selles osas samuti mingit tingimust, siis tuleb teiste ühenduse õiguse allikate alusel määrata, mida liikmesriigid peavad tegema juhul, kui neid teavitatakse järelkontrolli tulemustest, mille alusel tekib kahtlus kaupade päritolus. Määruse nr 2913/92 artikli 3 lõige 3 näeb ette, et toll võtab olukorra lahendamiseks vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet. Samuti tuleneb nimetatud määrusest liikmesriikide kohustus tollivõla tekkimisel algatada koheselt sissenõudmismenetlus ja juba nii selle menetluse esimeses etapis, mis kujutab endast tollivõla arvestuskande tegemist, kui ka tollivõla sissenõudmise etapis.

Määruse nr 2913/92 artikli 244 kohaselt ei peata liikmesriigi tolliameti otsuse peale kaebuse esitamine vaidlusaluse otsuse täitmist, va erandjuhtudel. Otsuse täitmise võib peatada tagatise esitamise korral. Seega ei takista komisjoni arvates juhtudel, kui tollivõlg tekib päritolusertifikaatide järelkontrolli käigus kehtetuks tunnistamisest kaebuse esitamine importijaliikmesriigi tolliameti otsuse peale tollivõla (tagantjärele) sissenõudmist. Kuna kaup oli juba ühendusse imporditud ja kohtumenetlus võib kesta aastaid, võib sedalaadi hagi esitamisest tulenev tasumise peatamine tollivõla sissenõudmist oluliselt raskendada.

Lõpuks, komisjoni teise väite osas, mis puudutab võlgnetavate viivitusintresside maksmisest keeldumist, tuleneb määrusest nr 1552/89 või vajaduse korral määrusest nr 1150/2000 ning Euroopa Kohtu praktikast, et liikmesriigid peavad ka omavahendite kindlaksmääramata jätmise korral maksma viivitusintresse. Käesoleval juhul oleks vaidlusaluse omavahendite suuruse arvestuskande tegema hiljemalt kahe kuu jooksul pärast 18. augustit 1998, esimesel tööpäeval alates selle kuu 19. kuupäevast, (st 20. jaanuaril 1999). Kuna Saksa ametivõimud tegid seda alles 31. oktoobril 2005, on Saksamaa Liitvabariik hilinenud ja peab seetõttu tasuma viivitusintressid.

(1)  EÜT L 155, lk 1.

(2)  EÜT L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 169.